H.M.i hagi OÜ Mulgi Maaehitus vastu 22 707,84 euro suuruse kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Apellatsioonkaebuse hind 14 207,84 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 0 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 11. novembri 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
H.M.i apellatsioonkaebus OÜ Mulgi Maaehitus vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
15. märts 2016
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): H.M. (ik: XXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Äili Rodi Vastuapellant (kostja): OÜ Mulgi Maaehitus (rk: 11042094), esindajad vandeadvokaat Mart Sikut ja seaduslik esindaja Madis Randaru
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 11. novembri 2014 otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata H.M.i viivise nõude ning jättis poolte menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada H.M.i viivise nõue ning mõista OÜlt Mulgi Maaehitus H.M.i kasuks välja viivise katteks ajavahemiku 18.11.2011-04.04.2016 eest 3032,65 eurot ja alates 05.04.2016 viivis võlgnevuselt 8500 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni täitmiseni ning jätta poolte menetluskuludest 37% OÜ Mulgi Maaehitus kanda ning 63% H.M.i kanda.
4.1.Rahuldada H.M.i hagi OÜ Mulgi Maaehitus vastu osaliselt ning mõista OÜ-lt Mulgi Maaehitus H.M.i kasuks välja kahjuhüvitis 8500 eurot ja viivis ajavahemiku 18.11.2011-04.04.2016 eest 3032,65 eurot ning alates 05.04.2016 viivis võlgnevuselt 8500 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni täitmiseni.
4.2.Jätta menetluskuludest maakohtus 37% OÜ Mulgi Maaehitus kanda ja 63% H.M.i kanda.
4.3.Tartu Maakohtu 13.01.2012 määrus, millega hagi tagamise korras seati Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Viljandi jaoskonna registriosa nr 3330039 all registreeritud OÜ-le Mulgi Maaehitus kuuluvale Pajuri kinnistu neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek H.M.i kasuks, jääb kehtima hagi täitmist tagava abinõuna.
5.Rahuldada H.M.i apellatsioonkaebus ja OÜ Mulgi Maaehitus vastuapellatsioonkaebus osaliselt.
6.Jätta menetluskuludest ringkonnakohtus 37% OÜ Mulgi Maaehitus kanda ja 63% H.M.i kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.H.M. (hageja) esitas 10.11.2011 hagi OÜ Mulgi Maaehitus (kostja) vastu ning palus hagis ja selle täpsustustes mõista kostjalt välja 22 707,84 euro suuruse kahjuhüvitise, perioodi 18.11.2011 kuni 16.10.2014 eest viivise 5121,47 eurot ning alates 17.10.2014 kuni kohustuse täitmiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14.08.2009 töövõtulepingu, mille järgi kohustus kostja töövõtjana tegema XXX mõisa vesiveski katuse remonditöid ja töö hagejale kui tellijale 31.10.2009 üle andma. Tööde lõppjärgus ilmnesid olulised puudused. Tööde kvaliteeti
hinnanud ehitusspetsialistid leidsid, et katuse seisukord on halb ja puudused tuleb kõrvaldada. Hageja andis 26.10.2011 kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, kuid kostja puudusi ei kõrvaldanud. Hinnapakkumise järgi läheb puuduste kõrvaldamine maksma 22 707,84 eurot, seega peab kostja hagejale selle summa hüvitama. Lisaks peab kostja tasuma viivist.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle kas läbi vaatamata või rahuldamata. Hagi on esitatud vale kostja vastu, sest töid tegi OÜ Aamoks. Kui kohus peaks leidma, et hagi on esitatud õige kostja vastu, siis pole kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud. Kostja ei ole lepingut rikkunud. Tööd on kokkulepitud ulatuses tehtud ja hageja on need 28.10.2009 pretensioonideta vastu võtnud. Puudused, mida hageja kostjale ette heidab, ei ole suured ning osa neist on põhjustatud sellest, et katus on lõpuni ehitamata. Töövõtulepingu järgi tuli aga vahetada vaid osa katusest (200 m2) ja kostja ei saa vastutada selle kahju eest, mis tekkis katuse ühe osa remontimata jätmise tagajärjel. Hagejale ei saanud tekkida nii suurt kahju, sest alternatiivsete hinnapakkumiste järgi kuluks katuse kordategemisele kõige rohkem 2580 eurot. Hageja nõue on ebamõistlikult suur ja ebaõiglane, sest töövõtulepingu järgi tuli töid teha 4793,37 euro eest, kuid hageja nõuab koos viivisega kümme korda suuremat summat. Viivisenõue on arusaamatu, viivis on valesti arvutatud ja ebamõistlikult suur.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas hagi 11. novembri 2014 otsusega osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8500 euro suuruse kahjuhüvitise. 14 207,84 euro suuruse kahjunõude ja viivisenõude jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus võrdsetes osades poolte kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmis kostja hagejaga töövõtulepingu, millele kirjutas alla kostja juhatuse liige. Töövõtja kohustus tegema hinnapakkumises näidatud tööd tellija soetatud materjalidega. Kostja andis lepinguobjekti 28.10.2009 hagejale üle. Kostja on oma tegudega möönnud, et töö oli puudustega ja ta on käinud katust parandamas ka menetluse kestel. Seega on tõendatud, et kostja andis hagejale 28.10.2009 üle lepingutingimustele mittevastava töö VÕS § 641 mõttes. Kuigi materjali hankis hageja, oli kostjal ehitusettevõtjana kõrgendatud hoolsuskohustus teavitada hagejat materjali võimalikest puudustest õigel ajal. Kostja ei ole seda teinud ning ei saa vastutusest vabanemiseks tugineda VÕS § 641 lg-le 3. Kostja tegevuse tõttu on hagejal tekkinud kahju – ta peab tegema kulutusi puudustega töö parandamiseks. Selline kahju oli kostjale VÕS § 127 lg 3 järgi ettenähtav, põhjuslikus seoses kostja ehitustegevusega ja kaetud hageja töövõtulepingust tuleneva huviga saada vesiveskile 200 m2 korralikku katust (VÕS § 127 lg 2). Arvestada tuleb aga ka seda, et kogu materjali tarnis töövõtjale tellija ning sisuliselt tasus hageja kostjale üksnes katusepanemise teenuse eest ja eelprojekti muinsuskaitseliste tööde tegemiseks ei olnud. Seega ei ole tulenevalt VÕS § 139 lg-st 1 ega § 140 lg-st 1 õiglane panna kogu tekkinud kahju hüvitamise kohustust üksnes kostjale ning nõue tuleb rahuldada osaliselt ja mõista kostjalt välja 8500 euro suurune kahjuhüvitis. Hüvitise määramisel tuleb arvestada summat, mille hageja tasus kostjale puudustega töö eest, hageja tarnitud ja tõendatud materjalikulu ning osaliselt katuse ümbertegemise kulusid. Kuna kostja on teinud ettepanekuid lahendada vaidlus kompromissiga ja kõrvaldanud ka osa puudustest, siis ei ole hea usu põhimõttest lähtuvalt põhjendatud rahuldada hageja viivisenõuet.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.H.M. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu 11. novembri 2014 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ning tühistatud osas uue otsuse
tegemist, millega mõista OÜ-lt Mulgi Maaehitus H.M.i kasuks välja kahjuhüvitis 14 207,84 eurot ja viivis 18. novembrist 2011 kuni 16. oktoobrini 2014. a 5121,47 eurot ning alates 17. oktoobrist 2014 kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud palus apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ületas maakohus diskretsiooni piire VÕS § 139 lg 1 ja § 140 lg 1 kohaldamisel. Kostja ei ole esitanud kohtule taotlust vähendada põhinõuet VÕS §-des 139 ja 140 sätestatud alustel. VÕS § 139 lg 1 kohaldamiseks pidi kostja tõendama, et kahju põhjustas osaliselt hageja enda tegevus. Kohtuotsusest ei selgu, millisel moel oli materjalide hankimine põhjuslikus seoses hagejal kahju tekkimisega. Asjaolu, et hageja tasus kostjale ainult töö eest, ei ole kahjuhüvitise vähendamiseks aluseks. Maakohus ei ole kindlaks teinud, kas ja millisel määral võis eelprojekti puudumine ning muinsuskaitse loa saamine ehitustegevuse ajal kahjulikke tagajärgi mõjutada. Otsusest ei selgu, milliseid ümbertegemist vajavaid töid on kohus aktsepteerinud. VÕS § 140 on mõeldud eelkõige lepinguvälise vastutuse tagajärgede korrigeerimiseks; 2) vastutab kostja katusevaringu tulemusel tekkinud kahju eest. Kuigi kostja poolt katuse ehitamise käigus on ebaõigesti arvestatud töömahtu ja töövõtja on ise selle ületanud, ei oleks ta tohtinud ehitada katust selliselt, et katuse teine pool jäi ilma katusekatteta ja parandamata sarikateta ning ta oleks pidanud võimalikest tagajärgedest hagejat informeerima. Hageja katuse sissekukkumisest ning vastaskülje sarikate ja palgi purunemisest tekkinud kahju on hõlmatud kostja rikutud teavitamiskohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning selline kahju pidi olema kostjale teavitamiskohustuse rikkumise võimaliku tagajärjena ettenähtav (VÕS § 127 lg 3); 3) on ebaõige viivisenõude rahuldamata jätmine VÕS §-le 6 tuginedes. Kohtumenetlus on kestnud alates 2011. aastast. Alles 29.04.2014 menetlusdokumendis esitas kostja kompromissettepaneku, mis ei olnud tehtud heas usus. Kostja on otsusega kaitstud kahjuhüvitise mittemaksmisega viivitamise eest. Maakohus oleks pidanud hindama VÕS § 113 lg 2 kohaldamisest tulenevaid tagajärgi.
5.OÜ Mulgi Maaehitus vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on maakohtu otsus piisavalt motiveeritud ja õige ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
6.OÜ Mulgi Maaehitus esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu
11.novembri 2014 otsuse tühistamist menetluskulude jaotuse osas, ja tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta menetluskulud hageja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kostja menetluse kestel, eriti selle lõppfaasis, püüdnud saavutada hagejaga kompromissi. Pakutud kompromiss on hagi rahuldatud osaga samas suurusjärgus (ca 32% haginõudest). Maakohus oleks pidanud jätma menetluskulud hageja kanda või äärmisel juhul jagama menetluskulud vastavalt hagi rahuldatud osale.
7.H.M. vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt oli hagi rahuldatud osa 37% põhinõudest, kostja pakkus kompromissina 10% põhinõudest. Põhjendatum on jätta menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda, kui jätta need tervikuna hageja kanda. Hageja esitas põhjendused kompromissiga mittenõustumise kohta 19.09.2014 menetlusdokumendis.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
8.Tartu Ringkonnakohus tühistas 20. aprilli 2015 otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi
täielikult ehk 22 707,84 euro suuruse põhinõude ulatuses. Samuti mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 18. novembrist 2011 kuni 20. aprillini 2015 viivise 6057,89 eurot ja alates 21. aprillist 2015 kuni otsuse täitmiseni viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse ja jättis kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 139 lg-t 1 ja § 140 lg-t 1. Samuti ei andnud maakohus pooltele võimalust avaldada arvamust asjaolude kohta, mille alusel kahjuhüvitist vähendati. Hagejal ei tekkinud kahju temast endast tulenevatel asjaoludel. Asja materjalidest ei nähtu, et puudused oleksid tingitud hageja tarnitud materjalist või sellest, et muinsuskaitseliste tööde tegemiseks ei olnud eelprojekti. Seega ei ole alust kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada. Samuti ei ole kostja toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. See, et kostjale tasuti lepingu järgi üksnes tehtud töö eest ning materjali muretses hageja, ei anna alust kahjuhüvitise vähendamiseks. Seega ei ole alust kahjuhüvitist vähendada ka VÕS § 140 lg 1 alusel. Kostja andis hagejale üle lepingutingimustele mittevastava töö. Vastutust välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Hinnapakkumine on üldsõnaline ning jääb arusaamatuks, milliseid töid ja millises mahus tuli teha. Arvestades kostja professionaalsust, pidi ta lepingu sõlmimisel aru saama, et tööde tegelik maht võib algselt planeeritust olla suurem, mistõttu hinnapakkumises oleks pidanud töö mahu määrama konkreetsemalt. Kahju suuruse kindlakstegemisel tuleb lähtuda puuduste kõrvaldamise kuludest, samuti tuleb arvestada kahju, mis puuduse tõttu tekkis muudele, puuduseta töö osadele. Puuduste kõrvaldamiseks vajalik kulu on muu hulgas 200 m2 katusekivide demontaažile kuluv summa. Kahju suuruse kindlakstegemisel ei saa lähtuda OÜ Silindia ja Matsi Katus OÜ hinnapakkumistest, sest neist ei selgu, millise hinnaga kõrvaldatakse iga konkreetne puudus. Kalkulatsiooni järgi on kostja tekitanud hagejale kahju 23 261,93 eurot (sh lisakulud käibemaksuga 3765,97 eurot + 19 495,96 eurot). Kuna hageja nõuab kostjalt kahjuhüvitisena 22 707,84 eurot, siis tuleb see summa ka välja mõista. Maakohus jättis viivisenõude VÕS §-le 6 tuginedes alusetult rahuldamata. Viivisenõuet ei saa jätta rahuldamata põhjusel, et kostja on teinud menetluse kestel ettepaneku lahendada asi kompromissiga. Samuti ei sõltu viivise väljamõistmine sellest, kas kostja on või ei ole osaliselt puudusi kõrvaldanud. Nimetatud asjaolust saaks sõltuda kahjuhüvitise suurus. Kokku on viivisenõue seadusjärgses määras 20.04.2015 seisuga 6057,89 eurot ja ka see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
9.Riigikohtu tsiviilkolleegium rahuldas 25. novembri 2015 otsusega OÜ Mulgi Maaehitus kassatsioonkaebuse ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu 20. aprilli 2015 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Riigikohus nõustus ringkonnakohtuga, et asja menetluses ei ole tuvastatud asjaolusid, millest järelduks, et kohaldada tuleks VÕS § 139 lg-t 1. Samas on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et asjas ei ole esile toodud ega tuvastatud asjaolusid, millest tulenevalt tuleks kohaldada VÕS § 140 lg-t 1. Kolleegiumi arvates on olukorras, kus tööde kokkulepitud eelarve on väike ja selle eest ei tellita kogu vajalikku tööd, äärmiselt ebaõiglane panna kostjale kohustust tasuda kahjuhüvitist, mis ületab peaaegu viis korda esialgu tasumisele kuulunud summat ja võib viia olukorrani, kus hageja saab kahjuhüvitisena sama palju raha, kui võinuks kuluda kogu katuse remondiks. Samas on õige ringkonnakohtu seisukoht, et asjaolud, millest tulenevalt maakohus jättis viivise välja mõistmata, võivad anda aluse kahjuhüvitise vähendamiseks.
Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tulenevalt asjas tuvastatud asjaoludest hinnata VÕS § 140 lg 1 kohaldatavust ning lahendada hageja viivisenõue, hinnates mh seda, kas on alust viivist vähendada (VÕS § 113 lg 8 ja § 162). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
10.Vastavalt TsMS § 693 lg-le 2 Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohtu 25.11.2015 otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 20.04.2015 otsus ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus on otsuses põhjendanud, millest ta kahjuhüvitise kindlaksmääramisel lähtus ja miks ta arvestas just nende tõenditega ning seejuures ei ole ringkonnakohus menetlusnorme rikutud. Samas märkis Riigikohus, et ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei saa asjas kohaldada VÕS § 140 lg-t 1. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata VÕS § 140 lg 1 kohaldatavust ning arvestada seejuures nii tööde eelarve ja nõutava kahjuhüvitise äärmist ebaproportsionaalsust kui ka seda, et kostja on pakkunud kompromissi ja osa puudustest ka parandanud. Apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse lahendamisel arvestab ringkonnakohus Riigikohtu eelnimetatud seisukohti.
11.TsMS § 651 lg 1 kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata kahjuhüvitise 14 207,84 euro ja viivise väljamõistmises ning kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8500 euro suuruse kahjuhüvitise ja seega on maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja viivise nõude ning jättis menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja viivisenõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise ajavahemiku 18.11.2011-04.04.2016 eest 3032,65 eurot, viivise alates 05.04.2016 võlgnevuselt 8500 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni täitmiseni ning jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
13.Maakohus tuvastas, et hageja kahjunõue kostja vastu on põhjendatud summas 22 707,84 eurot ning kostja ei ole kahjunõude suurust apellatsioonkaebuses vaidlustanud. VÕS § 139 lg 1 ja § 140 lg 1 alusel vähendas maakohus kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 8500 eurot. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et maakohtul puudus alus kohaldada VÕS § 139 lg-t 1 ning selle alusel kahjuhüvitist vähendada. Samas on maakohus õigesti kohaldanud kahjuhüvitise vähendamisel VÕS § 140 lg-t 1 ning hageja apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine seisukoht ei ole õige.
Ringkonnakohus muudab maakohtu põhjendusi kostjalt väljamõistetava kahjuhüvitise vähendamisel. Asjaolud, et tööde teostamiseks muretses materjali hageja ning et kostjale tasuti lepingu järgi üksnes tehtud tööde eest, ei anna alust VÕS § 140 lg 1 kohaldamiseks. VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Ringkonnakohus leiab, et antud vaidluse asjaolusid arvestades oleks kahjuhüvitise täies ulatuses väljamõistmine kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja töövõtja kohustuse ulatust arvestades mõistlikult vastuvõetamatu. Töövõtulepingu p-de 2.1 ja 2.1.1 kohaselt kohustus töövõtja omal riisikol tegema viinaveski katuse remonttöid vastavalt hinnapakkumisele ja lepingu tingimustele. Töövõtulepingu p 4.1 järgi kohustus tellija tasuma kokkulepitud tööde eest 4793,37 eurot (I kd, tl 6). Lepingust nähtuvalt ei tellinud hageja kostjalt mitte kõike vajalikke töid. Samas on lepingu rikkumisest tuleneva kahjuhüvitise suuruseks 22 707,84 eurot. Arvestades tööde eelarve ja kahjuhüvitise suurt ebaproportsionaalsust, oleks äärmiselt ebaõiglane panna kostjale kohustust tasuda kahjuhüvitist, mis ületab peaaegu viis korda lepingus kokkulepitud tööde maksumust. Kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmine 22 707,84 euro suuruses summas võib viia olukorrani, kus hageja saab kahjuhüvitisena sama palju raha, kui võinuks kuluda kogu katuse remondiks. Kahjuhüvitise vähendamisel arvestab ringkonnakohus ka sellega, et pärast kokkulepitud tööde üleandmist on kostja osa puudustest parandanud ning seda asjaolu ei ole hageja vaidlustanud (II kd, tl 2 pöördel). Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja, et puuduste parandamine seisnes kostja poolt osade laetalade vahetamises. Samuti nähtub asja materjalidest, et kostja on korduvalt pakkunud hagejale kompromissi ja selle raames puuduste kõrvaldamist. 11.09.2014 menetlusdokumendis (II kd, tl 3) on hageja kinnitanud, et ta ei sõlmi kostjaga kompromissi, et kostja ise vead parandaks ning ta soovib teiste töövõtjate poolt kostja vigade ja tegemata tööde parandamist. Ringkonnakohtu istungil jäi hageja varasema seisukoha juurde, et kompromissi sõlmimine kostjaga on välistatud ning ta ei nõustu kahjuhüvitise vähendamisega. Arvestades eeltoodud asjaolusid on ringkonnakohtu arvates põhjendatud maakohtu lõppjäreldus, et kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist tuleb vähendada 8500 euroni ning sellest tulenevalt hageja kahjuhüvitise nõue 14 207,84 euro ulatuses jätta rahuldamata.
14.Õige on hageja apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et maakohus on jätnud alusetult hageja viivisenõude tuginedes VÕS §-le 6 rahuldamata. Viivisenõude rahuldamata jätmist ei saa põhjendada sellega, et kostja on teinud menetluse kestel ettepaneku lahendada asi kompromissiga. Samuti ei sõltu viivise väljamõistmine sellest, kas kostja on või ei ole osaliselt puudusi kõrvaldanud. Hageja nõudis viivist alates 18.11.2011 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudelt kuni täitmiseni. Ringkonnakohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt ja viivist tuleb arvestada väljamõistetud võlgnevuselt 8500 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Viivise arvestus: võlgnevus 8500 eurot – viivis alates 18.11.2011 kuni 04.04.2016 18.11.2011 – 31.12.2011 44 päeva 7% + 1,25% = 8,25% 84,53 eurot 01.01.2012 – 31.12.2012 366 päeva 7% + 1% = 8% 680 eurot 01.01.2013 – 14.04.2013 104 päeva 7% + 0,75% = 7,75% 187,70 eurot
15.04.2013 – 30.06.2013 77 päeva 8% + 0,75% = 8,75% 156,90 eurot 01.07.2013 – 31.12.2013 184 päeva 8% + 0,5% = 8,5% 364,22 eurot 01.01.2014 – 30.06.2014 181 päeva 8% + 0,25% = 8,25% 347,74 eurot 01.07.2014 – 31.12.2014 184 päeva 8% + 0,15% = 8,15% 349,22 eurot 01.01.2015 – 04.04.2016 460 päeva 8% + 0,05 = 8,05% 862,34 eurot Seega on sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 04.04.2016 seisuga 3032,65 eurot. Alates 05.04.2016 on kostja kohustatud maksma viivist võlgnevuselt 8500 eurot kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohasel tuleks väljamõistetavat viivist vähendada kuni mõistliku ulatuseni. Selleks, et kohus saaks otsustada leppetrahvi vähendamist mõistliku suuruseni, peab see olema ebamõistlikult suur (VÕS § 162 lg 1). Riigikohus on 14.06.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 asunud seisukohale, et kui viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on tema kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalselt suur. Kui kostja ei suuda seda tõendada, tuleb viivise vähendamise taotlus jätta rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et sissenõutavaks muutunud viivis 3032,65 eurot ei ole võrreldes põhivõlgnevuse suurusega 8500 eurot ebamõistlikult suur ning seetõttu puudub alus viivise vähendamiseks. Ringkonnakohus märgib, et hageja on nõudnud viivist seadusjärgses suuruses (VÕS § 113 lg 1 teine lause) ning kostjal on võimalus kohtuotsuse täitmisega edasise viivise suurenemist vältida.
15.TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus jättis poolte menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda, kuid ei ole menetluskulude sellist jaotust otsuses põhjendanud. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et menetluskulud tuleks jätta täies ulatuses hageja kanda või alternatiivselt jagada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna maakohus rahuldas hageja põhinõude 37% ulatuses (8500 eurot 22 707,84-st eurost), siis on põhjendatud kohaldada menetluskulude jaotusele TsMS § 163 lg 1 teist alternatiivi ning siduda menetluskulude jaotus hagi rahuldamise ulatusega. Kostja seisukoht, mille kohaselt peaks hageja kandma menetluskulud täies ulatuses, ei ole põhjendatud. Seetõttu jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus 37,4% ulatuses kostja ja 63% ulatuses hageja kanda. TsMS § 177 lg 2 alusel määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.