Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
29.06.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-16568
Tsiviilasi
TY avaldus kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.02.2016 rahuldamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TY määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja/määruskaebuse esitaja TY XXXXXXXXXXX), esindaja poeg KŠ
KY
suhtes
lähenemiskeelu määrus
avalduse
(isikukood
Puudutatud isik KY (isikukood XXXXXXXXXXX) Kohtuistung
01.06.2016
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 11.02.2016 määrus tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada TY avaldus osaliselt.
2.Keelata käesoleva kohtumääruse jõustumisest ühe aasta jooksul KY-l: 1) läheneda TY-le lähemale kui 20 meetrit; 2) võtta TY-ga ühendust telefoni teel ja elektrooniliste sidevahendite, sealhulgas sotsiaalvõrgustike, kaudu.
Jätta rahuldamata avaldaja taotlus küsida PPA häirekeskuselt hädaabiteadete väljavõtted, mis on tulnud avaldaja poolt numbrile 112 alates 01.04.2015, samuti nende kutsete väljavõtted, mis tulid avaldaja poja KŠ poolt ja mis olid tehtud puudutatud isiku vägivaldse käitumise kohta avaldaja suhtes.
5.Avalduse ja määruskaebuse esitamisega seotud riigilõiv jätta võrdselt menetlusosaliste kanda. Mõista KY-lt välja TY kasuks 1⁄2 viimase poolt tasutud riigilõivust, so 50 eurot. Muud maa- ja apellatsioonikohtu menetlustega seotud menetluskulud jätta kummagi menetlusosalise enda kanda.
6.Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest.
Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Asjaolud ja avaldus
1.TY esitas 04.11.2015 avalduse KY suhtes lähenemiskeelu kohaldamiseks. Avaldaja palus keelata puudutatud isikul avaldajale lähenemine, helistamine ning igasugune muu suhtlemine temaga. Menetluskulud palus avaldaja jätta puudutatud isiku kanda, kuna viimane on tekitanud olukorra, mille tõttu oli avaldaja sunnitud avaldusega kohtusse pöörduma.
2.Avalduse kohaselt otsustas avaldaja 2015.a aprillis lahutada abielu puudutatud isikuga. Abielu lahutati 28.08.2015. Juba enne lahutust muutus kooselu võimatuks ning 07.05.2015 kolis puudutatud isik ühisest elukohast XXX Tallinnas välja. Pärast väljakolimist hakkas puudutatud isik avaldajat terroriseerima, mis seisnes ööpäevaringses jälitamises, helistamises, sõnumite saatmises. Selle käigus kasutas puudutatud isik ebatsensuurseid ja halvustavaid väljendeid avaldaja suhtes. Sellele lisandus füüsiline vägivald. 24.05.2015 tungis puudutatud isik avaldaja korterisse, põhjustades viimasele füüsilist valu. Puudutatud isiku käitumine viis suure stressini ja töö kaotuseni ning Töötukassasse pöördumisel suunati avaldaja mh psühholoogi juurde abi saamiseks. Lisaks on avaldaja pöördunud Sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötaja poole.
3.Puudutatud isiku eelkirjeldatud käitumine jätkub ka tulevikus, sest see on olnud kestev ning muutunud intensiivsemaks. Eeltoodut ilmestab 30.10.2015 toimunud vahejuhtum, kus puudutatud isik püüdis lohistada avaldajat oma autosse, mis ei õnnestunud kolmandate isikute sekkumise tõttu. Avaldaja on pöördunud korduvalt politseisse, kuid politseist vastati talle 02.11.2015 kirjas, et tegemist on eraõigusliku küsimusega, mis tuleb lahendada tsiviilkohtus. Avaldaja pöördus ka prokuratuuri poole, kuid viimane jättis 17.07.2015 määrusega rahuldamata taotluse kriminaalasja alustamiseks puudutatud isiku suhtes.
4.01.02.2016 kohtuistungil märkis avaldaja, et viimastel kuudel ei ole tal puudutatud isikuga kontakti olnud (t lk 70). Puudutatud isiku seisukoht
5.Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Puudutatud isik möönis keerulisi suhteid avaldajaga, kuid selgitas, et tegemist on peresisese vägivallaga, kus on kannatajaks ka tema ise (avaldaja poeg on tekitanud talle tervisekahjustusi). Endise abikaasaga oli kokku lepitud, et ta saab elada nende ühises
elukohas kuni lahutuseni, kuid abikaasa poeg otsustas varem teda korterist välja ajada. KŠ kasutas tema suhtes vägivalda ja tekitas kehavigastusi. Ka on avaldaja poeg jätkanud tema survestamist (sh jälitamist), sest soovib tema lahkumist Tallinnast. Puudutatud isik pöördus politsei poole ja avaldaja poja suhtes alustati kriminaalmenetlust, vastureaktsioonina pöördus avaldaja politsei poole, süüdistades puudutatud isikut avalduses kirjeldatud tegudes. Puudutatud isikul on igasugused suhted endise abikaasaga lõppenud, samuti puudub tal soov ja vajadus avaldajaga suhelda ka tulevikus.
6.01.02.2016 kohtuistungil avaldas puudutatud isik, et 15.01.2016 abiellus ta uuesti (t lk 70). Samuti selgitas, et suhtles avaldajaga viimati 2015.a oktoobris, mil tal oli vaja kätte saada oma sünnitunnistus abielu sõlmimiseks (t lk 70). Sellel korral kutsus avaldaja politsei ning politsei kohustas avaldajat lõpuks vajalikud dokumendid välja andma. Puudutatud isik kordas, et tal puudub igasugune huvi avaldajaga suhelda ning nende omavahelised suhted on lõppenud. Ka on kõik kriminaalasjad lõpetatud süüdistust esitamata (t lk 70). Esimese astme kohtu määrus
7.11.02.2015 määrusega jättis Harju Maakohus avalduse rahuldamata ja menetluskulud neid kandnud isikute endi kanda.
8.Kohus viitas TsMS § 477 lõikele 1, § 544 lõikele 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 lõikele 1. Kohtu hinnangul tuleneb VÕS § 1055 lõike 1 sõnastusest, et teises lauses sisalduva lähenemiskeelu rakendamise taotluse nõudenormi kohaldamise eelduseks on ka esimeses lauses märgitud asjaolude olemasolu, st et kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse. Kahju õigusvastase tekitamise ähvarduse hindamisel tuleb normi tõlgendamisel lähtuda selle kaitseeesmärgist. Avalduse lahendamiseks tuleb tuvastatud asjaolude põhjal jõuda järeldusele, kui suur on risk, et lähenemiskeeldu taotleva isiku jaoks võib esineda kahju tekitaja poolt tegelik oht. Kohtu hinnangul ei esine antud juhul eeldusi VÕS § 1055 lõikes 1 sätestatud lähenemiskeelu ja kontakteerumise piiramise rakendamiseks.
9.27.05.2015 alustati kriminaalmenetlust puudutatud isiku suhtes seoses oma abikaasa (avaldaja) väärkohtlemisega, kuid menetlus lõpetati 26.10.2015 määrusega, sest tuvastamist ei leidnud väärkohtlemise toimumine (t lk 40-43). Avaldaja väide korduvate politseisse pöördumiste kohta on tõendamata ja paljasõnaline. Politsei 02.11.2015 vastusest nr 2.1-3/33103-1 nähtub üksnes, et avaldaja poeg on 30.10.2015 pöördunud politseisse, kuid see ei tõenda mingilgi määral avaldaja poolt avalduses kirjeldatud puudutatud isiku käitumist. Lisaks eeltoodule ei kinnita Põhja Ringkonnaprokuratuuri 17.07.2015 määrus (t lk 23-26) avaldaja kirjeldusi puudutatud isiku käitumise kohta, kuna vastavas määruses on leitud, et avaldaja taotlus on põhjendamatu ja kriminaalmenetluse alus puudub.
10.Kohus on omalt poolt teinud päringud Eesti Töötukassale ja Sotsiaalkindlustusametile, tuvastamaks avaldaja väiteid, mille kohaselt on ta otsinud ja saanud psühholoogilist abi seoses puudutatud isiku käitumisega. Eesti Töötukassa on 18.01.2016 vastuses (t lk 62) märkinud, et avaldaja kohta on teada psühholoogilisel nõustamisel käimine 17.04.2015, 30.04.2015 ja 08.05.2015. Sotsiaalkindlustusameti 15.01.2016 vastuses (t lk 59) on märgitud, et avaldaja käis ohvriabitöötaja vastuvõtul 15.06.2015 seoses puudutatud
isiku käitumisega. Pärast nimetatud kuupäevi ei ole rohkem pöördumisi avaldaja poolt olnud.
11.Kohtuistungil 01.02.2016 möönis avaldaja, et viimase paari kuu jooksul ei ole tal puudutatud isikuga mingisugust suhtlemist olnud (t lk 70). Sama on kinnitanud istungil ka puudutatud isik (t lk 70), kelle sõnul toimus viimane suhtlus 2015.a oktoobris seoses sünnitunnistuse kättesaamisega avaldaja käest. Lisaks on kohtule esitatud abieluakt, millest nähtub, et puudutatud isik on uuesti abiellunud 15.01.2016 (t lk 72).
12.Eeltoodust nähtub, et avaldaja ja puudutatud isiku vahel ei ole viimase kolme kuu jooksul, st alates 2015.a novembrist, toimunud suhtlemist. Kohus leidis eeltoodu alusel, et tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole alust asuda seisukohale, et puudutatud isiku poolt tuleneks avaldaja suhtes kestev vägivaldne ja konfliktne käitumine, mis õigustaks lähenemiskeelu kohaldamist. Antud juhul on tõendatud, et avaldaja ja puudutatud isiku vahel on esinenud konflikte, kuid tõendatud ei ole, et poolte vahel on jätkuvalt konfliktne käitumine ja et puudutatud isiku poolt tuleneb käitumine, mis oleks aluseks lähenemiskeelu kohaldamiseks VÕS § 1055 järgi.
13.Puudutatud isiku selgitused, et tal ei ole huvi ega vajadust suhelda edaspidi avaldajaga, on veenvad ja tema viimaste kuude käitumine kinnitab seda. Ühtlasi omab tähendust asjaolu, et puudutatud isik on uuesti abiellunud 15.01.2016, mis kohtu hinnangul näitab samuti seda, et puudutatud isikul puudub edaspidine huvi avaldajaga suhtlemiseks.
14.Kohtulikul asja arutamisel ei ole tõendamist leidnud, et vägivaldne käitumine avaldaja suhtes esineb käesolevalt ja on jätkuv. Seega ei ole lähenemiskeelu rakendamine põhjendatud.
15.Juhindudes TsMS § 172 lõike 1 teisest lausest, pidas kohus põhjendatuks jätta menetluskulud neid kandnud isiku kanda. Määruskaebus
16.26.02.2016 esitatud määruskaebuses palub avaldaja maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega avaldus rahuldada. Kohus on valesti tõlgendanud VÕS § 1055 lõiget 1, ei ole hinnanud tegeliku ohu esinemist avaldajale puudutatud isiku poolt ega ohu esinemise jätkamist tulevikus. Ühtlasi ei ole kohus arvestanud kõikide tõenditega, mida avaldaja esitas või mille esitamist avaldaja taotles. Kohus ei ole ka abistanud avaldajat tõendite hankimisel, milleks avaldajal endal puudub ligipääs. Samuti ei ole kohus nõudnud puudutatud isikult tõendeid tema sõnade kinnitamiseks või avaldaja sõnade ümberlükkamiseks.
17.Põhjendamata on maakohtu väide, et avaldaja väide korduvate politseisse pöördumiste kohta on tõendamata ja paljasõnaline. Asjaolu, et avaldajal puudub iga politseisse pöördumise kohta kirjalik politsei vastus, ei kinnita, et avaldaja väited on paljasõnalised. Avaldaja on esitanud kohtule üksnes need tõendid, millele on tal ligipääs. Avaldaja on pöördunud politseisse, käies kohapeal või kutsudes politsei välja telefoni teel. Kohalkäimise kohta tõendeid ei ole, kuna politsei keeldus avaldusi vastu võtmast ega väljastanud selle kohta dokumenti. Kuna politsei keeldus avaldusi vastu võtmast, siis avaldaja pöördus 03.07.2015 prokuratuuri ja seda kinnitab Põhja Ringkonnaprokuratuuri 17.07.2015 määrus. Muud politsei väljakutsed puudutatud isiku vägivaldse käitumise kohta on tehtud telefoni teel ja selle kohta puuduvad avaldajal
kirjalikud tõendid, kuna politseipatrull ei ole kirjalikke kinnitusi väljastanud. Vaatamata sellele peavad kõik avaldaja telefoni teel tehtud pöördumised politseisse olema registreeritud häirekeskuses ja Politsei- ja Piirivalveametis, kes reageeris väljakutsetele. Avaldajal kui eraisikul puudub ligipääs nimetatud kutsete väljavõtete saamiseks. Oleks ka mõeldamatu, et avaldaja, olukorras, mil ta vajab hädaabi, peaks meeles, et igal juhul tuleb saada politseilt kirjalikke kinnitusi nende tuleku ja toimingute kohta. See on ka ebamõistlik, kuna paljud andmed säilitatakse ametkondades digitaalsel kujul ja teised ametid saavad küsida need andmed välja. Lähtudes eeltoodust, palus avaldaja kohtul küsida häirekeskuselt hädaabiteadete väljavõtteid, mis on tulnud avaldaja poolt numbrile 112 alates 01.04.2015. Ühtlasi ka nende kutsete väljavõtteid, mis tulid avaldaja poja KŠ poolt ja mis olid samuti tehtud puudutatud isiku vägivaldse käitumise peale avaldaja kohta.
18.Psühholoogilise abi ja ohvriabi vähene külastamine ei tõenda puudutatud isiku terroriseeriva, ahistava ja vägivaldse käitumise puudumist või lõppemist ega asjaolu, et avaldaja ei vajanud enam abi. Ohvriabisse avaldaja enam ei pöördunud, kuna seal öeldi, et ei saa aidata ja soovitati pöörduda politseisse ning kui see ei aita, siis prokuratuuri. Psühholoogilisel nõustamisel käis avaldaja kolmel korral, kuna Töötukassa määras kolm tasuta nõustamise seanssi ja rohkem nõustamisvõimalusi ei andnud. Nõustaja suunas avaldaja Psühhiaatriakliinikusse arsti juurde. Arst kirjutas välja antidepressante ja ravi kestis 2015.a augusti lõpuni. Avaldaja esitas koos kaebusega vastavad digiretseptid. Avaldajal puudusid ja puuduvad rahalised vahendid tasulise psühholoogilise nõustamise saamiseks. Kuigi avaldaja ei ole enam pöördunud psühholoogilisse nõustamisse, vajadus selle järgi jäi. Avaldaja püüdis ise leida lahendust situatsioonile ja kaitsta ennast puudutatud isiku käitumise eest. Seda kinnitab asjaolu, et avaldaja sõitis ajavahemikus 19.–26.07.2015 Venemaale, lülitas välja telefoni ja üritas luua endale võimalikult stressivaba keskkonda, et määratud ravist oleks rohkem kasu. Enne ärasõitu Venemaale ja peale seda on avaldaja elanud oma poja korteris, et muuta puudutatud isikul enda jälitamise keerulisemaks.
19.Kriminaalmenetluse lõpetamine puudutatud isiku suhtes ei tõenda asjaolu, et tema käitumine ei anna alust karta, et ta tekitab avaldajale kehavigastusi või rikub tema isikuõigusi. 27.05.2015 ja 17.07.2015 määrused viitavad üksnes sellele, et prokuratuur ei ole tuvastanud tegu, mis vastaks süüteokoosseisule, mis on karistusseadustiku alusel karistatav. See ei tähenda, et puudutatud isik ei ole rikkunud avaldaja isikuõigusi. VÕS § 1055 lõike 1 kohaldamine ei eelda süüteo olemasolu ega isiku karistusõiguslikku süüd. Senine kohtupraktika näitab, et lähenemiskeeldu on kohaldatud ennekõike perekonnaasjades ja üldjuhul ei ole eeldatud süüteokoosseisu esinemist. Sellest tulenevalt on põhjendamatu, et kohus tugines kriminaalmenetluse lõpetamisele puudutatud isiku suhtes ega analüüsinud sisuliselt, kas viimase senine käitumine oli selline, et avaldajal on endiselt alust karta, et puudutatud isik võib tekitada talle kehavigastusi või rikkuda tema isikuõigusi.
20.Avaldaja taotles oma sõnade kinnitamiseks maakohtult kohustada puudutatud isikut esitama telefonikõnede väljavõtteid aprillist 2015 või et kohus esitaks päringu telefonioperaatorile kõnealuste väljavõtete saamiseks. Kohus kohustaski puudutatud isikut esitama telefonikõnede väljavõtted, kuid isik seda ei teinud ja seega ei ole avaldaja väited ümber lükatud. Ühtlasi esitas puudutatud isik kohtule valeinfot väljavõtete maksumuse kohta, öeldes, et väljavõte maksab 40 eurot ning seetõttu ei saa ta neid esitada. Kuna ka avaldaja on Tele2 klient, siis avaldaja kinnitas, et väljavõtteid saab
iseteenindusportaalist tasuta. Maakohus ei ole kõnede väljavõtete esitamist täiendavalt nõudnud.
21.Avaldaja taotles lisada asja materjalidele puudutatud isiku kõneeristuse väljavõtted mai, augusti, septembri ja oktoobri 2015 kohta. Avaldaja telefoninumber on 5529860. Väljavõtetest nähtub, et puudutatud isik helistas järjepidevalt avaldajale, tihtipeale õhtusel või öisel ajal kümneid kordi. Lisaks sellele on puudutatud isikul alati olnud kasutuses ka teine telefoninumber, mille numbrit avaldaja ei tea, kuid millelt puudutatud isik on samuti korduvalt avaldajale helistanud.
22.Maakohus ei hinnanud sisuliselt puudutatud isiku käitumist avaldaja suhtes. Vaatamata sellele, et puudutatud isiku suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, ei ole kohus võtnud arvesse, et avaldajal oli alus karta puudutatud isiku vägivaldset käitumist, kuna viimane on 07.05.2015 lõhkunud kirvega tehnikat korteris, kus avaldaja ja puudutatud isik elasid. Kuna korter kuulub avaldaja pojale, siis avalduse politseisse asjade hävitamise kohta esitas avaldaja poeg. Vastuses avaldusele asus politsei seisukohale, et tegemist on tsiviilasjaga. Vaatamata sellele on asjade lõhkumine fikseeritud. Kohus ei arvestanud ka asjaoluga, et puudutatud isik tungis 24.05.2015 samasse korterisse, tekitas avaldajale füüsilist valu ja ähvardas noaga, on järjepidevalt jälitanud avaldajat ning 30.10.2015 üritas lohistada teda autosse ja viia tundmatus suunas. Seda tõendab möödakäija kõne häirekeskusesse. Kuna politsei keeldus avaldaja avaldust vastu võtmast, siis tegi avaldaja poeg juhtumi kohta avalduse politseisse ise. Seda kinnitab politsei vastuskiri avaldusele. Maakohus jättis tähelepanuta ka asjaolu, et puudutatud isiku terroriseeriv, ahistav käitumine lõppes siis, kui ta sai teada, et avaldaja esitab avalduse lähenemiskeelu kohaldamiseks kohtusse. See nähtub ka telefonikõnede väljavõttest.
23.Peale maakohtu istungit alustas puudutatud isik avaldaja uut terroriseerimist, nüüd sotsiaalvõrgustiku kaudu, mille tõttu soovib avaldaja oma nõuet täpsustada. Kuigi puudutatud isik peale igat postitust kustutab oma sõnumid ära, on avaldaja suutnud jäädvustada ühe vahejuhtumi, mis toimus 08.02.2016 odnoklassniki.ru (lühend ok.ru) kaudu. Puudutatud isik saatis avaldajale pilte oma uuest abikaasast ja endast ning eksponeeris enda seniseid tegevusi, mis tekitas avaldajale hingelist valu. Avaldaja on salvestanud üksikud fotod, mida puudutatud isik on talle saatnud ning andis sellest ka viimasele teada. Odnoklassniki.ru tehniline tugi andis teada, et nad saavad väljastada ka kustutatud vestluste andmed vastavate organite päringu alusel. Ühtlasi on puudutatud isik korduvalt rääkinud avaldajale, et on varasemalt istunud vangis Saksamaal. Avaldajal puudub ligipääs nendele andmetele. Lähtudes sellest palus avaldaja kohtul esitada Saksamaale päringu puudutatud isiku karistatavuse kohta, mis looks pildi viimase isikust ja käitumismudelist. Eeltoodust lähtuvalt on põhjendatud eeldada, et kui lähenemiskeeldu ei kohaldata, jätkab puudutatud isik oma ahistavat tegevust avaldaja suhtes.
24.Uue abielu sõlmimine ei tõenda, et puudutatud isikul puudub edasine huvi avaldaja ahistamiseks. Puudutatud isiku terroriseeriv ja vägivaldne käitumine toimus ka sel ajal, kui ta oli juba suhtes praeguse abikaasaga. Seega on avaldajal jätkuvalt alus karta, et kui lähenemiskeeldu ei kohaldata, alustab puudutatud isik oma terroriseerivat käitumist avaldaja suhtes uuesti. Lisaks ei vasta tõele kohtuistungil puudutatud isiku poolt väidetu, et 30.10.2015, mil ta püüdis avaldajat lohistada autosse, soovis ta tegelikult saada avaldajalt oma sünnitunnistust uue abielu sõlmimiseks ning politsei kohustas avaldajat vajalikud dokumendid välja andma. Avaldajal ei olnud puudutatud isiku
sünnitunnistust ja seega ei olnud ka midagi talle välja anda. Arvestades, et uus abielu oli sõlmitud 15.01.2016, pidi sünnitunnistus puudutatud isikul olemas olema avaldaja ründamise hetkel. Vastasel juhul ei saanuks puudutatud isik esitada perekonnaseisuametile avaldust uue abielu sõlmimiseks. Avaldaja palus kohustada puudutatud isikut esitama sünnitunnistuse, mille ta esitas perekonnaseisuametisse koos avaldusega uue abielu sõlmimiseks ja arve sünnitunnistuse tõlkimise ja apostillimise teenuste eest.
25.Maakohus asus seisukohale, et VÕS § 1055 kohaldamiseks on määrav, et konfliktne käitumine esineks ka praegusel hetkel. Sellise tõlgendusega ei võimaldata avaldajal kaitsta oma isikuõigusi. Maakohus välistas, et avaldajal on alust karta puudutatud isiku ahistava ja terroriseeriva käitumise jätkumist ka tulevikus. Ühtlasi ei võimalda kohus avaldajal kaitsta ennast põhiseaduse (PS) § 13 põhimõttest lähtuvalt, sidudes avalduse rahuldamise puudutatud isiku käitumise süüteokoosseisu esinemisega. Vastustaja seisukoht
26.Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuse kohaselt on tal avaldajaga igasugused suhted lõppenud, suvest 2015 ei ole ta saatnud sõnumeid ega vestelnud telefonis, tal puudub igasugune soov endise abikaasaga kontakteeruda, ta ei ole üheski riigis kriminaalkorras karistatud. Menetluse edasine käik
27.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
28.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohad, rahuldanud osaliselt taotlused täiendavate tõendite vastuvõtmiseks ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et maakohus rikkus avalduse rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, mistõttu tuleb vaidlustatud määrus tühistada. Ringkonnakohus saab ise teha uue määruse, millega rahuldab avalduse osaliselt ning määrab menetluskulude jaotuse ja hüvitamisele kuuluva menetluskulu rahalise suuruse.
29.TsMS § 639 lõike 1, § 659 ja § 442 lõike 5 koosmõjus võtab kolleegium esmalt seisukoha 01.06.2016 kohtuistungil lahendamata jäänud avaldaja taotluse päringu tegemiseks PPA häirekeskusele suhtes. Kolleegium lähtub seisukoha võtmisel määruskaebuses esitatud taotlusest ja selle 03.06.2016 täpsustusest, jättes siiski tähelepanuta täpsustusest nähtuva taotluse laiendamise muudele politseisse pöördumistele. Kohus ei võimaldanud avaldajal esitada täiendavaid taotlusi, vaid ainult täpsustada määruskaebuses esitatud ühte taotlust. Puudutatud isik täpsustuse kohta seisukohta ei esitanud, kohtuistungil vaidles taotlusele vastu.
30.Kolleegium on seisukohal, et taotlus rahuldamisele ei kuulu. TsMS § 662 lõikest 3 tulenevalt on menetlusosalisel iseenesest õigus hagita menetluses lahendatavas asjas esitada määruskaebuse põhjendamiseks uusi asjaolusid ja tõendeid. Uute tõendite vastuvõtmisel (sh nende kogumise taotluse läbivaatamisel) tuleb kohtul lähtuda TsMS § 238 lõikest 1, mille kohaselt võtab kohus vastu ainult selliseid tõendeid, mis omavad konkreetse tsiviilasja õigeks lahendamiseks tähtsust. Käesolevas hagita menetluses omavad tähtsust tõendid, mille alusel saab kohus tuvastada lähenemiskeelu panemiseks
või panemata jätmiseks avaldaja poolt esiletoodud väidete tegelikkusele vastavuse või veenduda väite tegelikkusele mittevastavuses. Eeldades avaldaja ja tema poja poolt väidetud aegadel kõnede tegemist häirekeskusesse 03.06.2016 täpsustuses väidetud sisus, on kolleegium seisukohal, et need ei oma kohtu jaoks tõenduslikku tähendust selliste asjaolude tõendamiseks, millised ei oleks tõendatud eelnevalt maa- või ringkonnakohtus kogutud teiste tõenditega. Kuna taotletavad tõendid ei omaks asjas täiendavat tõenduslikku väärtust, jätab kolleegium taotluse rahuldamata.
31.Kolleegium on seisukohal, et maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 1055, kui leidis, et lähenemiskeeld tuleb jätta rakendamata põhjusel, et avaldaja ja puudutatud isiku vahel ei olnud alates 2015.a novembrist toimunud mistahes suhtlemist ning sel põhjusel ei ole alust tuvastada, et puudutatud isiku poolt tuleneks avaldaja suhtes kestev vägivaldne ja konfliktne käitumine. Samuti tähtsustas maakohus üle asjaolu, et kohtumenetluse ajal oli puudtatud isik uuesti abiellunud. Avaldus esitati kohtusse 04.11.2015 ja põhines puudutatud isiku eelneval käitumisel (t lk 1-2). Seega tuli maakohtul esmalt tuvastada, kas puudutatud isiku avalduses esiletoodud käitumine võis anda aluse lähenemiskeelu rakendamiseks või mitte. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-91-14 (punktis 17) selgitanud, et lähenemiskeelu taotlust lahendades tuleb tuvastada faktilised asjaolud, millest nähtuks avaldaja rahu ja eraelu puutumatuse rikkumine. Lähenemiskeelu sisu määratlemisel lähtub ringkonnakohus Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-91-14 (punktis 17) selgitustest, mille kohaselt tuleb lähenemiskeelu kohaldamisel hinnata, kas taotletu on avaldaja eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Lähenemiskeeldu kohaldades peab kohus arvestama juhtumi asjaolusid ja jälgima, et keeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem). Samuti tuleb kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju keelu adressaadile, sh tuleb keelu ruumilise ulatuse määramisel pidada silmas juhtumi asjaolusid ja lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. Asjaolu, et puudutatud isik kohtumenetluse ajal hoidub avaldaja õigusi rikkuvast käitumist, võib olla üheks asjaoluks, mille alusel kohus võtab lõpliku otsustuse lähenemiskeelu vajalikkuse ja otstarbekuse kohta.
32.Käesolevas asjas tõi avaldaja maakohtus esile järgmised elulised asjaolud, millega seostas tema igapäevast elu oluliselt takistava endise abikaasa käitumise: pärast 07.05.2015 nende ühisest elukohast väljakolimist hakkas abikaasa teda ööpäevaringselt jälitama, helistama, sõnumeid saatma, kasutas seejuures ebatsensuurseid ja halvustavaid väljendeid, samuti kasutas füüsilist vägivalda 24.05.2015 (tungis korterisse) ja 30.10.2015 (püüdis lohistada teda tänaval oma autosse). Sellise käitumise tõttu tekkis avaldajal suur stress ja töö kaotus ning ta vajas psühholoogilist abi. Määruskaebuses tõi avaldaja täiendavalt esile, et puudutatud isiku terroriseeriv ja ahistav käitumine lõppes siis, kui ta sai teada avaldusest maakohtusse, kuid peale maakohtu istungit alustas uuesti, nüüd sotsiaalvõrgustiku kaudu, mh saatis 08.02.2016 odnoklassniki.ru kaudu pildid uuest abikaasast ja endast ning eksponeeris enda seniseid tegevusi, mis tekitas avaldajale hingelist valu.
33.Puudutatud isik möönis maakohtus keerulisi suhteid avaldajaga, kuid selgitas, et tegemist oli peresisese vägivallaga, kus oli kannatajaks ka tema, avaldaja poeg on
jätkanud tema survestamist (sh jälitamist), sest soovib tema lahkumist Tallinnast, ta on lõpetanud igasugused suhted avaldajaga, samuti puudub soov ja vajadus suhelda avaldajaga tulevikus, 15.01.2016 abiellus ta uuesti. Ringkonnakohtu istungil tõi puudutatud isik esile, et pärast esimese astme kohtu määrust ei ole oma endist abikaasat näinud, ei tea, kus ta praegu töötab, ei sõida XXX maja juurest mööda ega pargi seal eesmärgiga avaldajat näha; ei tea, miks veebruaris sõpradele ülespandud pildid sattusid avaldajale; enne lahutust tahtis abikaasat näha ja temaga suhelda, et ära leppida; avaldaja ei öelnud talle, et ei taha temaga suhelda.
34.Sotsiaalkindlustusameti 15.01.2016 kirjaga (t lk 59) on tõendatud, et avaldaja tõepoolest pöördus 15.06.2015 ohvriabitöötaja vastuvõtule ja rääkis seal pingelistest suhetest oma abikaasaga, kes peale ühisest korterist väljakolimist alustas tema jälitamist ja tülitamist ning naine tundis end seetõttu ahistatuna. Eesti Töötukassa kirjaga 18.01.2016 (t lk 62) on tõendatud, et avaldaja viibis psühholoogilisel nõustamisel 17.04.2015, 30.04.2015 ja 08.05.2015 ning avaldas augustis 2015, et käib psühhiaatri juures. Avaldajal mõõduka depressiooni diagnoosimine on tõendatud mais ja juunis 2015 väljakirjutatud retseptidega (t lk 146-150). Puudutatud isiku telefonikõnede eristusega 2015.a mai, augusti, septembri ja oktoobri kohta (t lk 94-137) on tõendatud puudutatud isiku poolt avaldaja telefonile nii kõnede tegemine kui tekstisõnumite saatmine augustis kokku 87 korral (nt 23.08 20 korral kella 18.16 kuni19.32 vahel; 24.08 7 korral, 25.-26.08 kokku 26 korral (mh nii kell 23.47, 00.05, 00.07, 00.25, 00.33, aga ka kella 23.04 ja 23.20 vahel), septembris 204 korral (mh nt 11.09 34 korral, 19.09 33 korral, mh korduvalt hilisõhtul), oktoobris kokku 36 korral (mh nt 22.10 23 korral päeva jooksul). Väljatrükkidega sotsiaalmeediast on tõendatud, et septembris 2015 saatis puudutatud isik avaldajale võõra nime all (NS) korduvalt sõnumeid, millest nähtub, et saatja sai aru, et endine abikaasa ei taha temaga suhelda, kuid siiski teatas oma soovist kohtuda, rääkida, suhelda, uuesti koos elama hakata jmt (t lk 190-192). Samuti on tõendatud foto saatmine 08.02.2016 (t lk 151). Menetlusosaliste vahel puudub sisuline vaidlus 24.05.2015 ja 30.10.2015 juhtumite toimumise osas, kuigi isikud kirjeldavad toimunut erinevalt. Kohtule esitatud tõenditega (puudutatud isiku avaldus kriminaalasja algatamiseks t lk 35-37, puudutatud isiku ja KS suhtes kriminaalmenetluste lõpetamise määrused t lk 40-43, 44-46) on tõendatud 24.05.2015 XXX Tallinnas nendevahelise rüseluse toimumine peale seda, kui puudutatud isik tungis vastu avaldaja tahtmist korterisse. 30.10.2015 toimunu osas puudub pooltel vaidlus selles, et puudutatud isik läks bussipeatuses avaldaja juurde ja nõudis mingeid dokumente ja et nende vahel oli vähemalt kõvahäälne sõnavahetus ja mõningal määral rüselus, mille tõttu helistas hädaabinumbril võõras kõrvalseisja.
35.Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et põhjendatud on kohaldada puudutatud isikule avaldaja suhtes lähenemise ja telefoni teel ning mistahes elektrooniliste sidevahendite, sealhulgas sotsiaalvõrgustike, kaudu suhtlemise keeldu. Tõendatud on, et puudutatud isik oli 2015.a mitme kuu jooksul helistanud avaldajale ja saatnud tekstisõnumeid telefoni teel mahus ja aegadel, mis mõistlikult võttes võis tekitada avaldajal ahistatuse tunde ja segada oluliselt tema igapäevaelu ja öörahu. Samuti oli ta otsinud juba lahutatud abikaasaga kontakti võõra nime all. Lisaks olid aset leidnud juhtumid 24.05 ja 30.10, mis kogumis helistamiste ja sõnumitega võisid anda avaldajale põhjuse tunda ennast moraalselt ja füüsiliselt ohustatuna. Tõendatud on, et pärast maakohtu istungit, kus puudutatud isik oli selgelt kinnitanud, et ei otsi avaldajaga enam kontakti ega ole temast mingilgi moel huvitatud, saatis ta siiski sotsiaalvõrgutiku kaudu foto koos uue abikaasaga, mis jõudis avaldaja kontole. Puudutatud isiku selgitus selle
kohta, nagu ei oleks avaldaja andnud talle selgelt teada, et ei soovi temaga suhelda, ja et talle ei ole teada, miks veebruaris tema poolt sotsiaalmeediasse pandud fotod endise abikaasani jõudsid, ei ole eluliselt usutav. Pooled olid lahutatud kohtuotsusega 28.08.2015. Võõra nime all septembris saadetud sõnumitest on aru saada, et saatja sai tegelikult aru, et endine abikaasa ei taha temaga suhelda. Jõuga korterisse tungimist ja tänaval oma endise abikaasa tülitamist ei saa õigustada mistahes vajadus saada kätte dokumente vmt. Samas on kolleegium seisukohal, et avaldaja poolt väidetud pidev jälitamine tõendamist ei leidnud. Taotluses tõendite väljanõudmiseks toodi esile jälitamine juunikuus ja sellega seonduv politseisse pöördumine 01.07.2015. Isegi kui sellesisulised kõned hädaabinumbrile avaldaja ja/või tema poja poolt tehti, ei oleks see kohtu jaoks piisavalt erapooletuks tõendiks, et lugeda puudutatud isiku vastav käitumine tuvastatuks, mh arvestades avaldaja poja selgelt vaenulikku suhtumist puudutatud isikusse. Objektiivseid tõendeid avaldajal jälitamise kohta kohtule esitada ei olnud. 22.09.2015 avaldusega on tõendatud, et ka puudutatud isik on pöördunud prokuratuuri seoses avaldaja poja poolt tema väidetava jälitamisega (t lk 38-39). TsMS § 232 lõike 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte.
36.Kolleegium on veendumusel, et eeltoodud põhjendustel on piisavaks keelu ajaks üks aasta, arvates käesoleva määruse jõustumisest. Nimetatud aeg on piisav, et avaldajal oleks võimalik korraldada isiklikku elu ja tegeleda tervisliku seisundi stabiliseerimisega, et edaspidi mitte tunda ennast ohustatuna isegi siis, kui ta nt satub Tallinna linnas kokku oma endise abikaasaga. Kohtul puudub alus asuda seisukohale, et peale aasta möödumist tuleneks puudutatud isikust avaldaja jaoks endiselt selline oht, mis tingiks lähenemise ja suhtlemise keelu pikemaaegse kohaldamise vajaduse.
37.Kolleegium ei näe käesolevas asjas vajadust rakendada puudutatud isiku suhtes eraldi keeldu läheneda avaldaja elukohale (kohtuistungil täpsustatult peab avaldaja silmas keeldu läheneda elamule, kus asub avaldaja elukohaks olev korter, lähemale kui 50100m). Eelpool keelas kohus puudutatud isikul läheneda avaldajale lähemale kui 20m. Sellega on puudutatud isikul keelatud tulla lähemale kui 20m ka avaldaja elukohale, kui avaldaja viibib korteris. Kogutud tõenditega on tõendatud üks avalduse aluseks olev avaldaja elukohaga seondunud konflikt (24.05.2015 korterisse tungimine). Tõendatud juhtum toimus ajaliselt vahetult peale seda, kui avaldaja ja puudutatud isik otsustasid lahku minna ning puudutatud isik oli samast korterist (avaldaja pojale kuuluvast abikaasade ühisest elukohast) lahkunud. Hilisemaid sarnaseid juhtumeid avaldaja esile ei toonud. Juhtum 07.05.2015 oli seotud avaldaja poja asjade lõhkumisega ning avaldaja julgeoleku otsest ohustamist see ei tõenda. Kolleegium on seisukohal, et avaldaja isikuõiguste rikkumise takistamise seisukohalt ei ole proportsionaalne takistada puudutatud isiku liikumist teatud piirkonnas sõltumata sellest, kas avaldaja seal viibib või mitte. Sellise keelu kohaldamise näol ei oleks tegemist lähenemiskeeluga avaldajale, vaid puudutatud isiku liikumiskeeluga (vt ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-91-14, punkt 18). Liikumiskeelu rakendamiseks ei anna alust ka ringkonnakohtu istungil avaldaja esindaja poolt esiletoodud asjaolud: peale maakohtu istungit sõidab puudutatud isik regulaarselt mööda XXX elamust ja pargib oma autot maja juures asuvast korteriühistu parklas. Selline tegevus ei saa mõistlikult rikkuda avaldaja isikuõigusi, kui sellega ei kaasne lähenemine avaldajale lähemale kui 20m. Samal seisukohal on kolleegium ka väidetava parkimise osas avaldaja töökoha lähedal olevas parklas.
38.Maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest jätab kolleegium TsMS § 172 lõike 1 teise lause alusel avaldaja poolt tasutud riigilõivu (50+50 eurot) võrdsetes osades kummagi menetlusosalise kanda, muud kulud jäävad kummagi enda kanda. TsMS § 174 lõike 4 alusel tuleb puudutatud isikul hüvitada avaldajale 1⁄2 viimase poolt tasutud riigilõivust, so 50 eurot.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.