Nikolai Sokolovi kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 29.06.2015. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Nikolai Sokolov Vastustaja/apellant Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata Tartu Halduskohtu 29.06.2015. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Kanda kaebajale välja mõistetud summa 792 eurot ja menetluskulu (riigilõiv) 23,75 eurot L.S. arvelduskontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 31.10.2016 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 01.11.2011–23.04.2013 (v.a 01.08.2012) suletud sektsioonis (tl 48 p).
2.Tallinna Vanglas viibitud ajal paiknes kaebaja järgmiselt:
- kamber 425 perioodil 01.11.2011–02.11.2011; - kamber 322 perioodil 03.11.2011–04.11.2011; - kamber 125, perioodil 05.11.2011–06.11.2011; - kamber 322 perioodil 07.11.2011–29.03.2012; - kamber 347 perioodil 30.03.2012–31.03.2012; - kamber 322 perioodil 01.04.2012–04.04.2012; - kamber 315 perioodil 05.04.2012–15.11.2012 v.a 01.08.2012 - kamber 332 perioodil 16.11.2012–28.11.2012; - kamber 352 perioodil 29.11.2012–08.02.2013; - kamber 145 perioodil 09.02.2013–04.04.2013; - kamber 143 perioodil 05.04.2013–23.04.2013.
3.Kaebaja esitas Tallinna Vanglale 25.06.2014 mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (tl 14-15p), milles palus hüvitada seoses nõuetele mittevastavate elutingimustega tekitatud mittevaralise kahju Tallinna Vanglas viibitud iga kuu eest perioodil 01.11.2011–23.04.2013. Tallinna Vangla jättis 22.10.2014. a vastusega nr 5-18/14/18043-2 (tl 16-18p) kaebaja kahju hüvitamise taotluse kuupäeva 01.08.2012 puudutavas osas läbi vaatamata ja muus osas rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 29.08.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-9), milles palus mõista Tallinna Vanglalt kaebajale tekitatud kahju eest hüvitist 10 eurot iga Tallinna Vanglas perioodil 01.11.2011–23.04.2013 viibitud päeva eest. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Vanglas viibimise ajal rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3, mis sätestab, et kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest on igal kinnipeetaval õigus isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m2. EIK on märkinud, et olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, on iseenesest EIÕK art 3 rikkumine. Kaebaja leiab, et kambri üldpindalast tuleb maha arvata mööbli ja WC alla jääva ala pindala. Tallinna Vanglas viibimise ajal olid kambrid keskeltläbi 15 m2 suurused ning sisaldasid inventari ja WC-d. Vaba põrandapinda oli kambris umbes 6,5 m2. Kaebaja pidi viibima kambris koos viie vahistatuga ning tal ei võimaldatud osaleda ühelgi spordiüritusel ega külastada spordisaali. Ainus kehaline tegevus oli jalutamine jalutusboksis koos teiste vahistatutega Jalutusboksides puudusid võimalused enda füüsiliseks koormamiseks ja jalutusboksid olid vihmaga märjad ja mustad. Kitsastes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju närvisüsteemile, mis väljendus ärrituses ja närvilisuses. Kaebaja selgitab, et ta on väljendanud inspektor-kontaktisikule suuliselt kinnipidamistingimuste üle pahameelt. Kaebaja sõnul sai ta enda õiguste rikkumisest teada EIK otsusest asjas Tunis vs. Eesti.
5.Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 48-52) jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et kaebajale tagati vangla sisekorraeeskirjas (VSkE) v.r. sätestatud põrandapind. VSkE § 6 lg 6 ei ole vastuolus põhiseadusega. Põrandapinna hulka tuleb arvestada tualeti pindala ja mööblialune pind. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. Igapäevaselt oli kaebajale tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Selle aja jooksul oli tal võimalik muu hulgas ka kehakultuuriga tegeleda (teha võimlemisharjutusi, venitada jne). Lisaks oli ka kambris piisavalt ruumi, et enda keharaskust kasutades erinevaid võimlemisharjutusi teha. Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et enne vanglasse saabumist tal ei esinenud selja-, põlve ja õlavalusid, ka ei ole selle tõendamiseks kaebaja ühtegi tõendit esitanud.
Emotsionaalne pinge, närvilisus ja stress võivad tekkida ka suuremates kambrites. Kinnipidamistingimuste väidetavad negatiivsed tagajärjed ilmnesid kaebajale alles pärast Tunis vs. Eesti otsusega tutvumist. Teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju. Kaebaja ei rakendanud vanglas viibides esmaseid õiguskaitsevahendeid. Kui ta Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja väide, nagu oleks ta suuliselt kambrite kitsaste tingimuste osas kontaktisiku poole pöördunud, on vangla hinnangul tagantjärgi otsitud. Perioodid, kus kambris oli maksimaalselt kuus inimest, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. Kambris milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimalda ruumi ventileerida. Akna olemasolu tagas ka loomuliku valguse. Olemas oli sundventilatsioon ja keskküttesüsteem. Kaebaja kasutas lühiajalisi kokkusaamisi. Võimalik oli laenutada raamatuid, vangla väljastas ajalehti, loa alusel väljastati nt raadio, televiisor. Võimaluse piires pakuti ka hõivetegevust. Seega olid vangistustingimused vähemalt rahuldaval tasemel. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud.
6.Halduskohus rahuldas 29.06.2015. a otsusega (tl 75-77p) kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 792 eurot. Halduskohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. Teisalt ei saa kambris asuvat tualetti kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Halduskohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs. Eesti ning Jevšnik vs. Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Vastavalt Tallinna Vangla esitatud tabelile oli seega kambrites, kus kaebaja perioodil 01.11.2011–23.04.2013 (v.a 01.08.2012) viibis, põrandapinda ühe isiku kohta järgmiselt: 70 päeval jäi põrandapind alla 2,5 m2, 283 päeval jäi see vahemikku 2,5–2,75 m2, 16 päeval oli see vahemikus 2,75–2,99 m2 ning 171 päeval ületas see 3 m2. Seejuures viibis kaebaja kogu selle aja suletud eluosakonnas ning sai väljaspool kambrit liikuda vaid eelkõige igapäevase ühetunnise jalutuskäigu vältel. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohaselt oli kinnipeetavale ette nähtud kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seega oli kaebaja viibimine 70 päeva vältel kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2, juba VSkE § 6 lg 6 kohaselt õigusvastane. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kaebaja viibis kogu Tallinna Vanglas viibimise aja suletud eluosakonnas, kus ta sai väljaspool kambrit viibida eeskätt igapäevase tunniajase jalutuskäigu ajal. Vastustaja ei ole välja toonud, et kaebaja oleks vanglas töötanud või õppinud. Seega ei saa kohtu hinnangul käesoleval juhul pidada vähemalt 2,5 m2 suurust põrandapinda õiguspäraseks, vaid lähtuda tuleb EIK praktikast ning eeldada, et alla 3 m2 suurune põrandapind isiku kohta kambris oli inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik väljaspool elukambrit liikumisega leevendada. Kokku oli kaebajal isiklikku ruumi alla 3 m2 Tallinna Vanglas viibides 369 päeval. Tulenevalt VangS § 90 lg-st 3 ei ole vahistatutele sportimisvõimalust ette nähtud, mistõttu ei ole vastustaja selles osas rikkunud kaebaja õigusi. Perioodil 25.03.2013–23.04.2013 ehk 29 päeva vältel oli kaebaja Tallinna Vanglas kinnipeetavana. Samas oli tulenevalt VangS § 14 lg-s 4 Tallinna Vanglal õigus teda hoida kuni kolm kuud vastuvõtuosakonnas, mis on VSkE § 8 lg-e 4 alusel suletud. Seega ei olnud Tallinna Vangla kohustatud ka sel perioodil tagama kaebajale sportimisvõimalust. Järelikult ei ole Tallinna Vangla seoses sportimisvõimalustega kaebaja õigusi rikkunud.
Halduskohus on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega on käesoleval juhul täidetud. Halduskohus loeb Tallinna Vangla süü vormiks raske hooletuse. Vastustaja ei rakendanud ka meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks. Samas ei tuvastanud kohus asjas minetusi muude kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi vähesuse. Eeltoodu alusel mõistab kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 3 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 2,5 m2 ehk kokku 70 päeva eest 210 eurot. Iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli vahemikus 2,5–2,75 m2 mõistab kohus välja hüvitise 2 eurot iga päev eest ehk kokku 566 eurot. Aja eest, mil kaebaja isiklik ruum oli üle 2,75 m2, kuid alla 3 m2 ning kaebaja õiguste rikkumine oli kõige väheintensiivsem, mõistab kohus välja hüvitise 1 eurot päeva eest ehk kokku 16 eurot. Järelikult mõistab kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja kokku hüvitise 792 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.Tallinna Vangla esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 84-87p), milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt, ja teha asjas uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Vangla on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti võtnud põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast maha WC aluse pinna. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole vangla rikkunud siseriikliku õiguse norme. Halduskohus arvestas EIK praktikat valikuliselt ja jättis arvestamata olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m2 suurust põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. Olukorras, kus isikule oli tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind kambris või toas, ei saa sellest järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist. Tallinna Vangla lähtus VSkE § 6 lg-s 6 v.r sätestatust ja tagas kinnipeetavatele vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, oli tagatud nii loomulik kui ka kunstlik valgustus. Kambrites oli sundventilatsioon ning võimalus avada akna küljes olevat tuulutusava. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kõnealustes kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati kaebajale duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00–06:00 on vanglas öörahu, mis tähendab, et iga kaebaja sai korralikult välja puhata. Seega, kui vangla tegevus vastas siseriiklikule õigusele ja oli seeläbi õiguspärane, ühtegi vangla tegevuse aluseks olevat õigusnormi ei ole tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks, siis ei saanud vangla tegevus isiku kinnipidamisel antud vangistustingimustes ja kambri põrandapinnal olla ka kogumis õigusvastane. Halduskohus ei kaalunud iga asjaolu osatähtsust ega seda, millist kaalu omasid kõik muud tingimused, mis kaebajale olid õiguspäraselt tagatud, võrreldes põrandapinnaga. Tallinna Vangla käitumine ei olnud süüline vähemalt raske hooletuse vormis. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Kaebaja ei püüdnud kahju ära hoida. Halduskohus on jätnud hindamata, kuidas oleks kaebaja õigused olnud rohkem kaitstud, kui talle olnuks tagatud 0,25–0,35 m2 suurem põrandapind.
8.Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 95) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja ei nõustu Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtadega. Kaebaja leiab, EIK leidis juba lahendis Tunis vs. Eesti, et Tallinna Vangla tingimused olid vastuolus EIÕK art-ga 3.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Tallinna Vangla apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
10.Ringkonnakohus hindab esmalt, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad (I); seejärel hindab kahjuhüvitise suurust (II) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (III). I
11.Ringkonnakohus hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad.
12.Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Riigikohus on selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (...). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. (...) Riigisiseselt kehtis kuni 31.12.2013 VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. (...) Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (...). Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist“ (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 10-11). Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda nii VSkE § 6 lg-st 6 (sh v.r) kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.
13.EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, 9967/06 – Belyayev vs. Venemaa, p-d 33-36; 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 12.03.2015,
7334/13 – Muršić vs. Horvaatia, p 56). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Siiski võib tasandav mõju tuleneda isikule, kui näiteks on tagatud võimalusest lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kasutada meelelahutuslikke esemeid, järgida usukombeid ja teha sisseoste (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 10.3). EIÕK art 3 tõlgenduste osas on EIK leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (EIKo 19.12.2013, 429/12 – Tunis vs. Eesti, p 44). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012, 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 12.03.2015, 7334/13 – Muršić vs. Horvaatia, p 57). Riigikohus on leidnud, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole siiski nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada (RKPJKo 20.06.2014, 3-4-1-9-14, p 38), aga samas on Riigikohtu hinnangul 2,5 m2 sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine oleks tõenäoliselt väärikust alandav (samas, p 37). Kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Riigikohus on öelnud, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi korral (RKPJKo 20.06.2014, 3-4-1-9-14, p 38). Väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestus (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 9). Riigikohtu hinnangul kompenseerivad laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit (4 tundi päevas liikumist väljaspool kambrit, tegelemine spordiga, töötamine väljaspool kambrit majandustöödel, viibimine 1 tund päevas värskes õhus) piisavalt kambri ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi põhjust käsitada inimväärikust alandavana ka juhul, kui ajavahemikud, mil põrandapinda oli alla 3 m2 kinnipeetava kohta, olid pikad (RKHKo 27.04.2016, 3-3-1-68-15, p 19).
14.Kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt EIKo 22.09.2015, 36059/12 – Bordeniciu vs. Rumeenia, p-d 9-17), on ta teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt EIKo 16.07.2015, 44753/12 – Gégény vs. Ungari, p-d 6; 11.06.2015, 29334/11 – Lutsenko vs. Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (EIKo 11.02.2010, 43589/02 – Salakhutdinov vs. Venemaa, p 72; 20.01.2011, 30112/04 – Petrenko vs. Venemaa, p 39). Riigikohus on hiljutistes lahendites selgelt öelnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vanglas tuleb kambris oleva WC alune ja mööblialune pind arvesse võtta (RKHKo 15.06.2016, 3-3-1-16-16, p 10; RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 8). Kuigi halduskohus on korrektselt viidanud Tallinna Vanglat puudutavale EIK otsusele asjas Tunis vs. Eesti, kus EIK arvestas WC aluse pinna arvesse minevast kambri pinnast maha (p-d 9, 11 ja 46), lähtub ringkonnakohus Riigikohtu viimasest seisukohast ja võtab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvesse kambris oleva WC aluse pinna.
15.Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis:
16.Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ga. Tallinna Vangla esitatud tabelist nähtub, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas kokku 539 kalendripäeva, millest alla 3 m2 viibitud päevi oli 359 ja üle 3 m2 180 päeva. Kaebaja viibis perioodil 01.11.2011–23.04.2013 (v.a 01.08.2012) kambris suurusega 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 359 päeva, kambris suurusega 3,0–3,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 138 päeva ja kambris suurusega üle 4,0 m2 kinni peetava isiku kohta kokku 42 päeva. Kaebaja ei viibinud perioodil 01.11.2011– 23.04.2013 ühtegi päeva kambris, kus kinni peetava isiku kohta oli alla 2,5 m2 põrandapinda. Seega pole tuvastamist leidnud vastuolu siseriikliku VSkE § 6 lg-ga 6 v.r. Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11). Ringkonnakohus leiab, et antud juhul kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase ületati, sest kaebajat hoiti 23 tundi päevas kambris kokku 359 päeval, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea seda enam väärikust alandavaks. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse ka seda, et VSkE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiva regulatsiooni järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda, ehk siis sellist kambri suurust peetakse tänase arusaama järgi õiguspäraseks. Ka EIK praktikast ei nähtu, et ülejäänud eelnimetatud tingimused tingiksid vältimatult teistsuguse hinnangu, juhul kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus väärikust alandavaks 359 päeva kambris, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta.
17.Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtuga, et halduskohus luges Tallinna Vangla käitumise süüliseks vähemalt raske hooletuse tõttu. Süülisuse osas leiab ringkonnakohus, et seda tuleb eeldada. Riigivastutusnõue lähtub avaliku võimu kandja avalik-õiguslikus suhtes õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise põhimõttest, mis on süüst sõltumatu. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude tingimusena esinev süülisus saab seetõttu olla välistatud vaid erandlikel asjaoludel, mida käesoleval juhtumil ei esine. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel
annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile, ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seega aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs. Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada.
18.Vastustaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et halduskohus ei arvestanud asjaolu, et kaebaja ei püüdnud kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. RVastS § 7 lg 1 järgi on kahju hüvitamise nõude eelduseks ka RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite eelnev tulutu kasutamiskatse. Riigikohus on märkinud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 24). Samuti oli vangla teadlik EIK pikaajalisest praktikast põrandapinna kohta. Kui vanglal olid reaalsed võimalused ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, siis tulnuks neid kinnipeetavate taotluste puudumisest hoolimata kasutada (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 10.2). Seega ei saa kaebaja poolt vanglale pöördumiste esitamata jätmine iseenesest tingida kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist. Vastustaja poolt esitatud asjaolude pinnalt ei saa ka järeldada, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et vastustaja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt saanuks vastustaja vajadusel kahju ärahoidmiseks meetmeid rakendada, on paljasõnaline. II
19.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus väljamõistetava hüvitise suurust.
20.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 24). Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31).
21.Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m2, kokku 359 päeva.
22.Halduskohus arvestas kambri põrandapinnast maha WC ja seega jäi põrandapinda alla 2,5 m2 kinni peetava isiku kohta 70 päeval ja 2,5–2,99 m2 põrandapinda isiku kohta 299 päeval. Halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 792 eurot. Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 21). Ringkonnakohus leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 isiku kohta, järgis vastustaja siseriiklikku õigust, mistõttu tuleb vastustaja süü lugeda selles osas kergemaks. Ringkonnakohus arvestab asjaolu, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 41 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus arvestab ka vastustaja nimetatud vangla tingimusi kogumis (tl 50-51p, 85), milleks olid piisav valgustatus ja ventileeritus, avatav aken kambris, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, magamisruumist eraldatud veega WC ja kraanikauss, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, öörahu kl 22:00–06:00. Peale selle oli tagatud mõningane meelelahutus ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kaebaja kasutas lühiajalisi kokkusaamisi), ning tagatud oli ka võimalus laenutada raamatuid, lugeda ajalehti ja loa alusel kuulata isiklikke raadioid ja vaadata televiisoreid. Ringkonnakohus leiab, et peale ruumikitsikuse olid tingimused adekvaatsed. Ringkonnakohus arvestab ka asjaoluga, et kaebaja pöördus esmakordselt Tallinna Vangla poole kambri põrandapinna väiksusest tingitud kaebusega alles 25.06.2014 ning tema väited kannatuste kohta olid väga üldsõnalised ja pigem seotud EIK lahendiga kui tulenesid isiklikust kogemusest. Kuigi kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 isiku kohta 539 päevast 359, olid need siiski jagatud erinevate pikkustega perioodideks (kokku oli 17 perioodi), mille vahele jäi viibimisi kambrites, kus oli kinni peetava isiku kohta rohkem kui 3 m2 põrandapinda. Ringkonnakohus arvestab RVastS § 9 lg-t 2, mille kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohtu hinnangul ei tohiks üldjuhul olla õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, sest eeldatavasti on mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral isiku õiguste riive väiksem. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes.
23.Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust, kestusest ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist, tervise kahjustamist kinnipidamistingimuste tõttu ei ole asjas tuvastatud, nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsusega välja mõistetud hüvituse suurusega.
24.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse riigivastutusnõuet puudutavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). III
25.Eelnevast tulenevalt jääb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
26.Kaebaja taotles vastustajalt väljamõistetava kahjuhüvitise kandmist L.S. arvelduskontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX VangS § 44 lg 1 sätestab, et vanglateenistus kannab kinnipeetava töötasu ja muud kinnipeetavale laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele. Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (RKHKo 08.01.2009, 3-3-1-86-08, p 16) ning kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 24). Eelnevast juhinduvalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja taotluse.
27.Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.