AS SEB Pank hagi UL vastu laenude põhiosa, intresside ja viiviste nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.12.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
448 871,64 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS SEB Pank apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): AS SEB Pank (registrikood 10004252, asukoht Tallinn), lepinguline esindaja Maire Saare Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): UL (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 18.12.2015 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega AS SEB Pank hagi UL vastu laenude põhiosa, intresside ja viiviste nõudes rahuldada.
2.Välja mõista UL-lt AS SEB Pank kasuks 448 871,64 eurot, millest tagastamata laen on 350 522,93 eurot, intress 5357,03 eurot ja viivis 92 991,68 eurot.
4.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta UL kanda.
Edasikaebamise kord ja selgitused
1(9)
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2. Menetluse eelnev käik
1.13.07.2012 esitas AS SEB Pank (hageja) maakohtule UL ja JJ vastu hagi võla ja viivise saamiseks. 29.10.2012 rahuldas maakohus hagi osaliselt ja mõistis välja kostjatelt solidaarselt 12 069,72 eurot ja kostja UL-lt 4 694,79 eurot. Ülejäänud osas jättis maakohus hagi seoses nõude aegumisega rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26.06.2013 otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata ja saatis tühistatud osas tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Riigikohus tühistas 19.02.2014 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 19.06.2014 otsusega ringkonnakohus tühistas maakohtu 29.10.2012 otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata nõuded kostja UL vastu. Ülejäänud osas jäi maakohtu 29.10.2012 otsus muutmata. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
2.Kohtu nõudmisel esitas hageja 01.09.2015 hagi tervikteksti. Hageja palus välja mõista kostjalt hageja kasuks laenulepingust nr L070013551 tuleneva laenu põhiosa võlgnevuse 128 283,08 eurot, intressi 2342,74 eurot ja viivise 34 493,01 eurot ning laenulepingust nr L070025816 tuleneva laenu põhiosa võlgnevuse 222 239,85 eurot, intressi 3014,29 eurot ja viivise 58 598,67 eurot.
3.Pooled sõlmisid 05.04.2007 laenulepingu L070013551 (leping 1), mille alusel hageja väljastas kostjale laenu 153 484 eurot lepingus nimetatud tingimustel. Kostja ei täitnud tähtaegselt lepingust 1 tulenevaid laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustusi, mistõttu ütles hageja laenulepingu erakorraliselt üles 07.07.2009.
4.Hageja, kostja ja JJ sõlmisid 17.05.2007 laenulepingu nr L070025816 (leping 2), mille alusel hageja väljastas kostjale ja JJ-le laenu 259 644 eurot laenulepingus nimetatud tingimustel. Laenusaajad ei täitnud tähtaegselt lepingust 2 tulenevaid laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustusi, mistõttu ütles hageja lepingu 2 erakorraliselt üles 07.07.2009. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
6.Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja teavitamiskohustust sellega, et kostjale laenu andes ei ole hageja läbi viinud kostja krediidivõimekuse analüüsi ega hinnanud erapooletult, kas kostja on üldse võimeline hagejale ligi 6,5 miljoni kroonist laenu tagastama ning kas krediidist võib tekkida kostjale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Hageja andis kostjale laenu
2(9)
kokku 413 128 eurot (6 464 048,56 krooni), laenu tagatiseks seati hüpoteegid kinnistutele. Laenusummat kasutas kostja kinnisvara arendusprojektis Leedus, kuid seoses tekkinud majanduskriisi ja sellest tulenenud kinnisvara hindade katastroofilise langusega kukkus arendusprojekt täielikult läbi, mille tulemusena kaotas kostja kogu enda poolt teostatud investeeringu ja sissetuleku. Kostjal puudus ka muu vara, mille arvelt oleks võimalik hagejale laenu tagastamine. Eelnev muutis võimatuks hagejale laenu tagastamise.
7.Hageja ei teavitanud kostjat laenu andes kõigist olulistest krediidiga seotud riskidest, sh eelkõige kinnisvaraga seotud riskidest. Hageja professionaalse laenuandjana pidi olema teadlik, arvestades teistes riikides varasemalt kinnisvaraga toimunut, et reeglina järgneb kinnisvara buumile kinnisvara hindade kiire ja katastroofiline langus, millest hageja kostjale laenu andes ei teavitanud. Hageja pidi olema teadlik, et kostja võib kaotada nii oma Leedu kinnisvara investeeringu kui ka igakuise sissetuleku kinnisvara vahendusest, ostust ja müügist.
8.Laenulepinguid sõlmides eeldas kostja, et lepingutest tulenevad kohustused on võimalik täies ulatuses katta tagatise arvelt. Laenu andes ei selgitanud hageja kostjale riske, mis kaasnevad laenu tagatiseks oleva kinnisvara väärtuse võimaliku langusega. Laenu tagatiseks olev kinnisvara realiseeriti kokku hinnaga 50 800 eurot, kuigi tagatiseks oleva kinnisvara väärtus pidi katma täies ulatuses kogu laenusumma. Eesti Panga Presidendi määruse „Laenude teenindamise miinimumnõuded ning ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmise kord” kohaselt peab laenu tagatis kindlustama krediidiasutuse nõuete rahuldamise ning laenu andmisel tuleb krediidiasutusel teostada analüüs laenusaaja krediidivõimelisuse suhtes, kusjuures krediidivõimelisuse hindamine peab tuginema kvalitatiivsele ja kvantitatiivsele analüüsile, mis peab võtma arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada laenu tagasimaksmise tõenäosust. Hageja on rikkunud ka viidatud määrusest tulenevaid nõudeid.
9.Kuna hageja on kostjale laenu andes rikkunud nii vastutustundliku laenamise põhimõtet kui ka kostja teavitamiskohustust, siis on ta tekitanud kostjale kahju. Kui hageja oleks kostjat teavitanud kõikidest laenuga seotud riskidest, siis ei oleks kostja sellises ülisuures summas laenulepingut sõlminud. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-136-12 (p 25) selgituste kohaselt tuleb lugeda kostja kahjuks kogu summa, mida hageja kostjalt nõuab. Kostja tasaarvestab oma kahju hüvitamise nõude hageja vastu hageja rahaliste nõuetega, mille tulemusena on kõik kostja rahalised kohustused hageja ees täidetud.
10.Hageja nõutavad viivised 92 991,68 eurot on ebamõistlikult suured. Kostjal puudub vara, mille arvelt oleks võimalik hageja nõude täitmine. Seoses kinnisvarakriisiga on kostja kaotanud nii oma rahalised vahendid kui ka sissetuleku. Kostjal on seoses kinnisvarakriisiga tekkinud täitmata kohustused ka kolmandate isikute ees, sh maksuvõlgnevus koos intressidega summas 17 669,82 eurot, sissenõutavaks muutunud laenukohustus Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali ees summas ca 74 217,45 eurot. Hageja majanduslik seisund on aga läbivalt olnud väga hea. Kostja taotleb viiviste vähendamist mõistliku suuruseni. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused
3(9)
11.Harju Maakohus 18.12.2015 otsusega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
12.Pooltel ei ole vaidlust laenulepingute sõlmimise ega lõpetamise asjaolude üle, nõude aegumise üle ega laenulepingust tuleneva võlgnevuse suuruse üle.
13.Kahe laenulepingu (I kd tl 7-14 ja 20-26) alusel andis hageja kostjale laenu kokku 413 128 eurot (6 464 048,56 krooni), laenu tagatiseks seati hüpoteegid kinnistutele. 10.04.2007 laenutaotlusest (tl 105-106) nähtub, et kostja taotles laenu 4,64 miljonit eesti krooni kinnisvara soetamiseks tagatise vastu, näidates taotluses, et tema töötasu suurus on 38 600 krooni, muud tulud 40 000 krooni ning laenu kaastaotleja Jaanis Jõgi töötasu suurus on 19 800 krooni.
14.Mis tahes tõendid selle kohta, et hageja oleks laenude andmisel läbi viinud laenutaotlejate krediidivõimekuse analüüsi ning hinnanud, kas krediidist võib tekkida kostjale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi, esitatud ei ole. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta oleks teavitanud kostjat laenu andes kõigist olulistest krediidiga seotud riskidest, muu hulgas kinnisvaraga seotud riskidest. Hageja pidi professionaalse laenuandjana olema teadlik sellest, et kinnisvara hindade kiirele kasvule võib järgneda hindade kiire ja oluline langus ning sellise riski realiseerumisel võib kostja kaotada nii oma Leedu kinnisvara investeeringu kui ka oma igakuise sissetuleku kinnisvara vahendusest või ostust-müügist. Järelikult oleks hageja pidanud Eesti Panga Presidendi määruse „Laenude teenindamise miinimumnõuded ning ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmise kord” punktidest 3.5 ja 3.6. tulenevalt kostjale ja JJ-le antava laenu puhul kindlasti läbi viima laenuanalüüsi ja pöörama erilist tähelepanu laenu tagasimakse võimalustele, sest laenu tagasimaksmine sõltus otseselt Leedu kinnisvaraarenduse projekti õnnestumisest ning kinnisvarahindade stabiilsusest. Kuna hageja ei viinud läbi kostja krediidivõimekuse analüüsi ega hinnanud laenu andes, kas kostja on võimeline hagejale sedavõrd suures summas laenu tagastama ning kas krediidist võib tekkida kostjale olulisi raskusi ja lõppkokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi, siis on hageja kostjale laenu andes rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (01.01.2007 jõustunud KAS § 83 lg 3 redaktsioon).
15.Vaidlust ei ole, et seoses majanduskriisi ja sellest tulenenud kinnisvara hindade olulise langusega kukkus arendusprojekt täielikult läbi ning kostja kaotas kogu investeeringu, nii hagejalt laenatud rahasumma kui ka täiendavalt enda poolt projekti investeeritud rahalised vahendid, kusjuures majanduskriis ja kinnisvara hindade langus tõi kaasa ka kostja sissetuleku kaotuse. Laenu tagatiseks olev kinnisvara realiseeriti hinnaga 50 800 eurot, kuigi määruse p 2.5 ja 3.2 kohaselt peab laenu tagatis kindlustama krediidiasutuse nõuete rahuldamise. Kuna kostjal puudus muu sissetulek või vara, mille arvelt oleks võimalik hagejale laenu tagastada, siis on kostja saadud laenu tõttu sattunud äärmiselt raskesse olukorda ja saanud laenust olulist majanduslikku kahju.
16.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-136-12 (p 25) märkinud, et kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, tähendab kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist.
4(9)
17.Kuna kostja on esitanud antud asjas tasaarvestuse avalduse ning kostja kahjuks tuleb lugeda kogu summa, mida hageja kostjalt nõuab, siis tuleb VÕS § 197 lg 1 ja § 198 järgi tasaarvestada poolte vastastikused rahalised nõuded summas 448 871,64 eurot, mille tulemusena on kostja rahalised kohustused hageja ees täies ulatuses täidetud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
18.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega välja mõista kostjalt hageja kasuks laenulepingust nr L070013551 tulenev põhiosa võlgnevus 128 283,08 eurot, intress 2342,74 eurot ja viivis 34 393,91 eurot ning laenulepingust nr L070025816 tulenev põhiosa võlgnevus 222 239,85 eurot, intress 3014,29 eurot ja viivis 58 598,67 eurot.
19.Maakohus luges alusetult kostja kahjuks kogu summa, mida hageja nõuab. Kostja ei ole tõendanud põhjuslikku seost temal väidetavalt tekkinud kahju ja hageja tegevuse vahel. Kostjal tuleb välja tuua tekkinud kahju ja milles see täpselt seisnes. Ainuüksi krediidi saamisest ei saanud kostjale kahjulikke majanduslikke tagajärgi tekkida.
20.Hageja lähtus laenu andmisel professionaalse kinnisvara hindamisega tegeleva ettevõtte arvamusest. Hindajat ei valinud hageja, vaid kostja.
21.Maakohtu järeldus, et hageja ei viinud läbi kostja krediidivõimekuse analüüsi, on alusetu. Hageja eeldas, et laenutaotlustes esitatud andmed vastavad tegelikkusele, ja tugines nendele heas usus. Hageja teostas kostja krediidivõimekuse analüüsi lähtuvalt esitatud andmetest ja leidis, et laenusaajate sissetulek kokku 98 400 krooni on piisav tasumaks laenumakseid kokku 39 000 krooni.
22.Kostjal olid teadmised kinnisvaraäri riskidest. Asjaolu, et laenusaaja kaotab tulevikus töö või investeerib ebaõnnestunult, ei saa lugeda kahjuks, mille on tekitanud krediidiandja laenu andmisega. Kõiki riske ei saanud hageja ette näha ega pidanudki ette nägema. On ülekohtune panna kogu vastutus majanduskriisi eest laenuandja kanda.
23.Maakohus tugines alusetult kostja tõendamata väitele, et kostja kaotas kogu investeeringu, sh kostja enda poolt projekti investeeritud rahalised vahendid. Vastustaja seisukoht
24.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
25.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tuleb maakohtu otsus seoses materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega ja menetlusõiguse normide olulise rikkumisega tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.
26.Vastavalt VÕS § 396 lg-le 1, § 397 lg-le 1, § 399 lg-le 1 ja laenulepingute p-dele 5, 15.2 ja 15.3.1 on kostja kohustatud hagejale tagasi maksma saadud laenu, maksma laenu kasutamise eest intressi, milleks oli kuue kuu EURIBOR + 1% (laenuleping 1) või EURIBOR + 2% (laenuleping 2). VÕS § 113 lg 1 ja laenulepingute p 15.5 järgi on kostja poolt laenu tagasimaksete ja intressimaksetega viivitamisel õigus nõuda viivist
5(9)
VÕS § 113 lg-s 1 ja §-s 94 sätestatud määras. Pooltel ei ole vaidlust laenulepingute sõlmimise ja ülesütlemisega seotud faktiliste asjaolude ja laenu ja kõrvalnõuete suuruse üle. Seega võlgneb kostja laenulepingu nr L070013551 (laenuleping 1) järgi tagastamata laenu põhiosa 128 283,08 eurot, intressi 2342,74 eurot ja viivise 34 393,01 eurot ning laenulepingu nr L070025816 (laenuleping 2) järgi tagastamata laenu põhiosa 222 239,85 eurot, intressi 3014,29 eurot ja viivise 58 598,67 eurot. Laenud olid tagatud hüpoteekidega, millega koormatud vara realiseerimisest laekus hagejale 46 024,55 eurot. Kokku on kostja võlgnevuse suuruseks 448 871,64 eurot. Kostja vastuväide hageja nõuete aegumise kohta on lahendatud eelnevate jõustunud kohtuotsustega ja käesolevas apellatsioonimenetluses ei ole see enam vaidluse all.
27.Hageja on arvestanud viivist kuni 01.07.2012 (II kd, tl 187-188) ja kostja ei ole viivise arvestusele vastu vaielnud, kuid on palunud viivist VÕS § 162 järgi vähendada, kuna ta on kaotanud kinnisvarakriisis kogu oma vara ja tal puuduvad võimalused nõutavat viivist tasuda. Hageja nõuab kostjalt viivist VÕS § 113 lg-s 1 ja § 94 sätestatud määras. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kolleegiumi arvates ei ole alust seaduses sätestatud viivist pidada ebamõistlikult suureks. See, et kostja on väidetavalt äritehingute tõttu sattunud majanduslikult raskesse olukorda, ei anna alust viivise vähendamiseks. Võrreldes tagastamata laenu suurusega ja viivituses oldud ajaga ei ole hageja poolt nõutud viivis ülemäära suur. Liiatigi on hageja esitanud viivise nõude ajaliselt piiratult ja nõuab viivist kuni 01.07.2012.
28.Seega hageja nõue kostja vastu summas 448 871,64 eurot on põhjendatud.
29.07.09.2015 menetlusdokumendis esitas kostja tasaarvestuse avalduse, milles ta arvestas hageja nõude tasa oma kahju hüvitamise nõudega. Kostja leidis, et hageja on talle põhjustanud kahju sama suures summas kui hageja temalt nõuab. Kahju on kostjale tekkinud seoses laenude andmisel hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte ja teavitamiskohtuse rikkumisega.
30.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 27.11.2012 tehtud otsuse p-s 24 selgitanud, et iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 01.01.2007 kehtivas KAS § 83 lg-s 3. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla krediiditaotleja teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse
6(9)
rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.
31.Arvestades eelnevas lõigus toodut, on laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimet, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta.
32.Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostja krediidivõimet hinnati ja see annab aluse järeldada hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Krediidiasutuste seadusest ja laenude andmise ajal kehtinud Eesti Panga õigusaktidest ei tulene krediidivõime analüüsi läbiviimiseks täpset metoodikat. Seega oli iga panga otsustada, kuidas laenutaotleja krediidivõimet hinnata. Hageja selgitas, et laenutaotleja võimekust laen tagasi maksta hinnati ennekõike laenutaotluses avaldatud andmete järgi. Kohtule on esitatud 10.04.2007 laenutaotlus (I kd, tl 105-106). Oma järelduse tegemisel maakohus eelnimetatud dokumenti hinnanud ei ole.
33.Järgnevalt hindab kolleegium, kas hageja poolt oli piisavas mahus kostja krediidivõimet kontrollitud, s.t. kas hageja on rikkunud VÕS § 14 lg-s 1 toodud kohustusi. Hageja andis laenulepingu 1 järgi kostjale ja laenulepingu 2 järgi kostjale ja JJ-le kokku laenu 413 128 eurot, laenu tagastamise tähtaeg oli 20 aastat, laenulepingu 2 järgi oli intressimäär 6 kuu EURIBOR+2% aastas ja laenulepingu 1 järgi 6 kuu EURIBOR+1% aastas. Mõlemad laenud olid tagatud hüpoteekidega. Poolte vahel ei ole vaidlust, et laenud, mida kostjale ja JJ-le anti olid ärilaenud, kasutamiseks kinnisvaraäris Leedu Vabariigis. Seega polnud tegemist tarbimislaenuga. Kostja ja kaaslaenaja JJ olid mõlemad tegevad kinnisvaraäris. Laenutaotluses (I kd, lk 105-106) tõi kostja esile, et tema sissetulekud on kokku 78 600 krooni, millest töötasu oli 38 600 krooni ja muud sissetulekud 40 000 krooni ning kaaslaenaja JJ sissetulekud 19 800 krooni. Kokku on taotluse kohaselt laenusaajate ühe kuu sissetulek 98 400 krooni ehk 6288,90 eurot. Tegemist oli ühe kuu sissetulekutega. Igakuised laenu tagasimaksed olid alla 3000 euro. Kolleegium nõustub hagejaga, et kostjal oli laenu taotledes kohustus näidata oma sissetulekuid õigesti ja hageja sai laenu andmise otsustamisel esitatule tugineda, kuna VÕS § 14 lg 1 järgi oli mõlemal lepinguosalisel lepingueelsetel läbirääkimistel kohustus esitada andmeid, mis on tõesed ja lg 2 sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kostja esitatud ja muudest hagejale kättesaadavatest andmetest lähtuvalt pidi hageja kujundama laenu andmise kohta otsuse. Kolleegiumi arvates ei saa kostja poolt esiletoodust teha järeldust, et hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenutaotluses toodud andmete järgi olid kostja ja kaaslaenaja oma sissetulekutest
7(9)
võimelised teenindama laenu. Kostja oli tegev kinnisvaraäris ja omas vastavas valdkonnas eelnevat kogemust. Kostja ei ole esile toonud, et tema poolt esitatud või pangale teadaolevate andmete järgi oleks pidanud hageja tegema teistsuguse järelduse. Kostja ei ole väitnud, et näiteks tema maksekäitumine oleks olnud selline, mis pidanuks pangas tekitama kahtlusi, või et tema vastu oli sissenõutavaks muutunud nõudeid, mille olemasolu oleks pank saanud piisava hoolsuse juures tuvastada või tema ärialased teadmised olid kesised. Sellele, et laenu andmisel olid kostja ja kaaslaenaja võimelised laenu tagasi maksma, viitab ka see, et kuni 2008. aasta lõpuni suudeti laenu tagasi maksta. Kolleegiumi arvates ei saa hagejale ette heita, et ta oleks pidanud laenu andmisel ette nägema majanduse arenguid aasta või poolteise pärast peale laenu andmist. Kostja ei ole esile toonud, et juba laenu andmisel olid Leedu Vabariigi kinnisvaraarenduses näitajad sellised, millest finantsasutus oleks pidanud aimama ohumärke. Samuti ei saa kostja väidetest järeldada, et kinnisvaraäri Leedu Vabariigis oleks äriliselt riskantsem kui Eestis. Seega ei olnud hagejal alust järeldada, et kostja ja kaaslaenaja ei ole võimelised laenu tagasi maksa.
34.Samuti oli oluline see, et kostjale antud laenud olid tagatud hüpoteekidega. Hüpoteegisummad ületasid laenu ja kõrvalnõuete summat. Kostja kinnitas kohtuistungil (III kd, tl 12), et mõlemad hüpoteegiga koormatud kinnistud olid hinnatud kinnisvarahindajate poolt ja nende väärtus ületas oluliselt tegelikult väljastatud laenu. Eeltoodust tulenevalt ei saa hagejale ette heita, et ta oleks pidanud laenu andmise ajal olnud turusituatsioonis kahtlema tagatiste tegelikus väärtuses.
35.Maakohus on hagejale ette heitnud ka teavitamiskohustuse rikkumist, leides, et hageja oleks pidanud ette nägema kinnisvarahindade langust ja sellest ka kostjat hoiatama. Kui laenuandja rikub laenusaaja teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Kolleegiumi arvates ei saa pangale panna kohustust ette näha majanduse arengut pikemas perspektiivis ja sellest tulenevalt teavitama laenuvõtjat igasugustest võimalikest riskidest, mis võivad laenutaotlejat seoses laenuga ähvardada. Seda eriti situatsioonis, kus tegemist on kinnisvara äris tegutsevatele isikutele äriotstarbega laenu andmisega. Vastavas ärisektoris tegutsevad isikud pidid samuti olema võimelised prognoosima oma äri edukust ja riske.
36.Eeltoodut kokku võttes leiab kolleegium, et hageja on laenulepingute sõlmimisele eelnevaid läbirääkimisi pidanud kooskõlas VÕS § 14 lg-tega 1 ja 2 ning KAS § 83 lgga 3 ning pole rikkunud vastutustundliku laenamise ja teavitamise kohustust ja kostjal ei ole õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist.
37.VÕS § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kuna kostjal ei ole õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist, siis ei ole kostja hageja nõuet tasa arvestanud ja hageja nõue ei ole VÕS § 197 lg 2 järgi lõppenud.
38.Vaatamata sellele, et kostjal ei ole tasaarvestatavat nõuet eelnevalt tuvastatust tulenevalt, märgib ringkonnakohus, et ka kostja väited talle tekkinud kahju osas ei annaks alust nõuet tasa arvestada. Kostja on 07.09.2015 menetlusdokumendis, milles
8(9)
ta tegi tasaarvestuse avalduse, lugenud oma kahjuks hageja poolt nõutud summa, kuid pole esile toonud, kuidas on just kogu see summa talle saabunud negatiivne tagajärg.
39.Arvestades eelnevat tuleb hageja nõue, mille suuruse osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud, rahuldada ja kostjalt hageja kasuks välja mõista laenulepingu nr LO700013551 järgi põhivõlga 128 283,08 eurot, tasumata intressi 2342,74 eurot ja viivist 34 393,01 eurot ning laenulepingu nr LO70025816 järgi tagastamata laenu 222 239,85 eurot, intressi 3014,29 eurot ja viivist 58 598,67 eurot.
40.Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku 448 871,64 eurot.
41.Seoses maakohtu otsuse tühistamise ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.
42.Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, mistõttu ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus ja TsMS § 177 lg 2 järgi tuleb menetluskulud kindlaksmäärata maakohtul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.