V.V.i hagi H.A. vastu 13.05.2008. a sõlmitud kinke- ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks osas, millega V.V. kinkis 1⁄2 mõttelist osa kinnistust (registriosa nr XXX) H.A.le; alternatiivne nõue eelnimetatud kinkelepingust ja asjaõiguslepingust taganemise tuvastamiseks ning kinnistusraamatu kande muutmiseks
Tsiviilasja hind
12 782,33 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 15. oktoobri 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V.V.i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
24.mail 2016. a
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): V.V. (isikukood: XXXXXXXX), seaduslik esindaja Ü.T., esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Tõnu Mets Vastustaja (kostja): H.A. (isikukood: XXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Siret Saks
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 15.oktoobri 2015 otsus muutmata.
Mõista V.V.ilt välja 900 eurot ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks H.A. kasuks.
4.Mõista V.V.ilt välja H.A. kasuks võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt (900 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hagiavalduse kohaselt palus hageja kohtul tuvastada 13.05.2008.a. sõlmitud kinke- ja asjaõiguslepingute tühisus osas, millega hageja kinkis temale kuulunud 1⁄2 mõttelist osa kinnisasjast kostjale. Alternatiivselt palus hageja kohtul tuvastada, et hageja on 20.09.2011.a. kehtivalt taganenud 13.05.2008.a. sõlmitud kinke- ja asjaõiguslepingust. Taganemise põhjuseks oli see, et kostja rikkus kinkelepingu p 2.4 – piiras hageja isiklikku kasutusõigust ning ei täitnud hoonete korrashoiukohustust. Mõlema nõudega seonduvalt taotles hageja kostja kohustuse tuvastamist anda nõusolek kinnisasja omanikukande muutmiseks ning kinnistusraamatusse muudatuste sissekandmiseks selliselt, et kinnisasja, mille kohta on Tartu Maakohtu kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr XXX omanikuna kustutatakse H.A. ja kantakse sisse omanikuna V.V.. Hagiavalduse kohaselt koostati Põlva notar Ere Kürsa büroos 13.mail 2008.a. notariaalakt, millega sõlmiti kinnisasja mõtteliste osade kinkelepingu, isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu, maa ostueesõigusega erastamisel tekkinud väljaostuvõla ülekandmise lepingu, hüpoteegi tagatiskokkuleppe muutmise ning asjaõiguslepinguid. Üheks kinkijaks oli V.V.
(edaspidi hageja), kes kinkis 1⁄2 mõttelist osa kinnistust H.A.le (edaspidi kostja). Teine kinkija, V.K., kinkis temale kuuluva 1⁄2 mõttelist osa nimetatud kinnistust M.A.ile. Hageja ja kingisaajad leppisid kokku hageja kasuks tasuta eluaegse isikliku kasutusõiguse seadmise kinnistul asuvale elamule ja kõrvalhoonetele. Lepiti ka kokku selles, et kingisaajad on kohustatud tegelema hoonete korrashoiuga. Hagiavalduse kohaselt oli hageja kinkelepingu sõlmimise ajal otsustusvõimetu, kuna lepingu sõlmimise ajal oli hageja alkoholijoobes ning ei suutnud täielikult mõista oma tegude tähendusi või neid juhtida. Võimalik, et lepingu sõlmimise ajal oli hagejal alanud dementsus. 20.septembril 2011.a. esitas hageja Põlva notar Ere Kürsa büroo kaudu kostjale kinkelepingust taganemise avalduse põhjusel, et kostja ei ole teinud midagi elamu ega kõrvalhoonete korrashoiuks. 2010.a. suvel vajus sisse esiku põrand, 2011.a. hakkas pliit suitsu ja vingu sisse ajama. Saun lukustati. Hageja leidis, et sellega näitas kingisaaja üles tema suhtes äärmist tänamatust, mistõttu on tal õigus kinkelepingust taganeda. Kuna kostja ei nõustunud kinkelepingust taganemise avaldusega, siis hageja esitas kohtule vastava hagiavalduse.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et kinkeleping ei ole tühine. Puuduvad tõendid, mis tõendavad asjaolu, et kinkelepingu sõlmimise ajal oli hageja joobeseisundis. Isegi juhul, kui hageja oleks olnud alkoholijoobe tõttu 2008. a tehingu tegemise ajal otsusevõimetu, oli tal võimalus tehing pärast vaimutegevuse ajutise häire lõppemist tühistada. Kuna ta seda tehingu tegemisest möödunud kuue aasta jooksul ei teinud, on mõistlik eeldada, et ta on tehingu heaks kiitnud. Seonduvalt hageja väidetava dementsusega tehingu tegemise ajal leidis kostja, et hageja võis olla dementne ka 2011. a kinkelepingust taganemise avalduse esitamisel. Mis puutub kinkelepingust taganemisse, siis kostja leidis, et see nõue võib olla aegunud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ning mõistis V.V.ilt H.A. kasuks menetluskulude katteks 2915 (kaks tuhat üheksasada viisteist) eurot ja 22 senti. Maakohus määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.Maakohus tuvastas, tuginedes ekspertiisi aktile, et kohtuotsuse tegemise ajal esineb hagejal psüühikahäire, milleks on dementsus. 23.05.2016. a ekspertiisiakti järgi tuleneb hageja dementsus alkoholist, hageja suutmatus oma tegusid juhtida ja neist aru saada on tekkinud hiilivalt ning selle täpset algust on võimatu hinnata. Eksperdiarvamusest ei nähtu, et V.V. oleks olnud kinkelepingu sõlmimise ajal piiratud teovõimega, ka kohtuistungil on ekspert kinnitanud, et V.V. ei saanud tõenäoliselt aru juriidilistest terminitest, kuid üldjoontes sai aru, et kui ta kinnistu ära kingib, siis vastutasuks kantakse tema eest hoolt. Hageja teovõime hindamisel arvestas maakohus ka asjaoluga, et sõlmiti notariaalne tehing, kus notar oli kohustatud tehinguosaliste teovõimet hindama. Tehingut tõestanud notar E. Kürsa andis kohtuistungil ütlusi, et ta kontrollis tehinguosaliste teovõimet, ta esitas V.V.ile küsimusi, millele viimane vastas küll napisõnaliselt, kuid muljet, et ta ei saanud tehingu sisust ega tagajärgedest aru, notarile ei jäänud. Tehingu tegemisel osales ka maavanema esindaja E.L., kes on oma töö iseloomu tõttu osalenud paljudes notariaalsetes tehingutes ning kes samuti ei märganud V.V.i juures mingeid tunnuseid või käitumise iseärasusi, mis oleksid viidanud dementsusele. Seega asus maakohus seisukohale, et V.V. ei teinud 13.05.2008 tehingut, olles piiratud teovõimega. Järelikult ei ole kinkeleping tühine TsÜS § 11 lg 1 alusel.
5.Maakohus leidis ka, et hageja ei olnud eelpoolviidatud tehingute sõlmimise ajal otsusevõimetu TsÜS § 13 lg 1 alusel. Menetluse käigus ei leidnud tõendamist fakt, et hageja oli notari juures alkoholijoobes. Maakohus tugines notari E. Kürsa ning tunnistajate E.L., M.A.i ja M.S.V.i ütlustele ning möönis, et hageja võis minna poodi alkoholi ostma päras notari juures tehingu tegemist. Maakohus ei lugenud eluliselt usutavaks hageja poolt eksperdile avaldatut, et ta jõi viina notari vaheajal, kuna notari juures tehtavate tehingute tegemisel üldjuhul ei tehta vaheaega, mille jooksul on võimalik poes käia ja end purju juua. Lisaks on hageja selline väide vastuolus tunnistajate ütlustega.
6.Kinkelepingust taganemise kohta leidis maakohus, et ei esine lepingust taganemise aluseid. Hageja heitis kostjale ette tegevusetust – ta ei teinud midagi, ei hoolitsenud hageja eest, ei hoidnud korras hooneid ega investeerinud neisse. Hageja heidab kostjale ette, et viimane on näidanud tema suhtes üles jämedat tänamatust. Maakohus asus seisukohale, et jämedaks tänamatuseks ei saa pidada asjaolu, et kostja hageja eest ei hoolitsenud ega teinud hageja majapidamises erinevaid töid. Kostjal ei ole ei seadusest ega lepingust tulenevat kohustust hageja eest hoolitseda. Kui hageja seda lepingu sõlmimisel eeldas ja soovis, siis pidi ta oma õiguse lepingust taganeda realiseerima VÕS § 270 lg 1 kohaselt ühe aasta jooksul lepingu sõlmimisest. Kohus leidis, et antud asjas tuleb oluliseks pidada ka kinkelepingu eesmärki. Nimelt oli hagejal raskusi maa ostueesõigusega erastamisel tekkinud väljaostuvõla tasumisega. Koos kinkelepingu sõlmimisega kandsid kinkijad V.V. ja V.K. kingisaajatele üle ka nimetatud võla tasumise kohustuse summas 86 500 krooni. Seega ei saanud V.V. kinkelepingu tagajärjel vastusooritusena mitte ainult tasuta eluaegset isiklikku kasutusõigust kinnistul asuvale elamule ja kõrvalhoonetele, vaid vabanes ka kohustusest. Seetõttu tuleb pidada ainetuks hageja poolt kinkelepingust taganemise põhjusena raskusi enda ülalpidamisel lepingu täitmise puhul. Vastupidi – hageja majanduslik olukord kinke tegemise järgselt hoopis paranes, sest ta ei pidanud enam tegema makseid maa väljaostuvõla katteks. Mis puutub kinkelepingu p 2. 4, siis pooled olid leppinud kokku, et hoonete korrashoiu kohustus lasub uutel omanikel. Maakohus tuvastas, et kostja on rikkunud korrashoiukohustust – hageja kasutuses olevaid eluruume ei saa pidada korras olevaiks normaalsete elamistingimuste tähenduses. Hageja valduses ja kasutuses olevate eluruumide seisukord ei ole hea. Ei ole tõendatud ka, et oleks tehtud ühtegi korrashoiutööd V.V.i eluruumides või üldse elamus. Samas leidis kohus, et kinkelepingu sõlmimise ajal ei olnud kingisaajad teadlikud elamu halvast seisukorras. Hageja ei ole tõendanud, et ta on kostjale esitanud lepingust tuleneva korrashoiukohustuse täitmise nõude või vähemalt informeerinud puudustest. Kohus leidis, et käesoleval ajal ei ole hageja piiratud teovõime tõttu enam võimalik täpselt kindlaks teha, mida ta lepingust õigustatult lootis, kuid vaatamata sellele ei saa objektiivsetel asjaoludel väita, et ta on jäänud kohustuse rikkumise tagajärjel olulisel määral millestki ilma. Hageja ei ole tõendanud, et tema valduses olevate eluruumide seisukord on just pärast kinkelepingu sõlmimist ja kostjal korrashoiukohustuse tekkimist oluliselt halvenenud. Eluliselt on usutav, et maja seisukord ei olnud ka enne lepingu sõlmimist kuigi hea, sest tegemist on vana majaga, mis tunnistaja M.S.V. ütluste kohaselt on ehitatud ilma vundamendita. Kohtule teadaolevalt elab hageja selles majas kuni käesoleva ajani. Eeltoodud asjaoludel ei saa pidada kostja poolt korrashoiukohustuse rikkumist oluliseks lepingurikkumiseks, mis andis hagejale õiguse lepingust taganeda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.V.V. esitas 18. novembril 2015. a Tartu Maakohtu 15. oktoobri 2015. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtul maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas tühistada ning teha uus lahend, millega hagi rahuldada.
Menetluskulud palub apellant jätta ringkonnakohtus vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohtu lahendi lõpptulemus kinkelepingu tühisuse tuvastamise osas ebaõige. Maakohus tegi ekspertiisi aktist nr 37 ja E.S. ütlustest eksliku järelduse. V.V. suutis eksperdiga vesteldes pealiskaudselt selgitada, mis kinke ta oli teinud. Ta ei saanud aru, mida ta tegi; 2) ei ole maakohus kohaldanud TsÜS § 84 lg 1, mille alusel tekkis apellandil õigus saada tühise tehingu alusel üleantu tagasi alusetu rikastumise sätete järgi; 3) on maakohus jõudnud ebaõigele järeldusele, et korrashoiukohustuse rikkumine ei ole käsitletav lepingust taganemise alusena VÕS § 116 lg 1 mõttes. Antud juhul saab korrashoiukohustust pidada lepingu oluliseks tingimuseks. Selleks on korrashoiukohustus määratud kindlaks ka notariaalses lepingus; 4) on maakohus ekslikult leidnud, et ei ole tõendatud eluruumide seisukorra halvenemine pärast kinkelepingu sõlmimist. Need on tõendatud omaksvõtuga ning tunnistaja M.S.V.i ütlustega, mis on maakohtus jäetud tähelepanuta. Lähtudes sellest esitas apellant taganemisavalduse VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul; 5) on maakohtu tõlgendus mõistlikkuse põhimõttele ekslik ning see ei ole antud juhul asjakohane. Hagi ei saa jätta rahuldamata põhjusel, et apellandil ja tekiksid kinnisasja omanikuks saamisel teatud kohustused. V.V. annab endale aru, et omanikuks olemine annab võimaluse omandi käsutamiseks ja kasutamiseks endale meelepärasel viisil; 6) on maakohus eksinud kostja menetluskulude kindlaksmääramisel. Kostja märkis oma menetluskulude suuruseks maakohtus 3618,27 eurot, aga taotles nende kindlaksmääramist 951,34 eurot ulatuses. Apellant on seisukohal, et kohtul ei olnud õigust nõuet rahuldada suuremas ulatuses. Maakohus määras ekslikult hüvitatavateks menetluskuludeks 2915,22 eurot, kuigi sai seda teha maksimaalselt 951,34 euro ulatuses.
8.Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Vastustaja leiab, et kohus ei ole rikkunud seadusest tulenevat kohtuotsuse seaduslikkuse põhimõtet või mis iganes muud seadusest tulenevat normi. Apellant ei ole ka viidanud mitte ühelegi seadusest tuleneva kohustuse rikkumisele. Apellandi etteheited ei sisalda viiteid õigusnormidele, mis käsitleksid menetlusnormide rikkumist. Otsuse koostamisel on arvestatud kõiki tõendeid ning poolte poolt esitatud väiteid. Otsus on põhjendatud ning seadusest tulenevate nõuetega kooskõlas. Apellandi vastuväite kohta menetluskuludele kinnitab vastustaja, et menetluskulusid tekkis kohtumenetluses 3618,27 eurot. Vastustaja taotles ka viivist sellelt summalt. Asjaolu, et vastustaja märkis ekslikult oma menetluskulu nimekirja resolutsiooni p 1 vale summa, ei tähenda see seda, et kohus ei peaks uurima sisuliselt menetluskulu nimekirja ning tegema asjas tõenditest lähtuvat lahendit.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
10.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.1.Apellandi väide, et maakohus tuvastas ebaõigesti, et kinkeleping kehtib, ei ole õige.
Apellandil (hagejal) oli maakohtus õigusteadmistega esindaja. Hageja esitas 12.01.2012 hagi esitades asjaolud, mille kohaselt oli ta 13.05.2008 sõlmitud kinkelepingust kehtivalt 20.09.2011 taganenud põhjusel, et kostja oli jämedalt tänamatu ja ei täitnud hageja hooldamise ja kinnistu korrashoiu kohustust. Maakohus määras 19.04.2013 hagejale tema tsiviilkohtumenetlusteovõime kindlakstegemiseks ekspertiisi ja ekspert asus seisukohale, et isikul esineb dementsus alkoholist, ta võib kohtumenetluses osaleda, kuid „iseasi on, kui palju ta seal toimuvast aru saab“(I kd lk 94). Pärast seda 25.04.2014 esitas hageja taotluse, et kohus tuvastaks kinkelepingu tühisuse põhjusel, et hageja oli tehingu tegemise ajal otsusevõimetu TsÜS § 13 mõttes, alternatiivselt jäi hageja taganemise juurde. Apellatsioonimenetluses märkis hageja esindaja, et ta ei vaidlusta kohtu põhjendusi osas, milles maakohus ei tuvastanud tehingu tühisust hageja otsusevõimetuse alusel. Apellant tugineb tehingu tühisusele põhjusel, et hageja oli tehingu tegemise ajal piiratud teovõimega dementsuse tõttu. Ringkonnakohus möönab, et tehingu tühisust peab kohus esitatud asjaoludel omal algatusel kontrollima, kuid hageja esitatud nõuete muutmise ajavahemikud ja järjekord tõstatavad küsimuse, millised hageja esitatud asjaolud on tõesed.
10.2.Ringkonnakohus leiab, et esitatud asjaolude alusel ei saa kinkelepingu tühisust tuvastada hageja piiratud teovõime tõttu TsÜS § 11 lg 1 alusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-s 23 esitatud põhjendusega ning ei korda seda kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6. Ringkonnakohus märgib, et ekspertiisiakt on TsMS § 232 lg 2 järgi üks tõend, mida kohus sama sätte lõike 1 alusel vabalt hindab. Ekspert esitas järelduse p-s 6 „ V.V. 13.05.2008 a notar Ere Kürsa juures kinkelepingu, kasutusõiguse seadmise lepingu ning asjaõiguslepingu sõlmimise ajal oli oma kirjelduse järgi alkoholi joobes (väidab, et jõi notari vaheajal pudeli viina) ja sellest tulenevalt ei olnud oma psüühilise seisundi poolest võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima, võimalik, et oli tegemist juba ka algava dementsusega“ (lk 94). Maakohus hindas ekspertiisiakti, milles ekspert tugines üksnes hageja enda ütlustele, ning tehingu juures viibinud maavalitsuse töötaja ja notari tunnistajana antud ütlusi ning jõudis põhjendatult järeldusele, et puudub alus tuvastada tehingu tühisus. Ringkonnakohtu arvates ei rikkunud maakohus tõendite hindamisel menetlusnorme ning puudub alus tõendeid teisiti hinnata.
10.3.Alternatiivselt tugines hageja sellele, et ta on kinkelepingust kehtivalt 2011 aastal taganenud. Kostja vaidles vastu märkides, et tegemist võib olla aegunud nõudega VÕS § 271 lg 1 alusel. Samuti leidis kostja, et hageja muudab/laiendab taganemise aluseks olevaid asjaolusid lubamatult. Kostja tõstatas ka küsimuse hageja teovõime võimalikust piiratusest 2011 aastal. Ringkonnakohus leiab, et jämeda tänamatuse tõttu (VÕS § 268 lg 1 ja VÕS § 267 lg 1 p 1 alusel) oli taganemisavalduse tegemise ajaks 20.09.2011 hageja kinkelepingust taganemise õigus lõppenud. Alternatiivselt, kui asuda seisukohale, et õigus ei olnud lõppenud, siis nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega p-des 26-28, milles maakohus tõendite hindamise tulemusena õigesti tuvastas, et asjas ei ole esitatud asjaolusid, mis oleksid andnud aluse tuvastada, et esines kostja poolne jäme tänamatus, mis oleks aluseks kinkelepingust taganemiseks.
10.4.Ringkonnakohus möönab, et korrashoiukohustuse rikkumise tõttu ei olnud esitatud asjaoludel taganemisõigus 2011 aastaks lõppenud. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu põhjendustega korrashoiu kohustuse rikkumise puudumise osas sellises mahus, et see oleks andnud 2011 aastal aluse kinkelepingust taganeda VÕS § 268 lg 1 ja § 267 lg 1 p 4 alusel.
11.Apellant vaidlustab maakohtu poolt hagejalt väljamõistetud menetluskulude suuruse põhjusel, et kostja esitas menetluskulude väljamõistmise taotluses erineva summa, kui oli märgitud menetluskulude nimekirjas ja sellele lisatud lisades. Ringkonnakohus leiab, et tegemist oli eksimusega, mis ei ole aluseks muuta väljamõistetud menetluskulude suurust. Kuna hageja juhtis õigeaegselt kohtu tähelepanu menetluskulude osas vastuolule, siis sai maakohus hinnata esitatud kulude põhjendatust arvestades vastuolu esitatud dokumentides. Menetluskulude kindlaksmääramise eeldus on, et nimekiri või muu kulude vajalikkust kinnitav dokument esitatakse kohtule kohtuistungil enne asja sisulise arutamise lõppu või kohtu määratud tähtajaks. TsMS § 174 lg 1 alusel saab maakohus kulud kindlaksmäärata ka üksnes materjalide alusel, käesoleval juhul on vastustaja ka kinnitanud, et tegemist oli inimliku eksitusega. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kostja maakohtus kantud menetluskulude suurust muuta. Vastustaja esitas taotluse mõista ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 1164 eurot solidaarselt V.V.ilt ja tema seaduslikult esindajalt Ü.T.alt ning tasumisega viivitamise korral viivis. Ringkonnakohus leiab, et seaduslikult esindajalt menetluskulude väljamõistmiseks ei ole alust. Ringkonnakohus märgib, et ka ringkonnakohtule esitatud menetluskulude dokumentides esinevad vastuolud. Taotluses palutakse välja mõista 1164 eurot ja viidatakse kahele spetsifikatsioonile summas 804 eurot ja 360 eurot, spetsifikatsioonides on summad 804 eurot ja 670 eurot, millele lisandub kohtuistungiga seotud kulu 250 eurot. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusele vastamine ei eeldanud suurt töömahtu, apellatsioonkaebuses puudusid õiguslikud küsimused ja faktilised asjaolud, mille üle maakohtus ei oleks arutatud, kohtuistungiks ettevalmistamine ei nõudnud 1,3 tunnist ettevalmistust ning kohtuistungile ei kulunud ühte tundi. Ringkonnakohus peab TsMS § 175 alusel põhjendatud ja vajalikuks kuluks koos käibemaksuga 900 eurot.
12.Apellandi esindaja taotles riigi õigusabi korras kulude kindlaksmääramist summas 384 eurot, mida ringkonnakohus peab vajalikuks ja põhjendatuks. Apellandi esindaja taotles ringkonnakohtus, et kohus jätaks menetlusabi kulud riigi kanda, kui apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, arvestades, et apellant on piiratud teovõimega isik, et riigi kanda on TsMS § 190 lg 7 alusel põhjendatud kulud osaliselt, summas 500 eurot, mille tasumisest ringkonnakohus vabastas apellandi apellatsioonkaebuse esitamisel, kuid arvestades, et apellanti esindas lisaks riigi õigusabi korras määratud esindajale ka seaduslik esindaja, siis oli apellandi tahe vaidlustamiseks kehtiv ning puudub alus jätta riigi õigusabi kulusid riigi kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.