Tallinna Ringkonnakohus Ulvi Loonurm, Liili Lauri, Indrek Soots 31.05.2016, Tallinn 2-14-56757 AK (K) hagi JH (H) ja AM vastu testamendi tühiseks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.01.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Apellatsioonkaebuse hind
JH ja AK apellatsioonkaebused
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AK (ik XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Tatjana Kalin ja Irina Kadõshevich
JH apellatsioonkaebuse hind 0 eurot AK apellatsioonkaebuse hind 65 000 eurot
Kostja I JH (ik XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Marko Jaani Kostja II AM (ik XXXXXXXXXXX) Kohtuistungi toimumise aeg
12.05.2016
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 28.01.2016 otsus osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 2) ja teha selles osas uus otsus, millega jätta maakohtu menetluskulud hageja kanda. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata.
2.Hageja AK apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, kostja JH apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta hageja, AK kanda.
4.Vabastada hageja AK apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
1.02.09.2014 esitas AK (hageja) Harju Maakohtule hagi JH (kostja I) ja AM (kostja II) vastu SD 29.05.2014 koduse testamendi tühiseks tunnistamiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt suri hageja isa SD 30.05.2014. SD-l elusolevaid alanejaid sugulasi peale hageja ei ole. 24.11.1999 kinkis GD (surnud isiku ema) oma pojale kolmetoalise korteri asukohaga XXX, Tallinn. 30.05.2014 algatas notar SD pärimismenetluse. Pärimismenetluses esitasid kostjad notarile SD 29.05.2014 tunnistajate juurseolekul allkirjastatud testamendi, mille kohaselt SD pärandas kogu oma vara, sh XXX korteri kostjatele (70% ulatuses kostjale I ja 30% ulatuses kostjale II). Koduse testamendi juures viibis kaks tunnistajat - OT ja VN. Hagejale teadaolevalt oli SD raskesti haige, tal oli diagnoositud maovähk. Hagejal olid isaga normaalsed suhted, nad olid lähedased ja nende vahel ei olnud konflikte. SD ei tahtnud kunagi jätta oma vara kostjatele. Kodusest testamendist nähtus, et SD nimi ja allkiri on võltsitud. Seega ei olnud täidetud PärS § 23 lg-st 1 tulenev nõue. Testamendist ei ilmnenud, kas tunnistajad viibisid testamendi allkirjastamise juures üheaegselt. Ilmne oli, et testaator ei kirjutanud testamenti ise. Testament kirjutati ühe tunnistaja või kolmanda isiku poolt, mis tekitas kahtlusi tunnistaja erapooletuses ning selles, kas tegemist oli testaatori tahtega ja kas testaator oli võimeline mõistma teise isiku poolt kirjutatud testamendi sisu. Kuna SD oli väga raskelt haige ja kannatas väga tugevat valu, oli SD mõttetegevus häiritud. Hagejal oli kahtlus, et SD oli testamendi koostamise ajal otsustusvõimetu ja ei saanud millestki aru. Testament oli trükitud eesti keeles, kuid SD ei vallanud eesti keelt. Testament ei olnud kehtiv. Kostja I vastuväited
2.Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ebaõige oli väide, et hageja suhtles SD-ga pidevalt. SD-l ei olnud mitte kunagi hagejaga lähedasi suhteid, kuna isa hagejaga praktiliselt ei suhelnudki. SD elas uue abikaasaga Peterburis. SD sidus hagejaga vaid hageja kasuks elatise maksmine. Vaidlusalusest testamendist nähtuvalt kinnitasid tunnistajad, et SD oli teo- ja otsustusvõimeline. Hageja ei selgitanud, miks ta arvas, et SD nimi ja allkiri on võltsitud ning et testamendis kirjutatud nimi ja kuupäev ei ole ilmselt kirjutatud SD poolt. Hageja seisukoht testamendi tühisuse aluste kohta põhines oletustel ja oli pahatahtlik. Alusetu oli väide, et testamendist ei ilmne, kas tunnistajad viibisid testamendi allkirjastamise juures üheaegselt. PärS §-st 23 ei tulene, et tunnistajad peaksid oma allkirja juurde lisama kuupäeva ja koha ning et testaator peaks testamendi sisu isiklikult kirja panema. Määrav ei olnud, kes testamendi teksti trükkis. Hagejal puudus pädevus anda testaatori terviseseisundi kohta hinnanguid. Puudus alus eeldada, et SD mõttetegevus oli häiritud, teadaolevalt tal psüühilised terviserikked puudusid. Hageja ei toonud üheselt mõistetavalt ja tõeselt välja elulisi asjaolusid ega tõendanud oma väiteid. Kostja II vastuväited
3.Kostja II võttis hagi õigeks ja leidis, et testament tuleb tunnistada tühiseks. SD tahtis testamendi koostada kostja II nimele, sellest oli juttu mai keskel. Kostja I nimele SD testamenti koostada ei tahtnud ja rääkis sellest kostjale II. Kostja II käis alates 19.05.2014 iga päev SD juures ja nägi, et tal on halb orientatsioon ruumis, kõne oli häiritud ja hinnang olukorrale oli ebaadekvaatne. Tema tervislik seisund halvenes igapäevaselt. 28.05.2014 viibisid korteris SD ema, tema naine, naise õde. Kostja II ütles neile, et SD arvatavasti homseni ei ela. Seejärel läks SD naine SD tuppa, 10-15 minuti pärast tuli tagasi ja rääkis, kuidas ta võttis SD allkirja testamendile - pani pastapliiatsi SD kätte, pigistas tema sõrmed kokku ja hakkas tema kätt juhtima, et kirjutada tema allkiri, nimi, perekonnanimi ja aasta. Kuupäev ei olnud testamendis märgitud. SD olevat osutanud vastupanu. SD seisund oli testamendi allakirjutamise hetkel ebaadekvaatne ja ta ei saanud oma toimingutest aru. Maakohtu otsus
4.Harju Maakohus jättis 28.01.2016 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus vabastas hageja menetluskulude riigituludesse kandmise kohustusest. Kostja II võttis hagi õigeks. Kuna kostja I hagi õigeks ei võtnud ja õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, lahendas kohus hagi terviklikult ja sisuliselt (TsMS § 440 lg 4). Pooled vaidlesid, kas SD (surnud 30.05.2014) 29.05.2014 kodune testament (s.o tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testament) on kehtiv või mitte. Asjas ei tuvastatud, et testaator oleks testamendi tegemise ajal olnud piiratud teovõimega (TsÜS § 8). Postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiga tuvastati, et SD-l ei esinenud 29.05.2014 koduse testamendi tegemise ajal vaimuhaigust, nõrgamõistuslikkust või muud psüühikahäiret, mille tõttu ta ei suutnud oma tegudest aru saada või neid juhtida. SD-l ei esinenud tõenäoliselt ka vaimutegevuse ajutist häiret ja ta ei olnud muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehingud mõjutavad tema huve. SD-l oli diagnoositud maokeha pahaloomuline kasvaja, selle diagnoosiga patsientidel ei ole reeglina häiritud teo- ja otsustusvõime ning nad on iseseisvalt võimelised aru saama juriidiliste tehingute tähendusest ja neid sõlmima. Kiirabikaardi, millest nähtuvalt suri testaator kell 23:05, alusel ei saanud järeldada, et testaator ei saanud aru oma toimingutest. Tuvastamist ei leidnud testamendi allakirjutamise kellaaeg. Kuna ekspert leidis, et reeglina ei ole sellise diagnoosiga inimesel häiritud otsusevõime, ei omanud tähtsust, mis kell testamendi alla kirjutamine toimus. Eluliselt on usutav, et mida väiksem vahe on toimingu ja inimese surma vahel, seda tõenäolisem on, et midagi võib olla inimese teadmises häiritud, kuid tõendid puudusid, et testaatoril puudus testamendi allakirjutamise hetkel otsusevõime. Asjaolu, mis leidis tunnistajate VN ja OT ütlustega tõendamist, et testaator oli voodis testamenti alla kirjutades poolistudes, ei tähendanud, et testaator ei olnud võimeline oma teost aru saama. Seisukohad testaatori võimaliku otsusevõime puudumise osas olid ümberlükatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiga, millega haakusid tunnistajate ütlused. Ka tunnistajate poolt notari juures antud ütlused kinnitasid istungil antud ütlusi. Testaatori tahe testamendi sisu osas oli võimalik tuvastada läbi tunnistajate ütluste. Testament loeti testaatorile ette enne selle alla kirjutamist vene keeles, s.o keeles, mida testaator valdas ja testaatori käitumises ei olnud midagi sellist, mis viitaks, et testamendi sisu ei vastanud testaatori tahtele. Lisaks andis TP ütlusi, et testamendist rääkis testaator ammu, kuid 16.05.2014 sai ta aru, et peab testamendi tegema. Testamendis oli niimoodi kirjas nagu TP ja testaator rääkisid - 70% jääb kostjale I ja 30% kostjale II. SD tahe oli oma vara selliselt jagada. Tunnistajate ütlustes ei olnud alust kahelda. Seega oli testaator testamendi alla kirjutamise ajal teo- ja otsusevõimeline. Tähtsust ei omanud hageja soov ja
arusaam testaatori mõistlikkusest. Hageja arvamus, et testaator ei tahtnud oma vara jätta kostjatele, ei leidnud tuvastamist. Hageja ei tõendanud, et testament ei vasta PärS §-s 23 sätestatud nõuetele. Käekirjaeksperdi arvamusele tuginedes sai järeldada, et testamendil kuupäev „29 mai“ ei olnud kirjutatud testaatori poolt, teiste asjaolude kohta (aasta, nimi ja allkiri) järeldust teha ei olnud võimalik. Samas ei omanud see primaarset tähtsust, kuna tegemist ei olnud PärS kohaselt olulise rikkumisega. Koduse testamendi tegemise aja mittemärkimine ei too PärS § 25 lg 2 kohaselt kaasa testamendi tühisust. Tähtsust ei omanud, et testament oli valmis trükitud ja eesti keeles. Seadus ei keela tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi koostamist teise isiku poolt. Oluline oli, et testaator sai testamendi sisust aru. Seda, et testaator testamendi sisust aru sai, kinnitasid kõik tunnistajad. Seega oli võimalik lugeda tõendatuks, et testaator kirjutas testamendile alla. Kostja II avaldatu, justkui testaatori naine oleks vägisi võtnud testaatorilt testamendile allkirja, ei leidnud tuvastamist. Tunnistajate ütlustega oli tõendatud, et VN ja OT viibisid testamendi allakirjutamise juures üheaegselt ja nägid koos hetke, kui testaator testamendile alla kirjutas. Tunnistajad kinnitasid, et nad olid teadlikud, et neid kutsuti testamendi juurde tunnistajateks ja et tegemist oli testaatori viimse tahtega (PärS § 23 lg 2), mis nähtus ka notarile antud ütlustest. Testamendis oli tunnistajate kinnitus, et nad kutsuti SD testamendi allakirjutamise juurde. Asjaolu, et testaator isiklikult tunnistajaid ei kutsunud, ei olnud oluline rikkumine, mis tooks kaasa testamendi tühisuse. Testamendis oli tunnistajate, kes olid kutsutud testamendi koostamise juurde, nimed ja allkirjad ning kinnitus, et nende arusaamise kohaselt on SD teo- ja otsustusvõimeline. Tunnistajate ütlustest sai järeldada, et nad kirjutasid testamendile alla kohe peale seda, kui testamendile oli alla kirjutanud testaator (PärS § 23 lg 3). Asjaolu, et tunnistajad kirjutasid testamendile alla erinevates kohtades, ei omanud tähtsust, tuvastada sai, et nad viibisid endiselt korteris ja kirjutasid testamendile peale testaatorit alla. Tähtsust ei omanud menetlusosaliste vahelised suhted. SD 29.05.2014 kodune testament ei olnud tühine ja hagi jäi rahuldamata. Kuna hageja põhistas, et temalt kostja I menetluskulude väljamõistmine paneb hageja äärmiselt raskesse olukorda, jäid menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Maakohtu 10.09.2014 määrusega rahuldati hageja menetlusabi taotlus riigipoolse menetlusabi andmiseks menetluskulude kandmiseks. Hageja majandusliku seisundi tõttu oleks selliste kulude hageja kanda jätmine ebamõistlik. Hageja vabastati menetluskulude riigituludesse kandmise kohustusest (TsMS § 190 lg 7). Kostja I apellatsioonkaebus
5.Kostja I palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja I palub mõista hagejalt välja kostja I maakohtu menetluskulud 2524 eurot 4 senti ja kohustada hagejat otsuse jõustumisest täitmiseni tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 436, § 442 lg 8). Maakohus oleks pidanud jätma menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest (vt Riigikohtu 28.01.2011 määrus nr 3-2-1-142-10, p 10; 28.09.2011 määrus nr 3-2-1-63-11, p 14). Antud juhul ei esinenud erandlikke asjaolusid. Hageja põhjustas põhjendamatu hagiga kostjale I kulusid. Hageja õigusi menetluskulude kindlaksmääramisel kaitseb piisavalt TsMS § 175 lg 1. Seejuures on hageja saanud endale menetluses lubada kahte lepingulist esindajat.
Hageja apellatsioonkaebus
6.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, rikkus oluliselt menetlusnorme ning hindas ebaõigesti ja ühekülgselt tõendeid. Järeldus, et tuvastatud ei ole, et testaator oleks testamendi tegemise ajal olnud piiratud teovõimega, oli väär. Kohtupsühhiaatriline ekspertiis koostati lähtudes andmetest 19.05.2014 seisuga, kuid SD tervislik seisund halvenes iga tunniga ja kuni surmani tarvitas ta mitu korda päevas tugevat valuvaigistit Servedol, mis sisaldab morfiinsulfaati. SD ei olnud võimeline aru saama oma toimingutest ja juhtima neid mõni tund enne surma. Tunnistajad VN ja OT kinnitasid, et testaator ei rääkinud üldse. Ka kostja II kinnitas, et 28.05.2014 ei suutnud SD rääkida ja oli ebaadekvaatne. Maakohus kohaldas ja tõlgendas vääralt PärS § 23 lg-t 1 ja § 25 lg-t 2. Tunnistajate VN, OT ja TP ütlused on vastuolulised ja ei kinnita, et 29.05.2014 testaator ise allkirjastas testamendi ja kirjutas kuupäeva, aasta ja oma nime. Tunnistajate ütluste alusel ei saa tõendada, et tunnistajad olid testamendi allkirjastamise juures üheaegselt. Maakohus jättis tähelepanuta, et VN ja OT kinnitasid, et nad ei näinud, kuidas testaator allkirjastas testamendi ja kirjutas kuupäeva, aasta ja oma nime. Ka käekirjaekspertiisi järeldused kinnitasid, et testaator ei kirjutanud testamendile alla ja ei märkinud ära testamendi tegemise kuupäeva ja aastat. VN ei kinnitanud, et TP oli toas testamendi allkirjastamisel. OT tunnistusega seoses tekkivad küsimused, miks ta ei näinud TP ja miks ta väidab, et testaator kirjutas testamendile alla kõrvalabita. Seega testaator ei allkirjastanud testamenti ja ei märkinud ära testamendi kuupäeva ja aastat. Kõik vajalikud andmeid kirjutati kolmanda isiku poolt. Maakohtu väide, et pooltel vaidlus puudub, et testament tehti 29.05.2014, on paljasõnaline ja põhjendamatu. Maakohus kohaldas ja tõlgendas ebaõigesti PärS § 23 lg-eid 2 ja 3. Tunnistajate ütlustest nähtus, et testaator ei täitnud oma kohustust ja ei teatanud ega selgitanud tunnistajatele, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ja et testament sisaldab tema viimset tahet. Maakohus jättis tähelepanuta, et VN selgitas, et tema kutsus OT koduse testamendi juurde tunnistajaks ja OT kinnitas, et tema kutsus kostja I abikaasa. Kuna VN ja OT kinnitasid, et testaator ei rääkinud nendega, ei saanud ta ka kinnitada, et testament sisaldab tema viimset tahet. Rõhutada tuleb seda, et testament oli koostatud eesti keeles, aga see loeti ette vene keeles, mistõttu ei saa kinnitada, et testamendi sisu vastas testaatori viimsele tahtele, kuna testaatoril ei olnud võimalust kontrollida testamendi sisu eesti keeles. Testaator ei vallanud eesti keelt. TP antud ütluste kohaselt räägiti testamendist SD-ga ammu ja viimane avaldas soovi, et tema emale ostetaks korter. Sellist korraldust testamendis ei ole. Tõendite alusel ei saanud järeldada, et testament on kehtiv. Vastused apellatsioonkaebustele
7.Hageja vaidleb kostja I apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata, maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas muutmata ja menetluskulud kostja I kanda.
8.Kostja I palub jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.
9.Kostja II palub jätta kostja I apellatsioonkaebus rahuldamata ning nõustub hageja apellatsioonkaebusega. Ringkonnakohtu seisukoht
10.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetluskulude poolte kanda jätmise osas ja kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ülejäänud osas on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ning hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta ülejäänud osas muutmata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Esiteks vastab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse väidetele. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud kaebuses väidetud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab hageja maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega oli hageja kohustus tõendada, et testamendil olev allkiri ei ole kirjutatud SD poolt. Tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muuhulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud. Kolleegiumil puudub alus hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Nõustuda ei saa apellandiga selles, et maakohus rikkus menetlusnorme sellega, et jättis tuvastamata, et testamendi tegemisel oli rikutud kohustuslikke protseduurireegleid, mistõttu oli testament tühine. Vaidluse all ei olnud, et testaator ei kirjutanud testamendile tõenäoliselt ise testamendi tegemise kuupäeva ja eksperdil ei olnud võimalik määrata, kes kirjutas aasta, kuid see ei too kaasa testamendi tühisust PärS § 23 lg 1 järgi, nagu on maakohus õigesti leidnud. Kuupäeva kirjutamine omab tähtsust testamendi kehtivuse poolest, sest PärS § 23 lg 1 alusel kaotab kodune testament kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal elab. Testamendile alla kirjutades oli testaator selle läbi lugenud ja nõustunud kogu sisuga. Kuna PärS § 23 lg 2 lubab testamendi tegemise kuupäeva tuvastada ka teisiti, ei saa PärS § 23 lg 1 eesmärgiks olla selle nõude rikkumise korral tuua kaasa testamendi tühisus. TsÜS § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine üksnes juhul, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Seega pole veenev ega seadusega kooskõlas hageja seisukoht, et kuupäeva omakäelise märkimise nõude eesmärgiks on testaatori otsusevõime hindamine. Maakohus tuvastas õigesti, et kuna testaator avaldas oma tahet koostada testament tunnistajatele vahetult, ei olnud sellega rikutud PärS § 23 lg-t 2, mille kohaselt peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab
tema viimset tahet. Tunnistaja TP andis ütlusi, et testaator rääkis testamendist ammu ja testamendis on nii kirjas, nagu testaator ja tunnistaja TP rääkisid, see oli SD tahe vara selliselt jagada. Tunnistajate ütlustes ei ole alust kahelda. Sellega luges maakohus põhjendatult tuvastatuks, et tunnistajad olid kutsutud testamendi koostamise juurde ja et testaator soovis avaldada oma viimset tahet. Samuti on sellega tõendatud, et täidetud on PärS § 23 lg 2 oluline eesmärk – nii testaator kui tunnistajad said aru ja teadvustasid endale, et tegemist on viimse tahte avaldamisega. Õige on maakohtu seisukoht, et õiguslikku tähendust ei oma asjaolu, kes tunnistajad kohale kutsus. Apellandi väide, et tähendust testamendi kehtivuse osas omab asjaolu, kes teise tunnistaja kohale kutsus, ei ole õige, sest sisuliselt ei ole sellel tähendust. Seadusest ei tulene, et tunnistajaid peaks kutsuma testaator isiklikult või kostja abikaasa või teine tunnistaja. Tunnistaja TP ütlustel oli tema koos testaatoriga arutanud, kuidas vara jagada ja sellest võis teha järelduse, et testament väljendas testaatori tahet, mida kinnitasid tunnistaja ütlused. Nõustuda saab, et reeglina juhivadki pärijad esimesena tähelepanu testamendi tegemise vajadusele ja seda täiesti elulistel põhjustel. Võib mõista tunnistaja TP kui SD abikaasa soovi viia ellu testaatori viimast tahet, sest testamendi mittetegemisel oleks tema üks pärijatest, mis tunnistaja ütlustest järelduvalt ei olnud testaatori tahteks. Tunnistajate teavitamise eesmärgiks Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-23-08 p 14 kohaselt on see, et ka tunnistajad saaksid aru, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on teo- ja otsustusvõimeline. Praeguses asjas ei olnud küsimust selles, kas tunnistajad said aru, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et kas testaator on teo- ja otsusevõimeline. Maakohus tuvastas tunnistaja ütlustel, et tunnistajad said aru, et testaator oli teo- ja otsusevõimeline. Maakohtus oli hageja vaidlustanud asjaolu, et testaator kirjutas 29.05.2014 testamendile alla ise. Hageja taotlusel oli asjas määratud allkirjaekspertiis. Eksperdi järelduse kohaselt ei olnud tal võimalik määrata, kas allkiri kodusel testamendil oli kirjutatud SD poolt, samuti, et ei välistanud ekspert, et testamendi on allkirjastanud testaator. Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanudki ekspert hageja väite tõendamiseks tuvastama, et allkiri testamendil kuulub testaatorile, vaid pidi tuvastama, et see testaatorile ei kuulu. Kuna testamendi kehtivust eeldatakse, oli vastupidise tõendamiskoormis hagejal, sest ekspert ei välistanud, et allkiri kuulub testaatorile. Maakohus sai asjas otsustada TsMS § 5 lg 2 kohaselt poole poolt esile toodud asjaoludel ja nõude põhjendamiseks esitatud tõendite pinnalt. Ebaõige on hageja seisukoht, et testamendil oleva allkirja ehtsust saab tõendada üksnes allkirjade võrdlemise kaudu. Kolleegiumi hinnangul on maakohus piisavalt põhjalikult argumenteerinud, miks eksperdiarvamus koosmõjus teiste tõenditega ei tõenda hageja väidet, et allkiri testamendil ei ole kirjutatud SD poolt. TsMS § 232 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Seega saab allkirja ehtsuse tõendamiseks esitada ka teisi tõendeid, sh tunnistajaid. Tunnistajatena üle kuulatud VN ja OT andsid ütlusi, et nad olid kutsutud tunnistajateks testamendi allakirjutamise juurde ja nende ütlustel kirjutas testaator testamendile alla ning pärast seda tunnistajatena nemad. Tunnistajate ütlustes sisulised vastuolud puuduvad ja väited tunnistajate ebausaldusvääruse kohta ei ole õiged. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lgga 1 ja tuvastanud, et testamendi vorminõudeid pole rikutud ja allkiri testamendil kuulus testaatorile. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, mille kohaselt oli testaator piiratud teovõimega testamendi tegemise ajal. Hageja ei ole oma väidet maakohtus tõendanud ja maakohus tuvastas tõendeid kogumis hinnates, et testaatoril ei esinenud postuumse kohtupsühhiaatrilise
ekspertiisiga tuvastatu kohaselt 29.05.2014 koduse testamendi tegemise ajal vaimuhaigust, nõrgamõistuslikkust või muud psüühikahäiret, mille tõttu ta ei suutnud oma tegudest aru saada või neid juhtida. Samuti ei esinenud tal tõenäoliselt vaimutegevuse ajutist riket ja ta ei olnud muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehingud mõjutavad tema huve. Ekspert tuvastas, et SD diagnoosi (maokeha pahaloomuline kasvaja) puhul ei ole reeglina häiritud inimese otsusevõime. Hageja ei ole oma vastupidiseid väited tõendanud ja kohus on otsuses tuginenud asjas kogutud ja esitatud tõenditele (TsMS § 436 lg 2). Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud testamendi tegemise väidetavad asjaolud (kuupäeva mittekirjutamine, et testament oli trükitud ja eesti keeles) ei kinnita ega viita testaatori otsusevõimetusele. Väited, et testaatori tervislik seisund 29.05.2014 halvenes, võib olla õige, kuid testaatori tervisliku seisundi kohta esitatud tõendid ja tema hilisem surm ei anna alust järeldusteks, et testaatori seisund välistas tema võime aru saada 29.05.2014 allkirjastatud testamendi sisust. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme tõendite hindamisel ning otsus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8. Hageja apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Vastuseks kostja I apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Maakohtul ei olnud alust jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 järgi poolte endi kanda. Asjaolu, et maakohus 10.09.2014 määrusega rahuldas hageja menetlusabi taotluse ja andis abi riigilõivu tasumiseks riigi kasuks, ei anna alust jätta hagi rahuldamata jätmisel kostjate menetluskulusid sel alusel nende endi kanda. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 2) ning teeb uue otsuse ja jätab maakohtus kantud menetlusosaliste kulud hageja kanda. Menetluskulude jaotus
11.Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise ja kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb poolte ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta hageja kanda. (TsMS § 171 lg 1). Kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamise korral tuleb kostja I menetluskulud jätta samuti hageja kanda. Kostjal II maa- ja apellatsioonikohtu menetluses kulud puudusid. Kuna praegusel juhul maakohus ei ole määranud poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks, ei tee seda ka ringkonnakohus. Seetõttu ei määra menetluskulude rahalist suurust apellatsioonkaebuste lahendamisel kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 4 kindlaks ka ringkonnakohus. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumisest (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsus nr 3-2-1-142-15, p 23). Hageja on saanud menetluse käigus menetlusabi. Maakohtu 10.09.2014 määrusega (I kd, lk 8790) vabastati hageja hagi esitamisel nõutava riigilõivu tasumisest. Tallinna Ringkonnakohtu 04.03.2016 Määrusega (III kd, lk 39-40) otsustati jätkata hagejale menetlusabi andmist TsMS § 184 lg 4 alusel ja loeti ta vabastatuks riigilõivu 1100 tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. TsMS § 190 lg-st 4 tuleneb, et kui hageja on saanud menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuivõrd hagi ei rahuldata, tuleks hagejalt seega mh välja mõista riigilõiv, mille tasumisest hageja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Samas ei ole hageja majanduslik seisund ringkonnakohtule teadaolevalt praeguseks hetkeks paranenud, mistõttu peab apellatsioonikohus põhjendatuks kohaldada TsMS § 170 lg-s 7 sätestatut ning vabastada
hageja tema majanduslikust seisundist lähtuvalt apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.