2.2.Mikhail Stepanovil tuleb tasuda 250 eurot OÜ-le Peipsi Grupp Holding.
2.3.Tasaarvestada Mikhail Stepanovi poolt tasumisele kuuluv 250 eurot OÜ Peipsi Grupp Holding poolt kinnipeetud 214,87 euroga. 2.4.Mõista Mikhail Stepanovilt välja 35 eurot ja 13 senti OÜ Peipsi Grupp Holding kasuks.
2.5.Jaotada menetluskulud järgmiselt: jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 90% OÜ Peipsi Grupp Holding ning 10% Mikhail Stepanovi kanda.
2.6.Määrata kindlaks OÜ Peipsi Grupp Holding menetluskulude suurus maa- ja ringkonnakohtus 5533,67 eurot (ilma käibemaksuta).
2.7.Määrata kindlaks Mikhail Stepanovi menetluskulude suurus maa- ja ringkonnakohtus koos käibemaksuga 3129,30 eurot (ilma käibemaksuta 2658,30 eurot).
2.8.Tasaarvestada OÜ Peipsi Grupp Holding ja Mikhail Stepanovi menetluskulud ning mõista OÜlt Peipsi Grupp Holding välja 2816,37 eurot (koos käibemaksuga) menetluskulude katteks Mikhail Stepanovi kasuks. 2.9.Mõista OÜ-lt Peipsi Grupp Holding välja Mikhail Stepanovi kasuks võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt (2816,37 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Peipsi Grupp Holding esitas 24.05.2013 hagi FIE Mihhail Stepanov vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja asja väljaandmiseks ebaseaduslikust valdusest. 16.07.2014 esitas hageja alternatiivselt kahjunõude, milles palus hüvitada haginõude esemeks olevate esemete kaotsimineku tagajärjel tekkinud kahju summas 7352,52 eurot. Hagiavalduse kohaselt andis Peipsi Grupp OÜ kostjale 01.05.2005. a akti nr 21 alusel üle kalapüügiteenuse osutamiseks Peipsi Grupp OÜ-Ie kuulunud vara. Osa varast on kostja aktide alusel tagastanud, kuid tagastamata on sõudepaat väärtusega 15 000 krooni (959,07 eurot), 1 täielik ahvenamõrra komplekt väärtusega 60 000 krooni ja 1 mittetäielik ahvenamõrra komplekt väärtusega 40 000 krooni (2557,54 eurot). Hageja ja kostja vahel olid sõlmitud töövõtuleping perioodidel 30.08.2007.a kuni 31.12.2007. a ja 12.11.2008. a kuni 31.12.2008. a. Pärast töövõtulepingu lõppemist palus hageja kostjal tagastada tema käes olevad töövahendid. Hageja hagis nimetatud vara tagastanud ei ole. Hageja palus kostjalt välja mõista AÕS 80 lg 1 ning lg 2 alusel ühe ahvenamõrra komplekti, ühe mittetäieliku ahvenamõrra komplekt ja sõudepaadi. Alternatiivselt palus hageja välja mõista hüvitise nimetatud vara eest summas 7352,52 eurot
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei eitanud, et omas hagejaga lepingulisi suhteid ning talle anti 2005. a kasutada 01.05.2005. a koostatud aktis nr 21 nimetatud vara. Kostja oli seisukohal, et hageja nõuet ei saa rahuldada, kuna kostja valduses ei ole hagis nimetatud vallasasju, osa nendest on kaduma läinud hageja valdusest ning lisaks on hageja juba oma nõuded tasaarvestanud kostja nõudega. Hageja poolt viidatud ja esitatud töövõtulepingute täitmisel kasutas kostja vara, mille ta 2009 tagastas. Väide, et kostja valduses on hageja vara, on paljasõnaline ning eksitav. Hageja esitatud aktist nr 18 (20.04.2009) tuleneb, et kostja tagastas osa varast ning teise osa varast tagastamine nähtub aktist nr 19 (20.04.2009). Hageja ei ole seda akti esitanud. Paadi kohta selgitas kostja, et Vasknarva külas hoidsid kohalikud kalamehed püügivahendeid Peipsi Grupp Holding OÜ laoruumides. Seal hoiti ka küsimuse all olevat paati. Väidetav puidust paat oli kasutuskõlbmatu ja puudus võimaluski seda kasutada (puudus dokumentatsioon). Kostja ei ole paati alates 2007. a kasutanud ning see lebas hageja kinnistul vähemalt 2008. a lõpuni. Kostja kasutuses olnud 7 ankrut ja 80 m köit (4 kapronköit) kadusid 2008. a kevadel ja hageja oli sellest koheselt teadlik. Need esemed kadusid siis, kui neid hoiti hageja laos. Eeltoodud varustuse turuväärtuseks on (arvestades vanust ca 10 aastat) 7 ankrut x 20 eurot = 140 eurot ja 4 köit x 5 eurot = 160 eurot. Nende kadunud asjade väärtuse ulatuses tasaarvestati kostjale hageja poolt tasumisele kuuluvad summad 332 eurot ulatuses. Seega on hageja enda võimalikud nõuded tasaarvestanud, mis välistab hageja nõuete rahuldamise. Kostjale jääb arusaamatuks ka asjaolu, millist paati temalt nõutakse ning kuidas on see identifitseeritav (sh omandiõigus sellele, ehitusaasta, jne, oluline ka selle identifitseerimine võimaliku kohtuotsuse täitmisel). Kostja asus seisukohale, et hageja nõue hüvitise välja mõistmiseks on täies ulatuses aegunud. Pooltel oli lepinguline suhe ning lepingu lõppemisel olid hagejale kõik asjaolud teada (sh kalapüügivahendite osaline vargus) ning ka 20.04.2009.a kostja valduses oleva vara üleandmisel fikseeriti olemasolev vara aktidega. Seega tänaseks on möödunud üle 7 aasta ajast, millal hageja väidetav nõue muutus sissenõutavaks ning üle 5 aasta, millal anti olemasolev
vara üle. Tulenevalt eeltoodust ja TsÜS § 146 lg-st 1 taotles kostja hageja hüvitise nõude osas aegumise kohaldamist.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis 5. novembri 2015. a otsusega hagi nii põhinõude kui alternatiivse nõude osas rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis OÜ-lt Peipsi Grupp Holding välja 2355 eurot menetluskulude katteks Mikhail Stepanovi kasuks ning viivise menetluskude tasumisega viivitamise korral. Maakohus kvalifitseeris hageja põhinõude AÕS § 80 lg 2 alusel vindikatsiooninõudena ning märkis, et hageja omandiõiguse tuvastamise nõue ei oma iseseisvalt tähendust. Hageja alternatiivse nõude osas märkis kohus nõudealuseks VÕS § 132 lg 1 või 2. Maakohus leidis, et hageja nõuded ei ole aegunud, kuna hageja esitas TsÜS § 150 lg-ga 1 kooskõlas hagi aegumistähtaja jooksul. Maakohus leidis, et hageja sai teada, et kostja vaidlusalust vara ei valda, kohtumenetluse käigus.
4.Maakohus tuvastas, et 20.04.2009.a vara vastuvõtu-üleandmisakti nr 18 kohaselt on Mihhail Stepanov üle andnud Peipsi Grupp Holdingule 2 ahvenamõrra komplekti ilma ankrute ja köieta, 11 töökorras ankrut ja 5 köit. Ahvenamõrra komplekt - 2 tiiba, 2 pead, penoplast, kokku maksumusega 160000 krooni; 11 ankrut kokku 5500 krooni, köis 100 m, kokku 250 krooni. 30.10.2009.a ja 27.10.2010.a aktidega andis M. Stepanov OÜ-le Peipsi Grupp Holding üle traktori ja traktori järelkäru. Kostja on lisaks hageja poolt esitatud vara üleandmisaktidele esitanud 20.04.2009.a. akti nr 19, mille kohaselt kostja on hagejale (Alajõe osakonna juhatajale S.A.le) üle andnud ahvenamõrra komplekti: 1 tiib, 2 pead, penoplast kokku väärtuses 120 000 krooni.
5.Hageja vaidles aktile nr 19 vastu, leides, et tegemist on võltsitud dokumendiga. Tunnistajatena ülekuulatud A.G. ning S.A. väitsid, et nemad ei ole akti nr 19 varem näinud ega sellele alla kirjutanud (I kd, lk 155, lk 157). Kirjalikke tõendeid selle kohta, et tegemist on võltsitud dokumendiga, hageja esitanud ei ole. Maakohus määras käekirjaekspertiisi aktile nr 19 alla kirjutanud S.A. allkirja kohta. 03.06.2015 ekspertiisiakti nr 15E-DK0053 (II kd, lk 162-165) kohaselt on vastuvõtuüleandmise aktidel nr 19 ja nr 18 S.A. nimel allkirja kirjutanud üks ja sama isik. 20.09.2009.a. vastuvõtu-üleandmise aktidel nr 19 ja nr 18 on S.A. nimel allkirja kirjutanud tõenäoliselt sama isik, kes kirjutas allkirja 02.06.2014.a toimunud kohtuistungi protokollile (I kd. lk 156, 157 pöördel) seega on allkirjad tõenäoliselt kirjutatud S.A.e poolt.
6.Maakohus märkis, et kuna tunnistaja A.G. on olnud hageja töötaja ning S.A. on hageja töötaja, siis on tunnistajate ütlused akti nr 19 osas kallutatud. Aktide visuaalsest võrdlusest tulenevalt kohus erinevusi kirja blanketi, teksti paigutuse ja kirjutusmasina šrifti osas ei tuvastanud. Lähtuvalt 03.06.2015 ekspertiisiaktist leidis kohus, et akt oli S.A. poolt allkirjastatud ning kostja poolt on hagejale üle antud ahvenamõrra komplekt: 1 tiib, 2 pead, penoplast kokku väärtuses 120 000 krooni.
7.Maakohus leidis, et kostja poolt on tagastamata 7 ankrut ja 80 meetrit köit ja sõudepaat. Kostja on vande all antud ütlustes kinnitanud, et ühtegi asja, mis hageja talle andis, tema käes ei ole. Paat jäi Alajõele hageja territooriumile. Kalapüügivahendid olid hoiul hageja ruumides, kus ta need S.A.ele üle andis. Siis selgus, et ankruid ja köit ei jätku, varastatud oli ka tema isiklikke ankruid ja köit.
Asjas ei ole tõendamist leidnud, et vaidlusalused 7 ankrut, 80 meetrit köit ja paat on kostja valduses. Hageja tunnistajad sellekohaselt ütlusi andnud ei ole. Samas ei ole asjas ka vaieldamatut tõendamist leidnud kostja väide, et kalapüügivahendid olid varastatud hageja ruumidest. Hageja seadusliku esindaja poolt vande all antud ütluste kohaselt toimus vargus Vasknarvas tühjades ruumides, sealt ei varastatud midagi. Ka paadi kohta on pooled esitanud vastandlikke tõendeid. Kostja on vande all kinnitanud, et väidetav puidust paat oli kasutuskõlbmatu ja puudus võimaluski seda kasutada (puudus dokumentatsioon). Paat asus Vasknarvas kaldal angaari juures. Peale lepingu lõpetamist leidis ta paadi Alajõelt hageja territooriumilt. Paadi tundis ta ära, kuna selle küljed olid üle löödud spetsiaalse materjaliga ja ninas oli spetsiaalne metallitükk. Tunnistaja E.T., kes on kostja abikaasa, ütluste kohaselt nägi ta paati Vasknarvas viimati 2008. a. Alajõel oleva paadi tundis ta ära, kuna see oli ümbert üle löödud nii nagu tema abikaasa seda alati teeb. Ta mäletab, et oli paigaldatud metallosa, et nina ei puruneks. Tunnistaja S.A. ütluste kohaselt on Alajõel kalapunktis asuv paat tema kaluri V.N.i oma. Kostja kasutuses olnud paati nägi ta ühel korral, see seisis vee ääres ja oli korralikus seisus. Tunnistaja V.N. ütlustest nähtub, et Alajõel pildistatud paat olnud tema kasutuses alates 1996. a. Tunnistaja T.L.i ütlustest tuleneb, et kui teda kutsuti tõendama (ilmselt tunnistusi andma), siis V.N. ütles, et see on tema paat. Kohus leidis, et kumbki pool ja tema tunnistaja(d) annavad tagastamisele kuuluva vara osas ütlusi ilmselt lähtuvalt oma huvidest. Kohus leidis, et ühtki tõsikindlat tõendit, mille alusel kohus saaks väita, et kostja valdab ebaseaduslikult hagejale kuuluvat paati või see on hävinenud ajal, mil kostja seda valdas, esitatud ei ole.
8.Hageja on leidnud, et samaväärsete asjade soetamise kulud on võrdsed asjade väärtusega nende üleandmise ajal so. 01.05.2005.a. Asjas puuduvad igasugused tõendid, mis võimaldaksid kindlaks teha, milliste konkreetsete ankrutega oli tegemist (suured, väikesed) ja anda hinnangut vaidlusaluste ankrute, köite ning paadi seisundile (sh arvestades kulumit). Paadi puhul on tuvastamist leidnud, et tegemist oli puidust paadiga, kuid muid parameetreid (mudel, mark, valmistamisaasta, pikkus, laius, süvis) kindlaks teha pole võimalik, kuna hageja ei ole paati registreerinud. Kuigi hageja seadusliku esindaja väitel pidi paadi registreerima kostja, oli see eelkõige hageja kui asja omaniku kohustus. Hageja tunnistajatest ei ole keegi peale S.A.e vaidlusalust paati näinud, seetõttu ei saa nad anda ka hinnangut paadi seisukorra kohta. Samuti pole ka hageja seaduslik esindaja ise paati näinud. Hageja on esitanud tõendid soomkalamõrdade maksumuse kohta ning paadi maksumuse kohta, kuid ilmselt on neis tõendites kajastatava vara näol tegemist kas uute või vähekasutatud kalapüügivahenditega ning need ei tõenda kostja valduses olnud varaga samaväärse vara soetamisväärtust.
9.Asjas on tunnistaja T.K. ütlustega tõendamist leidnud, et hageja jättis kostjale püütud kala eest tasumata. Oma seletuskirjas on T.K. märkinud, et kostjale on välja maksmata 3362 krooni (214,87 eurot) 2007. a eest seni, kui ta ei tagasta püügivahendeid. Ka hageja seaduslik esindaja kinnistas kohtuistungil, et kostjale jäeti raha välja maksmata põhjusel, et ta polnud vara tagastanud.
10.Hagiavalduse kohaselt on ühe ahvenamõrrapüügi komplekti, mis koosneb: üks ahvenamõrra tiib, üks ahvenamõrra pea, kuus ankrut ja 60 meetrit köit, väärtuseks 60 000 krooni ehk 3 836,31 eurot. Kostjale üle antud 3 ahvenamõrra maksumus oli seega 11508,93 eurot, millele lisandub mittekomplektne ahvenamõrd (ahvenamõrrapea) väärtusega 2 557,54 eurot, kokku 14066,47 eurot. Kostja poolt on aktide nt 18 ja 19 alusel tagastatud vara väärtuses kokku 18262,75
eurot. Seega ületab kostja poolt tagastatava vara väärtus talle üle antud vara väärtuse 4196,28 euro võrra.
11.Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja on tingituna asjaolust, et kostja on jätnud nõuetekohaselt vormistamata vara tagastamise, saanud kahju. Kostja on tagastanud vara suuremas väärtuses, kui talle üle anti, samuti on hageja juba õiguskaitsevahendina kasutanud oma kohustuse täitmisest keeldumist (keeldunud kostjale püütud kala eest tasumast).
12.Maakohus tugines menetluskulude jaotamisel TsMS §-st 162 lõikest 1, mille järgi kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja esindaja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostjale õigusabi osutatud 22,5 tundi ja õigusabi kulude suuruseks on 2430 eurot (tunnitasu 108 eurot koos käibemaksuga) tunnistajatasu summas 21,30 eurot (68,10-46,80 eurot) ja ekspertiisitasu 282 eurot. Lisaks palus kostja välja mõista viivise väljamõistetud menetluskuludelt. Tunnistajatasu summas 46,80 eurot palus kostja esindaja tagastada seoses tunnistajate ülekuulamisest loobumisega. Maakohus leidis, et taotlus on põhjendatud osaliselt. Maakohus luges põhjendatuks ja vajalikuks kostjale osutatud 19 tunni ulatuses osutatud õigusabiteenust maksumusega kokku 2052 eurot. Maakohus leidis, et 108 eurot teenuse tunnihinnana on mõistlik. Maakohus leidis, et põhjendatud ja vajalikud kulud on ka tunnistajatasu summas 21,30 eurot ja ekspertiisikulud summas 282 eurot. Seega kokku pidas maakohus põhjendatuks ja vajalikuks kostja kulusid summas 2355,30 eurot. Maakohus mõistis need summad kostja kasuks välja hagejalt.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
13.Peipsi Grupp Holding OÜ esitas Viru Maakohtu 5. novembri otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus lahend, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Apellant taotleb jätta kõik menetluskulud kostja kanda ning määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et ei ole võimalik teha uut otsust, tühistada maakohtu otsus ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud. Otsus ei vasta TsMS § 436 lg 1 ja 442 lg 8 nõuetele; 2) on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning ebaõigesti tõendeid hinnates rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 631 lg 2). Kohus on tõlgendanud vääralt aktis nr 18 märgitud ning kostja poolt üleantud esemeid. Kohtu järeldus, mille kohaselt tagastas kostja kaks mõrrakomplekti ja 5 köit on ebaõige. Tegelikult tagastas kostja üksnes kaks mõrrapead, kaks tiiba, 11 ankrut ning 100 m köit. Need asjaolud nähtuvad selgelt ka aktist endast. Kohus tuvastas ebaõigesti, et akt nr 19 ei olnud võltsitud. Kuna S.A. ei olnud akti nr 19 alusel esemete vastuvõtjaks, ei saanud kohus ka tuvastada, et kostja on aktis nr 19 loetletud esemed hagejale üle andnud. Kohus jättis hinnangu andmata P.K. poolt vande all antud selgitustele. Kohtu seisukoht, et hageja tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed, ei ole põhjendatud. Seega kohus tõendite ebaõige ja ebapiisava hindamise tõttu kohaldanud vääralt AÕS § 80 lg 1 ja 2 ning AÕS § 84; 3) on maakohus asunud väärale seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et vaidluse esemeks olev sõudepaat asuks kostja valduses. Antud juhul kohustus hageja TsMS §
230 lg 1 kohaselt tõendama, et ta on kostjale üle andnud teatud esemed (antud juhul sõudepaadi) ning kostja oli kohustatud hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et ta on need esemed hagejale tagastanud. Kuivõrd hageja tõendas, et ta on paadi kostjale üle andnud ning kostja ei ole seda apellandile tagastanud, pidi kostja tõendama, et ta on paadi hagejale tagastanud. Kohtule esitatud tõendid näitavad, et kostja ei ole paati hagejale tagastanud; 4) on maakohus ebaõigesti jätnud rahuldamata hageja alternatiivse nõude Peipsi Grupp Holding OÜ-le kuuluvate ning hagiavalduses nimetatud esemete väärtuse hüvitamiseks. Kohtu põhjendustest nähtub, et hageja alternatiivne nõue tuleb kohtu hinnangul jätta rahuldamata seetõttu, et väidetavalt puuduvad andmed kostjale üleantud esemete kohta. Samas ei ole kohus hageja alternatiivse nõude hindamisel vindikatsiooniolukorra esinemist iseenesest eitanud. Lähtudes AÕS § 84 lg 1 ja VÕS § 1045 lg 1 oleks kostjalt tulnud hagejal kasuks välja mõista esemete kaotsimineku tagajärjel tekkinud kahju, milleks on asja taassoetamise väärtus summas 7352,52 eurot; 5) on maakohus ebaõigesti jaotanud menetluskulud. Kuna maakohus oleks pidanud hagi rahuldama, siis oleks kohus pidanud sellest tulenevalt jätma ka kõik menetluskulud kostja kanda ning kostjalt hageja kasuks välja mõistma menetluskulud maakohtule esitatud avalduses märgitud määras.
14.Vastustaja on seisukohal, et Viru Maakohtu kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ning apellandi väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Vastustaja jääb eelnevalt esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja märgib, et ükski väidetav maakohtu rikkumine ei annaks alust teha asjas teistsugust sisulist kohtulahendit. Maakohus on põhjendatult jätnud hagiavalduse rahuldamata ja välja mõistnud menetluskulud hagejalt. Vastustaja märgib, et juhul, kui asuda seisukohale, et alternatiivne nõue on põhjendatud, on nõue aegunud ning vastustaja palub kohaldada aegumist ja jätta hagiavaldus rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt summas 35 eurot ja 13 senti. Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust ning jätab maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 90 % hageja ja 10 % kostja kanda. Ringkonnakohus muudab ka väljamõistetud menetluskulude suurust.
16.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha hageja põhinõude osas.
16.1.Hageja esitas kostja vastu vindikatsiooninõude AÕS § 80 lg 2 alusel ning hiljem täiendas hagi alternatiivse kahju hüvitamise nõudega AÕS § 84 alusel. Vastuseks vastustaja aegumise kohaldamise taotlusele märgib ringkonnakohus, et hageja põhinõue oli vindikatsiooninõue, mis aegub TsÜS § 155 lg 1 kohaselt 30 aasta möödumisel nõude sissenõutavaks muutumisest.
16.2.Maakohus tuvastas, et kostjal on nõudeõigus järgmiste esemete osas - 7 ankrut, 80 m köit ja paat. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega maakohus luges tagastatuks osa esemeid akti nr 19 alusel. Ringkonnakohtu istungil kohus küsis, kas apellant nõustub maakohtuga, et hagis märgitud varast on tagastamata 7 ankrut, 80 m köit ja paat, eeldusel, et kohus arvestab aktidega 18 ja 19. Apellant nõustus sellega, kuid rõhutas samas, et ta jääb väite juurde, et akt nr 19 on võltsitud.
16.3.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on akti nr 19 õigesti hinnanud ning tuvastanud, et tegemist ei ole võltsitud dokumendiga. Käekirjaekspertiisi kohaselt on aktile nr 18 ja 19 alla kirjutanud sama isik ning sama isik on allkirja andnud ka 02.06.2014 kohtuistungi protokollile.
S.A. kinnitas, et tema kirjutas alla aktile nr 18, vaidlust ei ole selles, et ta andis allkirja kohtuistungi protokolli. Kostja tõi usutavalt esile asjaolud akti koostamise kohta, mis samuti kinnitavad, et akt on selles nimetatud isikute poolt allkirjastatud. Hageja töötajatena allakirjutanud isikute väited, mille kohaselt nad eitavad akti koostamist ning selles nimetatud vallasasjade hagejale üleandmist, ei ole usutavad vastuolu tõttu muude tõenditega. Ringkonnakohus leiab, et hagis nimetatud varast on kostja poolt hagejale tagastamata 7 ankrut, 80 m köit ja paat.
16.4.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega ja ei korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel, osas, milles maakohus leidis, et hageja vindikatsiooninõue AÕS § 80 lg 1 alusel tuleb jätta rahuldamata, kuna vallasasjad, mille väljaandmist hageja nõuab on kaotsi läinud ja ei ole kostja valduses. Kostja esitas maakohtule fotod paadist väites, et ta leidis talle üle antud paadi üles, kuid ringkonnakohus leiab, et tunnistaja V.N. ütluste (I kd lk 159) ja paadi registreerimistunnistusega on kostja väited ümber lükatud. Muid tõendeid, et paat on alles ja säilinud, kostja esitanud ei ole.
17.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja alternatiivnõuet.
17.1.Hageja alternatiivne nõue kahju hüvitamiseks AÕS § 84 lg 1 alusel ei ole ringkonnakohtu hinnangul aegunud. AÕS § 84 alusel esitatud nõuet loetakse õiguskirjanduses (TsÜS komm § 155) vindikatiivseks kõrvalnõudeks, millele ei laiene omandiõigusest tulenev vinditseerimise aegumistähtaeg 30 aastat. AÕS § 84 alusel esitatud nõude aegumistähtaeg TsÜS § 150 lg 1 alusel on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas on AÕS § 84 lg 1 alusel nõude esitamise eeldused täidetud. AÕS § 84 kohaldamise eeldusena tuleb tuvastada, et esines vindikatsiooniolukord, st hagejale (omanikule) kuuluv asi on kostja (valdaja) ebaseaduslikus valduses, mistõttu on omanikul õigus asi valdajalt välja nõuda, ilma, et valdajal oleks võimalik valdusõiguse tõttu keelduda väljaandmisest. Pooled kinnitasid menetluses, et hageja andis kostjale asjad 2005 aastal akti alusel ja nende asjade valdamise õiguslik alus lõppes 2009 aasta alguses. Vaidlus puudub ka selles, et kostja ei ole hagejale kõiki talle üle antud asju tagastanud.
17.2.Hageja alternatiivnõue on esitatud AÕS § 84 lg 1 alusel. Ringkonnakohus sedastas eelpool, et AÕS § 84 lg 1 nõude esitamise eelduseks olev vindikatsiooniolukord on olemas.
17.3.Ringkonnakohtu arvates tuleb esmalt vastata küsimusele, millal kostjale antud vallasasjad (7 ankrut, 80 m köit ja paat) kaotsi läksid. Hageja märkis hagis, et kostja valduse õiguslik alus lõppes 2008 aasta lõpus pärast viimase töövõtusuhte lõppemist. Ringkonnakohus loeb tuvastatuks, et 01.05.2005 – 31.12.2008 valdas kostja hageja poolt talle üle antud vallasasju õiguslikul alusel ja oli eeltoodud perioodil seaduslik valdaja AÕS § 34 mõttes. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et paadi kaotsimineku aeg ei ole selgelt tuvastatav, kuid paat läks kaotsi pärast 2009 aastat, seega ajal, mil kostja valduse õiguslik alus oli ära langenud. Ringkonnakohus leiab, et 7 ankrut ja 80 m köit läksid kaotsi 2008 aastal, so ajal, millal kostja oli seaduslik valdaja ja valdas asju õiguslikul alusel. Ringkonnakohus loeb asjas esitatud kostja vande all antud seletuse (I kd lk 152) ja tunnistaja A.G.i kirjaliku seletusega ( I kd lk 35) tõendatuks, et 7 ankrut ja 80 m köit olid kadunud 2008 aasta lõpus.
17.4.Ringkonnakohtu arvates tuleb teiseks vastata küsimusele, millal hageja sai või pidi teada saama, et kostjale antud vallasasjad (7 ankrut, 80 m köit ja paat) kaotsi läksid. Ringkonnakohus leiab, arvestades kostja käitumist hageja poolt tema valdusesse antud asjade tagastamisel, et hageja ei teadnud ega pidanud teadma, et vaidlusalused asjad on kaotsi läinud 2008 ja 2009 aastal. Seega asub ringkonnakohus seisukohale, et hageja pidi teada saama sellest hiljemalt hagi esitamise järgselt ning seetõttu ei ole nõue AÕS § 84 alusel aegunud.
17.5.AÕS § 84 eristab heauskset ja pahauskset valdajat, kuid ei näe ette alust esitada nõuet seadusliku valdaja vastu. Hageja nõue 7 ankru ja 80 m köie hüvitamise nõudes tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et kostja valdas kaotsiminemise ajal asju seaduslikul alusel. Hagejal oli sellest tulenevalt nõudeõigus võlaõiguslikul alusel. Hagejat esindas menetluses õigusteadmistega esindaja, kes valis hagi eseme ja tõi esile hagi aluseks olevad asjaolud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei pidanud hagejale selgitama õigust esitada hagi täiendavalt alternatiivsel õiguslikul alusel. Hagi alusena esile toodud asjaolud ei ole piisavad, et kohus saanuks ise õigussuhte ümber kvalifitseerida.
17.6.Ringkonnakohus leiab, et paadi osas saab kostjat lugeda pahauskseks valdajaks ajal, mil paat kaotsi läks. AÕS § 35 lg 2 järgi on valdus pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Kostjale esitati nõue asjade väljaandmiseks 2009 aasta alguses, kuid kostja paati hagejale üle ei andnud.
17.7.AÕS § 84 lg 1 kohaselt on pahauskne valdaja kohustatud hüvitama omanikule asja või selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju vastavalt võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätetele. Kostjal on kohustus paadi eest hagejale kahju hüvitada VÕS § 1043 järgi. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja valdus paadi osas lõppes 2009 aasta alguses. Kostja vande all antud seletustest saab järeldada, et kostja ei teinud midagi, et paati hagejale nõuetekohaselt tagastada. Kostja märkis, et ta viimased aastad so enne 2009 aastat, paati ei kasutanud, kuna paat oli vana ja seda ei olnud turvaline vedada, dokumendid paadil puudusid (I kd lk 153). Ringkonnakohus leiab, et kostja ei taganud talle üleantud vara õigeaegset nõuetekohast tagastamist ega ka suure tõenäosusega säilimist, mistõttu kahjustati hageja omandiõigust ning tegemist on kostja poolt õigusvastase teoga. Kostja tegevusetuse saab lugeda süüliseks, kuna ta teadis, et tema valduse õiguslik alus lõppes ning ta oli teadlik asjade tagastamise kohustusest, kuid ta ei andnud paati tagasi ega rakendanud ka käibes vajalikku hoolt, et paadi säilimine tagada.
17.8.Üldjuhul tuleks hagejal tekkinud kahju suuruse määramisel lähtuda VÕS §-des 127 ja § 132 sätestatust. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul tuleb kohtul määrata kahju suurus VÕS § 127 lg 6 alusel. VÕS § 127 lg 6 kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Hageja luges analoogse ja samaväärsete parameetritega sõudepaadi kaotsiminekust tuleneva kahju suuruseks 1000 - 1900 eurot (II kd lk 5).
Hageja lisas tõendina 2014 aastast pärineva uute sõudepaatide hinnapakkumised, mis jäid vahemikku 960 eurot kuni 10 290 eurot (II kd lk 23). Kostja vaidles hageja nimetatud hinnale vastu märkides, et paadi mõõdud ja ehitusaasta on teadmata, tegemist oli puitpaadiga, mis oli 2008 aastal juba kasutuskõlbmatu, paat ei olnud registreeritud. Kostja leidis, et paadil on sümboolne hind ning lisas tõendina vana puitpaadi müügikuulutuse, kus müüdi paat aiakaunistuseks 50 euro eest (II kd lk 32). Toimikus oleva 1.05.2005 koostatud kostjale vara üleandmise akti alusel on sõudepaadi väärtuseks märgitud 15 000 kr (958,67 eurot) (I kd lk 10). Maakohus leidis, et hagejal ei ole kahju tekkinud ning ei tuvastanud paadi tagastamata jätmisest tuleneva kahju suurust. Maakohus märkis otsuses, et teada on vaid see, et tegemist on puitpaadiga, muud andmed paadi ja selle seisukorra kohta kaotsimineku ajal puuduvad. Ringkonnakohus leiab, arvestades järgmisi asjaolusid: tegemist oli oluliselt enne 2005 aastat valmistatud puitpaadiga, mille tehniline seisukord 2005 aastal ei võimaldanud teda registreerida, kostja valduses olemise ajal hoiustati paat välitingimustes ja tema seisukord halvenes sel määral, et 2008 aastal ei olnud võimalik paati ilma suuremate parendusteta kasutada, siis on põhjendatud hüvitise suurus 250 eurot.
17.9.Asjas on hageja raamatupidaja T.K. kirjaliku seletusega tõendatud, et hageja jättis kostjale välja maksmata lepingujärgse tasu summas 3362 krooni ( 214,87 eurot). T.K. seletuse kohaselt kästi tal see kinni pidada kuni kostja vara hagejale tagastab. Kostja märkis menetluse käigus, et hageja on selle summa ulatuses teostanud tasaarvestuse. Hageja väitel ta tasaarvestust teinud ei ole. Pooled ei vaidle selle üle, et 214,87 eurot on kostjale käesoleva hetkeni välja maksmata. Kostja väitel on ta nõue suurem, kuid ringkonnakohus ei pea kostja esitatud kviitungeid piisavaks, et tuvastada kostja nõudeõigust hageja vastu suuremas ulatuses. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et tasaarvestust hageja poolt tehtud ei olnud, tegemist ei olnud ka samaliigiliste nõuetega, mis on VÕS § 197 lg 1 järgi tasaarvestuse tegemise eelduseks. Ringkonnakohus tuvastas hageja õiguse saada hüvitist 250 eurot ning kostjale kuulub hageja vastu nõudeõigus 214,87 euro suuruses summas. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul saab kostja väidet hageja poolse tasaarvestuse kohta tõlgendada kostja poolseks tasaarvestuse avalduseks ja ringkonnakohus loeb tasaarvestuse tulemusena hageja nõude suuruseks (250 – 214,87) 35 eurot ja 13 senti.
18.Ringkonnakohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 90 % hageja ja 10 % kostja kanda.
18.1.Hageja tasus hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 475 eurot, kokku 950 eurot.
18.2.Maakohus hindas kostja esitatud menetluskulude suurust ja põhjendatust ning leidis, et 19 tundi, tunnihinnaga 108 eurot on teenuse sisule vastav ning määras hüvitamisele kuuluvaks menetluskulude suuruseks 2052 eurot. Maakohus luges põhjendatuks ka ekspertiisitasu summas 282 ja tunnistajatasu summas 21,30 eurot, kokku 2355,30 eurot. Apellant ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu poolt määratud tasu suurust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt kostja põhjendatud kulude suurusega.
18.3.Maakohus hageja menetluskulude suurust ja põhjendatust ei hinnanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja poolt märgitud 21 tundi ja 30 minutit hagiavalduse koostamiseks, ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, arvestades hagiavalduse sisu ja õiguslikke põhjendusi, et põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks tuleb lugeda 7 tundi (tunnitasu 121,43 eurot). Hageja esitas menetluskulude nimekirjad maakohtule ka 28.09.2015 ja 1.10.2015. Nende kohaselt on hageja esindaja teinud päringuid kinnistusraamatusse (kokku 7 eurot), transpordikuludeks on kulud 8 tundi, õigusabiteenuse osutamisele 65 tundi ja 35 minutit.
Õigusabiteenuse osutamise tunnihinnaks on märgitud 130 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et tunnihind sellises summas on mõistlik. Ringkonnakohus on seisukohal, et transpordikulusid ei saa arvestada tunnipõhiselt, vaid seda saaks teha lähtudes kütusekulust. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks õigusabiteenuse osutamist 65 tunni ja 35 minuti ulatuses. Maakohus luges kostja põhjendatud ajakuluks 19 tundi, hageja nõustus sellega. Ringkonnakohus leiab, et hageja põhjendatud ja vajalik kulu on 20 tundi. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohtus on hageja menetluskulud mõistlikud ja vajalikud seoses riigilõivu tasumisega (475 eurot), päringute esitamisega kinnistusraamatusse (7 eurot), õigusteenuse osutamisega mahus 27 tundi (millest 7 tundi seoses hagiavalduse koostamisega, 9 tundi ja 20 minutit seoses kohtuistungitel osalemisega ja 10 tundi ja 40 minutit seoses muude õigusabiteenuste osutamisega) ehk 3450,01 eurot ilma käibemaksuta (7 x 121,43 + 20 x 130). Järelikult kulus hagejal maakohtus menetluskuludena kokku 3932,01 eurot.
18.4.Apellatsiooniastmes esitas hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja kulude nimekirja kokku summas 3154,67 eurot ilma käibemaksuta. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb pidada mõistlikus ja vajalikuks menetluskuluks apellatsioonkaebuse koostamiseks kulunud aega 5 tundi, maakohtu otsusega tutvumiseks ning nõupidamiseks 2 tundi, kohtuistungiks ettevalmistamiseks 1 tundi ning kohtuistungist osavõtmiseks 40 minutit. Järelikult tuleb lugeda hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus õigusabiteenuse osutamist 8 tunni ja 40 minuti ulatuses. Ringkonnakohus on seisukohal, et 130 eurot on mõistlik kulu ühele õigusabiteenuse tunnile. Seega on hagejal kulunud ringkonnakohtus õigusabiteenusele 1126,66 eurot ja riigilõivule 475 eurot, kokku 1601,66 eurot.
18.3.Kostjal on kulunud ringkonnakohtus 5 tundi ja 30 minutit õigusabiteenusele, mis seisnes apellatsioonkaebusega tutvumises, kliendiga nõupidamises ning vastuse koostamises. Õigusabiteenuse tunnihinnaks on märgitud koos käibemaksuga 108 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on vajaliku ja põhjendatud kuluga. Ringkonnakohus peab mõistlikuks ja vajalikuks 2 tunnist kohtuistungi ettevalmistamisele kulunud ajast 1 tundi. 40 minutit, mis kulus ringkonnakohtus istungile, on mõistlik ja vajalik kulu. Seega kokku on kostjal kulunud ringkonnakohtus õigusabiteenusele kokku 7 tundi ja 10 minutit ehk 774 eurot koos käibemaksuga.
18.4.Hageja menetluskulud maa ja ringkonnakohtus kokku on TsMS § 175 lg 1 alusel vajalikud ja põhjendatud summas 4583,67 eurot (ilma käibemaksuta), millele lisandub riigilõiv (2 x 475) kokku 5533,67 eurot. Kostjal on kulunud õigusabiteenusele kokku 26 tundi ja 40 minutit ehk 2826 eurot koos käibemaksuga ning ilma käibemaksuta 2355 eurot. Sellele lisandub maakohtus kantud ekspertiisitasu 282 eurot ning tunnistajatasu 21,30 eurot. Kostjal kulus koos käibemaksuga menetluskuludeks 3129,30 eurot ning ilma käibemaksuta 2658,30. Hageja kuludest jääb 10 % so 553,37 eurot kostja kanda, ülejäänud osas jäävad hageja kulud tema enda kanda. Kostja kantud ekspertiisitasust ning tunnistajatasust jääb hageja kanda 90 % so 272,97 eurot ja kostja õigusabiteenusest 90 % so 2119,50 eurot (ilma käibemaksuta), ülejäänud osas jäävad kostja kulud tema enda kanda. Ringkonnakohus teeb menetluskulude osas tasaarvestuse (2119,50+272,97-553,37). Järelikult tuleb hagejal hüvitada kostajale menetluskulud summas 1839,1 eurot ilma käibemaksuta. Kuna kostja on menetluskulude sisse arvestanud käibemaksu ning on kinnitanud, et tal puudub
võimalus käibemaksu tagastamiseks või tasaarvestamiseks, siis välja mõistetud õigusabiteenuse suurusele tuleb lisada käibemaks. Seega mõistab ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 2816,37 eurot (20% 2119,50-st + 2119,50+272,97). Kostja taotlust ja TsMS § 177 lg-t 4 arvestades tuleb hagejal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.