Majandushaldusõigus › PRIA asjad

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

APIK Partner Osaühingule määrati 09.02.2010. a Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) käskkirjaga nr 13-6/260 (tl 7-7p) põllumajandusministri 12.03.2008. a määruse nr 20 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (edaspidi määrus nr 20) alusel toetus Otepääl asuva hotelli Murakas juurdeehituse (seminarija saunahoone) ehitamiseks summas 61 831,37 eurot. Toetus maksti välja 07.10.2010.

12.11.2012 sõlmitud rendilepinguga (tl 8-10p) andis APIK Partner Osaühing hotelli Murakas rendile OÜ-le Torrox.

PRIA 2013. a juunikuu otsusega (tl 34) muudeti otsust nr 13-6/260 ja loeti toetuse saajaks APIK Partner Osaühingu asemel OÜ Tikramenk.

09.09.2014 teostas PRIA kohapealset kontrolli ning koostas kontrollakti nr 23012 (tl 11).

PRIA 30.06.2015. a otsusega nr 136/837 (tl 14-15) nõuti OÜ-lt Tikramenk toetus osaliselt summas 39 159,86 eurot tagasi. Otsuse kohaselt on toetuse saaja kasutanud investeeringuobjekti ise sihipäraselt 2010. a oktoobrist kuni 2012. a juulini. 01.08.2012 anti hotell rendile OÜ-le Torrox. Järelevalveperiood lõpeb 07.10.2015. PRIA leidis, et 38 kuud ei ole investeeringuobjekt olnud toetuse saaja sihipärases kasutuses ning toetus tuleb selles osas summas 39 159,86 eurot tagasi maksta.

OÜ Tikramenk esitas 30.07.2015 PRIA 30.06.2015. a otsuse peale vaide, mille PRIA jättis 12.08.2015. a vaideotsusega nr 13-4/15/41-1 (tl 16-17p) rahuldamata.

OÜ Tikramenk esitas 11.09.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 30.06.2015. a otsuse ja 12.08.2015. a vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja ei nõustu PRIA seisukohaga, et ta ei ole toetuse investeeringuobjekti kasutanud sihipäraselt. Toetus anti hotelli Murakas juurdeehituse (seminari- ja saunahoone) ehitamiseks. Toetusraha on järjekindlalt selleks otstarbeks kasutatud. Hotelli kolmandale isikule rentimine ei ole vastuolus toetuse eesmärgiga ega takista juurdeehituse kasutamist sihipäraselt. Kaebaja on seisukohal, et määruse nr 20 § 14 lg 2 p 1 ei piira investeeringuobjektist tulu teenimist rentides seda kolmandatele isikutele enda majandustegevuse raames. Tingimuse eesmärgiks ei ole kohustada toetuse taotlejat kogu majandustegevust ise isiklikult läbi viima. Käesoleval juhul võib pidada hotelli OÜle Torrox rendile andmist sisuliselt investeeringuobjekti kui hotelli käitamisteenuse sisseostmiseks, mis ei ole kuidagi muutnud investeeringuobjekti kasutusotstarvet. Kuivõrd OÜ Torrox jätkab investeeringuobjekti sihipärast kasutamist, siis ei tohiks pidada kaebajat investeeringuobjekti sihipärast käitamiskohustust rikkunuks üksnes investeeringuobjekti kui hotelli rendile andmise tõttu.

Kaebaja on seisukohal, et isegi mittesihipärase kasutamise korral puuduks PRIA-l õigus toetust tagasi nõuda. Nii Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg 1 kui ka määruse nr 20 § 14 lg 2 p 2 sätestavad aluse nõuda toetusraha tagasi üksnes juhul, kui toetusraha ei kasutata sihtotstarbeliselt. Sama õigust pole sätestatud, kui investeeringuobjekti kasutatakse pärast toetusraha sihtotstarbelist kasutamist muudel eesmärkidel. Kontrolli teostaja on kontrollakti märkinud „investeeringuobjekti tegevuse suunda muudetud ei ole, on sihipärases kasutuses“. PRIA otsusest ei nähtu, miks ei ole otsuse

tegemisel arvestatud kaebaja selgitustega. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsuse andmisel on PRIA kontrolli teostaja seisukoha osalise arvestamata jätmise ning kaebaja väidete käsitlemata jätmisega rikkunud kaalutlusõiguse põhimõtteid. Samuti on kaebaja seisukohal, et otsus on formaalselt õigusvastane, kuna otsuse kohaselt peab kaebaja toetuse tagasi maksma 38 kuu eest, kuid vaideotsuse kohaselt 27 kuu eest. Lisaks sellele on PRIA nõudnud otsusega kaebajalt tagasi toetuse kaebaja ja kolmanda isiku vahelise rendilepingu algusest kuni järelevalveperioodi lõpuni, mis ei olnud otsuse tegemise hetkeks veel saabunud. Tartu Halduskohus jättis 18.12.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et PRIA 30.06.2015. a otsus on õiguspärane ning selle andmisel on järgitud kaalutlusõiguse ning uurimispõhimõtet.

Halduskohus märkis, et määruse nr 20 § 14 lg 2 p 1 kohaselt on toetuse saaja kohustatud investeeringuobjekti säilitama ja sihipäraselt kasutama vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Sama sätte p 2 kohaselt tuleb saadud toetusraha mittesihipärase kasutamise korral PRIA nõudmisel tagasi maksta. Investeeringuobjekti sihipärane kasutus tähendab toetuse saaja poolt selle kasutamist vastavalt toetuse taotlemisel esitatud äriplaanile järelevalveperioodi jooksul. Halduskohus asus seisukohale, et investeeringuobjekti kolmandate isikute kasutusse andmine ei ole lubatud tegevus, kuna investeeringuobjekti peab järelevalveperioodil kasutama isik, kes toetust taotles, kellele toetus määrati ja välja maksti ning kes hoone valmis ehitas. Rendilepingu kohaselt anti investeeringuobjekt hotell Murakas alates 01.08.2012 rendile OÜle Torrox, kes maksab toetuse saajale renti. Rendileping allkirjastati 12.11.2012 ja see kehtib tähtajatuna. Halduskohus märkis, et toetuse saaja ei ole taotlenud PRIA nõusolekut ei hotelli rendileandmiseks ega ka müügiks, kuigi määruses nr 20 on toetuse saajale pandud otsesõnaline kohustus kasutada investeeringuobjekti sihipäraselt ja kohustus teavitada PRIA-t eelnevalt investeeringuobjektiga seotud muudatustest. Halduskohus leidis, et toetuse saaja kasutas ise investeeringuobjekti sihipäraselt alates 07.10.2010–01.08.2012, kokku 22 kuud. Seega 38 kuud ei olnud investeeringuobjekt toetuse saaja sihipärases kasutuses. Toetuse saaja ise hotelliteenust ei osuta, seega tema tegevus investeeringuobjekti kasutamisel ei vasta meetme eesmärkidele, sest oluline ei ole mitte ainult toetust saanud investeeringuobjekti sihipärane kasutus, vaid sihipärane kasutus määruse nõuetele vastava isiku ehk toetuse saaja poolt. Halduskohtu hinnangul ei oma remonttööde teostamine investeeringuobjekti sihipärase kasutamise tõendamisel toetuse saaja poolt tähtsust, sest see tõendab pigem omaniku kohustuste täitmist rendisuhetes. Halduskohus märkis, et PRIA on toetuse saaja esindajad ära kuulanud. Kuna äriühingute ühinemisel võttis kõik toetuse saaja esialgsed kohustused üle OÜ Tikramenk, siis oli halduskohtu hinnangul PRIA-l õigus nõuda kaebajalt osaliselt tagasi juba väljamakstud toetus summas 39 159,86 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 18.12.2015. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus on tõlgendanud vääralt määruse nr 20 § 14 lg 2 p-i 1. Kaebaja on seisukohal, et määruse nr 20 § 14 lg 2 p 1 ei keela kasutada investeeringuobjekti kasutamisel kolmandate isikute abi. Kaebaja ei ole andnud investeeringuobjekti kolmandale isikule üle, vaid kasutab kolmanda isiku abi investeeringuobjekti sihipärase kasutamise kohustuse täitmisel. Kaebaja leiab, et halduskohus ei ole määruse nr 20 § 14 lg 2 p 1 tõlgendamisel võtnud arvesse toetuse

andmise tegelikku eesmärki. Kaebaja rõhutab, et sedavõrd abstraktset sätet ei saa tõlgendada nii, et see toob kaasa heausksele toetuse saajale kohustuse toetus tagasi maksta olukorras, kus toetuse saaja tegutses viisil, mis ei ole määrusega sõnaselgelt keelatud. Kaebaja arvates ei ole määruse nr 20 § 14 lg 2 p 2 käesolevas asjas üldse kohaldatav, kuna see kehtestab kohustuse saadud toetusraha selle mittesihipärase kasutamise korral tagasi maksma. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on toetusraha kasutanud sihipäraselt. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et remonttööde teostamine ei oma tähtsust investeeringuobjekti sihipärase kasutamise tõendamisel, vaid tõendab pigem omanikupoolsete kohustuste täitmist rendisuhetes. Kaebaja arvates tõendavad parandus- ja remonttööde teostamised seda, et kaebaja panustas muuhulgas isiklikult investeeringuobjekti sihipärasesse kasutamisse. Kaebaja hinnangul ei ole halduskohus veenvalt põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja seisukohaga, et PRIA on toetuse kasutamise sihipärasuse hindamisel teinud olulisi kaalutlusvigu ja rikkunud uurimispõhimõtet, samuti jätnud otsuse tegemisel arvestamata kaebaja selgitustega. Kaebaja hinnangul ei ole halduskohus veenvalt põhjendanud, miks ta ei arvestanud kaebaja soovi arutada asja kohtuistungil ning on sellega rikkunud kaebaja õigust olla oma kohtuasja arutamise juures.

apellatsioonkaebusele ei nõustu PRIA apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtadega. PRIA on seisukohal, et investeeringuobjekti sihipärane kasutus tähendab toetuse saaja poolt selle kasutamist vastavalt toetuse taotlemisel esitatud äriplaanile järelevalveperioodi jooksul. Kolmandate isikute abi kasutamine investeeringuobjekti sihipärase kasutuse tagamiseks ei ole välistatud (nt hotelli teenindava personali palkamine), kuid käesoleval juhul on toetuse saaja andnud investeeringuobjekti täies mahus kolmanda isiku kasutusse majutusteenuse osutamiseks. Toetuse saaja saab tulu väljarentimisest. Tulu majutusteenuse osutamisest saab kolmas isik. Kinnisvara väljarentimiseks toetust ei anta. Asjaolu, et kaebaja on hoone omanikuna tellinud remonttöid ei tõenda tema tegevust majutusteenuse osutajana ja majutusasutuse kasutajana. Määrusega on pandud toetuse saajale kohustus kasutada investeeringuobjekti sihipäraselt ise. Vastasel korral loob see olukorra, kus toetust taotleb isik, kes vastab määruse nõuetele, kuid investeeringut hakkab kasutama isik, kellel ei oleks olnud õigust toetust saada. 12.11.2012 sõlmitud rendilepingu kohaselt ei ole tegemist investeeringuobjekti opereerimise teenuse osutamisega nagu kaebaja püüab lepingu sisu tõlgendada. Rendile andmist ei peagi keelatud tegevusena määruses sätestama, kuna toetuse saaja kohustusena on fikseeritud investeeringuobjekti sihipärane kasutamine toetuse saaja enda poolt. Kasutusõiguse üleandmine ei ole lubatud. Määruse nr 20 § 14 lg 2 p 1 ja 2 tuleb vaadelda koosmõjus. Investeeringuobjekti mittesihipärase kasutuse korral järelevalveperioodil on võimalik ainult toetusraha tagasi nõuda, sest raha on juba välja makstud. Toetust saanud investeeringuobjekti rendile andmine on iseenesest juba määruse nõuete rikkumine ning PRIA ei pidanud muid asjaolusid tuvastama. Lisaks ei teavitanud toetuse saaja PRIA-t eelnevalt muudatustest tegevuses (määruse nr 20 § 13 lg 2 p 1 ja 2). Kaebaja 15.05.2015. a ärakuulamise protokolli kohaselt on hoone müügis ega ole endiselt toetuse saaja sihipärases kasutuses. Vastavalt 17.08.2016. a kohtuistungil kokkulepitule ja pärast vastustajalt täiendavate, kohtu poolt välja nõutud dokumentide saabumist esitas kaebaja 25.08.2016 täiendava seisukoha, milles leidis, et investeeringutoetuse avalduse kohaselt oli investeeringu eesmärgiks rajada Otepääle suusastaadioni vahetusse lähedusse seminarihoone koos saunakompleksiga. Teostatava tegevuse nimetuseks on

avalduse B-osas märgitud uue hoone ehitamine. Tegemist oli seega hoone ehituseks antud toetusega ning nimetatud eesmärk on täidetud, kuivõrd juurdeehitus on valmis ehitatud, toimiv ja eesmärgipärases kasutuses. Investeeringutoetuse äriplaanist tulenevalt oli kavandatavaks teenuseks saunateenuse pakkumine ning hoonete ja ruumide rentimine ürituste läbiviimiseks. Äriplaanis esitatud teenust on investeeringuobjekti valmisehitamisest alates pakutud ning pakutakse ka täna. Seega on täidetud investeeringutaotluse avalduses märgitud eesmärk ehitada valmis Hotell Murakas juurdeehitus ja äriplaanis esitatud kavandatav teenus vastab tänasel päeval investeeringuobjektil pakutavale teenusele. Kaebaja rõhutab, et toetust taotleti mitte terve hotelli Murakas ehitamiseks, vaid ainult seminari- ja saunahoone juurdeehituseks. Investeeringuobjekt on tegelikkuses vaid väike osa Muraka hotellist. Kaebaja kasutab hotelli Murakas opereerimiseks OÜ Torrox abi eesmärgiga tagada kogu kompleksi tulusam ja efektiivsem toimimine. Kuivõrd seminari- ja saunahoone on hotelli Murakas osa, opereerib OÜ Torrox ka nimetatud ruume. Nii on tagatud äriplaanis toodud tegevuse jätkumine ning see pole terve toetuse väljamaksmisele järgnenud aja jooksul katkenud ega muutunud. Kaebaja arvates ei ole sisulist vahet, kas kaebaja ja OÜ Torrox vahel on koostöö fikseerimiseks sõlmitud rendi- või teenuse osutamise leping. Kuigi formaalselt sõlmiti rendileping, tegeleb kaebaja ise jätkuvalt äriplaanis märgitud tegevusega ehk pakub saunateenust ning rendib välja seminariruume, kasutades selleks OÜ Torrox abi. Lähtuda tuleb mitte lepingu pealkirjast, vaid kokkuleppe tegelikust eesmärgist.

märkides, et vastustaja ei ole kunagi väitnud, et investeeringut ei ole vastavalt äriplaanile ellu viidud ja toetuse saaja ise ei ole seda teatud ajal järelevalveperioodist sihipäraselt kasutanud. Investeering on ellu viidud ja toetusraha ei küsita tagasi põhjusel, et investeeringuobjekti ei kasutata sihipäraselt, vaid seetõttu, et toetuse saaja ise ei kasuta investeeringuobjekti sihipäraselt, mis on määruse nr 20 kohaselt tema kohustuseks. Asjaolu, et terve hotellikompleks on antud rendile, ei muuda toetust saanud seminarihoone ja saunakompleksi rendileandmist lubatavaks. Kasutusõiguse üleandmist ei saa lubada juba ainuüksi seetõttu, et sellisel juhul viiks tegevuse ellu isik, kellel on õigus toetust taotleda aga kasutama võiks investeeringuobjekti sel juhul hakata ka isik, kes ei vasta määruse nõuetele ja kelle puhul toetuse määramine oleks olnud välistatud. Seda, kas OÜ Torrox oleks vastanud taotlejale esitatavatele nõuetele, ei oleks PRIA samuti pidanud hakkama tagantjärgi ega ka eelnevalt analüüsima, kuna kasutusõigust üle anda ei tohi. OÜ Tikramenk on hoone kasutusõiguse üle andnud kolmandale isikule. OÜ Tikramenk ei saa tulu hotelliteenuse osutamisest, vaid kinnisvara väljarentimisest. Tulu majutusteenuse osutamisest saab OÜ Torrox ja sõlmitud lepingu näol on selgelt tegemist rendilepinguga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud lahend tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 18.12.2015. a otsuses toodud põhjendustega. Ükski apellatsioonkaebuses ja kaebaja täiendavas seisukohas esitatud väide ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud kohtumenetluse norme. Kaebuses esitatud põhiväidete osas on halduskohus võtnud

omapoolse seisukoha, uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid ja tuvastanud ka asjakohased faktilised asjaolud. Vastuseks apellatsioonkaebusele ja kaebaja täiendavale seisukohale märgib ringkonnakohus siiski järgmist.

tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, s. o määruse nr 20 § 14 lg 2 p 1. Määruse nr 20 § 14 lg 2 p 1 kohaselt on toetuse saaja kohustatud investeeringuobjekti säilitama ja sihipäraselt kasutama vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetuseosa väljamaksmisest ning p 2 kohaselt saadud toetusraha mittesihipärase kasutamise korral PRIA nõudmisel tagasi maksma. Investeeringuobjekti sihipärase kasutuse nõue käib viidatud paragrahvi sõnastuse kohaselt investeeringutoetuse saaja kohta ja nõuab just toetuse saajalt selle kasutamist vastavalt toetuse taotlemisel esitatud äriplaanile kogu järelevalveperioodi jooksul. Käesoleval juhul on toetuse saaja - OÜ Tikramenk - andnud investeeringuobjekti täielikult kolmanda isiku (OÜ Torrox) kasutusse, et viimane seal majutusteenust osutaks. Ka kaebaja seaduslik esindaja on selgitanud, et hotell Murakas anti rendile, kuna ta ise ei jõudnud sellega enam tegeleda (vt E. Kuldkepi seletuskiri 22.09.2014). Kaebaja kui toetuse saaja saab seega tulu hotelli Murakas väljarentimisest OÜ-le Torrox, mitte majutusteenuse osutamisest investeeringuobjektil. Kinnisvara väljarentimiseks ja sellest tulu saamiseks aga määruse nr 20 alusel toetust anda ei saa. Nagu juba eelnevalt märgitud, antakse toetust määruses nr 20 nimetatud tegevusvaldkondades investeeringuobjektide rajamiseks ja toetuse saaja ise on kohustatud neid investeeringuobjekte, millega seonduvalt on toetus määratud, sihipäraselt, s. o antud juhul majutusteenuse osutamiseks, kasutama. Kaebaja pole esitanud ka tõendeid oma selle väite tõendamiseks, et ta osutab investeeringuobjektiga seonduvalt majutusteenuseid rentnikuga koos. Asjaolu, et hotelli Murakas hoone ja selle juurdeehituse omanikuna on kaebaja ise tellinud remonttöid kolmandatelt isikutelt, s. o täitnud oma rendilepingu järgseid kohustusi hoonete omanikuna, ei tõenda tema tegevust majutusteenuse osutajana ega ka majutusasutuse kasutajana, vaid tegemist on rentniku ja rendileandja omavaheliste suhtega, millele on õigesti tähelepanu juhtinud ka halduskohus. Investeeringuobjekti kolmandate isikute kasutusse andmine ei ole määruse nr 20 kohaselt lubatud tegevus, kuna investeeringuobjekti peab kogu järelevalveperioodi jooksul eesmärgipäraselt kasutama isik, kes toetust taotles, kellele toetus määrati ja välja maksti ning kes hoone toetuse abil valmis ehitas. Kui järelevalveperioodi jooksul lubada investeeringuobjekti kolmandate isikute kasutusse andmist, siis tekitab see olukorra, kus investeeringuobjekti asub oma majanduslikes huvides kasutama isik, kellel ei oleks olnud õigust sellega seonduvat investeeringutoetust taotleda ja selline tegevus oleks omakorda vastuolus toetusmeetme eesmärgiga. Seetõttu ongi määruses nr 20 pandud just toetuse saajale kohustus kasutada ise investeeringuobjekti sihipäraselt, s. o otstarbel, milleks ta toetust taotles. Mis puudutab veel kaebaja ja OÜ Torrox suhteid, siis 12.11.12 sõlmitud rendilepinguga (tl 8-10) anti investeeringuobjekt rentniku (OÜ Torrox) valdusesse ja kasutusse (lepingu p 3.1). Rendileandja õigusi teostab ja kohustusi kannab rendilepingu kohaselt omanik, s. o OÜ Tikramenk. Lepingu eseme kasutamise ja majandustegevusega seotud kulud kannab rentnik, samuti tasub rentnik kõik lepingu esemega seotud maksud ja kannab koormatised. Rendileandjale maksab rentnik aga hoonete, neis asuva sisustuse ja tehnika kui lepingu eseme

eest renti. Selliste lepingutingimuste puhul on selgelt tegemist rendilepinguga, mitte investeeringuobjekti opereerimise teenuse osutamise lepinguga või koostöölepinguga, nagu kaebaja kohtumenetluse käigus väitis. Kuna tegu on rendilepinguga, siis on ka loomulik, et OÜ Tikramenk rendileandjana ja rendilepingu eseme omanikuna kontrollib talle kuuluva, kuid rendile antud vara säilitamist ja kasutamist ning teeb ise omanikuna selleks vajalikke remonttöid, paigaldab kraane, pumpasid jne, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vaatamata 12.11.2012. a rendilepingu olemasolule kasutab rendileandja seetõttu tegelikult oma vara ise majutusteenuse osutajana ja saab sellise teenuse pakkumisest ka tulu. Nagu juba eelpool märgitud, ei näe määrus nr 20 ette investeeringuobjekti sihipärase kasutamise tagamist investeeringutoetuse saaja poolt kolmandate isikute kaudu, vaid selle sihipärast kasutamist toetuse saaja enda kohustusena ja tema enda poolt. Nõustuda ei saa ka kaebaja selle seisukohaga, et halduskohus kohaldas ebaõigesti määruse nr 20 § 14 lg 2 p 2. Kaebaja arvates saab toetusraha tagasi nõuda vaid toetusraha mittesihipärase kasutamise korral, mitte siis, kui investeeringuobjekti on järelevalveperioodil toetuse saaja poolt mittesihipäraselt kasutatud. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb määruse nr 20 § 14 lg 2 p 1 ja p 2 vaadelda koosmõjus. Määruse nr 20 § 14 lg 2 p 1 paneb toetuse saajale kohustuse säilitada ja kasutada investeeringuobjekti sihipäraselt vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest ning § 14 lg 2 p 2 järgi kohustub toetuse saaja saadud toetusraha mittesihipärase kasutamise korral PRIA nõudmisel tagasi maksma. Seega tuleb nii toetusraha kui ka investeeringuobjekti kasutada sihipäraselt. Kui toetusraha ei ole sihipäraselt kasutatud, siis toetuse saajale väljamakset üldse ei tehta. Investeeringuobjekti mittesihipärase kasutamise korral järelevalveperioodi jooksul ongi võimalik üksnes toetus osaliselt või tervikuna tagasi nõuda, sest toetusraha on taotlejale juba välja makstud. Kaebaja viitas ka määruse nr 20 seletuskirjas toodud lausele, et: „toetuse mittesihipärase kasutamise korral peab toetuse saaja saadud toetuse tagasi maksma“. Samas on jäetud tähelepanuta viidatule vahetult eelnev lause: „Üheks olulisemaks kohustuseks on see, et toetuse saaja peab investeeringuobjekti säilitama ja sihtotstarbeliselt kasutama vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest ning võimaldama teha järelevalvet.“ Investeeringuobjekti kasutusõigus on käesoleval juhul aga üle antud kolmandale isikule ning toetuse saaja saab tulu oma vara väljarentimisest, mitte majutusteenuse osutamisest investeeringuobjektil. Tulu majutusteenuse osutamisest saab rendilepingu kohaselt kolmas isik. PRIA poolt toetuse osalise tagasinõudmise kohta tehtud otsuses viidatud alused kohustavad toetuse saajat selgelt toetuse tagasi maksma, kui ta rikub temale määrusest nr 20 tulenevaid kohustusi järelevalveperioodi jooksul. Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et halduskohus ei ole vaidlusalust otsust tehes materiaalõiguse norme vääralt tõlgendanud ega ka valesti kohaldanud.

tõendeid. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, sest nagu juba eelpool märgitud, näitab teatud remonditööde tellimine ja nende eest tasumine kaebaja poolt üksnes OÜ Tikramenk kui hoonete omaniku poolset rendilepingu järgsete kohustuste täitmist, mitte aga selle kaudu majutusteenuse osutamist kaebaja poolt, sest viimasega tegeleb hotellis ja selle juurdeehituses lepingujärgselt rentnik. Ilmselt ei teostaks ka hotelli pidaja OÜ Torrox, kes saab tulu majutusteenuse osutamisest, spetsiifilisi oskusi vajavaid parandus- ja remonttöid ise, vaid palkaks selleks vastava ala asjatundjad. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus

halduskohtu seisukohaga, et kaebaja poolt kohtule esitatud ja kaebaja tellimisel remontööde teostamist ning vajalike seadmete jms. paigaldamist tõendavad arved (tl 39-48) ei tõenda veel seda, et OÜ Tikramenk osutab siiski ise investeeringuobjektil majutusteenust.

halduskohtu vaidlusalune otsus on piisavalt põhjendatud ning kaebaja ei selgitanud ka täpsemalt, millised on need PRIA poolt väidetavalt toetuse kasutamise sihipärasuse hindamisel tehtud olulised kaalutlusvead ja milles seisneb uurimispõhimõtte mittejärgmine vastustaja poolt. Kaebajalt toetuse osalisel tagasinõudmisel ei pidanudki PRIA tuvastama OÜ Torrox vastavust määruses nr 20 toodud toetuse saaja nõuetele, sest toetust saanud investeeringuobjekti rendileandmine on juba iseenesest määruse nr 20 nõuete rikkumine. Lisaks ei teavitanud toetuse saaja PRIA-t eelnevalt muudatustest oma tegevuses (määruse nr 20 § 13 lg 2 p 1 ja 2). See, et väidetavalt üksnes tänu rendilepingu sõlmimisele sai kaebaja oma tegevust jätkata, omab tähtsust äriühingu ettevõtlustegevuse seisukohalt, kuid ei ole toetuse tagasinõudmist välistav asjaolu. Toetuse saaja seaduslik esindaja E. Kuldkepp on ka 15.05.2015. a ärakuulamise protokollis märkinud, et andis hotelli rendile, sest tal on neli firmat ja tema poeg tegeles hotellindusega, kuid siis läks poeg ära välismaale ja siis võttis ta ise hotellinduse üle, kuid ei jõudnud sellega siiski ise tegeleda ja andis kogu kompleksi OÜ-le Torrox rendile. E. Kuldkepi selgituse kohaselt anti hotell rendile alates 01.08.2012 kuni 12.11.2014. Esitatud rendileping on aga sõlmitud tähtajatult (lepingu p 3.3). Ka 15.05.2015. a protokolli kohaselt olid hooned müügis ega olnud endiselt toetuse saaja enda sihipärases kasutuses. Toetuse saaja esindaja sõnade kohaselt ei kavatsenud ta ka kuni järelejäänud järelevalveperioodi lõpuni investeeringuobjekti ise kasutada, vaid soovis hooneid võõrandada. Toetuse saaja ei ole ka hiljem (s. o pärast 15.05.2015) vastupidist väitnud ega teavitanud vastustajat kavatsusest investeeringuobjekti ise sihipäraselt kasutama hakata. Ka hetkel hotelli Murakas kodulehelt leitavad kontaktandmed on endiselt rentniku OÜ Torrox omad, mis tähendab, et ka käesoleval ajal kasutab hoonet ja selle juurdeehitust jätkuvalt Torrox OÜ, kuigi omanik on endiselt OÜ Tikramenk. Eeltoodust tulenevalt on alusetud kaebaja etteheited vastustajale toetuse osalise tagasinõudmise otsuse puhul kaalutlusvigade esinemise ja uurimispõhimõtte mittejärgimise kohta. Ka kaebaja 2013. a majandusaasta aruandest nähtub, et tema müügitulu koosnes vaid kinnisvara rendist (24 000 eurot). 2014. a saadi müügitulu 29 972 eurot samuti kinnisvara rendist. See tähendab, et toetuse saaja ei ole tegelenud majutustegevusega ega ole sellest müügitulu saanud, millest omakorda järeldub, et kaebaja ise ei ole hotelli pidanud, vaid on saanud tulu selle väljarentimisest. PRIA nõuabki kaebajalt toetussumma tagasi üksnes osaliselt summas 39 159,86 eurot, sest osa ajast järelevalveperioodi jooksul on investeeringuobjekt olnud ka kaebaja sihipärases kasutuses ja toetuse täies mahus tagasinõudmine ei oleks seetõttu põhjendatud. Mis puudutab kaebaja väidet selle kohta, et halduskohus jättis alusetult rahuldamata esitatud taotluse asjas istungi korraldamiseks, siis ka see ei too kaasa halduskohtu vaidlusaluse otsuse tühistamist, sest halduskohtul oli HKMS-st tulenevalt õigus ka istungit mitte korraldada, kui kohus leidis, et kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud on võimalik välja selgitada kirjalikus menetluses ja ilma kohtuistungit korraldamata. Halduskohtus istungi korraldamata jätmine ei ole antud juhul kaasa toonud sisuliselt ebaõige lahendi tegemist ning iseenesest ei ole rikutud ka kaebaja õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, sest ringkonnakohus vaatas asjas esitatud apellatsioonkaebuse läbi kohtuistungil ja kogus ka täiendavaid tõendeid, kuid see ei toonud samuti kaasa halduskohtu otsuse muutmist ega tühistamist.

kohaselt investeeringu eesmärgiks rajada Otepääle suusastaadioni vahetusse lähedusse seminarihoone koos saunakompleksiga ja see eesmärk on täidetud. Samuti märkis kaebaja, et pole sisulist vahet, kas tema ja OÜ Torrox vahel on koostöö fikseerimiseks sõlmitud rendivõi teenuse osutamise leping. Formaalselt sõlmiti küll rendileping, kuid tegelikult opereerib OÜ Torrox nimetatud ruume, s. o tegeleb hoone majandamisega. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole PRIA kaebajale ette heitnud seda, et investeeringut ei ole vastavalt äriplaanile ellu viidud ja toetuse saaja ise ei ole seda kunagi järelevalveperioodi jooksul sihipäraselt kasutanud. Vastustaja on nõustunud sellega, et investeering on ellu viidud ja ka toetusraha ei küsita tagasi sel põhjusel, et investeeringuobjekti ei kasutata sihipäraselt, vaid seetõttu, et toetuse saaja ise ei kasuta investeeringuobjekti sihipäraselt, mis on määruse nr 20 kohaselt aga toetuse saaja kohustuseks kogu järelevalveperioodi ajal. Ka asjaolu, et terve hotellikompleks on antud rendile, ei muuda toetust saanud seminarihoone ja saunakompleksi rendileandmist eraldi lubatavaks. Seda, kas OÜ Torrox oleks vastanud investeeringutoetuse taotlejale esitatavatele nõuetele, ei oleks PRIA samuti pidanud hakkama tagantjärgi ega ka eelnevalt analüüsima, sest kasutusõigust ei tohi nagunii järelevalveperioodi jooksul üle anda. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole asja materjalidega tõendamist leidnud ka kaebaja väide, et rendilepingu asemel on tegemist hoopis koostöölepinguga ja OÜ Tikramenk on endiselt hoone ja selle juurdeehituse kasutaja ning majutusteenuse osutamisest tulu saaja. OÜ Tikramenk ei saa asja materjalidest nähtuvalt tulu hotelli- või majutusteenuse osutamisest, vaid kinnisvara väljarentimisest. Tulu majutusteenuse osutamisest saab OÜ Torrox ja ka hotelli töötajate puhul on tööandjaks OÜ Torrox, mitte OÜ Tikramenk. Kaebaja ja OÜ Torrox vahel sõlmitud lepingu näol on tegemist rendilepinguga VÕS § 339 mõistes ning asjaolu, et rendileandja kontrollib ise rendilepingu eseme majandamist ja korrashoiu tagamist, ei muuda rendilepingut koostöölepinguks. Rendileandja vastava kontrolliõiguse näeb ette VÕS § 343.

ning Tartu Halduskohtu 18.12.2015. a otsus muutmata. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad tema enda kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le 1.

Tiina Pappel

Agu Timmi

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.