Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi ja Tanel Saar 15. september 2016, Tartu 3-15-957
Haldusasi
Roman Gorodivski kaebus Tartu Vangla kartseris viibimise ajal madratsi kandmiseks käeraudadest vabastamata jätmise või madratsi kambrisse väljastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 30. oktoobri 2015. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Roman Gorodivski Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Roman Gorodivskile Tartu Vangla apellatsioonkaebusele esitatud vastusele lisatud Tartu Vangla 10. novembri 2015. a vastus kaebaja teabenõudele ning kaebaja 17. detsembri 2015. a taotlusele lisatud Tartu Vangla 17. detsembri 2015. a vastus.
2.Võtta asja materjalide juurde Roman Gorodivski 13. detsembri 2015. a taotlusele lisatud Tartu Vangla 10. detsembri 2015. a vastus kaebaja teabenõudele.
3.Jätta rahuldamata Roman Gorodivski taotlus täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks ja tagastada kaebajale tema poolt 14. augustil 2016 ringkonnakohtule esitatud 22. septembri 2015. a MRT uuring ja 31. märtsi 2016. a epikriis.
4.Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu
Teha asjas uus otsus, millega jätta Roman Gorodivski kaebus rahuldamata.
6.Jätta Roman Gorodivski halduskohtumenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 17. oktoober 2016.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Roman Gorodivski esitas 8. aprillil 2015 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles nõudis Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist, et esitada hiljem mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kaebaja märkis, et 20. märtsil 2015 paigutati ta kartserisse. Kuigi kaebaja väitel ei olnud ta käevigastuse tõttu ise võimeline madratsil järel käima, siis alates 22. märtsist 2015 keeldusid vanglaametnikud seda talle toomast, kuna üksuse juht J. Ruubel keelas kaebajat aidata madratsi toomisel. Samuti keelduti tema paremat kätt käeraudadest vabastamast, mis oleks hõlbustanud madratsi kandmist. Selle tegevuse tulemusena oli kaebaja ilma madratsita 19. aprillini 2016. Kaebaja leidis, et Tartu Vangla rikkus eelnevaga põhiseaduse § 18, vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-t 1 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3. Kaebaja hinnangul ei olnud üksuse juhil õigust keelata tema aitamine madratsi kandmisel ja üksuse juht oli VangS § 133 järgi kohustatud teavitama arsti kaebaja vigastusest ning suunama kaebaja arsti vastuvõtule, et selgitada välja, kas kaebaja on võimeline madratsit kandma. Kaebaja väitel sai ta arsti juurde 25. märtsil 2016.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
2.Tartu Halduskohus rahuldas 30. oktoobri 2015. a otsusega kaebuse ja tuvastas 22. märtsist 2015 kuni 19. aprillini 2015 R. Gorodivskile madratsi kambrisse väljastamata jätmise õigusvastasuse. Halduskohus leidis, et kaebaja nõue madratsi kandmisel käeraudadest vabastamata jätmise tunnistamine õigusvastaseks tuleb jätta rahuldamata, kuna 20. veebruari 2015. a käskkirjaga nr 6-1/206 kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude käe- ja jalaraudade kasutamist kinnipeetava viibimisel väljaspool kambrit ja tegemist on kehtiva haldusaktiga, mille resolutiivosa on vanglaametnikele kohustuslik. Arvestades kaebaja terviseseisundit ning käe- ja jalavalusid, siis oli halduskohtu hinnangul selge, et käe- ja jalaraudades madratsi kandmine oli võimalik, kuid see põhjustas talle rohkem kannatusi ja ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Vaatamata sellele, et kaebaja põhjustas endale vigastused osutades vanglaametnikele vastupanu ning oli seeläbi tekkinud situatsioonis süüdi, siis leidis halduskohus, et tõendatud on kaebaja halb terviseseisund. Halduskohus märkis, et arstid leidsid seisuga 2. märts 2016 ja 2. mai 2015, et kaebajal peab olema säästev režiim ja koormus minimaalne ning nimetatud perioodi jääb kogu ajavahemik, mil kaebaja magas ilma madratsita. Eeltoodust tulenevalt oli halduskohtu hinnangul tuvastatud, et kaebajal olid sel ajal vigastused, mis tingisid minimaalse füüsilise koormusega režiimi kasutamise ning liikumine ja asjade kandmine põhjustas kaebajale valu. Halduskohus ei nõustunud üksuse juhi seisukohaga, et kui arstid ei ole selgesõnaliselt ette kirjutanud, et kaebaja ei ole võimeline madratsit kandma, siis kaebaja on igal juhul võimeline seda tegema. Halduskohtu hinnangul oli tuvastatud, et kaebajal olid jala- ja käetraumad ning kaebaja kurtis juba viiendat kuud, et ta käsi ja jalg valutavad. Halduskohus märkis, et vangla ei ole pöördunud meedikute poole küsimusega, kas kaebaja oli võimeline kandma madratsit sellises terviseseisundis olles käe- ja jalaraudades. Kui vangla selles kahtles, siis oleks pidanud vastustaja suunama kaebaja arstlikule läbivaatusele. Halduskohus tõdes, et vangla ei pea katkestama kõiki tavapäraseid tegevusi ning kinnipeetavat tingimata arsti juurde suunama, kui teadaolevalt terve kinnipeetav talle ebameeldiva tegevuse käigus ootamatult viitab eluliselt väheusutavale tervisekahjustusele. Praegusel juhul oli vanglaametnikele teada, et kaebaja oli vigastatud ning vigastused on seotud käte ja jalgadega. Kui kinnipeetav sellises olukorras väidab, et ta ei ole suuteline käe- ja jalaraudades voodivarustust kandma või see põhjustab talle suurt valu, läheb tõendamiskoormus vastupidise tõendamise osas vanglale üle. Vaatamata madratsi ja voodivarustuse väikesele kaalule oli halduskohtu hinnangul eluliselt usutav, et käe- ja jalaraudades kinnipeetavale, kelle käsi ja jalg on vigastatud, valmistab nimetatud asjade kandmine suurt
ebamugavust. Halduskohus asus seisukohale, et kuigi väikse vahemaa tõttu oleks kaebaja tõenäoliselt saanud madratsi kandmisega hakkama, siis oleks see sellegi poolest põhjustanud kaebajale asjatuid kannatusi ning oli minimaalse koormuse nõude tõttu ka meditsiiniliselt vastunäidustatud. Halduskohus leidis, et kuna Tartu Vangla oleks pidanud kaebajale 22. märtsist 2015 kuni
19.aprillini 2015 võimaldama madratsit ilma et ta oleks pidanud sellel järel käima ning selle kohustuse rikkumise tõttu magas kaebaja ilma madratsita, põhjustas Tartu Vangla talle rohkem kannatusi ja ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Seega rikkus vangla VangS § 41 lg-t 1.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
3.Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta R. Gorodivski kaebus rahuldamata.
4.Vastustaja nõustub halduskohtu põhjenduste ja järeldustega selles osas, et kaebaja käeraudadest vabastamata jätmine oli õiguspärane ning ei pea vajalikuks kohtuotsuses toodud seisukohti korrata. Tartu Vangla ei nõustu aga sellega, et tulenevalt kaebaja tervislikust seisundist oli madratsi kandmine temale vastunäidustatud ning põhjustas asjatuid kannatusi.
5.Tartu Vangla märkis, et halduskohus on jätnud otsuse tegemisel Tartu Vangla arsti M. Maidla ütlused kaebaja tervisliku seisundi ja madratsi kandmise võimalikkuse kohta tähelepanuta. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks nimetatud ütlused ei ole usaldusväärsed või asjassepuutuvad. Seega on vastustaja hinnangul halduskohus jätnud M. Maidla ütlused kui asjas kogutud asjakohase tõendi hindamata välja toomata ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 1 p-s 2 nimetatud asjaolusid. Samuti on halduskohus jätnud tähelepanuta tunnistajate J. Ruubeli ja J. Heeringu ütlused.
6.Vastustaja viitas, et halduskohus on otsuse p-s 26 järeldanud, et tõenäoliselt saaks R. Gorodivski madratsi kandmisega hakkama, kuid see oli minimaalse koormuse nõude tõttu meditsiiniliselt vastunäidustatud. Vastustaja hinnangul nähtub halduskohtu otsusest küll selge järeldus, kuid otsuse põhjendustest ei ole võimalik aru saada, millistele kogutud tõenditele selline kohtu hinnang põhineb. R. Gorodivski tervisekaardist ei nähtu kandeid selle kohta, et temale oleks madratsi kandmine vastunäidustatud ning sellist kannet ei ole tervisekaardile märgitud ka pärast arst M. Maidla vastuvõttu 25. märtsil 2015. Tervisekaardist nähtub üksnes säästva režiimi vajalikkus. Vastustaja märkis, et M. Maidla selgitas 1. oktoobri 2015. a kohtuistungil, mida tähendab säästev režiim – vältida tuleb sportimist või muud suurt füüsilist koormust, kuid tavapärane liikumine, kõndimine ja istumine sinna alla ei kuulu. Arst vastunäidustusi R. Gorodivski diagnoosist ja terviseseisundist lähtuvalt ei näinud. Viidatud asjaoludest lähtuvalt ei ole võimalik aru saada, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes leidis halduskohus, et madratsi kandmine on R. Gorodivskile vastunäidustatud ning seda olukorras, kus kohus ise möönis, et kaebaja on selleks suuteline. Lisaks viitas vastustaja M. Maidla seisukohale, et kuna valu intensiivsust ei ole võimalik objektiivsete tõenditega kontrollida, siis ei saa ka tõsikindlalt järeldada, et see oli sedavõrd intensiivne, et takistas madratsi kambrisse toomist.
7.Tartu Vangla märgib, et kaebusest nähtuvalt pidas kaebaja võimalikuks madratsit kanda olukorras, kus tema parem käsi vabastatakse käeraudadest. Seega ei pidanud kaebaja juba kaebuses jalavalu ega jalaraudadest tulenevat sammupikkust takistuseks madratsi kandmisel. Ometi on just viidatud asjaoludest lähtuvalt pidanud halduskohus vastustaja tegevust õigusvastaseks.
8.Tartu Vangla hinnangul ei ole õigustatud halduskohtu etteheide, et vangla ei pöördunud meedikute poole küsimusega, kas R. Gorodivski on võimeline kandma madratsit arvestades tema suhtes kohaldatud ohjeldusmeetmeid ning leidis, et vangla pidi kaebaja suunama arstlikule läbivaatusele. 15. septembril 2015 kuulati kohtuistungil tunnistajana üle üksuse juht J. Ruubel, kes kinnitas, et enne otsustamist konsulteeris ta meditsiiniosakonnaga, kas R. Gorodivski on oma
tervisest tulenevalt võimeline ise madratsit kandma ning sai vastuseks, et on küll. Vastustaja hinnangul ei muuda J. Ruubeli ütlusi helistamise kohta ebaõigeks asjaolu, et J. Ruubel ei mäleta täpselt kellele, millisel numbril ja millisel kellaajal ta helistas ning et Elisa AS vahendusel ei ole võimalik saada väljavõtteid sisenumbritel tehtud kõnede osas. Vangla märkis, et J. Ruubel on eelnevat halduskohtule vande all kinnitanud ning otsusest ei nähtu põhjendusi, miks kohus selliste ütlustega ei ole arvestanud või miks on pidanud neid ebausaldusväärseteks.
9.R. Gorodivski palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
10.Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja esimese astme kohtumenetluses ega apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja tervislik seisund lubas tal madratsi kambrisse tuua ilma valu tekitamata. Vastustaja tugineb vaid tunnistajate ütlustele, mis on kaebaja hinnangul ebaõiged.
11.Kaebaja hinnangul on vaidlus selle üle, kas 15. septembril 2015 kohtuistungil antud tunnistaja J. Ruubeli ütlused on ausad. Kaebaja hinnangul viitab J. Ruubeli ebausaldusväärsusele fakt, et ta väitis end olevat tööl 22. märtsil 2015, mil ta reaalselt ei töötanud, kuna oli pühapäev.
12.Kaebaja soovib juhtida kohtu tähelepanu sellele, et arvamuse madratsi kandmise võimekuse kohta andis J. Ruubel mitte meditsiiniosakond. Sellepärast puudub ka tervisekaardil arstide otsus selle kohta, kas ta suudab madratsit kanda. Kaebaja hinnangul ei ole vähemoluline fakt, et tema parema põlve MRT uuringu tulemusest nähtuvalt asus M. Maidla seisukohale, et uuringust nähtuv trauma võib tekitada valu ka ilma koormuseta.
13.Kaebaja leiab, et voodivarustuse osade kaupa kambrisse kandmine suurendab koormust tema jalale, kuna peab sellisel juhul läbima 4 korda pikema vahemaa.
14.R. Gorodivski esitas taotlused täiendavate tõendite välja nõudmiseks. Kaebaja nõudis Tartu Vangla kohustamist esitada kohtule J. Ruubeli ja P. Kooli kiipkaartide logid, et teha kindlaks, kas nimetatud töötajad olid 22. märtsil 2015 tööl. Ühtlasi nõudis kaebaja vastustaja kohustamist esitada kohtule J. Ruubeli mobiiltelefoni väljavõtted, et teha kindlaks, kas sellelt numbrilt helistati meditsiiniosakonda. Nimetatud tõendid saaksid kinnitada, et J. Ruubel andis kohtuistungil valeütlusi. Lisaks taotles kaebaja võtta täiendava tõendina asja juurde tema parema põlve MRT uuring ning 31. märtsi 2016. a epikriis, mis tõendaks, et ta ei suutnud madratsit kanda ka kahjustatud põlveliigese tõttu.
15.Tartu Vangla esitas täiendavad seisukohad kaebaja vastuväidete ning taotluste osas.
16.Vastustaja märgib, et J. Ruubel ei ole kordagi väitnud, et ta viibis töökohal just pühapäeval ning sel päeval kindlasti toimus ka konsulteerimine meditsiiniosakonnaga. On mõistetav, et ligi pool aastat hiljem ei mäleta ametnik täpselt, millisel konkreetsel kuupäeval tema meditsiiniosakonda helistas ja millisele nädalapäevale konkreetne kuupäev langes. Vaatamata sellele, et tunnistaja ei mäletanud mõnd konkreetset detaili täpselt, ei saa selle tõttu pidada tema ütlusi ebaõigeks konsulteerimise kui üldisema asjaolu osas.
17.Tartu Vangla ei nõustu kaebaja väitega, et madratsi kandmise võimalikkust hindas J. Ruubel, mitte meditsiiniosakond. Madratsi kandmise võimalikkust hindasid siiski arstid lähtudes kaebaja tervislikust seisundist.
18.Ühtlasi peab Tartu Vangla kaebaja taotlusi üksuse juhi J. Ruubeli ja meditsiiniosakonna juhataja P. Kooli kiipkaardi logide ja J. Ruubeli mobiiltelefoni kõneeristuse väljanõudmiseks põhjendamatuteks. Menetluse käigus halduskohtus kaebaja selliseid taotlusi ei esitanud, mistõttu ei ole selliste uute tõendite kogumine lubatav. Kuivõrd Tartu Vangla ega ka tunnistaja J. Ruubel ei ole kordagi tõsikindlalt väitnud, et konsulteerimine arstiga toimus just pühapäeval, siis ei ole ka selliste tõendite kogumine põhjendatud. Vastustajale jääb arusaamatuks, mida konkreetselt kaebaja soovib tõendada 22. septembri 2015. a MRT uuringu tulemusega ning 31. märtsi 2016. a
epikriisiga. Nimetatud tõendid on ajalises mõttes oluliselt hilisemast ajast ning ei kajasta terviseandmeid vaidlusalusest perioodist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19.Ringkonnakohus tagastab esmalt kaebajale vastustaja apellatsioonkaebusele esitatud vastusele lisatud Tartu Vangla 10. novembri 2015. a vastuse kaebaja teabenõudele ning kaebaja
17.detsembri 2015. a taotlusele lisatud Tartu Vangla 17. detsembri 2015. a vastuse, kuna nimetatud dokumendid ei ole käesoleva haldusasja lahendamise seisukohast relevantsed.
20.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
21.Vaidlus puudub selle üle, et suletud osakonnas hoitakse voodivarustust päevasel ajal laos ning kinnipeetavad toovad voodivarustuse ära iseseisvalt (vt selles osas Tartu Vangla 7. aprilli 2015. a vaideotsus, tl 23p). Pooled vaidlevad selle üle, kas Tartu Vangla on käitunud õigusvastaselt jättes kaebajale madratsi kambrisse toomata olukorras, kus kinnipeetav ei ole enda väitel suuteline madratsit kandma tema halva tervisliku seisundi tõttu. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla põhjustas talle madratsi kambrisse toomata jätmisega perioodil 22. märts 2015 kuni 19. aprill 2015 rohkem kannatusi ja ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega (VangS § 41 lg 1), kuna ta pidi seetõttu magama ilma madratsita. Ringkonnakohtu hinnangul on võtmeküsimuseks Tartu Vangla tegevuse hindamisel see, kas vanglaametnikud lähtusid oma tegevuses madratsi väljastamata jätmisel kaebajale meditsiiniosakonna poolt antud hinnangust.
22.Ringkonnakohtu hinnangul on vaja esmalt kindlaks teha, kas üksuse juht J. Ruubel enne vanglaametnikele korralduse andmist konsulteeris meditsiiniosakonnaga. Halduskohus heitis vastustajale ette, et vangla ei pöördunud meedikute poole küsimusega, kas kaebaja on võimeline kandma madratsit arvestades tema suhtes kohaldatud ohjeldusmeetmeid ning leidis, et vangla pidi kaebaja suunama arstlikule läbivaatusele. Ringkonnakohus nõustub siinkohal vastustajaga, et halduskohus on jätnud J. Ruubeli kohtuistungil antud ütlused tähelepanuta. J. Ruubel väitis
15.septembri 2015. a kohtuistungil, et konsulteeris kaebaja tervisliku seisundi osas meditsiiniosakonnaga ning meedik kinnitas, et kaebaja tervislik seisund lubab kaebajal madratsit kanda (tl 98). Kaebaja väitel ei ole J. Ruubeli ütlused usaldusväärsed, kuna ta väitis end olevat tööl pühapäeval, 22. märtsil 2015, mil ta tegelikult tööl ei olnud. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et kohtuistungil antud ütlustes ei mäletanud J. Ruubel konsulteerimise kuupäeva, kuid arvas, et see oli 22. märtsil 2015. Seega ei ole J. Ruubel tõepoolest tõsikindlalt väitnud, et ta oleks konsulteerinud meditsiiniosakonnaga just 22. märtsil ning ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kahelda J. Ruubeli ütluste usaldusväärsuses. Lisaks on ringkonnakohtu hinnangul ka kaebaja avalduste järgi täpse kuupäeva, millal J. Ruubel keelas valvuritel kaebajale madratsit kambrisse viia, kindlakstegemine raskendatud. Kaebuses ning Tartu Vanglale esitatud vaides väidab kaebaja, et E. Toots läks 22. märtsil üksuse juhi J. Ruubeli juurde ning andis teada, et valvurid tassivad kaebajale madratsit kambrisse, mille peale J. Ruubel nimetatud tegevuse ära keelas. Seevastu apellatsioonimenetluses väidab kaebaja, et 22. märtsil ei olnud J. Ruubel üldse tööl, kuna oli pühapäev. Eeltoodut kinnitab ka Tartu Vangla 10. detsembri 2015. a vastus kaebaja teabenõudele, millest nähtuvalt oli perioodil 19. märts 2015 kuni 25. märts 2015 J. Ruubel tööl vaid tööpäevadel. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul kaebaja väited vastuolulised ning on eluliselt usutav, et kaebajale keelati madratsi toomine siiski esmaspäeval 23. märtsil, kui J. Ruubel naasis tööle ja andis vastava korralduse valvuritele.
23.Lisaks on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul ei ole oluline mitte meditsiiniosakonnaga konsulteerimise kuupäev, vaid just see, kas enne madratsi väljastamata jätmist kaebajale konsulteeris J. Ruubel meditsiiniosakonnaga. Eeltoodust tulenevalt jääb rahuldamata kaebaja taotlus J. Ruubeli ja P. Kooli kiipkaartide logide välja nõudmiseks, kuna käesoleva vaidluse puhul ei ole oluline asjaolu, kas nad olid 22. märtsil 2015 tööl. Samuti jääb rahuldamata kaebaja taotlus J. Ruubeli mobiiltelefoni kõneeristuse väljanõudmiseks, kuna J. Ruubeli kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt kasutas ta meditsiiniosakonda helistamiseks
sisetelefoni ning vastustaja on kinnitanud, et Elisa AS vahendusel ei ole võimalik saada väljavõtteid sisenumbritel tehtud kõnede osas.
24.Ringkonnakohus möönab, et sisenumbritel tehtud kõnede väljavõte aitaks kinnitada J. Ruubeli ütlusi meditsiiniosakonnaga konsulteerimise osas. Vaatamata eeltoodule ei näe ringkonnakohus põhjust kahelda J. Ruubeli kohtuistungil vande all antud ütlustes ning on eluliselt usutav, et J. Ruubel meditsiiniosakonda helistas. Seda kinnitab ka kaudselt asjaolu, et meditsiiniosakonna arsti poolt ei lisatud mõni päev hiljem, s.o 25. märtsil kaebaja tervisekaardile märget selle kohta, et ta ei ole võimeline iseseisvalt madratsit kandma või muud märget, millest vastustaja oleks pidanud järeldama meditsiinilist vastunäidustust selliseks tegevuseks (tl 63).
25.Ühtlasi on vastustaja apellatsioonkaebuses õigesti märkinud, et halduskohus on jätnud otsuse tegemisel Tartu Vangla arsti M. Maidla kohtuistungil antud ütlused kaebaja tervisliku seisundi ja madratsi kandmise võimalikkuse kohta tähelepanuta. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud halduskohus teha kaebaja terviseseisundist ilma arsti seisukohale hinnangut andmata järeldust, et kaebajale põhjustas madratsi kandmine valu (vt halduskohtu otsuse p 25). Meditsiiniosakonna arst M. Maidla on kohtistungil antud ütlustes selgelt välja toonud, et valu hindamine on subjektiivne ning kaebaja füüsilise seisundi ja tema diagnoosi alusel oli kaebaja võimeline ise madratsit tooma (tl 116). Halduskohus ei ole põhjendanud, miks nimetatud ütlused ei ole usaldusväärsed või asjassepuutuvad. Ringkonnakohus on seisukohal, et meditsiiniosakonna arsti hinnangu alusel saab lugeda tõendatuks, et kaebaja oli võimeline iseseisvalt madratsit kandma. Kaebajale madratsi kambrisse toomata jätmine ei ole vastustajale etteheidetav olukorras, kus meditsiinitöötaja esialgse, telefoni teel 23. märtsil antud hinnangu kohaselt ja samuti 25. märtsil toimunud ülevaatusel ei sedastanud tegevuse ülemäärast koormavust ja kaebaja ei teinud isegi katset voodivarustuse kambrisse toomiseks. Seega, ühelt poolt puudus tegevuse keelatus ja teisalt, lisaks kaebaja enam kui kuu varem vigastuse saamise faktile, ka igasugune objektiivne teave, mis viidanuks voodivarustuse toomise võimatusele või ülemäärasele koormavusele.
26.Kaebaja on muuhulgas taotlenud võtta täiendava tõendina asja juurde tema parema põlve MRT uuring ning 31. märtsi 2016. a epikriis, mis tõendaks, et ta ei suutnud madratsit kanda ka kahjustatud põlveliigese tõttu. Ringkonnakohus nõustub siinkohal vastustajaga, et nimetatud tõendid on ajalises mõttes oluliselt hilisemast ajast ning ei kajasta terviseandmeid vaidlusalusest perioodist. Sealjuures on õige ka vastustaja tähelepanek, et kaebaja ei pidanud kaebuses jalavalu takistuseks madratsi kandmisel, vaid kaebusest nähtuvalt pidas kaebaja võimalikuks madratsit kanda olukorras, kus tema parem käsi vabastatakse käeraudadest. Kuigi kaebaja on hiljem põlvevigastusele viidanud, siis ei saanud meditsiiniosakonna arsti M. Maidla hinnangul madratsi kandmine oluliselt põlveliigesele mõjuda. Seega jääb kaebaja taotlus täiendavate tõendite haldusasja juurde võtmiseks rahuldamata.
27.Eeltoodust tulenevalt ei ole Tartu Vangla õigusvastaselt käitunud jättes kaebajale madratsi kambrisse toomata, kuna on lähtunud oma tegevuses meditsiiniosakonna poolt antud hinnangust kaebaja tervislikule seisundile. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus Tartu Vangla apellatsioonkaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 30. oktoobri 2015. a otsuse ning teeb uue otsuse, millega jätab R. Gorodivski kaebuse rahuldamata. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Tartu Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud HKMS § 104 lg 10 alusel. Kuna kaebaja oli esimeses astmes riigilõivu tasumisest vabastatud, siis jääb tema menetluskulu (riigilõiv) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt
Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt
Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.