Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve
Kohtuasi
AS-i SEB Pank hagi Urmas Luige vastu 169 679 euro 93 sendi ning Urmas Luige ja Janis Jõe vastu 321 129 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-27421
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Urmas Luige ja Janis Jõe kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
474 044 eurot 42 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja juhatuse liige Allan Parik Kostjad Urmas Luik ja Janis Jõgi, esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme
Asja läbivaatamise kuupäev
20. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-27421 osas, milles ringkonnakohus tühistas samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 29. oktoobri 2012. a otsuse osas, milles jäeti AS-i SEB Pank nõue aegumise tõttu osaliselt rahuldamata ja jaotati menetluskulud, ning saatis tsiviilasja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Ülejäänud osas (osas, milles rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti Urmas Luigelt AS-i SEB Pank kasuks välja 4694 eurot 79 senti ning Urmas Luigelt ja Janis Jõelt solidaarselt AS-i SEB Pank kasuks välja 12 069 eurot 72 senti) jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada Janis Jõele Urmas Luige ja Janis Jõe kassatsioonkaebuselt 23. septembril 2013 tasutud kautsjon 500 (viissada) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS SEB Pank (hageja) esitas 13. juulil 2012 Harju Maakohtule hagi Urmas Luige (kostja I) vastu 169 679 euro 93 sendi saamiseks ning Urmas Luige ja Janis Jõe (kostja II) vastu solidaarselt 321 129 euro saamiseks. Hagiavalduse kohaselt laenas hageja kostjale I 5. aprillil 2007 sõlmitud laenulepingu (edaspidi laenuleping I) alusel 153 484 eurot. 17. mail 2007 sõlmitud laenulepingu (edaspidi laenuleping II) alusel laenas hageja kostjatele 259 644 eurot. Kostjad ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ning hageja ütles mõlemad laenulepingud üles. Laenulepingu I järgi võlgneb kostja I 12. juuli 2012 seisuga 169 679 eurot 93 senti (sh tähtajaks tagastamata laen 129 067 eurot 79 senti, intress 6039 eurot 42 senti ja viivis 34 572 eurot 72 senti). Laenulepingu II järgi võlgnevad kostjad 12. juuli 2012 seisuga 321 129 eurot (sh tähtajaks tagastamata laen 251 006 eurot 71 senti, intress 10 631 eurot 16 senti ja viivis 59 491 eurot 13 senti). Hageja nõuded ei ole aegunud. Hageja määras 10. juuni 2009 ülesütlemisteates kostjatele võlgnevuse tasumiseks tähtajaks 6. juuli 2009. Poolte läbirääkimiste tulemusena pikendas hageja võlgnevuse tasumise tähtaega kuni 17. augustini 2009. Kuna kostjad võlgnevust tähtajaks ei tasunud, on laenulepingud erakorraliselt üles öeldud 18. augustil 2009 ning samal päeval muutusid hageja nõuded sissenõutavaks. Hagetavate nõuete aegumine katkes ja algas uuesti 10. veebruaril 2010, kui hageja avalduse alusel algatati täitemenetlus.
2.Kostjad ei tunnistanud hagi ja leidsid, et hageja nõuded aegusid 7. juulil 2012. Kostjad said kätte hageja ülesütlemisteatise enne ülesütlemistähtaja saabumist, seega on lepingud alates 7. juulist 2009 üles öeldud. Kostjad ei ole taotlenud hagejalt võlgnevuse tasumise tähtaja pikendamist ega ole kätte saanud hageja 17. juuli 2009. a ülesütlemisteateid. Aegumine ei ole katkenud, sest täitedokument on esitatud täitmiseks mitte kostjate, vaid teiste isikute suhtes. Kostjatele teadaolevalt ei ole kinnistute uutele omanikele täitmisteadet kätte toimetatud, seega ei saa lugeda täitemenetlust alanuks. Lisaks ei ole viivisearvestus selge ja viivist tuleb vähendada.
3.Harju Maakohus rahuldas 29. oktoobri 2012. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja laenulepingust I tuleneva võlgnevuse 4694 eurot 79 senti (sh põhivõla 784 eurot 71 senti, intressi 3696 eurot 68 senti ja viivise 213 eurot 40 senti (seisuga 11. juuli 2012)). Samuti mõistis maakohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja laenulepingust II tuleneva võlgnevuse 12 069 eurot 72 senti (sh põhivõla 3504 eurot 53 senti, intressi 7616 eurot 87 senti ja viivise 948 eurot 32 senti (seisuga 11. juuli 2012)). Maakohtu otsuse põhjenduste järgi ei vaidle pooled selle üle, et hagejal oli õigus lepingud üles öelda. Asjas on tõendatud, et hageja ütles laenulepingud üles 10. juuni 2009 teadetega ja alates 7. juulist 2009 muutusid ülesütlemisest tingitud kohustused sissenõutavaks. Hageja ei ole tõendanud, et pooled pidasid pärast nimetatud ülesütlemisteadete saatmist läbirääkimisi, ning et hageja pikendas laenu tasumiseks antud tähtaega ja võttis esitatud tahteavalduse tagasi, öeldes lepingud üles 17. juuli 2009. a teadetega alates 18. augustist 2009. Lisaks ei saanud hageja pärast 7. juulit 2009 enam samu lepinguid üles öelda, st oma esialgse avalduse õiguslikke tagajärgi ühepoolselt muuta. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-st 1 ja § 147 lg-st 1 on hageja nõuded, mis muutusid
sissenõutavaks 7. juulil 2009, aegunud. Pooled ei vaidle, et 10. veebruaril 2010 alustas hageja sundtäitmist viidatud sättest tulenevale kokkuleppele tuginedes (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19), täitur võttis täitedokumendid täitmiseks, täitedokumente ei ole tagasi võetud ega tühistatud. TMS § 2 lg 1 p 19 hõlmab ka tagatiskokkulepet. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi n-ö algse nõude ning täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13). Praegusel juhul aegumine TsÜS § 159 lg 1 järgi ei katkenud, sest isik, kellelt kohustuse täitmist nõutakse, ei ole olnud täitemenetluse osaline. TMS § 5 lg-t 1 tuleb tõlgendada viisil, et konkreetse täitemenetluse osalisteks olid isikud, kellele tagati tegelik võimalus menetluses osaleda. Tähelepanuta tuleb jätta kostjate väide, et täitemenetluses ei ole kinnistute uuele omanikule täitmisteadet käte toimetatud. Kuna kostjad täitemenetluses ei osalenud, ei saanud see menetlus nende õigusi ja kohustusi mõjutada nii, et sellest sõltuks asjas tehtav lahend. Hageja nõuded, mis muutusid sissenõutavaks 7. juulil 2009 (maakohtu otsuses on märgitud ilmselt ekslikult 7. juulil 2012) , tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata ja seetõttu maakohus neid sisuliselt ei kontrolli. Hageja nõuded, mis muutusid sissenõutavaks enne laenulepingute ülesütlemist, ei ole aegunud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1, § 397 lg 1 ja laenulepingute järgi olid kostjad kohustatud tagastama laenu ja maksma intressi. Hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus tuvastas laenu põhiosa maksete ja intressimaksete summad, mis muutusid sissenõutavaks 2009. aastal enne laenulepingute lõppemist laenumaksete aruannete alusel, millele kostjad ei ole vastuväiteid esitanud. Hageja nõuab ka viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ette nähtud määras. Maakohus arvutas tasutava viivise hageja esitatud tabelite alusel. Kostjad ei ole hageja arvutustele ega viivise määradele vastuväiteid esitanud. Kostjate vastuväide viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud. Viivis hageja nõutud määras ei ole ebamõistlik.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, ja uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. juuni 2013. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti hageja nõue aegumise tõttu osaliselt rahuldamata, ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Ringkonnakohus tuvastas, et laenulepingutest tulenevate nõuete tagamiseks oli seatud 9. aprillil 2007 hüpoteek kostja I vastu esitatavate nõuete tagamiseks Harjumaal asuvale kinnistule Suurekivi VI (omanik OÜ JärveLiiva Arendus). 24. mail 2007 oli seatud hüpoteek kostja II vastu esitatavate nõuete tagamiseks Harjumaal asuvale kinnistule Käspre VIII (omanik Janis Jõgi). Tuginedes TMS § 2 lg 1 p-st 19 tulenevale kokkuleppele, alustati hageja 10. veebruari 2010 avalduse alusel sundtäitmist. Maakohus leidis valesti, et viidatud Riigikohtu lahendis märgitud põhimõtet on võimalik rakendada vaid juhul, kui isik, kellelt kohustuse täitmist nõutakse, on olnud täitemenetluse
osaline TMS § 5 lg 1 mõttes ja kui isikule tagati tegelik võimalus menetluses osaleda. Selline käsitlus oleks olulises vastuolus nii algse nõude ja täitedokumendist tuleneva nõude omavahelise seotuse põhimõttega kui ka seatud sõltuvusse võimalike eksimustega täitemenetluse toimingute tegemisel. Kuigi hüpoteegi täitmiseks alustatud täitemenetlus puudutab kahtlemata ka selle isiku õigusi, kelle vastu olevat nõuet täitma asutakse, mistõttu võiks see isik – näiteks laenulepingujärgne võlgnik – täitemenetluses osaleda, ei tähenda tema kaasamata jätmine, et TsÜS § 159 lg 1 kohaldamine on välistatud. Kuna hagiavalduses esitatud nõuete aegumine katkes TsÜS § 159 lg 1 alusel hageja täitmisavalduse esitamisega, ei ole hagi aegunud. Kuna TsÜS § 159 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega, ei ole aegumise käsitlemisel tähtsust sellel, kas hageja on tõendanud läbirääkimiste toimumist või mitte. Kui maakohus pidas läbirääkimiste kohta esitatud tõendeid ebapiisavaks, oleks tulnud seda hagejale selgitada ning teha tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 2 järgi ettepanek esitada lisatõendeid. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel hageja nõuded, mis muutusid sissenõutavaks 7. juulil 2009, sisuliselt lahendama.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses paluvad kostjad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 159 lg-t 1, kui leidis, et täitedokumendi täitmiseks esitamine katkestas hageja nõude aegumise. Õige on maakohtu seisukoht, et kuna kostjad ei ole hageja algatatud täitemenetluse osalised, siis aegumine viidatud sätte alusel ei katkenud, ning hageja nõue on osaliselt aegunud. Ringkonnakohtu etteheide maakohtule, et hagejale ei tehtud ettepanekut esitada lisatõendeid läbirääkimiste kohta, on asjakohatu, sest see ei vasta toimiku materjalidele. Kostjad esitasid 10. oktoobril 2013 Riigikohtule taotluse, paludes lugeda TsMS § 137 lg 5 järgi tsiviilasja hinnaks 122 702 eurot 23 senti. Alternatiivselt palusid kostjad tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse jätta hageja nõudest 50 000 euro suurune osa aegumise tõttu rahuldamata, ning teha selles osas uus otsus, millega jätta selles summas hageja nõue aegumise tõttu rahuldamata. Riigikohus ei rahuldanud kostjate taotlust ning võttis
11.novembri 2013. a määrusega kostjate kassatsioonkaebuse menetlusse.
7.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles jäeti hageja nõue aegumise tõttu osaliselt rahuldamata. Asi tuleb saata selles osas TsMS § 691 p 2 aluses ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
9.Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt I laenulepingu I alusel 169 679 eurot 93 senti ja
mõlemalt kostjalt solidaarselt laenulepingu II alusel 321 129 eurot. Maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt ja mõistis laenulepingu I alusel kostjalt I hageja kasuks välja 4694 eurot 79 senti. Seda summat ületavas osas jättis maakohus hageja nõude kostja I vastu aegumise tõttu rahuldamata. Samas mõistis maakohus laenulepingu II alusel kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 12 069 eurot 72 senti. Seda summat ületavas osas jättis maakohus hageja nõude kostjate vastu aegumise tõttu rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel ei ole hageja nõue kostja I vastu aegunud osas, mis ületab maakohtu väljamõistetud summat (4694 eurot 79 senti). Samuti ei ole hageja nõue kostjate vastu solidaarselt aegunud osas, mis ületab maakohtu väljamõistetud summat (12 069 eurot 72 senti). Eeltoodust tulenevalt tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega jäeti hageja nõue aegumise tõttu osaliselt rahuldamata, ja saatis asja selles osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Ringkonnakohtu otsus on jõustunud TsMS § 456 lg 4 järgi osas, milles mõisteti kostjalt I ja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja vastavalt 4694 eurot 79 senti ja 12 069 eurot 72 senti. Kaebuse kohaselt vaieldakse kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt I ja kostjatelt solidaarselt summasid, mis ületavad vastavalt maakohtus neilt väljamõistetud 4694 eurot 79 senti ja 12 069 eurot 72 senti, või on see nõue aegunud. Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 1 kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud.
11.Ringkonnakohus leidis, et hageja nõuded ei ole osas, mis ületavad maakohtus väljamõistetud summasid, aegunud, tuginedes TMS § 2 lg 1 p-le 19 ja TsÜS § 159 lg-le 1. TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on täitedokumendiks ka notariaalset tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Viidatud säte hõlmab ka tagatiskokkulepet (vt Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 10). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja alustas sundtäitmist TMS § 2 lg 1 p-s 19 sätestatud kokkuleppele tuginedes. Riigikohus on selgitanud, et hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes tähendab sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine (vt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Praeguses asjas on tuvastatud, et kinnistud, millele seatud hüpoteegid tagasid vaidlusalustest laenulepingutest tulenevate kostjate kohustuste täitmist, on edasi võõrandatud, ning täitemenetluse osalised on kinnistute uute omanikena kolmandad isikud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus järeldas valesti, et hageja hüpoteekide sundtäitmisele pööramine täitedokumendi täitmiseks esitamisega kolmandate isikute suhtes katkestas TsÜS § 159 lg 1 alusel nõude aegumise kostjate suhtes. Võlausaldaja nõuet kolmandate isikute kui täitemenetluse mõttes kohustatud isikute (võlgnike) vastu ei saa samastada võlausaldaja nõudega põhivõlgniku vastu, mis tuleneb pooltevahelisest lepingust (n-ö algne nõue). Tegemist on nõuetega eri isikute vastu. Seega kohaldub
TsÜS § 159 lg 1 juhul, kui nii võlausaldaja algne nõue kui ka täitedokumendist tulenev nõue on esitatud põhivõlgniku vastu. Praeguses asjas on hageja algne nõue esitatud kostjate vastu, kuid täitedokumendist tulenev nõue kolmandate isikute vastu.
12.Kuivõrd hageja vaidlusaluste nõuete aegumine ei ole TsÜS § 159 lg 1 järgi katkenud (otsuse p 11) ning hagi on esitatud pärast aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1) möödumist, siis on hageja nõuded, mis muutusid sissenõutavaks 7. juulil 2009, eelduslikult aegunud. Hageja leiab aga hagiavalduses, et läbirääkimiste tulemusena pikendas hageja võlgnevuse tasumise tähtaega ja tegelikult öeldi laenulepingud üles (hageja nõue muutus sissenõutavaks) 18. augustil 2009. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud, ning ei pidanud seetõttu vajalikuks käsitleda seda, kas hageja on tõendanud väidetavaid läbirääkimisi (TsÜS § 167 tähenduses) või mitte. Kuivõrd Riigikohus asub aegumise osas vastupidisele seisukohale, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel analüüsida ja hinnata ka poolte väiteid ja tõendeid läbirääkimiste kohta. Juhul kui hageja vaidlusalused nõuded muutusid sissenõutavaks 18. augustil 2009, ei ole hageja nõue vaidlusaluste summade saamiseks aegunud. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on teinud siinkohal maakohtule tõendite hindamise osas põhjendamatuid etteheiteid. Maakohus selgitas 17. septembri 2012. a määruses pooltele asjas kohalduvat õigust ja sellest tulenevat poolte tõendamiskoormust. Määruse pst 13 nähtub, et maakohus juhtis hageja tähelepanu tõendite esitamise vajadusele, märkides, et avalduse hilisem kättetoimetamine ei ole seni piisavalt tõendatud (I kd, tl 113). Ühtlasi andis maakohus pooltele tähtaja avalduste ja dokumentide esitamiseks.
13.Menetluskulude jaotuse jätab kolleegium TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
14.Kostjad on Riigikohtule tasunud kautsjonit ettenähtust vähem. Vaidlustades ringkonnakohtu otsuse, pidid kostjad tasuma kautsjonit TsMS § 140 lg 2 järgi 3000 eurot. Kostjad on tasunud kautsjonit 500 eurot. Riigikohus on asunud seisukohale, et juhul, kui tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kaebajale nagunii tagastada, siis ei mõista kolleegium vähem tasutud kautsjonit kaebajalt välja (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-11, p 18). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kuivõrd kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kautsjon kostjatele TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel nagunii tagastada ja kolleegium ei mõista vähem tasutud kautsjonit kostjatelt välja. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.