Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Agu Timmi, Tiina Pappel 16.08.2016, Tartu 3-15-1135 Vladimir Babitševi kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega Valga arestimajas Tartu Halduskohtu 22.12.2015. a otsus Vladimir Babitševi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Vladimir Babitšev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Politsei- ja Piirivalveameti 03.06.2016. a vastus koos lisadega ja 16.06.2016. a vastus ning Vladimir Babitševi 10.06.2016. a vastus.
2.Rahuldada Vladimir Babitševi apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 22.12.2015. a otsus osas, millega jäeti esitatud kaebus rahuldamata Valga arestimaja kambris nr 3 akna puudumisega seonduvalt. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Vladimir Babitševi kaebus osaliselt ja tunnistada õigusvastaseks Valga arestimaja kinnipidamistingimused kambris nr 3 akna puudumise osas ning lugeda sellega kaebajale tekitatud mittevaraline kahju hüvitatuks. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.12.2015. a otsus muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavale käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Jätta halduskohtus kaebaja kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda ja ülejäänud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda. Jätta apellatsiooniastmes kaebaja kantud menetluskulud (riigilõiv 30 eurot) tema enda kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 15.09.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui
kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) registreeris 06.02.2015 V. Babitševi kahju hüvitamise taotluse, milles ta palus PPA-lt välja mõista mittevaralise kahju hüvitamiseks 1000 eurot Valga arestimajas viibitud aja eest. V. Babitševi väitel viibis ta Valga arestimajas 27.02.201111.06.2013 neljal korral, kokku 71 päeva, mil tema suhtes pandi toime järgmised õiguserikkumised: kambrites, kus ta viibis, oli ebapiisav ventilatsioon; puudus aken, laud, taburet, kapp, riidenagid ja kraanikauss; kambrites puudus soe vesi ja privaatne tualettruum; kambri kunstlik valgustus oli ebapiisav; puudusid igapäevased jalutuskäigud ja võimalus kord nädalas omastele helistada. V. Babitšev viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, milles on tuvastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine olenemata muudest asjaoludest juhul, kui isiklik ruum on alla 3 m2, millest lähtuvalt on Valga arestimajas pika aja jooksul inimõigusi rikutud.
2.PPA jättis 06.04.2015. a vastusega nr 2.1-3/4118-2 V. Babitševi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.V. Babitšev esitas 28.04.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus PPA-lt välja mõista Valga arestikambris inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest mittevaralise kahju hüvitisena 1000 eurot. Kaebuse põhjendused: Valga arestimajas viibis ta 27.02.2011-11.06.2013, kokku 73 päeva tingimustes, mis ei vastanud eluruumidele ehitusseadustikus kehtestatud üldistele nõuetele, millega alandati tema väärikust, sest kambri suurus ei vastanud nõuetele, kuna kambri pind oli väiksem kui 10 m2; vaba pinda ringiliikumiseks oli vähe (inimese kohta 1 m2) ja liikumist takistasid kambris olevad mööbliesemed; kambris puudus aken ning kambri kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele ja oli ebapiisav; jalutuskambri olemasolust teda ei teavitatud ja ettepanekut jalutamiseks ei tehtud, samas oli see kamber väike, mis ei oleks võimaldanud jalutada. Arestimajas hoidmisega rikuti vangistuseaduse (VangS) § 41 lg-t 1, PS §-i 18 ja EIÕK art-t 3.
4.V. Babitšev esitas 07.07.2015 kaebuse täpsustuse, milles ta märkis, et perioodid, mille eest ta nõuab kahju hüvitamist on 28.02.-09.03.2012, 29.-30.12.2012 ja 11.06.2013.
5.V. Babitšev esitas 11.11.2015 täiendava seisukoha, milles ta märkis, et arestikambrid peavad olema puhtad ja mõistliku suurusega ning ta ei nõustunud vastustaja seisukohaga, et kambrites oli põrandapinda 2-4,5 korda rohkem nõutust.
6.Tartu Halduskohus jättis 22.12.2015. a otsusega V. Babitševi kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 12 lg 3 kohaselt on kambris kinnipeetule ette nähtud põrandapinda vähemalt 2,5 m2. Selles pole räägitud vabaks liikumiseks ettenähtud pinnast, vaid üldpinnast. Kaebaja viibis 8 päeva kambris, kus põrandapind kinnipeetava kohta oli 11,4 m2, 3 päeva 5,7 m2, 2 päeva 7,5 m2 ja 1 päev 7,1 m2. Seega oli kaebajale tagatud kõikidel päevadel õigusaktidega ette nähtud põrandapind. Nii siseriikliku seadusandluse ja kohtupraktika kohaselt kui ka EIK lahenditest tulenevalt ei lahutata isikliku vaba ruumi arvestusel kambri pindalast maha mööbli alla jäävat pinda. Arvestada tuleb ka seda, et kaebaja viibis 14-st päevast 11 päeva üksinda ning 2-l päeval kahekesi, kuigi kambrid oli 3- ja 4-
kohalised. Seega oli kaebajale tagatud piisav ja õigusaktides ettenähtud isikliku ruumi kasutamise võimalus ning põrandapinnast tulenevalt ei ole kaebaja inimväärikust alandatud. 2) Valga arestikambris puudub jalutusboks (jalutushoov). Selle asemel on sisse seatud avatud aknaga kamber. Kaebaja on sellise kambri olemasolu kinnitanud. VangS § 93 lg-st 5 ega ASkE § 31 lg-st 2 ei tulene vahistatule õigust tund värskes õhus jalutada, vaid värskes õhus viibida. „Vabas õhus viibimine“ võib tähendada ka mingis ruumis akna, ukse vms konstruktsiooni avamist ja vaba õhuvahetuse võimaldamist, kus on võimalik ka soovi korral jalutada. Vabaõhukambri leevendavat osa jalutushoovi puudumisele on osundanud ka õiguskantsler 01.03.2011 ja 03.04.2014 Valga arestimaja kontrollkäigu tulemustes. Nii ASkE § 31 p 4 kui VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale viibida vabas õhus soovi korral, kinnipeetaval ei ole kohustust jalutada ega viibida värskes õhus. Kaebaja väitest, et ta ei olnud teadlik sellise vabaõhukambri olemasolust võib järeldada, et kaebaja ei avaldanud soovi jalutada. Usutav ei ole, et vastava soovi avaldamisel ei oleks teda kambri kasutamise võimalusest teavitatud. Ka on vastustaja selgitanud, et kõigile kinnipeetutele tutvustatakse arestimajja vastuvõtmisel allkirja vastu tema õigusi ja kohustusi ning arestimaja päevakava, ka ei näita arestimaja tööarvestuse raamat ühtegi kaebaja sellekohast avaldust. Eelnevast tulenevalt oli kaebajale tagatud soovi korral võimalus viibida vähemalt tund aega värskes õhus. 3) Kambris nr 3 puudus aken, mida on vastustaja tunnistanud. Selles osas on kaebaja õigusi rikutud. Kinnipidamist reguleerivates õigusaktides on märgitud, et kambri aken ja kunstlik valgustus peavad tagama piisava valgustuse. Vastustaja väitel on antud nõue tagatud – alates 2011. a kasutatakse kambrite valgustamiseks 2-režiimseid valgustusi, milles päevase valgustuse tagab 80W võimsusega päevavalguslamp, mis tagab kambris vähemalt 600 luksi. Seega on kaebaja väited kambri ebapiisava kunstliku valgustuse kohta ebaõiged. Kaebaja on viibinud Valga arestikambri kambrites lühiaegselt, kokku ainult 14 päeva, millest üks pikem periood oli 11 päeva. Sellised perioodid olid liialt lühikesed, et kaebaja õigusi rikkuda ja oleksid saanud tervisele negatiivset mõju avaldada. Ka tööarvestuse raamatu väljavõttest ei nähtu, et kaebaja oleks Valga arestikambris viibimise ajal taotlenud akna puudumisest või ebapiisavast valgustatusest tulenevalt enda üleviimist teise kambrisse, kus oleks olnud aken. Õiguskantsleri kontrollkäigu kokkuvõtte järgi on Valga arestikambris pooltel kambritel aknad olemas. Ka pole Valga arestikamber olnud ülerahvastatud, kuna kaebaja on enamuse ajast viibinud kambris üksinda. Kuna kaebaja pole kaebuses täpsemalt kambri sisustusest tulenevalt oma õiguste rikkumist välja toonud, puudub vajadus seda käsitleda. Arvestades, et kaebaja viibis kambris nr 3 ainult 11 päeva, samuti, et loomuliku valguse puudumist kompenseeris piisav kunstlik valgustus, ei saa lugeda akna puudumist sellise intensiivsusega rikkumiseks, mis tingiks rahalise hüvitise väljamõistmist. Muus osas kaebaja õigusi ei rikutud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.V. Babitšev esitas 08.01.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 22.12.2015. a otsus ja rahuldada tema kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus ei ole analüüsinud kaebaja argumente ja tõendeid, millega on rikkunud menetlusõiguse norme. Kamber nr 3 ei ole Valga arestimajas 11,4 m2, vaid on 2 m lai ja 5 m pikk, mis kokku on 10 m2, kambris asus ka WC ja neli 1-kordset voodit. Kambrid nr 4 ja 6 on 1,80 m laiad ja 4 m pikad, mis kokku on 7,2 m2, ka asub kambris WC ja kolm 1-kordset voodit. Seega oli kambris nr 3 vabaks liikumiseks põrandapinda 2,4 m2 ning kambrites nr 4 ja 6 1,2 m2. Kambrid ei vasta „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-s 4 toodud tingimustele ega ka CPT tingimustele (CPT standardid, p 43). Kambrites puudus liikumisvõimalus, kinnipeetav peab olema 24 tundi pikali või istuma voodil, mis on piinamine ja rikub EIÕK art-t 3, kuna
4kohalises kambris nr 3 on ette nähtud neljale isikule vaid 2,4 m2 ning kambrites nr 4 ja 6 on vaba põrandapinda kolme isiku kohta vaid 1,2 m2. Kui kinnipeetav oli nimetatud kambrites üksinda, ei saa seda arvestada, vaid talle jääb liikumiseks kasutada ainult 2,4 ja 1,2 m2. 2) Värskeõhukambris asub WC ja 1-kordne voodi, mis piirab jalutamist ja kogu tunni jooksul peab kinnipeetav olema istuvas või seisvas asendis. Jalutushoov või -boks on mõeldud, et kinnipeetav saab jalutada ja tegeleda spordiga. Halduskohus tuvastas haldusasjas nr 31450642, et Valga arestimajas ei ole jalutusboksi, mis rikub kinnipeetava õigust. Vastustaja tegevus, mis ei võimalda jalutada 1 tund päevas, on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi. Kambris peab olema aken, mis annab piisava loomuliku valguse, ja kunstlik valgustus. Riik ei saa kohustusest vabaneda viitega majanduslike võimaluste puudumisele.
8.PPA esitas 15.02.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta V. Babitševi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.12.2015. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: 1) Kuna siseriiklik õigus (ASkE) ei näinud arestikambris kinnipidamisel ette liikumiseks kasutatava vaba ruumi nõuet ning arvestades EIK väljakujunenud praktikat kinnipeetava isikliku ruumi osas, oli kaebaja kinnipidamisel Valga arestikambris igal hetkel tagatud ja ületatud isikliku ruumi minimaalne standard 2,5 m2 isiku kohta. Kaebaja suhtes ei ole rikutud minimaalse isikliku ruumi nõuet. See, mitme kinnipeetu paigutamiseks kambrid teoreetiliselt ette nähtud olid, ei saanud kahjustada kaebaja õigusi. Oluline on, kui suur oli kaebaja käsutuses olev kambripind tema kinnipidamise ajal. 2) Tulenevalt VangS § 90 lg-st 1 kuulub kohaldamisele VangS § 93 lg-s 5 ettenähtud erisus – üks tund päevas vabas õhus viibimist, mitte jalutuskäik värskes õhus. VangS § 93 lg 5 analoogilise sõnastusega on ka ASkE § 31 p 4, mis räägib kinnipeetu õigusest soovi korral üks tund päevas valve all vabas õhus viibida, mitte jalutuskäigust. Valga arestimaja on sisse seadnud avatud aknaosaga värskeõhukambri pindalaga 6,9 m2, mille sisustusse kuulub ka istepink ja WC. Seega on vastustaja teinud kõik endast oleneva, et kinnipeetud soovi korral nende õigust värskes õhus viibimisele kasutada saaksid. Kaebaja peab oma õiguse rikkumiseks Valga arestikambris jalutusboksi puudumise fakti, milline seisukoht on alusetu ega ole kooskõlas VangS § 93 lg 5 sõnastuse ja mõttega. VangS § 45 lg-s 1 nõutav kambris elutegevuseks vajalik valgustus oli tagatud. Kaebaja ei ole viidanud ega tõendanud, et tema silmanägemine kambri väidetavalt mittenõuetekohase valgustuse tõttu halvenenud oleks.
9.PPA esitas 03.06.2016 vastuse kohtunõudele, milles ta teatab, et aastatel 2011, 2012 ja 2013 ei kantud andmeid kinnipeetavate poolt värskeõhukambri kasutamise kohta Valga arestikambri tööarvestuse raamatusse, vaid selleks peeti eraldi kohandatud žurnaali, milles fikseeriti värskeõhukambri nr 11 kasutaja nimi, kasutamise kuupäev ja kellaaeg. Vastustaja märkis, et nimetatud žurnaali kande nr 154 kohaselt on V. Babitšev Valga arestikambris viibides kasutanud värskeõhukambris viibimise võimalust ühel korral 12.09.2011 kell 08.5509.25. Värskeõhukambri kasutamise fakt lükkab ümber kaebaja väite, et tal puudus teave värskeõhukambri olemasolu ja selle kasutamise võimaluse kohta.
10.V. Babitšev esitas 10.06.2016 vastuse kohtunõudele, milles ta märgib, et PPA on vääral seisukohal, et ta on ainult 1 kord soovinud kasutada värskeõhukambrit, vaid valvurid ei küsinud, kas ta tahab minna jalutama, millest tulenevalt ta ei olnud sellisest võimalusest teadlik ning ta ei saanud realiseerida oma õigust jalutamise näol, mida kinnitab vangla žurnaal. Kaebaja väitel ei ole eluliselt usutav, et isik, kes on 24 tundi lukustatud halbadesse kambritingimustesse, ei soovi veeta tundi värskes õhus. Samas märgib kaebaja, et kui ta oleks saanud jalutuskambrit kasutada, ei saaks seda pidada arestimaja poolt oma kohustuse täitmiseks, kuna jalutuskamber ei asenda jalutusboksi või -hoovi. Kaebaja arvates peab vabas õhus viibimine tähendama, et isik saab viibida paigas, kus tema pea kohal ei ole katust.
Kaebaja leiab, et PPA tõlgendus, et nõuded rikkumiste osas 06.02.2012 on esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes, on väär, kuna kaebus tuleb esitada 3 aasta jooksul arvates päevast, mil kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kaebaja leiab, et tema kaebus on tähtaegselt esitatud. Kaebaja palub võtta vastus asja juurde ja ennistada dokumendi esitamise tähtaeg, kuna selle saatmisel tekkis tehniline tõrge.
11.PPA esitas 16.06.2016 vastuse kaebaja 10.06.2016. a vastusele, milles ta märgib, et on enda 03.06.2016. a vastuses tõestanud, et kaebaja kasutas värskeõhukambrit 12.09.2011, seega pidi kaebaja olema teadlik kambri olemasolust ja selle kasutamise võimalusest ning kuna kaebaja vastus ei sisalda vastuseid kohtu küsimustele jalutamisele viimise taotlemise, jalutamise võimaldamise ja mõnda teise Lõuna prefektuuri arestimajja jalutama viimise kohta, siis ei ole vastustajal võimalik selles osas oma seisukohta avaldada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
13.Halduskohus asus vaidlustatud otsuses (p 5) seisukohale, et kaebajale oli tagatud piisav ja õigusaktides ettenähtud isikliku ruumi kasutamise võimalus ning põrandapinnast tulenevalt ei ole kaebaja inimväärikust alandatud. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et kambrid, kus ta Valga arestimajas viibis, ei vastanud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-s 4 toodud tingimustele ega CPT tingimustele (CPT standardid, p 43), ning arvestada ei saa seda, et ta oli kambrites üksinda, vaid arvestada tuleb, et 4-kohalises kambris nr 3 oli isiku kohta vaba põrandapinda 2,4 m2 ning 3-kohalistes kambrites nr 4 ja 6 oli isiku kohta vaba põrandapinda 1,2 m2. Kaebaja väitel on kambri nr 3 suuruseks 10 m2 ning kambrite nr 4 ja 6 suuruseks 7,2 m2. Vastustaja andmetel (vastus kaebusele, p 2.5, tl 40p, tööarvestuse raamatu väljavõtted, tl 5061p) viibis kaebaja 28.02.-06.03.2012 kambris nr 3 (11,4 m2) üksinda, 07.-09.03.2012 viibis kambris nr 3 kahekesi, 29.-30.12.2012 viibis kambris nr 4 (7,5 m2) üksinda ja 11.06.2013 viibis kambris nr 6 (7,1 m2) üksinda. Kuigi kaebaja on apellatsioonkaebuses väitnud, et kambrid on teistsuguse suurusega, kui vastustaja on kohtule teatanud, ei pruugi ringkonnakohtu hinnangul kaebaja ettekujutus või mälestused kambrite mõõtmetest olla tõepärased, mistõttu ringkonnakohus ei kahtle vastustaja esitatud andmete õigsuses kambrite nr 3, 4 ja 6 suuruste kohta. Kaebaja viidatud CPT standardite p-s 43 (http://www.cpt.coe.int/en/annual/rep-02.htm) on leitud, et politsei arestikambri (või ükskõik millise teise vahialustele või kinnipeetavatele mõeldud ruumi) mõistlikku suurust on raske määratleda, kuid sellegipoolest esitas CPT oma seisukoha, et kui arestikambrisse hetkel paigutatakse üks isik rohkem kui mõneks tunniks, peaks 7 ruutmeetrine ruum olema vähemalt 2 m lai ja 2,5 m kõrge. Vastustaja esitatud andmetele tuginevalt viibis kaebaja kambrites suurustega 11,4 m2, 7,5 m2 ja 7,1 m2.
14.Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada kohtupraktikas sedastatut, et CPT aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni art 10 lg 1) (Riigikohtu 07.04.2010. a otsus nr 3-3-1-5-10, p 19). Vabariigi Valitsuse 26.10.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-st 4 tulenevalt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Eelnevat arvestades on põhjendamatu kaebaja arusaam kambrite mittevastavuse kohta „Eluruumidele esitatavad
nõuded“ p-s 4 toodud tingimustele ja ka CPT tingimustele. Ühtlasi on põhjendamatu kaebaja arusaam, et kinnipeetava isikliku ruumi suuruse arvestamisel tuleb arvestada sellega, kui mitmele kinnipeetavale on kamber mõeldud, kuivõrd kambri põrandapinna suuruse arvestamisel on aluseks vastasseinte vaheline kaugus ning üldteadaolevalt lähtutakse eluruumi pindala mõõtmisel eluruumi kogupinnast, arvestamata sellest maha mööbliga kaetud alasid. Ringkonnakohus märgib, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada EIÕK art 3 rikkumist. Seega on ringkonnakohtu hinnangul määrav kambris kinnipeetava isikliku ruumi suuruse arvestamisel see, kui mitu kinnipeetavat reaalselt vaidlusalusel ajal kambris viibis.
15.Vaidlust ei ole asjas selle üle, et kaebaja viibis perioodidel 28.02.-06.03.2012, 29.30.12.2012 ja 11.06.2013 kambris üksinda, mil isikliku ruumi suuruseks kujunes vastavalt 11,4 m2, 7,5 m2 ja 7,1 m2, ning vaid kolmel päeval (07.-09.03.2012) viibis ta kambris koos teise kinnipeetavaga, mil isikliku ruumi suuruseks kujunes 5,7 m2. Ringkonnakohus rõhutab, et ka EIÕK art 3 ei näe täpselt ette, milline peaks olema kambri pindala kinnipeetava kohta, et tegemist ei oleks alandava kohtlemise ega karistamisega. EIK 06.02.2014. a otsuses asjas nr 2689/12 (Semikhvostov vs Venemaa, p 79) öeldu kohaselt on EIK alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale EIÕK artga 3 kooskõlaliseks kohtlemiseks tagatud (Riigikohtu 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, pd 38 ja 42). Kuna isikliku ruumi suuruse arvestamisel ei arvata maha mööbli alla jäävat pinda, siis on halduskohus põhjendatult asunud otsuses seisukohale, et kaebajale oli tagatud piisav ja õigusaktides (ASkE § 12 lg 3 – vähemalt 2,5 m2 põrandapinda) ettenähtud isikliku ruumi kasutamise võimalus, mistõttu ei ole põrandapinnast tulenevalt kaebaja inimväärikust alandatud. Kuna käesoleval juhul on tõendatud, et kaebajale oli tagatud kambris põrandapinda kogu kinnipidamisperioodil märgatavalt üle 3 m2, siis ei saa mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks vangistustingimuseks, mis tinginuks kaebaja alandava kohtlemise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendusega, et kaebaja inimväärikust ei ole seonduvalt põrandapinna suurusega rikutud.
16.Halduskohus asus otsuses (p 6) seisukohale, et vastustaja poolt oli kaebajale tema seal viibimise ajal tagatud soovi korral võimalus viibida vähemalt tund aega värskes õhus ning kaebaja väitest, et ta ei olnud teadlik vabaõhukambri olemasolust võib järeldada, et kaebaja ei avaldanud soovi jalutada ning ka ei näita arestimaja tööarvestuse raamat ühtegi kaebaja sellekohast avaldust. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et värskeõhukambris asuv WC ja 1-kordne voodi piiravad jalutamist ja kinnipeetav peab tunni jooksul istuma või seisma, kuid jalutushoovis või -boksis saab kinnipeetav jalutada ja spordiga tegeleda. Kaebaja väitel on vastustaja tegevus, mis ei võimalda jalutada 1 tund päevas, õigusvastane ja rikub tema õigusi (tl 89). Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibimise ajal Valga arestimajas jalutushoov puudus. ASkE § 31 lg 2 (halduskohus on otsuse p-s 6 ekslikult viidanud ka ASkE § 31 p-le 4, tl 77p) kohaselt arestialuse, väljasaadetava ja vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Ka VangS § 93 lg 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Seega on asjakohane kindlaks teha, kas kaebaja on avaldanud vaidlusalustel perioodidel (28.02.09.03.2012, 29.-30.12.2012, 11.06.2013) soovi viibida värskes õhus.
17.Halduskohtus on kaebaja väitnud, et ta ei olnud teadlik värskeõhukambri olemasolust. Nähtuvalt vastustaja 03.06.2016. a vastusest ja sellele lisatud väljavõttest žurnaalist, mille ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde, on kaebaja Valga arestimajas viibides kasutanud värskeõhukambris viibimise võimalust 12.09.2011 kell 08.55-09.25. Kuna käesolevas asjas on vaidlusalused perioodid hilisemad kui 12.09.2011, siis loeb
ringkonnakohus eeltooduga ümberlükatuks kaebaja väite, et ta ei teadnud värskeõhukambri olemasolust. Eelnevaga seonduvalt muudab ringkonnakohus vastavas osas halduskohtu otsuse põhjendusi. Seega oli kaebaja usutavalt teadlik värskeõhukambri olemasolust, kuid ta ei ole avaldanud soovi viibida värskes õhus, kuivõrd vastavas vastustaja poolt peetavas žurnaalis sellekohased kanded puuduvad. Seda kinnitab ringkonnakohtu hinnangul ka asjaolu, et kaebaja väidetest tulenevalt ei pidanud ta värskeõhukambrit jalutamiseks sobivaks. Ringkonnakohus leiab, et võimalus viibida värskes õhus on kinni peetud isikutele loodud ka ruumis, millelt on aknad eemaldatud. Ringkonnakohus kohustas kaebajat 25.05.2016. a määrusega (tl 125-125p) hiljemalt 03.06.2016 selgitama täiendavalt, kas ta on vaidlusalusel ajal Valga arestimajas viibides taotlenud enda jalutamisele viimist; kas talle võimaldati jalutamist; juhul kui võimaldati, kas teda ei rahuldanud arestimaja tingimused; kas ta on taotlenud, et teda viidaks jalutama Lõuna prefektuuri mõnda teise arestimajja ning rahuldas 01.06.2016. a määrusega (tl 132-132p) kaebaja tähtaja pikendamise taotluse (tl 130) osaliselt ja andis kaebajale täiendava selgituse esitamiseks aega kuni 10.06.2016. Kaebaja ringkonnakohtu eeltoodud küsimustele antud tähtajaks sisuliselt ei vastanud, kuigi esitas 10.06.2016 vastuse, mille ringkonnakohus võtab käesoleva asja materjalide juurde. Kuna kaebaja ei ole kohtule kinnitanud, et ta on vaidlusalusel ajal Valga arestimajas viibides taotlenud enda jalutamisele viimist või et teda viidaks jalutama Lõuna prefektuuri mõnda teise arestimajja, ning arvestades, et ringkonnakohtule esitatud vastustaja andmetel ei ole kaebaja vaidlusalusel perioodil värskeõhukambrit kasutanud, loeb ringkonnakohus usutavaks, et kaebaja ei ole ühtegi avaldust esitanud seonduvalt temale jalutamise võimaldamisega. Eelnevat arvestades nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et vastustaja poolt oli kaebajale tagatud soovi korral võimalus viibida vähemalt tund aega värskes õhus. Kuna kaebaja ei ole aga avaldanud soovi viibida värskes õhus, siis ei ole selle mittevõimaldamine ASkE § 31 lg-st 2 tulenevalt õigusvastane (Tartu Ringkonnakohtu 21.09.2010. a otsus nr 309-1385, p 10). Riigikohus on leidnud, et kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda ka konkreetsesse kinnipidamisasutusse toimunud kontrollkäikude aruannetele (Riigikohtu 21.04.2010. a otsus nr 3-3-1-14-10, p 11). Seega on halduskohus asjakohaselt viidanud õiguskantsleri 01.03.2011 ja 03.04.2014 Valga arestimaja kontrollkäikude (tl 43-49) tulemustes osundatule, et värskeõhukamber pakub kinnipeetutele teatud ulatuses värskes õhus viibimise võimalust, millega on tagatud, jalutushoovi puudumisest hoolimata, kinnipeetutele värskes õhus viibimine. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et kuigi Valga arestimajas jalutushoov puudus, ei ole kaebaja suhtes rikutud vaidlusalusel perioodil õigust viibida soovi korral värskes õhus.
18.Halduskohus leidis otsuses (p-d 7 ja 9), et kambris nr 3 puudub aken, mida vastustaja on ka tunnistanud, ning et selles osas on kaebaja õigusi rikutud, kuid arvestades, et kaebaja viibis kambris nr 3 ainult 11 päeva, samuti seda, et loomuliku valguse puudumist kompenseeris piisav kunstlik valgustus, ei lugenud halduskohus akna puudumist sellise intensiivsusega rikkumiseks, mis tingiks rahalise hüvitise väljamõistmise. Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et kambris peab olema aken, mis annab piisava loomuliku valguses, ja kunstlik valgustus. Apellatsioonkaebusest võib järeldada, et kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust eelviidatud osas põhjusel, et halduskohus jättis kaebajale olenemata rikkumise möönmisest, rahalise hüvitise välja mõistmata. Seega hindab ringkonnakohus järgnevalt, kas halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et tuvastatud rikkumine ei too kaasa rahalise hüvitise määramist.
19.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kuigi RVastS § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on Riigikohtu praktikas (11.12.2009. a otsus nr 3-3-1-80-09, p 12; 05.10.2006. a otsus nr 3-3-1-44-06, p 14) kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Ka 01.01.2012 jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5 näeb sellise võimaluse ette (Riigikohtu 20.10.2011. a määrus nr 3-3-1-4311, p 18). Riigikohus on sedastanud, et kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ning võib olla selle rahuldamata jätmise aluseks (Riigikohtu 11.12.2009. a otsus nr 3-3-1-80-09, p 12). Nõuded arestimajade kinnipidamistingimustele sisalduvad käesoleva asja raames vaadeldaval perioodil siseministri 27.09.2011. a määrusega nr 21 vastu võetud ASkE-s ja VangS-is. Kohtupraktikas on leitud, et kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, ei ole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest (Riigikohtu 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 36).
20.VangS § 45 lg 1 ls 2 kohaselt peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kunstliku valguse piisavuse üle käesolevas asjas vaidlust ei ole. Halduskohus luges otsuse põhjendavas osas õigusvastaseks selle, et kambris nr 3 puudus aken, kuid kokkuvõtvalt jättis kaebuse rahuldamata. Kuigi halduskohus ei ole pidanud põhjendatuks mõista eeltoodud asjaoluga seonduvalt välja rahalist hüvitist kaebajale, milliste põhjendustega ringkonnakohus iseenesest ka nõustub, on ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas põhjendatud tuvastada kambri nr 3 akna puudumisega seonduvalt kinnipidamistingimuste õigusvastasus. Arvestades nii kaebaja poolt kambris nr 3 viibitud aega (kokku ainult 11 päeva) kui ka asjaolu, et kaebaja ei ole arestimajas viibimise ajal akna puudumisega seonduvalt vastustajale pretensioone ega taotlusi (nt enda üleviimist aknaga kambrisse) esitanud, et püüda arestimajas viibides mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada, ning muude kinnipidamistingimuste osas on asjas tuvastamist leidnud nende vastavus kehtivale õigusele, siis ei saanud antud olukord tuua kaasa selliseid inimväärikust alandavaid kannatusi või ebamugavusi, mis oleksid ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, vaid kaebaja õiguste rikkumist saab pidada ilmselgelt väheintensiivseks.
21.Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus V. Babitševi apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab Tartu Halduskohtu 22.12.2015. a otsuse osas, millega jäeti kaebus rahuldamata Valga arestimaja kambris nr 3 akna puudumisega seotud nõudes. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab V. Babitševi kaebuse osaliselt ja tunnistab õigusvastaseks Valga arestimaja kinnipidamistingimused kambris nr 3 akna puudumise osas ning loeb sellega kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitatuks. Muus osas jätab ringkonnakohus V. Babitševi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu
Halduskohtu otsuse muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
22.HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et menetluskulude proportsionaalset jaotust ei tingi olukord, kui kaebuse rahuldatud osa suurus on rahuldamata jäänud osaga võrreldes väikese tähtsusega (21.06.2012. a otsus nr 331-26-12, p 32). Arvestades, et V. Babitševi kaebus rahuldatakse vaid ühe nõude osas osaliselt, saab tõdeda, et valdavas osas jääb kaebus rahuldamata, mistõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud mõista proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega PPAlt välja menetluskulusid. Kaebaja oli halduskohtus osaliselt riigilõivu tasumisest vabastatud (tl 24-25). Apellatsiooniastmes ei vabastatud kaebajat riigilõivu tasumise kohustusest (tl 104-105). Seega jäävad kaebaja poolt halduskohtus kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda ja ülejäänud halduskohtu menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 30 eurot) jäävad tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.