Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

majutusteenuste osutamine. Plaan oli ehitada laev, registreerida domeenid www.tuljak.eu ja www.tuljak.com. Sõnalisele kaubamärgile TULJAK loodi kujundus. Nii kujunduse kui sõnalise kaubamärgi tutvustusi on kogu aeg avaldatud veebis. Kostja kaubamärk on alates veebruarist 2015 jõudnud enam kui 2000 isikuni. Seega on kaubamärki kasutatud avalikkusele suunatud tegevusega seoses. Kui kaubamärki kasutatakse tavapäraselt kauba peal, siis teenuse peal kaubamärki kasutada ei saa. Kaubamärgi kasutamiseks võib lugeda mistahes muus vormis kasutamist (nt ettevõtja juriidilise isiku nimes, reklaamides, domeeninimes ja veebilehel). Majanduslikel põhjustel pidurdusid kaubamärgi TULJAK kasutusplaanid mõneks ajaks, kuid elavnesid taas 2015 alguses. 18.02.2015 loodi samanimeline sihtasutus, millele loovutati kaubamärgi registreering. Sellega sai jälle hoo sisse kaubamärgi kasutamine. Kostja pidas läbirääkimisi erinevate ettevõtetega, et sõlmida litsentsilepingut kaubamärgi kasutamiseks toitlustusteenuste ning tähtajalise majutusega seonduvalt. Arvestades kaubamärgi kontseptuaalset sisu ning tähendust Eesti kultuuriruumis, soovis kostja kaubamärki kasutada mitte kasumlikkusel põhineval ärimudelil, vaid üldise koorilaulu ja rahvatantsu õilistamise ning laulu- ja tantsupeo protsessi kestlikkuse toetamiseks. Kostja soov ning idee oli kaubamärki kasutada spetsiifilise eraõigusliku juriidilise isiku, s.o sihtasutuse kaudu. Kohtuasjas C-442/07 sedastas Euroopa Kohus, et kaubamärgi tegelikuks kasutamiseks mittetulundusühingu poolt loetakse kasutamist kui mittetulundusühing kasutab seda oma suhetes avalikkusega ürituste kuulutusel, dokumentidel ja reklaammaterjalil ning kui ühingu liikmed kannavad vastavat kaubamärki kujutavaid rinnamärke annetuste kogumisel ja jagamisel. Kuna kaubamärki on kasutatud klassi 43 teenuste tähistamisel Eestis, puuduvad alused kostja ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks. Maakohtu otsus

Kostja väited kaubamärgi TULJAK tähendusest Eesti kulutuuriruumis ei oma seaduse järgi vaidluse lahendamisel tähtsust. Tähtsust omab asjaolu, kas kostja on kaubamärki kasutanud või mitte KaMS § 17 tähenduses klassi 43 teenuste osas, milles hageja hagi esitas. Tähtsust ei oma kostja poolt kaubamärgi kasutamine klassides, mille suhtes hageja ei ole nõuet esitanud. Tõendid, vastuse lisas 6, 7 nimetatud sümboolika loomiskava ja sümboolika näidised (muuhulgas folklaev „Tuljak“, mida pole olemas), ei tõenda kaubamärgi TULJAK kasutamist klassi 43 teenuste osas. Kaubamärgi tegelikku kasutamist ei tõenda ükski kostja poolt vastuse lisana esitatud tõend ega kohtuistungil väidetud tõend. Kohus nõustus hagejaga, et tõenditel puudub seos toitlustus- ja majutusteenusega. Kostja käsitlus Euroopa Kohtu kohtuasjas C442/07 9.12.2008 tehtud otsuse kohta on väär. Kohtuotsuses käsitletakse mõistet „tegelik kasutamine“ direktiivi artikli 12 lõike 1 tähenduses ning märgitakse, et tegemist peab olema tegeliku kasutamisega (kasutamiseks ei loeta kaubamärgi sümboolset kasutamist ja kasutamist, mille ainus eesmärk on saadud õiguste säilitamine). Kaubamärgi tegeliku kasutamise mõistest tuleneb, et kaubamärgi omanik peab seda kasutama kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste turul, mitte ainult asjaomase ettevõtte piires (p 13, 14). Määrav ei ole kaupade või teenuste pakkumine tulu saamise eesmärgita (16). Kohus leidis, et kostjal ei olnud kaubamärgi mittekasutamiseks mõjuvat põhjust. Kohus jättis menetluskulud juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 kostja kanda. Hageja menetluskuludeks on nimekirja kohaselt 800 eurot lepingulise esindaja tasu ja 300 eurot hagiavalduselt tasutud riigilõiv. Kohtu hinnangul ei ületanud hageja lepingulise esindaja tunnitasumäär 120 eurot keskmist tunnitasumäära. Kõik esindaja poolt esindamiseks tehtud toimingud olid vajalikud ja põhjendatud menetluskulude nimekirjas märgitud ulatuses. Makstud riigilõivu määr tulenes riigilõivuseadusest. Seega olid hageja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud 1100 euro suuruses. Apellatsioonkaebus

Apellant on kaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid ja neile kõigile on kohus piisava põhjalikkusega vastanud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse sisuliste põhjendustega ning TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt ei korda neid. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuste läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Hageja nõude aluseks on KaMS § 53 lg 1 p 3, s.t asjast huvitatud isik võib esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu, nõudes tema ainuõiguse lõppenuks tunnistamist, kui registreeritud kaubamärki ei ole pärast registreeringu tegemist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul käesoleva seaduse § 17 tähenduses kasutatud. KaMS § 17 lg 1 kohaselt on kaubamärgiomanik kohustatud registreeritud kaubamärki tegelikult kasutama registreeringus märgitud kaupade ja teenuste tähistamiseks. Sama sätte lg 2 järgi loetakse kaubamärgi kasutamiseks ka 1) kaubamärgi kasutamist kujul, mis erineb kaubamärgi reproduktsioonist ebaoluliste elementide poolest, kui kaubamärgi eristav iseloom ei ole muutunud; 2) üksnes väljaveoks mõeldud kaupade või nende pakendi tähistamist; 3) kaubamärgi kasutamist kaubamärgiomaniku loal. Seega leiab kostja ekslikult, et registreeritud kaubamärgi õiguskaitse kehtib ka siis, kui kaubamärki ei ole tegelikult kasutatud. Kostja registreeris kaubamärgi TULJAK 07.11.2006 ja viieaastane kaubamärgi kasutamise kohustuse periood täitus 08.11.2011. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 ja tuvastanud, et kostja ei ole tõendanud kaubamärgi TULJAK kasutamist klassi 43 teenustel ega selles osas ka kaubamärgi kasutamise kavatsusi eelmärgitud ajavahemikul. Õige on hageja apellatsioonkaebuse vastuses märgitu, et iseenesest kaubamärgi kasutamise kavatsus ei ole asjaolu, mis välistaks kaubamärgiomaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamise. Kaubamärgi kasutamise ettevalmistamist ei saa lugeda kaubamärgi tegelikuks kasutamiseks. Asjaolu, et kostja ei ole nõus maakohtu järeldustega, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega pidada otsust kallutatuks. Mõjuvat põhjust, miks kostja ei ole viie järjestikuse aasta jooksul KaMS § 17 tähenduses kaubamärki kasutanud, kohtu ette toodud ei ole. Kostja poolt esitatud tõenditel puudub seos nimetatud klassi teenuste, s.o toitlustus- ja majutusteenustega. Maakohus sai asjas otsustada TsMS § 5 lg 2 kohaselt poole poolt esile toodud asjaoludel ja nõude põhjendamiseks esitatud tõendite pinnalt. Seepärast on põhjendamatud kaebuse esitaja etteheited maakohtule nn tõkendi kohaldamata jätmises vaidlusaluse kaubamärgi väidetava väärkasutuse kohta, kuna kostja kohtule nõudeid hageja vastu ei esitanud. Kostja ei esitanud ka apellatsioonkaebuses selliseid argumente, mille põhjal võiks ringkonnakohus jõuda vastupidisele järeldusele. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jättis menetluskulud õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohtus tühistab maakohtu otsuse osaliselt menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas 1080 eurot ületavas osas ja hageja nõue tuleb 20 euro väljamõistmise osas jätta rahuldamata. Kohus mõistis kostjalt välja 11.12.2015 osutatud õigusabi eest 200 eurot, kuigi arvutuse (1,5 h x 120 eurot) kohaselt oleks tulnud välja mõista 180 eurot ja jätta hageja nõue 20 euro ulatuses rahuldamata. Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulu suurusega. Menetluskulude jaotuse osas märgib

ringkonnakohus, et kostja ei ole välja toonud, millised hageja esindaja kulud olid põhjendamatud või milliseid asjakohatuid tõendeid on hageja menetluses esitanud, mis põhjustasid kostjale lisakulusid. Võttes arvesse, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele üksnes osaliselt, s.o maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude osas, ning lähtudes TsMS § 178 lg-st 4, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud jätta kostja menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda. Lähtudes TsMS § 171 lg 1 ja TsMS § 163 lg 1, ning võttes arvesse apellatsioonkaebuse hinda, maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suurust ja asjaolu, et menetluskulud kuuluvad vähendamisele 20 euro võrra, jätab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluse kulud 99% ulatuses kostja kanda ja 1% ulatuses hageja enda kanda. Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks käesolevas apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3). 06.09.2016 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale osutatud apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 3,5 tundi tasumääraga 120 eurot tund, kokku 420 eurot. Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud ei ole. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et kostja esindaja poolt apellatsioonimenetluses tehtud toimingutele kulutatud aeg on vajalik ja põhjendatud. Ka esindaja tunnitasu määr on mõistlik. Eeltoodust tulenevalt ning arvestades menetluskulude jaotust tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulud summas 415 eurot 80 senti (99%).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.