Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Kai Kullerkupp ja Kalev Saare
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2022. a määrus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
18.Määruskaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus lapsendamise PKS § 169 lg 3 p 1 alusel põhjendamatult kehtetuks tunnistamata. Avaldaja väitel on ta lapse isana valmis ja võimeline lapse eest hoolitsema ning lapse huvides on see, kui tema eest hoolitsevad bioloogilised vanemad. Ühtlasi tuleb avaldaja arvates anda lapsele lapsendamiseelne perekonnanimi, kanda lapse sünniakti isana avaldaja ja anda avaldajale lapse hooldusõigus. Kolleegium avaldaja määruskaebusega ei nõustu.
19.Üldjuhul on lapsendamine nii lapse kui ka lapsendaja jaoks lõplik ja pöördumatu toiming. Lapsendamise tulemusel tekib lapsel lapsendajaga vanema ja lapse õigussuhe, millega kaasnevad samad õiguslikud tagajärjed nagu lapse ja bioloogilise vanema vahelise õigussuhtega. Kohus võib lapsendamise kehtetuks tunnistada avalduse alusel või omal algatusel (PKS §-d 166, 168 ja 169). Arvestades, et lapse huvides on säilitada stabiilsus, tuleb lapsendamise kehtetuks tunnistamise võimalusi käsitada erandina.
Kohus võib tunnistada lapsendamise PKS § 166 lg 1 kohaselt kehtetuks avalduse alusel, kui lapsendamine toimus lapsendaja avalduseta või ühe vanema nõusolekuta. Avaldaja on taotlenud lapsendamise kehtetuks tunnistamist esiteks PKS § 166 lg 1 alusel põhjusel, et lapsendamiseks ei olnud tema kui vanema nõusolekut. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et lapsendamiseks ei olnud avaldaja nõusolekut vaja, sest avaldaja isadus ei olnud lapsendamise ajaks perekonnaseaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Kolleegium nõustub kohtutega ning leiab, et kuna avaldaja isadust ei olnud lapsendamise ajaks tuvastatud, ei olnud ta lapsendamise ajal PKS § 84 lg 1 mõttes lapse isa, keda oleks pidanud lapsendamise menetlusse kaasama. Avaldaja ei ole määruskaebuses eeltoodud käsitlust ka vaidlustanud.
21.Kohus saab PKS § 169 lg 1 kohaselt tunnistada lapsendamise kehtetuks omal algatusel, kui laps ei ole veel täisealiseks saanud ning lapsendamise kehtetuks tunnistamine on lapse kaalukates huvides. Kohus võib PKS § 169 lg 3 järgi lapsendamise kehtetuks tunnistada, kui teine abikaasa või lapse bioloogiline vanem on PKS § 169 lg 2 nimetatud juhul valmis lapse eest hoolitsemise üle võtma ja vanema hooldusõiguse teostamine ei ole vastuolus lapse huvidega või kui kehtetuks tunnistamise eesmärk on võimaldada uus lapsendamine.
2-21-7200
21.1.Esmalt võib märkida, et kohus võib PKS § 169 lg 3 alusel kehtetuks tunnistada ka lapse ja ühe abikaasa lapsendamissuhte, sh olukorras, mil abikaasa on PKS § 148 lg 2 p 1 kohaselt lapsendanud teise abikaasa lapse. Seadusandja ei ole piiranud PKS § 169 lg 3 p 1 alusel lapsendamise kehtetuks tunnistamist olukordadega, mil abikaasad on lapsendanud lapse ühiselt ning lapse ja ühe abikaasa lapsendamissuhte kehtetuks tunnistamist võimaldab PKS § 169 lg 2. Kõnealused sätted laienevad ka registreeritud elukaaslastele, sest registreeritud elukaaslane saab lapsendada teise registreeritud elukaaslase lapse kooseluseaduse (KooS) § 15 lg 3 järgi.
21.2.Kolleegium leiab, et PKS § 169 lg-s 3 ei sisaldu iseseisvad lapsendamise kehtetuks tunnistamise alused, vaid seal on välja toodud asjaolud, mille esinemisel võib kohus kaaluda lapsendamise kehtetuks tunnistamist omal algatusel. Lapsendamise kehtetuks tunnistamiseks PKS § 169 lg 3 p 1 alusel ei piisa ainuüksi sellest, kui lapse bioloogiline vanem on valmis lapse eest hoolitsemise üle võtma ja vanema hooldusõiguse teostamine ei ole vastuolus lapse huvidega. Kohus peab hindama täiendavalt ka seda, kas lapsendamise kehtetuks tunnistamine on PKS § 169 lg 1 mõttes lapse kaalukates huvides.
21.3.Lapse kaalukaid huve tuleb hinnata igal üksikjuhtumil eraldi, arvestades igakülgselt kõiki asjaolusid ja tõendeid. Kolleegium leiab, et ainuüksi asjaolu, et lapsendajate abielu on lahutatud või nende registreeritud kooselu on lõppenud, ei anna alust lapsendamist omal algatusel kehtetuks tunnistada. Samamoodi ei ole piisav ainuüksi see, kui bioloogilise vanema ja lapsendaja abielu on lahutatud või kui nende kooselu on lõppenud.
21.4.Lapsendamise kehtetuks tunnistamine võib olla lapse kaalukates huvides mh olukorras, kus lapsendamise eesmärki PKS § 147 lg 1 mõttes ei ole ilmselgelt saavutatud. Näiteks juhul, kui vanema ja lapse suhet ei ole loodud ning objektiivsetest asjaoludest nähtub, et see ei teki ka tulevikus (sh näilik lapsendamine). Lapsendamise kehtetuks tunnistamise aluseks võib olla ka see, kui lapsendaja ja lapse suhte jätkumine kahjustab oluliselt ja püsivalt lapse huve (näiteks kui lapsendaja väärkohtleb last või käitub muul õigusvastasel viisil, sh juhul, kui ta kallutab ka last sellisele käitumisele) või kui last on vaja muu tõsise ähvardava ohu eest kaitsta.
22.Asjaolu, et avaldaja on lapse bioloogilise vanemana valmis lapse eest hoolitsemise üle võtma, on üks lapsendamise kehtetuks tunnistamise eelduseid PKS § 169 lg 3 p 1 mõttes, kuid selle kõrval tuleb lisaks tuvastada ka asjaolud, millest nähtub, et lapsendamise kehtetuks tunnistamine on lapse kaalukates huvides PKS § 169 lg 1 mõttes. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praegusel juhul ei esine selliseid lapse kaalukaid huve PKS § 169 lg 1 mõttes, mis annaksid aluse tunnistada lapsendamine kehtetuks kohtu omal algatusel.
22.1.Lapse kaalukaid huve ei saa põhjendada ainuüksi sellega, et praeguseks on avaldaja isadus tuvastatud ning teda kui lapse bioloogilist isa ei kaasatud lapsendamise menetlusse. Kohtud leidsid põhjendatult, et avaldajat ei pidanud lapsendamise menetlusse kaasama, kuna avaldaja isadust ei olnud lapsendamise ajaks tuvastatud.
22.2.Lapsendamise kehtetuks tunnistamiseks ei anna alust ka see, et lapse bioloogilise ema ja tema registreeritud elukaaslase kooselu lõppes juba siis, kui laps oli aastane. Ainuüksi kooselu lõppemine ei ole lapsendamise kehtetuks tunnistamise alus ning kohtud ei tuvastanud, et lapsendamise eesmärki PKS § 147 lg 1 mõttes ei oleks saavutatud (lapsendaja ja lapse suhet ei oleks tekkinud). Põhjendamatu on avaldaja väide, et lapsel ei olnud harjumuspärast peremudelit välja kujunenud, sest kohtute tuvastatud asjaoludel oli lapsel ka pärast registreeritud elukaaslaste kooselu lõppemist lähedane suhe lapsendajaga, kes teda kasvatas ja tema eest hoolitses. 2(3)
2-21-7200
23.1.Kohtute tuvastatud asjaoludel on lapse ühine hooldusõigus lapse bioloogilisel emal ja tema registreeritud elukaaslasel, kes lapse lapsendas. Seda ei mõjuta asjaolu, et nad enam koos ei ela. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et ühine hooldusõigus säilib ka siis, kui vanemad asuvad eraldi elama (Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 24). Lapse bioloogilise ema ja tema registreeritud elukaaslase ühist hooldusõigust ei mõjutanud ka asjaolu, et pärast lapse lapsendamist tuvastati kohtulahendiga avaldaja isadus ning kanti ta lapse isana rahvastikuregistrisse.
23.2.Hooldusõigus on perekonnaõiguslik õigussuhe, mis saab tekkida vaid seaduses sätestatud alustel. Kuna lapsendamissuhe on kehtiv, ei mõjutanud isaduse tuvastamine pärast lapsendamist lapsendaja hooldusõigust. Avaldajal ei tekkinud isaduse tuvastamise ega registrikande kaudu lapse hooldusõigust, sest lapsel oli tol ajal juba kaks hooldusõiguslikku vanemat. Avaldaja hooldusõigus ei tekkinud ka registrikande alusel. Hooldusõiguse tekkimine ega lõppemine ei ole seotud rahvastikuregistri kandega. Rahvastikuregistri kanne ei ole konstitutiivne ega loo isikutevahelisi õigussuhteid. Sellel on üksnes tõenduslik tähendus (vt ka Riigikohtu 12. jaanuari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-1719/87, p 14).
23.3.Kolleegium leiab, et kuigi avaldaja on lapse bioloogiline isa, ei ole tal ka õigust nõuda ühist hooldusõigust PKS § 1231 lg 3 alusel. Seadusandja ei ole ette näinud võimalust, et lapsel oleks rohkem kui kaks hooldusõiguslikku vanemat (sõltumata vanemate soost). Kuna praeguses asjas on lapsel juba kaks hooldusõiguslikku vanemat, puudub avaldaja hooldusõiguse tekkimiseks seadusest tulenev alus.
23.4.Samas ei nõustu kolleegium avaldaja väitega, nagu poleks tal lapse suhtes mingeid õigusi. Avaldaja võib lapsega suhelda hooldusõigusliku vanema nõusolekul (PKS § 126 lg 2 esimene lause) või kohtu loal (PKS § 126 lg 4).
23.5.Perekonnaseisutoimingute seaduse § 30 lg 3 järgi esitatakse lapsendatu sünnitõendil andmed lapsendamisjärgse seisuga. Kuna lapsendamist praegusel juhul kehtetuks ei tunnistata, puudub alus lapsendamisjärgse sünnitõendi muutmiseks. Samal põhjusel puudub ka alus lapsendamiseelse perekonnanime taastamiseks (nimeseaduse § 14 lg 1).
24.Kolleegium peab ühtse kohtupraktika kujundamiseks vajalikuks veel märkida, et kehtiv perekonnaseadus ei võimalda olukorda, kus lapsel oleks õiguslikus mõttes ühel ajal rohkem kui kaks vanemat. Selline olukord ei saa tekkida ka lapsendamisel.
24.1.Lapsendamine toob PKS § 162 kohaselt üldiselt kaasa lapse ja tema endiste sugulaste sugulussuhete lõppemise. Erandiks on PKS §-s 163 nimetatud olukorrad ning peresisene lapsendamine PKS § 148 lg 2 p 1 ja KooS § 15 lg-te 2 ja 3 mõttes, mil abikaasa või registreeritud elukaaslane lapsendab teise abikaasa või registreeritud elukaaslase lapse ning laps omandab nende ühise lapse staatuse PKS § 161 lg-te 1 ja 3 mõttes. Ka peresisesel lapsendamisel ei teki aga põlvnemissuhet rohkem kui kahe vanemaga, sest lapsendaja astub ühe (bioloogilise) vanema asemele.
24.2.Kolleegium märgib kohtupraktika ühtlustamiseks, et olukorras, mil isadust ei ole mõnel PKS §-s 84 sätestatud alusel kindlaks tehtud, kuid lapsel on juba kaks vanemat (sõltumata vanema soost), ei saa isaduse tuvastamise hagi pidada õiguslikult perspektiivikaks. Kohus peaks sellises olukorras kaaluma isaduse tuvastamise hagi menetlusse võtmata jätmist TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. (allkirjastatud digitaalselt)
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.