4.Jätta rahuldamata B.I taotlus määrata Harju Maakohtu 03.11.2015 määruse täitmine 12 kuulise osamaksena.
5.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-52572
Asjaolud
1.Harju Maakohtu menetluses oli B.I hagi S.A vastu kahju hüvitamiseks.
2.Harju Maakohtu 04.05.2015 määrusega jäeti hagi läbi vaatamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole täitnud tähtaegselt tagatise tasumise kohustust.
3.Tallinna Ringkonnakohus jättis 03.07.2015 määrusega Harju Maakohtu 04.05.2015 määruse muutmata ning menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda.
4.Riigikohus jättis 28.09.2015 määrusega määruskaebuse menetlusse võtmata. Harju Maakohtu 04.05.2015 määrus jõustus seega 28.09.2015.
5.06.05.2015 esitas S.A Harju Maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotluse. Kostja palub hagejalt välja mõista menetluskulud, s.o esindaja tasu summas 1035,34 eurot. Samuti palus kostja kohustada hagejat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja kinnitas, et kõik menetluskulud on seotud käesoleva asjaga.
6.19.10.2015 esitas hageja vastuväite kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele. Hageja märgib, et: kuna kostja ei ole käesolevas asjas riigilõivu tasunud ja maakohus ei ole 04.05.2015 määranud kindlaks menetluskulusid, sest need on esitatud peale määruse koostamist, siis ei saa taotlust rahuldada, sest asjas ei ole tehtud ühtegi lahendit enne 01.01.2015; kostja ei ole tõendanud maksekorraldustega 06.05.2015 taotluses näidatud arvete tasumist. Alternatiivselt palub hageja: rahuldada kostja lepingulise esindaja kulud põhjendatud osas, mis ei lähe kaugemale, kui oli vajalik selle asja lahendamiseks lähtudes asja keerukusest, seal hulgas kontrollides, kas kostja on ka nimetatud arved tasunud; välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtajaks määrata vabamaksegraafiku alusel 12 kalendrikuud, alates käesolevas asjas määruse jõustumisest alates; arvestada asjaolu, et käesolevas asjas lõpetati menetlus, milles hagejal tuli kostja lepingulise esindaja menetluskulud tasuda ette, mis rikub hageja ligipääsu kohtule. Maakohtu määrus
7.Harju Maakohus rahuldas 03.11.2015 kohtumäärusega kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt, määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse, mõistis B.I-lt välja S.A kasuks menetluskulud summas 870 eurot ning määruse jõustumisest kuni täitmiseni hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
8.Määruse põhjenduste kohaselt on kohus menetluskulude jaotuse otsustanud Harju Maakohtu 04.05.2015 määruses, mis on jõustunud 28.09.2015. Nimetatud määruses on kohus juhtinud tähelepanu asjaolule, et kuivõrd antud juhul takistaks menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramine menetlust lõpetava määruse tegemist, ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks menetlust lõpetavas määruses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
9.Kohus nõustub hagejaga selles osas, et kehtiva seaduse kohaselt tuleb menetlusosalisel esitada igas kohtuastmes, kus asja menetleti, menetluskulude nimekiri (TsMS § 176 lg 4, jõustunud 01.01.2015).
10.Käesoleval juhul on menetlus suures osas toimunud aga enne 2015 aastat, mida näitab ka asjaolu, et kostja poolt menetluskulude nimekirjas märgitud teenused on osutatud aastal 2014 (v.a menetluskulude nimekirja koostamine, mille põhjendatust hindab kohus määruse p 5.6). Kuna teenused osutati ajal, mil puudus kohustus põhimenetluse ajal menetluskulu nimekirju esitada (ka kohus ei ole käesoleval juhul
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-52572 menetlusosalistele andnud tähtaega menetluskulude nimekirjade esitamiseks enne lõpplahendi tegemist), siis oli kostja õigustatud esitama oma menetluskulude kindlaksmääramise taotluse pärast lahendi tegemist. Vastasel juhul oleks kohus TsMS § 177 lg 2 alusel andnud kostjale võimaluse oma menetluskulude nimekirja esitamiseks.
11.Käesoleval juhul on oluline see, et tsiviilasi ei lõppenud sisulise otsusega, vaid kohtumäärusega. Kehtiva seaduse § 176 lg 1 ja 2 kohaselt tuleb menetluskulude nimekiri esitada istungimenetluses enne kohtuvaidlusi ja kirjalikus menetluses kohtu poolt määratud tähtajal. Kuna kohtuvaidlusi käesolevas tsiviilasjas ei peetud ja kohus ka menetluskulude esitamiseks tähtaega ei määranud, siis puudus kostjal võimalus menetluskulude nimekirja enne esitada.
12.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja esitas koheselt (2 päeva jooksul) menetluskulude nimekirja, kui oli teada saanud maakohtu menetlust lõpetavast määrusest.
13.Kohus peab vajalikuks selgitada, et menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (vt nt Riigikohtu 03.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 18). Kohtul puudub alus kahelda, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduses märgitud arved on esitatud.
14.Kohus hindab õigusabi teenuste vajalikkust ja põhjendatust teenuste kaupa järgnevalt: 1) 24.01.2014 on kostja esitanud taotluse menetlustähtaja pikendamiseks (kd I lk 178179). Kuigi tegemist ei ole õiguslikult keeruka dokumendiga menetluses, siis on kohtu hinnangul usutav ning seega põhjendatud selle dokumendi koostamise ajakulu 0,5 tunni ulatuses. 2) 28.01.2014 on kostja esitanud vastuse hagiavaldusele (kd I lk 183186). Arvestades esitatud vastuse sisu ning mahuga loeb kohus põhjendatud ajakuluks vastuse koostamisel 3 tundi. 3) Käesolevas tsiviilasjas toimus kohtuistung 04.02.2014 kell 11.00-12.00 (kd I lk 195-196). Istungi protokollist nähtuvalt on istungil osalenud ka kostja lepinguline esindaja. Seega on istungil osalemise ajakulu 1 tunni ulatuses põhjendatud. 4) 06.02.2014 on kostja esitanud taotluse menetluskulude katteks tagatise andmiseks (kd II lk 9-11). Arvestades esitatud taotluse sisu ning mahtu on kohtu hinnangul taotluse koostamisele kulunud aeg 1 tunni ulatuses põhjendatud. 5) 01.09.2014 on kostja esitanud vastuse hageja määruskaebusele (kd II lk 109-111). Tegemist ei ole õiguslikult keeruka dokumendiga. Kohus leiab, et määruskaebusele vastuse koostamise ajakulu on põhjendatud 0,5 tunni ulatuses. 6) Menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud ajakulu ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata (vt ka Riigikohtu lahend 3-2-1-77-14). Seega on kostja esindaja ajakulu põhjendatud kokku 6 tunni ulatuses.
15.Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et kostja esindaja tunnitasuks oli 153,38 eurot/ tund koos käibemaksuga (kohus arvestab siinkohal avalduses märgitud arvete suurust, ajakulu ning kostja kinnitust, et ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada). Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-115-14 märkinud, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Varem on kolleegium pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1115-13; 9. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). 14. oktoobril 2013
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-52572 tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, millele on kostja oma vastuses viidanud, tehtud määruses luges kolleegium tavapäraseks tunnitasu 147 eurot 49 senti (käibemaksuga). Kolleegium jääb eeltoodud seisukoha juurde.
16.Kohtu hinnangul ületab kostja esindaja tunnitasu käesoleval juhul keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Arvestades tsiviilasja keerukusega, loeb kohus mõistlikuks ja põhjendatuks tunnitasuks 145 eurot koos käibemaksuga. Seega on põhjendatud esindaja tasu suuruseks kokku 870 eurot.
17.Tuginedes ülaltoodule leiab kohus, et S.A menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt ning B.I-lt tuleb välja mõista menetluskulud summas 870 eurot.
18.Hageja on palunud temalt menetluskulude väljamõistmise korral määrata menetluskulude tasumise tähtajaks 12 kalendrikuud vabamaksegraafiku alusel.
19.Kohus ei pea nimetatud taotlust põhjendatuks. Hageja ei ole oma taotluses välja toonud asjaolusid ega põhjendusi, mis võimaldaksid määrata maksegraafikut menetluskulude tasumisel. Kohus selgitab, et see ei välista vastava kokkuleppe sõlmimist kostjaga juhul, kui kostja sellega nõus on.
20.Kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (870 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuna kostja on vastava taotluse esitanud. Määruskaebus
21.Hageja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, palus maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta kostja menetluskulude avaldus täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt rahuldada kostja lepingulise esindaja kulud põhjendatud osas, sealhulgas kontrollides, kas kostja on ka nimetatud arved tasunud; välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtajaks määrata vabamaksegraafiku alusel 12 kalendrikuud, alates määruse jõustumisest, arvestades asjaolu, et asjas tuli hagejal kostja lepingulise esindaja menetluskulud tasuda ette, mis rikub oluliselt hageja õigust ligipääsuks kohtule.
22.Hageja jäi määruskaebuses 19.10.2015 esitatud vastuväites avaldatud seisukohtade juurde. Määruskaebuse kohaselt on maakohus valesti kohaldanud TsMS § 175 lg 1, § 176 lg 1, koostoimes TsMS §-iga 177 lg 1 p-d 1 ja 2.
23.TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni (alates 1.01.2015) kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetleti, menetluskulude nimekiri. Juhul, kui seda ei esitatud, siis saab kohus määrata menetluskulud kindlaks tasutud riigilõivu ulatuses. Kuna kostja ei ole käesolevas asjas riigilõivu tasunud, ega maakohus ei ole 04.05.2015 määranud kindlaks menetluskulusid, sest need on esitatud peale määruse koostamist, ei saa taotlust rahuldada, sest asjas ei ole tehtud ühtegi lahendit enne 01.01.2015.
24.Kostja ei ole tõendanud maksekorraldustega 06.05.2015 taotluses näidatud arvete tasumist. Käesolevas asjas ei ole kostja tõendanud tähtaegselt, et ta oleks esindaja poolt esitatud arveid aktsepteerinud, heaks kiitnud või nende eest tasunud. Lihtsalt esindaja poolt esitatavad arved on formaalsed (illusoorsed), mis ei saa olla hagejale siduvad koostoimes TsMS §-iga 175 lg 1.
25.Käesoleval juhul moodustub tunni hinnaks 153 eurot ja 38 senti, mis on asja keerukusest lähtuvalt ebamõistlik õigusabi tunni hind ka koos käibemaksuga. Samuti
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-52572 kohtuistungil esindamine jäi alla ühe tunni ning väljaspool kohturuume olev tunnitasu on ebaproportsionaalne, arvestades käesoleva asja esemest tulenevat keerukust, mahukust. Hageja esitas hagiavalduse 10.12.2012, mille maakohus võttis menetlusse 31.10.2013, seega tulenevalt sel ajal kehtinud TsMS § 175 lõike 4 ja määrusega kehtestatud lepingulise esindaja menetluskulude piirmäärade alusel oli hagejal õigustatud ootus olla koheldud sel ajal kehtinud normide ja kohtupraktika järgi, milles ei ole asja keerukust arvestades proportsionaalne lugeda lepingulise esindaja tunni hinnaks 145 eurot koos käibemaksuga. Sel ajal (2013, 2014) kehtinud korra ja kohtupraktika kohaselt oli mõistlik tunni hind 125 eurot koos käibemaksuga, arvestades, et asi oli keerukas. Kuid käesolev asi, mis lõppes ilma lõpliku otsuseta, ei saa olla keerukas, et rahuldada tunni hind selle maksimumina, arvestades, et asi määrati peale esimest eelistungit kirjalikku menetlusse.
26.Maakohus ei ole küsinud kostja seisukohta vabamaksegraafiku osas 12 kalendrikuule, ja ei ole arvestanud majanduslike tagajärgedega, arvestades, et hageja oli vabastatud käesolevas asjas riigilõivu tasumisest. Menetluse edasine käik
27.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas seisukoha saamiseks kostjale.
28.Kostja määruskaebusele ei vastanud.
29.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lgle 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
30.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
31.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, et käesoleval juhul puudus maakohtul alus kostja menetluskulude kindlaksmääramiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et arvestades tsiviilasja menetlemisega seotud asjaolusid (kohtuvaidlusi ei peetud ning kohus ei määranud menetluskulude esitamiseks tähtaega), puudus kostjal võimalus menetluskulude nimekirja esitamiseks enne asjas lõpplahendi tegemist.
32.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt toimus asjas üks istung 04.02.2014, mille lõpus määras kohus poolte nõusolekul jätkata asja menetlust kirjalikult (I kd, tlk 195-196). Menetlust lõpetava lahendi tegi maakohus 04.05.2015 (II kd, tlk 163-164), määramata enne määruse tegemist menetlusosalistele tähtaega menetluskulude nimekirjade esitamiseks.
33.Määruskaebuse esitaja on küll õigesti viidanud alates 01.01.2015 jõustunud TsMS § 176 lg 4 üldpõhimõttele, et menetluskulude nimekiri esitatakse igas kohtuastmes, kuid jätnud arvestamata samaaegselt jõustunud TsMS § 176 lg 2 erisättega, mille kohaselt kui asja menetletakse kirjalikus menetluses, annab kohus enne kohtuotsuse või asja lõpetava määruse tegemist menetlusosalistele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks.
34.Kuna käesoleval juhul oli asja läbivaatamine määratud kirjalikku menetlusse, pidi menetluskulude nimekirjad menetlusosalistelt küsima maakohus. Seega ei ole kostja
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-52572 menetluskulude nimekirja esitamisel ühtki tähtaega rikkunud ega hilinenud ning maakohus võis menetluskulud kindlaks määrata.
35.Määruskaebuse esitaja on ringkonnakohtul alternatiivselt palunud kontrollida maakohtu otsustust kindlaksmääratud menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse osas.
36.Vastuseks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lõike 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt. Riigikohtu lahendid nr 3-2-1182-15; 3-2-1-145-15). Ringkonnakohtu hinnangul diskretsioonipiiride ületamist maakohtule käesoleval juhul ette heita ei saa. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on loogiline ja jälgitav. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et põhjendatuks saab pidada kostjale õigusabi osutamiseks kulunud 6 töötundi. Põhjendamatu on määruskaebuse esitaja seisukoht, et asjas määratud istung kestis alla tunni. Istungi protokollist nähtub üheselt, et istung algas kell 11.00 ja lõppes 12.00 (I kd, tlk 195196). Osutatud õigusabi tunnihinna leidmisel on maakohus arvestanud nii vaidluse asjaolusid, asja keerukust, esitatud menetlusdokumente kui õigusabi osutamisega kaasnenud töömahtu.
37.Määruskaebuse esitaja väitel oli tal õiguspärane ootus, et maakohus lähtub menetluskulude kindlaksmääramisel hagi esitamise ajal kehtinud korrast ja õigusabi osutamise ajal (2014) kohtupraktikas mõistlikuks peetud tunni hinnast. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu ning selgitab, et kuivõrd Riigikohus tunnistas 26.02.2014 lahendiga nr 3-2-1-153-13 TsMS § 175 lg 4 (lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäärad) põhiseadusvastaseks, ei saanud maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel varasemalt kehtinud piirmääradest enam lähtuda. Lisaks on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-115-14 sedastanud, et menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb kohtul lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust hinnata igas kohtuasjas eraldi.
38.Määruskaebuse esitaja on esitanud ringkonnakohtule taotluse kontrollida kostjale esitatud õigusabi arvete tasumist.
39.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul alust kohaldada TsMS § 176 lg 6, kuna asjas on kostjat esindanud vandeadvokaat ning puudub alus kahelda, et kostjal poleks tekkinud kohustust tasuda õigusabi eest. Riigikohus on lahendis 3-2-1-154-15 leidnud, et: „TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Näiteks juhul, kui menetlusosalise lepinguliseks esindajaks on TsMS § 218 lg 1 p 1 järgi vandeadvokaat, siis võib eeldada, et menetlusosalisel on õigusteenuse eest tasumise kohustus, ning sellisel juhul saab kohus õigusabikulude hüvitamise otsustada ilma TsMS § 176 lg 6 esimest lauset kohaldamata“ (p. 11).
40.Lisaks on määruskaebuse esitaja ringkonnakohtule esitanud taotluse määrata väljamõistetud menetluskulude tasumine graafiku järgsete osamaksetena 12 kuu jooksul ning maakohtule ette heitnud, et kohus ei küsinud selles osas kostja seisukohta ega arvestanud menetluskulude väljamõistmisel majanduslike tagajärgedega.
41.Tsiviilasja materjalide kohaselt on maakohus kohtute infosüsteemi andmetel määruskaebuse kostjale kätte toimetanud ja sellele vastust küsinud 28.12.2015 (III kd, tlk 12). Seega on maakohus hageja eelnimetatud taotlusele kostja seisukohta küsinud. Kostja ei ole pidanud määruskaebusele ning taotlusele vastamist vajalikuks.
42.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitaja taotlus on võimalik lahendada ilma kostja seisukohata ja tuleb selle põhjendamatuse tõttu jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitaja ei ole esile toonud, milliste asjaolude esinemine tingiks tema
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-52572 taotluse rahuldamise. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et seadusest ei tulene kohtule menetluskulude väljamõistmisel kohustust arvestada menetluskulusid tasuma kohustatud isikule eelnevas menetluses antud menetlusabi faktiga. Määruskaebuse esitajale jääb kohtulahendi edasise täitmise käigus võimalus kostjaga vastava kokkuleppe saavutamiseks, nagu maakohus õigesti märkinud on.
43.Eeltoodust tulenevalt jäävad määruskaebus ja esitatud taotlused kohustada kostjat esitama menetluskulude tasumist tõendavad dokumendid ning määrata vaidlustatud määruse täitmine 12 kuulise osamaksena rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata.
44.TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
45.TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav Iko Nõmm
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.