1.Hilsa Mosolainen (hageja) esitas 10. novembril 2011 hagi Osaühingu Mulgi Maaehitus (kostja) vastu ja palus hagis ning selle täpsustustes mõista kostjalt välja 22 707 euro 84 sendi suuruse kahjuhüvitise, perioodi 18. novembrist 2011 kuni 16. oktoobrini 2014 eest viivise 5121 eurot 47 senti ja alates 17. oktoobrist 2014 kuni kohustuse täitmiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14. augustil 2009 töövõtulepingu, mille järgi kostja kohustus töövõtjana tegema Pärsti mõisa vesiveski katuse remonditöid ja töö hagejale kui tellijale 31. oktoobril
2009 üle andma. Tööde lõppjärgus ilmnesid olulised puudused. Tööde kvaliteeti hinnanud ehitusspetsialistid leidsid, et katuse seisukord on halb ja puudused tuleb kõrvaldada. Hageja andis
26.oktoobril 2011 kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, kuid kostja ei kõrvaldanud puudusi. Hinnapakkumise järgi läheb puuduste kõrvaldamine maksma 22 707 eurot 84 senti, seega peab kostja hagejale selle summa hüvitama. Lisaks peab kostja tasuma viivist.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle kas läbi vaatamata või rahuldamata. Hagi on esitatud vale kostja vastu, sest töid tegi osaühing Aamoks. Kui kohus peaks leidma, et hagi on esitatud õige kostja vastu, siis pole kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud. Kostja ei ole lepingut rikkunud. Tööd on kokkulepitud ulatuses tehtud ja hageja on need 28. oktoobril 2009 pretensioonideta vastu võtnud. Puudused, mida hageja kostjale ette heidab, ei ole suured ja osa neist on põhjustatud sellest, et katus on lõpuni ehitamata. Töövõtulepingu järgi tuli aga vahetada vaid osa katusest (200 m2) ja kostja ei saa vastutada selle kahju eest, mis tekkis katuse ühe osa remontimata jätmise tagajärjel. Hagejale ei saanud tekkida nii suurt kahju, sest alternatiivsete hinnapakkumiste järgi kuluks katuse kordategemisele kõige rohkem 2580 eurot. Hageja nõue on ebamõistlikult suur ja ebaõiglane, sest töövõtulepingu järgi tuli töid teha 4793 euro 37 sendi eest, kuid hageja nõuab koos viivisega kümme korda suuremat summat. Viivisenõue on arusaamatu, viivis on valesti arvutatud ja ebamõistlikult suur.
3.Tartu Maakohus rahuldas hagi 11. novembri 2014. a otsusega osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8500 euro suuruse kahjuhüvitise. 14 207 euro 84 sendi suuruse kahjunõude ja viivisenõude jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus võrdsetes osades poolte kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmis kostja hagejaga töövõtulepingu, millele kirjutas alla kostja juhatuse liige. Töövõtja kohustus tegema hinnapakkumises näidatud tööd tellija soetatud materjalidega. On tõendatud, et kostja andis lepinguobjekti 28. oktoobril 2009 hagejale üle. Kostja on oma tegudega möönnud, et töö oli puudustega ja ta on käinud katust parandamas ka menetluse kestel. Seega on tõendatud, et kostja andis hagejale 28. oktoobril 2009 üle lepingutingimustele mittevastava töö VÕS § 641 mõttes. Kuigi materjali hankis hageja, oli kostjal ehitusettevõtjana kõrgendatud hoolsuskohustus teavitada hagejat materjali võimalikest puudustest õigel ajal. Kostja ei ole seda teinud ja ei saa vastutusest vabanemiseks tugineda VÕS § 641 lg-le 3. Kostja tegevuse tõttu on hagejal tekkinud kahju - ta peab tegema kulutusi puudusega töö parandamiseks. Selline kahju oli kostjale VÕS § 127 lg 3 järgi ettenähtav, põhjuslikus seoses kostja ehitustegevusega ja kaetud hageja töövõtulepingust tuleneva huviga saada vesiveskile 200 m2 korralikku katust (VÕS § 127 lg 2). Arvestada tuleb aga ka seda, et kogu materjali tarnis töövõtjale tellija ja sisuliselt tasus hageja kostjale üksnes katusepanemise teenuse eest ning eelprojekti muinsuskaitseliste tööde tegemiseks ei olnud. Seega ei ole tulenevalt VÕS § 139 lg-st 1 ega § 140 lgst 1 õiglane panna kogu tekkinud kahju hüvitamise kohustust üksnes kostjale ja nõue tuleb rahuldada osaliselt ning mõista kostjalt välja 8500 euro suurune kahjuhüvitis. Hüvitise määramisel tuleb
arvestada summat, mille hageja tasus kostjale puudustega töö eest, hageja tarnitud ja tõendatud materjalikulu ning osaliselt katuse ümbertegemise kulusid. Kuna kostja on teinud ettepanekuid lahendada vaidlus kompromissiga ja kõrvaldanud ka osa puudustest, siis ei ole hea usu põhimõttest lähtuvalt põhjendatud rahuldada hageja viivisenõuet.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt lisaks välja 14 207 euro 84 sendi suuruse kahjuhüvitise, perioodi 18. novembrist 2011 kuni
16.oktoobrini 2014 eest viivise 5121 eurot 47 senti ja alates 17. oktoobrist 2014 kuni nõude rahuldamiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta täies ulatuses kostja kanda.
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uue otsuse, millega jätta menetluskulud hageja kanda.
6.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 20. aprilli 2015. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi täielikult ehk 22 707 euro 84 sendi suuruse põhinõude ulatuses. Samuti mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 18. novembrist 2011 kuni 20. aprillini 2015 viivise 6057 eurot 89 senti ja alates
21.aprillist 2015 kuni otsuse täitmiseni viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse ja jättis kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 139 lg-t 1 ja § 140 lg-t 1. Samuti ei andnud maakohus pooltele võimalust avaldada arvamust asjaolude kohta, mille alusel kahjuhüvitist vähendati. Praegusel juhul ei tekkinud hagejal kahju temast endast tulenevatel asjaoludel. Asja materjalidest ei nähtu, et puudused oleksid tingitud hageja tarnitud materjalist või sellest, et muinsuskaitseliste tööde tegemiseks ei olnud eelprojekti. Seega ei ole alust kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada. Samuti ei ole kostja toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. See, et kostjale tasuti lepingu järgi üksnes tehtud töö eest ja materjali muretses hageja, ei anna alust kahjuhüvitise vähendamiseks. Seega ei ole alust kahjuhüvitist vähendada ka VÕS § 140 lg 1 alusel. On tõendatud, et kostja andis hagejale üle lepingutingimustele mittevastava töö. Vastutust välistavaid asjaolusid ei ole asjas tuvastatud. Hinnapakkumine on üldsõnaline ning jääb arusaamatuks, milliseid töid ja millises mahus tuli teha. Arvestades kostja professionaalsust, pidi ta lepingu sõlmimisel aru saama, et tööde tegelik maht võib algselt planeeritust olla suurem, mistõttu hinnapakkumises oleks pidanud töö mahu määrama konkreetsemalt. Kahju suuruse kindlakstegemisel tuleb lähtuda puuduste
kõrvaldamise kuludest, samuti tuleb arvestada kahju, mis puuduse tõttu tekkis muudele, puuduseta töö osadele. On tõendatud, et puuduste kõrvaldamiseks vajalik kulu on muu hulgas 200 m2 katusekivide demontaažile kuluv summa. Kahju suuruse kindlakstegemisel ei saa lähtuda OÜ Silindia ja Matsi Katus OÜ hinnapakkumistest, sest neist ei selgu, millise hinnaga kõrvaldatakse iga konkreetne puudus. Kalkulatsiooni järgi on kostja tekitanud hagejale kahju 23 261 eurot 93 senti (sh lisakulud käibemaksuga 3765 eurot 97 senti + 19 495 eurot 96 senti). Kuna hageja nõuab kostjalt kahjuhüvitisena 22 707 eurot 84 senti, siis tuleb see summa ka välja mõista. Maakohus jättis viivisenõude VÕS §-le 6 tuginedes alusetult rahuldamata. Viivisenõuet ei saa jätta rahuldamata põhjusel, et kostja on teinud menetluse kestel ettepaneku lahendada asi kompromissiga. Samuti ei sõltu viivise väljamõistmine sellest, kas kostja on või ei ole osaliselt puudusi kõrvaldanud. Nimetatud asjaolust saaks sõltuda kahjuhüvitise suurus. Kokku on viivisenõue seadusjärgses määras
20.aprilli 2015. a seisuga 6057 eurot 89 senti ja ka see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus ebaõigesti kohaldamata VÕS § 140 lg 1 ja tegi kostja suhtes äärmiselt ebaõiglase otsuse. Vastupidi ringkonnakohtu väidetele on kostja toonud esile asjaolud, millest nähtub, et kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kostja tugines menetluses sellele, et nõue on ebamõistlikult suur. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Ringkonnakohtu otsuse tulemusel on aga tekkinud olukord, kus hageja teenib kostja arvel alusetult tulu. Ekslik on ka ringkonnakohtu järeldus, et maakohus jättis viivisenõude alusetult rahuldamata. Ringkonnakohus hindas tõendeid valikuliselt ja jättis põhjendamatult arvestamata kostja esitatud tõendid. Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu tööde üleandmise aktile, mille pooled on allkirjastanud ilma pretensioonideta ja mis annab ülevaate poolte vahel kokkulepitud töömahtudest. Seega on ringkonnakohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 669 lg 1 p-s 5 sätestatud otsuse põhjendamise kohustust.
9.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tuvastatud asjaoludele ebaõige hinnangu andmise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
Kassatsioonkaebus rahuldatada.
11.Kassatsiooniastmes on vaidluse all 14 207 euro 84 sendi suurune osa hageja nõutavast kahjuhüvitisest, samuti viivisenõue. Kumbki menetlusosaline ei esitanud apellatsioonkaebust selle osa peale maakohtu otsusest, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8500 euro suuruse kahjuhüvitise, seega on maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.
12.Hageja nõuab kostjalt kahjuhüvitist selle tõttu, et kostja pidi töövõtulepingu järgi remontima osa hagejale kuuluva vesiveski katusest, kuid tehtud töö osutus ebakvaliteetseks, mistõttu tuleb teha kulutusi selle ümbertegemiseks. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8500 euro suuruse kahjuhüvitise. Maakohus põhjendas hagi osalist rahuldamist sellega, et ebaõiglane on panna kostjale kogu tekkinud kahju hüvitamise kohustust. Hüvitise suuruse määramisel arvestas maakohus töö eelarvet, hageja tarnitud ja tõendatud materjalikulu ning osaliselt katuse ümbertegemise kulusid. Maakohus leidis, et kahjuhüvitist tuleb vähendada VÕS § 139 lg 1 ja § 140 lg 1 alusel. Ringkonnakohus seevastu leidis, et asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mille põhjal võiks kahjuhüvitist kas VÕS § 139 või § 140 alusel vähendada. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et asja menetluses ei ole tuvastatud asjaolusid, millest järelduks, et kohaldada tuleks VÕS § 139 lg-t 1. Viidatud säte võimaldab vähendada kahjuhüvitist olukorras, kus kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, ja ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi teise lõike järgi kohaldatakse eelnevat ka siis, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Eelnimetatud asjaolusid ei ole asjas tuvastatud. Isegi kui kostja tegi töid hageja materjalidega, ei ole see aluseks kahjuhüvitise vähendamisele, kuna ei ole tuvastatud, et just hageja tarnitud materjal põhjustas ehituses puudusi. Samamoodi ei ole tuvastatud, et muinsuskaitseliste tööde eelprojekti puudumine oleks põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga.
13.Samas on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et asjas ei ole esile toodud ega tuvastatud asjaolusid, millest tulenevalt tuleks kohaldada VÕS § 140 lg-t 1. VÕS § 140 lg 1 võimaldab kohtul kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kolleegiumi arvates on olukorras, kus tööde kokkulepitud eelarve on väike ja selle eest ei tellita kogu vajalikku tööd, äärmiselt ebaõiglane panna kostjale kohustust tasuda kahjuhüvitist, mis ületab peaaegu viis korda esialgu tasumisele kuulunud summat ja võib viia olukorrani, kus hageja saab kahjuhüvitisena sama palju raha, kui võinuks kuluda kogu katuse remondiks.
14.Viivisenõude jättis maakohus rahuldamata, kuna leidis, et selle rahuldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus mõistis kostjalt viivise välja.
Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna kostja on pakkunud hagejale kompromissi ja parandanud vabatahtlikult osa puudustest, võiks see asjaolu anda aluse kohaldada VÕS § 6 lg-t 2 ja lugeda viivisenõude hea usu põhimõtte vastaseks. Selles osas on õige ringkonnakohtu seisukoht, et asjaolud, millest tulenevalt maakohus jättis viivise välja mõistmata, võivad anda aluse kahjuhüvitise vähendamiseks.
15.Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tulenevalt asjas tuvastatud asjaoludest hinnata VÕS § 140 lg 1 kohaldatavust, arvestades nii tööde eelarve ja nõutava kahjuhüvitise äärmist ebaproportsionaalsust kui ka seda, et kostja on pakkunud kompromissi ja osa puudustest ka parandanud. Samuti tuleb asja uuel läbivaatamisel lahendada hageja viivisenõue, hinnates mh seda, kas on alust viivist vähendada (VÕS § 113 lg 8 ja § 162).
16.Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus hindas tõendeid ebaõigesti ja valikuliselt, märgib kolleegium, et ringkonnakohus on otsuses põhjendanud, millest ta kahjuhüvitise kindlaksmääramisel lähtus ja miks ta arvestas just nende tõenditega. Menetlusnorme ei ole seejuures rikutud. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.
17.Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 alusel asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 174 lg-tes 4 ja 6 sätestatu kohaselt.
18.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.