Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Maili Lokk, Tiina Pappel 11.08.2016, Tartu 3-15-1153 OÜ MicroCenter kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 04.04.2014. a otsuse nr 17-6/196 ja 31.07.2014. a vaideotsuse nr 17-4/14/10-1 ning 03.12.2014. a otsuse nr 17-6/616 ja 31.03.2015. a vaideotsuse nr 17-4/15/10 tühistamiseks ning PRIA kohustamiseks välja maksma toetus summas 160 738,23 eurot või alternatiivselt Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 04.04.2014. a otsuse nr 17-6/196 ja 31.07.2014. a vaideotsuse nr 174/14/101 ning 03.12.2014. a otsuse nr 17-6/616 ja 31.03.2015. a vaideotsuse nr 17-4/15/10 õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu 12.11.2015. a otsus OÜ MicroCenter apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja OÜ MicroCenter Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 12.11.2015. a otsus muutmata.
2.Jätta poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 12.09.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) määras 28.11.2012. a otsusega nr 17-6/582 (lisa 1 p 3) OÜ-le MicroCenter Euroopa Kalandusfondi meetme 2.1 vesiviljeluse investeeringutoetuse taotluse nr 92011840053 alusel toetuse summas 504 885,13 eurot (abikõlbuliku maksumusega 1 274 306,50 eurot) Torbaselja kalafarmi ehitamiseks. Otsuse kohaselt peab toetatav tegevus vähemalt 30% ulatuses olema ellu viidud ühe aasta jooksul taotluse rahuldamise otsuse tegemisest arvates ja lõplikult kahe aasta jooksul taotluse rahuldamise otsuse kättesaamisest arvates (p 10) ning toetuse saaja teeb abikõlblikud kulutused ja esitab tegevuse elluviimist tõendavad dokumendid kahe aasta jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest (p 11).
2.PRIA jättis 04.04.2014. a otsusega nr 17-6/196 välja maksmata OÜ-le MicroCenter kuludokumentide eest toetuse summas 160 738,23 eurot, võttes aluseks kalandusturu korraldamise seaduse (KTKS) § 1910 lg 2 ja põllumajandusministri 12.05.2008. a määruse nr 46 „Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus“ raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord (määrus nr 46) § 2 lg 51, § 16 lg 3 ja § 18 lg 2. Otsuse kohaselt 19.12.2013 läbi viidud kohapealse kontrolli tulemusena oli akteeritud, kuid tegemata töid summas 99 758,92 eurot, seega 28.11.2013 esitatud I kuludeklaratsiooni abikõlbulikuks summaks saab lugeda 305 936,86 eurot, mis teeb 24% kogu investeeringu abikõlbulikust maksumusest, millest tulenevalt ei ole täidetud määruse nr 46 § 2 lg 51. PRIA leidis, et sisuliselt on toetuse saaja esitanud valeandmeid, kuna on esitanud dokumendid kulude hüvitamiseks, mis ei ole lõpetatud, rikkudes määruse nr 46 § 16 lg 3 nõudeid ning tuvastatud on ka KTKS § 196 lg 2 p 2 koosseis. Veel märkis PRIA, et teostatud on korduvmakseid lühikese aja jooksul, mis tekitab kahtluse, et tegemist on raha ringmaksetega, millega jäetakse mulje esitatud arve maksmisest toetuse saaja poolt.
3.PRIA jättis 31.07.2014. a vaideotsusega nr 17-4/14/10-1 rahuldamata OÜ MicroCenter vaide 04.04.2014. a otsuse peale, võttes aluseks KTKS § 19 11 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 83, § 85 p 4, § 86 lg-d 1 ja 2 ning § 87. PRIA väitel ei ole aktsepteeritud töövõtja vahetust, milline seisukoht otsuses on kirjeldava iseloomuga ega ole toetuse välja maksmata jätmise aluseks. Ka on maksete puhul tegemist kirjeldava iseloomuga infoga, mis ei olnud toetuse välja maksmata jätmise aluseks. PRIA märkis, et kuna kontrollakti nr 09255 on vaide esitaja esindaja A. Karakozov allkirjastanud, lisamata omapoolseid seisukohti või märkusi, siis on ta aktsepteerinud kontrolli käigus tuvastatud asjaolusid ning alusetud on väited, et ta ei olnud teadlik, millised tööd on PRIA hinnangul tegemata ja kuidas jõuti järeldusele, et teostatud on 24% investeeringu abikõlbulikust maksumusest. Veel märkis PRIA, et enne haldusakti andmist on vaide esitajale saadetud elektronkirju (08.11.2013), mida saab käsitleda kirjaliku ärakuulamisena, ka on kohtutud 10.01.2014 PRIA-s (kontrollakt nr 09257) dokumentide esitamisel.
4.PRIA tunnistas 03.12.2014. a otsusega nr 17-6/616 kehtetuks 28.11.2012. a otsuse nr 176/582 lisa 1 p 3 taotluse rahuldamise ja toetuse määramise kohta OÜ MicroCenter osas, kuna toetuse saaja ei ole täitnud 28.11.2012. a otsuse p-des 10 ja 11 sätestatud kohustusi.
5.PRIA jättis 31.03.2015. a vaideotsusega nr 17-4/15/10 rahuldamata OÜ MicroCenter vaide 03.12.2014. a otsuse peale. PRIA leidis, et kuigi 03.12.2014. a otsuses on üle korratud määruse nr 46 § 2 lg 51 nõude rikkumine, ei muuda see olematuks taotleja poolt investeeringu teostamise 2-aastase tähtaja nõude rikkumist. PRIA märkis, et kuna 04.04.2014. a otsust ei ole kehtetuks tunnistatud, on tegemist kehtiva haldusaktiga. PRIA hinnangul määruse nr 46 § 2 lg
51 nõude rikkumine ei välista võimalust taotlejal täita määruse nr 46 § 2 lg 5 nõuet ning tuginevalt määruse nr 46 § 17 sõnastusele puudub taotlejal kohustus esitada kuludokumente osade kaupa, mistõttu ei saa väita, et kuludokumentide osalise esitamise puhul ei peaks taotleja järgima määrusega kehtestatud ülejäänud nõudeid. PRIA hinnangul on määruse nr 46 § 2 lg-s 5 toodud nõue absoluutne ja puudub kaalutlusruum ning võimetus täita oma finantskohustusi tuleneb vaide esitaja enda tegevusest, kuna tema tegevus tõi kaasa PRIA 04.04.2014. a otsuse koostamise. PRIA leidis, et ei ole rikkunud HMS § 40 lg-s 1 toodud ärakuulamise põhimõtet.
6.OÜ MicroCenter esitas 12.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada PRIA 04.04.2014. a otsus nr 17-6/196 ja 31.07.2014. a vaideotsus nr 17-4/14/10-1 ning kohustada PRIA-t välja maksma toetuse summas 160 738,23 eurot 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest (haldusasi nr 3-14-52061). Kaebuse põhjendused: 1) Otsusest ei selgu, kas on arvestatud tööde teostaja vahetamist või PRIA kahtlust, et tööde eest tasumist ei ole täies ulatuses toimunud. PRIA on tuginenud KTKS § 19 6 lg 2 p-le 2, mis ei kohaldu olukorras, kus PRIA on taotluse toetuse saamiseks juba rahuldanud. PRIA ei ole tuvastanud, et kaebaja esitas toetuse taotlemisel valeandmeid. Otsuse motivatsioon ei sisalda analüüsi, et kaebaja esitas PRIA-le tahtlikult valeandmeid kavatsusega saada põhjendamatut kasu ega nähtu, et kaebaja oleks toiminud põhjendamatu kasu saamise eesmärgil. Kuivõrd PRIA-le esitatud kuluaruanne oli vahearuanne, siis ei saanud kaebaja eesmärgiks olla põhjendamatu kasu saamine. 2) Otsusest ei ole võimalik tuvastada, milliste tõendite alusel tuvastas PRIA, et akteeritud, kuid tegemata töid on summas 99 758,92 eurot. Ei ole aru saada, millised tööd on PRIA hinnangul tegemata ka kui lähtuda kontrollaktist nr 09255. Seega ei ole PRIA rikkumist tuvastanud ja puudus õiguslik alus toetuse välja maksmata jätmiseks. Kaebajale ei võimaldatud esitada seisukohta ega kaalutud kaebajale väidetavate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmist. 3) PRIA on pidanud puuduseks, et akteeritud teraskarkass, õõnespaneelid, soklipaneelid, välisseinte Sandwich paneelid, katusekonstruktsioonid, metalltrepid ja terasrestid ei asunud ehitusobjektil. Puudub nõue, et nimetatud detailid pidanuksid asuma kalakasvatuse objektil. Tarne ja paigaldus 50% või 60% ulatuses tähendab, et tooted ei pruugi olla paigaldatud. Otsusest ei nähtu, et kui aktis kajastatud plaatvundamendi tehtud tööde protsent (85%) on väär, siis milline on õige protsent. Kaebaja on tööd vastu võtnud ja Tarrest LT OÜ-le tasunud 486 834,93 eurot. Kuna tegemist on I kuludeklaratsiooniga, ei saa tööd olla lõpetatud. 4) Otsuse andmisel oli PRIA-l kaalutlusõigus. Määruse nr 46 § 18 lg 2 ei ole kooskõlas proportsionaalsuse ja tõhususe põhimõttega ega vasta Euroopa Liidu õigusele. Riigikohus rõhutab otsuses nr 3-3-1-80-08, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt hindab liikmesriigi kohus seda, kas kohaldatavas siseriiklikus õiguses ette nähtud sanktsioonid on proportsionaalsed. PRIA pidanuks arvestama, et senine töövõtja Nordecon Betoon OÜ ei sõlminud kaebajaga lepingut ja ta oli sunnitud leidma uue tööde teostaja. 28.10.2013. a taotlust töövõtja vahetamiseks ei ole PRIA menetlenud.
7.OÜ MicroCenter esitas 04.05.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada PRIA 03.12.2014. a otsus nr 17-6/616 ja 31.03.2015. a vaideotsus nr 17-4/15/10 (haldusasi nr 3-15-1153). Kaebuse põhjendused: 1) PRIA tuginemine 04.04.2014. a otsuse õiguspärasusele olukorras, kus selle osas käib kohtumenetlus, on kaebaja õiguste sihipärane kahjustamine. Toetuse saajalt saab nõuda määruse nr 46 § 2 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmist eeldusel, et PRIA on maksnud taotlejale välja toetuse vastavalt taotleja kuludeklaratsioonile. Olukorras, kus PRIA poolt ei ole makseid tehtud ja maksete tegemata jätmise õiguspärasus on vaidlustatud, ei kehti taotleja suhtes § 2
lgs 5 sätestatud kohustus ning toetuse saaja ei ole rikkunud KTKS § 19 9 lg 4 p-s 3 sätestatud kohustust. 2) PRIA on kohaldanud ebaõigesti kaalutlusõigust ja jätnud arvestamata asjas tähtsust omavad asjaolud. PRIA pidanuks kaaluma toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamise põhjendatust olukorras, kus ta oli võtnud vastu 04.04.2014. a otsuse, mille kaebaja oli vaidlustanud. PRIA pidi võtma arvesse ja kaaluma argumenti, et investeeringu tegemise jätkamine oli raskendatud põhjusel, et PRIA poolt oli välja maksmata esimene osa toetusest. Samuti ei antud kaebajale võimalust olla ära kuulatud. Otsus ei ole nõuetekohaselt motiveeritud, kuna sellest ei nähtu põhjendused, miks PRIA on otsustanud 28.11.2012. a otsuse kehtetuks tunnistada. Tartu Halduskohus võttis 23.09.2014. a määrusega haldusasjas nr 3-14-52061 OÜ MicroCenter kaebuse menetlusse ja peatas 10.02.2015. a määrusega haldusasjas menetluse kuni 03.12.2014. a otsuse üle peetava vaidluse lõppemiseni. Halduskohus võttis 21.05.2015. a määrusega menetlusse haldusasja nr 3-15-1153; uuendas haldusasjas nr 3-1452061 menetluse; liitis kaebused ühte menetlusse, kasutades haldusasja numbrit 3-15-1153.
OÜ MicroCenter esitas 23.10.2015 alternatiivsed nõuded, milles ta palus tuvastada PRIA 04.04.2014. a ja 03.12.2014. a otsuste ning 31.07.2014. a ja 31.03.2015. a vaideotsuste õigusvastasus juhul, kui kohus leiab, et tühistamisnõuete rahuldamine ei ole võimalik.
Tartu Halduskohus jättis 12.11.2015. a otsusega rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks; jättis kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda. Otsuse põhjendused: 1) 04.04.2014. a otsuses ei ole jälgitav, kuidas PRIA leidis, et teostamata tööde maksumus on 99 758,92 eurot. See ei tingi otsuse materiaalset õigusvastasust. Kontrollaktist nr 09255 ja teostatud tööde aktist nähtuvalt ulatub vaegtöödena märgitud tööde maksumus 180 307,49 euroni (plaatvundament 66 713,44 eurot, teraskarkass 42 199,29 eurot, soklipaneelid 13 033,72 eurot, sandwichpaneelid 15 663,05 eurot, katusekonstruktsioon 34 005,74 eurot, metalltrepid 2640 eurot, terasrestid 6052,25 eurot). Kaebaja ehituspäevikust, kaetud tööde aktidest ja hoiuseaktidest ei ilmne, et osa kontrollaktis nimetatud vaegtöödest oleks tegelikkuses teostatud. Ehitusdetaili või -konstruktsiooni tarnet ei saa lugeda lõpetatuks, kui see ei ole jõudnud ehitusobjektile, vaid asub väidetavalt tootja asukohas. Vastupidisel juhul ei oleks toetatava tegevuse elluviimine kontrollitav. PRIA on põhjendatult leidnud, et kuludeklaratsiooni abikõlblike kulude summa on väiksem kui 30% kogu projekti kavandatud abikõlblike kulude summast. 2) Määruse nr 46 § 18 lg 2 ei näe ette PRIA diskretsiooni, kui sätte kohaldamise tingimus on täidetud. Toetuse välja maksmata jätmine võib olla taotleja suhtes ebaproportsionaalne, kui rikkumine on väheoluline. Käesolevas asjas see nii ei ole. Pärast kohapealse kontrolli teostamist on kaebaja kogunud tõendeid, et luua näivus ehitusdetailide tarnimisest. Kuludeklaratsioonis valeandmete esitamine oli taotleja tahtlik tegevus. Kaebajal oli motivatsioon teostatud tööde mahu tegelikust suuremana näitamiseks, kuna vastasel juhul oleks ta kinnitanud määruse § 2 lg-s 51 sätestatud nõude rikkumist. Samas kinnitavad ehituspäevik ja kaetud tööde aktid, et kontrollaktis nimetatud töid ei olnud teostatud. Ehituspäevikus on äramärkimist leidnud üksnes plaatvundamendi ettevalmistustööd, vaidlusaluste ehitusdetailide ja -konstruktsioonide tarnimist ei nimetata. Ehituspäevikust nähtuvalt on ehitustöid alustatud 21.10.2013, s.o ca viis ja pool nädalat enne kuludeklaratsiooni esitamist. Ehitusperioodi pikkus tõstatab küsimuse, kas kaebaja väidetud mahus tööde teostamine selle aja jooksul oli võimalik. Seejuures ei ole PRIA väidetav viivitus peatöövõtja vahetuse heakskiitmisel takistanud tööde teostamist, kuna töid on alustatud nädal enne peatöövõtja vahetuse kohta PRIA-le teate esitamist. Lisaks on kaebaja kuludeklaratsioonis märgitud kulu kandmine kaheldav. Tasumine on toimunud 30 000 euro
kaupa, vaheldumisi on kaebaja arvelduskontole laekunud 30 000 eurot Tarrest TL OÜ-lt ja seejärel on sama summa Tarrest TL OÜ-le tagasi kantud. Maksete selline teostamine osutab, et poolte vahel sõlmitud laenuleping, laenu väljamaksmine ja arve tasumine on näilik. Osutatud viisil toimides ei ole kaebaja täitnud tööde eest tasumise kohustust töövõtja ees, kohustus on laenuks vormistatud. Toetuse taotlemisel pidi kaebaja arvestama kohustuste ja piirangutega investeeringu tegemisel, samuti, et toetus makstakse välja üksnes toetuse saamise ja toetava tegevuse tingimuste täitmise korral. 04.04.2014. a otsus ei piira kaebaja õigusi ülemääraselt. 3) Kaebaja seaduslik esindaja viibis 19.12.2013 kontrolli teostamise juures. Kontrollaktist nähtuvalt oli kaebaja teadlik kuludeklaratsiooni võimalikest puudustest. Neist lähtuvalt on kaebaja esitanud täiendavad dokumendid 10.01.2014. Kuna toetuse väljamaksmise menetlus algas kuludeklaratsiooni esitamisega, siis oli kaebaja teadlik nii menetluse aluseks olevatest andmetest, võimalikest minetustest kui ka sellest, et PRIA võib jätta toetuse välja maksmata. Nendel asjaoludel oli kaebajale tagatud võimalus seisukohtade esitamiseks. Kaebaja ei ole vaide- ega kohtumenetluses toonud esile asjaolusid, mille esitamine enne 04.04.2014. a otsuse andmist oleks tinginud teistsuguse otsuse tegemise. 4) Olukorras, kus kaebajale toetuse määramisest oli möödunud enam kui 2 aastat ja ta ei ole esitanud taotlust projekti elluviimise tähtaja muutmiseks, oli vastustajal õigus otsustada toetuse taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamine vastavalt KTKS § 19 9 lg 4 p-le 3. Kuigi KTKS näeb ette PRIA kaalutlusõiguse toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamisel, oli vastustaja kaalutlusruum käesoleval juhul oluliselt ahenenud. Puudus võimalus teistsuguse otsustuse tegemiseks. PRIA oleks saanud jätta otsuse andmata olukorras, kus kaebaja võimekus toetatava tegevuse elluviimiseks oleks selge, kaebaja ise oleks pidanud vajalikuks projekti elluviimise tähtaja muutmist ning selle ka PRIA-le vastava taotluse esitamisega avaldanud. Kaebaja väited oma tegevuse finantseerimise kohta erinevate laenudega, mille maht ei ole võrreldav projekti maksumusega, kinnitavad, et kaebajal puudub võimekus projekti lõpetamiseks. Vastavalt Nõukogu määruse nr 1198/2006 art 55 lg-le 1 on kulud abikõlblikud, kui toetusesaajad on kulude eest tegelikult maksnud enne 31.12.2015. Sama tingimus tuleneb KTKS § 19 6 lg 1 p-st 6. Seega on kaebaja sisuliselt minetanud võimaluse projekti tähtaegseks elluviimiseks. Projekti hilisemal lõpetamisel ei oleks kulud abikõlblikud. Kaebaja ärakuulamine ei olnud tulenevalt HMS § 40 lg 3 p-st 2 nõutav, kuna toetuse tingimused, s.h projekti elluviimise tähtaeg oli kaebajale teada ning PRIA lähtus 03.12.2014. a otsuse tegemisel kaebaja toetuse taotluses ja kuludeklaratsioonis esitatud andmetest. 5) Kaebaja kuludeklaratsiooni alusel oleks väljamakstava toetuse summa vastavalt toetuse proportsioonile 160 738,23 eurot. Kuna toetuse väljamaksmine toimub pärast kulude tegelikku kandmist, siis projekti elluviimiseks pidi kaebajal olema kavandatud vahendeid ca 1 100 000 eurot. Kui kaebaja kavatses enne projekti lõplikku elluviimist täiendavalt kuludeklaratsioone esitada, pidi tal olema vahendeid ehitamise jätkamiseks olukorras, kus toetus 160 000 euro ulatuses jäi välja maksmata. Seega saanuks selle toetuse osas õigusvastane välja maksmata jätmine õigustada projekti tähtaja edasilükkamist üksnes piiratud ajaks. Kohtule esitatud laenulepingud ei kinnita kaebajal projekti elluviimiseks vajalike vahendite olemasolu. Seega lasus projekti elluviimise risk kaebajal ning projekti tähtajaks lõpetamata jätmisel ei olnud PRIA-l keelatud toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamine sõltumata kaebaja suhtes antud varasema otsuse vaidlustamisest vaide- või kohtumenetluses. Kuna 04.04.2014. a otsus oli haldusaktina kehtiv ka 03.12.2014. a otsuse andmise ajal, siis sõltumata kohtu hilisemast hinnangust 04.04.2014. a otsuse õiguspärasusele oli vastustaja õigustatud tuginema varasemale otsusele 03.12.2014. a otsuse andmisel. 6) Taotlus kaebuse muutmiseks ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik, kuna käesolevaks ajaks ei ole kummagi kaevatava otsuse tühistamine võimatuks muutunud ning tühistamiskaebuse
lahendamisel on kohus andnud sisulise hinnangu otsuste õiguspärasusele. Kaebuse muutmine tooks kaasa menetluse viibimise ega ole kaebaja eesmärgi saavutamiseks otstarbekas.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.OÜ MicroCenter esitas 14.12.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 12.11.2015. a otsus ja teha uus otsus, millega tühistada PRIA 04.04.2014. a otsus ja 31.07.2014. a vaideotsus ning kohustada PRIA-t maksma kaebajale toetuse summas 160 738,23 eurot 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Lisaks palub kaebaja tühistada PRIA 03.12.2014. a otsus ja 31.03.2015. a vaideotsus. Alternatiivselt palub kaebaja juhul, kui kohus leiab, et eeltoodud taotlused tuleb jätta rahuldamata, tuvastada PRIA 04.04.2014. a ja 03.12.2014. a otsuste ning 31.07.2014. a ja 31.03.2015. a vaideotsuste õigusvastasus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kontrollaktis toodud järeldused ei ole kontrollitavad. Kohus on tuvastanud tehtud/tegemata tööde protsendi vastuolulise tõendi alusel. Kuivõrd 04.04.2014. a otsuses ei ole viidatud kontrollaktile, ei saa arvutuskäik sellest tuleneda. Otsus vastavaid põhjendusi ei sisalda. Meelevaldne on kohtu arutluskäik, et vaegtööde maksumus võiks ulatuda kuni 180 307,49 euroni. Kohus on liitnud kokku tööde maksumused, arvestamata tehtud/tegemata tööde protsente. Jääb arusaamatuks, miks ei ole tegemata tööde protsent 30, 15 vms. PRIA on tunnistanud, et tööde mahtusid ei olnud võimalik kontrollida. Menetlus on olnud ühekülgne ja puudulik ning rikutud on HMS §-s 6 sätestatud kohustust. Kuna PRIA-l puudus kindlus, kas protsent on 7,84 või vähem, on väidetav rikkumine ebaoluline ja toetuse välja maksmata jätmine ebaproportsionaalne. 2) Puudub nõue, et kirjeldatud detailid pidanuks asuma kalakasvatuse objektil. PRIA ega kohus pole viidanud vastavale õigusaktile. Ehitusmaterjal oli faktiliselt kaebaja valduses ja tal oli igal ajahetkel võimalik alustada materjalide paigaldamist. Kuna Tarrest LT OÜ 26.11.2013. a akti kohaselt on materjalide maksumus üle 70 000 euro, siis on väär tuvastus, et on akteeritud, kuid tegemata töid summas 99 758,92 eurot. Seega ei ole õige kohtu tuvastatu, et tehtud tööde protsent on 24. Kaebaja jätkas ka peale 26.11.2013 tööde tegemisega ja kaebuse esitamise seisuga olid tööd teostatud 100% ulatuses. Siis ei ole tuvastatud määruse nr 46 § 16 lg 3 rikkumine kaebaja poolt 04.11.2014 seisuga. Kuivõrd nimetatud rikkumine on toetuse väljamaksmata jätmise aluseks määruse nr 46 § 2 lg 51 ja § 18 lg 2 järgi, siis tuleb 04.04.2014. a otsus tühistada või tunnistada õigusvastaseks. Kuna 31.07.2014. a vaideotsus põhineb samadel õiguslikel asjaoludel ja on tehtud otsuse suhtes, siis tuleb tühistada ka vaideotsus või tuvastada selle õigusvastasus. 3) Kohus on ebaõigesti leidnud, et määruse nr 46 § 18 lg 2 ei näe ette diskretsiooni, kui sätte kohaldamise tingimused on täidetud. Nõukogu määrus nr 1198/2006 on siduv ning Euroopa kohtupraktika kinnitab, et Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama tõhususe ja proportsionaalsuse põhimõttele ning olema hoiatav (Euroopa Kohtu 25.11.2986. a otsus nr 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10; 20.06.2002. a otsus nr C-313/99 G. Mulligan jt vs Iirimaa, p 35). Määruse nr 46 § 18 lg 2 näeb PRIA tõlgenduse kohaselt ette, et toetus jäetakse kogu kuludeklaratsioonis toodud ulatuses välja maksmata, kui on tuvastatud, et kuludeklaratsioonis kajastatud tööd ei ole ellu viidud 6% ulatuses, mis ei ole kooskõlas proportsionaalsuse ja tõhususe põhimõttega ega vasta Euroopa Liidu õigusele. Tunnustada tuleb PRIA õigust ja kohustust teostada kaalutlusõigust ka juhul, kui siseriikliku õiguse normid vastava õiguse olemasolu sõnaselgelt ette ei näe. PRIA pidi rikkumise avastamisel arvestama rikkumise tõsidust, ulatust, püsivust ja kaaluma toetuse vähendamist. Kohus oleks pidanud võtma otsuses seisukoha kaebaja taotluse osas jätta määruse nr 46 § 18 lg 2 ja § 16 lg 3 kohaldamata osas, milles need ei näe PRIA-le tööde osalise teostamata jätmise puhul sanktsiooni kohaldamisel ette kaalutlusõigust sanktsiooni suuruse üle. Kohus
seda ei teinud, millega on rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 1 p-i
4.4) 04.04.2014. a otsuse tegemisel oleks PRIA pidanud arvestama, et senine töövõtja Nordecon Betoon OÜ ei sõlminud kaebajaga lepingut, mis põhjustas viivituse töödes. Kuna kaebaja lähtus määruses nr 46 toodud tähtaegadest, siis on asjakohatu kohtu etteheide, et ehitustöödega on alustatud 21.10.2013. Kaebaja pidi leidma uue peatöövõtja. Kaebaja on esitanud menetluses tõendid, mis tõendavad, et ehitust jätkati ka peale Tarrest LT OÜ akti ja kontrollakti koostamist. Kaebaja ei ole käitunud kohtu poolt etteheidetaval viisil ja tema käitumises ei ole tuvastatav tahtlus esitada valeandmeid. Otsusest ei nähtu, et kaebaja oleks toiminud põhjendamatu kasu saamise eesmärgil. Olukorras, kus akteeritud, kuid tegemata tööd leiavad menetluses tuvastamist, saab kaebajale äärmisel juhul heita ette asjatundmatust ja hooletust suhetes töövõtjaga. Kohtu järeldus, et kaebajal oli motivatsioon tehtud tööde protsendi tegelikkusest suuremana näitamiseks, ei põhine kohtu poolt tuvastatud asjaoludel ja on väär. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et 04.04.2014. a otsus ja 31.07.2014. a vaideotsus vastavad kehtivale õigusele. 5) 03.12.2014. a otsus ei vasta HMS § 54 nõuetele. Toetuse saajalt saab nõuda määruse nr 46 § 2 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmist eeldusel, et PRIA on teinud eelneva makse vastavalt esitatud deklaratsioonile. Kui PRIA poolt ei ole makseid tehtud või maksete tegemisest keeldumine on vaidlustatud, siis ei kehti taotleja suhtes § 2 lg-s 5 sätestatud kohustus ning toetuse saaja ei ole rikkunud KTKS § 19 9 lg 4 p-s 3 sätestatud kohustust. 28.11.2012. a otsuse kehtetuks tunnistamise aluseks ei saa olla asjaolu, et toetuse saaja ei teinud abikõlbulikke kulutusi ja ei esitanud tegevuse elluviimist tõendavaid dokumente kahe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. 6) Alusetu on kohtu järeldus, et PRIA oleks saanud jätta otsuse andmata üksnes olukorras, kus kaebaja võimekus toetatava tegevuse elluviimiseks oleks selge. Kaebaja võimekus oli otseses sõltuvuses PRIA tegevusest. Asjakohatu on eeldada, et kaebaja pidi nägema ette võimaluse, et tal oleksid olemas rahalised vahendid kogu projekti elluviimiseks ja kaebaja ei saanud arvestada PRIA poolse toetusega. Sellest tulenevalt pidi kohus kaaluma, kas investeeringu tegemise jätkamine oli raskendatud põhjusel, et PRIA poolt oli välja maksmata esimene osa toetusest. Kohus on lähtunud formaalsest põhimõttest, et toetuse väljamaksmine toimub pärast kulutuste tegelikku kandmist. PRIA pidi kaaluma, kas kaebajale täiendava tähtaja määramise teel arvates vaidluse lõppemisest haldusasjas nr 3-14-52061 on võimalik määruse nr 46 nõudeid täita. Ka kohus ei ole tähtaja muutmise võimalust välistanud. Kuivõrd PRIA ei ole kaalutlusõigust teostanud, siis kuulub 03.12.2014. a otsus tühistamisele. Kuna vaideotsus põhineb samadel asjaoludel, siis on õigusvastane ka 31.03.2015. a vaideotsus. 7) Kaebaja oleks otsuste tühistamisel olukorras, kus see ei annaks enam soovitud tulemust. Sellises olukorras on HKMS § 49 lg-s 1 nähtud ette võimalus kaebuse alust või nõuet muuta. Vastav taotlus on esitatud tähtaegselt. Halduskohus on oluliselt rikkunud HKMS § 49 lg 1 ja 2 ning § 37 lg 2 p 6 ja 3, kuivõrd jättis rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks.
12.PRIA esitas 07.01.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Kuludeklaratsiooni järgselt oli abikõlbulike tööde summaks 305 936,86 eurot, mis moodustab 24% kogu investeeringu abikõlbulikust maksumusest. Sisuliselt esitas kaebaja PRIA-le valeandmeid, kuna esitas kuludokumendid kulude hüvitamiseks, mis ei ole lõpetatud. Kontrolli käigus tuvastati kaebaja poolt tegemata tööd 99 758,92 euro ulatuses. Kontrollakti on allkirjastanud kaebaja esindaja A. Karakozov, kes ei lisanud aktile omapoolseid vastuväiteid või märkusi. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber kohapealse kontrolli käigus tuvastatud asjaolud või seaksid kahtluse alla kontrolli läbiviimise õiguspärasuse.
2) Ehitusmaterjalide tarnet ei saa lugeda ehituse teostamiseks. Valeandmete esitamine on rikkumine, mille osas on puuduste kõrvaldamine sisuliselt võimatu. Kui objekt hiljem valmis ehitatakse, ei muutu olematuks valeandmete esitamise fakt menetluse käigus. Kaebaja esitatud materjalidest ei nähtu, et investeeringuobjekt oleks valmis ja sihipärases kasutuses. 3) Kaebaja viited Nõukogu määrusele nr 1198/2006 ja Riigikohtu lahenditele on asjakohatud. Nõukogu määruse nr 1198/2006 kohaselt tuleb kulude abikõlblikkuse eeskirjad sätestada siseriikliku õigusega, mida ongi siseriiklikult tehtud nii KTKS-i kui ka määruse nr 46 kehtestamise näol. Viited Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-80-08 ja 3-3-1-38-14 on asjakohatud, sest tegemist on erinevate valdkondade toetusliikidega, mida rahastatakse erinevatest Euroopa Liidu fondidest ja millede suhtes rakenduvad erinevad õigusaktid ning ka sisuliselt oli tegemist erinevate menetlusetappidega. Määruse nr 46 § 18 lg 2 ja § 16 lg 3 puhul ei näe PRIA võimalust kaalutlusõiguse rakendamiseks. Lisaks jätab kaebaja käsitlemata KTKS § 196 lg 2 p 2 nõude rikkumise. Kuna kaebaja on esitanud valeandmeid, on määruse nr 46 § 2 lg-s 5 toodud nõue absoluutne ja puudub kaalutlusruum. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat selgitust, kuidas on võimalik esitada tahtmatult kuludokumendid teostamata tööde eest. 4) Määruse nr 46 §-st 17 tulenevalt puudub taotlejal kohustus esitada kuludokumente osade kaupa, mistõttu ei saa väita, et kuludokumentide osalise esitamise puhul ei peaks taotleja järgima määrusega kehtestatud ülejäänud nõudeid. Kaebaja äririskide võtmine (laenude võtmine) ei ole kaalutlusotsuse tegemise aluseks. Võimetus täita finantskohustusi tulenes kaebaja enda tegevusest, kuna PRIA ei kohustanud kaebajat esitama kuludokumente tegemata tööde osas, saavutamaks toetuse väljamaksmist. Kaebusega esitatud laenulepingud ja 04.04.2014. a otsuses viidatud rahasummade ringmaksed tekitavad kahtluse, et taotlejal pole omavahendeid olnud ja toetuse taotlemisel esitati ebaõigeid andmeid. Kaebaja usaldusväärsust kahandab asjaolu, et ta ei ole esitanud äriregistrile 2014. a majandusaasta aruannet, mis võimaldaks kontrollida laenukohustuste tõelevastavust ja üldist majandustegevust, nägemaks, kas kaebajal oli suutlikkus investeeringut teostada.
13.PRIA esitas 15.06.2016 täiendava seisukoha, milles ta märkis, et äriregistri andmetel on kaebajale tehtud 13.03.2016 hoiatusmäärus registrist kustutamiseks seoses 2014. a majandusaasta aruande esitamata jätmisega ning alates 21.10.2013 on kaebajal maksuvõlg (hetkel suurusega 87 018,58 eurot), mida kaebaja ei ole ajatanud, millised asjaolud kinnitavad, et kaebajal puuduvad investeeringu teostamiseks vahendid omaosaluse katmiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus ei ole vääralt tõlgendanud materiaalõigusnorme, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud kohtumenetluse norme määral, mis tingiks halduskohtu otsuse tühistamise.
15.Ringkonnakohus käsitleb esmalt apellatsioonkaebuse väiteid, mis on esitatud PRIA 04.04.2014. a. otsuse ja 31.07.2014. a vaideotsuse peale seoses kaebaja poolt 28.11.2013 esitatud kuludokumentide alusel taotletud toetuse, summas 160 738,23 eurot, välja maksmata jätmisega (I) ning seejärel PRIA 03.12.2014. a otsuse ja 31.03.2015. a vaideotsuse peale esitatud väiteid seoses PRIA 28.11.2012. a otsuse kehtetuks tunnistamisega (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse taotlused ning jagab menetluskulud
(III).
I
16.Kaebaja vaidlustab käesolevas haldusasjas PRIA 04.04.2014. a otsust ja 31.07.2014. a vaideotsust eelkõige põhjusel, et kaebaja arvates ei ole PRIA poolt leitud objektil tegemata tööde maht kontrollitav ega õige ning halduskohus on tuvastanud tehtud/tegemata tööde protsendi vastuolulise tõendi alusel. Ringkonnakohus möönab, et PRIA 04.04.2014. a otsuses on motiveerimispuudused, mida ei ole kõrvaldatud ka 31.07.2014. a vaideotsusega, kuid võttes arvesse PRIA tuvastatud asjaolusid ning asjas kogutud tõendeid, ei ole otsuse resolutsioon lõppjäreldusena õigusvastane, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus nii kaebaja põhinõudena esitatud tühistamis- ja kohustamisnõude kui ka kohtumenetluse käigus alternatiivsena esitatud tuvastamisnõude rahuldamiseks. Halduskohus ei ole õiguse tõlgendamisel ega tõendite hindamisel eksinud määral, mis tooks kaasa vaidlustatud haldusaktide osas halduskohtu otsuse tühistamise.
17.Kalandusturu korraldamise seaduse (KTKS, vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis) § 194 lg 1 kohaselt kehtestab valdkonna eest vastutav minister Euroopa Kalandusfondi toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja korra meetmete või tegevuste kaupa. Lõike 2 kohaselt sätestatakse meetme tingimustes muu hulgas toetatavad tegevused (1), abikõlblikud või mitteabikõlblikud kulud (2), samuti toetuse maksimaalne määr (4), omafinantseeringu nõude korral selle minimaalne määr (5), vajaduse korral toetuse taotluse rahuldamise otsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise kord (9), toetuse väljamaksete tegemise tingimused ja kord (10) ning toetuse saaja kohustused (11). Põllumajandusministri 12.05.2008. a määrusega nr 46 kehtestatud „„Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus“ raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ (määrus nr 46) § 2 lg 5 järgi peab toetatav tegevus olema ellu viidud kahe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamisest, kuid mitte hiljem kui 31. detsembril 2015. aastal, välja arvatud lõikes 3 nimetatud ettevalmistava töö puhul. Määruse nr 46 § 2 lg 51 sätestab, et 2011. aasta taotlusvooru raames rahuldatud taotluste puhul peab toetatav tegevus olema vähemalt 30 protsendi ulatuses ellu viidud ühe aasta jooksul taotluse rahuldamise otsuse tegemisest arvates. Toetatav tegevus loetakse vähemalt 30 protsendi ulatuses ellu viiduks, kui Ametile esitatud kuludeklaratsioon hõlmab vähemalt 30 protsenti toetatava tegevuse abikõlblikest kuludest. Kuna kaebaja taotlus toetuse saamiseks rahuldati 2011. aasta toetusvooru raames PRIA 28.11.2012. a otsusega, pidi kaebaja määruse nr 46 § 2 lõikest 51 tulenevalt toetatava tegevuse 28.11.2013 seisuga vähemalt 30 protsendi ulatuses abikõlblikest kuludest ellu viima.
18.Vaidlust ei ole selle üle, et PRIA 28.11.2012. a otsuse kohaselt oli kaebaja puhul abikõlblike kulude maksumuseks 1 274 306,50 eurot (vt PRIA otsuse lisa, kd I, tl 7p). Sellest 30 protsenti moodustab 382 291,95 eurot. PRIA toimikust ilmneb, et kaebaja esitas PRIA-le oma kohustuse täitmiseks tähtaegselt Tarrest LT OÜ 26.11.2013 kuupäevaga vormistatud arve nr 141, millest nähtub teostatud tööde akti nr 1 alusel kalakasvatuse ehitustööde teostamine summas 405 695,78 eurot ehk seega abikõlblikest kuludest 30 protsenti ületavas mahus. Ühtlasi esitas kaebaja PRIA-le teostatud tööde akti ning 10.01.2014 täiendavalt kaetud tööde aktid, hoiuseakti ja ehitustööde päeviku. PRIA teostas kohapeal kontrolli 19.12.2013, mille kohta vormistas kontrollakti nr 09255. Kontrollaktis tuvastas PRIA, et osad aktis nr 1 märgitud töödest (teraskarkass, õõnespaneelid, soklipaneelid, välisseinte Sandwich-paneelid, katusekonstruktsioonid, metalltrepid, terasrestid) olid teostamata. Plaatvundamendi osas möönis kontrollakti koostaja vaid eeltööde teostamist. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja esindaja on kontrollaktile ilma märkusteta alla kirjutanud ehk seega PRIA tuvastatud järeldustega nõustunud. Sellega loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et kaebaja esitas toetuse taotlemisel eelviidatud tööde teostamist puudutavas osas valeandmeid sisaldavad kuludokumendid ning PRIA ja halduskohtu järeldused on vastavas osas õiged.
19.Vaidlus puudub selle üle, et kui jätta kontrollaktil loetletud nn vaegtööd tervikuna aktis märgitud rahalises mahus arvesse võtmata, jääksid kaebaja poolt 28.11.2013 seisuga teostatud kulutused kaugelt alla 30 protsendi abikõlblikest kuludest. Halduskohus leidis, et teostatud tööde aktist nähtuvalt ulatub kontrollaktis loetletud vaegtööde maksumus 180 307,49 euroni. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus ei ole siinkohal arvestanud veel kontrollaktis loetletud õõnespaneelide maksumust summas 5250,84 eurot, millega koos on vaegtööde maksumus 185 558,33 eurot. Sellega jääks akti nr 1 järgsete, tegelikult teostatud tööde maksumus oluliselt alla 30 protsendi abikõlblike tööde maksumusest (405 695,78 – 185 558,33 = 220 137,45 ˂ 382 291,95 eurot) Nimelt moodustaks sellisel juhul teostatud tööde maksumus summas 220 137,45 eurot 17,2 protsenti abikõlblike tööde kogumaksumusest.
20.PRIA on 04.04.2014. a otsuses teostamata tööde rahaliseks mahuks hinnanud siiski oluliselt väiksema summa - 99 758,92 eurot. Ringkonnakohus nendib, et vastava summa kujunemine on PRIA poolt põhjendamata, mis on haldusakti oluline motiveerimispuudus, kuid leiab sarnaselt halduskohtule, et kontrollakti järeldustele vastuväited esitamata jättes ehk aktsepteerides kohapealse kontrolli teostamisel fakti, et kontrollaktis märgitud tööd olid tegemata, ei riku PRIA 04.04.2014. a otsuses vaegtööde kogumaksumusest (185 558,33 eurot) väiksema summa märkimine kaebaja õigusi. Lõpptulemus oleks sama kui kõigi vaegtööde kogumaksumuse äramärkimisel - mõlemal juhul jääb teostatud ehitustööde maksumus alla 30 protsendi abikõlblikest kuludest. Ka PRIA 04.04.2014. a otsuses märgitud summa puhul jäävad kaebaja poolt 28.11.2013 seisuga teostatud kulutused alla 30 protsendi abikõlblikest kuludest (405 695,78 – 99 758,92 = 305 936,86 eurot, mis on väiksem kui 30% abikõlbulikest töödest, st 305 936,86 ˂ 382 291,95 eurot). Ühtlasi ei ole kaebaja esitanud haldusmenetluse ega kohtumenetluse käigus tõendeid, mis PRIA kontrollaktis esitatud järeldused ümber lükkaksid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et ehituspäevik ja kaetud tööde aktid ei kinnita, et kontrollaktis nimetatud töid siiski teostati. Vastupidi - ehituspäevik ja kaetud tööde aktid toetavad kontrollaktis tehtud järeldusi. PRIA leiab vaidlustatud 04.04.2014. a otsuses õigesti, et 305 936,86 eurot moodustab kõigest 24 protsenti kogu investeeringu abikõlblikust maksumusest.
21.Kaebaja leiab, et kuna 04.04.2014. a otsuses ei viidata kontrollaktile, ei saa arvutuskäik sellest tuleneda. Ringkonnakohtu arvates on ilmne, et otsuses viidatakse 19.12.2013 teostatud kohapealsele kontrollile, mis vormistati kontrollaktis nr 09255, kuna asja materjalidest ei nähtu, et enne või pärast nimetatud kuupäeva oleks PRIA teostanud veel mõne kohapealse kontrolli. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga selles, nagu ei arvestanuks halduskohus arvutuste tegemisel tehtud ja tegemata tööde protsente. Väidetavalt tehtud töö maht oli protsendina tööde akti märgitud ning vastava protsendi alusel kujunes ka tehtud töö maksumus rahas. Näiteks nähtub aktist, et soklipaneelide tarne ja paigaldus kokku maksab 26 067,44 eurot. Akti koostamise ajaks oli töö akti kohaselt väidetavalt teostatud 50 protsendi ulatuses, mis tabeli eelviimase lahtri järgi moodustas kogusummast 13033,72 eurot. Tööd jäi teha veel sama suures summas ehk 13 033,72 euro ulatuses. Halduskohtu otsusest nähtub, et kohus võttis kõigi tööde puhul arvesse summa, mis oli akti koostaja poolt arvutatud lähtuvalt teostatud töö mahust ehk näiteks soklipaneelide puhul 13033,72 euro ulatuses. Mis puudutab kaebaja väidet, et PRIA andmetel ei saanud tööde mahtusid kontrollida, siis töö maht sai kontrollaktist nähtuvalt tähtsust omada vaid plaatvundamendi tööde juures, kus PRIA möönis, et eeltööd on teostatud. Ka juhul, kui plaatvundamendi töid kogumis siiski arvesse võtta (summa 66713,44 eurot), ei muudaks see siiski lõppjäreldust, st teostatud kulutused ei moodustaks ka siis 30 protsenti abikõlbulikest kuludest (185 558,33 – 66713,44 = 118 844,89 eurot ning 405 695,78 – 118 844,89 = 286 850,89 eurot ˂ 382 291,95 eurot).
22.Kaebaja väitel puudus nõue, mille kohaselt pidanuks kõik kirjeldatud detailid asuma kalakasvatuse objektil. Ringkonnakohus leiab, et vastav nõue tulenes konkreetsel juhul Määrusest. Määruse nr 46 § 16 lg 3 sätestab, et töö ja teenus, mille kulude hüvitamiseks taotletakse väljamakse tegemist, peab olema lõpetatud ja toetuse saaja peab olema need vastu võtnud ning nende eest tasunud. Esmalt märgib ringkonnakohus, et Tarrest LT OÜ aktist ilmneb, et üle anti kas ehitustöid ehk siis teenust või kaupa koos tarne ja paigaldusega. Seega olukorras, kus kauba koos tarne ja paigaldusega teostamise osakaaluks on aktis märgitud vähemalt 50%, tuleb asuda seisukohale, et kaup pidi olema kaebajale vähemalt tarnitud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et ehitusdetaili või –konstruktsiooni tarnet ei saa lugeda lõpetatuks, kui see ei ole jõudnud ehitusobjektile, vaid asub väidetavalt tootja asukohas. Ka ei oleks kaebaja tõlgenduse korral toetatava tegevuse elluviimine kontrollitav. Eluliselt ebausutav on ka ehitusdetailide tellijale „tarnimine“ asukohas, kus neid ehitamiseks ei kasutata.
23.Kaebaja arvates pidanuks PRIA 04.04.2014. a otsuse tegemisel arvestama ka seda, et senine töövõtja Nordecon Betoon OÜ ei sõlminud kaebajaga lepingut, mis põhjustas viivituse töödes ning kaebaja pidi leidma uue peatöövõtja. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja väited senise töövõtja vahetamise põhjuste kohta on vastuolulised. PRIA toimikust nähtub, et kaebaja esitas PRIA-le teatise, sooviga kooskõlastada ehituse peatöövõtja vahetus, 28.10.2013 ehk seega vaid üks kuu enne esmase kohustuse, viia toetatav tegevus vähemalt 30% ulatuses ellu, täitmise tähtpäeva. Kaebaja põhjendas teatises peatöövõtja vahetust erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust sellega, et Nordecon Betoon OÜ ei saa ehitada vastavalt tähtaegadele. Seoses kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väitega märgib ringkonnakohus, et eluliselt on ebausutav, et toetuse määramise tingimusi teades vaidles kaebaja alates toetuse saamisest 28.11.2012 kuni teatise esitamiseni 28.10.213 valituks osutunud peatöövõtjaga lepingu sõlmimise üle. Ka on ebausutav, et kaebaja sai teadlikuks peatöövõtja võimetusest lepingut tähtaegselt täita alles 28.10.2013 seisuga ehk 11 kuud pärast toetuse määramist. PRIA 04.04.2014. a otsusest nähtub, et PRIA nõusolekut ettevõtja muutmiseks ei andnud. KTKS § 1918 lg 3 p 5 sätestab, et toetuse saaja on kohustatud taotlema toetuse kasutamise tingimuste muutmiseks taotluse rahuldamise otsuse muutmist ning jätkama toetuse kasutamist seniste tingimuste kohaselt kuni taotluse rahuldamise otsuse muutmiseni. Ringkonnakohus märgib, et kuna kaebaja taotluse rahuldamise otsuse muutmist ei taotlenud, puudus PRIA-l õiguslik alus nõustuda ühepoolselt ka toetuse kasutamise tingimuste muutmisega. Ka puudus PRIA-l seetõttu õiguslik alus 28.11.2012. a otsuses märgitud tähtaegu kaebaja kasuks pikendada. Samas ei takistanud väidetav peatöövõtja vahetus kaebajal ehitustööde teostamist, kuna ehitustööde päevikust nähtuvalt alustas kaebaja ehitustöödega veel enne teatise PRIA-le saatmist, 21.10.2013. Muude menetlusnormide väidetava rikkumise osas nõustub ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel halduskohtu otsuse põhjendustega (otsuse p 35) ega pea vajalikuks neid korrata.
24.Asjaolu, et kaebaja jätkas tööde teostamist ka pärast 28.11.2013 ning kaebuse esitamise aja seisuga võis teostatud töid olla ka 100 protsenti abikõlblikest kuludest, ei oma PRIA 04.04.2014. a otsuse puhul tähtsust, kuna määruse nr 46 § 2 lõikest 5 1 ning PRIA 28.11.2012. a otsuse nr 17-6/582 p-st 10 tulenevalt pidi kaebaja toetatava tegevuse vähemalt 30 protsendi ulatuses 28.11.2013 seisuga ellu viima. Ringkonnakohus leiab, et nõue, viia toetatav tegevus 28.11.2013 seisuga (PRIA 28.11.2012. a otsuse nr 17-6/582 p 10 järgi ühe aasta jooksul hiljemalt taotluse rahuldamise otsuse kättesaamisest) ellu vähemalt 30 protsendi ulatuses abikõlblikest kuludest, ei riku kaebaja õigusi, kuna lõppeesmärgina pidi toetatav tegevus olema kaebaja poolt tervikuna ellu viidud hiljemalt kahe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamisest ning nimetatud kohustust ei ole kaebaja vaidlustanud. Enamgi veel - kuigi toetatav tegevus tuli tervikuna ellu viia kahe aasta jooksul, oli kaebajal nii määruse nr 46 kui
ka PRIA otsuse nr 176/582 alusel õigus viia esimesel aastal pärast toetuse määramist ellu vähem kui 1/3 toetatavast tegevusest, mis on proportsionaalselt vähem kui toetatava tegevuse ühtlasel jaotamisel kaheaastase perioodi peale. Kuna kaebaja vastav kohustus on PRIA toetuse määramise otsuses selgelt kirjas, oli kaebaja nõudest teadlik ning pidi sellega ka arvestama. Eeltoodust tulenevalt pidi ka halduskohus PRIA 04.04.2014. a otsust kontrollides lähtuma teostatud tööde mahust 28.11.2013, mitte kaebuse esitamise aja seisuga. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ka selles, et määruse nr 46 § 18 lg 2, mis näeb ette toetuse väljamakse tegemisest keeldumise, ei andnud PRIA-le kaalutlusõigust.
25.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et kohustuse täitmata jätmisele järgnev sanktsioonisüsteem, mis kaalutlusõigust ei võimalda, on ebaproportsionaalne. Olukorras, kus isik ei ole toetatud tegevuse täitmise tähtaja keskpaigaks suutnud täita ka ühte kolmandikku kogu toetatud tegevusest, võib eeldada, et tähtajaks jääb täitmata ka ülejäänud kaks kolmandikku toetatud tegevusest. Lisaks ei rikkunud kaebaja ainult kohustust, viia toetatav tegevus konkreetseks ajaks ellu, vaid esitas toetatava tegevuse reaalse elluviimise kohta PRIAle ka valeandmeid. Halduskohus on õigesti kindlaks teinud, et toetuse väljamaksmata jätmise tingis nii asjaolu, et toetust taotleti töö või teenuse eest, mis ei olnud reaalselt lõpule viidud kui ka asjaolu, et kuludeklaratsioonis esitati ebaõigeid andmeid, mis toetuse taotlemisel tooks kaasa toetuse taotluse rahuldamata jätmise otsuse (halduskohtu otsuse p 32). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja rikkumist ei saanud PRIA poolt tuvastatud asjaoludel väheoluliseks pidada. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu arvates alust määruse nr 46 § 18 lg 2 ja § 16 lg 3 kohaldamata jätmiseks osas, milles need ei näe PRIAle tööde osalise teostamata jätmise puhul sanktsiooni kohaldamisel ette kaalutlusõigust sanktsiooni suuruse üle. Kuna kaebaja mitte ainult ei teostanud töid osaliselt, vaid esitas PRIAle ka valeandmeid, ei oleks kaebaja märgitud ulatuses määruse kohaldamata jätmine asjassepuutuv, kuna ei tooks kaebaja poolt PRIA-le valeandmete esitamise tõttu asjas kaasa teistsuguse otsuse tegemist. II
26.PRIA 03.12.2014. a otsusega, mis jäi 31.03.2015. a vaideotsusega muutmata, tunnistatakse kehtetuks PRIA 28.11.2012. a otsus kaebajale toetuse määramise kohta põhjusel, et kaebaja ei täitnud PRIA 28.11.2012. a otsuse nr 17-6/582 punktides 10 ja 11 sätestatud kohustusi, viia toetatav tegevus vähemalt 30% ulatuses ellu ühe aasta jooksul taotluse rahuldamise otsuse tegemisest ning teha abikõlblikke kulutusi ja esitada tegevuse elluviimist tõendavad dokumendid kahe aasta jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest.
27.Esmalt märgib ringkonnakohus, et on kaebaja poolt PRIA 28.11.2012. a otsuse nr 176/582 punktis 10 nimetatud kohustuse täitmata jätmise käesoleva otsusega (otsuse p-d 16-25) juba kindlaks teinud, mistõttu ei pea täiendavalt vajalikuks sel küsimusel peatuda. Ühtlasi ei ole apellatsioonkaebusest nähtuvalt poolte vahel vaidlust selle üle, et kaebaja ei täitnud tähtaegselt ka otsuse nr 17-6/582 punktis 11 märgitud kohustust, viia toetatav tegevus tervikuna ellu kahe aasta jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Samas on kaebaja seisukohal, et temalt saab nõuda määruse nr 46 § 2 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmist vaid eeldusel, et PRIA on teinud eelneva makse vastavalt esitatud deklaratsioonile. Kui PRIA poolt ei ole makseid tehtud või maksete tegemisest keeldumine on vaidlustatud, ei kehti taotleja suhtes § 2 lg-s 5 sätestatud kohustus ning toetuse saaja ei ole rikkunud KTKS § 199 lg 4 p-s 3 sätestatud kohustust. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
28.Määruse nr 46 § 2 lg 5 kohaselt peab toetatav tegevus olema ellu viidud kahe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamisest, kuid mitte hiljem kui 31. detsembril 2015. aastal, välja arvatud lõikes 3 nimetatud ettevalmistava töö puhul. KTKS § 19 9 lg 4 kohaselt võib Euroopa Kalandusfondi toetuse taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistada, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest: p 3) toetuse saaja ei täida taotluse rahuldamise otsuses sätestatut või ei kasuta toetust ettenähtud tingimustel. Ringkonnakohus leiab, et kummagi viidatud sätte kohaldamine ei ole tehtud tingimuslikuks PRIA poolt kaebajale abikõlblike kulude hüvitamisest, ning seda ka olukorras, kus PRIA poolt maksete tegemisest keeldumine on kohtulikult vaidlustatud. Ühtlasi ei ole ringkonnakohus käesolevas otsuses tuvastanud, et PRIA poolt kaebajale 04.04.2014. a otsusega väljamakse tegemisest keeldumine olnuks õigusvastane. Seega puudub PRIA õigusvastane tegevus, mis takistanuks kaebajal oma kohustusi tähtaegselt täita. Ringkonnakohus märgib, et taotluse rahuldamise otsuses sätestatud kohustuse täitmine võinuks kaebaja suhtes peatuda või edasi lükkuda vaid juhul, kui kaebaja oleks taotlenud PRIAlt toetuse kasutamise tingimuste muutmiseks taotluse rahuldamise otsuse muutmist. Nagu ringkonnakohus juba otsuse p-s 23 märkis, kaebaja vastavat taotlust PRIA-le ei esitanud. Seega ei ole võimalik järeldada, et PRIA 28.11.2012. a otsus kehtis ühepoolselt vaid PRIA poolt kaebaja ees võetud kohustuste osas, kuid kaebaja poolt PRIA ees võetud kohustuste osas ei kehtinud. Antud asjaoludel ei pidanud PRIA asuma teostama kaebaja suhtes kaalutlusõigust ning hindama, kas kaebajale täiendava tähtaja määramise korral oleks viimasel võimalik määruse nr 46 nõudeid täita. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lg 4 alusel ka halduskohtu otsuse põhjendustega (otsuse p-d 37-42) ega pea vajalikuks neid korrata. Eeltoodust tulenevalt puudub alus ka PRIA 03.12.2014. a otsuse ning 31.03.2015. a vaideotsuse tühistamiseks või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks. III
29.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.