T.C M. hagi P.G vastu ühisvara jagamiseks P.G vastuhagi T.C M. vastu ühisvara jagamiseks
Tsiviilasja
hind 875 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised esindajad
ja
Tartu Maakohtu 4. märtsi 2025. a vaheotsus T.C M. apellatsioonkaebus
Kirjalik menetlus nende Apellant (hageja): T.C (isikukood lepinguline esindaja Kristel Kangilaski
XXX),
Vastustaja (kostja): P.G (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Karina LõhmusEin
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada T.C M. apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Maakohtu 4. märtsi 2025. a vaheotsus osaliselt osas, milles maakohus tuvastas, et liisingulepingust nr XXXXXXXXX tulenevate varaliste õiguste T.C M. poolt lahusvara huvides kasutamise eest ühisvarasse tasumisele kuulub rohkem kui 3450 eurot.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega sõnastada maakohtu otsuse resolutsiooni p 1.2 esimene lause järgnevalt: „1.2. T.C M. ja AS SEB Liising vahel 2013. a sõlmitud liisingulepingust nr
XXXXXXXXX tulenevad varalised õigused ja kohustused ning nimetatud lepingust tulenevate varaliste õiguste T.C M. poolt lahusvara huvides kasutamise eest ühisvarasse tasumisele kuulub 3450 eurot.“
4.1.Teha asjas vaheotsus ja tuvastada, et P.G ja T.C M. ühisvarasse kuuluvad ja P.G ja T.C M. solidaarkohustused on:
4.1.1.P.G, T.C M. ja AS Sampo Pank (hilisemalt Danske Bank A/S Eesti filiaal, mille laenuportfelli haldab praegu LHV) vahel 5. juulil 2007 sõlmitud laenulepingust nr XXXXXX tulenevad kohustused;
4.1.2.T.C M. ja AS SEB Liising vahel 2013. a sõlmitud liisingulepingust nr XXXXXXXXX tulenevad varalised õigused ja kohustused ning nimetatud lepingust tulenevate varaliste õiguste T.C M. poolt lahusvara huvides kasutamise eest ühisvarasse tasumisele kuulub 3450 eurot;
4.1.3.P.G lahusvarasse kuuluvad:
4.1.3.1.korteriomand XXXXXXXXX (registriosa nr XXXXXXXXXX);
4.1.3.2.korteriomand XXX X, XXX (registriosa nr XXXXXXXX).
5.Jätta asja materjalide juurde võtmata apellatsioonkaebusega esitatud tõend: XXXX OÜ 14. augusti 2024. a e-kiri ja arve nr 1437225 ning lugeda see T.C M.le tagastatuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.T.C (hageja) esitas 3. novembril 2022 Tartu Maakohtule hagi P.G (kostja) vastu ühisvara jagamiseks, kostja esitas 4. aprillil 2023 vastuhagi ühisvara jagamiseks.
2.Kostja esitas 1. märtsil 2024 taotluse teha vaheotsus poolte ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks, kostja täpsustas taotlust 7. juunil 2024. Kostja palub tuvastada, et hageja ja kostja ühisvarasse kuuluvad ja/või nende solidaarkohustused on hageja, kostja ja AS-i Sampo Pank vahel 5. juulil 2007 sõlmitud laenulepingust nr XXXX tulenevad kohustused ning hageja ja AS-i SEB Liising vahel 2013. aastal sõlmitud liisingulepingust nr XXXXXXXXX tulenevad varalised õigused ja kohustused ning liisingulepingust tulenevate varaliste õiguste hageja poolt lahusvara huvides kasutamise eest ühisvarasse tasumisele kuulub 4140 eurot. Kostja palub tuvastada, et tema lahusvarasse kuuluvad Tallinnas XXXXXXXXX asuv korteriomand (registriosa nr XXXXXXXXXX) ja X XXX X asuv korteriomand (registriosa nr XXXXXXXX). Nii hageja kui kostja olid laenulepingu nr XXX poolteks, kostja oli laenusaaja ja hageja kaastaotleja, lepingust tulenevad kohustused on hageja ja kostja solidaarkohustused. Laenusummast 40 264 eurot 34 senti kasutas kostja XXX X korteriomandi (registriosa nr XXXXXXXX) ostuhinna osaliseks tasumiseks. Laenusummast 12 781 eurot 66 senti kasutasid pooled hageja emale kuulunud X talu kinnistul (registriosa nr XXXXXXXX) asuva elumaja renoveerimiseks. Liisingulepingu nr
XXXXXXXXX
esemeks oli sõiduauto Honda CRV registreerimisnumbriga XXXXXXXX. Sõiduauto oli hageja kasutuses ja jäi pärast abielu lahutamist hageja kasutusse. Hageja ostis sõiduauto liisingulepingu tähtaja saabudes liisinguandjalt välja. Liisingulepingu alusel on tasutud kokku 24 480 eurot 84 senti, millest abielu ajal on tasutud 8443 eurot 70 senti (34,5%) ja pärast abielu on hageja tasunud 16 037 eurot 14 senti (65,5%). Sõiduauto väärtus on 12 000 eurot. Sellest 34,5% on omandatud ühisvara arvel, mistõttu tuleb hagejal ühisvarasse hüvitada 4140 eurot. XXXXXXXXX ja XXX X korteriomandid on kostja lahusvara. Kostja sai nende omanikuks enne hagejaga abielu sõlmimist. Kostja ei omandanud korteriomandeid, sõlmides oma eelmise abikaasa A.A. ühisvara jagamise lepingu. Korteriomandite ühisvara jagamisel kostja ainuomandisse jäämine ei ole käsitatav vara omandamisena. Kosja oli korteriomandite omanik juba enne M.M.ga ühisvara jagamise lepingu sõlmimist. Korteriomandite omandamiseks ei ole kasutatud hageja ja kostja ühisvara. Kuigi kostja ja M.M. vahel sõlmitud ühisvara jagamise lepingu kohaselt oli kostja tasunud M.M. hüvitist 100 000 krooni, ei ole kostja tegelikult M.M. ühisvara jagamisega seoses hüvitist tasunud. M.M. tasus 100 000 krooni kostja ema Õ.A.. Hageja ei tasunud M.M. 45 000 eurot selleks, et hüvitada 1⁄2 XXX X korteriomandi väärtusest. Kuigi kostja omandas XXXXXXXXX korteri vallasasjana ajal, mil ta oli M.M.ga abielus, oli XXXXXXXXX korteriomand kostja lahusvara. Kostjal oli Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a määrusega nr 198 kinnitatud eluruumide erastamise korrast tulenev õigus XXXXXXXXX korteri erastamiseks juba enne M.M.ga abielu sõlmimist, vastav õigus kuulus kostja lahusvarasse. Asjaolu, et kostja realiseeris vastava õiguse tema ja M.M. abielu ajal, ei toonud kaasa XXXXXXXXX korteri kostja ja M.M. ühisvarasse kuulumist. Korteri eest ei tasunud kostja ega M.M., vaid kostja isa oma EVP-dega. Kui XXXXXXXXX korterit ei saa lugeda omandatuks kostja lahusvarasse kuuluva varalise õiguse alusel, tuleb lugeda korter analoogia korras kostja lahusvarasse omandatuks. Tegemist on kinkele sarnase olukorraga. Kuna korter kuulus vallasasjana kostjale, kuulus ka pärast
korteri erastamist tekkinud korteriomand kostja lahusvarasse (vt RKTKo 11.04.2006, 3-2-1164-05).
3.Hageja palus jätta kostja taotlused vaheotsusega rahuldamata. Laenulepingust nr XXXX tulenevad kohustused ei kuulu hageja ja kostja ühisvarasse ning see ei ole hageja ja kostja solidaarkohustus. Laenu eesmärk oli XXX X korteriomandi (ridaelamu) ostuhinna osaline tasumine. Kinnisasi hakkas kuuluma kostjale lahusvarana, seega võeti laen kostja, mitte perekonna huvides. Laenu eesmärgiks ei olnud hageja perekonnale kuulunud maamaja renoveerimine, laenu selleks ei kasutatud. Liisingulepingust nr XXXXXXXXX tulenevad õigused ja kohustused kuulusid poolte ühisvarasse. Sõiduki väärtus ei olnud rohkem kui 8000 eurot, ühisvarasse kuulub hüvitamisele 2760 eurot. XXX X ja XXXXXXXXX korteriomandid on poolte ühisvara. XXX X korteriomand kuulus kostja ja tema varasema abikaasa M.M. ühisvarasse. Kostja ja M.M. ühisvara, sh XXX X korteriomand jagati hageja ja kostja abielu ajal ning korteriomandi ainuomanikuna kanti kinnistusraamatusse kostja. Kostjale kuulus enne abielu hagejaga 1⁄2 korteriomandist, teise 1⁄2 korteriomandist omandas kostja abielu ajal hagejaga ja sellest sai hageja ja kostja ühisvara. Ühisvara jagamise lepingu kohaselt tasus kostja M.M. kompensatsiooni 100 000 eurot. Tõendatud ei ole, et seda hüvitist ei tasutud poolte ühisvara arvel. Lisaks tasus hageja M.M. XXX X korteri eest 45 000 krooni. XXXXXXXXX korter kuulus kostja ja M.M. ühisvarasse, mis nähtub kostja ja M.M. ühisvara jagamise lepingust. X tn korteri eest tasuti EVP-des, mille kostja ütluste kohaselt ta sai kinkena oma isalt. TsK § 260 lg 1 järgi pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. EVP-de kinkeleping ei olnud notariaalselt tõestatud ning on seega tühine. Seega X tn korter oli kostja ja M.M. ühisvara. X tn korter on poolte ühisomandis sarnaselt XXX korteriga.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus tegi 4. märtsil 2025 asjas vaheotsuse. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja ühisvarasse kuuluvad ja poolte solidaarkohustused on hageja, kostja ja AS-i Sampo vahel 5. juulil 2007 sõlmitud laenulepingust nr XXXX tulenevad kohustused ning hageja ja AS-i SEB Liising vahel 2013. aastal sõlmitud liisingulepingust nr XXXXXXXXX tulenevad varalised õigused ja kohustused ning varaliste õiguste hageja poolt lahusvara huvides kasutamise eest ühisvarasse tasumisele kuulub 4140 eurot. Maakohus tuvastas, et XXXXXXXXX ja XXX X korteriomandid kuuluvad kostja lahusvarasse. Riigikohus on 21. märtsi 2007. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07 p-s 23 märkinud, et vastavalt PKS § 14 lg-le 1 on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Vara on TsÜS § 66 järgi isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega moodustub ühisvara nii varalistest õigustest kui ka kohustustest. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Laenulepingust nr XXXX tulenevad kohustused on poolte solidaarkohustused, sest laenulepingu kohaselt on kostja laenusaaja ja hageja kaastaotleja. Laenuleping oli suunatud võimaluse realiseerimisele kasutada raha perekonna huvides. Pooled ei vaidle, et laenu kasutamise eesmärk oli XXX X korteriomandi ostuhinna osaline tasumine. Lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest vastutasid nii hageja kui ka kostja ning pangal
võlausaldajana on õigus nõuda neilt mõlemalt laenulepingu täitmist, seega pooled vastutavad laenu tagasimaksmise eest solidaarselt. Kuigi XXX X korteriomand määrati kostja lahusvaraks, siis korteriomandit kasutati pere hüvanguks ja tegemist oli poolte ühiselt kasutatava koduga kuni kooselu lõppemiseni. Olukorras, kus laenust 40 264 eurot 34 senti kasutati ühiselt kasutatava kodu ostmiseks, saab laenulepingu sõlmimist pidada perekonna huvides võetud kohustuseks PKS1995 § 20 lg 2 tähenduses. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et laen võeti vaid kostja isiklikes huvides (sest kinnisasi jäi kostja lahusvaraks), kuivõrd laenatud rahast suuremat osa tarvitati ühiselt kasutatava kodu ostmiseks ja ülejäänud laenusummat, s.o 12 781 eurot 66 senti, kasutasid pooled hageja emale kuulunud X talu kinnistul asuva elamu renoveerimiseks, mida tõendab kostja vande all antud seletus. Seda, et pooled renoveerisid X talu elamut, kinnitasid nendega seotud isikud A. T.C ja Õ.A.. Hageja vande all antud seletus ei lükka ümber kostja poolt esitatud asjaolude olemasolu, sest hageja seletus ei ole kinnitust leidnud läbi muude usaldusväärsete tõendite. Hageja väited, et laenust üle jäävat 12 781 eurot 66 senti kasutati ridaelamu remondiks, ei ole piisavalt tõendatud. Hageja väide, et ta sai raha X talu renoveerimiseks metsa müügist, ei ole selgelt seostavad X talu elamu renoveerimisega. Hageja poolt laenumaksete tasumise seostamine kooselu kestuse ja korteri kasutamisega ei ole teiste tõenditega piisavalt kinnitust leidnud. Laenulepingust tulenevaid hageja kohustusi ei saa kitsendada tema väidetavad lubadused osaleda laenu tagastamises ainult kuni kooselu lõppemiseni. Hageja väide, et tema maksekorralduste selgitused „üür“ näitavad, et tegemist oli tasuga kinnisasja kasutamise eest, ei ole usutav olukorras, kus tegemist oli pooltevaheliste perekondlike suhetega. Perekonna toimimise põhiliseks viisiks saab olla vähemalt teineteise igakülgne toetamine. Pooled ei vaidle, et liisinguleping nr XXXXXXXXX sõlmiti poolte abielu ajal ja seega kuulusid liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused PKS § 25 alusel poolte ühisvarasse. PKS § 34 lg 1 sätestab, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Pooled ei vaidle, et liisingulepingu alusel tasuti abielu ajal kokku 8443 eurot 70 senti ning pärast poolte abielu lahutamist on hageja tasunud 16 037 eurot 14 senti. Kokku on tasutud 24 480 eurot 84 senti, millest abielu ajal on tasutud 34,5% ja pärast abielu 65,5%. Pooled ei vaidle, et hageja on kasutanud liisingulepingust nr XXXXXXXXX tulenevat õigust lepingu esemeks oleva sõiduauto välja ostmiseks ning on saanud liisingulepingu objektiks olnud sõiduauto omanikuks. Kostja leiab, et liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto väärtus on 12 000 eurot. Hageja leiab, et sõiduki väärtus ei ole rohkem kui 8000 eurot. Hageja avaldas sõiduki müügikuulutuse hinnaga 10 000 eurot, sõiduki eest oldi valmis tasuma kuni 8000 eurot, mis on mootorsõiduki väärtus. Järgnevalt tegi nn carprof.ee domeeniga seotud isik kiirmüügi pakkumised 7500 ja 8000 eurot. On üldteada, et sellise profiiliga äriühingud ostavad kokku ja müüvad edasi mootorsõidukeid, et teenida kasumit. Seetõttu saab kostja esitatud mootorsõiduki turuväärtust tõendavat tõendit hinnata usaldusväärsemaks, poolte hinnangud ei ole ka liiga erinevad. Kuivõrd hagejal on kohustus hüvitada ühisvarasse auto väärtusest proportsionaalne summa, mis vastab abielu ajal tehtud maksetele, siis tuleb hagejal ühisvarasse hüvitada 4140 eurot. PKS § 27 lg 1 sätestab, et ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara. Varaese loetakse ühisvara hulka kuuluvaks, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine lahusvara hulka ja lahusvara hulka kuulumise eeldused peab tõendama see abikaasa, kes väidab vara kuulumist lahusvarasse (vt RKTKo 2-17-8832/133, p 20). Ühisvara koosseis määratakse kindlaks vara omandamise ajal kehtinud seaduse alusel. Enne 1. juulit 2010 omandatud vara kuulumise üle
ühis- või lahusvara hulka lähtutakse enne 1. juulit 2010 kehtinud seaduse sätete alusel. PKS1995 § 15 lg 1 kohaselt on lahusvaraks vara, mis oli abikaasa omandis enne abiellumist. Kostja palub tuvastada, et ühisvarasse ei kuulu kostja lahusvaraks olevad XXXXXXXXX ja XXX X korteriomandid. Kostja tõi välja, et hageja ja kostja abielu sõlmiti 31. detsembril 2003. Poolte abielu lahutati 5. juunil 2015. Need korteriomandid olid kostja poolt omandatud enne abielu hagejaga ja on seega kostja lahusvara. Omandamiseks ei ole kasutatud ühisvara. Kostja ja M.M. sõlmisid 9. veebruaril 2006 ühisvara jagamise lepingu. Kostja ja M.M. leppisid kokku, et XXXXXXXXX ja XXX X korteriomandid jäävad kostja ainuomandisse. Ühisvara jagamisel M.M.ga 9. veebruaril 2006 nimetatud korteriomandite kostja ainuomandisse jäämine ei ole käsitletav vara omandamisena PKS 1995 § 14 lg 1 tähenduses. Kostja ei omandanud XXXXXXXXX ja XXX X korteriomandeid ühisvara jagamise lepingu sõlmimisega. Kostja oli korteriomandite omanik enne ühisvara jagamise lepingu sõlmimist. Maakohus leidis, et määravat tähendust omavate asjaolude olemasolu on vaheotsuses viidatud tõenditega tõendatud. Kostja väitel on XXXXXXXXX korter omandatud erastamise teel 21. septembril 1995. Ostuhinna tasus kostja isa EVP-dega. Kostja kanti XXXXXXXXX korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse 6. augustil 2003. 26. septembril 2019 kanti kostja uuesti XXXXXXXXX korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse. XXXXXXXXX korteri omandamine ei toimunud kostja ja M.M. ühisvara arvel. Maakohus leidis, et hageja ei ole vaidlustanud eelnimetatud asjaolusid selliselt, et see tooks kaasa vaheotsuse tegemisel kostja nõuete rahuldamata jätmise. Kostja väitel omandati XXX X korteriomand 26. novembril 1996 M.M. poolt. Kostja oli abielus M.M.ga 25. juuni 1994–12. detsember 2003. Tulenevalt PKS 1995 § 14 lg-st 1 läks korteriomand kostja ja M.M. ühisvarasse. Maakohus leidis, et hageja poolt 18. augustil 2003 M.M. 45 000 krooni maksmine ei võimalda järeldada, et XXX X korteriomand on kostja ja hageja ühisvara. Pooled abiellusid 31. detsembril 2003. 45 000 krooni maksmine toimus enne abielu sõlmimist. Õige on kostja seisukoht, et XXX X korteriomand ei kuulunud kostja ja M.M. kaasomandisse, vaid nende ühisomandisse ja M.M.l ei olnud seega võimalik teha tehinguid 1⁄2 mõttelise osa XXX X korteriomandiga ning hagejal ei olnud võimalik saada 1⁄2 mõttelise osa XXX X korteriomandi omanikuks. XXX X korteriomandi väidetud võõrandamise tehingu eelduslik kostja nõusolek puudub. Maakohus luges M.M. kirjaliku seletuse ja 27. novembri 2023. a istungil antud ütlustega ning kostja 22. mai 2024. a istungil antud ütlustega tõendatuks, et hageja kandis M.M. 45 000 eurot hüvitisena XXX X korteri kasutamise eest. Asjas puuduvad tõendid, et lugeda need ütlused mööndusteta ebausaldusväärseteks. Hageja väide, et kostja ei saanud XXX X korteriomandit tasuta, ei ole kinnitust leidnud. Hageja väide, et ta maksis XXX korteri kasutamise eest majandamiskulusid, mistõttu ei ole alust käsitleda 45 000 krooni maksmist tasuna korteri kasutamise eest, ei lükka ümber kostja väiteid. Õige on kostja seisukoht, mille kohaselt ühisvara jagamine M.M.ga ei loonud ühisomandit hagejaga. Kuivõrd majanduslik panustamine korteriomandite omandamiseks ja nende osas ühisvara tekkimiseks hageja poolt puudub, siis tema poolt taotletud lahendus ei ole õiglane. Kostja ema Õ.A. tasus 11. augustil 2003 50 000 krooni ja 4. septembril 2003 50 000 krooni, kokku 100 000 krooni M.M.. Nendest kahest ülekandest tulenevalt ei tekkinud kostjal kohustusi hageja ees (ka pärast ühisvara jagamise lepingu sõlmimist M.M.ga).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ning teha asjas uus otsus, millega tuvastada, et hageja ja kostja ühisvarasse kuuluvad XXXXXXXXX ja XXX X korteriomandid ja hageja ja AS-i SEB Liising vahel 2013. aastal sõlmitud liisingulepingust nr XXXXXXXXX tulenevad varalised õigused ja kohustused ning nimetatud lepingust tulenevate varaliste õiguste hageja poolt lahusvara huvides kasutamise eest ühisvarasse tasumisele kuulub mitte rohkem kui 2760 eurot. Hageja palub tuvastada, et ühisvarasse ei kuulu ja poolte solidaarkohustus ei ole hageja, kostja ja AS-i Sampo Pank vahel 5. juulil 2007 sõlmitud laenulepingust nr EEL–050707EMT tulenev kohustus. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud materiaal- ja menetlusõigusnorme ja hinnanud ebaõigesti asjaolusid ja tõendeid ning teinud sellest tulenevalt ebaõige otsuse. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et laenulepingust nr EEL–050707EMT tulenev kohustus on ühisvarasse kuuluv kohustus. Laen võeti kostja isiklikes huvides, mitte perekonna huvides. Kuna XXX X korteriomand (ridaelamu) ei kuulunud ühisvara hulka, ei saanud ühisvarasse kuuluda ka kinnistu omandamiseks võetud laen. Vastupidine järeldus oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Isegi kui tegemist on solidaarkohustusega, siis tuleb poolte vahelises suhtes võrdsusest kõrvale kalduda 100% ulatuses (VÕS § 69 lg 1 viimane osa). Kostja ei ole tõendanud, et 12 781 eurot 66 senti kasutati X talu renoveerimiseks. Isegi kui seda tehti, siis oli tegemist hageja emale kuulunud kinnistuga. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et A. M. ja Õ.A. ütlusi saab lugeda usaldusväärseteks tõenditeks. Hageja 31. mail 2024 esitatud K.V. tunnistus kinnitab, et kostja on asunud tõendeid fabritseerima. Seetõttu tuleb ebausaldusväärseks lugeda A. M., Õ.A. ja kostja vande all antud ütlused. Maakohus eelistas kostja tõendeid. Hageja 31. mail 2024 esitatud M.K. ütlustes nähtub, et M.K. tegi ridaelamus remondi. Maakohus on jätnud tõendi arvestamata. Hageja sai X talu renoveerimiseks raha metsamaterjali müügist Maakohus ei põhjendanud, kuidas laenulepingust nr EEL–050707EMT saadud ja ostuhinna tasumiseks mittekasutatud raha seondub X talu renoveerimisega, kuid metsa müügist saadud raha mitte. Maakohus jättis arvestamata ka hageja väited, et 2007. aastal, s.o enne Sampo pangast laenu saamist oli X talu juba renoveeritud. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et maksekorralduste selgitus „üür“ näitab, et tegemist oli tasuga kinnisasja kasutamise eest, ei ole usutav olukorras, kus tegemist oli pooltevaheliste perekondlike suhetega. Hageja tasus kinnistu kasutamise eest. Hageja 31. mai 2024. a menetlusdokumendi lisast 8 nähtub, et hageja on tasunud „üüri“ 127 eurot 90 senti. Hageja tasus elamise/kasutamise eest, mitte ei tasunud laenu seetõttu, et tegemist oleks ühisvaralise või solidaarkohustusega. Puudub mõistlik selgitus, miks hageja oleks pidanud selgitusse kirjutama „üür“, kui see seda ei olnud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks oleks hageja pidanud soovima tasuda laenulepingust tulenevaid kohustusi kuni laenu täieliku tagastamiseni kui kinnistu, mis laenuga osteti, ei kuulunud poolte ühisvarasse. Laenu ei kasutatud ühisvara huvides. Hageja ei vaidlusta, et hagejal tuleb PKS § 34 lg 1 alusel tasuda Honda CRV liisingumaksetega seoses hüvitis, kuid mitte 4140 eurot. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto väärtus on 12 000 eurot. Kui müügihind 8000 eurot ei ole usaldusväärne, siis tulnuks alternatiivselt aluseks võtta sõiduki müügikuulutuse hind 10 000 eurot.
Hageja kasutas vaidlusalust sõidukit uue auto sissemakseks, saades selle eest 8000 eurot. Hageja esitab tõendina XXXX OÜ 14. augusti 2024. a e-kirja, milles viimase esindaja kirjutab: „Kokku sissemaks oli 12 475–8000 vana auto“. Sama e-kirja manuses on arve summas 4475 eurot. Hagejal ei õnnestunud võõrandada sõidukit kallimalt kui 8000 eurot, seega tuleb TsÜS § 65 kohaselt lugeda sõiduki väärtuseks 8000 eurot. Hagejal ei olnud võimalik esitada tõendit varem, kuivõrd kohus määras 22. mai 2024. a istungil hagejale tähtaja vaheotsuse osas seisukohtade esitamiseks hiljemalt 21. juunil 2024. Sõiduk võõrandati augustis 2024, s.o peale maakohtu poolt määratud menetlustähtaega. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et XXXXXXXXX ja XXX X korteriomandid ei ole ühisvara. M.M. ühisomandi osast sai kostja ja M.M. vahel ühisvara jagamise lepingu sõlmimisega, mis sõlmiti hageja ja kostja abielu ajal, hageja ja kostja ühisvara. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et õige on kostja seisukoht, et XXX X korteriomand ei kuulunud kostja ja M.M. kaasomandisse, vaid nende ühisomandisse ja M.M.l ei olnud seega võimalik teha tehinguid 1⁄2 mõttelise osa XXX X korteriomandiga ning hagejal ei olnud võimalik saada 1⁄2 mõttelise osa XXX X korteriomandi omanikuks. XXX X korteriomandi väidetud võõrandamise tehingu eelduslik kostja nõusolek puudub. (otsuse p 27). Hageja ei ole vastavaid väiteid menetluses esitanud. M.M. ei teinud tehinguid 1⁄2 mõttelise osaga XXX Xühisomandist. Hageja poolt M.M. 45 000 krooni tasumine välistab PKS1995 § 15 lg 1 kohaldamise. Kostja ja M.M. ühisvara jagamise lepingust nähtub, et kostja ei saanud kortereid tasuta, seega tekkis PKS1995 § 14 lg 1 alusel hagejal ja kostjal XXX X ja XXXXXXXXX korterite osas ühisomand. XXX X korteriomandi osas ei ole ühisvara tekkimine välistatud seetõttu, et 45 000 krooni maksmine toimus enne abielu sõlmimist. Hageja tasus M.M. 45 000 krooni 18. augustil 2003 ehk Õ.A.ga samaaegselt. M.M. 27. novembri 2023 ütlustest nähtub, et M.M. sai rahalist hüvitist selle eest, et XXX korteri ühisomandi osa 1⁄2 sai kostja. Mõistliku isiku seisukohast lähtudes ei saa lugeda Õ.A. tehtud makseid hüvitiseks ühisvara eest ning hageja tehtud makset mitte. Kostja ei saanud M.M. XXX ja X tn korteri ühisomandi osa (eelduslikult 1⁄2) kinkena. M.M. tunnistas, et ta ei ole korteri kasutamise eest kunagi raha küsinud ning ka kostja ei ole talle teatanud, et hageja poolt M.M. üle kantud 45 000 oleks korteri kasutamise eest. Kostja on muutnud seisukohti selle kohta, mille eest hageja tasus M.M. 45 000 krooni. Kui 2003. aasta esimesel poolaastal esitati hagejale nõue ning kui hageja lõhkus ja laamendas ega tasunud korteri kasutamise eest, nagu kostja väidab, siis jääb arusaamatuks, miks kostja
31.detsembril 2003 hagejaga abiellus. Hageja on perioodil 2003–2006 tasunud XXX X korteri kommunaalmakseid kokku 64 949 eurot 75 senti. Hageja tasus XXX korteri kommunaalmakseid täies ulatuses, kuigi korterit kasutas ka kostja. Puudub igasugune mõistlik seletus, miks pidi hageja tasuma 45 000 krooni korteri kasutamise eest ja 100% ulatuses korteri kommunaalmakseid. Lisaks on jäänud tuvastamata, mis perioodi eest (s.o mis oli väidetavalt igakuine summa) hüvitist tasuti ning miks tasuti hüvitist ettemaksena. Hageja on panustanud vähemalt XXX korteri omandamisse 45 000 krooni. Kostja ja M.M. on nende ühisomandi jaganud hageja ja kostja abielu ajal. Kostjale ja M.M. kuulusid eelduslikult XXX ja X tn korterid võrdselt, s.o kummalegi 1⁄2 (PKS 1995 § 19 lg 1 eeldus). Kostja omandas M.M. ühisvara osa hageja ja kostja abielu ajal, seega moodustas 1⁄2 korterist hageja ja kostja ühisvara. M.M. osa omandati hageja ja kostja ühisvarasse. Tasuta omandamise välistab hageja poolt 45 000 krooni tasumine M.M..
Maakohus on põhjendamatult eelistanud kostja esitatud tõendeid ja väiteid, jättes hageja esitatud väited ja tõendid arvestamata.
5.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja palub jätta hageja esitatud XXXX OÜ 14. augusti 2024. a e-kirja asja juurde võtmata. Maakohus on asunud õigesti seisukohale, et laenulepingust nr XXXXXXXXXXXXXX tulenevad kohustused on poolte solidaarkohustused. Laenukohustuse perekonna huvides kasutamise eelduseks ei ole see, et laenu on kasutatud asja omandamiseks poolte ühisvarasse. Vaidlust ei ole selles, et laen võeti perele kodu ostmiseks. Kostjale kuulunud korteriomandi kasutuseeliseid kasutasid nii hageja kui kostja ning nende perekonnaliikmed kuni poolte kooselu lõppemiseni. Poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt pidid nad täitma laenulepingust tulenevaid kohustusi võrdsetes osades. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata hageja 11. aprilli 2021. a e-kirja poolte pojale A. M.le, milles hageja kinnitas kokkulepet. Hageja ei vaielnud vastu, et ta on sellise kirja poolte pojale saatnud. Kostja kinnitas 22. mai 2024. a istungil, et poolte vahel oli kokkulepe, et laenu tasutakse võrdsetes osades. Kostja oli seetõttu üldse nõus täiendavad 12 000 eurot laenu võtma ja selle hagejale andma. Maakohus on õigesti leidnud, et 12 781 euro 66 sendi ulatuses kasutati laenu hageja emale kuuluva kinnistu renoveerimiseks. Hageja ei ole tõendanud, et 2007. aastal, s.o enne Sampo pangast laenu saamist, oli X talu juba renoveeritud. Maakohus on sõiduauto väärtuse ja sellest tuleneva ühisvarasse makstava hüvitise suuruse õigesti tuvastanud. Hageja põhjendused, miks tal ei olnud võimalik XXXX OÜ 14. augusti 2024. a e-kirja varem esitada, ei ole käsitatavad mõjuva põhjusena. Hagejal oli tõend olemas ca pool aastat enne vaheotsuse tegemist. Hagejal ei olnud takistust selle maakohtule esitamiseks. Asjaolu, et vaidlusaluse sõiduauto kasutamisel uue auto sissemakseks määrati selle väärtuseks 8000 eurot, ei tõenda turuväärtust. Maakohus on asunud õigesti seisukohale, et XXXXXXXXX ja XXX X korteriomandid kuuluvad kostja lahusvarasse. Kostja oli korteriomandite omanik enne 9. veebruari 2006. a ühisvara jagamise lepingu sõlmimist ega omandanud neid poolte abielu ajal. Korteriomandite ühisvara jagamisel kostja ainuomandisse jäämine ei ole käsitatav vara omandamisena PKS1995 § 14 lg 1 tähenduses. PKS1995 § 19 lg 1 ei anna alust asuda seisukohale, et kostja oli enne M.M.ga ühisvara jagamise lepingu sõlmimist 1⁄2 XXX X korteriomandi omanik. Hageja poolt M.M. enne poolte abielu sõlmimist 45 000 krooni tasumise tagajärjeks ei saa olla XXX X korteriomandi kuulumine poolte ühisvara koosseisu. M.M. ja kostja sõlmitud ühisvara jagamise lepingus on hüvitiseks märgitud 100 000 krooni. M.M. kirjalik seletus koos M.M. ütlustega osutab, et hüvitis, mille M.M. pidi saama, oli 100 000 krooni. Selle summa kandis M.M. üle kostja ema. XXX X ja XXXXXXXXX korteriomandite ühisvarasse kuulumine ei sõltu sellest, et kostja ei saanud M.M. kuulunud ühisomandi osa tasuta. Kostja oli korteriomandite omanik enne hagejaga abiellumist ja nende omandamine ei toimunud poolte ühisvara arvel. Asjas kogutud tõendid, sh M.M. ja kostja ütlused tõendavad, et kostja ei ole seoses tema ja M.M. ühisvara jagamisega M.M. hüvitist tasunud. Kommunaalmaksed ei ole käsitatavad tasuna korteriomandi kasutamise eest. Hageja kasutas korterit aastatel 2001–2007, s.o pikema perioodi jooksul, kui ta tasus kommunaalmakseid.
Hageja ja kostja abiellusid 31. detsembril 2003 ja poolte varasuhteks oli varaühisus. Aastatel 2004–2006 hageja tasutud kommunaalmaksed on eelduslikult tasutud poolte ühisvara arvel. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks M.M. XXXXXXXXX korteriomandi eest hüvitist tasunud. Hageja enda väidete kohaselt ei ole M.M. saanud ei hagejalt ega kostjalt hüvitist seoses X tn korteri jagamisega. Kostja ei nõustu, et kuna kostja omandas M.M. ühisvara osa hageja ja kostja abielu ajal, siis moodustas 1⁄2 korteritest hageja ja kostja ühisvara. Kostjale kuulus koos M.M.ga enne hagejaga abielu sõlmimist 100% nii XXX kui X tn korteriomandist. Kuna vara jagatakse kinnistamisega (AÕS § 641), ei saanud kostja poolte abielu ajal XXXXXXXXX korteriomandi ainuomanikuks (vt RKTKo 18.10.2017, 2-17-4192). Poolte abielu ajal ei ole tehtud kinnistusraamatusse omanikukandeid. Kostja kanti XXXXXXXXX korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse 6. augustil 2003, s.o enne poolte abielu sõlmimist. Kostja kanti uuesti XXXXXXXXX korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse
26.septembril 2019, s.o pärast poolte abielu lahutamist. Kostjal tekkis õigus XXXXXXXXX korteri erastamiseks enne M.M.ga abielu sõlmimist. Vastav õigus kuulus kostja lahusvarasse. Asjaolu, et kostja realiseeris selle õiguse tema ja M.M. abielu ajal, ei toonud kaasa XXXXXXXXX korteri kostja ja M.M. ühisvarasse kuulumist. Kostja on tõendanud, et XXXXXXXXX korteri eest tasus tema isa. Kui XXXXXXXXX korteriomandit ei saa lugeda omandatuks kostja lahusvarasse kuuluva varalise õiguse alusel, tuleb korter lugeda PKS1995 § 15 lg 1 alusel analoogia korras sarnaselt kinkele kostja lahusvarasse omandatuks. Kuna XXXXXXXXX korter kuulus vallasasjana kostjale, kuulus ka pärast korteri erastamist tekkinud XXXXXXXXX korteriomand kostja lahusvarasse (vt RKTKo 11.04.2006, 3-2-1-164-05).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja maakohtu vaheotsus tuleb tühistada osaliselt osas, milles maakohus tuvastas, et liisingulepingust nr XXXXXXXXX tulenevate varaliste õiguste hageja poolt lahusvara huvides kasutamise eest ühisvarasse tasumisele kuulub rohkem kui 3450 eurot. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega tuvastab, et ühisvarasse tasumisele ei kuulu rohkem kui 3450 eurot. Ringkonnakohus jätab muus osas maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ringkonnakohtu otsuse toodud põhjendustel (TsMS § 657 lg 1 p 21). Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus tuvastas, et poolte solidaarkohustused on hageja ja AS SEB Liising vahel 2013. a sõlmitud liisingulepingust nr XXXXXXXXX tulenevad varalised õigused ja kohustused. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 651 lg 1).
7.Hageja esitas ringkonnakohtule tõendina XXXX OÜ poolt 14. augustil 2024 hagejale saadetud e-kirja ja selle manuses oleva arve nr 1437225. Ringkonnakohus jätab tõendi vastu võtmata. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg-s 3
sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5). Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama (TsMS § 652 lg 4 esimene lause). Maakohus tegi otsuse asjas 4. märtsil 2025, hagejal oli tõendi esitamiseks maakohtule aega pool aastat.
8.Kostja esitas maakohtule taotluse teha vaheotsus poolte ühisvara koosseisu ja ühisvaral lasuvate ning muude pere ühise majapidamisega seotud kohustuste kuuluvuse kindlaksmääramiseks. Ringkonnakohus leiab, et eeldused vaheotsuse tegemiseks TsMS § 449 lg 1 järgi on täidetud. Kohus saab teha poole taotlusel ja menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt vaheotsuse ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks (vt RKTKo 04.11.2009, 3-21-103-09, p 13). Hageja ja kostja abielu sõlmiti 31. detsembril 2003, poolte abielu lahutati 5. juunil 2015. PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva seaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (vt RKTKo 14.05.2014, 3-2-1-31-14, p 12).
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus tuvastas, et liisingulepingust tulenevate varaliste õiguste hageja poolt lahusvara huvides kasutamise eest ühisvarasse tasumisele kuulub rohkem kui 3450 eurot. Pooled ei ole ringkonnakohtus vaidlustanud maakohtu poolt tuvastushagi menetlemist, milles kohus üksnes tuvastab tulevikus tasumisele kuuluva summa suuruse ja kuna tegemist on vaheotsusega, siis ringkonnakohus menetlusökonoomiat silmas pidades selles osas maakohtu otsust ei muuda. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kasutanud liisingulepingust nr XXXXXXXXX tulenevat õigust lepingu esemeks olev sõiduauto välja ostmiseks ning on saanud liisingulepingu objektiks olnud sõiduauto Honda CRV registreerimisnumbriga XXXXXXXX omanikuks. Pooled ei vaidle ringkonnakohtu menetluses, et sõiduki väärtusest 34,5% on omandatud ühisvara arvel. Kostja leidis, et liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto väärtus on 12 000 eurot, hageja on seisukohal, et sõiduki väärtus on mitte rohkem kui 8000 eurot. Mõlemad on esitanud müügikuulutused, hageja esitas ka vastused müügikuulutustele (I kd, tl 166 jj ja II kd, tl 70 jj). Nähtuvalt hageja müügikuulutusele järgnenud pakkumistest on temale tehtud nn kiirmüügi pakkumised 7500 ja 8000 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kasumile suunatud äriühingute poolt tehtud pakkumised ei ole tõsiseltvõetavad. Samas on pakkumistes märgitud kiirmüügi hind. Arvestades, et hageja on müügikuulutuses märkinud hinnaks 10 000 eurot ning nimetatu erineb vähem kostja pakutud väärtusest, müügikuulutusele on tehtud ka pakkumised, leiab ringkonnakohus, et hüvitise määramisel tuleb lähtuda hageja müügikuulutuses märgitud hinnast. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal tuleb ühisvarasse hüvitada sellest 34,5%, seega 3450 eurot.
10.Kostja palus tuvastada, et kostja lahusvarasse kuulub X XXXXXXXXX asuv korteriomand (registriosa nr XXXXXXXXXX). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja nõude lõppjäreldusena õigesti rahuldanud. Kinnistusraamatu kande kohaselt oli kostja kantud 6. augustil 2003 (enne poolte abielu sõlmimist) korteriomandi omanikuna kinnistusraamtusse. Kostja on uuesti kantud omanikuna
kinnistusraamatusse 26. septembril 2019 (kui poolte abielu oli lahutatud) (I kd, tl 187 jj). PKS1995 § 15 lg 1 järgi oli abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Korteriomand kuulus kostjale enne poolte abielu sõlmimist. Ainuüksi kostja ja tema endise abikaasa vaheline ühisomanduses oleva vara jagamise leping ja asjaõigusleping (I kd, tl 77 jj) ei muutnud vara omandiõiguslikku kuuluvust (sellega ei muutunud poolte ühisvara lahusvaraks). Ühisvara jagamise leping ei muutnud korteriomandit aga ka kostja ja tema endise abikaasa ühisvaraks. Isegi kui asuda seisukohale, et vaatamata kinnistusraamatu kandele, oli vaidlusalune korteriomand kostja ja tema endise abikaasa ühisvara, ei ole põhjendatud väide, et korteriomand on hageja ja kostja abielu kestel muutunud omakorda poolte ühisvaraks. Ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand (asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4). Hageja väide, et kostjale kuulus hagejaga abielu sõlmides vaid pool korteriomandist ja abielu ajal sai kostja ka teise poole omanikuks, ei ole seega õiguslikult põhjendatud. Kohus võis abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud (PKS1995§ 14 lg 2). Hageja ei ole nimetatud erandi eelduste täitumisele tuginenud. Hageja leiab, et ta on kostja endisele abikaasale raha tasumisega saanud korteriomandi (ühis)omanikuks. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis viitaks kostja või tema endise abikaasa tahteavaldusele, mis viitaks soovile anda korteriomandi omandiõigus hagejale üle, ainuüksi väidetav kostja kohustuse täitmine seda ei tõenda. Kui hageja on tasunud kostja endisele abikaasale raha, võib tal olla alusetult saadu tagasinõudeõigus. Praeguses menetluses ei ole esitatud ka rahalisi nõudeid abielu kestel lahusvara arvel tehtud panuse hüvitamiseks PKS § 34 lg 2 alusel või abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel. Nõue saab aga tekkida üksnes olukorras, kus lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega. Sellist seost saab jaatada, kui mõistliku isiku arusaama kohaselt on ühisvara ese omandatud kas täielikult või osaliselt ühe abikaasa lahusvara arvel, nimetatud seost peab TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama abikaasa, kes on esitanud nõude lahusvara arvel tehtud panuse hüvitamiseks või taotleb PKS 1995 § 19 lg 2 p 3 alusel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist (vt RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677, p 18.3).
11.Kostja palus järgnevalt tuvastada, et kostja lahusvarasse kuulub X XXX X asuv korteriomand (registriosa nr XXXXXXXX). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ka selle kostja nõude lõppjäreldusena õigesti rahuldanud.
10.aprilli 2000. a kande kohaselt oli korteri omanikuks kostja endine abikaasa. Pooled ei vaidle aga selle üle, et nimetatud korteriomand kuulus kostja ja tema endise abikaasa ühisomandisse. 6. märtsil 2006 on kinnistusraamatu kande järgi omanikuks kostja. Hageja leiab, et ta on kostja endisele abikaasale raha tasumisega saanud korteriomandi (ühis)omanikuks. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus kordab otsuse p-s 10 väljendatut, et hageja ei ole tõendanud, et kostja või tema endine abikaasa oleksid väljendanud tahet anda korteriomandi omandiõigus hagejale üle, ainuüksi väidetav kostja kohustuse täitmine seda ei tõenda. Kui hageja on tasunud kostja endisele abikaasale raha või täitnud ilma õigusliku aluseta kostja võlaõiguslikku kohustust, võib tal olla alusetult saadu tagasinõudeõigus.
12.Kostja palus tuvastada, et kostja ja hageja ühisvarasse kuuluvad ja/või nende solidaarkohustused on kostja, hageja ja AS-i Sampo Pank (hilisemalt Danske Bank A/S Eesti filiaal, mille laenuportfelli haldab praegu LHV) vahel 5. juulil 2007 sõlmitud laenulepingust nr XXXX tulenevad kohustused. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja nõude õigesti rahuldanud. Laenulepingu (I kd, tl 41 jj) kohaselt on kostja laenusaaja ja hageja kaastaotleja. Laenusummaks oli 63 911 eurot 65 senti, laenu kasutamise eesmärgiks oli kinnistu asukohaga XXX, XXX X korteriomandi (registriosa nr XXXXXXXX) ostuhinna osaline tasumine. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist oli poolte ühise elukohaga kuni kooselu lõppemiseni. Ka abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest. Laenu võtmise ajal (5. juuli 2007) kehtinud VÕS § 65 lg 2 järgi tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Hageja ja kostja kui laenusaaja ja kaaslaenusaaja vastutasid laenulepingust tulenevate kohustuste kohase täitmise eest panga ees solidaarselt (vt ka RKTKo 30.10.2024, 2-21-6200, p 27 jj). VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Kui hageja leiab, et poole vahel oli teistsugune kokkuleppe, tuleb tal seda tõendada. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooltel on erinev seisukoht selles, kuidas kogu laenuraha tegelikult kasutati, kuid hageja ei ole toonud selgelt esile, milline oli poolte omavaheline kokkuleppe sisesuhtes kohustuste jagamisele. Eelduslikult toimub kooselu kestel omavaheliste panuste jagamine kokkuleppel. Asjas esitatud tõendid kinnitavad pigem seda, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt pidid nad täitma laenulepingust tulenevaid kohustusi võrdsetes osades. Kostja on seda kinnitanud 22. mai 2024. a istungil vande all antud seletustes (II kd, tl 37), samuti kinnitab seda hageja
11.aprilli 2021. a e-kiri poolte pojale A. M.le (I kd, tl 140). Vastupidisele seisukohale ei anna alust asuda hageja väited, et ta maksis kostjale kinnisasja kasutamise eest, mitte ei tasunud laenu seetõttu, et tegemist oleks ühisvaralise kohustuse või solidaarkohustusega. Ringkonnakohus märgib, et ka kehtiva PKS § 18 lg 1 järgi, kuna lepingu eesmärgiks oli poolte ühise elukoha ostuhinna tasumine, ei muuda eluaseme omandiõiguslik kuuluvus (poolte soovil kuulub korteriomand kostja lahusvarasse, I kd, tl 59) selle soetamiseks võetud võlaõigusliku kohustuse kuuluvust. Tegemist oli abielu kestel perekonna ühisele kodule tehtud kulutusega, seega panustega, mis on vajalikud perekonna eluaseme ja majapidamise korraldamiseks. Hageja enda väidete kohaselt kasutati kinnistu ostuhinna tasumisest üle jäänud raha sellel asuva ridaelamu remondiks, seega samuti perekonna huvides.
13.Kuivõrd ühisvara jagamise nõude osas jätkatakse asja lahendamist, ei märgita TsMS § 173 lg 5 kohaselt kohtulahendis menetluskulude jaotust. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.