(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
17.märts 2021.a, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-10426
Kohtuasi
XX hagi YY vastu abielu lahutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.novembri 2020.a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
YY 18.jaanuari 2021.a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): XX (isikukood
XXXXXXXXXXX,
elukoht
XXX),
lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Helen Hääl (epost:XXX) Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): YY (sünniaeg XX.XX.XXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Karina Maasikleht (e-post:XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta YY apellatsioonkaebus menetlusse.
2.Tühistada Harju Maakohtu 25.novembri 2020.a ja saata tsiviilasi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist.
4.Menetluskulud jaotatakse ja mõistetakse välja asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
2-20-10426 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 19.juulil 2020.a Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi, milles palus lahutada tema ja kostja abielu, mis on sõlmitud 24.novembril 2012.a., jätta XX perekonnanimeks peale abielu lahutust Q ning kõik menetluskulud YY kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 24.novembril 2012.a Eestis, Tartu Maavalitsuses. Abielust on sündinud kaks last: JJ XX.XX.XXXX.a Tartus, Eestis ning CC XX.XX.XXXX.a Downers Groveis USA-s, kes elavad emaga Eestis. Laste isa on USA kodanik ning elab alates märtsi kuust püsivalt USA-s ning lapsed elavad emaga Eestis.
3.Abikaasade abielulised suhted on lõppenud ning hageja ei soovi abielu taastada. Hageja hinnangul on abielulised suhted lõppenud pöördumatult ning hageja palub kohtul abielu lahutada. Poolte vahelised suhted on olnud aastaid äärmiselt konfliktsed, korduvalt on pidanud sekkuma pereellu politsei ning algatatud on mitmeid kriminaalmenetlusi, millised on tänaseks lõppenud. Hageja leiab, et abielu ei ole enam võimalik taastada ega jätkata, kuivõrd abielulised suhted on pöördumatult lõppenud. Hageja enam kostjaga abielus olla ei soovi ning see soov on kaalutletud ja läbimõeldud. Kostja vastuväited
4.Kostja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 25.novembri 2020.a otsusega hagi ning lahutas hageja ja kostja abielu, mis on sõlmitud 24.novembril 2012.a Tartu Maavalitsuses ja mille kohta on tehtud kanne nr 13-32-2012/546. Abielu tõend on vormistatud 26.novembril 2012.a Tartu Maavalitsuses. Abielu lõpeb otsuse jõustumisest. Maakohus jättis menetluskulud jätta poolte enda kanda.
6.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmiti abielutunnistusest nähtuvalt poolte abielu 24.novembril 2012.a Tartu Maavalitsuses, mille kohta on tehtud kanne nr 13-32-2012/546.
7.PKS § 67 lg 1 kohaselt võib kohus abielu lahutada kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust
2-20-10426 arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. Hageja ei pea abielu jätkamist võimalikuks ja soovib abielu lahutada. Poolte suhted on konfliktsed, hageja leppida ei soovi.
8.Kohus oli seisukohal, et antud asjaoludel on abielu jätkamine võimatu, abielu ei ole võimalik säilitada ja tuleb lahutada, kuna hageja ei ole nõus leppima ja kooselu taastama. Tuginedes eelnenule leidis kohus, et XX hagi YY vastu abielu lahutamiseks on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Kohus lahutas XX ja YY abielu, mis on sõlmitud 24.novembril 2012.a Tartu Maavalitsuses ja mille kohta on tehtud kanne nr 13-32-2012/546. Abielu tõend on vormistatud 26.novembril 2012.a Tartu Maavalitsuses. Apellatsioonkaebus
9.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus tervikuna ja teha uus otsus, millega saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, juhul kui ringkonnakohus leiab, et abielulahutuse menetlus allub Eesti kohtule.
10.Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt rikkus maakohus õigusliku ärakuulamise põhimõtet (TsMS § 656 lg 1 p 1) ja otsus tehti isiku suhtes, keda ei ole seaduse kohaselt kohtusse kutsutud (TsMS § 656 lg 1 p 2). TsMS § 346 lg 2 esimene lause sätestab, et mh abieluasjas kohustab maakohus pooli isiklikult kohtusse ilmuma ja peab nad ära kuulama, v.a juhul, kui poolel on kohtusse ilmumata jäämiseks mõjuv põhjus. TsMS § 102 lg 1 p 1 järgi on abieluasi ka tsiviilasi, kus lahendatakse hagi, mille esemeks on abielu lahutamine.
11.Apellant on esitanud Harju Maakohtule tõendid, mille kohaselt ei olnud tal võimalik füüsiliselt kohtuistungile ilmuda. Apellandi lepinguline esindaja palus kohtul saata apellandile link, mille abil apellant kohtuga ühendust saab. Maakohtu otsusest ei selgu, miks ei saadetud apellandile videosilla linki, mille kaudu oleks apellant kohtuga ühendust saanud. Seega ei ole kohus järginud poolte isiklikult kohtusse kutsumise ja ärakuulamise kohustust. Abielu lahutamise asjas poolte isiklikult ära kuulamata jätmine ilma mõjuva põhjuseta on oluline menetlusnormi rikkumine TsMS § 656 lg 1 p 1 tähenduses.
12.Kohus ei ole välja selgitanud ega põhjendanud, kas abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Samuti ei ole kohus võtnud tarvitusele abinõusid abielu poolte lepitamiseks ega põhjendanud, miks oleks lepitamine kohtu hinnangul ebamõistlik või võimatu. PKS § 67 lg 1 kohaselt võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. PKS § 67 lg 3 kohaselt peab kohus tarvitusele võtma abinõud poolte lepitamiseks, välja arvatud juhul, kui see on asjaoludest tulenevalt võimatu või ebamõistlik. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. PKS § 67 lg 2 kohaselt eeldatakse abielusuhete lõppemist, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi.
13.Kohus palus vastustajal 13.oktoobril 2020.a toimunud istungil selgitada, millal poolte abielulised suhted lõppesid. Vastustaja märkis, et pooled elavad lahus 2020.aasta algusest ja abikaasad proovisid aasta alguses ka lepitusmenetlust, mis vastustaja sõnul ei toiminud. Vastustaja sõnul kinnistus tema lahutuse soov 2020.aasta juulikuus toimunud kohtuistungil. Enne seda käisid abikaasad vastustaja sõnul perenõustajate juures. Eeltoodu viitab sellele, et abikaasad püüdsid abielu hoida. Vastustaja sõnul käisid abikaasad Ameerikas elades 2019.aastal nõustajate juures, mille tulemusel tundus vastustajale, et perekonnaelu justkui läks paremaks. Vastustaja leidis, et Eestisse reisimine oli „viimane katse“ kuna Eestis algas abielu. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja ise tunnistanud, et vähemalt kuni Eestisse saabumiseni tegid abikaasad pingutusi, et abielu säilitada ning lahutuse soov kinnistus vastustaja jaoks alles 2020.aasta juulikuus, mitte kaks aastat tagasi. Vastustaja ei ole hagiavalduses tõendanud oma
2-20-10426 väiteid abielusuhete lõppemise kohta ja ärakuulamise käigus olid vastustaja ja tema esindaja selgitused abieluliste suhete lõppemise osas vastuolulised. Kui kohus palus avaldajal täpsustada, kas kohus saab õigesti aru, et abielulised suhted lõppesid 2020. aasta jaanuaris, ei vaielnud avaldaja sellele vastu.
14.Kooselu lõppemise aega tuvastamata ei saa kontrollida, kas täidetud on PKS § 67 lg 2 eeldus. Vastustaja poolt avaldatu alusel ei ole tõendatud, et abielusuhted oleksid PKS 67 lg-te 1 ja 2 kohaselt pöördumatult lõppenud, mis annaks aluse abielu lahutada. Maakohus ei põhjendanud otsuses, milliste tõendite põhjal ta tuvastas abielu lahutamise eeldused. Sellega rikkus kohus TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat otsuse põhjendamise kohustust.
15.PKS § 67 lg 3 kohaselt peab kohus tarvitusele võtma abinõud poolte lepitamiseks, välja arvatud juhul, kui see on asjaoludest tulenevalt võimatu või ebamõistlik. Käesoleval juhul ei ole kohus rakendanud abinõusid poolte lepitamiseks ega põhjendanud, miks on kohtu hinnangul lepitamine võimatu või ebamõistlik.
16.TsMS § 357 lg 1 kohaselt peatab kohus abielu lahutamise menetluse, kui võib arvata, et abielu saab säilitada. Kohus ei peata menetlust, kui abikaasad on pikemat aega elanud eraldi ja kumbki neist menetluse peatamisega ei nõustu. Tegemist ei ole kaalutlusnormidega. Kohus on kohustatud andma pooltele võimaluse ja aega perekonna säilimiseks.
17.Käesolevas asjas ei ole lahendatud kohtualluvuse küsimust. TsMS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kohtul kontrollida, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse Eesti kohtule esitada. REÕS § 57 lg 1 kohaselt määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, kus on abikaasade ühine elukoht. Vastavalt REÕS § 60 lg 1 kohaldatakse abielu lahutamisele sama seaduse §-s 57 nimetatud õigust lahutusmenetluse alustamise ajal. REÕS § 57 lg 3 kohaselt kui abikaasade elukohad on eri riikides ja neil on erinev kodakondsus, määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õiguse alusel, kus oli nende viimane ühine elukoht, kui ühe abikaasa elukoht on selles riigis.
18.Abikaasade viimane ühine elukoht oli Ameerika Ühendriikides aadressil XXX. XX oli ühendriikides elanud koos oma abikaasaga umbes 5 aastat. Nimelt sai XX 2019. aastal USA kodakondsuse, mille eelduseks oli, et vastustaja oleks Ühendriikides püsivalt elanud vähemalt kolm aastat ning vastustaja omandas USA elamisloa – nn. Green Card’i. Perekond kolis USAsse 2015. aastal kindla sooviga seal püsivalt elada. Seega perekonna viimane ühine elukoht on USAs aadressil XXX. Peale kolimist USAsse abikaasadel ei olnud Eestis ühist elukohta TsÜS § 14 mõttes. Poolte vahel on USA-s pooleli kohtumenetlus abikaasade ühiste laste hooldusõiguse üle. Vastustajale on 31.märtsil 2020.a saadetud Illinoisi osariigi, Kendall’i maakonna ringkonnakohtu kohtukutse ja vastustaja osaleb aktiivselt USA-s toimuvas hooldusõiguse menetluses, mis kinnitab, et poolte viimane elukoht on USA-s.
19.Harju Maakohus ei võimaldanud apellandil esitada ühtegi kirjalikku seisukohta menetluse jooksul. Seega apellant esitab tõendid, mis kinnitavad abikaasade ühist elukohta USAs koos apellatsioonikaebusega. Apellant ei ole mitte kunagi avaldanud soovi rakendada abielu lahutamise menetluses Eesti materiaalõigust (PKS) ning käesolevaga avaldab soovi lahendada abielu asja USA õiguse järgi vastavalt REÕS § 57 lg 23 või lg 3. Seega oleks kohus pidanud REÕS § 57 lg 3 kohaselt välja selgitama, millised on poolte abielu õiguslikud tagajärjed Ameerika Ühendriikide õiguse alusel. Maakohus ei ole antud asjaolu välja selgitanud ja on ekslikult lähtunud üksnes Eesti PKS-ist, mis antud asjas ei kuulu rakendamisele.
2-20-10426
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja toimiku materjali ja apellatsioonkaebusega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, Harju Maakohtu 25.novembri 2020.a otsus TsMS § 656 lg 1 p 5, lg 2 teise lause ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja tsiviilasi saata asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule alates eelmenetluse staadiumist menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kuna ringkonnakohtul ei ole võimalik rikkumisi kõrvaldada.
21.Tulenevalt TsMS §-st 646 võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtul ei ole kohustust TsMS § 646 kohaldamisel küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1) ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24.jaanuari 2018.a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).
22.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ning kuna seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tuleb maakohtu otsus TsMS § 656 lg 1 p-s 5 sätestatud alusel tühistada.
23.Hagiavaldusest nähtuvalt soovib hageja, kes elab Eestis, abielu lahutamist kostjast, kelle elukoht on Ameerika Ühendriikides. Eelnevast tulenevalt tuli maakohtul esmajärjekorras lahendada asja kohtualluvuse küsimus ja avalduse saamise järgselt TsMS § 75 lg 1 alusel kontrollida, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võis hageja avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel tuli maakohtul kontrollida, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati.
24.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus hagi kohtualluvuse küsimust selle 01.septembril 2020.a menetlusse võtmise määrusega (tlk 29-30) lahendanud, kuigi kohtupraktika kohaselt tuleb kohtul avaldust saades kohtualluvust viivitamata kontrollida (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.juuni 2014.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 13).
25.Vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8 ei nähtu ka vaidlustatud otsuse põhjendustest, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes maakohus leidis, et asi Eesti kohtule ja Harju Maakohtule allub, kuigi kohtupraktika kohaselt tuleb kontrollida nii seda, kas Eesti kohus on rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev õigust mõistma, kui ka seda, kas just see Eesti kohus, kuhu avaldus esitati, on riigisisese kohtualluvuse sätete järgi pädev asja lahendama (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.septembri 2010.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 15).
26.Juhul kui asi allub Eesti kohtule, tuleb kohtul selgitada, millise riigi õiguse alusel tuleb asi lahendada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.novembri 2010.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 32-1-107-10, p 15). Abielu lahutamisele kohaldatava õigusega seonduvat reguleerib Eesti õiguses rahvusvahelise eraõiguse seadus, mida kohaldatakse selle § 1 kohaselt juhtudel, mil õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega ning üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või selles seaduses sätestatud Euroopa Liidu määrustes.
27.REÕS §-st 60 tulenevalt kohaldatakse abielu lahutamisele käesoleva seaduse §-s 57 nimetatud õigust lahutusmenetluse alustamise ajal. REÕS § 57 kohaselt määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, kus on abikaasade ühine elukoht. Kui abikaasadel on elukoht eri riikides, kuid neil on ühine kodakondsus, määratakse abielu üldised
2-20-10426 õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, mille kodanikud nad on. Kui abikaasade elukohad on eri riikides ja neil on erinev kodakondsus, määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õiguse alusel, kus oli nende viimane ühine elukoht, kui ühe abikaasa elukoht on selles riigis. Kui käesoleva paragrahvi lõigete 1–3 kohaselt ei ole võimalik abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust kindlaks määrata, kohaldatakse selle riigi õigust, millega abikaasad on muul viisil kõige tugevamalt seotud.
28.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja väitnud, et abikaasaga elati koos Ameerikas viimased 2 aastat (tlk 47 pöördel) ning alates märtsist 2020 elab kostja, kes on USA kodanik, püsivalt USA-s (tlk 2).
29.Kuigi maakohus otsustas 24.novembril 2020.a kohtuistungil, et asi on võimalik lahendada kostjat ärakuulamata TsMS § 414 lg 1 alusel (tlk 58 pöördel), olles eelnevalt saanud kostjalt teate istungil mitteosalemise kohta haigusest tingituna (tlk 56) ning võimaldanud kostjal hagile vastata hiljemalt 23.novembriks 2020.a (tlk 52), on kohus vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8 vaidlustatud otsuses jätnud põhjendamata ka selle, milliste kohtu poolt tuvastatud tähtsust omavate asjaolude ja nendest tehtud järelduste alusel asjas Eesti õigus kohaldamisele kuulub.
30.Arusaadav ei ole, mille alusel maakohus TsMS § 414 lg 1 alusel järeldas, et hagi aluseks olevad asjaolud on kohtu arvates otsuse tegemiseks piisavalt välja selgitatud, kuna tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks pooltega asjas kohalduva õiguse küsimust eelnevalt arutanud. Eeltoodust tulenevalt on maakohus oluliselt rikkunud ka TsMS § 329 lg-s 3, § 351 lg-tes 1 ja 2 ning § 392 lg 1 p-des 1-4 sätestatud selgitamiskohustust, mis annab aluse vaidlustatud otsuse tühistamiseks TsMS § 656 lg 2 teise lause alusel.
31.Kuigi ringkonnakohus peab menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 2019.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-16-122860, p 15), on kohtupraktikas sedastatud, et eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.detsembri 2017.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 24).
32.Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole maakohtu rikkumisi võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, arvestades, et maakohus on välja selgitamata jätnud asjas tähtsust omavad olulised asjaolud nagu kummagi abikaasa kodakondsus abielu sõlmimise või lahutusmenetluse algatamise ajal, kus asus kummagi abikaasa elukoht lahutusmenetluse algatamise ajal ja selle eelselt ning millises riigis oli abikaasade viimane ühine elukoht ja millal on abielulised suhted lõppenud. Vastustest nendele küsimustele asja uuel läbivaatamisel maakohtus eelmenetluse staadiumis sõltub esmajoones asja kohtualluvus ja juhul, kui asi allub Eesti kohtule ning Harju Maakohtule, ka asjas kohalduv õigus ning asja lahendamise tulem.
33.Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kohtupraktikas on asutud seisukohale, et asi allub TsMS § 70 lg 2 järgi üldjuhul Eesti kohtule, kui pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt võib Eesti kohus selle lahendada, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Eesti Vabariik ja Ameerika Ühendriigid ei ole koos ühegi välislepingu osalised, kelle suhtes kehtiks välislepingus abielu lahutamise, abikaasade ühisvara jagamise või abikaasade ühiste laste hooldusõiguse määramise nõuete kohtualluvuse sätted. Seega tuleb Eesti kohtul kontrollida asjas esitatud nõuete rahvusvahelist kohtualluvust
2-20-10426 tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete alusel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.novembri 2010.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-10, p 13).
34.Kuivõrd asi saadetakse tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist, ei anna ringkonnakohus hinnangut kostja arvamusele kohtualluvuse ega asjas kohalduva õiguse osas. Samuti ei ole ringkonnakohtul vajadust ja mõistlikku põhjendust hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, kuivõrd selles osas ei ole ringkonnakohtu lahendi seisukohad maakohtule siduvad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.veebruari 2019.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-14-23161, p 16.1). Menetluskulude jaotus
35.TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel.