Imbi Sidok-Toomsalu (eesistuja), Ele Liiv, Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
07.10.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-61257
Tsiviilasi
Serena Holding OÜ hagi A-EB (B), GA (A), SM (M) ja KU (U) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
25 277.99 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.02.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A-EB apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Serena Holding OÜ (registrikood 11085428), lepinguline esindaja adv Priit Kala Kostja I/apellant A-EB (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv Katri Bagirov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 25.02.2016 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas Serena Holding OÜ hagi A-EB vastu intressi, viivise ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks, samuti jaotas ja määras kindlaks hageja ja A-EB menetluskulud. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Tühistatud osas saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Menetlusekulud, sh käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kulud, jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud
1.OÜ Serena Holding esitas 21.11.2014 Harju Maakohtule hagi A-EB (põhivõlgnik, kostja I), GA, SM ja KU (käendajad) vastu põhivõla 16 436.05 euro, intressi 5490.27 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 4343.22 euro ja viivise 0,25% tagastamata laenust päevas alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täitmiseni väljamõistmiseks. Lisaks esitas hageja kostja I vastu kahju hüvitamise nõude summas 446.60 eurot.
2.Hageja ja kostja I sõlmisid 22.04.2013 laenulepingu nr 201304-01, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu kokku 25 500 eurot intressiga 20% aastas. Kostja kohustus tagastama laenu ja intressi iga kuu 22. päeval osamaksetena kokku 1487.50 eurot. 22.04.2013 sõlmis hageja laenulepingu täitmise tagamiseks käenduslepingud, mille kohaselt kui põhivõlgnik ei täida laenulepingust tulenevaid kohustusi, võib hageja nõuda täitmist omal äranägemisel kas põhivõlgnikult või käendajatelt või kõigilt ühiselt. Käendajate vastutuse maksimumsummaks on 40 000 eurot eraldi iga käendaja kohta.
3.Kostja I sattus makseraskustesse ja jäi tagasimaksete tegemisega viivitusse. Hageja edastas 02.09.2014 kostjale I laenulepingu erakorralise ülesütlemisavalduse ning nõudis kõigi võlgnetavate summade tasumist ning laenu ja intresside ennetähtaegset tagasimaksmist. Hageja ja kostja I pidasid enne ja peale laenulepingu ülesütlemist läbirääkimisi lepingust tulenevate rahaliste kohustuste tasumiseks ja asja kohtuväliseks lahendamiseks, kuid läbirääkimised tulemust ei andnud.
4.Laenulepingu punkti 5.4 kohaselt kohustus kostja I hüvitama hagejale laenulepingujärgsete võlgnevuste sissenõudmisega või lepingu ülesütlemisega kaasnevad mistahes kulutused (mh õigusabikulud ja sissenõudmiskulud). Kuna kostja I ei täitnud nõuetekohaselt oma laenulepingust tulenevaid kohustusi, tuli hagejal teha kulutusi õigusabile. Hageja tasus Advokaadibüroole Luberg ja Päts 446.60 eurot (käibemaksuta) õigusteenuse ja õigusteenuskulude eest, mis tulenes kostjale I 07.05.2014 ja 10.06.2014 nõuete ning 02.09.2014 ülesütlemisavalduse koostamisest ja esitamisest ning kostjatele II-IV 07.05.2014, 10.06.2014 ja 02.09.2014 teadete ning 20.06.2014 nõude koostamisest ja esitamisest. Kostja I vastus
5.Kostja I tunnistas laenulepingu sõlmimist ja 25 500 euro saamist, kuid vaidles vastu intressija viivisnõude suurusele. Kõrvalnõuded moodustavad kokku 9833.47 eurot (sellest intress 5490.27 ja sissenõutavaks muutunud viivis 4343.22), mis moodustab u 65% põhivõlgnevusest. Kostja I palus vähendada intressi-ja viivisnõudeid summani, mis vastaks seadusest tulenevale intressi ja viivise määrale. Samuti palus kostja I võimalust tasuda võlgnevus maksegraafiku alusel, mille kuumakse oleks maksimaalselt 100 eurot.
2(7)
Kostjate II-IV vastus
6.Kostjad II-IV olid seisukohal, et hageja intressi- ja viivisenõuded on ebamõistlikult suured ning kostjaid äärmiselt koormavad. Kostja I võttis laenu 12 000 eurot, millest 22.01.2013 seisuga oli 3000 eurot tagasi makstud ja 9000 eurot refinantseeriti. Hageja nõue on kokku 25 000 eurot, millest hagi esitamise seisuga moodustasid kõrvalnõuded 9833.47 eurot (intress 5490.27 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 4343.22 eurot). Kõrvalnõuded ületavad põhinõuet oluliselt, seega tuleb neid vähendada mõistliku suuruseni. Maakohtu põhjendused
7.Maakohus rahuldas hagi ning mõistis välja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks põhivõlgnevuse 16 436.05 eurot, intressi 5490.27 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 4343.22 eurot ja viivise 0,25% päevas põhivõlgnevuselt alates 21.11.2014 kuni täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 16 436.05 eurot. Lisaks mõistis kohus kostjalt I välja tekitatud kahju 446.60 eurot. Kohus jättis rahuldamata kostja I taotluse määrata otsuse täitmise viisiks võlgnevuse tasumine maksegraafiku alusel. Menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate kanda ning mõistis neilt hageja kasuks väla 3560 eurot ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
8.Kostjad ei vaidlusta, et hageja sõlmis kostjaga I 22.04.2013 laenulepingu ning nimetatud laenulepingu nõuetekohase täitmise tagamiseks 22.04.2013 kostjatega II-IV käenduslepingud; kostja I ei ole täitnud nõuetekohaselt laenulepingust tulenevaid kohustusi ning on jätnud laenu tagasimaksed ja intressi tasumata ning hageja on nõudnud kostjalt I korduvalt kohustuse täitmist, millest on teavitanud ka kostjaid II-IV ning nõudnud kostjatelt II-IV käenduslepingute alusel kostja I täitmata kohustuse täitmist; hageja on laenulepingu erakorraliselt üles öelnud ja leping on seisuga 02.09.2014 lõppenud, millest on hageja kostjaid teavitanud. Kostjad ei vaidlusta ka hagi esitamise hetkeks laenulepingust tulenevat võlgnevuse suurust ega võlgnevuse komponente.
9.Vaidlusküsimuseks on, kas hageja poolt nõutud intressi ja viivisnõue on mõistlikud, so kostjaid mittekoormavad või esinevad alused intressi- ja viivisenõude vähendamiseks VÕS § 94 ja 113 alusel.
10.Maakohus lähtus VÕS-s laenulepingule kohaldatavatest sätetest ning leidis, et VÕS § 397 lõike 1 teise lause ning laenulepingu punkti 4.4 teise lause ja punkti 2.1.1 kohaselt kuulub kogu laenuperioodi eest tasumisele intress 10 200 eurot, millest laenulepingu ülesütlemisavalduse esitamise seisuga oli tasutud 4709.73 eurot, seega kuulub tasumisele intress 5490.27 eurot. Viivise väljamõistmisel lähtus kohus VÕS § 113 lõikest 1 ja laenulepingu punktist 2.4.1. Laenulepingu ülesütlemisavalduse esitamise seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 1056.02 eurot, millele kuni hagiavalduse esitamiseni on lisandunud viivis 3287.20 eurot. Kokku moodustab hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 4343,22 eurot, millele lisaks taotles hageja edasiulatuva viivise väljamõistmist 0,25% põhinõudelt päevas alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
11.VÕS § 128 lõike 3 ja VÕS § 115 lõike 1 ning laenulepingu punkti 5.4 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt I laenulepingujärgsete võlgnevuste sissenõudmisega ja laenulepingu ülesütlemisega tekkinud kahju hüvitamist 446.60 eurot. Hageja on tõendanud, et tasus Advokaadibüroole Luberg ja Päts nimetatud summa õigusteenuse ja õigusteenuskulude eest, mis tulenes kostjale I 07.05.2014, 10.06.2014 nõuete ja 02.09.2014 laenulepingu ülesütlemisavalduse koostamisest ja esitamisest ning kostjatele II-IV 07.05.2014, 10.06.2014
3(7)
ja 02.09.2014 teadete ning 20.06.2014 nõude koostamisest ja esitamisest. Kostja I kahjunõudele vastuväiteid esitanud ei ole.
12.VÕS § 142 lõike 1 ja § 145 lõike 1 ning käenduslepingute punktide 2.1 ja 2.2 alusel on hagejal õigus nõuda täies ulatuses kõigi laenulepingust tulenevate kohustuste täielikku täitmist (st laenu tagastamist ning intresside ja viivise tasumist) kostjatelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kostjate seisukohad, et hageja poolt nõutavad intressid ja sissenõutavaks muutunud viivis kuuluvad vähendamisele, ei ole põhjendatud.
13.VÕS § 103 lõike 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Kostjad ei ole tõendanud, et esines vääramatu jõud, mille tõttu nad ei saanud raha maksmise kohustust hageja ees täita. Raha maksmise rikkumise korral saaks vääramatu jõuna käsitleda selliseid erakorralisi asjaolusid nagu näiteks sõja puhkemine, pangaülekannete keelustamine vms. Kuna kostjate rikkumine ei ole vabandatav, siis on põhjendatud hageja nõue õiguskaitsevahendina viivise saamiseks. Samuti ei ole kostjad toonud esile selliseid faktilisi ajaolusid, mille alusel kohaldada VÕS § 162. Kostjad ei ole tõendanud, et tasumisele kuuluv intress või sissenõutavaks muutunud viivis oleks ebamõistlikult ja ebaproportsionaalselt suur. Kõnesolevad intress ja viivis tulenevad ja on kooskõlas laenulepinguga, mille tingimused olid kostjatele eelnevalt teada ja nende poolt aktsepteeritud. Nii tasumisele kuuluv ja tasumata intress 5490.27 eurot kui sissenõutavaks muutunud viivis 4343.22 eurot moodustavad kumbki alla poole (vastavalt 33,4% ja 26,5%) põhinõudest. Sissenõutavaks muutunud viivis 4343.22 eurot ei ületa põhinõude ja intressi summat. Asjaolu, et kostja I on tasunud üle poole laenust ja tal on rahalised raskused ning et kostjatel II-IV ei ole väidetavalt samuti rahalisi vahendeid, mille arvelt kohustust täita, ei saa iseenesest olla aluseks viivisemäära alandamisele või viivise väljamõistmata jätmisele. Lepingut sõlmides pidi laenuvõtja arvestama, et tasumisega viivitamise korral on laenuandjal õigus nõuda viivist ning käendajad arvestama sellega, et kui laenusaaja enda kohustust ei täida, siis tuleb neil laenusaaja kohustus täita, sh täita kohustuse täitmisega kaasnev viivitus. Rahalise kohustuse (sh viivise tasumise kohustuse) rikkumine ei ole reeglina vabandatav ning makseraskused ning töötasu puudumine ei vabasta täitmise kohustusest. Erandlikke asjaolusid, mis välistaksid viivise nõude, tuvastatud ei ole. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks oma õigusi kuritarvitanud või tegutsenud eesmärgiga tekitada kostjatele kahju. Viivist ei saa pidada ebamõistlikult suureks ainuüksi põhjusel, et seda on arvestatud seaduses sätestatud määrast suuremas määras, st lepingus kokkulepitud määras. Viivise üks eesmärkidest on suunata võlgnikku oma kohustuse täitmisele, kuid kostjad ei ole näidanud üles tahet võlgnevuse likvideerimiseks. Lisaks annab VÕS § 113 lõige 8 aluse viivise, mitte intressi vähendamiseks. Seetõttu on kostjate taotlus vähendada tasumisele kuuluvat ja tasumata intressi põhjendamatu.
14.Kostja I taotlus määrata kohtuotsuse täitmise viisiks võlgnevuse tasumine maksegraafiku alusel 100 eurot kuus, ei ole majanduslikult põhjendatud. Võlgnevuse tasumise periood veniks liiga pikaks, kuna ainult põhinõuet arvestades soovib kostja muuta 2-aastase intressiga laenu ca 7-aastaseks intressita laenuks, kogu nõuet arvestades aga koguni ca 11-aastaseks intressita laenuks. Apellatsioonkaebus
15.Kostja I palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi osaliselt rahuldamata ning võimaldada otsuse täitmine maksegraafiku alusel. Menetluskulud palub jätta hageja kanda või alternatiivselt poolte endi kanda.
16.Maakohus leidis ebaõigesti, et poolte vahel 22.04.2013 sõlmitud laenuleping nr 201304-01 on
4(7)
laenuleping VÕS § 396 lõike 1 tähenduses. Hageja on laenu andnud eeldatavasti oma majandustegevuses, kostja kui laenusaaja on füüsiline isik ja asjas ei ole esile toodud asjaolusid, millest võiks järeldada, et ta tegutses lepingut sõlmides majandus- või kutsetegevuses. Seega vastab poolte vahel sõlmitud laenuleping tarbijakrediidilepingu tunnustele (VÕS § 402).
17.VÕS § 415 lõike 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega mõistis maakohus ebaõigesti hageja kasuks välja viivise 0,25% päevas põhivõlgnevuselt.
18.VÕS § 113 lõike 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-le 162. Maakohus oleks pidanud arvestama kostja I majandusliku seisundi ja mh sellega, et kostja I on tasunud hagejale põhivõlgnevust kokku kümnel korral (laenulepingu sõlmimisest kuni 10.02.2014 ning 01.07.2014), kokku 10 625 eurot.
19.Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-122-07, et käsitledes lepingu ülesütlemisele järgnenud krediidi kasutamata jätmise aja eest intressi saamise võimaluse kaotust hageja kahjuna (saamata jäänud tuluna) jätsid kohtud arvestamata VÕS § 416 lõikes 3 sätestatu. Selle sätte kohaselt vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra, kui lepingu ütleb üles krediidiandja. Seaduses sätestatud imperatiivse keelu tõttu lõpeb tarbijakrediidilepingu ülesütlemise korral intressi maksmise kohustus ülesütlemisele järgneva aja eest. Seega ei ole võimalik nõuda intressi ka kahjuna ajavahemiku eest, mil võlausaldaja kaotas võimaluse saada kasu tasutava intressina. Seoses kahju hüvitamise nõudega juhtis Riigikohus tähelepanu VÕS § 113 lõikele 5, mille järgi kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Seega oleks maakohus pidanud kontrollima, kas kostjatel oli intressi maksmise kohustus lepingu ülesütlemise järgneva aja eest ning kas hagejal oli kahju hüvitamise nõue ning vastavalt vähendama hageja intressi ja kahju hüvitamise nõuet.
20.Kuigi Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-1913, punkt 11) ja seega on kohtueelsed õigusabikulud VÕS § 128 lõike 3 ja § 115 lõike 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-84-14, punkt 24), oleks maakohus pidanud arvestama VÕS § 416 tulenevate eranditega.
21.Kõiki asjaolusid ja esitatud tõendeid arvesse võttes on hageja huvides võimaldada kostjal I tasuda võlgnevus maksegraafiku alusel. Arvestades mh sellega, et kostja I ainus vara (korter) on koormatud hüpoteegiga, mis ületab vara väärtuse, ja sellega ei taga hageja kasuks seatud tagatis (kohtulik hüpoteek summas 45 000 eurot) reaalselt hageja nõuet. Vastustaja vastus
22.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
23.Tsiviilkolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi
5(7)
ebaõige kohaldamise tõttu ning tsiviilasi tuleb tühistatud osas saata uueks arutamiseks maakohtule (TsMS § 656 lõike 1 punkt 5, § 657 lõike 1 punkt 3). Asja uuel läbivaatamisel tuleb sõltuvalt lahendist jaotada ja määrata kindlaks ka hageja ja kostja I menetluskulud, sh käesoleva apellatsioonimenetluse kulud (TsMS § 173 lõike 3 teine lause).
24.TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei vaidlustanud käendajad (kostjad II-IV). Samuti ei vaidlustanud kostja I hagi rahuldamist tagastamata laenusumma (põhivõla) ulatuses. Vaidlustamata ulatuses on maakohtu otsus TsMS § 456 lõike 2 punkti 2 alusel jõustunud.
25.Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et maakohtu otsus ei vasta nõude kvalifitseerimise osas TsMS § 438 lõike 1 ja § 436 lõike 7 nõuetele. TsMS § 438 lõike 1 kohaselt otsustab kohus otsust tehes mh millist õigusakti tuleb asja lahendamisel kohaldada. TsMS § 436 lõike 7 kohaselt ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Asjaolu, kas pooltevahelisele laenulepingule rakenduvad tarbijakrediidilepingut reguleerivad õigusnormid, tuleb kohtul tuvastada ning poolte vahel lepingu punktis 6.2 kokkulepitu, et tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga VÕS-i tähenduses, ei ole kohtule siduv. VÕS § 421 kohaselt on tarbijakrediidilepingut reguleerivatest VÕS-i sätetest tarbija kahjuks kõrvalkalduv kokkulepe tühine. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-57-11 kohaselt on kohtu peamine ülesanne poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte poolt antud õigusliku hinnanguga. Nõude kvalifitseerimiskohustusest ei vabasta kohut ka poole poolt vastavasisulise vastuväite esitamata jätmine.
26.Vaidlusaluse laenulepingu alusel andis füüsilisest isikust laenusaaajale laenu eraõiguslikust juriidilisest isikust laenuandja (osaühing). Äriseadustiku (ÄS) § 135 lõike 1 kohaselt on osaühing äriühing, milline osaleb õiguskäibes oma organite kaudu, kelle tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks (tsiviilsseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lõige 5). Vaidlusaluse lepingu sõlmis laenuandja nimel juhatuse liige ning eelduslikult on seega tegemist äriühingu majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepinguga. Vastupidist peab tõendama pool, kes sellisele väitele vastu vaidleb, seega käesolevas asjas hageja. VÕS § 402 kohaselt ei ole nõutav, et krediidiandja igapäevane majandustegevus oleks suunatud krediidilepingute sõlmimisele. Eeltoodust tulenevalt tuli maakohtul esmalt selgitada hagejale võimalust lükata ümber eeldus, et laenuleping oli sõlmitud äriühingu majandus- ja kutsetegevuses. Seejärel tuli aga maakohtul tuvastada, kas tegemist on või ei ole tarbijakrediidilepinguga. Kuna maakohus vaidlusaluse laenulepingu olemust selliselt ei tuvastanud lähtus kohus vaidluse lahendamisel ennatlikult VÕS § 396 lõikes 1 sätestatud laenulepingu moistest. Jättes analüüsimata, kas hageja võis anda kostjale I laenu oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsedes ning kas tegemist võis olla tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 tähenduses võis maakohus viivise, intressi ja kahjuhüvitise väljamõistmisel jätta ebaõigesti kohaldamata tarbijakrediidilepingut reguleerivad materiaalõigusnormid. Nimelt selles osas tuleneb seadusest tarbijakrediidilepingule mitmeid olulisi erisätteid, mis piiravad kõrvalnõuete maksmapaneku ulatust. Riigikohus rõhutas lahendis nr 3-2-1-170-13, et tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud. Laenusaaja viitas maakohtus, et nõutav viivis ja intress on ebamõistlikult suur ja palus vähendada seadusest tuleneva viivise määrani. Kui tegemist on tarbijakrediidilepinguga, võib olla alus viivise vähendamiseks VÕS § 415 lõike 1 alusel ja kontrollida tuleb intressi arvestust VÕS § 416 lõike 3 kontekstis. Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida laenulepingu kehtivust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel. Pooltega tuleb vastavaid asjaolusid arutada ja anda neile võimalus esitada selles
6(7)
osas seisukohti ja vajadusel tõendada omi väiteid (TsMS § 348 lõiked 1-3, § 351, § 392 lõike 1 punktid 1 ja 3, § 400 lõige 5, § 401 lõige 1, § 436 lõige 4).
27.TsMS § 173 lõike 3 teise lause ja § 174 lõike 6 alusel jaotatakse menetluskulud menetlusosaliste vahel ja määratakse kindlaks kulude rahaline suurus asja lõpliku lahendamise käigus.
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.