Kaebuse esitaja ja kaebuse HS (pankrotis) määruskaebus liik
Menetlusosalised esindajad
ja
Võlgnik (määruskaebuse esitaja): HS (pankrotis, nende isikukood XXXXXXXXXX, viibimiskoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Masso (epost: XXX) Pankrotihaldur Toomas Saarma (e-post: XXX) Võlausaldaja (vastustaja): Eesti Vabariik (Kaitseministeeriumi kaudu), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Martin Tamme ja Kedli Anvelt (epost: XXX)
2.Harju Maakohtu 29.03.2016 määrus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata HS (pankrotis) avaldus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks ja saata HS (pankrotis) avaldus kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule.
Tsiviilasi nr: 2-09-11277 Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata.
3.Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel läbivaatamisel.
4.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Harju Maakohtu 23.04.2009 kohtumäärusega kuulutati välja HS (edaspidi võlgnik) pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Ly Müürsoo. Võlausaldajate esimese üldkoosoleku tähtajaks määras maakohus 20.05.2009.
2.19.05.2009 esitas võlgnik Harju Maakohtule avalduse võlgniku kohustustest vabastamiseks. Võlgnik kinnitas, et talle ei ole teada asjaolusid, mis võiksid kohustuste vabastamise välistada. Võlgnik kohustus täitma PankrS § 173 nimetatud kohustusi.
3.Harju Maakohtu 25.05.2009 kohtumäärusega kinnitati alates 25.05.2009 HS pankrotihalduriks Toomas Saarma.
4.08.02.2016 esitas pankrotihaldur Harju Maakohtule kinnitamiseks pankrotimenetluses koostatud lõpparuande, milles palus kohtul lahendada võlgniku taotlus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. HS on maakohtule 15.05.2009 esitanud avalduse võlgniku kohustusest vabastamiseks. Pankrotihaldur viis 01.02.2016 läbi võlausaldajate üldkoosoleku, mille päevakorra kohaselt otsustas üldkoosolek mitte teha kohtule ettepanekut nimetada HS usaldusisikuks HS. Võlausaldaja Eesti Vabariik on pankrotihaldurile 29.01.2016 edastatud seisukohas kinnitanud, et võlausaldaja ei nõustu võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamisega.
5.Võlgnik esitas lõpparuandele 10.02.2016 vastuväite ning leidis, et võlausaldaja seisukoht on alusetu. Võlgnik ei ole viimase 5 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist ega esitanud tahtlikult valeandmeid. Puudub alus väita, et võlgnik on tahtlikult ja teadlikult takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist PankrS § 171 lg 2 p 4 mõttes. Kogu võlgniku vara on realiseeritud, ühe võlausaldaja nõue on täies ulatuses rahuldatud. Kaitseministeeriumi esitatud kuriteoavalduse põhjal menetles Põhja prefektuur kriminaalasja alates 30.03.2010 kuni 13.05.2010, mil asi lõpetati HS, HS ja notar TT osas kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Ühisvara jagamine toimus 13.05.2010 kuni 01.10.2014. Asjas jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsus, millega jäeti rahuldamata HS pankrotihaldur Toomas Saarma hagi HS vastu 13.03.2009 tehingu tagasivõitmiseks. Võlgniku karistuse kandmise tähtaeg algas 19.09.2008 ja lõpeb hiljemalt 18.03.2021 (2/3 vangistuse ärakandmisel 18.01.2017).
6.Võlausaldaja Eesti Vabariik (Kaitseministeeriumi kaudu) esitas 12.02.2016 võlgniku avaldusele kohustustest vabastamise menetluse algatamisele vastuväite, palus jätta esitatud avaldus rahuldamata ja HS kohustustest vabastamise menetlus algatamata, alternatiivselt menetluse algatamise korral jätta HS tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu) ees vabastamata. Esineb PankrS § 171 lg 2 p-s 4 nimetatud alus HSi kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks. PankrS § 171 lg 2 p 4 kohaselt võib kohus jätta võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse algatamata muuhulgas juhul, kui võlgnik on viimase 5 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Käesoleval juhul annab selge aluse HS pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks HSi tegevus seoses tema ainuomandisse kuulunud XXX kinnistu ja XXX kinnistu mõttelise osa vahetult enne pankrotiavalduse esitamist alusetult ja teadlikult valeandmeid esitades HS ja HS ühisomandisse kandmisega.
2(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-11277 13.03.2009, so 4 päeva enne HS poolt 17.03.2009 iseenda pankrotiavalduse esitamist, tegid HS ja HS notariaalse avalduse, mille p-s 2.1.3 avaldasid nad, et on XXX kinnistu ja XXX kinnistu mõttelise osa omandanud abielu kestel ning need kuuluvad abikaasade ühisvarasse ja palusid kanda kinnistusraamatusse nende ühisomanikena HS ja HS. Tegelikkuses HS ja HS abiellusid 29.06.2001 ning HS omandas XXX kinnistu ja XXX kinnistu mõttelise osa juba 1999.a, so enam kui 2 aastat enne abiellumist HSga. Eeltoodust tulenevalt esitas HS 4 päeva enne iseenda pankrotiavalduse esitamist notarile valeandmeid, väites, et 2 aastat enne abiellumist soetatud ja tema ainuomandisse kuuluvad kinnistud on omandatud abielu ajal ning tegemist on tema ja HS ühisvaraga. Selle tulemusena tõestas notar avalduse, mille alusel kanti ebaõigesti ja põhjendamatult kinnistusraamatusse XXX kinnistu ja XXX kinnistu mõttelise osa ühisomanikuna ka HS abikaasa HS. Seeläbi vähendas HS teadlikult ja pahatahtlikult pankrotivara, mille arvelt rahuldada võlausaldajate nõudeid HS pankrotimenetluses. Selline tegevus on kahtlemata käsitletav tahtliku võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisena PankrS § 171 lg 2 p 4 mõttes, mis annab aluse HS pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks. Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu) nõue HS kohustustest vabastamise menetluse tulemusena ei lõpe. Juhul, kui kohus siiski algatab HS pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse, ei lõpe PankrS § 176 lg 2 kohaselt HS kohustustest vabastamise menetluse tulemusena Kaitseministeeriumi nõue HS vastu. PankrS § 176 lg 2 kohaselt võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise nõue. Kaitseministeeriumi nõude puhul on tegemist tahtliku kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudega, mis on rahuldatud HS suhtes jõustunud Harju Maakohtu 25.02.2009 kohtuotsusega kriminaalasjas nr XXX. Seega on Kaitseministeeriumi nõude puhul tegemist õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise nõudega PankrS § 176 lg 2 mõttes, mis HS võlgadest vabastamise menetluse tulemusena ühelgi juhul ei lõpe. Seetõttu palub Kaitseministeerium jätta HS temal Kaitseministeeriumi ees olevatest kohustustest vabastamata. Maakohtu määrus
7.Harju Maakohtu 29.03.2016 määrusega kinnitati pankrotihalduri esitatud lõpparuanne, lõpetati HS pankrotimenetlus, vabastati pankrotihaldur kohustustest, määrati pankrotihaldurile tasu, kinnitati pankrotimenetluse kulud ning jäeti rahuldamata võlgniku avaldus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks.
8.Määruse kohaselt on võlgniku poolt esitatud avaldus kohustustest vabastamiseks esitatud õigeaegselt vastavalt PankrS § 170 lg 1.
9.Võlgnik esitas kohtule ka Põhja Ringkonnaprokuratuuri 13.05.2010 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX. Nimetatud määruse kohaselt alustati kriminaalasja menetlust KarS § 281 tunnustel selles, et HS ja HS on esitanud notarile valeandmeid. HS ja HS on 13.03.2009 esitanud notarile avalduse HS kandmiseks kinnistusregistrisse XXX ja XXX kinnistute ühisomanikuna. Avaldajad on notarile kinnitanud, et kinnistud on soetatud nende abielu kestel ja kuuluvad nende ühisvara hulka. HS ja HS abiellusid 29.06.2001, kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on kanded kinnistu omaniku HS kohta tehtud juba 19.04.1999 kinnistamisavalduse alusel ehk enam kui 2 aastat enne abiellumist. Põhja Ringkonnaprokuratuur on kriminaalasja nr
XXXXXXXXXXXX
kriminaalmenetluse lõpetamise määruses leidnud, et arvestades 13.04.2009 kinnistamisavalduse tegemise tehiolusid, kahtlustatava antud ütlusi, notar TT ütlusi ja muid kriminaalasjas kogutud materjale, võib teha järelduse, et perekond S-l puudus
3(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-11277 tahtlus esitada notarile valeandmeid ja sellega toime panna KarS § 281 ettenähtud kuritegu. Kuna KarS § 281 ettenähtud kuritegu on toime pandav ainult tahtlikult, puudub HS ja HS tegevuses kuriteo koosseis ning kriminaalasi tuleb lõpetada.
10.Kohus leiab, et kuivõrd Põhja Ringkonnaprokuratuur on kriminaalasja menetledes jõudnud seisukohale, et perekond S-l puudus tahtlus esitada notarile valeandmeid seoses XXX ja XXX kinnistutega ning HS ja HS tegevuses puudus kuriteo koosseis, siis puudub ka kohtul käesolevalt alus arvestada Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu) vastuväidet HS kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks võlausaldaja poolt nimetatud põhjusel.
11.PankrS § 3 lg 2 järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende esitatud hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti.
12.Kuigi kohus ei arvesta HS võlausaldaja Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu) vastuväites märgitud põhjendusega võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks, tuleb kohtu hinnangul HS taotlus tema kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks siiski rahuldamata jätta.
13.PankrS § 171 lg 2 p 4 kohaselt võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist (võlausaldajate huvide kahjustamiseks loetakse muu hulgas vara raiskamist).
14.Võlgnik HS on kohtule esitatud pankrotiavalduse lisas „HS seletus maksejõuetuse põhjuse kohta“ märkinud, et maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on Harju Maakohtu 25.01.2009 otsuse jõustumine. Nimetatud otsusega mõisteti HS-lt välja tsiviilhagi summas 20 155 000 krooni Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi kasuks, aga samuti saadud tulu 1 323 154,01 krooni ja menetluskulud. Kohtuotsus jõustus 05.03.2009. Kohtuotsuse jõustumisega tekkisid HS-l kohustused kogusummas 21 571 759,01 krooni. Arvestades HS varade väärtust ning samuti arvestades HS varasemaid kohustusi summas 2,13 miljonit krooni, ületas HS kohustuste summa kohtuotsuse jõustumisega tema varade väärtust seega enam kui neljakordselt ning oligi tekkinud maksejõuetus.
15.Pankrotihaldur on oma lõpparuandes märkinud, et tema hinnangul on tegemist maksejõuetuse põhjustega, mis on pankrotivõlgniku poolt tahtliku ja teadliku tegevusega tekitatud. Harju Maakohtu 25.10.2009 otsusega mõisteti HS-lt välja tsiviilhagi summas 20 155 000 krooni Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi kasuks, aga samuti saadud tulu summas 1 323 154,01 krooni ja menetluskulud. HS-le on määratud 25.10.2009 otsusega vabadusekaotus 12 aastat ja 6 kuud. HS kannab karistust Tartu vanglas. Nimetatud kohtuotsus jõustus 05.03.2009. Kohtuotsuse kriminaalasjas nr XXX (XXXXXXXXXXXX) jõustumisega tekkisid HS-l rahalised kohustused, mida võlgnik tasuda ei suuda. Seoses kinnipidamisasutuses viibimisega puudub võlgnikul püsiv sissetulek.
16.Kohus nõustub pankrotihalduri seisukohaga, et HS maksejõuetuse põhjustas tema enda kuritegelik käitumine, mille tulemusena mõisteti temalt Harju Maakohtu 25.02.2009 otsusega välja Eesti Vabariigi kasuks tsiviilhagi summas 20 155 000 krooni (1 288 139,28 eurot), aga samuti kuriteo toimepanemisel saadud tulu summas 1 323 154,01 krooni (84 564,95 eurot) ja menetluskulud summas 93 605 krooni (so 5 982,45 eurot). Võlgnik HS on ka ise kohtule avaldanud, et tema maksejõuetus tekkis just eelpool nimetatud kohtuotsuse jõustumise tagajärjel.
4(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-11277
17.Harju Maakohtu 25.10.2009 kohtuotsusest tulenevalt on nõude HS pankrotimenetluses esitanud Eesti Vabariik Kaitseministeeriumi kaudu summas 1 302 891,12 eurot (kohtuotsusega välja mõistetud tsiviilhagi 1 288 139,28 eurot ja viivised summas 14 751,84 eurot) ja Eesti Vabariik Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu summas 90 547,40 eurot (so kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulud 5 982,45 eurot ja kuriteo toimepanemisel saadud tulu 84 564,95 eurot). Ka peale pankrotimenetluse läbiviimist on Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi ja Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu) nõuded jäänud suures osas rahuldamata. Nähtuvalt Harju Maakohtu 25.02.2009 kohtuotsusest kriminaalasjas nr XXX pani HS kohtuotsuses nimetatud kuriteod toime alates 1995. aasta suvest kuni kahtlustatavana kinnipidamiseni 19.09.2008. Kuivõrd HS pankrotimenetlus algatati ning ajutine haldur nimetati Harju Maakohtu määrusega 23.04.2009, siis pani HS enda maksejõuetuse põhjustanud kuriteod osaliselt toime ka viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, olles seega viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist enda tahtliku tegevusega takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Toime pandud kuritegude eest on võlgnikule mõistetud karistuseks ka pikk vabaduskaotus, millest tulenevalt puudub võlgnikul käesolevalt püsiv sissetulek, mis omakorda takistab võlausaldajate nõuete rahuldamist.
18.Riigikohus on varasemalt oma lahendites selgitanud, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Kohus leiab siiski, et olukorras, kus võlgniku maksejõuetuse on põhjustanud tema enda poolt toime pandud kuriteod, mille eest on ta Harju Maakohtu 25.02.2009 otsusega süüdi tunnistatud ning mille tõttu on temalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõistetud tsiviilhagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks, menetluskulud ja kuriteo toimepanemisel saadud tulu, kõik kokku summas 1 378 686,68 eurot, oleks tema kohustustest vabastamine otseses vastuolus Harju Maakohtu poolt 25.02.2009 määratud karistuse eesmärgiga ning tähendaks sisuliselt nimetatud kohtuotsuse osalist tühistamist. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et esineb alus HS kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks. HS avaldus tema kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks tuleb jätta rahuldamata ning võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata. Määruskaebus
19.Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse võlgnik, kes palub maakohtu määruse tühistada osaliselt ning rahuldada HS avaldus kohustuste vabastamise menetluse algatamiseks ja algatada HS kohustustustest vabastamise menetlus.
20.Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohtu määrus ei ole osas, millega jäeti tema avaldus kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks rahuldamata ning kohustustest vabastamise menetlus algatamata, seaduslik ega põhjendatud.
21.Maakohtu määruses puuduvad PankrS § 171 lg-s 2 sätestatud seaduslikud alused võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks. Juhud, mil võlgniku raske süüline käitumine annab kohtule aluse kaaluda, kas võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte, on PankrS § 171 lg 2 p-des 1-5 ammendavalt loetletud. Maakohus ei ole otseselt viidanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmisel PankrS § 171 lg 2 p-le 4, kuid arvestades maakohtu põhjendusi, on ilmselt silmas peetud seda sätet. PankrS § 171 lg 2 p 4 sätestab, et kohus võib jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda
5(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-11277 tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldajate huvide kahjustamiseks loetakse muu hulgas vara raiskamist. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et ta ei ole viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Seega ei ole maakohus tuvastanud võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud võlgniku süülist käitumist ega tegevust. Kuriteod, milliste esinemise korral on kohtul võimalik kohustustest vabastamise menetlust aga mitte algatada, on ammendavalt loetletud PankrS § 171 lg 2 p-s 1. Seega tulnuks kohustustest vabastamise menetlus igal juhul algatada.
22.Maakohus on määrust vaidlustavas osas põhjendades ajanud segamini kriminaalkaristuse ja võlgniku kohustustest vabastamise eesmärgid. Abstraktselt võttes on kriminaalkaristuse eesmärgiks uute kuritegude toimepanemise ärahoidmine ja õiguskorra kaitsmise huvid. Võlgniku kohustustest vabastamise eesmärk on aga sätestatud PankrS §-s 2, mille kohaselt antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras. Maakohtu määrusest ei selgu, kuidas takistaks võlgniku 25.02.2009 süüdimõistev kriminaalkohtu otsus kohustustest vabastamise menetluse algatamist ja kas selle mittealgatamisel on siis pankrotimenetluse eesmärgid antud juhul täidetud. Nagu selgub PankrS §-st 2 ei ole pankrotimenetluse eesmärgiks pelgalt vaid pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel pankotiseaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu, vaid ka võlgnikule nn uue võimaluse andmine.
23.Asjakohane ei ole maakohtu seisukoht, mille kohaselt oleks antud juhul võlgniku kohustustest vabastamine otseses vastuolus Harju Maakohtu poolt 25.02.2009 määratud karistuse eesmärgiga ning tähendaks sisuliselt nimetatud kohtuotsuse osalist tühistamist. Määruskaebuse esitaja suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamine ei saa olla vastuolus 25.02.2009 kohtuotsusega määratud karistuse eesmärgiga. Määruskaebuse esitajale jääb arusaamatuks, kas isikute suhtes, kelle pankrotimenetluses on nõudeid ka jõustunud kohtulahenditest, tähendaks kohustustest vabastamise menetlus nende kohtuotsuste osalist tühistamist. Sellisel juhul ei oleks isikute suhtes, kelle pankrotimenetluses on jõustunud kohtulahenditest tulenevaid nõudeid, võlgadest vabastamise menetluse algatamine üldse võimalik. Viimane ei ole aga kooskõlas seaduse ega võlgadest vabastamise menetluse eesmärkidega.
24.Määruskaebuse esitaja rõhutab, et tema pankrotimenetluses müüdi kogu tema vara ja võlausaldajate nõuded said rahuldatud osaliselt ning pandiga tagatud nõue täies ulatuses. Pärast eelduslikku vabanemist 18.03.2021 oleks tunnustatud ja rahuldamata nõuete aegumiseni veel 5 aastat aega, mistõttu ka vanglakaristuse kandmine käesoleval ajal ei saaks olla takistuseks kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks.
25.Määruskaebuse esitaja poolt PankrS § 171 lg 2 p-s 1 mittenimetatud kuriteo toimepanemine (viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist) ega ka võlgniku vanglakaristus ei ole nendeks seaduses nimetatud asjaoludeks, mil kohus võib jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata. Käesolevas menetlusstaadiumis ei ole ka oluline küsimus sellest, kas õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul on kohustustest vabastamise menetluse algatamine üldse võimalik või mitte. Kriminaaltulu ja menetluskulude nõuete näol (Eesti Vabariigi nõue Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu) ei saa tegemist olla õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahjuga, mistõttu nende nõuete osas oleks edaspidine kohustustest vabastamine vastavate aluste olemasolul eelduslikult võimalik.
6(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-11277
Menetluse edasine käik
26.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja palus võlausaldajal ning pankrotihalduril esitada seisukohad.
27.Eesti Vabariik (Kaitseministeeriumi kaudu) palub määruskaebuse jätta rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Harju Maakohus leidis õigesti, et olukord, kus võlgnik ise teadliku ja tahtliku kuritegeliku käitumise tulemusena tekitas endale kohustused, mis põhjustasid tema maksejõuetuse ning mida valdavas osas ei õnnestunud võlgniku pankrotimenetluses täita, on käsitletav tahtliku võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisena PankrS § 171 lg 2 p 4 mõttes, millisel juhul kohus võib jätta võlgniku nimetatud kohustustest vabastamise menetluse algatamata. Viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamine PankrS § 171 lg 2 p 4 mõttes ei hõlma üksnes võlgniku olemasoleva vara vähendamist, vaid muu hulgas ka olukorda, kus võlgnik ise tahtlikult või raskest hooletusest tekitab endale kohustused, mis põhjustavad tema maksejõuetuse ja mida ei ole võimalik tema pankrotimenetluses täita ning kohus võib jätta võlgniku nimetatud kohustustest vabastamise menetluse PankrS § 171 lg 2 p 4 alusel algatamata. Kaitseministeeriumi nõude puhul on tegemist õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise nõudega PankrS § 176 lg 2 mõttes, mis HS võlgadest vabastamise menetluse tulemusena ühelgi juhul ei lõpe. Kohustustest vabastamise menetluse algatamine oleks asjaolusid arvestades äärmiselt ebaõiglane. Asjaolu, et HS tegevuses ei tuvastatud KarS § 281 subjektiivset koosseisu, ei tähenda, et HS oma tegevusega tahtlikult või raske hooletuse tõttu ei takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist PankrS § 171 lg 2 p 4 mõttes. On ilmne, et olukorras, kus HS avaldas 13.03.2009, so 4 päeva enne iseenda pankrotiavalduse esitamist tegelikkusele mittevastavaid andmeid, mille kohaselt 1999.a, so 10 aastat varem omandatud kinnistud kuuluvad tema ja HS ühisvarasse, tehti seda teadlikult ja tahtlikult selleks, et pool XXX kinnistust ja XXX kinnistu mõttelisest osast jääks HS pankrotimenetluse korral HS-le, mis omakorda tõi kaasa selle, et nimetatud vara arvel jäid võlausaldajate nõuded osaliselt HS pankrotimenetluses rahuldamata. Seejuures kinnitab ka Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrus, et HS esitas notarile valeandmeid, st täidetud oli KarS § 281 objektiivne koosseis. Isegi kui HS ei tahtnud toime panna KarS §-s 281 sätestatud süütegu, siis igal juhul takistas ta oma eelkirjeldatud tegevusega HS võlausaldajate nõuete rahuldamist, kuna võlausaldajate nõuded jäid alusetult HS ja HS ühisvarasse kantud vara arvel HS pankrotimenetluses osaliselt rahuldamata. Isegi kui HS ei oleks esitanud valeandmeid ja takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist tahtlikult, tegi ta seda igal juhul raske hooletuse tõttu, mis on piisav, et jätta HS kohustustest vabastamise menetlus PankrS § 171 lg 2 p 4 alusel algatamata.
28.Pankrotihaldur nõustus vastuses määruskaebusele kohtu järeldustega osaliselt ning leidis tuginedes Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-92-15, et üksnes asjaolu, et kohtuotsus, millega võlgnik mõisteti süüdi tahtlikult toimepandud kuritegudes tehti ja jõustus PankrS § 171 lg 2 p-s 4 märgitud aja jooksul, ei saa olla aluseks nimetatud sätte kohaldamiseks. Võlgnik ei ole süüdi mõistetud PankrS § 171 lg 2 p-s 1 nimetatud kuritegudes, mis iseseisvalt annaks aluse kohustustest vabastamise menetluse mittealgatamiseks võlgniku suhtes. Ka see asjaolu, et kohus määras võlgnikule karistuseks pikaajalise vangistuse, ei anna alust hinnata võlgniku tegevust võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisena. Riigikohus on seisukohal, et kui võlgniku käitumises ei ole võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest
7(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-11277 vabastamise menetlust PankrS § 171 lg 2 p 4 alusel algatamata jätta (3-2-1-121-11 p 12; 3-2-1-46-13) ning kuna kohus ei võta aluseks Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu) poolt viidatud võlgniku pahatahtlikku käitumist, siis tulnuks kohtul hinnata, kas võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamine täidaks eesmärki. Pankrotihaldur leiab, et PankrS §-s 2 sätestatud eesmärgi saavutamise hindamisel on oluline hinnata isiku, kes taotleb kohustustest vabastamise menetluse algatamist, kohustuste struktuuri. Käesoleval juhul on võlgnikul jaotusettepanekust ja lõpparuandest nähtuvalt pankrotimenetluses tunnustatud ja täitmata kohustused üksnes Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi ja Riigi Tugiteenuste Keskuse) ees, rahuldamata nõuete kogusumma 1 294 819,35 eurot. Võlgnik ei ole vaidlustanud lõpparuandes toodut ehk seda, et tegemist on kriminaalasjas väljamõistetud kahju, kuriteo toimepanemisel saadud tulu ja menetluskulude hüvitamise nõuetega. Eesti Vabariigil (Kaitseministeeriumi kaudu) on võlgniku vastu kahju hüvitamise nõue ning Eesti Vabariigil (Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu) on võlgniku suhtes kuriteo toimepanemisel saadud tulu ja menetluskulude hüvitamise nõuded. Pankrotihaldur märgib, et Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu) nõue 1 210 682,20 eurot, sh viivised 14 751,84 eurot, on õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise nõue vastavalt PankrS § 176 lg-le 2, mis kohustustest vabastamisel ei lõpe. Eesti Vabariigi (Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu) rahuldamata nõude jääk moodustab kokku 84 137,15 eurot, sealhulgas on kuriteo toimepanemisel saadud tulu hüvitamise ja menetluskulude nõuded. Pankrotihalduri hinnangul ei ole PankrS § 176 lg 2 alusel kriminaalkohtumenetluse kuludest vabastamine pankrotiseadusega välistatud. Arvestades, et Riigi Tugiteenuste Keskuse nõue koosneb kahest nõudest, tuleks täpsustada, mis on võlausaldaja rahuldamata nõuete jääk kuriteo toimepanemisel saadud tulu hüvitamise ja menetluskulude nõuete osas eraldi, et kohtul oleks võimalik hinnata, kas ja kui suures ulatuses kohustustest oleks võlgnikul võimalik kohustustest vabastamise menetluse kaudu vabaneda. TsÜS § 157 lg 3 kohaselt aeguvad pankrotimenetluses tunnustatud nõuded kümme aastat pärast pankrotimenetluse lõppemist. Maakohus lõpetas pankrotimenetluse 29.03.2016 määrusega. TsMS § 456 lg 4 kohaselt kohtulahendi osalise vaidlustamise korral jõustub lahend vaidlustamata osas. Pankrotihaldurile ei ole teada, millal maakohtu määrus võlgniku pankrotimenetluse lõpetamise osas jõustus. Seega tuleb kohtul hinnata, kas Eesti Vabariigi pankrotimenetluses tunnustatud nõue võlgniku vastu, mis osas ei ole seda õnnestunud täita, aegub enne või pärast võlgnikule karistuseks mõistetud vangistusaja lõppu, mis on eelduslikult 18.03.2021. Eelduslikult ei aegu nõue enne võlgnikule karistuseks mõistetud vangistusaja lõppu. Seetõttu ei saa väita, et kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmine ei täidaks antud olukorras oma eesmärki anda kohustustest vabastamise võimalus neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja võimaldada võlgnikule lõpptulemusena uue majandusliku alguse, anda talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uus majanduslik algus saab kinnipeetava puhul saabuda ikkagi koos vabanemisega. Samas tuleb pankrotihalduri hinnangul kohustustest vabastamise menetluse algatamisel hinnata: 1) kas ja millistest nõuetest võlgnik kohustustest vabastamise menetluse lõppedes vabaneks; 2) kas ja milline on võlgniku püsiv igakuine sissetulek, mille arvelt nõuet rahuldataks, kinnipidamisasutuses viibimise ajal ja peale vabanemist; 3) kui vana võlgnik on (sh kinnipidamisasutusest vabanemise ajal) ning 4) kas ja millised on võimalused kohustuste täitmiseks arvestades võlgniku iga (pensioniealisena) peale kinnipidamisasutusest vabanemist.
29.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lgle 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
8(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-11277
30.Tallinna Ringkonnakohus andis menetlusosalistele tähtaja menetluskulude nimekirjade ja vastuväidete esitamiseks. Määruse põhjendused
31.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p 3, § 659, § 667 lg 2, et esitatud määruskaebus on osaliselt põhjendatud ning vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega maakohus jättis võlgniku HS osas kohustustest vabastamise menetluse algatamata (resolutsiooni punkt 7), võlgniku avaldus kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
32.Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et maakohtu määrus ei ole seaduslik ega põhjendatud ning maakohus on segamini ajanud kriminaalkaristuse ja võlgniku kohustustest vabastamise eesmärgid ega ole tuvastanud, milles seisnes võlgniku poolne võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevus viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Vaatamata sellele ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuse väitega, et kohustustest vabastamise menetlus oleks võlgniku suhtes igal juhul tulnud algatada.
33.Käesoleval juhul on tegemist hagita asjaga TsMS § 475 lg 1 p 122 mõttes, millest tulenevalt tuli maakohtul võlgniku avalduse menetlemisel rakendada TsMS § 477 lg 5 ja 7 sätestatud uurimispõhimõtet ning teha põhjendatud määrus (TsMS § 436 lg 1). Sealjuures tuli maakohtul ringkonnakohtu hinnangul kontrollida, kas esineb mõni PankrS § 171 lg 2 p 1-5 sätestatud eeldustest võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks, arvestades nii täitmata jäänud kohustuste kogusumma kui võlausaldajate isikutega kui PankrS § 176 lg 2 sätestatuga, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustused.
34.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas võlausaldaja võlgniku kohustustest vabastamise avaldusele vastuväite (II kd, tlk 153-157), asudes mh seisukohale, et Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu) nõue võlgniku vastu ei lõpe PankrS § 176 lg 2 tulenevalt ühelgi juhul (II kd, tlk 155). Ka nähtub asja materjalidest, et maakohtul puudus enne vaidlustatud kohtumääruse tegemist pankrotihalduri seisukoht võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise kohta (II kd, tlk 128).
35.Seega pidanuks maakohus enne võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise avalduse suhtes seisukoha võtmist küsima pankrotihalduri arvamust ning alles seejärel tuvastama, kas ja kui siis kui suures ulatuses saaks konkreetsel juhul, arvestades PankrS § 176 lg 2 imperatiivset sõnastust, võlgniku kohustustest vabastamine kõne alla tulla. Sealjuures pidanuks maakohus määruses võtma põhjendatud ja selge seisukoha võlausaldaja vastuväites esitatud arvamuse osas, et võlausaldaja nõue ei lõpe ühelgi juhul, mida maakohus teinud ei ole.
36.Lisaks on maakohus jätnud sisuliselt vastamata võlausaldaja vastuväites esitatud seisukohale, et võlgnik on tahtlikult takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist, esitades notarile valeandmeid. Vastupidiselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et Põhja Prefektuuri poolt KarS § 281 tunnustel võlgniku suhtes algatatud kriminaalmenetluse lõpetamine ei vabasta maakohut võlgniku tegevuse tsiviilõiguslikust hindamisest VÕS § 104 mõttes. Õiguskirjanduses on selgitatud, et „Erinevalt nõukogude kriminaalõigusest ei moodusta tahtlus ja ettevaatamatus KarS kohaselt enam isiku süüd ega põhista isiku karistamist. Selles mõttes ei kattu karistusõiguslik lähenemine tahtlusele võlaõigusliku käsitlusega, kuivõrd VÕS § 104
9(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-11277 lg 2 nimetab tahtlust ühe süü vormina.“ (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 2015, lk 41). Seega ei saanud maakohus asuda seisukohale, et kuivõrd kriminaalasja menetlemisel perekond Simmi tegevuses notarile andmete esitamisel tahtlust ei tuvastatud, ei pea ka maakohus võimaliku tahtluse esinemist enam hindama.
37.Seaduslikuks ei saa pidada määruses toodud maakohtu seisukohta, et võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamine tähendaks võlgniku suhtes kriminaalasjas nr XXX Harju Maakohtu poolt 25.02.2009 (vaidlustatud maakohtu määruses ekslikult märgitud kuupäevadeks ka 25.10.2009 ja 25.01.2009) tehtud otsuse osalist tühistamist ja oleks seega otseses vastuolus võlgnikule määratud karistuse eesmärgiga. Sellist kohustustest vabastamise menetluse algatamisest keeldumise alust PankrS ette ei näe. Ka on võlgnikule määratud karistuse ning pankrotimenetluses kohustustest vabastamise menetluse algatamise eesmärgid erinevad. Sealjuures juhib ringkonnakohus tähelepanu, et PankrS § 171 lg 2 p 1 kohaselt on kohtul õigus võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetlus algatamata jätta, kui võlgnik on süüdi mõistetud pankroti- või täitemenetlusalases, maksualases või KarS §-des 380– 3811 nimetatud kuriteos. Seega sätestab eelviidatud õigusnorm seadusandja tahtel imperatiivselt ja piiritletult vaid minimaalse osa KarS sätestatud kuritegudest, milles süüdimõistetud võlgniku võib pankrotimenetluses jätta kohustustest vabastamata.
38.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb osas, millega jäeti võlgniku avaldus kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks rahuldamata, tühistada ja avaldus saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna määruskaebusmenetluses on pankrotihaldur esitanud võlgniku avalduse osas oma seisukoha (III kd, tlk 22-25), ei pea maakohus seda enam küsima, kuid maakohtul tuleb avalduse menetlemisel pankrotihalduri arvamusega arvestada ning võtta selle osas põhjendatud seisukoht.
39.Riigikohus on lahendis 3-2-1-49-16 asunud seisukohale, et: „Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud.“ (p 15). Lahendis 3-2-1-1-13 on Riigikohus väljendanud seisukohta: „Kolleegium märgib täiendavalt, et PankrS § 176 lg 2 järgi ei lõpe võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Seega juhul, kui võlgniku kohustuste aluseks on kahju õigusvastane tahtlik tekitamine, ei ole võlgnikul pankroti väljakuulutamise korral ka kohustustest vabastamise menetlusega võimalik oma eelnimetatud kohustustest vabaneda.“ (p 11).
40.Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtul võlgniku avalduse edasisel menetlemisel esmalt välja selgitada, kas võlgniku kohustustest vabastamine menetlus konkreetse võlgniku puhul tuleks kõne alla. Jaatava vastuse korral tuleks välja selgitada, kui suures ulatuses see mõeldav oleks.
41.Seejärel tuleb maakohtul uurimisprintsiibist lähtuvalt omal algatusel hinnata, kas võib esineda PankrS § 171 lõikes 2 p 1-5 nimetatud aluseid võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks.
42.Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et PankrS § 171 lg 2 p 5 kohaselt võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on tahtlikult või raske hooletusega esitanud võlanimekirjas ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma vara ja sissetulekute, võlausaldajate ja oma kohustuste kohta, samuti rikkunud tahtlikult või raske hooletusega muid oma käesolevas seaduses sätestatud kohustusi.
43.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on 17.02.2009 pankrotiavalduse esitanud võlgnik ise ( I kd, tlk 4-5), sealjuures jättes nii võlanimekirjas (I kd, tlk 7) kui võlgniku vandes
10(11)
Tsiviilasi nr: 2-09-11277 20.05.2009 (I kd, tlk 70) märkimata, et omab pangakontot Austria pangas, mille jääk seisuga 13.05.2009 oli 2590,99 eurot. Nendele asjaoludele on maakohtu tähelepanu juhtinud pankrotihaldur jaotusettepanekule esitatud vastuväidetele antud seisukohas 12.04.2010 (I kd, tlk 122). Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et haldur või maakohus oleks selles osas võlgnikult selgitusi nõudnud. Selgituseks ei saa pidada võlgniku abikaasa poolt jaotusettepanekule esitatud vastuväiteid (I kd, tlk 103). Lisaks nähtub tsiviilasja materjalidest, et enne pankroti väljakuulutamist tekkis võlgnikul Pärnu linnas, XXX korteriomandi üüritulu (I kd, tlk 190), millist asjaolu pankrotiavaldusele lisatud võlanimekiri ega võlgniku vanne samuti ei kajasta.
44.Avalduse uuel menetlemisel tuleb maakohtul kontrollida, millises osas ei vastanud võlgniku poolt antud võlanimekiri tegelikele andmetele, esitades vajadusel selgituste saamiseks järelepäringud nii võlgnikule kui vajadusel ka pankrotihaldurile. Juhul, kui maakohus leiab, et esineb mõni PankrS § 171 lg 2 p 1-5 sätestatud alustest keelduda võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest, tuleb need asjaolud määruses selgelt tuvastada ja määrust seaduse kohaselt põhjendada.
45.Iseenesest saab õigustatuks pidada pankrotihalduri vastuses määruskaebusele toodud viiteid Riigikohtu seisukohtadele mh selles osas, et kohustustest vabastamise menetluse algatamisel tuleb hinnata nii võlgade struktuuri kui ka seda, kas menetluse algatamine täidaks seaduses sätestatud eesmärki.
46.Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
47.Määrus on edasikaevatav tulenevalt PankrS § 171 lg 3.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.