Majandushaldusõigus › Muu

3-14-52970 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(12)

3-14-52970 1) Kuivõrd Audiitorkogu juhatus ei olnud 1st Audit OÜ suhtes alustatud kaebuse menetlust lõpetanud 2013. aasta sees, ei olnud Rahandusministeeriumil tulenevalt AudS § 87 lg-st 3 võimalik 31.12.2013 seisuga rahuldada 1st Audit OÜ taotlust tegevusloa lõpetamiseks. Kuivõrd AJN ei viinud läbi 1st Audit OÜ suhtes kaebuse menetlust ning AJN pädevuses ei ole kaebuse menetluse lõpetamise otsuste kooskõlastamine, ei saa olla AJN tegevus seotud kaebuse menetluse kestusega. 2) AJN võib kaalutlusõiguse alusel otsustada tegevusloamaksu määra alandamise. Otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud 1st Audit OÜ avalduse mitterahuldamise aluseks olevaid asjaolusid ja põhjuseid. 3) AudS § 106 lõike 5 kohaselt on tegevusloamaksu määr 0,5–3% audiitorettevõtja liikmemaksu arvestusperioodile eelneva liikmemaksu arvestusperioodi summaarsest AudS § 81 lõikes 1 nimetatud tegevusloa alusel osutatud audiitorteenuste müügitulust, mida kajastatakse AudS § 157 kohases tegevusaruandes. Seega juhul, kui audiitorettevõtja audiitorteenust ei osuta, ei tule järgneval perioodil tegevusloamaksu tasuda.

3-14-52970 tegevusluba vaja audiitorteenuse osutamiseks, siis ei ole mõistlikku põhjendust nõuda kaebajalt tegevusloamaksu II osa tasumist. Isegi on kaebaja tegevusloamaksu I osa tasunud perioodi eest, milles ta suures osas audiitorettevõtjana ei tegutsenud. AJN on teinud kaalutlusvea, jättes arvestamata, et tegevusloamaksu II osast vabastamiseks oli mõjuv põhjus. Isegi kui väita, et AJN kaalutlusõigus ei olnud nullini redutseerunud, tuli AJN-l kaalutlusõigust teostada: esiteks määratlemata õigusmõiste „mõjuv põhjus“ sisustamine ja teiseks mõjuva põhjuse olemasolul kaebaja tegevusloamaksu II osa tasumise kohustusest vabastamise kaalumine. AJN 29.08.2014 otsuses toodud kaalutlused on asjakohatud ega arvesta AudS § 106 lg 10 eesmärgiga. 29.08.2014 otsuse tegemise ajaks oli AJN-le teada, et kaebaja on esitanud 28.05.2014 avalduse enda Audiitorkogust väljaarvamiseks ja juhatus otsustas selle 27.08.2014 rahuldada. AJN kaalutlused ei viita kuidagi mõjuva põhjuse puudumisele ega sisulisele vajadusele tegevusloamaksu tasuda. AJN ei ole põhjendanud, miks ei ole AudS § 106 lg 10 mõttes „mõjuvaks põhjuseks“ mittetegutsemine vandeaudiitorina. AJN on ise välja toonud ja oluliseks pidanud, et liikmemaksudest kaetakse muu hulgas Audiitorkogu eelarvelisi järelevalvekulusid. Juhul, kui Audiitorkogu liikmel (sh audiitorettevõtjal) puudub kutsetegevus, ei ole tema suhtes ka järelevalvekulusid. Varasemate perioodide tegevuse järelevalvekulud on Audiitorkogu liikmel aga eelduslikult juba n-ö ette ära kantud. Järelikult on AJN teinud diskretsioonivea, jättes teostamata kaalutluse, kas ja miks ei võiks kutsetegevuse puudumine olla mõjuvaks põhjuseks tegevusloamaksu vähendamisel. AudS § 106 lg 10 on sätestatud paindlikkust lubava erinormina ning selle sisustamisel ei saa lähtuda AudS § 106 lg 1 p 2 liikmemaksuarvestuse üldistest alustest. AJN leiab, et tegevusloamaksu vähendamine pole õigustatud, kui avaldust tegevusloa lõpetamiseks pole esitatud 1. juuliks. Juhul, kui AJN ei eelda, et Rahandusministeerium peaks tegevusloa lõpetamise taotlusi menetlema üle poole aasta, jääb arusaamatuks, miks ei võiks tegevusloamaksu II osast vabastada ka sellist Audiitorkogu liiget, kes on esitanud tegevusloa lõpetamise avalduse pärast 1. juulit, sh mõistliku aja jooksul enne 31. detsembrit. AJN on teinud kaalutlusvea juba esimeses etapis, jättes arvestamata olulise asjaoluna AJN poolse mõistliku menetlusaja rikkumise, jättes arvestamata AudS § 106 lg 10 kui kaalutlusnormi eesmärgi „mõjuva põhjuse“ mõiste sisustamisel, sh jättes teostamata kaalutluse, kas kutsetegevuse puudumine võiks olla mõjuv põhjus liikmemaksu vähendamiseks ning arvestades asjakohatuid kaalutlusi kaebuse menetluse kulude jm näol. AJN on diskretsiooni teostades arvestanud avalikku ja Audiitorkogu huvi liikmemaksude saamiseks, kuid pole kordagi kaalunud kaebaja huve. Puudutatud isiku õiguste arvestamata jätmine on oluline kaalutlusviga. AJN seatud kitsendustest tulenevalt ei ole mõeldavad elulised asjaolud, mis täidaks AudS § 106 lg 10 koosseisu. Arvestades, et AudS § 106 lg 10 on ühtlasi põhiõiguste riivet pehmendav klausel, on selle kitsendav tõlgendamine vastuolus nii haldusmenetluse põhimõtete kui põhiseadusega.

Audiitorkogu vaidles kaebusele vastu.

AudS § 106 lg 6 kohaselt kuulub Audiitorkogu liikme kohustusliku liikmemaksu (nii vandeaudiitori liikmemaksu kui ka audiitorettevõtja tegevusloa maksu) määra alandamine AJN pädevusse, seega vaid AJN on õigustatud kaalutlema kaebaja esitatud avalduse ja kaebuse põhjendatust. Seetõttu on vastustaja (Audiitorkogu) lähtunud AJN otsusest ja seisukohtadest. 4(12)

3-14-52970 Väide, et AJN ei viinud kaebuse lahendamise menetlust läbi mõistliku aja jooksul, on asjakohatu, kuna kaebust menetles AudS § 115 lg 2 p 5 kohaselt Audiitorkogu juhatus AJN kinnitatud korra kohaselt. Audiitorkogu kaebuste menetlemise ja uurimise korra § 12 lg 5 p 2 ja lg 6 kohaselt esitab juhatus AJN-le kooskõlastamiseks otsuse, millega jäetakse distsiplinaarmenetlus algatamata. Kaebaja ei räägi mõistliku menetlustähtaja rikkumisest konkreetses menetluses, mida on kaebaja käesolevas haldusasjas vaidlustanud, vaid menetlusest, mis oli algatatud seoses 1st Audit OÜ poolt AS Tondi Elektroonika 2012. majandusaasta aruande auditeerimisega. Seega on kaebaja AJN otsuse nr 173 tühistamise kaebuses väljunud konkreetse asja piiridest ning sisuliselt vaidlustanud teise haldusmenetluse asjaolusid. Kui eraldiseisev ja asjassepuutumatu haldusmenetlus on kaebaja hinnangul läbi viidud ebamõistliku aja jooksul, siis ei tingi see käesolevas asjas haldusakti tühistamist, kuna see ei ole selle konkreetse haldusakti andmise menetlusega seonduv asjaolu. Asjaolud, millele tuginedes kaebajal tekkis II osamaksu tasumise kohustus, on sõltumatud ja varasemalt aset leidnud kui vaidlustatud otsuse tegemise menetlus, mis puudutab võimalikku erandi kohaldamist kaebajale. Menetlus AudS § 106 lg 10 rakendamiseks ei olnud ka väljaspool mõistlikku menetlusaega, kuna AJN on kollektiivne organ, kes koguneb seaduses sätestatud alustel. AJN ei ole pidanud kaebaja kaebuse menetlust selliseks, et vaja oleks olnud erakorralise koosoleku kaudu tegeleda kaebaja taotlusega. AJN tavapärane menetlus, mis algas 28.02.2014 taotlusega ja lõppes otsusega 29.08.2014, on toimunud AJN-ile tavapäraselt ja mõistlikult. AudS § 108 lg 5 kohaselt ei ole audiitorettevõtja kohustatud tegevusloa kehtivuse peatamise või lõpetamise avalduse esitamisel ja rahuldamisel enne jooksva aasta 31. detsembrit tasuma AudS § 108 lg 2 p-s 2 nimetatud summat. Kaebaja tegevusloa peatamist või lõpetamist ei olnud rahuldatud enne 31. detsembrit 2013. Seetõttu oli kaebaja, olles audiitorettevõtja, kohustatud tasuma tegevusloamaksu vastavalt AudS § 108 lg-tele 1 ja 2 ning tasuma 28.02.2014 35% tasumisele kuuluvast summast. Kaebaja ei ole taotlenud tegevusloamaksu vähendamist AudS § 106 lg 10 alusel, vaid taotlenud vastava arve täielikku tühistamist, st vähendamist nullini. „Mõjuva põhjuse“ käsitlus ei ole asjakohane, sest seadusandja on AudS § 106 lg 1 p-s 2 sätestatud tegevusloamaksu sidunud Audiitorkogu liikmelisusega, mitte audiitorteenuse osutamisega. AudS § 106 lg 1 p 2 sätestab, et kui isik on Audiitorkogu liige, siis on tal seadusest tulenev kohustus tasuda tegevusloamaksu. Kaebajal oli tegevusluba ka 2013. aasta lõpus ja ta oli Audiitorkogu liige, mistõttu oli ta kohustatud tasuma tegevusloamaksu. Seadusandja on ette näinud ka kohased seaduslikud meetmed olukordadeks, kui Audiitorkogu liikmel ei ole majandustegevust. Nimelt sätestab AudS § 106 lg 5, et liikmemaks on määratav protsent AudS § 81 lg-s 1 nimetatud tegevusloa alusel osutatava audiitorteenuste müügitulust. Seega, kui eelnimetatud perioodil ei ole Audiitorkogu liikmel müügitulu, siis ta ei maksa ka tegevusloamaksu. AJN ei saa läbi seaduses antud erandi (AudS § 106 lg 10) asuda muutma seaduses reguleeritud olukorda ja „ettepoole nihutama“ vabastust oludele, kui liikmel on olemas reaalne müügitulu. AJN on AudS § 106 lg 10 alusel tegevusloamaksu määra alandanud, pidades mõjuvaks põhjuseks asjaolu, kui tegevusloa lõpetamise avaldus on esitatud eelneval majandusaastal, s.t AudS § 106 lg 3 kohaselt määratakse liikmelisus seoses liikmemaksu tasumise kohustusega kindlaks liikmemaksu arvestusperioodiks oleva majandusaasta 1. juuli seisuga. Isiku Audiitorkogu tegevusloamaksust vabastamise avalduse rahuldamine ei ole õigustatud, kui 5(12)

3-14-52970 tegevusloa lõpetamise avaldus on esitatud pärast 1. juulit. Kaebaja esitas tegevusloa lõpetamise avalduse alles 16.11.2013, mistõttu AJN, arvestades varasemat praktikat ja konkreetse avaldusega seonduvaid asjaolusid, ei pidanud võimalikuks isikule määratud tegevusloamaksu arvet tühistada ja tema avaldust rahuldada. Asjakohane avaldus esitati 16.11.2013, s.t oluliselt hiljem kui seaduses nimetatud (AudS § 106 lg 3) tähtaeg – 1. juuli 2013, seega AudS 108 lg 5 ei rakendu. Kaebaja ei saa enda poolt kujundatavat ja vabale tahtele alluva avalduse esitamise tähtaega mõelda olematuks ja/või nõuda selle ületamisele vaatamata olukorra tekitamist, nagu ta oleks avalduse esitanud enne 01.07.2013. Tegu on kaebaja enda riskiga. AJN hindas kaebaja avalduse asjaolusid ning põhjendusi ja samuti arvestas varasema praktikaga. AJN ülesanne on kohelda kõiki Audiitorkogu liikmeid võrdselt, mistõttu ei saa Audiitorkogu organ kehtestada kaebajale soodsamat tegevusloamaksu tasumise režiimi. Kaebaja esitas tegevusloa lõpetamise taotluse 16.11.2013, s.o samal arvestusperioodil, mille eest ta taotles tegevusloamaksust vabastamist. 27.08.2014 rahuldas Audiitorkogu juhatus kaebaja avalduse Audiitorkogu liikmelisuse lõpetamiseks tagasiulatuvalt alates 11.06.2014. Rahandusministeerium lõpetas AudS § 86 p-st 8 tulenevalt kaebaja tegevusloa seoses tema väljaarvamisega Audiitorkogust. Kaebaja tegevusloamaksu kohustus tekkis 2013–2014 perioodi eest ning ajal, millal kaebaja oli Audiitorkogu liige. Kaebaja 28.02.2014 avalduse lahendamisel on AJN teostanud kaalutlusõigust selle eesmärgist lähtuvalt. Kaebaja põhjendatud huviks tegevusloamaksust vabastamisel ei saa lugeda tegevusloa lõpetamise soovi ega vandeaudiitorina mittetegutsemist alustatud järelevalvemenetluse kestel. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et AJN on AudS § 106 lg-s 10 sätestatud kaalutlusruumi õigusvastaselt piiranud. AJN on varasemates otsustes võrdse kohtlemise tagamiseks osaliselt sisustanud liikmemaksust vabastamise aluseks olevat määratlemata õigusmõistet „mõjuv põhjus“. AJN vaatab igakordselt üle konkreetse taotlejaga seotud asjaolud, et tagada otsuse proportsionaalsus faktiliste asjaolude pinnalt ning seoses taotleja suhtes tekkiva õigusliku tagajärjega. Vaidlustatud otsusest nähtub üheselt, millistele asjaoludele tuginedes on AJN otsustanud mitte rahuldada kaebaja taotlust tegevusloa maksu II osa tühistamiseks. Kaebaja nimetatud põhjuseid ei saa lugeda mõjuvaks liikmemaksust vabastamisel, arvestades kaebaja eelnevat audiitortegevuse mahtu ning tema suhtes läbiviidud menetluse keerukust. Tegevusloamaksu tasumine ei ole kaebajale liigselt koormav ega otsus ebaproportsionaalne. AudS-s on sätestatud liikmemaksu tasumise kohustus tegevusloaga audiitorettevõtjale, seega on tegemist seaduses sätestatud kohustusega, mitte haldusorgani omavoliga tegevusloamaksu määramisel. Käesoleval juhul puuduvad asjaolud, mille kaalukus oleks tinginud soodsamate tingimuste loomise kaebajale. Vastustaja ei nõustu kaebuses toodud põhiõiguste riive sisustamisega. Kaebaja (audiitorettevõtja) on juriidiline isik, kelle tegevuseks on vajalik Rahandusministeeriumi poolt antav tegevusluba, kes peab vastama seaduses sätestatud nõuetele, oma tegevuses järgima seadusega sätestatud piiranguid ning täitma seadusega sätestatud kohustusi. Kaebaja äritegevus on otseses seoses avaliku hüve pakkumisega ning lisaks audiitorettevõtja erahuvile kasumit teenida on kaebaja tegevus seotud märkimisväärse avaliku huviga. AudS § 121 lg 4 kohaselt on Audiitorkogu liikmed allutatud järelevalvele. Järelevalve hõlmab muu hulgas kutseühendusesisest kvaliteedikontrolli, distsiplinaarmenetlust ning kaebuse menetlemist ja uurimist. Kuivõrd audiitorettevõtja ei ole kohustatud igal ajahetkel audiitorteenust osutama, ei ole kaebaja ettevõtlusvabadust piiratud. Audiitorettevõtja võib valida, millal audiitorteenust osutada ja millal mitte. AJN on otsuses selgitanud otsuse aluseks olevaid kaalutlusi, olles kaalunud muu hulgas kaebaja huve. ST-le oli teada asjaolu, et lähtudes AudS § 106 lg-st 5 arvestatakse tegevusloamaksu audiitorettevõtja liikmemaksu arvestusperioodile eelneva liikmemaksu arvestusperioodi 6(12)

3-14-52970 summaarsest tegevusloa alusel osutatud audiitorteenuste müügitulust, s.t juhul kui audiitorettevõtja audiitorteenust ei osuta, siis järgneval perioodil tegevusloamaksu tasuda ei tule. AJN selles osas diskretsiooniõigust rakendama ei pea. Seega jääb arusaamatuks, miks ei soovinud kaebaja kaebuse menetluse lõpetamist, esitades kaebuse menetluse kestel lisaks tegevusloa lõpetamise taotlusele avalduse lõpetada Audiitorkogu liikmesus, kuigi tegevusloamaksu kohustust poleks järgneval perioodil tekkinud. Asjaolud viitavad kaebaja soovimatusele, et Audiitorkogu juhatus selgitaks välja kõik kaebaja kaebuse menetluses olulised asjaolud.

Tallinna Halduskohtu 17.06.2015 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

Kaebaja ei ole vaidlustanud tema suhtes varasemalt läbiviidud kaebuse menetlust. Praeguses asjas ei saa kaebaja vaidlustada AJN toiminguid teises haldusmenetluses. Kui kaebaja leidis tema peale esitatud kaebuse menetlemisel, et menetlusnõude rikkumine toob kaasa tema subjektiivse õiguse rikkumise sõltumata menetluse lõpptulemusest, oli tal õigus iseseisvalt vaidlustada menetlustoiminguid, esitades näiteks viivituse korral kohustamiskaebuse. Kaebaja on ka avaldanud seisukoha, et teda tuleb vältimatult tegevusloamaksu kohustusest vabastada, sest kohustus tegevusloamaksu II osa tasumiseks tekkis potentsiaalselt AJN-i enese õigusvastase tegevuse tulemusena. Tegevusloamaksu tasumise kohustus on sätestatud seaduses. Kuna kaebaja ei olnud vaidlustanud varasema kaebuse menetlust, siis puudus AJN-l alus pidada oma tegevust õigusvastaseks ning seega ei saanud kaalumisel ka sellise asjaoluga arvestada, mistõttu ei saa pidada põhjendatuks kaebuse käsitlust AJN poolsete rikkumiste arvestamata jätmisest kui olulise asjaoluga mittearvestamist. Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et kaebust menetles Audiitorkogu juhatus AudS § 115 lg 2 p 5 kohaselt ning kaebuse menetlus lõpeb Audiitorkogu juhatuse vastava (s.o kaebuse menetluse lõpetamise) otsusega, mis jõustub selle menetlusosalistele teatavakstegemisega, samuti, et Audiitorkogu juhatuse poolt läbiviidava kaebuse menetluse lõpetamise otsuse kooskõlastamine ei ole AJN pädevuses. AJN on kooskõlas ülalviidatud õigusnormidega nii vaidlustatud otsuses kui ka vaideotsuses selgitanud, et AJN kui sõltumatu järelevalveorgani pädevuses on Audiitorkogu juhatuse distsiplinaarasja algatamata jätmise otsuse kooskõlastamine. Mis puudutab kaebuse väidet, mille kohaselt on ilmselgelt Audiitorkogu juhatuse ja AJN vahel ühine arusaam, et järelevalve hõlmab ka kaebuste menetlemise otsuste lõpetamise kooskõlastamist ning selle väite kinnituseks tehtud viited AJN 11.12.2013 ja 29.05.2014 seisukohtadele, siis AJN käsitlus kaebuse menetluse lõpetamisest seondub eeltoodust tuleneva AJN pädevusse kuuluva distsiplinaarmenetluse algatamata jätmise otsuse kooskõlastamisega. AJN on selgitanud, et uurimisprintsiipi tuleb kaebuse menetluses rakendada selliselt, et oleks välja selgitatud kõik kaasuses tähtsust omavad asjaolud (s.o ka distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks olevate asjaolude puudumine), vastasel korral ei ole AJN-l võimalik anda kooskõlastust distsiplinaarmenetluse algatamata jätmise otsusele. AJN on vaidlustatud otsuses kajastanud faktilisi asjaolusid ning on nendega ka kaalutlusotsuse tegemisel arvestanud. Kaebaja esitas tegevusloa lõpetamise avalduse 16.11.2013. Käesoleval juhul ei olnud 1st Audit OÜ tegevusloa peatamist või lõpetamist rahuldatud enne 31.12.2013. Eeltoodust tulenevalt AudS § 108 lg 5 sätestatu kaebaja osas ei rakendunud. Kuivõrd kaebaja suhtes ei olnud täidetud AudS § 87 lg 3 sätestatud nõuded ning kaebaja ei olnud ka ise esitanud avaldust Audiitorkogust väljaarvamiseks, siis ei ole asjassepuutuv arutlus selle üle, miks ei võiks tegevusloamaksu II osast vabastada ka sellist Audiitorkogu liiget, kes esitas tegevusloa lõpetamise avalduse pärast 1. juulit. 7(12)

3-14-52970 Kaebaja on leidnud, et mõjuvaks põhjuseks tegevusloamaksu vähendamisel võib olla kaebaja mittetegutsemine audiitorettevõtjana. Tulenevalt AudS § 106 lg-st 5 ei ole audiitorettevõtjal, kes audiitorteenust ei osuta, tegevusloamaksu tasumise kohustust audiitorettevõtja liikmemaksu arvestusperioodile järgneval perioodil. Kohtu hinnangul ei ole tegemist kaalutlusveaga, kui AJN leidis, et selles osas diskretsiooniõigust rakendama ei pea, sest olukorrale, kus Audiitorkogu liikmel ei ole majandustegevust, on antud juhis seaduses ning sellise olukorra esinemine ei saa samaaegselt olla AudS § 106 lg 10 mõjuvaks põhjuseks tegevusloamaksu määra alandamiseks. Teisisõnu audiitortegevuse puudumine ei too kaasa mõjuvat põhjust liikmemaksust vabaneda. Vastustaja on põhjendatult ja kooskõlas seadusega viidanud AudS § 106 lg 1 p 2 kui sättele, milles on tegevusloamaks seotud Audiitorkogu liikmesusega. Kohus nõustub kaebajaga, et AudS § 106 lg 10 võimaldab AJN-l üksikjuhtumeid igakordselt kaaludes kasutada vajadusel paindlikke lahendusi liikmemaksude arvestamisel ja liikmemaksu tasumise kohustuse täitmisel, kuid kaalutlusõiguse alusel liikmemaksu tasumise tähtpäeva muutmise ja vandeaudiitori liikmemaksu või tegevusloamaksu määra alandamise eelduseks on mõjuvate põhjuste olemasolu. Vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses ei ole AJN jätnud tähelepanuta kaebaja huve, vaid on leidnud, et põhjendatud huviks tegevusloamaksust vabastamisel ei saa lugeda tegevusloa lõpetamise soovi ega vandeaudiitorina mittetegutsemist alustatud järelevalvemenetluse kestel. Kuigi kaebuse kohaselt ei ole kaebaja tegutsenud audiitorettevõtjana 2013. a hilissuvest alates, on ta tasunud 2013/2014 tegevusloamaksu I osa, mistõttu puudub alus järeldada, et kaebaja on eeltoodust tulenevalt ka katnud võimalikud järelevalvelased tegevuskulud. AJN-l puudus ka kohustus asuda vaidlustatud otsuses vastavate arvutuste esitamiseks. Kaebaja ei ole leidnud, et AudS sätestatud tegevusloamaksu tasumise kohustuse puhul oleks tegemist põhiõiguste ebaproportsionaalse riivega. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole tuvastatud selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis annaksid aluse kaebajale tegevusloamaksu tasumise kohustuse osas kaalutlusõiguse alusel erandite tegemiseks, on ka väide kaebaja ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalsest riivest AudS § 106 lg 10 kitsendava tõlgendamise tõttu põhjendamatu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8(12)

3-14-52970 arvestusperioodil teenust ja AudS § 106 lg 5 tähenduses seotaksegi tegevusloamaksu suurus eelmise, mitte sama arvestusperioodi müügituluga. AudS § 106 lg 10 ja audiitortegevuse seaduse eelnõu (488 SE) seletuskirjast võib järeldada, et AudS § 106 lg 10 eesmärgiks on võimaldada üksikjuhtumeid igakordselt kaaludes vähendada Audiitorkogu liikmete liikmemaksukohustust osas, milles AudS muud sätted seda sõnaselgelt ette ei näe. Teiseks on AudS § 106 lg 10 eesmärgiks luua paindlikkus liikmemaksude arvestamisel. AJN-l kulus põhjendatud seisukoha andmiseks kaebuse menetluse lõpetamise kohta 9 kuud ja 7 päeva, seejuures ei ole AJN ise uurimispõhimõtet kaebuse menetluse asjaolude väljaselgitamisel rakendanud, vaid viidanud, et seda peab tegema Audiitorkogu juhatus. Järelikult ei õigusta AJN-i tegevust läbiviidud haldusmenetluse keerukus. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et AJN jättis 11.12.2013 ja 29.05.2014 kooskõlastamata distsiplinaarmenetluse algatamata jätmise. Kohus on tõendeid vääralt hinnanud. Audiitorkogu juhatuse 12.07.2013 otsuses otsustati küll nii kaebuse menetlus lõpetada kui distsiplinaarmenetlus algatamata jätta, ent 11.12.2013 koosolekul ei ole piirdutud üksnes distsiplinaarmenetluse lõpetamise otsuse arutamisega. Otsus, mille kooskõlastamist AJN 19.02.2014 koosolekul ja 29.05.2014 kirjas kajastati, ei sisaldanud resolutsioonis distsiplinaarmenetluse algatamata jätmist. Seega on AJN ja Audiitorkogu juhatuse vahel ühine arusaam, et järelevalve ei hõlma ainult distsiplinaarmenetluse alustamata jätmist, vaid kaebuse menetlemise lõpetamist tervikuna. 11.12.2013 ega 29.05.2014 seisukohas ei ole AJN viidanud, et see on kaebuse menetlemise lõpetamise osas mittesiduv. AJN poolt on väär väita, et tegelikult ei olnud nende kooskõlastust Audiitorkogu juhatusele vajagi. Vastavat väidet pole ka vaidlusaluses 29.08.2014 otsuses esitatud. Selge on see, et järelevalvet teostava organina on AJN-il AudS § 124 lg 1 p 8 järgi õigus kaebuste menetlemisse sekkuda. Vastustajaks on Audiitorkogu. Olenemata sellest, kas viivitus oli põhjustatud AJN haldussuutmatusest või Audiitorkogu juhatuse väärast seaduse tõlgendamisest, venis apellandi suhtes kaebuse menetlemise lõpetamine õigusvastaselt kaua. Tulenevalt AudS § 87 lg-st 3 ei saanud apellandi tegevusluba kehtetuks tunnistada ka seetõttu, et AJN jättis distsiplinaarmenetluse algatamata jätmise õigusvastase viivitusega kooskõlastamata. Kaalutlusõigus tegevusloamaksust vabastamisel on redutseerunud nullini. Ebamõistlik oleks tõlgendus, mille kohaselt apellant peaks esmalt tegevusloamaksu II osa tasuma ning seejärel nõudma AJN-lt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel kahju hüvitamist. Isegi kui vastustajale oleks jäänud kaalutlusõigus, on mõjuva põhjuse kriteeriumit sisustatud vääralt, jättes arvestamata vastustaja rolli tegevusloamaksukohustuse tekkel ja apellandi poolt audiitortegevuse mitteosutamise. Haldusorgan peab ka ilma kohtuotsuse ja formaalse kaebuseta oma tegevuse õiguspärasust hinnata suutma. Vastustaja võttis apellandilt kõigile audiitorettevõtjatele kuuluva võimaluse vabaneda jooksva majandusaasta tegevusloamaksu II osa tasumise kohustusest tegevusloa lõpetamise kaudu enne 31. detsembrit. Seega, AJN otsuse p 5 toodud kaalutlused on asjakohatud ja põhjendamatud ning AJN on olulised asjaolud kaalumisel arvesse võtmata jätnud. AJN 29.08.2014 otsuse p-s 4 välja toodud kaalutlused on asjakohatud ega arvesta ühtlasi AudS § 106 lg 10 eesmärgiga. AudS § 106 lg 10 eesmärk on pakkuda võimalust seaduses sõnaselgelt sätestamata juhtudel tegevusloamaksukohustust vähendada. AudS § 106 lg 10 sisustamisel ei oma tähtsust, kas üldreeglina pidanuks apellant tegevusloamaksu II osa tasuma

9(12)

3-14-52970 või mitte. AJN toodud kaalutlused ei viita mõjuva põhjuse puudumisele ega sisulisele vajadusele tegevusloamaksu tasuda. AJN ei ole põhjendanud, miks ei ole AudS § 106 lg 10 mõttes „mõjuvaks põhjuseks“ mittetegutsemine vandeaudiitorina. AJN on ise välja toonud ja oluliseks pidanud, et muu hulgas kaetakse liikmemaksudest Audiitorkogu eelarvelisi järelevalvekulusid. Juhul, kui Audiitorkogu liikmel (sh audiitorettevõtjal) puudub kutsetegevus, ei ole tema suhtes ka järelevalvekulusid. AJN on ise piiranud oma kaalutlusruumi sellega, et polevat „õigustatud nende isikute Audiitorkogu tegevusloamaksust vabastamise avalduste rahuldamine, kes on esitanud tegevusloa lõpetamise avaldused pärast 1. juulit.“ Sellist põhimõtet AudS-st ei tulene ning see piirab AudS § 106 lg 10 sätestatud kaalutlusruumi õigusvastaselt.

Audiitorkogu palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

AudS § 106 lg 1 p-s 2 sätestatud tegevusloamaks on seotud Audiitorkogu liikmelisusega, mitte audiitortegevuse osutamisega. Kuna apellandil oli 2013 lõpus tegevusluba, siis oli ta Audiitorkogu liige ning pidi tasuma tegevusloamaksu. Apellant esitas tegevusloa lõpetamise avalduse oluliselt hiljem AudS § 106 lg-s 3 nimetatud tähtajast. 1. juuli seisuga määratakse kindlaks liikmesus seoses liikmemaksu tasumise kohustusega. Seetõttu oli kaebaja kohustatud tasuma tegevusloamaksu vastavalt AudS § 108 lg-le 1 ja 2 ning tasuma 28.02.2014 35% tasumisele kuuluvast summast. Kui apellant oleks soovinud vaidlustada asjaolusid, mis seondusid tema kaebuse menetlusega ajal, kui ta oli Audiitorkogu liige, oleks tulnud pöörduda kohase kaebusega kohtu poole. Kaebaja 28.02.2014 avalduse lahendamisel on AJN tegutsenud kooskõlas volituste piiridega, lähtudes otsuse tegemisel AudS § 106 lg-st 10. Mõjuvaks põhjuseks ei saa pidada apellandil tegevuse puudumist või teises haldusmenetluses väidetavat menetluse venitamist, mida apellant ei ole vaidlustanud. AJN peab kohtlema kõiki Audiitorkogu liikmeid võrdselt ega saa luua apellandile põhjendamatult soodsamaid tingimusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-14-52970 kohaselt teavitada ja selgitada kaebajale, et kaebuse menetlus on juba 12.07.2013 otsusega lõpetatud, ning edastada tegevusloa lõpetamise taotlus Rahandusministeeriumile, kelle pädevuses oli AudS § 123 lg 1 p 4 kohaselt selle taotluse lahendamine. Kui AJN ülesanne oli kaebuse menetluse lõpetamise otsuse kooskõlastamine ning seda kooskõlastust ei olnud antud, oli AJN kohustus HMS § 36 lg 1 p 2 kohaselt teavitada, millise tähtaja jooksul haldusmenetlus eeldatavasti läbi viiakse ja millised on võimalused haldusmenetluse kiirendamiseks. Tõendid ei kinnita ja pooled ei väida, et AJN andis kaebajale selliseid selgitusi. Pooled ei väida, et kaebajal oli võimalik mingit menetlust täiendavalt alustada või teha menetlustoiminguid, mis oleksid tegevusloa lõpetamist kiirendanud. Kui selline võimalus oleks kaebajal olnud, oleks AJN pidanud sedagi kaebajale selgitama, tulenevalt HMS § 36 lg 1 p-st 4.

3-14-52970

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.