Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Tiina Pappel, Madis Ernits 08.09.2016, Tartu 3-14-51723 MTÜ Valgamaa Põllumeeste Liit kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 02.06.2014. a otsuse nr 13-6/749 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 05.03.2015. a otsus MTÜ Valgamaa Põllumeeste Liit apellatsioonkaebus 24.08.2016 Kaebaja MTÜ Valgamaa Põllumeeste Liit Esindaja Janno Pajo Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 05.03.2015. a otsuse resolutsiooni p 2. Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.03.2015. a otsuse resolutsiooni p 1 muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Mõista PRIA-lt kaebaja kasuks välja 270 eurot menetluskulu. Ülejäänud menetluskulu jätta poolte enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 10.10.2016 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja esitas 08.06.2011. a taotluse nr 430011823744 toetuse saamiseks maaelu mitmekesistamiseks ja ettevõtjate vajaduste välja selgitamiseks (tl 76-79).
2.PRIA andis 24.08.2011. a otsusega nr 13-6/1631 kaebaja taotluse nr 430011823744 alusel toetust summas 9600 eurot (tl 192-192p).
3.08.10.2013. a otsuse nr 13-6/1779 ning 23.01.2014. a otsuse nr 13-6/125 alusel maksis PRIA kaebajale toetusest välja 6043,47 eurot.
4.02.06.2014. a otsusega nr 13-6/749 (tl 12-13) jättis PRIA kaebajale välja maksmata taotluse nr 430011823744 alusel määratud toetusest 3556,53 eurot ning nõudis tagasi välja makstud toetuse summas 6043,47 eurot. PRIA selgitas otsuses, et kaebaja on projektis nimetatud lepingupartnerit muutnud. Esialgne lepingupartner oli projekti kohaselt Valwerk OÜ, aga uueks lepingupartneriks on Maamajandusnõuanne OÜ, mis on asutatud kaebaja poolt ning mille osanikuks on samuti kaebaja. Kuna välja makstud toetuse summa on toetuse saajale makstud Maamajandusnõuanne OÜ kuludokumentide alusel, ei ole antud kulutused abikõlblikud ning on välja makstud alusetult. Otsuse õiguslike alustena on märgitud kuni 31.12.2014 kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS 2009) § 62 lg 5, § 99 lg-d 3 ja 4, § 100, § 102 lg-d 1 ja 11, taotluse esitamise ajal kehtinud põllumajandusministri 27.09.2010. a määruse nr 92 „Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 92) § 27 lg 4 ning põllumajandusministri 21.09.2012. a määruse nr 75 „Kohaliku tegevusgrupiga halduslepingu sõlmimise taotlemise ja taotluse menetlemise kord, nõuded kohaliku tegevusgrupi kohta ning Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 75) § 45 lg 3.
5.Kaebaja esitas vaide PRIA peadirektori 02.06.2014. a otsuse nr 13-6/749 kehtetuks tunnistamiseks, mille PRIA jättis 11.07.2014. a vaideotsusega nr 13-4/14/117-2 (tl 14-15) rahuldamata.
6.Kaebaja esitas 11.08.2014 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-5, 55-57, 101-101p) PRIA 02.06.2014. a otsuse nr 13-6/749 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Kaebaja sõlmis toetuse eesmärgi täitmiseks lepingu OÜ-ga Valwerk, kelle esindaja asutas 2012. aastal Mermiko Consult OÜ. Seejärel jätkas kaebaja lepingu täitmist Mermiko Consult OÜ-ga. Kuna ilmnesid probleemid lepinguga võetud kohustuste täitmisel, lõpetas kaebaja poolte vahel sõlmitud lepingu. Projekti elluviimiseks sõlmis kaebaja seejärel 20.05.2013 lepingu Maamajandusnõuanne OÜ-ga (tl 26-28), kes jätkas seejärel lepingu täitmist. Kaebaja kinnitab, et tänu sellele suudeti ka projekt edukalt lõpuni viia. Kaebaja selgitab, et informeeris PRIA-t lepingupartneri vahetusest (tl 16), millele PRIA ka vastas 17.07.2013 (tl 24). Kaebaja tunnistas määruse nr 92 § 27 lg 4 rikkumist, kuid leidis, et PRIA on tagasinõudmise teostanud mittevastavuses ELÜPS 2009 § 99 lg-ga 3 ja selles nimetatud EÜ nõukogu määrustes kehtestatud tingimustega. Nõukogu määrus nr 1698/2005 (mis reguleerib maaelu arengu toetuseid ja mis on nimetatud toetuse tagasinõudmise alusena ka ELÜPS 2009 § 99 lg-s 3) art 72 lg 2 sätestab, et alusetult välja makstud summad nõutakse tagasi nõukogu määruse nr 1290/2005 art 33 kohaselt. Nõukogu määruse nr 1290/2005 art 33 lg 1 kohaselt teostavad liikmesriigid maaelu arengu projektides tuvastatud eeskirjade eiramise ja hooletuse rahalist korrigeerimist EÜ rahastamise täieliku või osalise lõpetamise kaudu. Sama sätte teise lause alusel peavad liikmesriigid võtma seejuures arvesse eeskirjade eiramise laadi ja tõhusust, samuti fondi rahalise kaotuse taset. Seega, nii nagu ütleb ka ELÜPS 2009 § 99 lg 3, mille kohaselt toetus nõutakse tagasi täielikult või osaliselt, on ka vastava nõukogu määruse art 33 lg 1 kohaselt PRIA-l rikkumise tuvastamisel ja seeläbi toetuse tagasinõudmisel alati kohustus
kaaluda, millisel määral toetust tagasi nõuda. Sama põhimõtet rakendatakse ka EL struktuurivahendite maksmist ja tagasinõudmist reguleerivates õigusaktides nagu perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduses ja rahandusministri 22.12.2006. a määruses nr 278 „Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse andmisel ja kasutamisel toimunud rikkumisest teabe edastamise kord“ (määrus nr 278). Seega, toimunud rikkumine ei eelda kunagi toetuse tagasinõudmist täielikul määral. Vastustaja nõudis aga toetuse tagasi täiel määral, mis ei ole kõiki asjaolusid arvesse võttes proportsionaalne. Tagasinõudmise puhul tuleb arvesse võtta, kas rikkumine võis olla tahtlik või tingitud hooletusest, kas raha kasutati projekti tarbeks või muul eesmärgil, st tuleb kaaluda, millises määras on tagasinõudmine põhjendatud. Kaebaja viis projekti eesmärgipäraselt ellu, kõik kuludokumendid on vastavalt meetme tingimustele PRIA-le esitatud. Ühtlasi on kaebaja oma projektiga maaelu arengu toetuste süsteemiga loodud eesmärkide saavutamisele kaasa aidanud. Esialgselt kolme pakkuja seast valitud soodsaim teenuse osutaja ei olnud mingil moel kaebajaga seotud. Vastavalt ei suurenenud hilisemas etapis uue teenuse osutaja kaasamisel projekti eelarve. Ühenduse ja fondi rahalise kaotuse tase puudub (määrus nr 1290/2005 art 33 lg 1 ls 2).
7.PRIA palus kaebusele esitatud vastustes (tl 44-46, 70-71p) jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. Kogu projekti eest nõuti toetus tagasi põhjusel, et rikutud oli määruse nr 92 § 27 lg-st 4 tulenevat nõuet. Töö on teostanud ja töö telliti ning kuludokumendid on esitanud Maamajandusnõuanne OÜ, mitte Mermiko Consult OÜ ega Valwerk OÜ. PRIA ei pea hakkama tõendama kulude selgust, üksikasjalikkust ega põhjendatust. See on taotleja enda risk, kui tema esitatud andmed ei ole korrektsed, õigeaegsed ja tõendatud. PRIA lähtub esitatud dokumentidest ja kuna need esitati seotud isikuga tehtud tehingu kohta, on kulu mitteabikõlblik kogu projektitaotluse ulatuses, kuna projekt on üks tervik. Nimetatud asjaoludel projektitaotluse esitamisel ei oleks projektitoetuse taotlust rahuldatud. ELÜPS 2009 § 99 lg 3 annab võimaluse toetusraha tagasinõudmiseks vastavalt sellele, kas toetust maksti osaliselt või täissummas. Nimetatud sätte mõte on kaebaja väitel hoida ära toetusrahaga seotud pettused ja tagada toetuse sihipärane kasutus. Antud juhtumil ongi tegu pettusega, kuna PRIA sai alles maksefaasis teada pakkuja muutumisest ja tema seotusest kaebajaga. ELÜPS 2009 § 99 lg 3 ei anna alust diskretsiooniks, kuna toetust on võimalik maksta nii osaliselt kui täismahus, siis on ka sätte mõtteks mitte diskretsiooni kasutamine, vaid väljamakstud toetuse tagasinõudmine vastavalt sellele, kas seda maksti osaliselt või täismahus. 100% ulatuses tagasinõudeid on PRIA teinud mitteabikõlblike kulude tuvastamisel kogu aeg ja tavapärane praktika ongi selline, et toetusraha nõutakse tagasi või jäetakse välja maksmata täismahus. Põhjuseks on asjaolu, et projekt on üks tervik ja kui projektitoetust on taotletud valedel alustel, kuulub kogu toetus tagasinõudmisele või välja maksmata jätmisele. Struktuurivahenditega seotud määrus nr 278 ei ole antud juhul kohaldatav, samuti ka protsendi nõue (§ 111). Säte on asjakohane hankemenetluse rikkumisel. Seega õiguse analoogia korras seda kasutada ei saa, kuna käesoleval juhul ei ole rikutud hankemenetlust, määrus ei sisalda poolte juhtorganite seotuse alusel toetuse tagasinõudmist ja toetust ei nõuta tagasi riigiasutuselt. Vaidlustatud otsus ei ole ebaproportsionaalne, kuna kaebaja on rikkunud määruse nr 92 § 27 lg 4 nõudeid ja toetuse väljamaksmist on taotletud seotud isikuga tehtud tehingutelt. Arved on kõik esitanud Maamajandusnõuanne OÜ. Kaebaja poolt kaebuse lisana esitatud 07.05.2013. a projektitoetuse avaldust (tl 17-23) ei ole PRIA-le esitatud ja sellel puudub ka kohaliku tegevusgrupi esindaja kinnitus. 08.06.2011. a avaldus sisaldab vaid Valwerk OÜ nime, sellel Maamajandusnõuanne OÜ nimi puudub. 24.07.2013. a I etapi tööde üleandmise-vastuvõtmise akti on kinnitanud kaebaja ja Maamajandusnõuanne OÜ (tl 80). Seega tööde teostajaks on olnud reaalselt Maamajandusnõuanne OÜ, mitte teised isikud. PRIA-l puuduvad andmed ja dokumendid, et töid on teostanud Mermiko Consult OÜ või Valwerk OÜ, need on kaebaja poolt tõendamata,
mistõttu on tekkinud kahtlus, et Mermiko Consult OÜ arve Maamajandusnõuanne OÜ-le võib olla ka fiktiivne ja Mermiko Consult OÜ võis selle hiljem tagasi kanda. Lisaks tõendab Maamajandusnõuanne OÜ poolt töö teostamist ja selle tegemise kohustust 20.05.2013. a poolte vahel sõlmitud töövõtuleping, mis kohustub Maamajandusnõuanne OÜ-d teostama kõik kolme etapi tööd, sh I etapi tööd (tl 26-28).
8.Tartu Halduskohus jättis 05.03.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata (tl 119-121p). Halduskohus oli seisukohal, et vastustaja on õiguspäraselt tervikuna tagasi nõudnud nii juba välja makstud toetuse osa kui ka määratud, kuid vaidlustatud otsusega välja maksmata jäetud toetuse osa. Halduskohtu arvates ei saa vaidlust olla selles, et Maamajandusnõuanne OÜ äriregistri andmetega (tl 83) on tõendatud, et kaebaja on üheaegselt Maamajandusnõuanne OÜ asutajaks ja osanikuks. Kuna kaebaja ei vaidlusta määruse nr 92 § 27 lg 4 sisulist rikkumist, siis piirdub halduskohus siinjuures üksnes konstateeringuga, et kaebaja ei oleks saavutanud nimetatud OÜ pakkumise alusel kaebajale kehtiva õiguse kohaselt PRIA poolt Leader toetuse määramist maaelu mitmekesistamise ja ettevõtjate vajaduste välja selgitamiseks taotletava projekti rahastamiseks. Kaebuse kohaselt on kaebaja toetuse saamise eeskirjade rikkumise tinginud mingid probleemid OÜ-s Valwerk, kes pidi projekti esialgselt teostama. Kaebaja ei ole vajalikuks pidanud tõendada ega selgitada, milles need probleemid tegelikkuses seisnesid. Seega ei ole ei PRIA-l ega kohtul võimalik üldse asudagi kaaluma, kas tegemist on mingiski mõttes objektiivset laadi probleemidega Leader toetuste mõttes. Järgnevalt on kaebaja jällegi paljasõnaliselt osundanud, et edasi jätkas projektiga 2012. a asutatud Mermiko Consult OÜ, kes ei suutnud mingitel põhjustel projekti teostada. Kaebaja ei ole ka selle ettevõtte osas pidanud vajalikuks mingeidki faktilisi asjaolusid tõendada, mida saaks pidada objektiivset laadi põhjusteks toetuse reeglite eiramisel. Kaebaja teatab üksnes lepingu lõpetamisest 07.05.2013 selle ettevõttega. Selleks, et kaebajale oleks toetus summas 6043,47 eurot välja makstud, oleks sellele pidanud eelnema kaebaja poolt nii kohaliku tegevusgrupi teavitamine kui PRIA teavitamine ja viimase aktsept kaebaja tegevusele lepingupartneri väidetaval vahetamisel. Taolist PRIA poolset aktsepteerimist kaebaja aga halduskohtule esitatud tõendite kohaselt taotlenud ega saavutanud ei ole. Miks seda kaebaja poolt ei tehtud, ei ole kaebaja pidanud vajalikuks tõendada. Kaebuse väidete kohaselt järgnes järgmisena lepingu sõlmimine Maamajandusnõuanne OÜ-ga. Kaebaja väidab, et tegelikkuses täitis lepingut esialgsete lepingupartneritega seotud isik. Esiteks on kaebaja väide selles osas paljasõnaline. Teiseks ei ole kaebaja pidanud vajalikuks selgitada ega tõendada, mis tingis lepingupartneri valikul vajaduse projekti jätkamiseks sõlmida uue lepingu kaebajaga seotud osaühinguga, kes ei tohi toetuse reeglite kohaselt projekti läbiviijaks olla. Kuna kaebaja ei ole ka selle asjaolu tõendamiseks või sisulise põhjendatuse hindamise võimaldamiseks ühtegi tõendit esitanud, siis ei ole ei kohtul ega ka PRIA-l võimalik kaaluda seda asjaolu kuidagi kaebaja jaoks õigustavalt või soodsalt. Kuna projekti tellija ja teostaja seotus ei olnud reeglite kohaselt lubatud, siis on PRIA teavitamata jätmine saanud toimuda ainult kaebaja poolt teadlikult, mingist hooletuse vormist rääkimiseks halduskohtu hinnangul alust ei ole. Kaebaja ei ole viidanud ja kohtule ei ole ka teada objektiivset õigust, mis õigustaks kaebaja tegevust isegi siis, kui kaebaja poolt nimetatud füüsiline isik vastustas ka kaebajaga seotud juriidilise isiku ees projekti realiseerumise eest. Kaebaja on püüdnud ka kohut tahtlikult eksitada, kuna tõendina on kaebuse juurde lisatud 07.05.2013. a kaebaja seadusliku esindaja poolt allkirjastatud Leader-meetme raames antava projektitoetuse muutmisavalduse koopia (tl 17-23), mida ei ole PRIA-le ja kohaliku tegevusgrupi esindajale tegelikkuses üldse esitatud, kuna nimetatud dokument eeldab nende institutsioonide esindajate allkirju vastaval blanketil (tl 23). Allkirjad aga puuduvad ja PRIA eitab taolise avalduse saamist. Seega on tegemist kaebaja poolt kunstlikult loodud tõendiga, mis ei saa tõendada elulisi asjaolusid.
Kuna kaebaja ei ole kohtule esitatud tõenditega suutnud tõendada, et projekti töid ei ole tegelikkuses täitnud temaga seotud isik, siis on küsitav, kas selle projektiga saavad olla täidetud ka meetme eesmärgid, kuna PRIA kohaldatud ja viidatud reeglitega on keelatud isikute seotus. Isikute seotus seab kahtluse alla maaelu mitmekesistamise ja ettevõtjate vajaduste välja selgitamise kui toetatud projekti objektiivsuse ja usaldusväärsuse. Kokkuvõtvalt oli halduskohus kaebaja väidete osas seisukohal, et vaidlustatud otsus on õiguspärane, otsuse ebaproportsionaalsus ei ole tõendatud. PRIA on õigesti tuvastanud maaelu arengu projekti eeskirjade tahtliku eiramise kaebaja poolt. Eeskirjade rikkumine on ilmne, seda ei eita ka kaebaja. Kaebaja ei ole tõendanud ühtegi objektiivset asjaolu, et eeskirjade rikkumine ei toimunud kaebaja süül. Kaebaja ei ole tõendanud projektiga seonduvate tegevuste teostamist esialgse lepingupartneri poolt, mille eest on toetuse osa juba välja makstud. Samuti ei ole kaebaja tõendanud, et fondi rahalist kaotust ei esine, kuna projektitoetus on osaliselt välja makstud kaebajaga seotud isikuga sõlmitud lepingu alusel viimase poolt teostatud tööde eest, mis ei ole lubatud. Kaebaja poolsed rikkumised ei ole ühekordsed, töö teostajat on kaebaja versiooni kohaselt vahetatud kaks korda, mitte üks kord. Kaebajate poolt esitatud tõendid – kuludokumendid rahaliste ülekannete kohta ei pruugi seetõttu kajastada tehingute tegelikku majanduslikku sisu, millele on õigustatult osundanud vastustaja. Asjaolu, et projekti elluviijana esialgsetes dokumentides näidatud soodsaima teenuse osutaja ei olnud kaebajaga seotud isik, ei muuda hilisemalt tõendamist leidnud fakti, et kaebaja teostas projekti temaga seotud isiku kaudu sellest PRIA-t teavitamata. Kaebaja käitumismuster ei veena neil asjaoludel kohut, et PRIA otsust saaks pidada ebaproportsionaalseks ELÜPS 2009 § 99 lg-s 3 viidatud nõukogu määruste mõttes. Projekti rahaliste vahendite kasutamist väidetava esialgse projekti tarbeks ei saa seetõttu õigustada tagantjärgi PRIA nn sundseisu panemisega – kuna projekt on teostatud, mis siis, et kaebajaga seotud isiku poolt, siis, kuna väidetavat vahendite kuritarvitamist ei ole toimunud, tuleks kaaluda ainult toetuse osalist tagasinõudmist. Kohus kaebaja taolise käsitlusega ei nõustu ja seda ei saanud teha ka vastustaja. Seetõttu on asjakohatud kaebaja väited proportsionaalsuse maksiimi eiramisest PRIA poolt. Kuna erinevalt kaebajast ei tähelda kohus PRIA vaidlustatud otsuses ka kaalutlusvigu, siis tuleb haldusakti tühistamiskaebus jätta rahuldamata. Kuna puudub alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks, siis ei saa PRIA-le teha ka kohtulikku ettekirjutust asja uuesti läbivaatamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas 02.04.2015 apellatsioonkaebuse (tl 127-130), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse. Kaebaja jääb kaebuses ja hilisemates täiendustes esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja leiab, et hoolimata meetme tingimuste rikkumisest, on PRIA valesti kohaldanud toetuse tagasinõudmise alusena kasutatud ELÜPS 2009 § 99 lg-t 3. Eelnimetatud säte jätab PRIA-le diskretsiooniõiguse toetuse tagasinõudmisel. Leader-meede, mille raames on eesmärgipäraselt ellu viidud ka vastustaja poolt esialgselt heaks kiidetud projekt, kuulub vastavalt ELÜPS 2009 § 57 ja järgnevate alusel nn maaelu arengu toetuste hulka. Vastavalt ELÜPS 2009 § 57 lg-le 2 ja §-le 571 reguleerib maaelu arengu toetusi, sh Leader-meetme rakendamist nõukogu määrus nr 1698/2005. ELÜPS 2009 § 99 lg-s 3 on viidatud ka Euroopa nõukogu määrustele nr 1257/1999, 1698/2005 ning 1290/2005, ja neid tuleb toetuse tagasinõudmise otsust vormistades arvesse võtta. Kaebaja viitab veelkordselt Nõukogu määruse nr 1698/2005 art 72 lg-le 2 ja nr 1290/2005 art 33 lg-le 1. PRIA otsus rikub kaebaja õigusi. Toetuse taotlemine ning aruandlus ja ühtlasi kontroll käib kohaliku partnerluskogu kaudu, kelleks on Valgamaal Valgamaa Partnerluskogu, kes on meetme tingimuste kohaselt vahelüliks toetuse saaja ja PRIA vahel. Halduskohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, samuti ei ole halduskohus omal algatusel selgitanud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid, kogudes tõendeid ise või tehes nende
esitamise kohustuslikuks menetlusosalistele. Kaebaja on korduvalt menetluse käigus selgitanud, et probleemid seisnesid esialgse pakkuja ja projektijuhi OÜ Valwerk ja selle õigusjärglase OÜ Mermiko Consult poolt suutmatuses projekti tähtaegselt ellu viia, aga halduskohus leidis, et kaebaja ei ole pidanud vajalikuks tõendada ja selgitada, milles need probleemid tegelikkuses seisnesid. Kuna kohus ei pidanud vajalikuks täiendavate tõendite küsimist, siis ei osanud kaebaja seda ka teha. Sellega seoses soovib kaebaja käesolevaga lisada menetlusse uusi tõendeid. Esimese tõendiks on OÜ Valwerk ja Valgamaa Põllumeeste Liit vahel 16.01.2012 sõlmitud töövõtuleping ja lepingule eelnev 11.10.2011. a protokoll, millelt nähtub projekti lõpetamise tähtaeg. PRIA poolt heaks kiidetud projekti töövõtulepingu järgi pidi töö olema valmis 31.10.2012. Selleks ajaks kui Valgamaa Partnerluskogu esindaja saatis 23.05.2013 kaebajale e-kirja projekti lõpparuande esitamise meeldetuletusega, oli esialgse projektijuhiga (antud hetkel OÜ Mermiko Consult kui esialgse lepingupartneri õigusjärglane) leping juba lõppenud seisus, kus valmis oli vaid kolmandik tulemusest. Seetõttu oli kaebaja sunnitud olukorras, kas kogu projekt pooleli jätta või püüda see siiski eesmärgipäraselt ellu viia kellegi teise abiga. 17.07.2013 saatis PRIA kaebajale ja Valgamaa Partnerluskogule vastuseks kirja nr 13-1/9339-1 projekti pikendamise kohta kuni 28.02.2014 vastavalt kaebaja taotlusele. Seega PRIA sai teada ja ka oli aktsepteerimisega reageerinud kaebaja avaldusele projekti pikendamise ja OÜ Maamajandusnõuanne kaasamisele. Seega ei ole Tartu Halduskohus õigesti hinnanud tõendeid jättes PRIA 17.07.2013. a kirja tõendina tähelepanuta. Nimetatud kiri oli tõenduseks, et eelnes nii kohaliku tegevusgrupi kui PRIA teavitamine ja aktsept viimase poolt. Pettust pole toimunud ja ta soovis ellu viia projekti oma tegevusvaldkonnas Valgamaa maaettevõtete kaardistamiseks ning selle tulemusel luua interaktiivne veebipõhine kaart. Antud eesmärk sai projektiga saavutatud. Eksitus oli mittetahtlik.
10.Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 139-140p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja esitas PRIA-le I etapi tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, töövõtulepingu Maamajandusanne OÜ-ga ja tasumiseks kuludeklaratsioonidega Maamajandusnõuanne OÜ arved. Seega on esitatud dokumentide ning määruse nr 92 § 27 lg 4 kohaselt töö tellijaks ja töö tegijaks omavahel seotud isikud. Seotud isikute vahelised tehingud ei ole aga määruse nr 92 kohaselt lubatud ning sellisel alusel teostatud kulutused ei ole abikõlblikud. ELÜPS 2009 § 99 lg 3 ei anna alust diskretsiooniks, kuna toetust on võimalik maksta nii osaliselt kui täismahus ja seetõttu on ka sätte mõtteks väljamakstud toetuse tagasinõudmine vastavalt sellele, kas seda maksti osaliselt või täismahus. Valgamaa Partnerluskogu otsustas 26.06.2013. a protokolli nr 6 kohaselt nõustuda kaebaja projekti tähtaja pikendamisega ja sellekohase taotluse esitamisega PRIA-le, mitte OÜ Maamajandusnõuanne projekti täitjana lisandumisega. 17.07.2013. a kirja nr 13-1/9339-1 kohaselt pikendas PRIA tegevuste elluviimise ja elluviimist tõendavate dokumentide esitamise tähtaega kaebaja jaoks. Kirjas ei ole märgitud OÜ-d Maamajandusnõuanne.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb sisulises osas jätta rahuldamata, kuid muuta tuleb menetluskulude jaotust. Seetõttu rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.
12.Käesolevas asjas tuleb teha vahet toetuse välja maksmata jätmisel (I) ja juba välja makstud toetuse tagasinõudmisel (II). Lõpuks tuleb lahendada apellatsioonkaebus ja menetluskulude küsimus (III).
I
13.Toetuse välja maksmata jätmise aluseks oli ELÜPS 2009 § 62 lg 5 ls 2, mille järgi jätab PRIA maaelu arengu toetuse maksmata, kui pärast taotluse rahuldamist, kuid enne toetuse maksmist tehakse kindlaks taotluse rahuldamata jätmise alused või kui toetuse saaja ei ole täitnud toetuse saamise nõudeid. Toetuse saamise nõuded, mida kaebaja ei järginud, tulenesid kuni 28.09.2012 kehtinud määruse nr 92 § 27 lg-st 4 ja alates 29.09.2012 kehtiva määruse nr 75 § 33 lg-st 4, mis sätestavad ühtviisi: „Projektitoetuse saaja ja isik, kellelt projektitoetuse saaja tellib teenuse või töö või ostab kaupa, ning nende osanik, aktsionär või tulundusühistu liige või juhatuse või nõukogu liige või seltsinglane ei tohi kuuluda üksteise juhatusse ega nõukokku ega omada osalust üksteise äriühingus, välja arvatud juhul, kui tegevuse või investeeringu maksumus ei ületa 1000 eurot või kui projektitoetuse saaja on kohalik tegevusgrupp ja tegevuse või investeeringu maksumus ei ületa 5000 eurot.“ Käesoleval juhul oli toetuse kogusummaks 9600 eurot. Projektitaotluses oli valitud hinnapakkujaks märgitud OÜ Valwerk (tl 77). 15.08.2013 PRIA-le esitatud kuludeklaratsioonile lisatud I etapi tööde üleandmisevastuvõtmise aktis oli aga tööde teostajaks märgitud Maamajandusnõuanne OÜ (tl 80), kelle osanik on Valgamaa Põllumeeste Liit (tl 83p). Kuna kaebaja kasutas projekti elluviimisel taotlusest erinevat ja endaga seotud ettevõtet, siis ei täitnud kaebaja taotluse saamise nõudeid.
14.PRIA ei ole 02.06.2014. a otsuses nr 13-6/749 ega 11.07.2014. a vaideotsuses nr 13-4/14/117-2 maininud õigusliku alusena määruse nr 75 § 33 lg-t 4, mistõttu on PRIA 02.06.2014. a otsus nr 13-6/749 formaalselt õigusvastane. Haldusmenetluse seaduse (HMS), mis kohaldub vastavalt ELÜPS 2009 § 1 lg-le 2 ka PRIA menetlusele, § 56 lg-d 1 ja 2 sätestavad: „(1) Kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. (2) Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.“ Kui õiguslik alus on puudu või mittetäielik, siis on haldusakt vormiliselt kehtiva õigusega vastuolus.
15.Siiski ei too haldusakti formaalne õigusvastasus alati kaasa haldusakti tühistamist kohtu poolt. HMS § 58 järgi ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna ELÜPS 2009 § 62 lg 5 ls 2 ei ole kaalutlusnorm, vaid seotud õigusliku tagajärjega norm, siis ei oleks PRIA saanudki teha teistsugust otsust kui jätta toetus välja maksmata. ELÜPS 2009 § 62 lg 5 ls 2 sätestas eranditu keelu ning määruse nr 75 § 33 lg 4, mille sõnastus kordab varem kehtinud määruse nr 92 § 27 lg 4 sõnastust, on selge ja ühemõtteline. Kaebaja eksis keelu vastu kasutada projekti elluviimisel endaga seotud ettevõtet, mistõttu ei saa talle toetust välja maksta. Kuna asjas ei oleks saanud teha teistsugust otsust, siis on PRIA 02.06.2014. a otsus nr 13-6/749 materiaalselt õiguspärane. II
16.Toetuse tagasinõudmise aluseks oli ELÜPS 2009 § 99 lg 3, mis sätestas: „Kui pärast maaelu arengu toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi nõukogu määrustes (EÜ) nr 1257/1999, (EÜ) nr 1698/2005 ning (EÜ) nr 1290/2005 ja teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.“ Määruse nr 1698/2005 art 72 lg 2 kohaselt nõutakse alusetult väljamakstud summad tagasi määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 33 kohaselt. Määruse nr 1290/2005 art 33 lg 1 järgi teostavad liikmesriigid maaelu arengu projektides või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise ja hooletuse rahalist korrigeerimist vastava ühenduse rahastamise täieliku või osalise lõpetamise kaudu;
liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramise laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Tagasinõudmise osas on niisiis tegemist kaalutlusotsusega. HMS § 56 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.
17.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuna PRIA ei ole 02.06.2014. a otsuses nr 13-6/749 ega 11.07.2014. a vaideotsuses nr 13-4/14/117-2 maininud õigusliku alusena määruse nr 75 § 33 lg-t 4, on PRIA 02.06.2014. a otsus nr 13-6/749 formaalselt õigusvastane ka toetuse tagasinõudmise osas.
18.Kaebaja on väitnud, et ta teavitas 10.06.2013 Valgamaa Partnerluskogule esitatud avalduses (tl 16) Valgamaa Partnerluskogu lepingupartneri muutusest. Valgamaa Partnerluskogu on mittetulundusühing, mis on kodulehe andmetel Leader tegevusgrupp, mille tegevuspiirkonnaks on kaheksa Valgamaa valda.1 Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vaidlusaluse toetuse määramise ja projektitähtaja pikendamise menetluses tegutses MTÜ Valgamaa Partnerluskogu PRIA esindajana. Esitatud avalduses palus kaebaja projekti tähtaega pikendada ja märkis, et „haarab läbiviimisse täiendavalt kaasa ka Maamajandusnõuanne OÜ.“ Samuti on kohtutoimikus väljavõte MTÜ Valgamaa Partnerluskogu 26.06.2013. a juhatuse koosoleku protokollist (tl 25 ja 188), millest nähtuvalt on Maamajandusnõuanne OÜ lisamist koosolekul arutatud, kuid selles osas otsust ei langetatud. Ringkonnakohus küsitles 24.08.2016 toimunud istungil Valgamaa Partnerluskogu juhatuse liiget M.R. i ja nimetatud punkti ettekandjat I.K. . Tunnistajate kinnituste kohaselt oli esiplaanil kaebaja taotlus tähtaja pikendamiseks. Tunnistaja M.R. ei välistanud siiski, et koosolekust võis jääda ka mulje, et MTÜ Valgamaa Partnerluskogu nõustus ka uue partneri kaasamisega.
19.HKMS § 158 lg 3 sätestab: „Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.“ Sellest normist tulenevalt saab formaalselt vigane kaalutlusotsus olla materiaalselt õiguspärane sisuliselt ainult siis, kui haldusorgani kaalutlus oli nullile taandatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et hoolimata ebaselgusest, mille on tekitanud käesolevas asjas PRIA esindaja MTÜ Valgamaa Partnerluskogu käitumine, oli toetuse tagasinõude puhul PRIA kaalutlus nullile taandatud ja asjas ei oleks saanud teha teistsugust otsust, kui PRIA 02.06.2014. a otsuses nr 13-6/749 tegi. HMS § 58 kohaldub seetõttu ka toetuse tagasinõudmisele. PRIA on selgitanud, et ELÜPS 2009 § 99 lg 3 mõtteks on väljamakstud toetuse tagasinõudmine vastavalt sellele, kas seda maksti osaliselt või täismahus. Ringkonnakohus leiab, et tingimus „osaliselt või täielikult“ võib rakenduda näiteks juhtumil, kui hiljem selgub, et mõni ühe meetme raames toetust saanud mitmest kinnistust ei vastanud tegelikult nõuetele ehk siis, kui viga puudutab üht eraldi vaadeldavat osa projektist. Käesoleval juhtumil on aga rikutud tingimust, mis puudutab projekti läbiviimist tervikuna. Siiski tuleb silmas pidada, et määruse nr 1290/2005 art 33 lg 1 järgi tuleb lisaks arvesse võtta ka tuvastatud eeskirjade eiramise laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Otsustavaks tuleb pidada seda, et kuni 28.09.2012 kehtinud määruse nr 92 § 27 lg 4 ja alates 29.09.2012 kehtiva määruse nr 75 § 33 lg 4 sisaldavad absoluutset keeldu kaasata endaga seotud ettevõte, kui investeeringu maksumus ületab 5000 eurot. Kaebaja on püüdnud väita, et osa töid teostas OÜ Valwerk (tl 19), kuid selle dokumendi ehtsus ei ole leidnud kinnitust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et seda väidetavat muudetud projektitaotlust (tl 17-23) ei ole PRIAle ja kohaliku tegevusgrupi esindajale tegelikkuses üldse esitatud. Tegemist on püüdega kohut 1 http://www.valgaleader.ee/organisatsioonist/organisatsioonist.html.
eksitada. Kuna kohtumenetluses on tõendatud, et kõik projektiga seotud tööd teostas OÜ Maamajandusnõuanne, mis on kaebajaga seotud ettevõte, siis oli PRIA ainsaks võimaluseks ELÜPS 2009 § 99 lg 3 järgi koosmõjus kuni 28.09.2012 kehtinud määruse nr 92 § 27 lg-ga 4 ja alates 29.09.2012 kehtiva määruse nr 75 § 33 lg-ga 4 toetus täies mahus tagasi nõuda.
20.Kokkuvõttes on PRIA 02.06.2014. a otsus nr 13-6/749 ka toetuse tagasinõudmist puudutavas osas formaalselt õigusvastane, kuid kuna PRIA kaalutlus oli nullile taandatud ja asjas ei oleks saanud teha teistsugust otsust, siis materiaalselt õiguspärane. III
21.Kuna PRIA 02.06.2014. a otsus nr 13-6/749 on materiaalselt kehtiva õigusega kooskõlas, jääb apellatsioonkaebus sisulises osas rahuldamata. Kuid kuna nimetatud PRIA otsus on formaalselt õigusvastane, siis tuleb muuta menetluskulude jaotust.
22.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 11 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Käesoleval juhul leiab ringkonnakohus, et kuna PRIA 02.06.2014. a otsus nr 13-6/749 on formaalselt õigusvastane, siis oleks äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud kaebaja kanda. Kui kaebaja peaks kandma menetluskulude riski ka tema õigusi piirava haldusakti formaalse õigusvastasuse korral, siis ei pruugi see olla kooskõlas põhiseadusliku tõhusa ja ausa õiguskaitse põhimõttega. Kaebaja on tasunud halduskohtus ja apellatsioonimenetluses riigilõivu kokku 30 eurot. Lisaks on kaebaja taotlenud kohtuväliste kulude hüvitamist kokku 760 euro ulatuses (tl 156-160). Nimetatud kulude põhjendamiseks on kaebaja esitanud 19.11.2014. a arve nr 19-11 summas 240 eurot (tl 86), 19.01.2015. a arve nr 19-01 summas 200 eurot (tl 105) ja 21.01.2015. a arve nr 21-01 summas 40 eurot (tl 113), kokku 480 eurot. Rohkem arveid kaebaja esitanud ei ole. 19.11.2014. a arvel nr 19-11 on märgitud teenuseks „Juriidiline konsultatsioon Kaebuse täiendamine halduskohtumenetluses“. Selle arve seos käesoleva kohtumenetlusega ei ole selge, mistõttu ei saa sellel arvel märgitud summat lugeda hüvitamiskõlbulikuks kuluks. 19.01.2015. a arvele nr 19-01 ja 21.01.2015. a arvele nr 21-01 on märgitud ka käesoleva haldusasja nr 3-14-51723. Ringkonnakohus leiab, et 19.01.2015. a arve nr 19-01 ja 21.01.2015. a arve nr 21-01 summa 240 eurot on vajalik ja põhjendatud kulu, mis kuulub hüvitamisele. Koos riigilõivudega on PRIA kohustatud kaebajale hüvitama niisiis 270 eurot menetluskulu. Ülejäänud osas jääb menetluskulu poolte enda kanda.
Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.