O S (pankrotis) pankrotihalduri Terje Eipre hagi A S ja B S vastu lepingute kehtetuks tunnistamise ja 33 000 euro hüvitise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: O S (pankrotis) (IK xxx) pankrotihaldur Terje Eipre (IK xxx) Kostja I: A S (IK xxx) Kosja II: B S (IK xxx)
Menetlemise viis:
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tunnistada kehtetuks O S (pankrotis) ja tema vanemate A S ja B S vahel 21.09.2010. a sõlmitud kinnistu võlaõiguslik müügileping nr 3631, 19.04.2011. a sõlmitud asjaõigusleping ja kinnistamisavaldus nr 1398.
2.Välja mõista A S ja B S solidaarselt O S (pankrotis) kasuks hüvitis 33 000 eurot.
4.Välja mõista A S ja B S solidaarselt O S (pankrotis) kasuks 1 000 eurot riigilõivu tasumisega seotud kulude hüvitamiseks.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest.
1.1.Viru Maakohtu 26.06.2012 määrusega nimetati O S (pankrotis) ajutiseks pankrotihalduriks Terje Eipre. Viru Maakohus kuulutas O S (edaspidi ka võlgnik) pankroti välja 25.11.2013 määrusega ning nimetas pankrotihalduriks Terje Eipre (edaspidi hageja).
1.2.25.04.2014 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati ainukese teadaoleva võlausaldaja AS Swedbank nõuet summas 136 998,12 eurot.
1.3.Pankrotimenetluse käigus selgus, et võlgnik on kinnistusraamatus registreeritud järgmise kinnistu endise omanikuna: xxx (registriosa nr xxx kantud kinnistu, maatulundusmaa 100%, pindala 49,76 ha). Kinnistu 2. jao kande nr 1 kohaselt oli kinnistu omanikuna 26.10.2010 kinnistamisavalduse alusel 10.12.2010 sisse kantud võlgnik. Võlgnik on kinnistu võõrandanud ning 19.04.2011 kinnistamisavalduse alusel on 27.04.2011 kinnistusraamatusse ühisomanikena sisse kantud B S (kostja I) ja A S (kostja II). Hagi koostamise ajal on nimetatud kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse sisse kantud J S. Kostjad on kinnistu võõrandanud 27.08.2014 võlgniku endisele abikaasale J S hinnaga 30 000 eurot. Rahvastikuregistri andmetel oli võlgnik abielus J S alates 02.09.1978 kuni 30.09.1998.
1.4.Kinnistu registriosa 4. jakku on 26.10.2010 kinnistamisavalduse alusel sisse kantud 10.12.2010 hüpoteek summas 9665,10 eurot (151 226 Eesti krooni) Eesti Vabariigi kasuks. Kinnistu igakordne omanik on kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.
1.5.Ehitisregistri andmete kohaselt asuvad kinnistul nr xxx järgmised ehitised ja rajatised: xxx Elamu hoone xxx Kaev rajatis xxx Katusealune rajatis xxx Saun hoone xxx Laut hoone xxx Kelder hoone xxx Katusealune rajatis xxx Garaaž hoone xxx Käimla rajatis xxx Kanala rajatis xxx Kaev rajatis
1.6.21.09.2010 sõlmis võlgnik ja kostjatega kinnistu võlaõigusliku müügilepingu, mis oli koostatud ja tõestatud Narva notari Sergei Nikonov poolt 21.09.2010 ja registreeritud notari ametitegevuse raamatu registris nr 3631 all. Nimetatud lepingu punkti 1.1 kohaselt oli lepingu esemeks kinnistu, asukohaga xxx, mis pidi tekkima pärast nimetatud aadressil asuvate ehitiste aluse ja teenindamiseks vajalikku maa ostueesõigusega erastamist. Võlgnik müüs ja kostjad ostsid ühisomandisse eelpool nimetatud lepingu eseme koos kõigi varem lepingu esemel lasuvate õiguste ja kohustustega. Lepingu ese müüdi kostjatele 3000 USA dollari eest ehk 2076 euroga ja oli võlgniku väitel temale tasutud enne nimetatud lepingule alla kirjutamist. Nimetatud lepingu punkti 5.1 kohaselt oli lepingu eseme valdus võlgnikult kostjatele üle antud enne nimetatud lepingu sõlmimist. Sama lepingu punkti 6 kohaselt leppisid võlgnik ja kostjad kokku, et sõlmivad asjaõiguslepingu lepingu eseme omandi üleandmiseks võlgnikult kostjatele ühe kuu jooksul pärast ehitise aluse ja teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamist ja lepingu eseme võlgniku nimele kinnistusraamatusse kandmist.
1.7.26.10.2010 sõlmisid Eesti Vabariik ja võlgnik maa müügileping, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Lepingu punkti 1 kohaselt oli lepingu objektiks maakatastris 16.04.2007 registreeritud maaüksus, asukohaga xxx. Lepingu punktide 2.2.1 ja 2.3.1 kohaselt oli Eesti Vabariik
2-14-62753 lepingu objektiks olnud maa omanik ja võlgnik oli lepinguobjektiks olnud maa erastamise õigustatud subjekt vastavate Maareformi seaduse sätete alusel. Lepingu punkti 2.3.3 kohaselt asusid erastataval maatükil ainult võlgniku omandis olnud ehitised ja rajatised.
1.8.Nimetatud lepingu punkti 3 kohaselt ostis võlgnik Eesti Vabariigilt terve lepingu objektiks olnud maatüki. Lepingu punktides 4.1 - 4.6 on sätestatud lepinguobjekti müügihind ja maksetingimused. Lepinguobjektiks olnud maa müügihinnaks oli 10 738,95 eurot (168 028 krooni), lepingu punkt 4.1. Maa müügihinnast 1073,84 eurot (16 802 krooni) oli enne nimetatud lepingu sõlmimist võlgniku poolt tasutud Eesti Vabariigi pangakontole AS-is SEB Pank. Ülejäänud osa maa müügihinnast summas 9665,10 eurot (151 226 krooni) on kohustusega maa erastamisel tasuda vastavalt kinnitatud maksegraafikule.
1.9.Lisaks pidi võlgnik maksma aastas tasumisele kuuluvalt summalt intressi 5% aastas. Maksmisega viivitamise korral pidi võlgnik maksma tähtaegselt tasumata summalt (järelmaksu summa + intress) viivist 0,05% iga tasumisega viivitatud päeva eest.
1.10.19.04.2011 sõlmisid võlgnik ja kostjad maa väljaostu võla ülevõtmise kokkulepe ja asjaõiguslepingu alljärgnevas. Nad leppisid kokku kinnistu (asukohaga xxx) omandi üleminekus võlgnikult tema vanematele. Nimetatud lepingu sõlmimise hetkeks oli antud kinnistu koormatud hüpoteegiga Eesti Vabariigi kasuks summas 9665,10 eurot (151 226 krooni). Kostjad olid sellest teadlikud, aktsepteerisid kõiki kinnistut koormavaid õigusi, samuti võtsid nad võlgnikult üle kõik kohustused, mis tulenevad võla tasumise kohustusest maa erastamisel nr 1692, 22.10.2010. Nimetatud notariaalakti tõestamise kuupäeva seisuga moodustas võlajääk 9568,40 eurot ning mille mh võtsid kostjad üle vaidlusaluste lepingute sõlmimisel.
1.11.Halduri hinnangul esinevad võlgniku 21.09.2010 ja 19.04.2011 sõlmitud kinke iseloomuga lepingute sõlmimise osas tagasivõitmise alused vastavalt PankrS § 111 lg 1 p 2 koostoimes PankrS §-ga 111 lg 3. Vaidlusaluste kinke iseloomuga lepingute sõlmise ajal lähikondsega oli võlgniku majanduslik olukord juba halb, ta muutus lepingute sõlmimisel maksejõuetuks, võõrandas kinnistu allapoole turuhinda ega saanud selle eest mingit reaalset vastusooritust. Nimetatud tehingutega kahjustas võlgnik võlausaldajate huve.
1.12.Hageja nõuab võlgniku, O S (pankrotis) ja kostjate, tema vanemate A S ja B S, vahel 21.09.2010 sõlmitud võlaõigusliku müügilepingu ja 19.04.2011 sõlmitud asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamist.
2.Hagi õiguslik põhjendus
2.1.Leping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Leping sõlmiti PankrS § 111 lg 1 p 2 sätestatud tähtaja jooksul.
2.1.1.PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.
2.1.2.PankrS § 111 lg 1 p 2 tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti enne PankrS § 111 lg 1 p 1 nimetatud tähtaja algust, so üks aasta enne ajutise halduri nimetamist, kuid viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu.
2.1.3.PankrS § 111 lg 3 alusel võib kohus PankrS § 111 lg 1 sätestatud alustel tunnistada kehte3
2-14-62753 tuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom.
2.1.4.Käesoleval ajal puudub vaidlus, et ajutine haldur nimetati O S (pankrotis) Viru Maakohtu 26.06.2012 määrusega, seega jäävad vaidlusaluste tehingute (21.09.2010 ja 19.04.2011) tähtajad PankrS § 111 lg 1 p 2 sätestatud tähtaja sisse. 2.2 Kinkega kahjustati võlausaldajate huve
2.2.1.Senise pankrotimenetluse kestel on selgunud, et vaidlusaluste lepingute sõlmimist võib pidada põhiliseks maksejõuetuse põhjuseks, kuivõrd võlgnik sisuliselt kinkis ära oma ainsa vara, mille arvel oleks olnud võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada. Seega kahjustati lepingute sõlmimisel võlausaldajate huve.
2.2.2.Pankrotihalduri hinnangul tõendavad võlausaldajate huvide kahjustamist ja lepingute kinke iseloomu järgmised asjaolud:
2.2.3.Võlgnik on võõrandanud kinnistu kostjatele hinnaga, mis on allapoole turuhinda (müük alla turuhinna). Lepingu ese, so kinnistu, müüdi kostjatele 21.09.2010 hinnaga 3000 USA dollarit ehk 2076 eurot. Nimetatud lepingu punkti 5.1 kohaselt oli lepingu eseme valdus kostjatele üle antud enne lepingu sõlmimist. Sama lepingu punkti järgi leppisid pooled kokku, et sõlmivad asjaõiguslepingu omandi üleandmiseks. Omand läks kostjatele üle 19.04.2011 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel.
2.2.4.Haldur on seisukohal, et eelpool nimetatud lepingute sõlmimisega põhjendamatult madala hinnaga varjatakse sisuliselt kingi tegemist ehk sõlmitud lepingute näol on tegemist kinkeiseloomuga lepingutega. Eelöeldu tõendamiseks tellis haldur eksperthinnangu. Eksperthinnangu andis kutselise hindaja A T ERI Kinnisvara OÜ-st, kes on ühtlasi Maa-ameti litsentseeritud hindaja ja riiklikult tunnustatud ekspert. Vastavalt eksperthinnangule oli nii võlaõigusliku lepingu sõlmimise hetkel, so 21.09.2010, ja ka omandi üleandmise hetkel, so 19.04.2011, võlgniku kinnistu turuväärtuseks 33 000 eurot (vt eksperthinnang lk 18-19), võlgnik müüs selle 3000 USA dollari ehk 2076 euroga. Seega on raha saadud oluliselt turuhinnast vähem või üldse mitte. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-113-09 (p 9) kinnitanud, et võlausaldajate huvide kahjustamisega võib tegemist olla juhul, kui kinnisasi müüdi alla turuhinna. Seega müüs võlgnik oma kinnistu tegelikust turuhinnast mitmekordselt odavamalt. Võlgnik varjas kingi tegemist põhjendamatult madalama hinna taha.
2.2.5.Lisaks, et võlgnik on müünud oma ainsa vara, so kinnistu mitmekordselt allapoole turuhinda, ei ole ta ka tõendanud vastusoorituse saamist (vastusoorituse puudumine). Võlaõigusliku lepingu punkti 4.2. kohaselt on võlgniku väitel müügihind 3000 USD ehk 2076 eurot talle tasutud enne lepingu allakirjutamist. Nimetatud väidet ei ole aga võlgnik tõendanud. Järelikult summa tänaseni tasumata.
2.2.6.Ajutise halduri edastatud järelepärimistele krediidiasutustele, on vastustest selgunud, et võlgnikul oli arvelduskonto(d) kolmes krediidiasutuses – AS-s Swedbank, AS-s SEB Pank ja AS-s Danske Bank A/S Eesti filiaal. AS Danske Bank A/S Eesti filiaal vastas ajutisele haldurile, et ajavahemikul 26.06.2009 - 15.07.2012 ei ole võlgniku kontol rahalisi liikumisi toimunud. AS Swedbank on ajutise halduri järelepärimisele edastanud võlgniku arvelduskonto saldo ja väljavõtte perioodist 26.06.2009 kuni 04.07.2012. AS SEB Pank edastas kontode väljavõtte ajavahemiku 26.06.2009-15.07.2012 kohta. Ajavahemikul 26.06.2009 kuni lepingus sõlmimise kuupäevani raha kinnistu müügi eest kontodele laekunud ei ole. Ka ei ole toimunud peale lepingu sõlmimist ku4
2-14-62753 ni hagi esitamise hetkeni arveldukontodele kinnistu müügi eest raha laekumist. Üldjuhul varasem tasumine kinnistu eest ei ole ka tavapärase praktikaga kooskõlas. Seega on kinnistu ostuhind 2076 eurot tasumata.
2.2.7.Antud juhul on võlgnik väitnud, et on raha reaalselt kätte saanud, kuid konto väljavõtted tõendavad, et vähemalt alates 26.06.2009 kuni võlaõigusliku müügilepingu sõlmimiseni 21.09.2010 ja hiljem ei ole võlgnik saanud vastusooritust kinnistu müügi eest. Seega ei ole saanud võlgnik vastusooritust vähemalt üks aasta ja kolm kuud enne lepingu sõlmimist. Samuti puuduvad andmed, et ostuhind oleks tasutud võlgnikule sularahas. Ühtlasi ei tasu ükski mõistlik inimene ostuhinda enne lepingu sõlmimist müüjale teadmata, kas tehing üldse toimub, seda enam, et käesoleval juhul on tõendatud, et kostjad ei ole tasunud kinnistu ostu eest vähemalt üks aasta ja kolm kuud enne lepingu sõlmimist. Riigikohus on lahendis 3-2-1-120-10 (p 12) leidnud, et kui kinnistu müüdi õiglasest hinnast madalama hinnaga ning lepingu sõlmimisega ei saanud võlgnik vara eest reaalset vastusooritust, millele oleks saanud sissenõuet pöörata, siis võib tegemist olla võlausaldajate huvide kahjustamisega. Halduri hinnangul reaalse vastusoorituse puudumine tõendab lepingu kinke iseloomu. Ükski mõistlik inimene ei sõlmi lepingut, mille puhul ei ole tagatud reaalne raha laekumine. Antud juhul on halduri arvamusel tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 mõttes, millega sooviti varjata tegelikult kinkelepingu sõlmimist.
2.2.8.Võlgnikule oli kinnistu müümise ajaks teada, et tal on täitmata kohustused võlausaldaja ees, mille täitmiseks rahalisi vahendeid on võimalik sisuliselt saada üksnes kinnistu realiseerimisest. Riigikohus on sedastanud, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad (vt RKTKo 3-2-1-39-08, p 12; RKTKo 3-2-1-90-08 p 12).
2.2.9.Antud juhul oli võlgniku ainuke võlausaldaja AS Swedbank olemas juba vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal. Võlausaldaja AS Swedbank on võlgnikule 28.10.2009 ja 26.11.2009 saatnud teated võlgniku käenduslepingust tuleneva nõude täitmiseks. Seega oli võlgnik teadlik maksejõuetuse saabumisest ja asjaolust, et ei ole võimeline täitma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel. Lepingute sõlmimise ajal oli võlgniku ainus vara vaidlusalune kinnistu, millele oleks saanud sissenõuet pöörata. Võlgnik sisuliselt kinkis ära oma ainsa vara, mille arvel oleks olnud võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada, seega kahjustati tehinguga võlausaldajate huve (PankrS § 109 lg 1). Tulenevalt eeltoodud tõenditest, on tõendatud, et sisuliselt sõlmis võlgnik oma vanematega kinkelepingu, so müüs kinnistu mitmekordselt allapoole turuhinda vastusooritust saamata ning tegemist on poolte ebavõrdsusega, st ükski mõistlik inimene ei sõlmi seesugust tehingut. 2.3 Võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks
2.3.1.Senise pankrotimenetluse kestel on selgunud, et vaidlusalust tehingut võib pidada võlgniku põhiliseks maksejõuetuse põhjuseks, kuivõrd võlgnik sisuliselt kinkis ära oma ainsa vara, mille arvel oleks olnud võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada.
2.3.2.04.06.2012 esitas võlausaldaja AS Swedbank pankrotiavalduse võlgniku pankroti välja kuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt sõlmisid 10.10.2003 AS Swedbank ja O S käenduslepingu, mille alusel võttis võlgnik endale kohustuse tagada solidaarselt N A OÜ-ga laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Kuna OÜ-l N A tekkis võlausaldaja ees püsiv võlgnevus ja ta ei tasunud oma võlgnevust võlausaldaja poolt määratud tähtajaks, ütles võlausaldaja 25.11.2009
2-14-62753 laenulepingu üles. Lepingu tagatiseks oli seatud hüpoteek kinnistule asukohaga xxx (registriosa number xxx). Nimetatud hüpoteek on täitemenetluse raames juba realiseeritud ning 09.05.2011 laekus lepingust tuleneva võlgnevuse katteks 46 949,03 eurot. Kokku moodustas pankrotiavalduse esitamise päeva seisuga OÜ N A lepingust tulenev võlgnevus 108 683,82 eurot, millest leppetrahv on 639,12 eurot, viivis leppetrahvilt 882,67 eurot, põhiosavõlgnevus 27 939,05 eurot, intressivõlgnevus 2 512,22 eurot ja põhiosa võlgnevuselt arvestatud viivis 76 710,76 eurot. Võlausaldaja andmetel OÜ-l N A äritegevust ei toimunud ning vara puudus, 15.10.2009 on avaldatud Ametlikes Teadeannetes sundlõpetamise teade, millest tulenevalt ei olnud võlausaldajal võimalik oma nõuet OÜ N A suhtes maksma panna ja kinnistu ja selle müügist saadud vahenditest ei jätkunud kõikide AS-i Swedbank nõuete täitmiseks.
2.3.3.28.10.2009 ja 26.11.2009 saatis võlausaldaja võlgnikule teated kohustuse käendusnõude tekkimise kohta. Lepingu ütles võlausaldaja üles 26.11.2009. Käenduslepingust tuleneva nõude tekkimisel oli võlgniku ainus vara vaidlusalune kinnistu. Võlgnik sõlmis kostjatega kinke iseloomuga lepingu 21.09.2010, mil ta oli teadlik, et tal on käenduslepingust tulenev kohustus AS Swedbank ees. Võlausaldaja nõue on tunnustatud ja kaitstud ka nõuete kaitsmise koosolekul (vt Lisa 3). Käesoleval juhul olid võlgnikul 21.09.2010 kinke iseloomuga lepingu sõlmimisel kohustused, mis olid sissenõutavaks muutunud. Seega muutus võlgnik kinnistu võõrandamisega maksejõuetuks. 2.4 Kinkeleping on sõlmitud lähikondsega.
2.4.1.21.09.2010 sõlmitud võlaõiguslik leping ja 19.04.2011 sõlmitud asjaõiguslik leping on sõlmitud võlgniku lähikondsega PankrS § 117 kohaselt. Vastavlt PankrS § 117 lg 1 p 3 järgi on füüsilise isiku lähikondseks võlgniku ülenejad ja alanejad sugulased ja nende abikaasad. Võlgnik sõlmis vaidlusalused lepingud oma ema A S (kostja I) ja isaga B S (kostja II). Et tegemist on PankrS § 117 kohasel lähikondsetega on ka võlgnik ise kinnitanud ajutise halduri järelepärimisele. Praegusel juhul sõlmis võlgnik kinke iseloomuga lepingu viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist oma lähikondsega – oma vanematega. Sellise lepingu sõlmimisel muutus võlgnik maksejõuetuks kuna pärast kinnistu allapoole turuhinnaga müümist, millega halduri hinnangul sooviti varjata kinget, muutus võlgnik maksejõuetuks, mis ei võimaldanud tal võlausaldaja AS Swedbank ees oma kohustusi täita. Seega on hagi esitamisel PankrS § 111 lg 1 p 2 koostoimes PankrS § 111 lg 3 ning koostoimes PankrS § 109 lg 1 alusel kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks ning Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-90-08 (p 11) sätestatud eeldused täidetud: 1) kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; 2) kinkega kahjustati võlausaldajate huve; 3) võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks; 4) kinkeleping on sõlmitud lähikondsega.
3.1.Juhul, kui kohus leiab, et tegemist ei ole kinke iseloomuga lepinguga, esitab pankrotihaldur alternatiivse nõude tehingute kehtetuks tunnistamiseks, so 21.09.2010 võlaõigusliku müügileping ja 19.04.2011 asjaõiguslepingu, kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 110 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel.
3.2.Tuginedes TsMS § 370 lg-le 2, mille järgi võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei ra6
2-14-62753 huldata, esitab hageja kostja vastu alternatiivse nõude alljärgnevalt, mille palub rahuldada juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata.
3.3.Hageja leiab, et 21.09.2010 ja 19.04.2011 sõlmitud tehingutega kahjustas võlgnik teadlikult võlausaldajate huve.
3.4.Tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist Tehing on tehtud PankrS § 110 lg 1 p 2 ja 3 sätestatud tähtaja jooksul.
3.4.1.PankrS § 110 lg 1 p 3, mille järgi kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud enne PankrS § 110 lg 1 p 2 ja 3 nimetatud tähtaegade algust.
3.4.2.Hageja tugineb PankrS § 110 lg 1 p 3, mille alusel tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis tehti kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve.
3.4.3.Käesoleval juhul puudub vaidlus, et ajutine haldur nimetati O S (pankrotis) pankrotiasjas 26.06.2012 määrusega ning vaidlustatavad tehingud on tehtud 21.09.2010 ja 19.04.2011, seega jääb vaidlustatud tehingute tegemise aeg PankrS § 110 lg 1 p 3 sätestatud 3-aastase tähtaja sisse.
3.5.1.Teiseks tehingu tagasivõitmise eelduseks on võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine. Nimetatud eeldus on Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-87-08 väljendatud seisukoha järgi täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust.
3.5.2.Pankrotihalduri hinnangul tõendavad võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist alljärgnevad asjaolud.
3.5.3.Võlgnik oli tehingu tegemise ajal teadlik tema maksejõuetuse saabumisest. Senise pankrotimenetluse kestel on selgunud, et vaidlusalust tehingut võib pidada põhiliseks maksejõuetuse põhjuseks, kuivõrd võlgnik sisuliselt kinkis ära oma ainsa vara, mille arvel oleks olnud võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada, mida toetab ka asjaolu, et 04.06.2012 esitas võlausaldaja AS Swedbank pankrotiavalduse võlgniku pankroti välja kuulutamiseks.
3.5.4.Võlausaldaja edastas võlgnikule käenduslepingust tuleneva nõude täitmiseks teatised 28.10.2009 ja 26.11.2009 (vt Lisa 14). Võlgnik käendas OÜ N A laenu. 25.11.2009 ütles võlausaldaja laenulepingu laenusaajaga üles. Käenduslepingust tuleneva nõude tekkimisel oli võlgniku ainus vara vaidlusalune kinnistu, mille arvelt oleks saanud võlausaldaja nõuet rahuldada. Võlgnik sõlmis kostjatega vaidlusalused tehingud 21.09.2010 ja 19.04.2011, ajal mil ta oli teadlik, et tal on käenduslepingust tulenev kohustus AS Swedbank ees. Võlausaldaja nõue on tunnustatud ja kaitstud ka nõuete kaitsmise koosolekul. Käesoleval juhul olid võlgnikul vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kohustused, mis olid sissenõutavaks muutunud. Seega oli võlgnik teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ning kinnistu võõrandamisega muutus võlgnik maksejõuetuks.
3.5.5.Võlgnik tegi tehingu, mis kahjustas võlausaldajate huve. Võlgnik on võõrandanud kinnistu kostjatele hinnaga, mis on allapoole turuhinda. Lepingu ese, so kinnistu, müüdi kostjatele 21.09.2010 hinnaga 3000 USA dollarit ehk 2076 eurot. Nimetatud lepingu punkti 5.1 kohaselt oli
2-14-62753 lepingu eseme valdus kostjatele üle antud enne lepingu sõlmimist. Sama lepingu punkti järgi leppisid pooled kokku, et sõlmivad asjaõiguslepingu omandi üleandmiseks. Omand läks kostjatele üle 19.04.2011 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel.
3.5.6.Haldur on seisukohal, et eelpool nimetatud lepingute sõlmimisega põhjendamatult madala hinnaga kahjustas võlgnik võlausaldajate huve teadlikult. Võlgnik teadis, et tal on sissenõutavaks muutunud kohustused võlausaldaja ees. Kuna tegemist oli võlgnikule kuuluva ainukese varaga, millele oleks saanud sissenõuet pöörata ja selle arvelt rahuldada võlausaldaja nõudeid. Riigikohus on oma lahendis RKTKo 3-2-1-113-09 p 9 kinnitanud, et võlausaldajate huvide kahjustamisega võib tegemist olla juhul, kui kinnisasi müüdi alla turuhinna. Vastavalt 31.10.2014 eksperthinnangule oli nii võlaõigusliku lepingu sõlmimise hetkel, so 21.09.2010, ja ka omandi üleandmise hetkel, so 19.04.2011, võlgniku kinnistu tegelikuks turuväärtuseks 33 000 eurot (vt eksperthinnang lk 18-19), võlgnik müüs selle 3000 USA dollari ehk 2076 euroga. Seega müüs võlgnik oma kinnistu tegelikust turuhinnast mitmekordselt odavamalt, et vältida kinnistu võõrandamist võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Samas puuduvad tõendid ka 2076 euro tasumise kohta.
3.5.7.Võlausaldajate huvide kahjustamist tõendab ka asjaolu, et võlgnik ei saanud vara eest reaalset vastusooritust, millele oleks saanud sissenõuet pöörata (3-2-1-120-10 p 12) ega muul viisil sellest tehingust vastuhüve, Võlgniku jaoks puudus 21.09.2010 ja 19.04.2011 tehingute tegemisel seega igasugune majanduslik sisu ja eesmärk. Võlgniku kontodelt ei nähtu vähemalt alates perioodist 26.06.2009 kuni esimese tehingu tegemise ajani (21.09.2010), et võlgniku kontole oleks tasututud lepingus märgitud müügihind. Samuti ei ole võlgniku kontole toimunud hilisemal ajal ja kuni käesoleva hagi esitamise ajani kinnistu müügihinna laekumist kostjatelt. Ühtlasi ei tasu ükski mõistlik inimene ostuhinda enne lepingu sõlmimist müüjale teadmata, kas tehing üldse toimub, seda enam, et käesoleval juhul on tõendatud, et kostjad ei ole tasunud kinnistu ostu eest vähemalt üks aasta ja kolm kuud enne lepingu sõlmimist. Samuti on Riigikohus on lahendis (RKTKo 3-21-120-10 p 12) leidnud, et kui kinnistu müüdi õiglasest hinnast madalama hinnaga ning lepingu sõlmimisega ei saanud võlgnik vara eest reaalset vastusooritust, millele oleks saanud sissenõuet pöörata, siis võib tegemist olla võlausaldajate huvide kahjustamisega.
3.5.8.Halduri hinnangul reaalse vastusoorituse puudumine tõendab võlausaldajate huvide kahjustamist. Võlgnik tegi tehingu, millel puudus igasugune majanduslik eesmärk ja saamata ise tehingust vastu enda käsutusse rahalisi vahendeid. Võlgniku jaoks on tegemist kahjuliku tehinguga ning sisuliselt andis võlgnik oma kinnistu tasuta kostjatele. Seda enam, et kostjad on 27.08.2014 võõrandanud kinnistu võlgniku endisele abiaasale hinnaga 30 000 eurot.
3.6.Tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas võlausaldajate huve
3.6.1.21.09.2010 sõlmitud võlaõiguslik leping ja 19.04.2011 sõlmitud asjaõiguslik leping on sõlmitud võlgniku lähikondsega PankrS § 117 kohaselt. Vastavalt PankrS §-le 117 lg 1 p 3 järgi on füüsilise isiku lähikondseks võlgniku ülenejad ja alanejad sugulased ja nende abikaasad. Käesoleval juhul tegi võlgnik vaidlusalused tehingud oma vanematega - A S (kostja I) ja isaga B S (kostja II).
3.6.2.Vastavalt PankrS § 110 lg 3 võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Tulenevalt eeltoodust, vaidlusaluste tehingute teine pool ehk kostjad teadsid, et tehingute tegemisel kahjustatakse võlausaldajate huve. Seega on täidetud vastavalt PankrS § 110 lg 1 p 3 kolme aluse üheaegne esinemine:
2-14-62753 1) tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algust; 2) võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve; 3) tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve. Vastavalt PankrS § 110 lg 3 võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve.
4.Tagasivõitmise tagajärjed
4.1.Vastavalt PankrS § 119 lg 1 kui kohus tunnistab võlgniku tehingud tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga.
4.2.Vastavalt PankrS § 119 lg 3 peab teine pool, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, hüvitama saadu väärtuse, kui ta pidi teadma või teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest.
4.3.Antud juhul ei saa hageja vaidlusalust kinnistut tehingute kehtetuks tunnistamisega pankrotivarasse tagasi (PankrS § 119 lg 1), kuna tegemist on kolmandale isikule kuuluva kinnistuga. Kostjad võõrandasid vaidlusaluse kinnistu 27.08.2014 edasi võlgniku endisele abikaasale hinnaga 30 000 eurot.
4.4.Seega tuleb kostjatelt PankrS § 119 lg 3 alusel solidaarselt võlgniku kasuks välja mõista kinnistu vaidlusaluste tehingute tegemise ajal, so 21.09.2010 ja 19.04.2011, turuväärtus 33 000 eurot.
KOSTJATE VASTUVÄITED
Kostjad on 2. veebruari 2015. a kirjalikus vastuses seisukohal, et asja ei saa lahendada kompromissiga. Kostjad hagi ei tunnista ja paluvad jätta hagi rahuldamata, väites, et tagasivõitmiseks ei ole alust, kuna kostjad ei teadnud ega pidanudki teadma O S võlgade kohta ja selle kohta, et kinnistu võõrandamise tehing kahjustab O S võlausaldajate huve. Kostjatel ei ole mingeid tõendeid nimetatud vastuväite tõendamiseks ja seetõttu paluvad kostjad neid üle kuulata vande all. Kostjad on seisukohal, et neilt ei ole alust välja mõista 33 000 eurot, kuna hagejad ei tõendanud, et kinnistu väärtus selle võõrandamisel kostjatele oli 33 000 eurot. Hageja küll esitas eksperthinnangu, mille 18. leheküljel hindaja märgib, et ajavahemikul 2011-2014 ei ole kinnistu turuväärtus oluliselt muutunud, kuid eksperthinnangu eesmärk oli selles, et määrata kinnistu väärtus eksperthinnangu tegemise ajal. Eksperthinnangus ei ole tehtud järeldust, et 19.04.2011. a (kinnistu võõrandamisel O S kostjatele) oli kinnistu turuväärtus 33 000 eurot. TsMS § 230 lg 1 1. lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Antud juhul ei ole hageja tõendanud, et seisuga 19.04.2011. a oli kinnistu turuväärtus 33 000 eurot. Seetõttu ei ole hagis taotletud rahaline nõue põhjendatud.
24.aprilli 2015. a vastuses kohtunõudele leidsid kostjad, et vaidlusaluse kinnistu väärtus on ca 5000-6000 USA dollarit. Kostjate väitel kontrollib notar alati lepingus märgitud hinda, kuna lepinguhinnast sõltub notari tasu suurus. Kuna ei ole alust lugeda notari arvamust ebausaldatavaks, siis ei ole ka alust arvata, et kinnistu väärtus on suurem, kui oli vaidlusaluses lepingus.
2-14-62753 Menetluse käik
7.jaanuaril 2015. a määrusega võttis kohus asja menetlusse. Kohus määras istungi 9. aprillile 2015. a. 8. aprillil 2015. a sai kohus kostjatelt teate, milles paluvad kohut vaadata asi läbi ilma nende osavõtuta. Samuti teatasid kostjad, et loobuvad taotlusest nende ülekuulamisest vande all. Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata ja on jätkuvalt seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et kinnistu väärtus on selle võõrandamisel kostjatele oli 33 000 eurot.
24.aprilli 2015. a taotluses palus hageja lahendada asja kirjalikus menetluses.
27.aprilli 2015. a määrusega määras kohus jätkata asja menetlemist kirjalikus menetluses.
12.mail 2015. a esitas hageja vastuse kostja vastusele.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
Kohus leiab, et hagi on hagiavalduses esitatud asjaolude ja õiguslike alustega põhjendatud ning tuleb rahuldada. Kostja vastuväiteid ei saa arvestada, lähtudes järgmistest asjaoludest. Kinnistu hind Kostja on 24. aprilli 2015. a vastuses kohtule leidnud, et kinnistu väärtus selle võõrandamise hetkel oli ca 5000-6000 USA dollarit. Samuti on kostjad leidnud, et kinnistu väärtusena tuleb arvesse võtta hind, mis on lepingus märgitud ning lähtuda tuleb notari arvamusest. Kostjad on leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et kinnistu väärtus selle võõrandamisel kostjatele oli 33 000 eurot. Kostjad on seisukohal, et pankrotihaldur ei saa olla iseseisvaks hagejaks ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Kostja nimetatud seisukohtadega ei saa nõustuda, lähtudes järgmistest asjaoludest. Hageja tellis eksperthinnangu tõendamaks, et 21.09.2010 ja 19.04.2011 lepingute sõlmimise põhjendamatult madala hinnaga tegelik eesmärk oli varjata sisuliselt kingi tegemist. Eksperthinnangu kinnistu turuväärtuse kohta lepingute sõlmimise kuupäeva suhtes on andnud ERI Kinnisvara OÜ ja Maa-ameti litsentseeritud hindaja ja riiklikult tunnustatud ekspert A T. Eksperthinnangu kohaselt oli võlaõigusliku lepingu sõlmimise hetkel, so 21.09.2010, ja ka omandi üleandmise hetkel, so 19.04.2011, oli võlgniku O S (pankrotis) kinnistu turuväärtus 33 000 eurot. Võlgnik müüs selle 3000 USA dollari ehk 2076 euroga. Lisaks on hindajalt küsitud, kas eeltoodud kinnistu turuväärtus oli erinev väärtuse kuupäeval 21.09.2010, millal sõlmiti võlaõiguslik leping. Ekspert vastas (hinnangu lk-d 17-18), et vastavalt võrdluselementide kirjeldus käsitletule ei olnud antud turusektoris 2010/2011 olulist tehinguhinna muutust, seega oli turuväärtus sama ka väärtuse kuupäeval 21.09.2010 ning on tõendatud, et kinnistu turuväärtuseks 33 000 eurot oli nii väärtuse kuupäeval 21.09.2010 kui ka väärtuse kuupäeval 19.04.2011. Mis puutub kostjate poolt käsitletud notari arvamust kinnistu hinna suhtes, siis notar kinnistu turuväärtust ei hinda.
2-14-62753 Kinnistu turuhind määratakse kindlaks eksperthinnangu alusel, mis lähtub turuülevaatest, tehingutest, mis on tehtud samas ja teistes sarnastes valdades vaba turu tingimustel. Hindamistoimingu läbi viinud hindaja kutsealane pädevus on olnud hindamistellimuse täitmiseks piisav ja vastab Eesti kinnisvara hindamise standardiseeria EVS 875 nõuetele, sh hindamise headele tavadele. Kostjate seisukoht kinnistu turuhinna (5000-6000 USA dollarit, võlaõiguslikus müügilepingus 3000 USA dollarit), ei saa olla vastavalt TsMS §-le 229 lg 2 mõttes tõendiks. Kostjad esitatud eksperdiarvamuse seisukohti vaidlustanud ei ole. TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Antud juhul on hageja dokumentaalselt tõendanud on väidet ning esitanud eksperdiarvamuse. Kostjad on oma vastuväites tuginenud vaid oma arvamusele, mis aga ei saa olla hagimenetluses tõendiks. Seega on kostjate väide, justkui hageja ei ole kinnistu turuhinda tõendanud, väär. Hageja on esitanud kõik tõendid juba 16.12.2014 esitatud hagiavalduses.
Pankrotihaldur hagi esitajana Nõustuda ei saa ka kostjate seisukohaga, nagu ei võinuks haldur sellist hagi esitada. Vastavalt PankrS §-le 118 lg 1 toimub pankrotimenetluse tagasivõitmine hagi esitamisega kohtule ja tagasivõitmise nõude esitab haldur. PankrS § 511 lg 1 kohaselt osaleb haldur oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Kokkuvõte ja järeldused Kohus on seisukohal, et kostjate 21.09.2010 ja 19.04.2011 sõlmitud tehingud on kinke iseloomuga ja nende osas on tagasivõitmise alused vastavalt PankrS § 111 lg 1 p 2 koostoimes PankrS §-ga 111 lg 3. Vaidlusaluste kinke iseloomuga lepingute sõlmise ajal lähikondsega, see on kostjatega, oli võlgniku majanduslik olukord juba halb. Ta muutus lepingute sõlmimisel maksejõuetuks, võõrandas kinnistu allapoole turuhinda ega saanud selle eest mingit reaalset vastusooritust. Võlgnik tegi tehingu, millel puudus igasugune majanduslik eesmärk. Võlgnik saamata ise tehingust vastu enda käsutusse rahalisi vahendeid. Võlgniku jaoks on tegemist kahjuliku tehinguga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-39-08 selgitanud, et võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Samuti võib olla teadliku võlausaldajate huvide kahjustamisega tegemist siis, kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrval tagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Võlgniku teadmist, et tema tegevus kahjustab võlausaldajaid või võimalust võlausaldajate kahjustamist ette näha saab järeldada tema tahtest. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist.
Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostjate kanda. Menetluskuludest on kohtule teada hageja tasutud riigilõiv 1000 eurot.
2-14-62753
(digitaalallkiri) Andres Hallmägi kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.