Haridus ja kultuur › Keelepoliitika

3-15-2725 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-15-2725 homogeensus kaduda: homogeensed on keskharidusega eestikeelsed elanikud, samas kui vene rahvusest isikud võivad jääda põhiharidusega. Esineda võib vastuolu PS §-ga 49, kuna haridus on oluliseks vahendiks rahvusliku identiteedi säilitamisel. Rahvusvähemusele emakeelse keskhariduse võimaldamata jätmisega loob riik võimaluse rahvusliku identiteedi kaotamiseks. Sellisena võib see endast kujutada sundassimileerimise vahendit. Kui eksisteerib piisav arv õpilasi, mis tagab kooli otstarbeka ülalpidamise, ja selline õppeasutus on otsustanud valida õppekeeleks muu keele peale riigikeele, on nii riigil kui kohalikul omavalitsusel kohustus seda valikut aktsepteerida ja kooli ülal pidada. Põhiseaduse kohaselt kuulub õppekeele valiku pädevus nii põhi- kui keskastmes õppeasutusele, mitte Vabariigi Valitsusele. Vähemusrahvuste õppeasutusteks ei saa olla ainult eraõiguslikud õppeasutused. Nii oleks 40% Tallinna elanikele keskharidus ette nähtud vaid tasulisena. Haabersti Vene Gümnaasium ja Tallinna Tõnismäe Reaalkool on vähemusrahvuse õppeasutused, kuna mõlemas koolis õppivad mitte-eestlased on Eestis rahvusvähemus. Argument riigikeele kaitsevajaduse kohta ei ole põhjendatud, kuna munitsipaalkoolis kasutatav õppekeel ei sea kahtluse alla riigikeelt, eestikeelset asjaajamist ning õigust saada eestikeelset õpetust. PS § 37 lg 4 teises lauses sätestatud vähemusrahvuse õppeasutuse mõistet ei saa sisustada vähemusrahvuse kultuurautonoomia seadusega (VRKAS), kuna see on alama astme seadus ja võeti vastu oluliselt hiljem kui põhiseadus. Veelgi enam, põhiseadus ja VRKAS räägivad erinevatest õppeasutustest. Vähemusrahvuse kool PS § 37 lg 4 mõistes on iga kool, kus õpivad mitte-eestlased. PGS § 21 lg 3 ja PS § 37 lg 4 puhul tekib küsimus ka õigusselgusest, kuna ei selgu, mis kaalutlustel võib Vabariigi Valitsus loa anda. PGS § 21 lg 3 kohaselt peab Vabariigi Valitsus andma loa, kaalumata vastupidist otsustust, kui kooli hoolekogu on teinud kooli arengukavast lähtudes vastava ettepaneku volikogule ning volikogu on esitanud Vabariigi Valitsusele vastava taotluse. Andmata luba kasutada Haabersti Vene Gümnaasiumi ja Tallinna Tõnismäe Reaalkooli gümnaasiumiastmes õppekeelena vene keelt, tegi Vabariigi Valitsus olulise kaalutlusvea: vaidlusalustes korraldustes keskendutakse eesti õppekeele kasutamise võimalikkusele ja ei kaaluta, mis asjaoludel lubada gümnaasiumiastmes vene õppekeelt. PGS § 21 lg 3 rikub vahekorda riigi ja KOV pädevuste vahel, sätestades volikogule üksnes võimaluse taotleda gümnaasiumiastmes muukeelseks õppeks luba Vabariigi Valitsuselt. Loa andmise otsustab Vabariigi Valitsus halduse üksikakti, mitte seaduse alusel. Arvestades, et Vabariigi Valitsuse otsustuse eest vastutab KOV, sekkutakse KOV autonoomiasse ja rikutakse vastutuse põhimõtet. Hariduse andmine on jagatud riigi ja KOV vahel. Munitsipaalkoolide õppekorraldus, sh õppekeele valik, on kohaliku elu küsimus, kuna see puudutab konkreetset kooli KOV haldusterritooriumil ning samal territooriumil elavat kohalikku kogukonda. Arvestades, et Eesti koolid jagunevad munitsipaalkoolideks, riigikoolideks ja erakoolideks, on munitsipaalkoole puudutavad küsimused kohaliku elu küsimused. Veelgi enam, KOV-id peavad munitsipaalkoole üleval, korraldavad seal õpet ning koolid alluvad KOV-ile, sh on KOV ülesandeks munitsipaalkoolis tasuta hariduse andmine. Tuleb tähele panna, et PGS § 21 asub peatükis „Õppekorraldus“. Seejuures leidis Riigikohtu halduskolleegium asjas 3-3-1-5213 põhjendamatult, et õppekeele valik munitsipaalgümnaasiumis on riigielu, mitte kohaliku elu küsimus. Arvestades, et otsust ei teinud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, jäi PGS § 21 lg 3 põhiseaduspärasus kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku garantii aspektist kohtulikult kontrollimata. PGS § 21 lg 3 rikub KOV autonoomia põhimõtet nii vormiliselt kui sisuliselt, kuivõrd kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses (KOKS) sätestatud kohaliku omavalitsuse mõiste kasutab sõnu „iseseisvalt“, „lõplikult“ ja „seaduse alusel“. PS § 37 lg 2 ja KOKS § 6 lg 2 alusel kuulub munitsipaalkoolide ülalpidamine KOV pädevusse ja seda ei tohi delegeerida valitsusasutustele. Veelgi enam, Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikkel 4 lg 3 sätestab, et pädevuste konfliktis riigielu ja kohaliku elu küsimuste vahel tuleb eelistada 3(12)

3-15-2725 küsimuste lahendamist kodanikule kõige lähemal, s.o KOV-s. Vastuolu tõttu põhiseadusega, tuleb PGS § 21 lg 3 kohaldamata jätta ning vaidlusalused korraldused tühistada. Vaidlusaluste korraldustega koheldakse erinevalt vene- ja saksakeelse gümnaasiumiosaga koole, soodustades edasiõppimist Saksamaal ja mitte vene keelt kõnelevates maades. Riikidevaheline koostööleping ei saa sellist vahetegemist õigustada. Ühesuguse eesti keele nõude kehtestamine eesti ja vene õpilastele on diskrimineeriv, kuna vene lapsed valdavad eesti keelt halvemini kui eesti lapsed. Samuti on korraldused vastuolus vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni art 4 p-ga 1 ja art 12 p-ga 3; regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta artikliga 8 c; ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti art 13 lg-ga 2 b; ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 2 p-ga 1 ja art 28 lg-ga 1 b; ÜRO rahvusvähemuste, religioossete vähemuste ja keelevähemuste deklaratsiooni artikliga 4; OSCE inimarengu Kopenhaageni konverentsi dokumendi artikliga 34; Haagi soovituste p-dega 13–14; UNESCO konventsiooni hariduses esineva diskrimineerimise vastu artiklitega 1, 5 lg 1 c ja 4 a; ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee lõppjäreldustega Eesti 10. ja 11. perioodilise aruande kohta; ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendiga asjas Küpros v. Türgi. Lisaks peavad Vabariigi Valitsuse ja Venemaa Föderatsiooni Valitsuse vahelise haridusalase koostöö kokkuleppe kohaselt looma lepingupooled isikutele, kelle etniline kodumaa asub teise riigi territooriumil, haridusalaste vajaduste rahuldamiseks vastavad tingimused. Uuringute kohaselt valmistab eestikeelsele aineõppele üleminek õpilastele suuri raskusi ning see probleem on olemas ka Haabersti Vene Gümnaasiumis ja Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis: ei ole piisavalt õpetajaid, kes valdaks eesti keelt C1 tasemel ning õpilased ei valda eesti keelt B1 tasemel, kuigi eesti keeles õppimiseks peaksid nad valdama keelt vähemalt B2 tasemel. Eestikeelsele aineõppele üleminekut gümnaasiumiastmes vastustab ka avalik arvamus. Samuti kannatab ülemineku tõttu õpilaste akadeemiline võimekus ning koolidel kaob võimalus arendada oma erisusi, kuivõrd eesti keele omandamise eesmärgid ja kriteeriumid ei ole piisavalt selged ja konkreetsed.

4(12)

3-15-2725 tegemist vähemusrahvuse liikmete moodustatud ja peetava õppeasutusega, mille avamine ja töö toimub vastavalt erakooliseadusele. Riigikohus on leidnud, et PGS § 21 lg 3 ei ole vastuolus kohaliku omavalitsuse autonoomiaga. Eesti Vabariigi territooriumil kasutatav keel on riigielu küsimus. Isegi kui käsitada õppekeele valiku küsimust kohaliku elu küsimusena, võib Vabariigi Valitsus selle üle otsustada, kuivõrd PS § 154 lg 1 allub lihtsale seadusereservatsioonile. Vastustaja nõustub Riigikohtu seisukohaga asjas 3-3-1-52-13, et munitsipaalkooli õppekeele määramine on riigielu küsimus. Kohalikul omavalitsusel ei ole õigust otsustada gümnaasiumi õppekeele üle ega nõuda munitsipaalgümnaasiumis venekeelse õppe säilitamist. Luba kasutada gümnaasiumiastmes vene õppekeelt on erand, mille tegemiseks peavad olema kaalukad põhjused. Arvestades Riigikohtu otsust asjas 3-3-1-52-13, oli Vabariigi Valitsuse kaalutlusotsus õiguspärane. Erinev kohtlemine saksa- ja venekeelse gümnaasiumiosaga koolide vahel on õigustatud. Tallinna Saksa Gümnaasiumi saksakeelses osakonnas ei õpita saksa keeles emakeelena. Seega ei ole küsimuse all nende õpilaste integreerimine Eesti ühiskonda ega vajaduses tagada neile võimalus jätkata haridusteed Eesti kõrgkoolides. Kuna tegemist on võrreldamatute gruppidega, ei saa rääkida ebavõrdsest kohtlemisest. Samuti puudub saksa keele kontekstis vajadus kaitsta eesti keelt. Eesti ja Saksa valitsuste vahel on sõlmitud koostööleping, et luua eesti õpilastele soodsad võimalused haridustee jätkamiseks Saksamaa Liitvabariigi ülikoolides. Lepingu kohaselt on Eestil lausa kohustus luua ühes või kahes koolis saksa õppekeelega osakonnad. Vaidlusalused korraldused ei ole vastuolus rahvusvahelise õiguse normide ega põhimõtetega. Võõrkeelte kasutamine munitsipaalkoolides on ammendavalt reguleeritud põhiseaduse ja teiste õigusaktidega, mistõttu puudub kaebajatel vajadus tugineda rahvusvahelisele õigusele. Ka EIK praktika kohaselt ei kätke õigus haridusele õigust nõuda haridust muus keeles peale riigikeele. Ka lapse õiguste konventsioon sätestab vaid õiguse haridusele. Riik pingutab, et anda samaväärne haridus nii eesti kui vene lastele. Haagi soovitused ei ole Eestile siduvad. Samas on nii Haabersti Vene Gümnaasiumi kui Tallinna Tõnismäe Reaalkooli gümnaasiumiastmes kuni 40% ulatuses tagatud venekeelne aineõpe. Nõuded riigikeelsele haridusele on rangemad, kuna nii kõrgkooli kui tööle asudes nõutakse riigikeelt. Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioonis sätestatud õigused on nii Haabersti Vene Gümnaasiumis kui Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis tagatud. Rahvusvahelisest õigusest ei tulene kaebajatele õigust nõuda haridust muus keeles kui riigikeeles kohustuslikku haridust ületavas osas riigi kulul. Kaebaja osutatud uuringud ei ole adekvaatsed, kuivõrd nendega ei ole kontrollitud Haabersti Vene Gümnaasiumis ja Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis õppivate õpilaste ning õpetajate valmisolekut õppida/õpetada eesti keeles. Uuringud on ka näidanud, et õpilaste eesti keele oskuse tase on eestikeelse aineõppe toel tõusnud ja muude ainealaste teadmiste tase ei ole langenud. Õpilaste eesti keele oskuse tase on tihti kõrgem kui miinimumnõue B1 tase. 55% vene õppekeelega põhikooli lõpetanud õpilastest jätkab õpinguid gümnaasiumis, kusjuures enamasti on need õpilased, kelle eesti keele oskuse tase on keskmisest kõrgem. Venekeelne kutseharidus pole keele tõttu muutunud noorte hulgas populaarsemaks. Haabersti Vene Gümnaasiumi põhikooliosa toetab eesti keele õppimist gümnaasiumis ning sama kooli gümnaasiumiastmes eesti keeles õpetatavate ainete arv on järjekindlalt suurenenud. Nii rahvusvaheliste kui Eesti-siseste uuringute tulemused näitavad, et õpilaste ainealased õpitulemused on võimetekohased ja vastavad riikliku õppekava õpieesmärkidele. Seejuures on riiklik õppekava piisavalt paindlik, et võimaldada koolidel piisaval arvul eesti keele tundide läbiviimine.

3-15-2725 Riigikohus jättis 28.04.2014 otsusega asjas nr 3-3-1-52-13 rahuldamata kohalike omavalitsuste ja lapsevanema samalaadsete argumentidega kaebused. Pole välistatud, et vaidlustatud korraldused võivad riivata laste vanemate õigust, kes soovivad, et laps jätkaks pärast põhikooli õpinguid samas koolis ja senises mahus oma emakeeles, s.o vene keeles, st PS § 37 lg-s 3 tagatud õigust otsustavale sõnale lapse hariduse valikul. Kaebajad on õigustatud ka nõudma, et nende lapsi haridusõiguse saamisel ega neid ennast PS § 37 lg-s 3 sätestatud õiguse realiseerimisel ei diskrimineeritaks rahvuse alusel. Seejuures ei välista õiguste riivet asjaolu, et kaebajate lapsed õpivad 1., 3. ja 5. klassis ja mitte gümnaasiumiastmes. Kaebajad on koolid valinud teadlikult ja muutused õppekorralduses oleksid võinud nende otsustusi mõjutada. Ka haldusasjas 3-12-422 möönis Tallinna Ringkonnakohus kaebeõigust tulenevalt PS § 37 lg-st 3 ja PS §-ist 12, kui kaebaja laps õppis 5. klassis. Samuti võib esineda riive PS §-ga 49. Õigus haridusele, sh vanemate õigus otsustavale sõnale lapse hariduse valikul on küll seadusereservatsioonita põhiõigus, mille piiramist õigustab üksnes mõni teine põhiseaduslik väärtus, ent vanemate õigus nõuda riigilt enda soovide kohast haridust ei ole piiramatu. Vanemate „otsustav“ sõna kehtib põhiseaduse ja õigusaktidega sätestatud piirides. Nii tuleb vanematel arvestada PS § 37 lg 4 esimese lausega, mille kohaselt on igaühel õigus saada eestikeelset õpetust. Viimasest tuleneb riigile omakorda kohustus tagada õpetus üksnes riigikeeles. Riik on pidanud kaalukamaks põhiseaduslikuks väärtuseks eesti keele ja kultuuri säilimist. Ülekaalukale huvile soodustada eesti keelt viitab ka põhiseaduse preambul ja PS § 6, mis tunnistab riigikeeleks eesti keele ja õigus eestikeelsele suhtlemisele riigiasutustes PS § 51 lg-s 1. PS § 6 paneb riigile kohustuse edendada eesti keele kasutamist ka avaliku võimu teostamisega vahetult mitteseotud ühiskonnaelu valdkondades, nagu äris, kultuuris, hariduses, ajakirjanduses jms, et tagada Eesti ühiskonna sotsiaalne sidusus ühise keele kasutamise kaudu. Sellise riigi ülesandega pole kooskõlas laialdane võõrkeelte kasutamine riigi- ja munitsipaalharidusasutuste õppekeelena. Eesti rahvuse ja kultuuri säilitamise kõrval teenib riigikeel ka Eesti ühiskonna sidususe ja ühtsuse huve, milleks on vajalik suurendada eesti keelt oskavate ja rääkivate inimeste arvu vene keelt emakeelena rääkivate inimeste hulgas. Eeltoodust tuleneb, et vanematel on küll õigus otsustavale sõnale lapse hariduse valikul, kuid see ei tähenda, et riik või kohalik omavalitsus peab neid valikuid rahastama või tagama. Nimetatud norm välistab üksnes riigi omavolilise sekkumise (tõrjeõigus), mitte ei anna vanemale riigi suhtes nõudeõigust valikute (mh finantseerimise) tagamiseks (soorituspõhiõigus). EIK märkis Belgia keeltevaidluse kaasuses sõnaselgelt, et EIÕK esimese lisaprotokolli artiklist 2 ei tulene, mis keeles peaks riik hariduse tagama. Esimese lisaprotokolli art 2 kohaselt peavad riigid hariduse andmisel austama vanemate filosoofilisi ja religioosseid tõekspidamisi, mitte keelelisi eelistusi. Kui vanemad soovivad lapsele teistsugust haridust, kui pakutakse riigi või kohalike omavalitsuste haridusasutustes, on vanematel õigus panna laps erakooli. Vanematel ei ole õigust nõuda õpetamismeetodite muutmist. Riik ei või takistada vähemusrahvusesse kuuluvatel isikutel moodustamast vähemusrahvuse õppeasutusi erakooliseaduse alusel. Kumbki vaidlustatud korraldusega puudutatud koolidest ei ole käsitatav vähemusrahvuse õppeasutusena. Asjaolu, et kooli õpilaste emakeel ei ole eesti keel ja õpilased ei ole rahvuskuuluvuselt eestlased, ei muuda munitsipaalkooli vähemusrahvuse õppeasutuseks. Põhiseadus ise vähemusrahvuse õppeasutuse ega ka vähemusrahvuse mõistet ei ava. Vähemusrahvuse legaaldefinitsioon sisaldub aga VRKAS §-s 1 ning vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni ratifitseerimise seaduses, mille kohaselt käsitatakse vähemusrahvusena Eesti kodanikke, kes elavad Eesti territooriumil, omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga, erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest ning on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile. VRKAS §-s 4 on sätestatud 6(12)

3-15-2725 vähemusrahvusesse kuuluva isiku õigused, mille hulgas on esimesena nimetatud õigus moodustada ja toetada rahvuslikke kultuuri- ja haridusasutusi ning usukogudusi. Emakeelse õppe korraldamine on VRKAS § 5 lg 1 kohaselt üheks vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse põhieesmärgiks. Rahvuskeelsed või rahvuskultuuri süvaõppega õppeasutused (koolieelsed lasteasutused ja koolid) on VRKAS § 24 p 1 kohaselt kultuuriomavalitsusasutused. VRKAS §s 25 sätestatakse sõnaselgelt, et vähemusrahvuse kooli (klassi) avamine ja selle töö korraldamine toimub erakooliseadusega sätestatud korras. Kumbki vaidlusaluste korraldustega puudutatud koolidest sellele määratlusele ei vasta. Seega ei ole tegemist vähemusrahvuse õppeasutustega ning juba seetõttu ei saa PS § 37 lg 4 teisest lausest neile või neis õppivatele õpilastele või nende vanematele tuleneda mingisuguseid õigusi. Avalik võim on täitnud talle PS § 37 lg 4 teisest lausest tulenevad kohustused sellega, et on VRKAS-is sõnaselgelt sätestanud vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võimaluse moodustada koole, kus õpe toimub vähemusrahvuse keeles. Avalikul võimul ei ole aga kohustust selliseid koole ise moodustada ega pidada ning vähemusrahvusesse kuuluvatel isikutel ei ole õigust avalikult võimult seda nõuda. Seega ei ole PGS § 21 lg 3 vastuolus PS § 37 lg 4 teise lausega, vaid PGS § 21 lg-s 3 sätestatud võimalus anda munitsipaalgümnaasiumile või selle üksikule klassile luba muus keeles toimuvaks õppeks, on põhiseaduses nõutuga võrreldes võõrkeelt emakeelena rääkivatele või muul põhjusel võõrkeeles hariduse omandamist soovivatele isikutele soodsam regulatsioon. Eesti- ja muukeelse emakeelega õpilasi koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas neile on tagatud gümnaasiumitasemel õpe täielikult või valdavas ulatuses emakeeles avalikest vahenditest finantseerituna. Kuna eesti keelel on riigikeelena teiste riigis kasutatavate keelte ees eelis, mis tuleb ühelt poolt eesti keele staatusest riigikeelena, teisalt aga ka põhiseaduse preambulist, mille kohaselt on põhiseaduse ja Eesti riigi eesmärgiks tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, ja kuna keskharidus on vabatahtlik haridus, ei pea riik tagama keskhariduse kättesaadavust igas keeles, vaid eelkõige riigikeeles, et tagada põhiseaduse ja seega ka avalike huvide täitmine. Ka osundatud Robert Alexy artiklist ei tulene, et riik peaks tagama igaühele võimaluse omandada gümnaasiumiharidust oma emakeeles. R. Alexy artiklis viidatud homogeenne miinimum viitab just standardile, mille kohaselt peavad inimeste teadmised ja oskused olema samaväärsed, sõltumata koolist, et jätkata õpinguid kutse- või kõrgkoolis või liikuda edukalt tööturule. Munitsipaalkoolides keskhariduse andmine eesti keeles tagab kõigile keskkoolilõpetajatele võimaluse saada haridust, mis annab eeldused õpingute jätkamiseks kõrgkoolis. Gümnaasiumihariduse puhul on oluline, et keskhariduse saanute teadmised ja oskused oleksid võimalikult samaväärsed, sõltumata konkreetsest koolist. Riik peab tagama gümnaasiumilõpetajatele võimaluse konkureerida võrdväärsetel tingimustel Eesti kõrgkoolidesse. Olukord, kus ulatusliku vene emakeelega elanikkonnaga kohalikus omavalitsuses on munitsipaalgümnaasiumides tagatud võimalus tasuta eestikeelse üldhariduse kõrval ka venekeelse tasuta üldkeskhariduse saamiseks, neid eesmärke sama efektiivselt saavutada ei võimalda. Homogeensuse ja võrdsete võimaluste saavutamiseks on seega oluline, et Eestis elavad inimesed oskaksid vajalikul määral eesti keelt. Seda aitab PGS § 21 lg 3 tagada. Eelnevalt viidatud EIKi lahendis leidis kohus, et haridusõiguse kontekstis tähendab võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine seda, et riik peab tagama õiguse haridusele ilma, et isikuid diskrimineeritaks muu hulgas keele alusel. Kui liikmesriik peaks tagama igaühele hariduse oma territooriumil selle isiku eelistatud keeles, viiks see aga absurdse olukorrani, kus igaühel oleks liikmesriigis õigus nõuda haridust mis tahes keeles. Keelenõude seadmine gümnaasiumiastmes ei ole võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus, vaid aitab tagada sisulist võrdsust: lastele tagatakse võrdsed võimalused õppida edasi pärast gümnaasiumit või liikuda tööturule, s.o kindlustada konkurentsivõime. Võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole vastuolus olukord, kus lubatakse saksakeelset õpet Tallinna Saksa Gümnaasiumi saksakeelses osakonnas, sest tegemist 7(12)

3-15-2725 on võrreldamatute olukordadega. Vabariigi Valitsuse ja Venemaa Föderatsiooni Valitsuse vahelisest haridusalase koostöö kokkuleppest ei tulene Eesti riigile kohustust pakkuda haridust vene keeles. Venemaa territooriumil ei ole tagatud eestlastele eestikeelne põhi- ja keskharidus. Koostöölepped Saksamaaga ja Venemaaga on kohustuste sisult erinevad. Eestikeelne aineõpe gümnaasiumiastmes ei sea ohtu kaebajate ja nende laste õigust säilitada rahvuskuuluvust. On tõsi, et haridus on ühtsustunde loomisel võtmetähtsusega, kuivõrd kujundab õpilastes sarnase arusaamise ühiskondlikest protsessidest ja ajaloolistest sündmustest, mis on omakorda olulised rahvusliku identiteedi kujundamisel. Siiski ei saa eestikeelset aineõpet pidada sundassimileerimise vahendiks. EIK kohtuasjas Lautsi ja teised v. Itaalia, kus oli küsimuse all klassiruumis oleva krutsifiksi kooskõla lapsevanema filosoofiliste ja usuliste tõekspidamistega, märkis kohus, et lubades klassiruumi seinale krutsifiksid, jääb lapsevanemale võimalus harida ja nõustada oma lapsi viisil, mis vastab tema enda usulistele ja filosoofilistele tõekspidamistele. Sama loogika on analoogia korras kohaldatav ka praeguses asjas. Kaebajatel on lapsevanematena õigus ja samas ka kohustus õpetada oma lapsi ning edasi anda teadmisi, mida nad peavad lapse rahvuskuuluvuse säilitamise seisukohalt oluliseks. Kodus veedetakse oluliselt suurem osa ajast kui koolis ning vanemate roll laste harimisel ei ole kadunud. Riigikohus selgitas 28.04.2014 otsuses nr 3-3-1-52-13, et gümnaasiumide üleminek eesti õppekeelele ei tähenda, et venekeelset õpet nendes koolides enam ei toimu. PGS § 21 lg 1 alusel võib koolides venekeelset õpet jätkata kuni 40% ulatuses. Selline korraldus tagab ka munitsipaalgümnaasiumides kõrvuti eestikeelse õppega reaalse võimaluse vene rahvusliku identiteedi ja keele hoidmiseks. Siinjuures on oluline, et PGS § 21 lg 2 loob võimaluse säilitada põhikoolis vene õppekeel. Gümnaasiumihariduse omandamine on erinevalt põhiharidusest vabatahtlik. Munitsipaal- ja riigigümnaasiumides määrab õppekeele riik ning isikutel ei ole õigust nõuda venekeelset õpet. Vene õppekeelega gümnaasiumid pole keelatud, kuid riigil või kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust neid ülal pidada. Eestikeelne aineõpe gümnaasiumiastmes ei ole vastuolus rahvusvaheliste lepingute ega EIK praktikaga. Vastavalt Riigikohtu lahendile asjas 3-3-1-58-02 kohaldatakse välislepingu sätteid üksnes juhul, kui riigisisene õigus on rahvusvahelise õigusega vastuolus, kui Eesti õiguses ei ole vastavasisulist normi või kui välisleping on üksikküsimuses Eesti õigusest konkreetsem. Enne välislepingu vahetut kohaldamist tuleb otsida asjassepuutuvaid sätteid põhiseadusest ja teistest Eesti õigusaktidest. Eelistada tuleb põhiseaduskonformset tõlgendust. Kohtud on varasemalt haldusasjas nr 3-12-422 käsitlenud kaebajate väljatoodud rahvusvahelisi lepinguid ja leidnud, et need ei kinnita kaebajate väiteid: ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelisest paktist ei tulene riigile kohustust tagada keskhariduse andmine muus keeles peale riigikeele; ÜRO lapse õiguste konventsiooni viidatud normid sätestavad vaid õiguse haridusele ning riik teeb pingutusi andmaks vene keelt emakeelena kõnelevatele noortele sama kvaliteetne ja konkurentsivõimeline keskharidus kui eesti keelt kõnelevatele noortele. Vaidluse all ei ole kellegi keskharidusest ilma jätmine; Haagi soovitus rahvusvähemuse õiguste kohta haridusele ei ole Eestile õiguslikult siduv, samuti on ka keskkoolis kuni 40% ulatuses venekeelse aineõppe võimalus vaidlusalustele koolidele tagatud; ÜRO rahvusvähemuste, religioossete vähemuste ning keelevähemuste deklaratsioonist, vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioonist, OSCE inimarengu Kopenhaageni konverentsi dokumendist ega UNESCO konventsioonist hariduses esineva diskrimineerimise vastu ei tulene kaebajatele õigust nõuda muu kui riigikeelse hariduse võimaldamist kohustuslikku haridust ületavas osas riigi kulul. 8(12)

3-15-2725 Samuti puudub vastuolu Euroopa regionaal- või vähemuskeelte harta art 8 punktiga c, kuna koolides, kus kaebajate lapsed käivad, on venekeelne õpe gümnaasiumi astmes 40% ulatuses osa õppekavast, mistõttu vastab õpe harta art 8 punkti c alapunktile iii. Vabariigi Valitsuse korraldused ei ole vastuolus EIK praktikaga. Kaebajate viidatud lahendist Küpros v. Türgi ei tulene kaebajatele õigust venekeelse õppe säilitamisele gümnaasiumiastmes. Kõnealuse lahendi asjaolude kohaselt ei taganud Türgi võimud Küprose põhjaosas kreeka taustaga lastele võimalust omandada keskastme haridust kreeka keeles. Kohus märkis sõnaselgelt, et esimese lisaprotokolli artiklist 2 ei tulene, et vanemate filosoofiliste ja usuliste tõekspidamiste austamisel peaks liikmesriik tagama hariduse vanemate eelistatud keeles. Konventsiooni rikkumisele osutas asjaolu, et Türgi võimud olid kreekakeelse hariduse teinud kättesaadavaks küll algastmes, ent mitte keskastmes. Haridusõigust ei aidanud tagada võimalus omandada kreekakeelne keskharidus Küprose kreekakeelses lõunaosas, kuivõrd see oli vastuolus haridusõiguse olemusega ja õigusega perekonnaelu austamisele. Kohus on seisukohal, et kaasuste asjaolud ei ole võrreldavad. Vene vähemust Tallinnas ja mujal Eestis ei saa samastada kreekakeelse enklaaviga Küprose põhjaosas. Õpilased, kes olid Türgi võimude otsusest mõjutatud, olid 12- aastased ja vanemad ehk tegemist polnud keskhariduse kui sellise, vaid keskastme haridusega. Lisaks on Eestis keskharidus endiselt vähemalt osaliselt kättesaadav vene keeles, s.o 40% ulatuses, mis on piisav, et soodustada rahvuskuuluvuse säilitamist. Samuti õpitakse eesti keelt alg- ja põhikoolis, mis teeb keskhariduse põhikooli lõpetanud isikutele kättesaadavaks. Vanematel on õigus enda rahvuskultuuriliste vaadete osas lapsi harida. Ei tasu unustada, et munitsipaalkoolid asuvad kodu lähedal (näiteks on kaebaja I viidanud, et valis Haabersti Vene Gümnaasiumi põhjusel, et see asub kodule lähedal), mistõttu ei riivata õigust perekonnaelu austamisele. Korralduste andmisel pole tehtud kaalutlusvigu. Riigikohus leidis 28.04.2014 otsuses nr 3-3-152-13, et Vabariigi Valitsus saab loa andmise otsustamisel lähtuda õiguspäraselt eesti keele kui põhiseaduses sätestatud riigikeele staatusest ja kaitsmise vajadusest, aga ka gümnaasiumiõpetuse põhitaotlusest, et õpilased leiaksid endale huvi- ja võimetekohase tegevusvaldkonna, millega siduda oma edasine haridustee. PGS § 5 lg 2 järgi on gümnaasiumi ülesanne luua tingimused, et õpilased omandaksid teadmised, oskused ja väärtushoiakud, mis võimaldavad jätkata tõrgeteta õpiteed kõrgkoolis või kutseõppeasutuses. Ülekaalukas avalik huvi eestikeelsele õppele ülemineku vastu on kinnistatud PGS § 21 lg 3 esimeses lauses, mille kohaselt on gümnaasiumi õppekeel eesti keel. Seega saab Vabariigi Valitsus erandiks loa andmisel kaaluda eelkõige neid erandlikke ja olulisi asjaolusid, mis puudutavad konkreetse omavalitsuse, kogukonna ja kooli vajadusi ning huve. Samuti võib mõista emakeelena muud keelt kui eesti keelt kasutavate õpilaste huvi jätkata hariduse omandamist oma emakeeles. Huvide kaalukusele, aga ka realiseerimise võimalustele on hinnangu andnud siiski seadusandja. Uurimispõhimõttest tulenevalt on haldusorgani kohustuseks välja selgitada erandi tegemise kasuks rääkivad olulised ja kaalukad asjaolud. Kõrvuti riigi, kohaliku omavalitsuse ja õpilaste ning nende vanemate erahuvi kaalumisega peab haldusorgan diskretsioonisituatsioonis arvesse võtma ka muid tehtava otsustuse rakendamisega seotud asjaolusid, sealhulgas ühe või teise otsustusega vältimatult kaasnevaid kulutusi, valmisolekut viia otsus ellu ning ka otsuse rakendamise võimalikke tagajärgi jne. Eriti oluline on hinnata iga kooli, selle pedagoogilise personali ja õpilaste valmisolekut õppetööks eesti keeles nõutavas mahus (p 30). Samuti on haldusorgani ülesandeks tasakaalustada erinevaid kaalukaid huve. Riigi arenguvajaduste ja arengusuundade ning isikute õiguste ja kaitstavate huvide tasakaalustamine toimub nii õigusloome kaudu kui ka haldusmenetluses. Tasakaalustamise põhimõttest kantuna ongi Vabariigi Valitsusele antud õigus lubada gümnaasiumis erandkorras kasutada eesti keelest erinevat õppekeelt või kakskeelset õpet. Haldusorgani langetatava otsustuse sisuks ei ole aga õppekeelena vene keele säilitamine, vaid seaduses sätestatud eestikeelsest õppest erandi tegemine. Vene keele säilitamise ja selle mõju kaalumisel ei oleks Vabariigi Valitsus kasutanud 9(12)

3-15-2725 diskretsiooni eesmärgipäraselt, vaid oleks eiranud HMS § 4 lg 2 nõudeid ja väljunud ka diskretsiooni piiridest (p 31). Praegusel juhul on vaidlustatud korraldused põhjendatud HMS § 56 lg 3 nõuete kohaselt. Vabariigi Valitsus on analüüsinud õpilaste ja vanemate põhiõigusi ja huve, asjassepuutuvatele koolidele rahalise abi osutamist, õpilaste ja õpetajate eestikeelseks aineõppeks valmisolekut, õppevahendite olemasolu jm eesti õppekeelele üleminekuga seotud asjaolusid. Korralduste põhjendustest tuleneb Vabariigi Valitsuse hinnang, et taotlustes nimetatud koolide eestikeelsele õppele üleminekuks ei ole objektiivseid takistusi. PGS § 21 lg 3 kohaselt peab kooli hoolekogu valla- või linnavolikogule ettepaneku tegemisel lähtuma kooli arengukavast. Asjassepuutuvate koolide arengukavad on orienteeritud eestikeelsele õppele üleminekule, mida on arvestatud ka vaidlustatud korralduste põhistamisel. Samuti ei tingi uuringud korralduste sisu ümberhindamist. Uuringud on läbi viidud enne vastavate korralduste vastuvõtmisega päädinud haldusmenetluse algust ega ole koolispetsiifilised. Korralduses nr 408 märgitakse, et põhikooli lõpus sooritatud keskmine eksamitulemus eesti keeles teise keelena on olnud keskmisest kõrgem ning õpilaste eesti keele oskuse tase on tänu eestikeelsele aineõppele tõusnud ja muude ainealaste teadmiste tase ei ole langenud. Sarnaselt märgitakse korralduses nr 411, et põhikooli lõpus sooritatud keskmine eksamitulemus eesti keeles teise keelena on olnud aastatel 2011–2014 väga kõrge ning eesti keele oskuse tase on tänu eestikeelsele aineõppele tõusnud ja muude ainealaste teadmiste tase ei ole langenud. Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis on õpilaste riigieksamitulemused näiteks ajaloos ja eesti keeles teise keelena tõusnud. Eeltooduga on tõendatud, et eestikeelne aineõpe ei ole tekitanud probleeme määral, mida väidavad kaebajad ja mida võiks uuringutest järeldada. Kaebajatele ei ole seadusega antud õigust pöörduda kohaliku omavalitsuse kaitseks kohtusse. Põhiseadusega tagatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei kätke endas indiviidi õigust pöörduda kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust puudutavas küsimustes kohtusse. KOV enesekorraldusõigus kuulub eranditult KOV-ile, mitte selle territooriumil elavatele isikutele. KOV autonoomia põhimõtte seisukohalt tuleb kohalikku omavalitsust avalikõigusliku juriidilise isikuna lausa eristada selle territooriumil elavatest inimestest. Õigusliku positsiooni erinevusele viitab ka tõsiasi, et kohalikku omavalitsust puudutav asub põhiseaduses eraldi XIV peatükis, mitte üksikisiku põhiõigusi ja -vabadusi sätestavas II peatükis. Nii Tallinna Ringkonnakohus asjas 3-12-422 kui Riigikohus asjas 3-3-1-52-13 on põhjapanevalt leidnud, et munitsipaalkooli õppekeele valik on riigielu küsimus ning PGS § 21 lg 3 kohaselt on gümnaasiumi õppekeeleks eesti keel. Regulatsioon on ühemõtteline ja selge, kuivõrd põhiseaduse kohaselt on igaühele tagatud eestikeelne haridus. Võimalus taotleda üldisest reeglist erandi tegemist ei tee õppekeele valikut kohaliku elu küsimuseks. Võimalus anda luba muukeelseks õppeks on diskretsioon ja seda on Vabariigi Valitsus korralduste andmisel ka õiguspäraselt teostanud. Seejuures ei ole munitsipaalkoolid vähemusrahvuse õppeasutused ei põhiseaduse ega VRKAS tähenduses, kuna neid ei ole moodustanud vähemusrahvuse liikmed ning neid ei korraldata erakooliseaduse alusel. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse riive on proportsionaalne. PGS § 21 lg 3 põhiseaduspärasust PS § 154 lg-ga 1 kontrollis Riigikohtu halduskolleegium asjas 3-3-1-52-13. Niisamuti ei riku kaebajate õigusi olukord, kus koolid ei saa eestikeelse aineõppe tõttu oma erisusi välja arendada. Tegemist on eranditult kohalikule omavalitsusele, mitte lapsevanemale kuuluva õigusega. Kohus siiski märgib, et korralduse nr 408 kohaselt pakutakse Haabersti Vene Gümnaasiumis eesti keeles erisuguseid aineid, nagu arvutiõpetus, 3D modelleerimine ja veebidisain. Aastatega on mõlemas koolis suurenenud eestikeelsete ainete arv, seega jääb koolidele võimalus oma erisused välja arendada. Õppeasutuse otsustusõigus tähendab õppeasutuse pidaja (käesoleval juhul KOVi), mitte koolipere otsustusõigust. Õppeasutus ei ole ise juriidiline isik, vaid tema teod ja ülesanded omistatakse kooli pidajale, kelleks käesoleval juhul on Tallinna linn. Vastupidise tõlgenduse 10(12)

3-15-2725 korral võiks koolipere ühiselt otsustada, et edaspidi toimub õpe raskesti kättesaadavas keeles või vormis, kohustades samas sellega kooli pidajat koolipere valikut rahastama. Seega ei saa otsustusõiguse Vabariigi Valitsusele delegeerimine riivata kaebajate õiguseid. Kaebajad ei saa HKMS § 44 lg 2 kohaselt kaebust esitada ka avaliku huvi kaitseks (eestikeelse aineõppe tulemuslikkus ja avaliku arvamuse vastuseis). Kaebuses viidatud uuringud on üldistatud ega osuta konkreetsetele Haabersti Vene Gümnaasiumi ja Tallinna Tõnismäe Reaalkooli probleemidele. Konkreetsete koolide suhtes korraldustes toodud põhjendusi ei ole kaebajad ümber lükanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-15-2725 gümnaasiumiastme õppekeele üle sedavõrd kauge ja hüpoteetiline, et see ei anna alust rääkida nende otsesest puutumusest ehk subjektiivsete õiguste riivest. Isegi kui kaebajatel on praegusel ajahetkel soov, et nende lapsed läheksid kaugemas tulevikus Haabersti Vene Gümnaasiumisse ja Tallinna Tõnismäe Reaalkooli ning õppekeel peaks kindlasti olema vene keel, et saa ju ometi olla täna selgust ja kindlust, et see soov on lastel ja lastevanematel ka siis, kui hakatakse gümnaasiumisse astuma; samamoodi on hüpoteetiline, kas lapsed sinna ka vastu võetakse. Kui lapsed ei saa või ei soovi kandideerida nende koolide gümnaasiumiastmesse või kui neid vastu ei võeta või kui koolid on vahepeal näiteks reorganiseeritud (kaevatavate korralduste p-de 2.3.1 kohaselt on Tallinnas gümnaasiumiõpilaste arv vähenenud viimasel kümnendil ca 1/3 võrra, kuid gümnaasiumide arv ca 1/6 võrra, mistõttu ei pruugi väiksemad gümnaasiumid olla paralleelklasside arvu poolest pikas perspektiivis jätkusuutlikud), tooks kaebuse rahuldamine kaasa ümberkorraldused, millega kaebajate lastel pole mingit pistmist. See on ilmne kinnitus subjektiivsete õiguste rikkumise puudumise kohta.

(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.