Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.01.2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-10426
Kohtuasi
X hagi Y vastu abielu lahutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.06.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (vastustaja) (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Helen Hääl Kostja Y (apellant) (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Ave-Pirjo Paluvere ja Andrei Antosijev
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde dokument: „In re MARRIAGE OF H, Apellee, and K, Apellant. No. 54978. Supreme Court of Illinois“.
2.Võtta vastu Y 09.02.2022 maakohtule esitatud Q kirjaliku tunnistuse tõlge.
3.Jätta Y 06.09.2023 menetlusdokumendile lisatud tõendid vastu võtmata ja taotlus kohaldatava õiguse sisu kohta laiendatud seisukoha ja ekspertarvamuse esitamiseks täiendava tähtaja määramiseks rahuldamata.
5.Jätta Harju Maakohtu 11.06.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
6.Jätta apellatsioonimenetluse kulud kummagi menetlusosalise enda kanda.
2-20-10426 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 19.07.2020 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus lahutada poolte abielu ja jätta hageja perekonnanimeks X. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt tutvusid pooled 2010 Eestis, otsustasid 2011 luua Eestis pere ning sõlmisid 24.11.2012 Eestis abielu. Abielu sõlmimise ajal oli hageja Eesti Vabariigi (Eesti) kodanik ja kostja Ameerika Ühendriikide (USA) kodanik. Hagi esitamise ajal on hagejal topelt kodakondsus (nii Eesti kui ka USA kodakondsus). Poolte abielust on sündinud kaks last: XX.XX.XXXX sündis Eestis U ja XX.XX.XXXX USAs C. Pere on elanud vahelduvalt nii Eestis kui ka USA-s. Hagi esitamise ajal ei olnud pooltel ühist elukohta. Hageja elas Eestis ja kostja USA-s. Poolte viimane ühine elukoht oli Eestis. Pooled kolisid 09.01.2020 Eestisse ja elasid kuni 26.01.2020 ühise perena Tallinnas. Hagejal on Eestis alates 19.01.2020 töökoht ja ta kavatseb Eestisse elama jääda. Hagi esitamise ajal elasid lapsed emaga Eestis ning käisid Eestis lasteaias ja koolis. Abikaasade abielulised suhted on pöördumatult lõppenud. Poolte suhted on olnud aastaid äärmiselt konfliktsed ning hageja ei soovi abielu taastada. Hageja soov on kaalutletud ja läbimõeldud.
1.2.Kuna hageja on Eesti kodanik, allub vaidlus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 102 lg 2 p 1 järgi Eesti kohtule. Ka nõukogu 27.11.2003 määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, (Brüssel II bis määrus) art 3 lg 1 (a) p 6 järgi allub vaidlus Eesti kohtule, sest hageja kolis Eestisse 09.01.2020 ja esitas hagi enam kui kuus kuud hiljem.
1.3.Kuna pooltel ei ole ühist elukohta ega kodakondsust, kuid hageja on Eesti kodanik ja hageja elukoht on Eestis ning abikaasad on Eestiga kõige tugevamalt seotud, tuleb rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 60 lg 1 järgi koosmõjus § 57 lg-ga 4 kohaldada Eesti õigust ning poolte abielu perekonnaseaduse (PKS) § 67 lg 1 alusel lahutada.
2-20-10426 Asjas saab kohaldada nõukogu 20.12.2010 määrust (EL) nr 1259/2010 tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas (Rooma III määrus) ning pooled saavad selle alusel valida kohaldatavaks õiguseks Eesti õiguse. Hageja nõustub Eesti õiguse kohaldamisega. Juhul, kui asjas kohaldub USA Illinoisi osariigi õigus, on Illinoisi osariigi abielu ja abielu lõpetamise seaduse (750 ILCS 5 Illinois Marriage And Dissolution of Marriage Act (750 ILCS)) § 401 järgi abielu lahutamine võrreldav lahutamisega Eesti õiguse järgi. Lahutuse peamiseks põhjuseks on see, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud ja möödunud on vähemalt 6kuuline eraldi elamise aeg. Seega on abielu lahutamine põhjendatud ka selle järgi. 750 ILCS art 401 lg b kohaselt saab abielu lahutada ka ilma samal ajal laste hooldusõiguse, elatise ja varaga seotud küsimusi lahendamata. Juhul, kui välisriigi õiguse sisu ei ole võimalik välja selgitada, tuleb REÕS § 4 järgi kohaldada asjas Eesti õigust.
1.4.Arvestades seda, et abielu lahutamise on tinginud kostja käitumine, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 164 lg 2 alusel kostja kanda. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi läbi vaatamata, kuna asi ei allu Eesti kohtule, peatada asja menetluse, sest abielu lahutamine oleks ennatlik, või jätta hagi rahuldamata. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. 2.1. Kostja tõi esile, et pere elas 2012–2015 Eestis ja asus seejärel püsivalt elama USA-sse. Pere viimane ühine elukoht oli USA-s Illinoisi osariigis ning perel ei olnud Eestis pärast seda ühist elukohta. 2020 tuli pere Eestisse eesmärgiga külastada talvevaheajal hageja sugulasi. Pere pidi lendama tagasi 24.01.2020, kuid hageja otsustas ühepoolselt ja õigusvastaselt jätta lapsed Eestisse. 2.2. Vaidlus ei allu Eesti kohtule. Kohtualluvust ei saa määrata Brüssel II bis määrus alusel, sest USA ei ole Euroopa Liidu liige. Ka juhul, kui Brüssel II bis määrus kohalduks, ei ole täidetud Brüssel II bis määruse art 3 lg-s 3 sätestatud eeldused. Hageja ei ole tõendanud, et tema hariliku viibimiskoha riik oli hagi esitamise ajal Eesti.
2.3.Kuna kostja on USA kodanik ja ka hagejal on USA kodakondsus, aga ka seetõttu, et poolte viimane ühine elukoht oli USA-s (Illinoisi osariigis) tuleb REÕS § 60 lg 1 alusel koosmõjus § 57 lg-tega 2 või 3 kohaldada abielu lahutamisele USA Illinoisi osariigi õigust. Ka Rooma III määruse art 3 järgi tuleb juhinduda poolte viimasest ühisest harilikust viibimiskohast, milleks oli USA. Abielu lahutamine on ennatlik ja pooled võiksid 750 ILCS § 4025 alusel sõlmida kooselu lõpetamise kokkuleppe. Abielu ei saa lahutada. 750 ILCS § 401 järgi peab abielu lahutamise otsus käsitlema ka muid abieluga ja abikaasade lastega seotud küsimusi. Abikaasade ühisvara asub USA-s ning kumbki pool ei ole esitanud ühisvara jagamise nõuet. USA-s on käimas poolte ühiste laste hooldusõiguse vaidlus. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 11.03.2022 otsusega hagi ning lahutas poolte abielu. Menetluskulud jättis maakohus kummagi poole enda kanda.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:
2-20-10426 -
pooled sõlmisid 24.11.2012 Eestis abielu; hagejal on nii Eesti kui ka USA kodakondsus ning ta elab Eestis;
-
kostjal on USA kodakondsus ja ta elab USA-s; poolte ühine elukoht oli kuni 2020 jaanuarini USA-s (Illinoisi osariigis); 09.01.2020 tulid pooled koos lastega Eestisse; hageja ei pöördunud pärast Eestisse tulekut tagasi USA-sse ning asus elama ja alates 19.01.2020 töötama Eestis; poolte ühised alaealised lapsed elavad Eestis, Tallinnas; pooled ei ela koos alates 24.01.2020.
-
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt allub vaidlus Brüssel II bis määruse art 3 lg 1 (a) järgi Eesti kohtule, sest hageja on Eesti Vabariigi kodanik ning ta on elanud Eestis vähemalt 6 kuud. Eesti siseselt allub vaidlus TsMS § 102 lg 3 järgi Harju Maakohtule, sest poolte ühiste laste elukoht on rahvastikuregistri andmetel Tallinnas. Eesti kohus peab Brüsseli II bis määrust kohtualluvuse kontrollimisel kohaldama juhul, kui vaidlus langeb Brüsseli II bis määruse ajalisse, territoriaalsesse ning sisulisse kohaldamisalasse ning kui ei esine alust kohaldada määruse suhtes prioriteetset välislepingut või mõnda muud Euroopa Liidu määrust. Rahvusvahelistes abielulahutamise asjades saab kohtualluvus Eesti kohtule tuleneda TsMS-ist üksnes juhul, kui kostja elab Euroopa Liidu välises riigis ega ole Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik ning hagejaks on Eesti Vabariigi kodanik, kes on Eestis elanud vähem kui kuus kuud.
3.3.Kuna pooled ei sõlminud kohalduva õiguse kokkulepet Rooma III määruse art 5 tähenduses, kohaldub poolte vaidlusele Rooma III määruse art 8 (b) järgi USA õigus. Poolte viimane harilik viibimiskoht oli USA-s ning sellest ei olnud kohtusse pöördumise ajaks möödunud rohkem kui aasta, samuti elas kostja kohtusse pöördumise ajal endiselt USA-s.
3.4.Poolte abielu tuleb 750 ILCS § 401 alusel lahutada, sest poolte abielulised suhted on lõppenud ja hageja ei soovi abielusuhteid taastada ega leppida.
3.4.1.750 ILCS § 401 (abielu lahutamine) sätestab järgmist. (a) Kohus teeb abielu lahutamise otsuse, kui hagi algatamise ajal oli üks abikaasadest selle osariigi elanik või oli USA sõjaväelisse koosseisu kuuludes saadetud teenima sellesse osariiki ja elukoht või sõjaväeline teenistus selles osariigis oli 90 päeva vahetult enne hagi esitamist või järgneva järelduse olemasolu: Ületamatud erinevused on põhjustanud abielusuhete pöördumatu lõppemise ja kohus teeb kindlaks, et leppimispüüdlused on ebaõnnestunud või tulevased püüded leppimiseks on teostamatud ja ei vasta perekonna huvidele. (a-5) Kui pooled elavad lahus ja lahus on elatud vähemalt 6 kuud enne abielu lahutava kohtuotsuse tegemist, siis eeldatakse, et abielusuhte pöördumatu lõppemise nõue on täidetud. (b) Kohtuotsust ei tehta, kui kohus ei ole oma jurisdiktsiooni piires kaalunud, heaks kiitnud, tagatiseks võtnud või näinud ette jaotada vanemlikud kohustused, abielust sündinud ülalpeetavate laste ülalpidamise, kummagi abikaasa ülalpidamise ning vara. Kohus lahutab
2-20-10426 pooled, jättes eelmainitud küsimused lahendamata, kui rakendub üks kahest tingimusest: (i) poolte kokkulepe, või (ii) vähemalt ühe poole avaldus ja kohtu järeldus, et tingimused avalduse rahuldamiseks on täidetud.
3.4.2.Illinoisi osariigi õiguse järgi peab kohus abielu lahutamiseks tuvastama, et poolte vahel on ületamatud erinevused, mis on põhjustanud abielusuhete pöördumatu lõppemise, ning abielu taastamise jõupingutused on ebaõnnestunud või võimatud või ei ole need perekonna huvides. Hageja on kohtule korduvalt kinnitanud, et ta ei soovi abielusuhteid jätkata, pooled ei ela alates 24.01.2020 koos, lapsed teavad, et vanemad on lahus, ning hageja ei pea leppimist võimalikuks. Seega on poolte abielulised suhted pöördumatult lõppenud ning hageja ei soovi abielusuhteid taastada. Kuna abielu on olemuselt isiklik leping, ei saa sundida ühte lepingupoolt seda tahtevastaselt täitma.
3.4.3.Kohus saab 750 ILCS § 401 (b) järgi abielu lahutada, jättes laste hooldusõiguse, ülalpidamise ja vara jagamisega seotud küsimused käsitlemata. Kostja esitatud advokaadi Anthony Summarco kitsendav tõlgendus on meelevaldne. Sättes ei ole kirjas, et lahutus ilma kõrvalküsimusi lahendamata on lubatud ainult siis, kui kostjat ei leida kohtutäiturite ega ajalehekuulutuse peale.
3.5.Menetluskulud tuleb TsMS § 164 lg 1 järgi jätta poolte enda kanda. Pooled ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust jätta kulud TsMS § 164 lg 2 järgi hageja või kostja kanda. See, kellest on tingitud abielu lahutamine ning soov lahendada ka muid abieluga seotud küsimusi, ei anna alust jätta kulusid teise poole kanda. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi läbi vaatamata või saata asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus Eesti kohtu alluvust kontrollides vääralt Brüssel II bis määrust ning asus selle alusel vääralt seisukohale, et vaidlus allub Eesti kohtule. Erinevalt Rooma III määrusest ei sisalda Brüssel II bis määrus sätet universaalse isikulise kohaldamisala kohta. Kuna Riigikohus on leidnud, et Brüssel II bis määruse art 61 järgi kohaldub määrus üksnes olukorras, kus lapse harilik viibimiskoht on Eestis, saab sellest järeldada, et määrust saab rakendada lahutuse asjas üksnes siis, kui mõlema poole harilik viibimiskoht on Euroopa Liidus. Kuna kostja harilik viibimiskoht on väljaspool Euroopa Liitu, ei saa Brüssel II bis määrust kohaldada
4.2.Maakohus asus Rooma III määruse alusel õigesti seisukohale, et asjas kohaldub USA õigus, kuid maakohus kohaldas USA õigust vääralt ning rikkus õiguse sisu väljaselgitamisel menetlusõiguse norme, mis viis ebaõige otsuse tegemiseni.
4.2.1.Maakohus keeldus põhjendamatult vastu võtmast kostja esitatud Q vandetunnistuse eestikeelset tõlget. Maakohus teatas 27.01.2022 kirjas, et eelmenetlus lõppeb 27.10.2022. Kostja esitas tõlke 09.02.2022, s.o õigeaegselt. Maakohus jättis 16.02.2022 määrusega tõlke vastu võtma, leides, et see oli esitatud hilinenult. Kostja esitas samal päeval kohtule vastuväite,
2-20-10426 mille peale maakohus tegi 17.02.2022 vigade parandamise määruse ning parandas 27.01.2022 määruses märgitud kuupäeva ja luges õigeks eelmenetluse lõpetamise kuupäevaks 27.01.2022. Maakohtu määratud eelmenetluse lõppemine samal päeval teate saamisega ei ole kooskõlas hea õigusemõistmise tavaga ning rikub kostja õigust olla ärakuulatud. Ka juhul, kui kostja esitas tõlke tähtaega ületades, ei põhjustanud see asja lahendamise viibimist. Kuigi esitatud tõlge kordab põhimõtteliselt kostja 17.12.2021 menetlusdokumendi sisu, on oluline, et dokument võetakse menetlusse affidavit-vormis, sest sellises vormis antud ütlused on Anglo-Ameerika õiguse väljaselitamise kuldstandard.
4.2.2.Maakohus jättis REÕS § 2 lg 3 ja TsMS § 234 kohaselt välja selgitamata 750 ILCS § 401 sisu, sh arvestamata normi tõlgenduse ja kohaldamise praktika USA-s ning nõuetekohaselt hindamata poolte esitatud tõendid õiguse sisu kohta. Maakohus lähtus otsust tehes hageja esitatud 750 ILCS § 401 tõlkest, mis oli moonutatud, ega pööranud tähelepanu sellele, et pooled olid esitanud erineva sisuga tõlked. Maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et Q seletus § 401 (b) kohta on meelevaldne ja vastuolus USA kohtupraktikaga. Kuna pooled esitasid vastupidised seisukohad 750 ILCS § 401 (b) tõlgendamise kohta, pidi kohus tõendeid hinnates arvestama, et kostja esitatud tõend (affidavit-vormis) on kaalukam kui hageja ja tema lepingulise esindaja seisukoht, kuna viimastel ei ole Illinosi õiguse alast haridust.
4.2.3.Maakohus jättis kohaldatava õiguse sisu pooltega arutamata, ei andnud kostjale võimalust esitada hageja käsituse kohta vastuväiteid ning jättis selgitamiskohustuse nõuetekohaselt täitmata. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Menetluse edasine käik
6.Tallinna Ringkonnakohus selgitas 15.08.2023 pooltele 750 ILCS § 401 sisu ja viitas Illinoisi Ülemkohtu veebilehel avaldatud praktikale. Ringkonnakohus palus pooltel esitada seisukoha 750 ILCS § 401 (b) tõlke ja ringkonnakohtu arusaama kohta ning tuua vajadusel esile ja tõendada nimetatud normi kohaldamise eelduseks olevad asjaolud.
7.Hageja nõustus ringkonnakohtu arusaamaga 750 ILCS § 401 (b) sõnastusest eesti keeles. Samuti nõustus hageja võtma asja materjalide juurde inglise keelse dokumendi (kohtu arvamus) ega taotlenud selle tõlkimist, nõustudes ringkonnakohtu arusaamaga selle sisust. Hageja taotles abielu lahutamist enne muude abieluga seotud küsimuste lahendamist ning märkis, et seotud vaidlused ei alluks Eesti kohtule. Kuna lapsed on Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2022 määruse alusel tagastatud USA-sse ja nende elukoht on seal, ei alluks neid puudutavad ülalpidamisvaidlused Eesti kohtule. Pooltel ei ole ühisvara, mistõttu ei saa vara jagamisest vaidlust tekkida. Laste hooldusõiguse vaidlus on käimas USA kohtus, kuid selle tulemus ei ole teada. Eesti kohtutes ei ole käimas ühtki seotud vaidlust ning olukorras, kus abielulahutuse menetlus on sedavõrd kaua kestnud, ei oleks asjakohane ega hageja suhtes õiglane liita asjaga teisi vaidlusi. Samuti ei lihtsustaks rahvusvaheliste vaidluste liitmine asjade menetlemist. Seotud menetluste liitmine venitaks asja lahendamist ega oleks sätte mõttega kooskõlas.
2-20-10426 Kostja takistab pahatahtlikult menetlust ning olukord on muutunud hageja jaoks äärmiselt ebamõistlikuks. Hageja soovib alates 24.11.2020 abielu lahutada, kuid on sunnitud olema jätkuvalt abielus.
8.Kostja nõustus ringkonnakohtu arusaamaga 750 ILCS § 401 (b) sõnastusest eesti keeles. Samuti nõustus kostja võtma asja materjalide juurde inglise keelse dokumendi (kohtu arvamus) ega taotlenud selle tõlkimist, nõustudes ringkonnakohtu arusaamaga selle sisust. 750 ILCS § 401 tõlgendamisel on menetlusökonoomia kõrval primaarne õiguskindluse ja õigusrahu saavutamine, mida kinnitab ka Chat GPT 3.5 kokkuvõte. Abielulahutus on n-ö lõppakord, kui sellele eelnevad küsimused said lahendatud. Kohtu viidatud dokumendi puhul tuleb arvestada, et tegemist on kohtu arvamusega ning väga ammuse seisukohaga. Asjas ei esine asjaolusid, mis tingiksid abielu lahutamise enne seotud vaidluste lahendamist. Igal juhul ei ole põhjust lahutada abielu enne hooldusõiguse vaidluse lahendamist USA kohtus. See kahjustaks laste huve. Abikaasade ühisvaraks on sõiduauto.
9.Kostja palus anda kohtul kohaldatava õiguse sisu kohta laiendatud seisukoha ja ekspertarvamuse esitamiseks täiendava tähtaja.
10.Hageja vaidles täiendava tähtaja määramisele vastu ja palus keelata kostjal menetlusõiguste kuritarvitamise.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
12.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas nende abielulahutamise vaidlus allub Eesti kohtule, ning kui allub, siis millise riigi õiguse alusel peab kohus vaidluse lahendama. Kui kohus peab lahendama vaidluse USA Illinoisi osariigi õiguse alusel, siis vaidlevad pooled ka selle üle, milline on Illinoisi asjakohase õiguse sisu ning kas kohus saab selle järgi lahutada poolte abielu ilma abieluga seotud teisi küsimusi lahendamata. Kuna kostja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid, võtab ringkonnakohus need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks.
13.Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et poolte abielu lahutamise vaidlus allub Brüssel II bis määruse art 3 lg 1 (a) alusel Eesti kohtule. Selles osas nõustub ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Kostja apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et asjas ei saa kohaldada Brüssel II bis määrust seetõttu, et kostja harilik viibimiskoht ei ole Euroopa Liidus, ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Arvestades seda, et hagi esitamise ajal kohaldus Eestis Brüssel II bis määrus, pidi maakohus kontrollima vaidluse allumist Eesti kohtule Brüssel II bis määruse artte 3–5 alusel ning üksnes juhul, kui nende sätete järgi ei oleks vaidlus allunud ühelegi liikmesriigi kohtule, oleks maakohus pidanud Brüssel II bis määruse art 7 lg 1 järgi kontrollima, kas kohtuvaidlus allub Eesti kohtule Eesti siseriikliku õiguse, s.o TsMS § 102 lg 2 alusel. Ringkonnakohus märgib, et Euroopa Liidu liikmesriigi kohus saab määrata kohtualluvust
2-20-10426 siseriiklike normide alusel üksnes siis, kui Brüssel II bis art-te 3–5 järgi ei allu vaidlus ühegi liikmesriigi kohtule. Brüssel II bis art-tes 3–5 nimetatud juhtudel tõrjub aga Brüssel II bis määruse regulatsioon siseriikliku regulatsiooni kõrvale (vt ka MüKoFamFG/Rauscher, 3. Aufl. 2018, FamFG § 98 Rn. 8, 9). Arvestades seda, et praegusel juhul olid täidetud Brüssel II bis määruse art 3 lg 1 (a) kuuendas alapunktis nimetatud eeldused, pidi maakohus määrama kohtualluvuse selle alusel. Viidatud punkti järgi allub abielulahutuse vaidlus Eestile, kui hageja alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on olnud vähemalt kuus kuud vahetult enne hagi esitamist Eestis ning hageja on Eesti kodanik. Viidatud sätte järgi ei ole kohtualluvust määrates tähtsust kostja harilikul viibimiskohal. Samuti ei saa Brüssel II bis määruse muudest sätetest järeldada, et määruse kohaldamine oleks piiratud juhtudel, kui kostja harilik viibimiskoht on väljaspool Euroopa Liitu. Eeltoodust erinevale seisukohale ei saa asuda ka kostja viidatud Riigikohtu lahendi valguses (RKTKm 20.03.2019, 2-17-11804, p 21). Viidatud lahend puudutas hooldusõiguse, mitte abielulahutuse alluvust, ning sellest, et Brüssel II bis määruse art 61 järgi kohaldatakse määrust juhul, kui kõnealuse lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on liikmesriigi territooriumil, ei saa järeldada, et abielulahutuse vaidluse puhul saab Brüssel II bis määrust kohaldada üksnes juhul, kui mõlema abikaasa harilik viibimiskoht on Euroopa Liidu liikmesriigis. Sellist piirangut määruses ei sisaldu. Ka juhul, kui asjas ei kohalduks Brüssel II bis määrus ja tuleks juhinduda Eesti siseriiklikust regulatsioonist, ei oleks kohtul alust jätta hagi alluvuse puudumise tõttu läbi vaatamata. TsMS § 102 lg 1 p 1 järgi võib Eesti kohus abieluasja lahendada mh juhul, kui vähemalt üks abikaasa on Eesti kodanik või oli seda abielu sõlmimise ajal. Kuna hageja oli abielu sõlmimise ajal Eesti kodanik ning oli seda ka hagi esitamise ajal, alluks ka sel juhul maakohtu tuvastatud asjaolusid arvestades vaidlus Eesti kohtule. Ülaltoodud põhjendusi arvestades ei ole ringkonnakohtul alust maakohtu otsust kohtualluvuse puudumise tõttu tühistada ega jätta hagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. 14. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud ka vaidlusele kohalduva õiguse määramisel. Ka selles osas nõustub ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Küll aga jättis maakohus vaidlust lahendades vaidlusele kohaldatava õiguse sisu nõuetekohaselt välja selgitamata, rikkudes sellega TsMS § 392 lg 1 ps 41 sätestatut, samuti keeldus maakohus põhjendamatult vastu võtmast kostja esitatud asjatundja arvamuse tõlget õiguse sisu kohta. See ei anna aga alust asuda vaidlust lahendades lõppjäreldusena maakohtust erinevale seiskohale.
14.1.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus asus 16.02.2022 määruses ekslikult seisukohale, et kostja esitas Q kirjaliku tunnistuse tõlke pärast eelmenetluse lõppemist TsMS § 330 lg 1 tähenduses, s.o hilinenult, ning sellest tulenevalt keeldus maakohus alusetult kostja tõlget vastu võtmast. Arvestades seda, et maakohus teatas pooltele 27.01.2022 kirja viimases lauses, et eelmenetlus lõppeb 27.10.2022 (II kd, tl 128), ei olnud maakohtul alust lugeda kostja 09.02.2022 esitatud tõlget hilinenuks. Ka juhul, kui maakohus märkis kirjas kuupäeva ekslikult, võis menetlusosaline kohtu kirja alusel eeldada, et eelmenetlus jätkus. Seega, kuigi kostja ei esitanud kohtule tõlget esimesel võimalusel, saab lugeda kostja tõlke esitatuks enne eelmenetluse lõppemist ning maakohtul ei olnud alust jätta seda TsMS § 331 lg 1 alusel vastu võtmata. Ringkonnakohus lisab tõlke toimikusse. Sellest tulenevalt tuli maakohtul kohaldatava õiguse sisu väljaselgitamisel arvestada kostja menetlusdokumendis sisalduvate väidete kinnituseks esitatud Q kirjalikku tunnistust (I kd, tl 113–116).
2-20-10426
14.2.Edasi märgib kolleegium, et jätab rahuldamata kostja taotluse anda talle täiendav tähtaeg kohaldatava õiguse kohta laiendatud seisukoha ja täiendava tõendi esitamiseks. Arvestades seda, et kostja taotles asjas ise USA Illinoisi osariigi õiguse kohaldamist, pidi kostja lepinguline esindaja mõistma, et tal tuleb esitada kohaldatavat õigust puudutavad seisukohad ja tõendid nii vara, kui menetlusseisund seda võimaldab. Seejuures andis maakohus kostjale 17.09.2021 esmalt 30-päevase tähtaja USA õiguse väljaselgitamiseks (II kd, tl 70–72) ja seejärel 28.11.2021 seaduse originaalteksti ja tõlke esitamiseks hiljemalt 08.11.2021 (II kd, tl 81) ning pikendas dokumentide ja nende tõlgete esitamiseks määratud tähtaega korduvalt ((II kd, tl 86, 90–91 pöördel, 117). Seega oli kostjal võimalik esitada kõik oma seisukohad ja neid kinnitavad tõendid maakohtu menetluses mitme kuu jooksul. Kostja ei ole selgitanud, miks ta ei esitanud maakohtus kohaldatava õiguse kohta ammendavat seisukohta ja seda kinnitavat asjatundja arvamust. Samuti ei ole kostja selgitanud, mida täiendavat ta sooviks kohaldatava õiguse kohta lisada. Arvestades seda, et kostja on maakohtu menetluses oma seisukoha ja tõendid esitanud ning ringkonnakohus on täiendavalt selgitanud pooltele kohaldatava õiguse sisu ning kostja on saanud ka selle kohta oma seisukoha esitada, ei ole kostjale täiendava seisukoha ja tõendite esitamiseks tähtaja määramine põhjendatud. Samuti jätab ringkonnakohus TsMS § 238 lg 2 alusel tõendina vastu võtmata kostja 06.09.2023 menetlusdokumendile lisatud Chat GPT kuvatõmmise ning väljavõtte raamatust „Alex Critchley. The Application of Foreign Law in the British and German Courts“, sest neil ei ole asjas tähtsust. Arvestades seda, et kostja palus lugeda Chat GPT abil koostatud teksti enda seisukohaks ja kajastas seda menetlusdokumendis, ei ole Chat GPT kuvatõmmist vaja asjas tõendida vastu võtta. Lisaks puudutab see abielu lahutamist USA-s tervikuna, mitte Illinoisi osariigis. Samuti ei ole kostjale kohaldatava õiguse väljaselgitamiseks täiendava tähtaja määramisel tähtsust kostja esitatud väljavõttel võõrkeelsest õiguskirjandusest, milles kostja väitel kajastatakse Saksa Ülemkohtu praktikat eksperdiarvamuse vastuvõtmisest keeldumise küsimuses. Siinsel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kostja oleks esitanud ringkonnakohtule kohaldatava õiguse kohta eksperdi arvamuse, samuti ei ole tsiviilkohtumenetluse normide kohaldamisel Eesti kohtule siduv Saksa Ülemkohtu praktika.
14.3.Ringkonnakohus kõrvaldas maakohtu rikkumised kohaldatava väljaselgitamisel ning andis pooltele võimaluse esitada täiendav seisukoht.
õiguse
sisu
14.3.1.Arvestades seda, et pooled olid esitanud maakohtule 750 ILCS § 401 (b) kohta erineva sisuga tõlked ning pooled mõistsid sätet erinevalt, selgitas ringkonnakohus pooltele, kuidas kohus mõistab selles sätte sisu eesti keeles ning pooled nõustusid sellega. Sellest tulenevalt juhindub ringkonnakohus vaidlust lahedades 750 ILCS § 401 (b) järgmisest eestikeelsest sõnastusest: „Abielulahutuse otsust ei või teha, kui kohus ei ole arutanud, heaks kiitnud (poolte kokkulepet), jätnud hilisemaks läbivaatamiseks või määranud kindlaks kohtualluvuse järgi kohtu pädevusse kuuluvas ulatuses vanemlikku vastutust, ülalpidamist saama õigustatud laste ja kummagi abikaasa ülalpidamist ning abikaasade vara jagamist puudutavaid küsimusi. Kohus võib teha abielulahutuse otsuse, jättes mõne eeltoodud küsimuse hilisemaks läbivaatamiseks, kui (i) pooled on selles kokku leppinud või (ii) kui üks pooltest esitab kohtule sellekohase taotluse ja kohus tuvastab, et esinevad (taotluse rahuldamiseks) asjakohased asjaolud.“ 14.3.2. Ringkonnakohus kasutas viidatud sätte sisu ja selle alusel kujunenud kohtupraktika väljaselgitamiseks internetis kättesaadavat teavet, sh uuris veebilehel https://www.illinoiscourts.gov/top-level-opinions kättesaadavaid apellatsiooni- ja ülemkohtute arvamusi (court opinions).
2-20-10426 Asjas In re marriage of Cohn (93 Ill. 2d 190, 197 (1982)) on Illinoisi ülemkohus leidnud kokkuvõtlikult järgmist: „750 ILCS § 401 (b) üheks eesmärgiks on julgustada kohut menetlusökonoomia kaalutlustel lahendama abielu lahutamise ja sellega seotud küsimused samas kohtulahendis, et saavutada lõplik tulemus ning vältida erinevaid kohtuvaidlusi ja komplikatsioone, mida osaotsused (eelkõige abielu lahutamise otsus ühes sellega, et ülejäänud küsimused jäävad hilisemaks läbivaatamiseks) endaga kaasa tooksid. Seejuures võib kohus jätta osad küsimused hilisemaks läbivaatamiseks üksnes „asjakohaste asjaolude“ olemasolu korral, st teatud asjaolud võivad õigustada erinevate otsuste tegemist, kuid kohtu diskretsioon ei ole piiramatu. Näiteks on sellisteks asjaoludeks isiku suhtes kohtualluvuse puudumine, kohustatud isiku suutmatus anda ülalpidamist, lapse ülalpidamiseks on eraldatud piisav raha või poolte laps(ed) ei ela vanematega. Igal juhul peavad asjaolud eksisteerima enne lahutusotsuse tegemist ja nende küsimuste hilisemaks lahendamiseks jätmist.“ Kuna pooled nõustusid selle inglise keelse dokumendi asja materjalide juurde võtmisega ja ringkonnakohtu esitatud kokkuvõtte sisuga ega taotlenud selle tõlkimist, lisab ringkonnakohus inglise keelse dokumendi toimikusse ning võtab 750 ILCS § 401 (b) sisu väljaselgitamisel arvesse ülaltoodud kohtu seisukohad. Kuigi arvamus pärineb aastast 1982, on sellele korduvalt viidatud ka hilisemates samal veebilehel avaldatud kohtu arvamustes. Nt on sellele viidatud asjas In re Marriage of Allegra (2021 IL App (2d) 190819-U) avaldatud kohtu arvamuse p-s 46. Selles on Illinoisi osariigi teise ringkonna apellatsioonikohus lisaks märkinud, et asjas In re Marriage of Cohn on kohus avaldanud mittetäieliku loetelu asjaoludest, mil kohus võib jätta muud abieluga seotud küsimused hilisemaks lahendamiseks, ning viitas, et hiljem on ülemkohus leidnud, et abielulahutus enne muude küsimuste lahendamist on tagatud ka muudel sama kaalukatel asjaoludel. Samuti juhtis apellatsioonikohus arvamuses tähelepanu apellatsioonikohtute praktikale, mille kohaselt ei sekku kõrgema astme kohus alama astme kohtu kaalutlusotsusesse, kui alama astme kohus ei ole rikkunud kaalumispiire, ning märkis, et kohus on rikkunud kaalumispiire juhul, kui ükski mõistlik isik ei asuks kohtuga samale seisukohale. Ülaltoodu kummutab ringkonnakohtu hinnangul kostja kitsa arusaama 750 ILCS § 401 (b) kohaldamisest. Kostja on oma arusaama kinnituseks esitanud Illinoisi osariigi advokaadi Q kirjaliku tunnistuse, mille p 16 kohaselt on 750 ILCS § 401 (b) eesmärk anda võimalus abielulahutuse saamiseks, kui ühele abikaasale ei saa kohtukutset ja hagiavaldust abielu lõpetamiseks kätte toimetada või kui ta on tahtlikult eemal või hülgab oma abikaasa ja teda ei ole võimalik leida. See jagu võimaldab kohtul teha abielu lahutamise kohtuotsuse, kuid jätab käsitlemata finants- ja hooldusõiguse küsimused edasiseks lahendamiseks siis, kui puuduvale abikaasale on kutse ja avaldus kätte toimetatud. Ringkonnakohus märgib, et Q ei ole oma kirjalikus tunnistuses viidanud ühelegi Illinoisi osariigi kohtulahendile, mis tema seisukohta kinnitaks. Samuti ei nähtu tema kinnitusest, et kohtupraktikas peetakse abielu lahutamist ilma muid küsimusi lahendamata erandina võimalikuks üksnes tema kirjeldatud juhul. Arvestades seda, et Q kirjalikus tunnistuses esile toodud rakendusala on oluliselt kitsam sätte sõnastusest („asjakohased asjaolud“) ning ringkonnakohtule kättesaadavate allikate kohaselt mõistetakse seda Illinoisi osariigi kohtupraktikas laiemalt, ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada õigeks kostja arusaama, et 750 ILCS § 401 (b) järgi saab abielu ilma sellega kaasnevaid küsimusi lahendamata lahutada üksnes juhul, kui pooled lepivad selles kokku või kui kostjat ei ole võimalik leida või talle kohtudokumente kätte toimetada. Samuti ei ole õige kostja arusaam, et olukorras, kus pooled mõistsid Illinoisi osariigi asjakohast õigust erinevalt, peab kohus võtma aluseks Q kirjaliku tunnistuse, kuna see on nn affidavitvormis. Kolleegium märgib, et TsMS § 8 lg 1 järgi lähtub Eesti kohus asja menetlemisel Eesti tsiviilmenetlusseadustest ning TsMS § 232 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Lisaks ei ole kohus TsMS §
2-20-10426 436 lg 7 järgi seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning kohaldab ise õigust. See kehtib ka välisriigi õiguse kohta. Välisriigi õigust tuleb menetlusosalisel TsMS § 234 järgi kohtus tõendada üksnes niivõrd, kuivõrd see ei ole kohtule teada, seejuures võib kohus kasutada õiguse väljaselgitamisel ka teisi teabeallikaid ning teha teabe hankimiseks vajalikke toiminguid. Seega lasub välisriigi õiguse sisu kindlakstegemine eelkõige kohtul ning ringkonnakohus teeb ise kindlaks Illinoisi osariigi asjakohase õiguse, arvestades poolte esitatud seisukohti ja täiendavaid tõendeid. Ülaltoodut arvestades leiab kolleegium, et iseenesest on õige kostja arusaam, et Illinoisi osariigi õiguse järgi peavad abieluga seotud vaidlused olema üldjuhul leidnud lahenduse enne abielu lahutamist, st kohus ei või abielu üldjuhul lahutada enne, kui on lahendatud laste hooldusõiguse, ülalpidamise ja abikaasade vara puudutavad küsimused, et tagada õigusrahu saabumine ning kõigi abieluga seotud küsimuste lahendamine. Erandina võib kohus siiski abielu lahutada, sõltumata muude küsimuste lahendamisest, kui pooled lepivad selles kokku, aga ka siis, kui üks pool taotleb seda kohtult ning kohus peab seda kohtuasjas In re Marriage of Cohn nimetatud või nendega võrdväärse kaaluga asjaolusid arvestades põhjendatuks. Pooled ei ole toonud esile, et mõne ringkonnakohtu viidatud veebilehel avaldatud kohtu arvamuse kohaselt oleks 750 ILCS § 401 (b) kohaldamise praktika ülaltoodust erinev.
14.4.Siinses asjas esinevad ringkonnakohtu hinnangul asjaolud, mis õigustavad 750 ILCS § 401 (b) alusel poolte abielu lahutamist, ilma et muud poolte abieluga seotud küsimused oleksid lahendatud.
14.4.1.Pooled ei ole seni kohtus ega kohtuväliselt lahendanud laste hooldusõiguse, laste ega abikaasade ülalpidamise ega poolte abieluvaraga seotud küsimusi. Kuigi hageja taotleb abielu lahutamist enne muude abieluga seotud küsimuste lahendamist, ei ole kostja nõustunud abielu enne muude küsimuste lahendamist lahutama, st pooled ei ole ka leppinud kokku abielu lahutamises enne muude küsimuste lahendamist. Seega saab kohus lahutada poolte abielu üksnes juhul, kui esinevad asjaolud, mille alusel saab kohus lugeda erandina põhjendatuks abielu lahutamise enne muude küsimuste lahendamist.
14.4.2.Arvestades 750 ILCS § 401 (b) sõnastust ja ülemkohtu arvamust asjas In re Marriage of Cohn, takistavad abielu lahutamise otsuse tegemist üksnes sellised abielu lahutamisega seotud küsimused, mis kohtualluvuse järgi kuuluvad selle kohtu pädevuse. Kuna sätte eesmärgiks on julgustada kohut lahendama kõik abieluga seotud küsimused üheskoos, siis saab tähtsust olla üksnes neil küsimustel, mida abielu lahutav kohus saab lahendada. Siinsel juhul ei saa Eesti kohus lahendada poolte ühiste laste hooldusõigust puudutavaid küsimusi. Pooled kinnitasid ringkonnakohtule, et nende ühised lapsed on Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2022 otsuse alusel Haagi lapseröövi konventsiooni järgi tagastatud USA-sse, lapsed on jõudnud USA-sse ning USA kohtus on käimas laste hooldusõiguse vaidlus. Seega ei alluks Brüssel II bis määruse art 10 ega Brüssel II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 9 järgi laste hooldusõiguse vaidlus Eesti kohtule ning Eesti kohus ei saaks hooldusõiguse küsimust koos abielulahutuse asjaga ega enne seda lahendada. Kuna nimetatud vaidlus ei allu Eesti kohtule, ei takista selle küsimuse lahendamine USA kohtus 750 ILCS § 401 (b) järgi poolte abielu lahutuse otsuse tegemist Eestis, sest Eesti kohus ei saaks seda küsimust lahendada. Kostja arusaam, et vanemate abielu ei tohi lahutada enne seda, kui USA kohus ei ole lahendanud vanemate hooldusõiguse küsimust, sest see kahjustaks laste huve, ei ole põhjendatud. Vanemad elavad alates 24.01.2020 lahus ning abielulahutuse juriidiline vormistamine ei mõjuta kuidagi laste heaolu. Küll aga arvestab ringkonnakohus seda, et pooltel on vaidlus laste hooldusõiguse küsimuses, kuid arvestades alustatud kohtumenetlust saab see USA kohtus lahendatud.
2-20-10426 Pooled ei ole tõstatanud alaealiste laste ega abikaasa ülalpidamise küsimust ega esitanud enda või laste nimel elatise saamiseks kohtule hagi. Samuti ei ole kumbki pool väitnud, et ta soovib seda teha. Samas, maakohtu tuvastatud asjaolusid arvestades alluks vähemalt hageja vastu Eesti kohtule esitatud elatisehagi lahendamine nõukogu 18.12.2008 määruse nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ülalpidamiskohustuste määrus) art-te 3–5 järgi Eesti kohtule. Samuti ei ole pooled esitanud teineteise vastu varasuhtest tulenevaid nõudeid ega hagi kohtule. Samas, arvestades maakohtu tuvastatud asjaolusid, alluks ka varasuhtest tulenev vaidlus Eesti kohtule vastava hagi esitamise korral TsMS § 102 lg 1 p 4 ja lg 2 p 1 järgi Eesti kohtule. Kuigi nii ülalpidamisõigusest kui ka abikaasade varasuhtest tulenevate nõuete menetlemine alluks ülaltoodu kohaselt iseenesest Eesti kohtule, ei võimalda Eestis kehtivad tsiviilkohtumenetluse reeglid lahendada kohtul neid nõudeid omal algatusel. Erinevalt USA kohtust, menetleb Eesti kohus TsMS § 4 lg 1 järgi ülalpidamise ja abikaasade varavahekorral põhinevaid nõudeid üksnes juhul, kui selleks on esitatud kohtule vastav avaldus või hagi. Ringkonnakohus juhtis poolte tähelepanu sellele, kuid kumbki pool ei avaldanud soovi neid küsimusi lahendada ja vastavaid nõudeid Eesti kohtus esitada. Hageja väitel ei ole abikaasadel lahendamata küsimusi ning kostja soovib kõigi küsimuste lahendamist USA kohtus, mitte Eestis. Seejuures tõi hageja esile, et pooltel ei ole ühisvara, mida jagada, ning kostja tõi esile, et abikaasadele kuulub ühisvarana sõiduauto. Seega ei ole pooltel ka märkimisväärset vara ning pooled ei soovi sõiduautot Eesti kohtus jagada. Arvestades seda, et siinsel juhul on tegemist rahvusvahelise abielulahutamisega, millest tulenevad vaidlused alluvad nii Eesti kui ka USA kohtule ning Eesti kohus ei saa ise lahendada hooldusõiguse vaidlust, kuid nimetatud küsimus saab USA kohtus lahendatud, aga ka seda, et pooled ei avaldanud soovi lahendada Eesti kohtus muid abieluga seotud küsimusi ning pooltel ei ole märkimisväärset ühisvara, esinevad ringkonnakohtu hinnangul siinsel juhul 750 ILCS § 401 (b) tähenduses sellised asjaolud, mis annavad kohtule alust teha asjas hageja taotlusel abielu lahutamise otsus, jättes muud abieluga seotud võimalikud küsimused vajadusel tulevikus lahendamiseks.
14.5.Kuna pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et nende abielulised suhted on 750 ILCS § 401 (a) tähenduses pöördumatult lõppenud ning nad on alates 24.01.2020 elanud lahus ning ringkonnakohtu hinnangul on asjaolusid arvestades põhjendatud lahutada poolte abielu ilma muid abieluga seotud küsimusi eelnevalt lahendamata, asus maakohus lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et poolte abielu tuleb lahutada.
15.Ülaltoodut arvestades tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata.
16.Kuigi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte enda kanda. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et kulude poolte enda kanda jätmine ei oleks TsMS § 164 lg 2 järgi õiglane. Samuti arvestab ringkonnakohus seda, et kostja apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et maakohus ei selgitanud välja kohaldatava õiguse sisu, olid põhjendatud, mistõttu ei saa kostja apellatsioonkaebust pidada kogu ulatuses alusetuks. Seejuures ei aidanud ka hageja maakohtu menetluses esitatud väited kaasa kohaldatava õiguse sisu väljaselgitamisele. Seetõttu ei saa siinses asjas pidada apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu hageja apellatsioonimenetluse kulude hageja kanda jätmist hageja suhtes ebaõiglaseks.
2-20-10426 (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.