Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Agu Timmi, Madis Ernits 08.09.2016, Tartu 3-14-52341 Sergei Henningu kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 16.03.2015. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Sergei Henning Vastustaja/apellant Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 16.03.2015. a otsus osas, millega vaadati kaebus sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 01.04.2010–08.04.2011 ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 2246 eurot.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebaja hüvitamiskaebus läbi vaatamata perioodi 01.04.2010–08.04.2011 osas, mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 124 eurot ning muuta sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 16.03.2015. a otsuse resolutsiooni p 3 ja jätta menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
4.Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16.03.2015. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 10.10.2016 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodidel 01.04.2010–22.03.2013 ja 10.07.2013– 08.07.2014.
2.Tallinna Vanglas viibitud ajal paiknes kaebaja järgmiselt: - kamber 129 perioodil 01.04.2010–13.04.2010; - kamber 326 perioodil 14.04.2010–09.05.2010; - kamber 456 perioodil 11.05.2010–12.05.2010; - kamber 326 perioodil 13.05.2010–17.11.2010; - kamber 328 perioodil 18.11.2010–03.02.2011; - kamber 342 perioodil 05.02.2011–08.05.2011; - kamber 140 perioodil 09.05.2011–04.07.2011; - kamber 212 perioodil 05.07.2011–11.01.2012; - kamber 240 perioodil 12.01.2012–25.05.2012; - kamber 138 perioodil 26.05.2012–27.05.2012; - kamber 240 perioodil 28.05.2012–13.07.2012; - kamber 226 perioodil 14.07.2012–23.10.2012; - kamber 231 perioodil 25.10.2012; - kamber 247 perioodil 26.10.2012–23.11.2012; - kamber 71 perioodil 24.11.2012–03.12.2012; - kamber 247 perioodil 04.12.2012–22.03.2013; - kamber 452 perioodil 10.07.2013–16.10.2013; - kamber 445 perioodil 17.10.2013–26.05.2014; - kamber 354 perioodil 27.05.2014–08.07.2014.
3.Kaebaja esitas Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (tl 18-18p), mille vangla registreeris 09.04.2014. Kaebaja esitas 21.04.2014 ja 08.07.2014 puuduste kõrvaldamise avaldused (tl 17-17p, 19-19p). Kaebaja palus hüvitada seoses nõuetele mittevastavate elutingimustega tekitatud mittevaralise kahju 15 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest.
4.Kaebaja esitas 06.10.2014 (registreeritud 07.10.2014) Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 2-6, 61-64, 66-66p), milles palus, et kohus kohustaks Tallinna Vanglat maksma kaebajale tekitatud kahju eest hüvitist 450 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest perioodidel 01.04.2010–22.03.2013 ja 10.07.2013–08.07.2014. Kaebaja hinnangul on Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites üldpinda enamasti 2,5 m2 või natuke vähem ühe inimese kohta. Ka Tallinna Vangla kinnipeetavatele mõeldud osas, kus on erineva suurusega toad, on isiklik ruum alla 3 m2 isiku kohta. Selles osas asuvad ka tualetid koridoris ning ajal, mil uksed on lukustatud, võib tualetti pääsemise ooteaeg olla tund või rohkemgi. Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on isikud lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas. Ka kinnipeetavate kambri uksed on reeglina avatud vaid neli tundi ööpäevas. Kõigile on ette nähtud 1-tunnine jalutuskäik päevas, mis toimub 15 m 2 suuruses boksis, mida jagatakse kõigi kambrikaaslastega. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on asunud seisukohale, et kui põrandapinda on vähem kui 3 m 2 isiku kohta, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord kujutab EIÕK artikli 3 rikkumist. Muuhulgas on EIK seda korranud otsuses asjas Tunis vs. Eesti. Kaebaja leiab, et kinnipeetava isikliku ruumi hulka ei kuulu mööblialune pind. Kaebaja on seisukohal, et tema olukorda poleks saanud muuta see, kui ta oleks vangla poole pöördunud märgukirja või selgitustaotlusega, kuna vastustaja on senimaani seisukohal, et on käitunud õiguspäraselt. Vastustaja on alandanud kaebaja väärikust süüliselt, kuna juba 05.03.2004 Eesti
valitsusele esitatud CPT raporti Tallinna Vanglat puudutavas osas soovitab CPT eelvangistusosakonna kambritesse paigutada mitte rohkem kui neli isikut. Kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas perioodil 01.04.2010–22.03.2013 oli jätkuv haldustoiming. Sellises olukorras on kahjust teadasaamise hetkeks üldjuhul hetk, mil lõppes jätkuva toiminguga kahju tekitamine. Seega on kaebus esitatud tähtaegselt.
5.Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 28-30p) tagastada kaebaja kaebus perioodi 01.04.2010–08.04.2011 osas ja jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata. Tallinna Vangla leiab, et kuna taotlus kahju hüvitamiseks esitati Tallinna Vanglale 09.04.2014, siis saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude sellele eelneva kolme aasta ehk ajavahemike 09.04.2011–22.03.2013 ja 10.07.2013–08.07.2014 osas. Õigustatud on piiritleda kaebeõiguse tähtaeg rangelt kolme aastaga, nii nagu riigivastutuse seadus (RVastS) § 17 lg 3 ette näeb ja tähtaja piiride laiendamine ei ole põhjendatud. Isik, kes viibib vangistuses (väidetavalt) inimväärikust alandavates tingimustes, peab juba vastavates tingimustes viibides aru saama nende õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-st 6 ettenähtud põrandapind. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis, et see norm ei ole põhiseadusega vastuolus, mistõttu oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. Põrandapinnast ei tule maha arvestada tualeti ega ka mööblialust pinda. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Lisaks oli kambrite laes kaks valgustit ja olemas oli ka kaks seinalampi. Kambrites oli ka sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis suletud sektsiooni kambrites oli magamisruumist eraldatud veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00–06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Vahistatutele, s.h kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühi- ja pikaajalised kokkusaamised). Vahistatutel ja kinnipeetavatel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Kaebuse esitajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebuse esitajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebaja ei ole esitanud vanglale suulisi ega ka kirjalikke pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et kinnipidamistingimused kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise
nõude ajendiks on üksnes EIK lahendist Tunis vs. Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga.
6.Halduskohus rahuldas 16.03.2015. a otsusega (tl 76-79) kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 2246 eurot. Tallinna Vangla andmetel viibis kaebaja Tallinna Vanglas perioodidel 01.04.2010–22.03.2013 ehk 1085 päeva ja 10.07.2013–08.07.2014 ehk 364 päeva, kokku seega 1449 päeva. Halduskohus ei nõustunud vastustaja seisukohaga, et kaebus on perioodi 01.04.2010– 08.04.2011 osas esitatud tähtaja ületamisega. Halduskohus ei arvestanud kambri põrandapinnast maha kambri inventari (mööbli) alla jäävat põrandapinda, kuid ei võtnud kambris asuvat tualetti kambri põrandapinna määramisel arvesse, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Kaebaja kasutuses olnud isiklik ruum jäi alla 3 m 2 kokkuvõtlikult 968 päeva ja seda tuleb EIK praktika kohaselt pidada EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus olevaks. Vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastustaja tegevus tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Halduskohus võttis hüvitise suuruse määramisel arvesse, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja 968 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m 2, kusjuures kinnipidamise režiimi tõttu ei olnud kaebajal võimalik väljaspool kambrit liikuda muul viisil kui tund aega päevas värskes õhus viibimise ajal ning vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse). Kaebaja oli viibinud Tallinna Vanglas 421 päeva vältel kambrites, kus oli temal kasutada 3 m 2 kui 4 m2 põrandapinda; 45 päeva vältel oli tal 4–5 m2 pinda; 5 päeva vältel rohkem, kui 5 m2; 10 päeva vältel rohkem, kui 7 m2 (481 päeva vältel tingimused kambris olid väga head). Kõnealusel perioodil viibis kaebaja kambrites, kuhu oli paigutatud vähem kui kuus kinnipeetavat 568 päeva vältel, mis leevendas isikliku ruumi vähesust. Halduskohus pidas hüvitise määramisel silmas riigisisest kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Tõendatud ei ole, et oleks ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Kaebajal oli võimalus jalutada värskes õhus jalutusboksis mõõtmetega 2,7 x 4,7 m 1 tunni vältel. Seega ei ole tuvastatud, et vastustaja oleks tegutsenud kaebaja suhtes selles osas õigusvastaselt. Tuvastatud on, et kaebajale oli kindlustatud Tallinna Vanglas elementaarsed tingimused, v.a kohtupraktika poolt aktsepteeritud pindala kambrites.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.Tallinna Vangla esitas halduskohtu otsuse peale 15.04.2015 hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 8589, 149-150), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Vangla leiab, et Tartu Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t 3, mis on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse. Kaebaja pidi juba 2010. aastal Tallinna Vanglasse saabudes aru saama võimalikust kahju tekkimisest ja enda inimväärikust alandavast kohtlemisest. Arvestades kaebaja poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama praktiliselt esimesest päevast. Kui kambris oli vähem isikuid, pidi suurem ruum kaebajale koheselt ka tuntav olema. Lisaks on kaebaja viibinud teistes vanglates ja Tallinna Vanglas oli kaebaja viibinud ka varasematel aastatel, järelikult pidi kaebaja Tallinna Vanglasse paigutamisel hiljemalt mõne päeva jooksul aru saama, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused võivad tema õigusi rikkuda ja talle kahju tekitada. Mittevaralise kahju tekkimisest saab isik üldjuhul aru kohe, kuna selline kahju on seotud isiku hingeliste üleelamiste ja sisemise rahuga. Kaebaja esitas nõude kahju hüvitamiseks Tallinna Vanglale 09.04.2014 ehk asus sellega oma õigusi kaitsma, mistõttu saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude sellele eelneva kolme aasta eest. Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Halduskohus jättis isikuõiguste riive tuvastamisel muude kinnipidamistingimustega ja asjas tähtsust omavate asjaoludega arvestamata. Kambrid vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele. Tallinna Vangla käitumine ei olnud süüline. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda. Tallinna Vangla selgitas 01.08.2016 esitatud täiendavates seisukohtades, et kaebajale tagatud põrandapind jäi 470-l päeval alla 3 m2 ja sedagi enamasti ajal, mil kaebaja paiknes avatud eluosakonnas. Kaebaja liikumisvõimalused väljaspool kambrit olid piiratud perioodil 09.04.2011–04.07.2011, mil ta viibis Tallinna Vanglas vahistatu režiimil ning oli seejärel peale kohtotsuse jõustumist vastuvõturežiimil ja 10.07.2013–08.07.2014, kui ta viibis vahistatu režiimil. Seega on see piisav, et teha hüvitise väljamõistmise asemel kindlaks vangla tegevuse õigusvastasus. Perioodil 05.07.2011–22.03.2013 viibis kaebaja Tallinna Vanglas süüdimõistetu staatuses ja seega sai ta lisaks igapäevasele jalutuskäigule värskes õhus ja iganädalasele spordisaali kasutamisele vähemalt 4 tundi vaba aega oma eluosakonna piires liikumiseks. Lisaks võimaldati kaebajale perioodil 01.06.2012–31.08.2012 kord nädalas hommikul või õhtupoolikul täiendav tunniajane viibimine värskes õhus. Tallinna Vangla leiab, et halduskohus oleks pidanud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist arvestama olulise argumendina otsuse tegemisel.
8.Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 110) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja leiab, et vastustaja kõik väited on põhjendamatud, sest EIK lahendis Tunis vs. Eesti on leidnud kinnitamist, et Tallinna Vangla tingimused on vastuolus EIÕK art-ga 3.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Halduskohtu 16.03.2015. a otsus tuleb tühistada osas, millega vaadati kaebus sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 01.04.2010–08.04.2011, ja osas, millega
mõisteti vastustajalt välja kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitis 2246 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebaja hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 01.04.2010–08.04.2011 osas, ja mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 124 eurot ning muudab eelnevast tulenevalt halduskohtu põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus halduskohtu 16.03.2015. a otsuse muutmata.
10.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha Tallinna Vangla 01.08.2016. a esitatud asjaoludele (I); seejärel esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegsuse kohta ajavahemikku 01.04.2010–08.04.2011 puudutavas osas (II); hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad (III); seejärel hindab kahjuhüvitise suurust (IV) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (V). I
11.Tallinna Vangla esitas 01.08.2016 ringkonnakohtule täiendava seisukoha, milles toob välja uusi asjaolusid. Tallinna Vangla selgitab, et perioodil 05.07.2011–22.03.2013 viibis kaebaja Tallinna Vanglas süüdimõistetu staatuses ja seega sai ta lisaks igapäevasele jalutuskäigule värskes õhus ja iganädalasele spordisaali kasutamisele vähemalt 4 tundi vaba aega oma eluosakonna piires liikumiseks. Lisaks võimaldati kaebajale perioodil 01.06.2012– 31.08.2012 kord nädalas hommikul või õhtupoolikul täiendav tunniajane viibimine värskes õhus.
12.HKMS § 198 lg 3 sätestab, et uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab menetlusosaline põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Enne uuele asjaolule või tõendile tuginemist ringkonnakohtu poolt peab menetlusosalistel olema võimalus selle suhtes oma seisukoha avaldamiseks. Ringkonnakohus märgib, et varasemalt esitatud materjalidest nähtub, et ajavahemikul 05.07.2011–11.03.2013 oli kaebaja paigutatud avatud sektsiooni, kus tal oli lisaks 1-tunnisele jalutuskäigule tagatud ka 4-tunnine vaba aeg, mille jooksul ta sai soovi korral vabalt väljaspool kambrit oma sektsiooni piires liikuda ja samuti osales kaebaja erinevates hõivetes, mille käigus viibis ta samuti väga suure aja väljaspool kambrit (tl 47). Tallinna Vangla 01.08.2016. a seisukohas on perioodiks märgitud 05.07.2011–22.03.2013. Ringkonnakohus arvestab esitatud parandusega. Lisaks on Tallinna Vangla esitanud uue asjaolu, mille kohaselt võimaldati kaebajale perioodil 01.06.2012–31.08.2012 kord nädalas hommikul või õhtupoolikul täiendav tunniajane viibimine värskes õhus. Ringkonnakohus märgib, et edastas 01.08.2016 Tallinna Vangla seisukoha ka kaebajale, kuid kaebaja omapoolseid seisukohti sellele ei esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul on Tallinna Vangla poolt esitatud kinnipidamistingimustega seotud asjaolud vajalikud haldusasja õigemaks lahendamiseks ja seega arvestab ringkonnakohus nimetatud uute asjaoludega otsuse tegemisel. II
13.Tartu Halduskohus arvestas otsuse tegemisel perioodi 01.04.2010–08.04.2011, leides, et tegemist on jätkuva toiminguga ja kaebus eeltoodud perioodi osas on esitatud tähtaegselt.
14.RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (RKHKm 15.06.2015, 3-3-1-20-15, p 11). Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (RKHKo 06.03.2014, 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Jätkuva toimingu puhul võib kahjunõude esitamise tähtaja kulgemine alata erineval ajal, sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust (RKHKm 15.06.2015, 33-1-20-15, p 13). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (samas, p 12). Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibib vangistuses väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes pikema perioodi vältel, peab juba vastavates tingimustes viibides aru saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Kui isik viibib pikemat aega vanglas, siis mingil hetkel peab talle selguma, et talle on tekitatud kahju ja lähtuvalt sellest hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ning isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda.
15.Asja materjalidest nähtuvalt registreeriti kaebaja kahju hüvitamise taotlus Tallinna Vanglas 09.04.2014. Haldusorganile kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolm aastat kahjust või selle põhjustanud isikust teada saamisest või ajast, mil isik pidi sellest teada saama. Riigikohus on öelnud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolme aastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (RKHKo 27.04.2016, 3-3-1-68-15, p 12). Kaebaja rõhutab, et kogu perioodi vältel on toimunud kahju tekitamine ja selle lõplik ulatus saab selguda alles jätkuva toimingu lõppemisel (tl 66). Ringkonnakohus leiab, et arvestades kaebaja poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama hakkama juba esimesest päevast alates, kui kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse. Tallinna Vangla selgitas apellatsioonkaebuses (tl 85p-86), et kaebaja on Tallinna Vanglas viibinud korduvalt ja lisaks on kaebaja viibinud ka teistes vanglates, järelikult pidi kaebaja tunnetama erinevust kinnipidamistingimuste vahel. Tallinna Vanglas paigutati kaebajat kambritesse, kus viibis erinevatel aegadel erinev arv kinnipeetavaid. Seega pidi kaebaja koheselt hakkama tajuma ruumipuudust ja tunnetama sellega kaasnevat mõju. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja välja toonud ka ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda pidevast ruumipuudusest tingitud väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem kui aastal 2014. Eeltoodust tulenevalt on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaeg RVastS § 17 lg 3 alusel kolme aastaga.
16.Tallinna Vangla leidis õigesti, et tähtaegseks saab lugeda kahju hüvitamise nõude alates 09.04.2011. Ka HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on
läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (RKHKm 28.04.2014, 3-3-1-78-13, p 19).
17.Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, mis puudutas hüvitamisnõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi 01.04.2010–08.04.2011 eest ja jätab kaebaja kaebuse nimetatud osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Ülejäänud osades (09.04.2011–22.03.2013 ja 10.07.2013–08.07.2014) on kahjunõue tähtaegne ning kaebus lubatav. III
18.Ringkonnakohus hindab järgmisena, kas nimetatud perioodidel olid kaebaja kinnipidamistingimused kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad.
19.Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Riigikohus on selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (...). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. (...) Riigisiseselt kehtis kuni 31.12.2013 VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. (...) Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (...). Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist“ (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, pd 1011). Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m 2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda nii VSkE § 6 lgst 6 (sh v.r) kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.
20.EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, 9967/06 – Belyayev vs Venemaa, p-d 3336; 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 12.03.2015,
7334/13 – Muršić vs. Horvaatia, p 56). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Siiski võib tasandav mõju tuleneda isikule, kui näiteks on tagatud võimalusest lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kasutada meelelahutuslikke esemeid, järgida usukombeid ja teha sisseoste (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 10.3). EIÕK art 3 tõlgenduste osas on EIK leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (EIKo 19.12.2013, 429/12 – Tunis vs. Eesti, p 44). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012, 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 12.03.2015, 7334/13 – Muršić vs. Horvaatia, p 57). Riigikohus on leidnud, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole siiski nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada (RKPJKo 20.06.2014, 3-4-1-914, p 38), aga samas on Riigikohtu hinnangul 2,5 m 2 sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine oleks tõenäoliselt väärikust alandav (samas, p 37). Kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Riigikohus on öelnud, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m 2 suuruse isikliku ruumi korral (RKPJKo 20.06.2014, 3-4-1-9-14, p 38). Väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestus (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 9). Riigikohtu hinnangul kompenseerivad laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit (4 tundi päevas liikumist väljaspool kambrit, tegelemine spordiga, töötamine väljaspool kambrit majandustöödel, viibimine 1 tund päevas värskes õhus) piisavalt kambri ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi põhjust käsitada inimväärikust alandavana ka juhul, kui ajavahemikud, mil põrandapinda oli alla 3 m2 kinnipeetava kohta, olid pikad (RKHKo 27.04.2016, 3316815, p 19).
21.Kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt EIKo 22.09.2015, 36059/12 – Bordeniciu vs. Rumeenia, pd 9-17), on ta teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt EIKo 16.07.2015, 44753/12 – Gégény vs. Ungari, pd 6; 11.06.2015, 29334/11 – Lutsenko vs. Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (EIKo 11.02.2010, 43589/02 – Salakhutdinov vs. Venemaa, p 72; 20.01.2011, 30112/04 – Petrenko vs. Venemaa, p 39). Riigikohus on hiljutises lahendis selgelt öelnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vanglas tuleb kambris oleva WC alune pind arvesse võtta (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 8). Kuigi halduskohus on korrektselt viidanud Tallinna Vanglat puudutavale EIK otsusele asjas Tunis vs. Eesti, kus EIK arvestas WC aluse pinna arvesse minevast kambri pinnast maha (p-d 9, 11 ja 46), lähtub ringkonnakohus Riigikohtu viimasest seisukohast ja võtab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvesse kambris oleva WC aluse pinna.
22.Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis:
23.Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt esitatud kambri ruutmeetrite arv koos WC-ga. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodidel 09.04.2011–22.03.2013 ja 10.07.2013–08.07.2014 kokku 1078 päeva. Kaebaja viibis sellest kambris suurusega 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 469 päeva, kambris suurusega 3,0–3,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 495 päeva ja kambris suurusega üle 4,0 m2 kokku 114 päeva. Kaebaja ei viibinud kambris suurusega alla 2,5 m 2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta mitte ühtegi päeva. Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 33193-09, p 11). Tallinna Vangla selgitas, et ajavahemikul 05.07.2011–22.03.2013 oli kaebaja paigutatud avatud sektsiooni, kus tal oli lisaks 1-tunnisele jalutuskäigule tagatud ka 4-tunnine vaba aeg, mille jooksul ta sai soovi korral vabalt väljaspool kambrit oma sektsiooni piires liikuda ja samuti osales kaebaja erinevates hõivetes, mille käigus viibis ta samuti väga suure aja väljaspool kambrit (tl 47). Tallinna Vangla täpsustas 01.08.2016. a seisukohas, et perioodil 05.07.2011–22.03.2013 viibis kaebaja Tallinna Vanglas süüdimõistetu staatuses ja seega sai ta lisaks igapäevasele jalutuskäigule värskes õhus ja iganädalasele spordisaali kasutamisele vähemalt 4 tundi vaba aega oma eluosakonna piires liikumiseks. Lisaks võimaldati kaebajale perioodil 01.06.2012–31.08.2012 kord nädalas hommikul või õhtupoolikul täiendav tunniajane viibimine värskes õhus (tl 149 p). Asja materjalidest nähtub, et kaebajale oli tagatud osaline meelelahutus, infovahetuse rahuldamine, suhtlemisvõimalus lähedastega, raamatude laenutamine, ajalehtede lugemine, sisseostude võimaldamine, värskes õhus jalutamine ja 1 tund värskes õhus liikumist. Sarnastes tingimustes on Riigikohus leidnud, et kambritingimusi ei ole põhjust käsitleda inimväärikust alandavana (RKHKo 27.04.2016, 33168-15, p 19). Seega said kaebajale kambri kitsikusest tulenevad negatiivsed tagajärjed perioodil 05.07.2011–22.03.2013 mõju avalduda vaid öisel ajal, millel aga ei saanud kaebajale olla ulatuslikku negatiivset mõju, sest magamistingimused vastasid nõuetele. Kaebaja laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit tagasid piisavalt kambri ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi sel perioodil põhjust käsitleda inimväärikust alandavana. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea seda enam väärikust alandavaks. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse ka seda, et VSkE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiva regulatsiooni järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda, ehk siis sellist kambri suurust peetakse tänase arusaama järgi õiguspäraseks. Ka EIK praktikast ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul üheselt, et ülejäänud eelnimetatud tingimused tingiksid vältimatult teistsuguse hinnangu, juhul kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus õigusvastaseks ja väärikust alandavaks 62 päeva kambris (perioodidel 09.04.2011–04.07.2011 ja 10.07.2011–08.07.2014), kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta.
24.Vastustaja ei ole nõus halduskohtuga, et halduskohus luges Tallinna Vangla käitumise süüliseks vähemalt raske hooletuse tõttu. Süülisuse osas leiab ringkonnakohus, et seda tuleb eeldada. Riigivastutusnõue lähtub avaliku võimu kandja avalik-õiguslikus suhtes õigusvastase
tegevusega tekitatud kahju hüvitamise põhimõttest, mis on süüst sõltumatu. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude tingimusena esinev süülisus saab seetõttu olla välistatud vaid erandlikel asjaoludel, mida käesoleval juhtumil ei esine. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile, ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seega aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs. Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada. IV
25.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus väljamõistetava hüvitise suurust.
26.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on märkinud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (RKHKo 09.12.2015, 3314215, p 24). Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31).
27.Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m2, kokku 62 päeva (perioodidel 09.04.2011–04.07.2011 ja 10.07.2013–08.07.2013). Perioodil 05.07.2011–22.03.2013 oli kaebajal kambris isiklikku ruumi küll alla 3 m2, kokku 407 päeva, aga siis olid kaebajale tagatud laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit, mis tagasid piisavalt kambri ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi sel perioodil põhjust käsitleda inimväärikust alandavana. Kaebaja viibis kambris, kus oli 3 m 2 või rohkem põrandapinda isiku kohta, kokku 609 päeva.
28.Kaebaja on kaebuses halduskohtule taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest 450 eurot. Halduskohus arvestas hüvitise määramisel ka perioodi 01.04.2010–08.04.2011 ja mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 2246 eurot. Ringkonnakohus jättis kaebaja kaebuse perioodi 01.04.2010–08.04.2011 osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata ja vaatas kaebuse läbi Tallinna Vanglas viibitud perioodide 09.04.2011–22.03.2013 ja 10.07.2013–08.07.2014 osas. Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 21). Ringkonnakohus on seisukohal, et perioodil 05.07.2011–22.03.2013 oli kaebaja paigutatud avatud sektsiooni, kus tal oli lisaks 1-tunnisele jalutuskäigule tagatud ka 4-tunnine vaba aeg, mille jooksul ta sai soovi korral vabalt väljaspool kambrit oma sektsiooni piires liikuda ja samuti osales kaebaja erinevates hõivetes, mille käigus viibis ta väljaspool kambrit. Seega saab seda pidada sel perioodil piisavaks, et kompenseerida isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju. Ülejäänud osas märgib ringkonnakohus järgmist. Kaebajale oli tagatud osaline meelelahutus, infovahetuse rahuldamine, suhtlemisvõimalus lähedastega, raamatude laenutamine, ajalehtede lugemine, sisseostude võimaldamine, värskes õhus jalutamine. Ringkonnakohus leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 isiku kohta, järgis vastustaja siseriiklikku õigust, mistõttu tuleb vastustaja süü lugeda selles osas kergemaks. Ringkonnakohus arvestab ka asjaolu, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 41 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et peale ruumikitsikuse olid tingimused adekvaatsed ja asja materjalidest ilmneb, et vastustaja on järginud kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid. Samas tuleb arvestada ka asjaolu, et kaebaja on esmakordselt Tallinna Vangla poole pöördunud kambri põrandapinna väiksusest tingitud kaebusega alles 09.04.2014 ning tema väited kannatuste kohta olid väga üldsõnalised ja pigem seotud EIK lahenditega, mitte tulenedes isiklikust kogemusest. Ringkonnakohus arvestab ka asjaolu, et kaebaja on ka varasemalt Tallinna Vanglas viibinud (tl 35p) ja oleks saanud ka ise vältida nendesse tingimustesse uuesti sattumist. Ringkonnakohus arvestab RVastS § 9 lg-t 2, mille kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohtu hinnangul ei tohiks üldjuhul olla õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, sest eeldatavasti on mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral isiku õiguste riive väiksem. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes.
29.Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist, tervise kahjustamist kinnipidamistingimuste tõttu ei ole asjas tuvastatud, peab ringkonnakohus käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks 2 eurot iga ööpäeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,5–2,99 m2. Ringkonnakohus ei arvesta hüvitise määramisel perioodi 05.07.2011–22.03.2013, sest koosmõjus teiste tingimustega ei ole kambritingimusi põhjust käsitleda sel perioodil inimväärikust alandavana. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajale tuleb hüvitada mittevaraline kahju kogusummas 124 eurot (62 x 2).
30.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse riigivastutusnõuet puudutavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). V
31.Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt. Tartu Halduskohtu 16.03.2015. a otsus tuleb tühistada osas, millega vaadati kaebus sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 01.04.2010–08.04.2011 ja osas, millega mõisteti vastustajalt välja kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitis 2246 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebaja hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 01.04.2010–08.04.2011 osas, ja mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 124 eurot ning muudab eelnevast tulenevalt halduskohtu põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 16.03.2015. a otsuse muutmata.
32.Tartu Halduskohus vabastas 07.11.2014. a määrusega (tl 21-22) kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Otsuse resolutsiooni p-ga 3 jättis halduskohus menetluskulud poolte endi kanda. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtul on jäänud HKMS § 118 kahe silma vahele, mistõttu tuleb tühistada ka halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 ja muuta kohtukulude jaotust. Halduskohus luges kaebaja nõude suuruseks 21 735 eurot (tl 21p). Ringkonnakohus rahuldas nõude 124 euro ulatuses, mis vastab 0,57 %le. HKMS § 118 järgi tuleks 0,57 % menetluskuludest mõista vastustajalt välja riigituludesse ja riigi kanda jätta 99,43 %. HKMS § 108 lg 11 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus leiab menetlusökonoomia põhimõttele tuginevalt, et selline tükeldamine on ebamõistlik ja jätab seetõttu menetluskulu tervikuna Eesti Vabariigi kanda.
33.Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/
Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.