Muud › Mereõigus

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 29.01.2016 esitas XxxxOÜ Harju Maakohtusse hagi Xxxx OÜ vastu viivise 8663 euro saamiseks. Hagi kohaselt sõlmisid pooled 03.02.2015 rendilepingu puksiirlaev Xxxxkasutamiseks kostja poolt Xxxx sadamas. Pooled leppisid kokku, et tasu laeva kasutamise eest on 170 eurot + käibemaks tunnis, millele lisandub laeva mobilisatsiooni eest sadamasse 1000 eurot (lisandub käibemaks) ja demobilisatsiooni sadamast 1000 eurot (lisandub käibemaks). Pooled leppisid kokku, et tasu laeva kasutamise eest maksab kostja hagejale hiljemalt 28.02.2015. Samuti leppisid pooled kokku, et juhul, kui kostja ei tasu arvet hiljemalt 28.02.2015, kohustub kostja maksma viivist suuruses 1,5% päevas esitatud arvete kogusummast. Viidatud viivise suurus 1,5% päevas oli kokku lepitud täitmaks ka raha tasumisele sundiva leppetrahvi funktsiooni, sest hagejal lasus omakorda tähtajaline tasu maksmise kohustus laeva reederi ees. Hageja andis laeva kostja kasutusse ja kostja kasutas laeva Xxxx sadama töödel. Hageja esitas 24.02.2015 kostjale laeva kasutamise eest arve laeva 70 tunni 15 min töötundide eest summas 12 645 eurot ja laeva mobilisatsioonide eest summas 2000 eurot, millele lisandus käibemaks, kokku summas 17 574 eurot. Kostja arvet tähtajaks ei tasunud. Kostja tasus arvest 2731 eurot 01.05.2015 ja 14 000 eurot 08.04.2015. Seega hilines kostja 16 732 euro tasumisega 31 päeva ja 14 000 euro tasumisega 44 päeva. Hageja jäi kostja poolt arve tasumisega viivitamise tõttu võlgnevusse laeva reederi ees ja kaotas selle tagajärjel reederi poolse usalduse, mis võimaldas kasutada laevu ilma ettemaksuta. Hageja esitas kostjale 11.05.2015 viivisarve summas 8663 eurot, vastavalt poolte vahel kokku lepitud viivise määrale. Kostja ei ole arvet tasunud. Kostja poolt e-kirjas pakutud viivis suuruses 0,2% päevas ei ole mõistlik ja ei korva hagejale arve tähtaegse tasumisega viivitamise eest põhjustatud ebamugavusi ja kahju. Viivis täitis ka leppetrahvi funktsiooni. Tegemist ei ole tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Pooled tegutsesid lepingu sõlmimisel mõlemad majandus- ja kutsetegevuses. Hagejal ei ole vahendatud laeva kasutamiseks välja töötatud tüüplepinguid ega mingeid tüüptingimusi. Kostja seadusjärgne esindaja on 03.02.2015 sõlmitud lepingu digitaalselt allkirjastanud samal päeval ja on seejärel saatnud allkirjastatud lepingu hageja esindajale. Kostja ei ole enne kohtuvaidlust kordagi tuginenud tüüptingimuste väitele ja on 10.07.2015 kirjas aktsepteerinud hageja õigust nõuda viivist. Viivis on 03.02.15 lepingus kokku lepitud juhuks, kui kostja ei tasu arveid hiljemalt 28.02.2015, kusjuures õigus nõuda viivist suuruses 1,5% päevas on kokku lepitud esitatud arvete kogusummast. Seega on tegemist kokkuleppega, mille sisuks oli kasutuslepingu tasu maksmine hiljemalt konkreetseks kuupäevaks (28.02.2015). Viidatud kuupäevaks tasumata jätmise riski maandamiseks ja hagejale sellest tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks lepiti kokku viivises, mis kannab nii kohustuse täitmisele sundiva leppetrahvi kui ka võimaliku kahju hüvitamisele suunatud leppetrahvi funktsiooni. Viivise kokkulepe oli eelnevast nähtuvalt suunatud kostja hoolsuskohustuse täitmise tagamiseks, kostja poolsel hoolsuskohustuse rikkumisel aga hagejale tekkiva kahjuliku tagajärje leevendamiseks. Selline kokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega ega ka hea usu põhimõttega. Lepingu vormilisest ülesehitusest nähtub, et pigem on tegemist ärikirja vormis fikseeritud poolte kokkulepetega. Tunnused, mis viitaksid tavaliselt tüüptingimustel kasutatava lepingu vormile puuduvad. 21.03.2016 menetlusdokumendis korrigeeris hageja viivisearvestust. 20.02.2015 esitas hageja kostjale arve nr 23 summas 17 574 eurot, maksetähtajaga 28.02.2015. Kostja tasus 01.04.2015 summa 2731 eurot, so 32 päeva kokkulepitus hiljem. Viivis on 1310,88 eurot. 08.04.2015 tasus

kostja 14 000 eurot, so 39 päeva kokku lepitud tähtajast hiljem. Viivis on 8190 eurot. Kokku moodustab viivis 9500,88 eurot, millest hageja nõuab 8663 eurot. Kostja vastuväited Kostja palub jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt vähendada viivist mõistliku suuruseni, so 139,10 euroni. 03.02.2015 sõlmitud puksiirlaeva XXXXrendileping on tüüptingimustel sõlmitud leping. Leping on ette valmistatud ja koostatud hageja poolt ning pooled lepingutingimuste üle läbirääkimisi ei pidanud. Kostja omapoolseid täiendusi lepingu teksti ei teinud. Lepingus kokkulepitud viivise määr 1,5% päevas ehk 547,5% aastas on selgelt ebamõistlikult suur ja kostjat ebaproportsionaalselt kahjustav. Asjakohatu on hageja selgitus, et viivis täitis leppetrahvi funktsiooni. Viivis ja leppetrahv on erinevad õiguskaitsevahendid ning tagavad erinevaid eesmärke. Viivisel ei ole kohustuse täitmisele sundivat funktsiooni. Seega ei ole viivist ja leppetrahvi võimalik samastada ning ebatavaliselt kõrget viivise määra õigustada leppetrahvi kokku leppimata jätmisega. Ühekuulise viivituse tagajärjel enam kui poole põhivõlgnevuse ulatuses viivise saamisel ei ole võimalik rääkida võlgnevuse tasumisega viivitamisest tulenevate tagajärgede kompenseerimisest, vaid hageja rikastumisest suures ulatuses kostja arvelt. Alternatiivselt taotleb kostja viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Mõistlikuks viivise suuruseks on VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määr. Kostja tasus esimese osa 2731 eurot 01.03.2015, olles seega 16 732 euro tasumisega viivituses 31 päeva. Teise osa võlgnevusest summas 14 000 eurot tasus kostja 08.04.2015, olles viivituses kõigest 8 päeva. Seega on 8663 euro suuruse viivise nõudmine ühekuulise makseviivituse tõttu kostja suhtes ebamõistlikult kahjustav ja selgelt ebaproportsionaalne. Kostja lühiajaline viivitus oli tingitud kostja raskest majanduslikust olukorrast, mille põhjustasid omakorda koostööpartnerite suured võlgnevused kostja ees. Kostja tasus võlgnevuse hagejale koheselt, kui raha tellijalt kostjale laekus. Kostja ei ole viivitanud arve tasumisega pahatahtlikult ega hoidnud kohustuse täitmisest põhjendamatult kõrvale. Kirjeldatud olukorras hagi rahuldamine oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Ei ole usutav, et kostja viivituse tõttu jäi hageja võlgnevusse laeva reederi ees ja kaotas selle tagajärjel reederi poolse usalduse. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Maakohus tuvastas asja lahendamiseks: • pooled sõlmisid 03.02.2015 rendilepingu puksiirlaeva Xxxxkasutamiseks kostja poolt Xxxx sadamas. Tasu laeva kasutamise eest lepiti kokku 170 eurot + käibemaks tunnis, millele lisandub laeva mobilisatsiooni eest sadamasse 1000 eurot (lisandub käibemaks) ja demobilisatsioon sadamast 1000 eurot (lisandub käibemaks). Pooled leppisid kokku, et tasu laeva kasutamise eest maksab kostja hagejale hiljemalt 28.02.2015 (t.lk 5-7, sama 810); • hageja esitas 20.02.2015 kostjale arve nr 23 summas 16 731 eurot, millest 11 942,50 eurot + km moodustab arve laeva kasutamise eest (töötunde 70h.15min) ja 2000 eurot + km laeva mobilisatsioonide eest, maksetähtaeg 28.02.2015 (t.lk 18, 11-13). • kostja tasus arvest 2731 eurot 01.04.2015 ja 14 000 eurot 08.04.2015 (t.lk 53); • hageja esitas kostjale 11.05.2015 viivisarve summas 8663 eurot (t.lk 14). Võlaõigusseaduse (VÕS) 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, muuhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 tuleneb, et

kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Viivisenõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1. Pooltel ei ole vaidlust selles, hageja on oma lepingujärgse kohustuse täitnud, kostja on laeva kasutanud ja lepingu järgi pidi kostja tasuma hagejale arve puksiirlaeva kasutamise eest 28.02.2015. Pooltel ei ole vaidlust ka selles, et kostja viivitas arve tasumisega. Viivisena võlgneb kostja hagejale viimase arvestusel 9500,88 eurot, millest hageja nõuab 8663 eurot. Kostja viivisearvestusele vastuväiteid ei esitanud, kuid leiab, et lepingus märgitud viivis on tüüptingimusena tühine, kuna on ebamõistlikult suur ja kostjat ebaproportsionaalselt kahjustav. Alternatiivselt taotleb kostja viivise vähendamist ja leiab, et kohaldada tuleb viivise seadusjärgset määra. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-139-14 selgitanud, et VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. Järelikult tuleb kohtumenetluses majandus- või kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber VÕS § 44 eeldus. Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav. Viivisemäär on lepingu järgi 1,5 % päevas (547,5% aastas) esitatud arvete kogusummast. Maakohus leiab, et poolte vahel sõlmitud lepingut ei saa lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Asjas ei nähtu, et kostjal puudus lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. See, et hageja esindaja on palunud allkirjastada mõlemad edastatud dokumendid, ei näita, et leping on sõlmitud tüüptingimustel ja kostjal puudus võimalus seda mõjutada. Kostja seaduslik esindaja on 10.07.2015 kirjas aktsepteerinud hageja õigust nõuda viivist. Kirjas ei ole viiteid, millest saaks järeldada, et kostja on pidanud lepingut tüüptingimustel sõlmituks (t.lk 17). Kuigi lepingus kokkulepitud viivisemäär on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Kokkulepitud viivisemäär on küll kõrge, kuid hageja poolt nõutav viivis ei ületa põhinõuet. (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49). Kostja on taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 alusel. Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamiseks tulenevad Riigikohtu 14.06.2005 lahendist nr 3-2-1-66-05. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu

diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (p 20). Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (p-d 18 ja 19). (vt. ka 26.10.2012 lahendi nr 3-2-1-87-10 p 12). VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. Kohus jätab kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata, kuna kostja ei ole tõendanud VÕS § 162 eelduste olemasolu. Praegusel juhul viivisenõue põhivõlga ei ületa. Kohus nõustub kostjaga, et hageja käsitlus, et viivis täitis ka leppetrahvi funktsiooni, on asjakohatu. Viivis ja leppetrahv on erinevad õiguskaitsevahendid ning tagavad erinevaid eesmärke. Poolte lepingust ei ole võimalik teha järeldusi hageja viidatud kokkuleppe kohta. Lepingus on pooled kokku leppinud viivises olukorras, kui kostja ei tasu arvet hiljemalt 28.02.2015. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi jäävad menetluskulud kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja on tasunud hagilt riigilõivu 500 eurot. Riigilõiv on TsMS § 138 lg 1 ja 2 ning TsMS § 139 lg 1 ja 2 järgi menetluskulu, mis tuleb kostja poolt hagejale hüvitada. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Seega esindaja kulude põhjendatuse ja vajaliku ulatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada sellega, milliseid vajalikke menetlustoiminguid pidi esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi esindaja töötama selleks, et menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-4-15 leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-115-14 (p 14) asunud seisukohale, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Hageja esindajal on kulunud õigusabi osutamisele kokku 2,4 tundi, hinnaga 100 eurot tund, millele lisandub km. Sellest 0,5 tundi on esindajal kulunud hagimaterjaliga tutvumiseks ja 1,90 tundi hagi koostamiseks. Hageja taotleb õigusabikulude hüvitamist koos käibemaksuga, sest

hageja ei ole käibemaksukohuslane. Kohus loeb hageja põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks 288 eurot. Tegemist ei ole keeruka õigusliku vaidlusega ja õigusabile osutatud aeg ei ole ülemäärane. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 788 eurot. Hageja on kinnitanud, et kulud on kantud antud kohtumenetlusega seoses. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.