Ly Solbergi kaebus Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu maakonnakomisjoni 26. augusti 2015. a otsuse tühistamiseks ning kaebaja 30. juuni 2015. a avalduse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Ly Solberg, õigusjärglane Tiiu Lübek, mõlemate volitatud esindaja Indrek Repnau, Repnau Õigusbüroo OÜ Vastustaja – Tartu Maavalitsus Kaasatud haldusorgan – Justiitsministeerium, volitatud esindaja Alar Must
Resolutsioon
1.Lubada Tiiu Lübekil menetlusse astuda õigusjärgluse korras seoses kaebaja Ly Solbergi surmaga.
2.Jätta Ly Solbergi (õigusjärglane Tiiu Lübek) kaebus haldusasjas nr 3-15-2424 rahuldamata.
3.Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende enda kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 10. oktoobrini 2016. a. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni 18.03.1993. a istungi otsusega, millest Ly Solbergi teavitati 25.03.1993. a kirjaga nr 1-1-7/S-2532 (tl 27) jäeti rahuldamata Ly Solbergi taotlus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise
avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks, kuna ta ei olnud 17.01.1992. a seisuga õigustatud subjekt, kellel oli õigus taotleda vara tagastamist või kompenseerimist.
2.Ly Solberg esitas 30.06.2015. a Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu maakonnakomisjonile avalduse (tl 25, 26) omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamiseks Tartumaal Konguta vallas asunud maaüksuse Matto-Jaak nr 22 talu maale, kuna Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni 25.03.1993. a otsus nr 1-1-7/S-2532 (tl 27) on ebaõige. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu maakonnakomisjoni 26.08.2015. a protokollilise otsusega (tl 56–58) otsustati Ly Solbergi avaldust Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni 25.03.1993. a otsuse nr 1-1-7/S2532 tühistamiseks pädevuse puudumisel menetlusse mitte võtta.
3.24.09.2015. a esitas Ly Solberg Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõutakse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tartu maakonnakomisjoni 26.08.2015. a otsuse tühistamist ja avalduse uuesti läbi vaatamiseks kohustamist.
4.29.10.2015. a esitas kaebaja L. Solbergi esindaja Indrek Repnau avalduse kaebuses puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja nõuab ÕVVTK Tartu maakonnakomisjoni 26.08.2015. a otsuse tühistamist ning kaebaja 30.06.2015. a avalduse uuesti läbivaatamiseks kohustamist.
4.Tartu Halduskohtu 20.11.2015. a määrusega (tl 35–36) kaebus tagastati.
5.Tartu Ringkonnakohtu 15.01.2016. a määrusega (tl 65–67) rahuldati Ly Solbergi määruskaebus ja tühistati Tartu Halduskohtu 20.11.2015. a määrus.
7.Tartu Halduskohtu 16.05.2016. a määrusega (tl 88) anti menetlusosalistele tähtaeg menetluse peatamise taotluse esitamiseks seoses kaebaja Ly Solbergi surmaga 12.02.2016. a. Kaebaja volitatud esitaja teatas 30.05.2015. a kohtule (tl 96), et Ly Solbergi õde Tiiu Lübek soovib menetlusse astuda Ly Solbergi õigusjärglasena. Viljandi notar Virgi Ojapi poolt 13.07.2016. a väljastatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse (tl 107–108) kohaselt on Ly Solbergi vara pärijateks võrdsetes, ühe kahendiku (1⁄2) suurustes mõttelistes osades tema õed Tiiu Lübek ja Krista Raude.
8.Seoses Ly Solbergi surmaga tuleb Tiiu Lübekil lubada üldõigusjärgluse korras menetlusse astuda kaebaja poolel (HKMS § 29 lg 1). Kaebaja nõue
9.Kaebaja esitas keskkomisjonile 1993. aastal avaldusega Matto-Jaani nr 22 talu, kinnistu nr kohta 1939. a koostatud Maalehe, mis sisaldas ebaõigeid andmeid maa omaniku kohta, mille tõttu asus keskkomisjon ekslikule seisukohale, et kaebaja ei olnud 17.01.1992. a seisuga õigustatud subjekt, kellel oli õigus taotleda vara tagastamist ja kompenseerimist. Keskkomisjon jättis seetõttu 18.03.1993. a istungil rahuldamata kaebaja taotluse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks. Vastustaja vastuväited
11.Maakonnakomisjoni otsusega ei ole kaebaja õigusi rikutud, kuna kaebajale ei tulnud otsusest õiguslikke tagajärgi. Nõustudes küll osaliselt ringkonnakohtu etteheitega, on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et kaebaja avaldusel lootust edule ei ole. Kaebaja avalduse menetlemiseks ei ole vastustajale ega ühelegi teisele haldusorganile juriidilist pädevust antud. ÕVVTK Tartu maakonnakomisjonil ei ole võimalik menetleda ise või saata mõnele teisele haldusorganile taotlust, mille menetlemiseks ei ole pädevust. Samuti ei ole komisjonil võimalik algatada haldusorganite pädevuse määramiseks vajaliku õigusakti vastuvõtmist. ÕVVTK Tartu maakonnakomisjonil ei ole võimalik Ly Solbergile selgitada, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub. Kaasatud haldusorgani arvamus
12.Justiitsministeeriumi arvamuse kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimuste lahendamiseks vajalike avalduste sisuline läbivaatamine ja avalduse esitaja vastavuse hindamine õigustatud subjekti staatusele maakonnakomisjoni pädevuses. Menetlustähtaja ennistamise üle otsustab menetlustoimingut läbiviiva haldusorgani juht või tema poolt volitatud isik. Kohtu seisukoht
13.Vaidlust ei ole selles, et Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni 18.03.1993. a istungi otsusega, vormistatud 25.03.1993. a kirjana nr 1-1-7/S-2532 (tl 27) jäeti rahuldamata Ly Solbergi taotlus avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks, kuna keskkomisjon asus avaldusele lisatud tõendite alusel seisukohale, et avaldaja ei olnud 17.01.1992. a seisuga õigustatud subjekt, kellel on õigus taotleda vara tagastamist või kompenseerimist. Samuti ei ole vaidlust selles, et 30.06.2015. a Tartu maakonnakomisjonile omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamiseks esitatud avalduse esitamise ajaks oli kaebaja saanud arhiividest uusi tõendeid, mille alusel esineb kaebajal kahtlus keskkomisjoni 25.03.1993. a otsuse nr 1-1-7/S-2532 (tl 27) õigsuses.
14.Kõrgema kohtu seisukohad on esimese astme kohtule täitmiseks kohustuslikud. Käesolevas asjas on Tartu Ringkonnakohus 15.01.2016. a määruse (tl 65–67) punktis 12 rõhutanud, et halduskohus on 20.11.2015. a määruses asunud hindama kaebaja poolt haldusorganile esitatud taotluse õigusliku põhjenduse asjakohasust, märkamata samas, et vastava hinnangu andmine ei ole ka haldusasjas esitatud kaebuse sisuliseks lahendamiseks vajalik. Sama määruse punktis 13 on ringkonnakohus osundanud, et kaebaja eesmärgiks on saavutada ÕVVTK Tartu maakonnakomisjoni poolt oma haldusmenetluse uuendamise taotluse läbivaatamine. Määruse punkti 16 kohaselt ei tohtinud halduskohus hakata kaebust sisuliselt lahendama. /.../ Kaebus tuleb sisuliselt lahendada kohtuotsusega.
15.Halduskohus järgib ringkonnakohtu seisukohti ja on asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis hinnates seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
16.ORAS § 16 lg 1 kohaselt oli omandireformi õigustatud subjektidel õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 1992. a. 17. jaanuarini. Maakonnakomisjoni 26.08.2015. a koosoleku protokolli nr 339 päevakorra 1. punkti kolmandas taandes (tl 56p) on tuvastatud, et Ly Solbergi avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks on dateeritud 12.12.1992. a.
17.Ülemnõukogu 11.06.1992. a vastu võetud seaduse „Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel“ § 1 lg 1 esimese lause kohaselt, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimuste lahendamiseks kehtestatud vajalike avalduste esitamise tähtaegu, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. lõikes näidatud avaldused, võib ennistada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjon. Sama seaduse § 2 lg 3 kohaselt, käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud taotlusi koos lisadega võetakse vastu kuni 1993. aasta 31. märtsini (kaasa arvatud).
18.Keskkomisjoni 25.03.1993. a kirjana vormistatud otsusega nr 1-1-7/S-2532 (tl 27) on tõendatud, et 18.03.1993. a toimunud istungil otsustati rahuldamata jätta Ly Solbergi taotlus avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks, kuna ta ei olnud 17.01.1992. a seisuga õigustatud subjekt, kellel oli õigus taotleda vara tagastamist või kompenseerimist.
19.Tähtajana käsitletakse kindlaksmääratud ajavahemikku, millega on seotud õiguslikud tagajärjed (TsÜS § 134 lg 1). Kehtivas õiguses jaotatakse nõuete ja õiguste maksma panemist piiravad tähtajad aegumistähtaegadeks, õigust lõpetavateks tähtaegadeks ja menetlust lõpetavateks tähtaegadeks.
20.Halduskohus on seisukohal, et ORAS § 16 lg-s 1 sätestatud ajavahemiku puhul (ORAS-e jõustumise järgselt kuni 1992. a. 17. jaanuarini õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamiseks) on tegemist õigust lõpetava tähtajaga. Samuti on halduskohtu arvates õigust lõpetavata tähtajaga tegemist Ülemnõukogus 11.06.1992. a vastu võetud seaduse „Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel“ § 2 lg 3 puhul, mille kohaselt võis keskkomisjon taotlusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise tähtaja ennistamiseks vastu võtta kuni 1993. aasta 31. märtsini.
21.Kui aegumistähtaja saabumine ei muuda võlgniku kohustust olematuks, vaid annab talle võimaluse kasutada aegumise vastuväidet ning oma kohustus täitmata jätta, siis õigust lõpetav tähtaega on iseloomustatud kui nõuet materiaalselt lõpetavat tähtaega, mille möödumisel nõue lõpeb.1 Erialakirjanduses peetakse õigust lõpetavate tähtaegade eesmärgiks välistada teatud õiguste maksmapanemine pärast seda, kui vastuväidete esitamise tähtaeg on möödunud. Kusjuures pärast õigust lõpetava tähtaja saabumist ei ole nõuet enam võimalik esitada. Tähtaegade osas on erialakirjanduses veel rõhutatud, et praktiliselt on kõige tähtsam nende liigitus materiaal- ja menetlusõiguslikuks. Materiaalõigusliku tähtaja möödumisel kaotab või omandab isik üldjuhul mingi subjektiivse õiguse, menetlusõigusliku tähtaja möödumisel aga kaotab isik reeglina õiguse esitada riigile mingi taotlus või kaebus.2
22.Käesoleva kohtuasjaga analoogses vaidluses on Riigikohtu halduskolleegiumi 28. oktoobri 2009. a kohtuasja nr 3-3-1-60-09 punktis 18 selgitatud MaaRSMS § 26 tõlgendamist ja MaaRS § 192 lg 3 muutmist ja märginud, et kolleegiumi jaoks on veenev normi grammatilisest tõlgendamisest tulenev järeldus, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje - päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise.
23.Neil asjaoludel on halduskohus seisukohal, et ORAS § 16 lg 2 teisest lausest ei tulene vastustajale (maakonnakomisjonile) õigust kaebaja omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamiseks ja tema 30.06.2016. a avalduste (tl 25–26) sisuliseks läbivaatamiseks, kuna kaebaja Vt K. Tuulmägi. Aegumistähtajad ja teised seaduses sätestatud tähtajad ning nende eristamise probleeme praktikas. Juridica V/2009, lk 267–275 ja selles artiklis viidatud allikad.
P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosas seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn 2010, lk 394–395.
kaotas vastava õiguse keskkomisjoni otsusega, mis jättis tema õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse tähtaja ennistamata. Maavanema moodustatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnakomisjoni pädevuses on seega ORAS § 16 lg 2 kohaselt ainult kehtestatud korras avalduse esitanud isiku õigustatud subjektiks tunnistamise otsustamine. Kuna 1993. aastal on kaebaja avalduse esitamise tähtaeg keskkomisjoni poolt jäetud ennistamata, siis on kaebaja seoses õigust lõpetava tähtaja - 1992. a. 17. jaanuar möödumisega, kaotanud õiguse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamiseks. Seoses menetluses olnud avalduse puudumisega ei ole vastustajal võimalik ka uuendada menetlust HMS § 44 alusel kaebaja poolt materiaalõigusliku tähtaja eiramise tõttu avalduse esitamisel 1992. aasta detsembris.
24.Isegi kui nõustuda kaebaja seisukohaga keskkomisjoni otsuse suhtes uute asjaolude ilmnemisest ja vajadusest kaebaja 1992. aasta avaldus uuesti läbi vaadata, siis ei toeta erialakirjanduse seisukohad seda võimalust. Nimelt on juba 1937. aastal A.-T. Kliimann määratlenud kaebuste esitamiseks seatud tähtaegu preklutiivsetena, mistõttu „tähtaja lõpp-päeva kulgedes kustub kodanikul oma huvide haldusprotsessuaalne kaitseõigus ja toimingud, mis teda õigusvastaselt riivavad, kasvavad seadusjõusse. Vaieldavaist aktidest saabuvad vaieldamatud aktid, mis kehtivad hoolimata nende puudeist ja vigadest“3.
25.Käesoleval juhul on kaebaja õigusi tõkestavaks ja takistavaks aktiks keskkomisjoni vastav otsus, mille vaidlustamiseks puudusid kaebajal 1993. aasta märtsis–aprillis tõendid, mis tal käesolevaks ajaks on leitud. Kuna aga ainult keskkomisjoni pädevuses oli 1993. aasta 31. märtsini vastu võtta taotlusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise tähtaja ennistamiseks ja kaebaja 1993. aastal tähtaja ennistamist ei saavutanud, siis kaotas ta ka õiguse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks omandireformi aluste seaduses ja maareformi seaduses sätestatud korras.
26.Nagu osundatud, Keskkomisjoni 25.03.1993. a otsuse vaidlustamiseks oli ettenähtud menetlustähtaeg 10 päeva arvates teate saamisest. Isegi kui käesoleval ajal oleks tegutsenud haldusorgan, kellel oleks keskkomisjoniga analoogne pädevus, siis on välistatud 2015. aastal 10 päevase menetlustähtaja ennistamine enam kui 22 aastase tähtaja eiramise tõttu. Samuti ei ole õiguskindluse põhimõttega kooskõlas olukord, kus 1992. aastal lõppenud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks esitatavate avalduste esitamiseks oli seatud õigust lõpetav tähtaeg, saaks seda uute asjaolude ilmnemisel uuesti hakata revideerima 22 aasta pärast. Seda eelkõige õigusrahu saavutamise huvides.
27.Neil asjaoludel jääb kaebaja tühistamis- ja kohustamiskaebus rahuldamata. Halduskohus peab menetlusökonoomia printsiibist õigeks vaidluse ise lõplikult lahendamist, saatmata kaebaja 30.06.2015. a avaldust maakonnakomisjonile uuesti lahendamiseks (vrdl RKHKo nr 3-3-1-74-11 ja seal viidatud kohtupraktika).
28.Menetlusosaliste menetluskulud jäävad seoses kaebuse rahuldamata jätmisega nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja 109 lg 1).