Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.09.2016, Tallinn
Haldusasja number
3-15-2607
Haldusasi
OÜ VKG Kaevandused kaebus Tööinspektsiooni 07.08.2015 ettekirjutuse nr 3-1/6574-13 p-de 1, 4 ja 5 ning 17.09.2015 vaideotsuse nr 1.4-2/1814-1 tühistamiseks Kaebaja – OÜ VKG Kaevandused (registrikood 10854884), volitatud esindaja v.adv Reesa Paatsi Vastustaja – Tööinspektsioon, volitatud esindajad Elina Soomets ja Marika Liiv
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 09.03.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ VKG Kaevandused apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 21.09.2016
RESOLUTSIOON
Rahuldada OÜ VKG Kaevandused apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 09.03.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-2607 Tööinspektsiooni 07.08.2015 ettekirjutuse nr 3-1/6574-13 p 5 puudutavas osas. Teha selles osas uus otsus, millega tühistada Tööinspektsiooni 07.08.2015 ettekirjutuse nr 3-1/657413 p 5 ja 17.09.2015 vaideotsus nr 1.4-2/1814-1 vastavas osas.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 09.03.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-2607 menetluskulusid puudutavas osas. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Tööinspektsioonilt välja OÜ VKG Kaevandused kasuks 843 (kaheksasada nelikümmend kolm) eurot ja 33 senti esimese astme kohtu menetluskulude katteks.
5.Mõista Tööinspektsioonilt välja OÜ VKG Kaevandused kasuks 405 (nelisada viis) eurot apellatsiooniastme menetluskulude katteks.
3-15-2607
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.10.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tööinspektsioon teostas 12.06.2015 OÜ VKG Kaevandused juures töösuhete nõuete täitmise kontrolli ning koostas samal kuupäeval kontrolli kohta protokolli nr 3-1/6574-4. OÜ VKG Kaevandused esitas 02.07.2015 Tööinspektsiooni 12.06.2015 kontrolli protokollile vastuväited, millele Tööinspektsioon vastas 07.08.2015 kirjaga nr 3-1/6574-12, jättes vastuväited arvestamata.
2.Tööinspektsioon koostas 07.08.2015 ettekirjutuse nr 3-1/6574-13 (digitaalselt allkirjastatud 10.08.2015), mille p-dega 1, 4 ja 5 kohustas OÜ-d VKG Kaevandused lõpetama rikkumised ning 1) mitte rakendama öötöötajaid tööle rohkem kui 48 tundi seitsmepäevase arvestusperioodi jooksul, lähtudes töölepingu seaduse (TLS) § 50 lg-test 1 ja 3 (p 1); 2) mitte rakendama allmaakaevanduse öötöötajaid, kelle tervist mõjutavad töökeskkonna ohutegurid ning töö iseloom, tööle üle 8-tunnise töövahetuse, lähtudes TLS § 50 lg-st 2 (p 4); 3) korraldama tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 töötajate tööaja (mis ei vasta summeeritud tööajale) ümber ning võimaldama töötajatele iganädalast puhkeaega 48 järjestikust tundi vastavalt TLS § 52 lg-le 1, lisaks teavitama töötajaid tööaja muudatusest TLS § 5 lg 1 alusel (p 5).
3.OÜ VKG Kaevandused esitas 26.08.2015 Tööinspektsiooni 07.08.2015 ettekirjutuse p-dele 1, 4 ja 5 vaide, mille Tööinspektsioon jättis 17.09.2015 vaideotsusega nr 1.4-2/1814-1 rahuldamata.
4.OÜ VKG Kaevandused esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tööinspektsiooni 07.08.2015 ettekirjutuse nr 3-1/6574-13 p-de 1, 4 ja 5 ning 17.09.2015 vaideotsuse nr 1.42/1814-1 tühistamiseks.
2(9)
3-15-2607 1) Vastustaja on ettekirjutuse tegemisel ebaõigesti tõlgendanud ning rakendanud öötöötajate tööaja piirangut ning summeeritud tööaega puudutavat TLS-i regulatsiooni. TLS § 50 lg 1 sätestab ammendavalt, millistel tingimustel saab töötajat lugeda öötöötajaks. Ebaõige on määratleda öötöötajat lähtuvalt nädalast või aastast. Puudub vaidlus, et täidetud ei ole TLS § 50 lg-s 1 sätestatud teine alternatiiv (vähemalt kolmandik iga-aastasest tööajast). Kaebaja töötajate puhul ei ole täidetud ka esimene alternatiiv. TLS § 50 lg 1 ei sätesta, et kui töötaja töötab 15 tundi nädalas ööajal, oleks teda võimalik lugeda öötöötajaks. Pole oluline, mitu päeva järjest töötab töötaja seitsmepäevase ajavahemiku jooksul, vaid kui palju see moodustab igapäevasest tööajast. Seega ei tugine ettekirjutuse p 1 kehtivale õigusele. 2) Kuna kõnealused töötajad ei ole öötöötajad, ei ole kaebaja kohustatud järgima TLS § 50 lg-s 2 sätestatud tööaja piirangut. Seega on ettekirjutus ka p 4 osas õigusvastane. 3) Vastustaja on ebaõigesti sisustanud ning rakendanud TLS § 6 lg-t 6, leides, et kaebajal ei ole tootmisjaoskondades nr 1 ja nr 2 õigust rakendada summeeritud tööaja arvestust. Nende töötajate tööaeg jaguneb neljakuulise arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt. Summeeritud tööaja rakendamiseks ei pea tööaja kõikumine arvestusperioodi jooksul olema igapäevane ning tingimata väljenduma tundides. TLS ei sätesta, kui tihe peab arvestusperioodi jooksul olema tööaja iganädalane või igakuine erisus võrreldes teiste arvestusperioodi nädalate või kuudega. TLS ei välista ka vahetustega töö puhul summeeritud tööaja rakendamises kokku leppimist. Kaebaja on tootmisjaoskondade nr 1 ja 2 töötajatega töölepingutes kokku leppinud, et töösuhetes kohaldatakse summeeritud tööaega. Kaebajal on õigus tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 töötajate osas rakendada summeeritud tööaega ning kaebaja ei ole kohustatud tagama töötajatele iganädalast järjestikust puhkeaega 48 tunni ulatuses vastavalt TLS § 52 lg-le 1. Töötajatele on tagatud 36 tundi järjestikust puhkeaega TLS § 52 lg 2 kohaselt. Seega on ettekirjutus p 5 osas vastuolus kehtiva õigusega. 4) TLS §-st 115 lähtuvalt ei ole vastustajal TLS § 6 lg 6 regulatsiooni osas järelevalvepädevust. Seega ei olnud vastustajal pädevust teha kaebajale ettekirjutust tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 töötajate tööaja ümberkorraldamiseks.
5.Tööinspektsioon vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Töötingimuste üle järelevalve teostamise pädevus tuleneb vastustajale Vabariigi Valitsuse seadusest ja Tööinspektsiooni põhimäärusest. Tööinspektori kohustus on kontrollida, et õigusaktidega kehtestatud kohustuslikke töötingimusi järgitaks. 2) Öötöötaja tööaja regulatsiooni eesmärk on piirata pikaajalist ja regulaarset öötöö tegemist. TLS §-s 50 sätestatud öötöötaja tööaja piirangud on kehtestatud töötaja tervise ja ohutuse kaitseks, sest öösel töötamine on töötajale kurnavam kui päevasel ajal töötamine. Lisaks võib pikaajaline öötöö ohustada töökoha turvalisust. TLS § 50 lg-st 1 ja Sotsiaalministeeriumi selgitustest TLS kohta tuleneb, et öötöötaja staatuse määratlemisel lähtutakse sellest, et töötaja töötab nädalas viis tööpäeva ning ööajal vähemalt kolm tundi oma igapäevasest tööajast. Seega peab töötaja öötöötaja staatuse saamiseks töötama nädalas 15 tundi ööajal ehk kella 22.00 ja 06.00 vahel. Seejuures peab töötajale olema tagatud seitsmepäevases vahemikus igapäevane ja -nädalane puhkeaeg. Summeeritud arvestuse alusel töötava töötaja igapäevane tööaeg nähakse ette tööajakavas ning tema igapäevane tööaeg võib seitsmepäevases vahemikus langeda nii ööajale kui ka päevasele ajale. Summeeritud arvestuse alusel töötava töötaja öötöötajana määratlemisel lähtutakse sellest, et töötaja peab töötama seitsmepäevases vahemikus (nädalas) 15 tundi ööajal. 3) Ekslik on kaebaja seisukoht, et ettekirjutuse p-s 1 nimetatud allüksuse nr 666 töötajad ei tööta vähemalt kolm tundi oma igapäevasest tööajast ööajal. Allüksuse nr 666 töötajate jaanuar kuni aprill 2015 tööajakavast nähtub, et töötajatel on öötöötaja staatus vaid neil nädalatel, mil 3(9)
3-15-2607 nad teevad ööajal 15 tundi tööd, kusjuures nädalaks peetakse seitsmepäevast ajavahemikku, mis ei pruugi tähendada nädalat esmaspäevast pühapäevani. Allüksuse nr 666 töötajad, kes töötasid ettekirjutuse p-s 1 märgitud nädalatel ehk 7-päevasel perioodil öisel ajal, on öötöötajad TLS § 50 lg 1 mõistes ning nad on 7-päevase arvestusperioodi jooksul töötanud rohkem kui 48 tundi. 4) Lähtudes eeltoodud öötöötaja määratlusest, on ka ettekirjutuse p-s 4 nimetatud töötajad öötöötajad. Öötöötaja tööaeg on rangemalt reguleeritud nende töötajate puhul, kelle töö kätkeb ohutegureid või on sellise iseloomuga, millega kaasneb eriline oht ja mõju öötöötaja tervisele. Ohutegurid, mille esinemisel on öötöötajal keelatud töötada rohkem kui 8 tundi ööpäevas, sõltuvad erinevatest asjaoludest, mida tuleb hinnata kogumis igal konkreetsel juhul (TLS § 50 lg 2). Kaebaja esitatud tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 (põlevkivi transpordijaoskonna ning rikastusvabriku) töökohtade riskianalüüsist lähtudes leidis tööinspektor, et töökeskkonna ohutegurite tõttu ei või need töötajad töötada rohkem kui kaheksa tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul. Ettekirjutuse p-s 4 nimetatud töötajad on öötöötajad, kelle tervist mõjutavad ka töökeskkonna ohutegurid ning neile kohalduvad TLS § 50 lg 2 piirangud, mida kaebaja on rikkunud. 5) Ettekirjutuse p-s 5 käsitletud tööaja korraldus ei vasta summeeritud tööaja tunnustele. Kaebaja enda kehtestatud tööaja korraldus näeb ette, et tootmisjaoskondades nr 1 ja nr 2 on töö korraldatud 8-tunniste töövahetustega. Jaanuar kuni aprill 2015 tööajaarvestuse tabelite põhjal oli üldine töörütm järgmine: 7-päevases ajavahemikus on viis või kuus 8-tunnist töövahetust, millele järgneb 2 puhkepäeva või vähemalt 36 järjestikust tundi, ainult üksikutel juhtudel on neli 8-tunnist töövahetust. Vahetustega töö ehk nn graafiku alusel töötamine ei ole sama, mis tööaja summeeritud arvestus. Töötaja võib töötada 7-päevases vahemikus 8-tunniste tööpäevadega eri aegadel tingimusel, et talle on tagatud igapäevane 11-tunnine puhkeaeg ja iganädalane 48-tunnine puhkeaeg. Kui töötaja töötab 7-päevase perioodi jooksul üle 40 tunni, on tegemist ületunnitööga. Kaebajal puudub õiguslik alus TLS § 44 lg-s 1, §-s 46 ja § 52 lg-s 2 nimetatud summeeritud tööaja rakendamisega kaasnevate erandite tegemiseks. Kokkulepe tööajas on üks TLS § 5 lg-s 1 nimetatud tingimus, mis tuleb töötajale kirjalikult teatavaks teha. 6) Ehkki Tööinspektsioon on ettekirjutuses tuginenud sättele (TLS § 6 lg 6), millele TLS § 115 ei viita, ei ole ta oma pädevust ületanud, sest samasisuline kohustus tuleneb tööandjale TLS § 5 lg 1 p-st 7 ning sellest sättest kinnipidamise kontrollimine on Tööinspektsiooni pädevuses. Tööinspektsioonil on pädevus kontrollida tööaja nõuetest kinnipidamist (TLS § 43).
6.Tallinna Halduskohus jättis 09.03.2016 otsusega OÜ VKG Kaevandused kaebuse rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. 1) Vastustaja on õigesti sisustanud öötöö ja öötöötaja mõisteid. Ühel päeval pikemalt öisel ajal töötamisest tingitud kahjulikke mõjutusi ei saa „tasaarvestada“ teisel päeval lühemalt öisel ajal töötamisega ning seetõttu pole töötaja kaitse eesmärki arvestades mõistlik määratleda öötööd igapäevase kolme tunni miinimumnõude alusel. Vastasel korral oleks võimalik rakendada töötajat öötööl suuremas ulatuses, kui seda lubavad ülemäärase öötöö eest kaitsvad normid. Vaidlust ei ole selles, et ettekirjutuse p-s 1 nimetatud isikud on kõik töötanud seal märgitud ajavahemikel 7-päevases arvestuses rohkem kui 15 tundi öisel ajal ning nende tööaeg kokku on ületanud 40-tunnist tööaega rohkem kui 8 tundi. 2) Vastustaja leidis õigesti, et ettekirjutuse p-s 4 nimetatud töötajad on öötöötajad TLS § 50 lg 1 mõttes. 3) TLS § 5 lg 1 p-s 7 sätestatud tööaja teatavakstegemise kohustus hõlmab ka kohustuse teha teatavaks tööaja arvestus summeeritud tööaja järgi ning tööajakava teatavaks tegemise tingimused. Vastustaja ei kohustanud kaebajat teavitama töötajaid summeeritud tööaja teatavaks tegemise tingimustest, vaid tööaja muudatustest vastavalt TLS § 52 lg-le 1. Seega tuli 4(9)
3-15-2607 töötajaid teavitada muudatustest, mille kohaselt ei kohaldata iganädalast puhkeaega enam summeeritud tööaja reeglite järgi. Vastustaja ei kontrollinud mitte TLS § 6 lg-s 6 sätestatud teavitamiskohustuse täitmist, vaid tööaja nõuete täitmist. Seega leiab kaebaja ekslikult, et vastustajal puudus pädevus teostada järelevalvet summeeritud tööaja kohaldamise üle. 4) TLS ega muu õigusakt ei sätesta summeeritud tööaja arvestamise korda. Kohtupraktikas on leitud, et mõisted „vahetustega töö“ ja „summeeritud tööaeg“ ei ole kattuvad. Esimene tähendab seda, et töötajad vahetuvad ühel ja samal tööl vastavalt mingile kindlale korrale ega eelda tingimata TLS § 43 lg-s 2 sätestatud kaheksast tunnist pikemat tööpäeva, teine aga rakendub üksnes siis, kui tööajanormi täidetakse tööpäevast pikema ajavahemiku jooksul (Tartu Halduskohtu 15.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-1362, p 6). Kehtivast õigusest ega viidatud kohtupraktikast ei ilmne, et summeeritud tööajaga saaks olla tegemist vaid ebaühtlase pikkusega tööpäevade või -vahetuste korral ning see oleks välistatud ebaühtlase pikkusega töönädalate puhul, mis koosnevad ühepikkustest tööpäevadest, kuid nende päevade arv nädalate lõikes on erinev. Direktiivi 2003/88/EÜ art 2 lg 5 kohaselt on vahetustega töö iga vahetustega töökorralduse meetod, mille puhul töötajad vahetuvad ühel ja samal töökohal üksteise järel vastavalt teatavale mudelile, kaasa arvatud rotatsioon, ning mis võib olla pidev või puhkepausidega, nii et töötajatel on vajadus töötada antud päevade või nädalate jooksul eri aegadel. Seega ei ole põhjust pidada vahetustega tööks üksnes igapäevaselt või -nädalaselt samasuguse mustri ja regulaarsusega korduvat tööaja korraldust, vaid direktiivi viidatud sätte sõnastusest tuleneb selgelt, et vahetused võivad paindlikult varieeruda nii päevade kui ka kellaaja lõikes. Vastustaja on järelevalvemenetluses tuvastanud just sellise töötamise ning seega järeldanud õigesti, et kaebaja on õigusvastaselt kohaldanud summeeritud tööaega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.OÜ VKG Kaevandused palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Halduskohus leidis ebaõigesti, et öötöötaja on TLS § 50 lg 1 mõistes ka töötaja, kes ei tööta ööajal vähemalt kolm tundi oma igapäevasest tööajast, kuid töötab ööajal summaarselt 15 tundi 7 päeva arvestuses. Töötaja peab öötöötaja staatuse saamiseks töötama igapäevasest tööajast vähemalt kolm tundi ööajal. Olukorras, kus töötaja töötab 7-päevase ajavahemiku jooksul ööajal vaid mõnel päeval ning teistel päevadel ei tööta ööajal, ei ole tegemist öötöötajaga. Halduskohtu käsitus (mõistlikkuse põhimõttest lähtumine) tekitab öötöötaja staatuse tuvastamise küsimuses õigusselgusetuse. Ettekirjutuse p-s 1 nimetatud töötajad on seega ebaõigesti kvalifitseeritud öötöötajateks. 2) Ettekirjutuse p-s 4 nimetatud töötajad ei ole öötöötajad. Näiteks AP töötas vahemikus 24.02.–28.02.2015 viiel päeval, millest öisel ajal vaid kolmel päeval. Seega ei olnud tegemist öötöötajaga. 3) Halduskohus leidis ekslikult, et Tööinspektsioonil on pädevus teostada järelevalvet summeeritud tööaja kohaldamise üle. 4) Kaebaja on tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 töötajatega töölepingutes kokku leppinud, et neile kohaldatakse summeeritud tööaega. TLS § 6 lg 6 ei sätesta summeeritud tööaja rakendamisele muid tingimusi, kui see, et tööaeg jaotub arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt. TLS ei sätesta, milline peab arvestusperioodi jooksul olema tööaja iganädalane või -kuine erisus võrreldes teiste arvestusperioodi nädalate või kuudega. Nimetatud tootmisjaoskondades ei ole tegemist mitte vahetustega tööga, vaid summeeritud tööajaga. Ettekirjutuse p 5 on ebaselge, mistõttu ei ole see täidetav. Vastustaja ei ole nimetanud konkreetseid töötajaid, kelle suhtes ei 5(9)
3-15-2607 ole põhjendatud rakendada summeeritud tööaja arvestust. Ettekirjutuses esitatud põhjendustest on selge, et kõikide töötajate suhtes rikkumist ei esine.
8.Tööinspektsioon vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Kaebaja käsitus, et öötöötaja staatuse saamiseks peab töötaja talle ette nähtud igal tööpäeval töötama ööajal vähemalt kolm tundi, ei ole kooskõlas öötööd piirava normi eesmärgiga. Töötaja saab öötöötaja staatuse siis, kui ta regulaarselt töötab ööajal vähemalt 15 tundi seitsmepäevases ajavahemikus. Sellest põhimõttest lähtutakse ka summeeritud tööaja arvestuse alusel töötava töötaja määratlemisel öötöötajana. 15 töötunni täitumisel 7-päevase arvestusperioodi jooksul saab töötajast öötöötaja, kelle puhul peab tööandja järgima öötöötaja tööaja piiranguid, mille eesmärk on piirata pikaajalist ja regulaarset öötöö tegemist, mis võib kahjustada töötaja tervist ja ohustada töökoha turvalisust. 2) Tööinspektsioonil on õigus kontrollida tööaja korralduse nõuetele vastavust, sh peab inspektor hindama, kas töötajatele rakendatav tööaja korraldus vastab summeeritud tööajale. 3) Kaebaja tööaja korraldus ei vasta summeeritud tööaja korraldusele. Summeeritud tööaja korralduse rakendamise korral ei ole tööaja jaotus arvestusperioodis ühtlane, st töötaja tööaeg 7-päevases vahemikus kõigub: töötaja tööpäevad ei ole 7-päevase ajavahemiku vältel sama pikkusega ning tervikuna arvestusperioodi jooksul jaotub tööaeg ebaühtlaselt. Vahetustega töö ehk nn graafiku alusel töötamine ei tähenda veel tööaja summeeritud arvestust. Ettekirjutuse p 5 on üheselt mõistetav ja kaebaja poolt täidetav.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
10.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja käsitusega, et töötaja saab öötöötaja staatuse TLS § 50 lg 1 esimese alternatiivi kohaselt vaid juhul, kui töötaja töötab talle ette nähtud igapäevasest tööajast vähemalt kolm tundi ööajal, ning kui töötaja töötab ööajal vaid osadel päevadel, ei ole tegemist öötöötajaga. Kaebaja lähtub TLS § 50 lg 1 sisustamisel üksnes selle sõnastusest, jättes arvestamata normi eesmärgi, milleks on piirata töötajate tervise kaitse ja tööohutuse huvides pikaajalist ja regulaarset öötöö tegemist (vt direktiivi 2003/88/EÜ preambuli p-d 7–10, TLS (299 SE) seletuskiri, lk 44–45). Kaebaja tõlgenduse kohaselt oleks öötöötaja selline töötaja, kes 7-päevase ajavahemiku sees töötab viiel päeval, sh igal tööpäeval kolm tundi ööajal ehk kokku 15 tundi ööajal, aga mitte selline töötaja, kes töötab näiteks kahel või kolmel päeval viiest tööpäevast öösel, ning ööajale langeb 15 või enam töötundi. Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjust selliseid töötajaid eristada ning arvata viimased öötöötajate hulgast välja: öötöö riskitegurid mõjutavad neid töötajaid võrdsel määral. Vastasel juhul võiks tööandja töögraafikuid paika pannes väga lihtsalt välistada öötöö piirangute kohaldamise töötajatele, kes töötavad olulise osa oma tööajast ööajal, kuid ei tee seda igal tööpäeval. Seega nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga, et öötöötajaks tuleb lugeda ka selline töötaja, kes (summeeritud arvestuse alusel) töötab seitsmepäevases vahemikus kokku 15 tundi ööajal.
11.Vastustaja on ettekirjutuse p-s 1 välja toonud AZ, VR, DT ja AA, kes töötasid 52–64tunnistes vahetustes, millest 24–36 tundi töötati ööajal. Allüksuse nr 666 tööajakavast (tl 7072p) nähtub, et jaanuarist aprillini 2015 töötasid need isikud märkimisväärse osa oma tööajast ööajal ning seega oli tegemist regulaarselt ööajal töötavate töötajatega. Järelikult töötasid need isikud ööajal rohkem kui seaduses sätestatud miinimum öötöötaja staatuse saamiseks ning nad tuleb lugeda öötöötajateks, kelle tööaeg on TLS § 50 lg-te 1 ja 3 kohaselt piiratud. Vastustaja 6(9)
3-15-2607 tuvastas, et need isikud töötasid 7-päevase arvestusperioodi jooksul rohkem kui 48 tundi, s.o 6päevase töönädala jooksul töötati keskmiselt rohkem kui kaheksa tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul. Seega on ettekirjutuse p 1 õiguspärane.
12.Eeltoodud öötöötaja käsitlust arvestades tuleb öötöötajateks lugeda ka ettekirjutuse p-s 4 nimetatud töötajad (allmaakaevanduse töötajad AF, VH ja AP), kes töötasid 7-päevase ajavahemiku jooksul ööajal kokku üle 15 tunni. Tööajakavast nähtub, et vaadeldud perioodil töötasid need isikud regulaarselt osa tööajast öösel. Vastustaja leidis õigesti, et tegemist on öötöötajatega, kelle tervist mõjutab töökeskkonna ohutegur või töö iseloom – praegusel juhul päevavalguse puudumine, õhuniiskus, isikukaitsevahendite pidev kasutamine töökeskkonnas esineva müra ja tolmu eest kaitsmiseks. TLS § 50 lg 2 järgi ei tohi sellised isikud töötada rohkem kui kaheksa tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul. Vastustaja tuvastas, et kõnealused töötajad olid töötanud 12-tunnistes vahetustes, mistõttu oli kaebajale ettekirjutuse tegemine õiguspärane.
13.Ettekirjutuse p-s 5 on vastustaja asunud seisukohale, et tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 töötajad teevad vahetustega tööd ning nende töötajate suhtes rakendatav tööaja korraldus ei vasta summeeritud tööajale (TLS § 6 lg 6), mistõttu tuleb töötajatele tagada võimalus töötada 40 tundi 7-päevases ajavahemikus, järgides igapäevase ja -nädalase puhkeaja nõudeid. Kaebaja leiab esiteks, et vastustajal puudus pädevus sellise ettekirjutuse tegemiseks, ning teiseks on kaebaja seisukohal, et tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 tööaja korraldus vastab summeeritud tööaja korraldusele.
14.Tööinspektsiooni pädevust reguleerib TLS § 115, mis sätestab, et riiklikku järelevalvet sama seaduse § 5 lg-tes 1 ja 3, §-s 7, § 8 lg-tes 1–3 ning 6 ja 7, § 28 lg 2 p-des 9–10, § 29 lg-tes 3 ja 6, § 33 lg-s 1, §-s 43, § 44 lg-tes 2 ja 3 ning 5–7; §-s 45, § 46 lg-tes 1–3 ja 5; § 47 lg-tes 2 ja 3, § 48 lg-tes 1 ja 2, §-des 49–53, § 101 lg-tes 1–3, § 102 lg-tes 1 ja 2 ning § 113 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuete täitmise üle teeb Tööinspektsioon töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
15.Ettekirjutuse p-s 5 kohustatakse kaebajat võimaldama töötajatele iganädalast puhkeaega 48 järjestikust tundi vastavalt TLS § 52 lg-le 1 ja teavitama töötajaid tööaja muudatusest TLS § 5 lg 1 alusel. Pole vaidlust, et Tööinspektsioonil on õigus kontrollida TLS § 5 lg-st 1, sh tööajast teavitamise (TLS § 5 lg 1 p 7) ning iganädalase puhkeaja andmise nõuetest kinnipidamist (TLS § 52), kuna sellise kohustuse paneb talle selgesõnaliselt TLS § 115. TLS § 6 lg 6 sätestab, et kui tööaeg jaguneb arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt (summeeritud tööaeg), peab tööandja lisaks TLS §-s 5 nimetatule teatama töötajale tööajakava teatavaks tegemise tingimused. Kuna tööaja hulka kuulub ka summeeritud tööaeg, hõlmab TLS § 5 lg 1 p-s 7 sätestatud tööaja teatavakstegemise kohustus endas ka summeeritud tööaja, tööajakava teatavakstegemise tingimuste ning tööaja muudatuste teatavakstegemise kohustuse. Seega ei ületanud Tööinspektsioon ettekirjutuse p-ga 5 oma pädevust.
16.Vastustaja arvates tuleb eristada vahetustega tööd summeeritud tööaja arvestusest. TLS ei sisalda vahetustega töö mõistet, küll aga on see mõiste avatud direktiivi 2003/88/EÜ art 2 p-s 5, mille kohaselt on vahetustega töö iga vahetustega töökorralduse meetod, mille puhul töötajad vahetuvad ühel ja samal töökohal üksteise järel vastavalt teatavale mudelile, kaasa arvatud rotatsioon, ning mis võib olla pidev või pausidega, nii et töötajatel on vajadus töötada antud päevade või nädalate jooksul eri aegadel. Sellest definitsioonist ei saa järeldada, et vahetustega töö puhul ei saaks tööaega summeerida. Ka vahetustega töö puhul võib tekkida vajadus kohaldada summeeritud tööaja arvestust. See järeldub muu hulgas ka TLS eelnõu seletuskirjas toodud direktiivi 2003/88/EÜ ja TLS eelnõu võrdlustabelist, kus nimetatud direktiivi art 2 p 5 juurde on märgitud TLS eelnõu § 43 lg 3, mis sätestab, et summeeritud tööaja arvestuse korral arvestatakse töötaja kokkulepitud tööaega 7-päevase ajavahemiku kohta arvestusperioodi 7(9)
3-15-2607 jooksul. Nimetatud direktiivis ei kasutata summeeritud tööaja mõistet, TLS omakorda ei kasuta vahetustega töö mõistet. Seega reguleerib TLS § 43 lg 3 tööaja korraldust ka (direktiivi mõttes) vahetustega töö puhul.
17.Halduskohus leidis iseenesest õigesti, et kehtivast õigusest ega kohtupraktikast ei tulene, et summeeritud tööajaga saab olla tegemist vaid ebaühtlase pikkusega tööpäevade või -vahetuste korral, nagu arvab vastustaja. Tööaja summeerimine on võimalik näiteks ka ebaühtlase pikkusega töönädalate puhul, mis koosnevad ühepikkustest tööpäevadest. Sotsiaalministeeriumi selgitustes TLS juurde on märgitud, et „[s]ummeeritud tööaja arvestust kasutatakse eelkõige töötamisel tööajakava ehk graafiku alusel, mille puhul töötaja tööaja jaotus arvestusperioodis ei ole ühtlane, st töötaja võib töötada ühes nädalas rohkem tunde ja/või päevi kui teises“ (§ 43 komm 5, lk 91). Sama on märgitud ka TLS eelnõu seletuskirjas (lk 39). TLS § 46 lg-te 1 ja 3 kohaselt võib tööaja summeerimise arvestusperiood olla kuni neli kuud. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja ise on samastanud vahetustega töö ja graafiku (ehk tööajakava) alusel töötamise (vastus apellatsioonkaebusele, p 3.14 teine lõik). Eelnevast järeldub, et vahetustega töö puhul, kus tööpäevade pikkus on sama, kuid töönädalate pikkus on erinev, võib rakendada tööaja summeeritud arvestust.
18.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et kui tööaja summeerimiseks alust ei ole (isegi juhul, kui see on töölepingus kokku lepitud), tuleb töötajale tagada seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähemalt 48 tundi järjestikust puhkeaega. Summeeritud tööaja rakendamise võimalus on seaduses ette nähtud selleks, et tööandjal oleks võimalik tööaega paindlikumalt reguleerida, kui töö iseloom seda nõuab ning töölepingu sõlmimisel ei ole võimalik kokku leppida tööajas ajaühiku kohta või töö tegemise ajas. Seda võimalust ei ole lubatud kasutada selleks, et töötaja kahjuks seaduse nõuetest kõrvale hoiduda ning jätta töötajale tagamata 48 tundi järjestikust puhkeaega.
19.Kaebaja lähtub enda väitel neljakuulisest arvestusperioodist. Vastustaja tuvastas, et tootmisjaoskondades nr 1 ja nr 2 töötati jaanuar kuni aprill 2015 selliselt, et töötajatel oli 7päevase ajavahemiku jooksul neli kuni kuus 8-tunnist töövahetust. Seega jaguneb tööaeg arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt, mistõttu on ringkonnakohtu hinnangul tegemist summeeritud tööaja korraldusega. Ületunnid ehk normtunde ületavad tunnid selguvad arvestusperioodi lõpuks. Vaidlust ei ole selles, et töötajatele on olnud tagatud vähemalt 36 järjestikust tundi puhkeaega, nagu nõuab TLS § 52 lg 2. Asjaolu, et töötajad puutuvad töökohal kokku ka ohuteguritega, ei välista summeeritud tööaja rakendamist. Tööajakavast nähtub, et tootmisjaoskondades nr 1 ja 2 kestab tööpäev reeglina 8 tundi, mistõttu pole põhjust arvata, et ohutegurid, millega töötajad kokku puutuvad, ohustaksid nende elu ja tervist. Seega puudus vastustajal alus teha kaebajale ettekirjutust korraldada tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 töötajate tööaeg ümber, võimaldada töötajatele iganädalane puhkeaeg 48 järjestikust tundi vastavalt TLS § 52 lg-le 1 ja teavitada töötajaid tööaja muudatusest TLS § 5 lg 1 alusel, ning vaidlustatud haldusakti p 5 on õigusvastane.
20.Eeltoodu põhjal rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ettekirjutuse p 5 tühistamise nõudes ning rahuldab kaebuse osaliselt, tühistab ettekirjutuse p 5 ja vaideotsuse vastavas osas. Muus osas on kaebus jäetud õigesti rahuldamata.
21.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule 8(9)
3-15-2607 hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).
22.Halduskohtus taotles kaebaja vastustajalt menetluskulude väljamõistmist summas 3473 eurot, sh õigusabikulud 3443 eurot (ilma käibemaksuta) ja riigilõiv 30 eurot. Kulude kantust kinnitavad maksekorraldus riigilõivu tasumise kohta ning konto väljavõtted õigusabikulude tasumise kohta. Vastustaja vaidles kaebaja esimese astme kuludele osaliselt vastu, pidades neid ülemäärasteks. Ringkonnakohus leiab, et kohtuasi ei ole sedavõrd keerukas ja mahukas, et õigustada kaebaja õigusabikulude täies ulatuses vastustajalt väljamõistmist. Praeguses asjas on vaidlus eelkõige teatud TLS sätete tõlgendamises. Samuti tuleb märkida, et menetlusosalised on palju korranud oma varasemaid seisukohti: näiteks kaebaja 27.01.2016 menetlusdokumendis ei sisaldu võrreldes kaebusega sisuliselt uusi seisukohti ega olulist täiendavat infot. Lisaks nähtub, et advokaadibüroo arvetel on kajastatud osasid toiminguid korduvalt (nt Tööinspektsiooni vastuse analüüs, kirjavahetus kliendiga kompromissi võimalikkuse teemal). Kokkuvõttes peab ringkonnakohus kaebaja esimese astme põhjendatud õigusabikuluks 2500 eurot, s.o põhjendatud menetluskulud on kokku 2530 eurot. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt – 1/3 ulatuses, tuleb vastustajalt välja mõista 1/3 kaebaja menetluskuludest ehk 843,33 eurot.
23.Apellatsiooniastmes taotleb kaebaja 1907 euro suuruse menetluskulu väljamõistmist, sh 1892 eurot õigusabikulud (ilma käibemaksuta) ja 15 eurot riigilõiv. Kulude kantust kinnitavad maksekorraldus ja konto väljavõtted. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kulud 04.02.2016 arvel nr 1601045 (tl 131-132) ning 04.03.2016 arvel nr 1602122 (tl 134-135) ei saa olla seotud apellatsioonimenetlusega, kuna need arved on esitatud toimingute eest, mis tehti enne halduskohtu otsuse teatavakstegemist. Halduskohus lahendas asja kirjalikus menetluses ning menetluskulude dokumendid tuli esitada halduskohtule hiljemalt 01.02.2016. Kui menetlusosaline jättis alama astme kohtus menetluskulude dokumendid õigeaegselt esitamata, ei saa neid esitada kõrgema astme kohtule. Ringkonnakohus märgib lisaks, et isegi kui kaebaja oleks vastavad arved esitanud halduskohtule, ei muudaks see ringkonnakohtu hinnangut esimese astme põhjendatud õigusabikuludele. Arved nr 1603183, 1604260, 1605292 ja 1609553 kajastavad apellatsioonimenetluses kantud kulusid. Võttes arvesse, et apellatsioonimenetluses ei ole pooled esitanud võrreldes esimese astme menetlusega uusi argumente, vaid on põhiliselt korranud oma varasemaid seisukohti, on apellatsioonkaebusele koostamisele (7 tundi) ja ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamisele (5 tundi) kulutatud aeg osaliselt ülemäärane. Ringkonnakohus peab menetluskulude jagamisel kaebaja põhjendatud õigusabikuluks apellatsiooniastmes 1200 eurot. Koos riigilõivuga on põhjendatud menetluskulud 1215 eurot. Arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista sellest 1/3 ehk 405 eurot. Kahe kohtuastme menetluskulude katteks tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista seega kokku 1248,33 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.