Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Tambet Tampuu ja Peeter Jerofejev
Kohtuasi
M.R. ja A.R. hagi R.R. (pankrotis) pankrotihalduri Andres Hermeti vastu elatise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.R. ja A.R. kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
M.R. kassatsioonkaebuse hind on 2628 eurot A.R. kassatsioonkaebuse hind on 2628 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hagejad M.R. ja A.R., hagejate vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann
lepinguline
esindaja
Kostja R.R. (pankrotis) pankrotihaldur Andres Hermet, lepinguline esindaja vandeadvokaat Grete Tark Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-3353 ja Harju Maakohtu 16. novembri 2020. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi Harju Maakohtule lahendamiseks R.R. pankrotimenetluses M.R. ja A.R. taotlusena R.R. (pankrotis) pankrotivarast hädavajaliku elatise määramiseks.
1.M.R. (hageja I) ja A.R. (hageja II) esitasid 1. märtsil 2020 Harju Maakohtule hagi R.R. (pankrotis, võlgnik) pankrotihalduri Andres Hermeti (kostja) vastu, milles palusid võlgniku pankrotivarast välja mõista igakuise elatise kummagi hageja kasuks 292 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast alates 19. detsembrist 2019 kuni võlgniku
2-20-3353 pankrotimenetluse lõpuni. pankrotimenetluse ajal.
Hagejad
palusid
määrata,
et
kohtulahend
on
sundtäidetav
Hagiavalduse kohaselt on võlgnik hagejate isa. Hagejad elavad koos emaga (N.R.), kelle igakuine sissetulek on töötasu 800 eurot ja kummagi hageja kasuks makstav toetus 88 eurot 77 senti. Hageja I igakuised kulud on 566 eurot 25 senti, sh toidukulud 300 eurot, riided 100 eurot, lasteaiakulud 71 eurot 25 senti, ravimid 5 eurot, hügieenitarbed 10 eurot, kommunaalkulud 65 eurot ja muud väikekulud 15 eurot. Hageja II igakuised kulud on 601 eurot 25 senti, sh toidukulud 300 eurot, riided 100 eurot, lasteaiakulud 71 eurot 25 senti, tantsukool 35 eurot, ravimid 5 eurot, hügieenitarbed 10 eurot, kommunaalkulud 65 eurot ja muud väikekulud 15 eurot. Harju Maakohus kuulutas 19. detsembril 2019 tsiviilasjas nr 2-19-14386 välja võlgniku pankroti. Hagejad esitasid 28. detsembril 2019 pankrotihaldurile taotluse maksta elatist, millele nad vastust ei saanud. Kuna võlgnik ei täida hagejate ülalpidamise kohustust ja tal ei ole sissetulekut, mille arvel elatist maksta, peab pankrotihaldur pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p 2, § 146 lg 1 ja § 147 järgi korraldama elatise maksmise pankrotivarast. Hagejate ema olukord on raske ning hagejate suhtes on ebaõiglane, kui neid pankrotivara arvel jooksvalt ülal ei peeta.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejate elatise nõue ei kuulu väljamaksmisele võlgniku pankrotivarast. Võlgnikul tuleb ülalpeetavaid ülal pidada oma sissetuleku arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka. Hagejad ei ole ka PankrS § 147 lg 1 kohaselt selgitanud, mille arvel oli võlgnik enne pankroti väljakuulutamist võimeline elatist tasuma, millised vahendid on lõppenud pankroti väljakuulutamise tõttu ning kuidas on hagejate olukord võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu muutunud keerulisemaks. Võlgnikul puudub juba aastaid ametlik sissetulek. Võlgnikule kuulub R1 Trading OÜ osa ja KohtlaJärvel XXX asuv korteriomand (korter), mida müüakse avalikul enampakkumisel. Võlausaldajad on võlgniku vastu esitanud nõudeid kokku rohkem kui 500 000 euro ulatuses. Hagejate ema ja võlgnik on sõlminud ühisvara jagamise lepingu, mille kohaselt jäi ema ainuomandisse kinnisasi asukohas XXX, Randvere küla, Viimsi vald ja Triam Baltic OÜ osa ning võlgniku ainuomandisse R1 Trading OÜ osa. Võlgnik loobus seejuures kinnisasjast hagejate ema kasuks hüvitist saamata. Seetõttu pole hagejate olukord äärmiselt raske ning elatise määramine pankrotivarast hädavajalik. Kostja märkis, et PankrS § 147 lg 1 kohaselt on võlgniku avalduse alusel temale ja tema ülalpeetavatele pankrotivarast hädavajaliku elatise väljamõistmine võimalik kuni kaheks kuuks ja selle tähtaja pikendamine on võimalik vaid kaalukatel põhjustel. Seetõttu on alusetu hagejate taotlus mõista elatis välja kuni pankrotimenetluse lõpuni.
3.Harju Maakohus jättis 16. novembri 2020. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on hagejatel võlgniku vastu perekonnaseaduse (PKS) §-de 96–100 järgi materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Pärast kohustatud isiku pankroti väljakuulutamist on sissenõutavad üksnes pankrotimenetluse eelsed elatisenõuded. Elatist saama õigustatud isik saab PankrS § 44 lg 1 järgi esitada kohustatud isiku pankrotimenetluses tavapärases korras elatisenõude, mis on arvestatud kuni pankroti väljakuulutamiseni. Pankroti väljakuulutamisele järgneva aja eest saavad hagejad nõuda elatist eelkõige võlgniku sissetuleku, mitte pankrotivara arvel.
2(8)
2-20-3353 Kui võlgnik ei täida ülalpidamiskohustust vabatahtlikult või tal ei ole sissetulekut, mille arvel elatist maksta, saab elatist saama õigustatud isik iseenesest PankrS § 147 lg 1 alusel nõuda elatise määramist pankrotivarast. Kuivõrd PankrS § 147 lg 1 eeldab elatusvahenditest ilmajäämist ning annab aluse vaid hädavajaliku elatise määramiseks, ei piisa elatise määramiseks pankrotivarast ainuüksi asjaolust, et võlgnikul on ülalpeetavad lapsed. Hagejad ei ole praegusel juhul tõendanud, mille arvel oli võlgnik enne pankroti väljakuulutamist võimeline elatist tasuma, millised vahendid on lõppenud pankroti väljakuulutamise tõttu ning kuidas on hagejate olukord võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu muutunud keerulisemaks. Võlgnikul puudub juba aastaid ametlik sissetulek. Seega ei ole hagejad võlgniku pankroti tõttu halvemas majanduslikus olukorras, kui nad olid enne seda, ega ole võlgniku pankroti tõttu elatusvahenditest ilma jäänud.
4.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et kuna võlgnik ei täitnud ülalpidamiskohustust enne pankroti väljakuulutamist, ei pea elatist maksma pankrotivarast. Maakohtu kõnealune tõlgendus sisuliselt vabastab ülalpidamiskohustusest kõrvalehoidva vanema elatise maksmise kohustusest. Lisaks ei ole kostja menetluses väitnud ega tõendanud, et hagejate emal oleks selline sissetulek, mis õigustaks elatise vähendamist nullini. PKS § 96, § 97 ega § 100 ei vabasta vanemat ülalpidamiskohustusest seetõttu, et ta ei ole seda varem täitnud. PankrS § 147 alusel ei saa põhjendada hagi rahuldamata jätmist. Väikelaste heaolu tagamine võlgniku pankrotimenetluse ajal on kaalukas põhjus PankrS § 147 lg 1 mõttes. Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja laste õiguste konventsiooni art 27 lg 4 esimese lause kohaselt on pankrotihaldur teine laste eest materiaalset vastutust kandev isik pankrotivara ulatuses ning elatis tuleb pankrotivarast määrata, kui ei ole tõendatud, et lastel on võimalus saada elatist võlgnikult. Kui hagejad ei saa PankrS § 147 lg 1 alusel pankrotivarast elatist nõuda, tuleb see säte jätta põhiseaduse (PS) § 123 lg 2 järgi kohaldamata ning kohaldada tuleb välislepingu sätteid. Hagejad märkisid, et kuna elatis on massikohustus, peab kohtulahend olema sundtäidetav pankrotimenetluse ajal (PankrS § 149 lg 1, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1).
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. detsembri 2021. a otsusega hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Otsuse kohaselt leidis maakohus põhjendatult, et hagejad nõuavad elatise määramist võlgniku pankrotivarast PankrS § 147 lg 1 alusel. Samas ringkonnakohus märkis, et elatise nõudmine pankrotivarast pankrotimenetluse ajal PankrS §-s 147 sätestatud korras toimub hagita menetluses. Praegu lahendas maakohus asja hagimenetluses. Hagita asja lahendamine hagimenetluses ei ole aga üldjuhul selline menetlusõiguse normi rikkumine, mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada. Kuigi kostja on vastuses apellatsioonkaebusele väitnud, et PankrS § 147 alusel esitatud nõuet menetletakse hagita menetluses, ei ole menetlusosalised välja toonud, kuidas mõjutas menetlusliigiga eksimine asja lahendamise tulemust. Samuti ei ole kumbki menetlusosalistest tuginenud maakohtus menetlusliigiga eksimisele. Arvestades, et asjaolude kohtu ette toomine on menetlusosaliste kohustus ning kohus ei pea ka hagita menetluses aktiivselt informatsiooni otsima, ei nähtu, et kohtu uurimispõhimõtte rakendamata jätmise tõttu jäid asja lahendamiseks olulised asjaolud menetlusosalistel esile toomata või tõendamata. Seega ei mõjutanud menetlusliigiga eksimine asja 3(8)
2-20-3353 lahendamise tulemust, mistõttu ei ole tegemist sellise rikkumisega, mis annaks aluse kohtulahendi tühistamiseks. Muus osas nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ning neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korranud. Ringkonnakohus leidis, et pankroti väljakuulutamisele järgneva aja eest saab õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku sissetuleku arvel, mis ei muutu pankrotivaraks (PankrS § 108 lg 3 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 2). Kui võlgnik ei täida vabatahtlikult ülalpidamiskohustust või tal ei ole sissetulekut, mille arvel elatist maksta, saab elatist saama õigustatud isik nõuda hädavajaliku elatise määramist pankrotivarast PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 järgi kuni kaheks kuuks (kaalukatel põhjustel võib kohus tähtaega pikendada). Seega määratakse vaid hädavajalik elatis eeldusel, et füüsilisest isikust võlgnik jääb pankroti tõttu ilma elatusvahenditest. Ringkonnakohtu arvates hindas maakohus tõendeid õigesti, leides, et võlgnikul puudub juba aastaid ametlik sissetulek. Hagejad ei ole vastupidist väitnud ega tõendanud. Seetõttu ei saa järeldada, et hagejad on võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu halvemas majanduslikus olukorras, kui nad olid enne. Ka apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Arvestades, et praegusel juhul ei ole tegemist PKS § 101 järgse lapse elatisnõudega, mida saab PKS § 102 järgi vähendada, ei ole tähtsust, kas kostja tõendas hagejate emal sellist sissetulekut, mis õigustaks elatise vähendamist nullini. Ringkonnakohus märkis, et iseenesest on õiged hagejate viited Euroopa Liidu põhiõiguste hartale, lapse õiguste konventsioonile, lastekaitseseadusele (LasteKS) ja perekonnaseadusele, kuid kuna PankrS § 147 on erinorm, lahendas maakohus asja õigesti PankrS § 147 alusel. Ringkonnakohus märkis lisaks, et elatist ei saa pidada massikohustuseks. Vaatamata PankrS § 148 lg-s 1 toodud massikohustuste lahtisele loetelule on võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis ning massikohustused PankrS § 146 järgi erinevat liiki väljamaksed. Seega PankrS § 149 lg 1 praegusel juhul ei kohaldu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hagejad paluvad kassatsioonkaebuses tühistada kohtute otsused ning teha uue otsuse asja alama astme kohtutele tagasi saatmata. Hagejad paluvad tunnistada PankrS § 147 elatise saamise tingimusi kehtestavas osas PS § 27 lg-tega 3 ja 4, §-ga 123 ja § 152 lg-ga 1 vastuolus olevaks ning jätta see praeguses asjas kohaldamata. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldasid kohtud materiaalõigust valesti. Hagejate arvates ei välista ülalpidamist andma kohustatud vanema pankroti väljakuulutamine elatisenõuete rahuldamist pankrotivarast pankrotimenetluse ajal. Ülalpidamisnõude õiguslik alus on PKS § 96, § 97, § 100 ja § 101 lg 1, mille kohaselt rahuldatakse tulevikku suunatud elatisenõuded võlgnikust vanema pankrotivarast. PankrS § 1 lg-id 1 ja 2 ning § 2 arvestades ei saa eeldada, et pankrotivõlgnikul on täiendavat vara või sissetulekuid ulatuses, et maksma panna tulevikku suunatud ülalpidamisnõudeid rahas. Kostja ei ole ka praeguses asjas tõendanud võlgnikul sellise vara või sissetuleku olemasolu. Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, kas võlgnikul puuduvad sissetulekud pankroti väljakuulutamise tõttu või muul põhjusel, oluline on, et hagejad ei saa kohustatud isikult perekonnaseadusega tagatud ülalpidamist. PankrS § 147 tuleb tõlgendada selliselt, et hagejatel on õigus nõuda tulevikku suunatud elatise maksmist kohustatud vanema pankrotimenetluse ajal pankrotivarast. Eeltoodud tõlgendus on kooskõlas nii pankroti- kui ka perekonnaseaduse eesmärkidega. Kohtute tõlgendus asetab võlgniku alaealised lapsed halvemasse olukorda kui näiteks korteriühistu, kellele peab pankrotihaldur makseid tegema ka pankroti väljakuulutamise korral (PankrS § 461). Sellega on alamalseisvad kohtud 4(8)
2-20-3353 rikkunud PKS §-s 123 sätestatud kohustust vaadata lapsega seotud asi läbi eelkõige lapse huvidest lähtuvalt. Hagejad märkisid, et kohtulahend peab olema pankrotimenetluse ajal sundtäidetav (TsMS § 445 lg 1). Kuna pankrotimenetluse ajal on sundtäidetavad vaid massikohustused, tuleb elatise maksmise kohustust tõlgendada massikohustusena. Kohtute tõlgenduse järgi on PankrS § 147 lg 1 vastuolus PS § 27 lg-tega 3 ja 4, §-ga 123 ning § 152 lg-ga 1, kuna sellega riivatakse lapse õiguste konventsiooni art-st 3, PKS §-st 96, §-st 97, §-st 100, § 101 lg-st 1, §-st 123 ja LasteKS § 21 lg-st 1 tulenevaid õigusi ja huve. Ülalpidamist andma kohustatud isiku pankroti väljakuulutamine ei lõpeta alaealiste laste ülalpidamise kohustust. Alaealise lapse ülalpidamise nõuet tuleb eelistada ja täita pankrotivarast.
8.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtute otsused muutmata ning menetluskulud hagejate kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 4 järgi saata maakohtule lahendamiseks võlgniku pankrotimenetluses hagejate taotlusena võlgniku pankrotivarast hädavajaliku elatise määramiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kolleegium selgitab esmalt elatise maksmist kohustatud isiku (võlgniku) pankroti väljakuulutamise korral nii juhul, kui elatist saama õigustatud isikul on võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud elatise nõuded enne pankroti väljakuulutamist, kui ka siis, kui elatise nõue tekib või muutub sissenõutavaks pärast pankroti väljakuulutamist.
10.1.PankrS § 8 lg 3 kohaselt on pankrotivõlausaldaja (võlausaldaja) isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. PankrS § 42 järgi loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Pärast pankroti väljakuulutamist võivad pankrotivõlausaldajad PankrS § 44 lg 1 järgi esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning nõuete rahuldamine toimub samuti pankrotiseaduses sätestatud korras. Seega elatisenõude osas, mis on muutunud sissenõutavaks enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, saab elatist saama õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana PankrS § 8 lg 3 mõttes ning paluda selle tunnustamist teise järgu (PankrS § 153 lg 1 p 2) nõudena. Võlgniku pankroti väljakuulutamisele eelneva aja elatise nõuded, mis on pankrotimenetluses tunnustatud, tuleb rahuldada võlgniku pankrotivara arvel jaotise alusel. Kuigi pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev PankrS § 42 järgi saabunuks, ei tähenda see, et elatist saama õigustatud isiku tulevikus tekkivad elatisenõuded muutuvad pankroti väljakuulutamisega sissenõutavaks. Kohustatud isiku pankroti väljakuulutamise järel on sissenõutavad üksnes pankroti väljakuulutamise eelse aja elatise nõuded, kuna perioodilise elatise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks iga kuu uuesti. See tähendab, et elatist saama õigustatud isik saab PankrS § 44 lg 1 järgi esitada kohustatud isiku pankrotimenetluses tavapärases korras tunnustamiseks täitmata elatisenõuded, mis on arvestatud ülalpidamiskohustuse täitmise katteks kuni pankroti väljakuulutamiseni (vt Riigikohtu 23. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-12, p 13).
5(8)
2-20-3353
10.2.Üldjuhul ei saa võlausaldajad esitada võlgniku vastu pankrotimenetluse ajal tekkinud nõudeid üldises korras (PankrS § 167 lg 4). Samas on seadusandja näinud ette erisuse elatise nõudmisel, mis tekkis ja muutus sissenõutavaks pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3). Pankrotivara hulka ei kuulu PankrS § 108 lg 3 järgi võlgniku vara, millele seaduse järgi ei või pöörata sissenõuet. Sissenõuet ei saa pöörata eelkõige täitemenetluse seadustikus nimetatud varale, sh võlgniku sissetulekule või sissetuleku osale. Mh näeb TMS § 132 lg 2 ette, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb tema mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisenõuet. Seega saab võlgnik pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal eelkõige selle sissetuleku arvel, mis ei muutu pankrotivaraks (vt Riigikohtu
23.aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-12, p 13). Üldjuhul ei arestita täitemenetluses TMS § 132 lg 1 järgi võlgniku sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui aga sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii lapse elatisenõude täielikule rahuldamisele, võib TMS § 132 lg 11 esimese lause järgi arestida kuni poole võlgniku mittearestitavast sissetulekust. TMS § 132 lg 11 teise lause järgi, kui lapse elatisenõude täitmiseks võlgniku sissetulekust arestitav summa jääb alla poole võlgniku mittearestitavast sissetulekust, võib arestida kuni ühe kolmandiku võlgniku sissetulekust.
10.3.Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid (vt käesoleva otsuse p 10.2). Kui võlgniku suhtes on pankroti väljakuulutamise ajal pooleli täitemenetlus elatise sissenõudmiseks, lõpeb see TMS § 51 lg 1 järgi (v.a TMS § 511 lg-s 1 sätestatud juhul) võlgniku pankroti väljakuulutamisega üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni. Ühtlasi lõpevad enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arestid (PankrS § 45 lg 1). Sellise elatisenõude kohta saab õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana (vt käesoleva otsuse p 10.1). Täitemenetlus saab jätkuda pärast pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuva elatisenõude osas, kuid kohtutäitur ei saa sellisel juhul pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid (vt käesoleva otsuse p 10.2).
10.4.Täitedokumendi puudumisel saab isik, kellel on võlgniku vastu pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud elatisenõue, pöörduda kõnealuse nõudega PankrS § 421 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kohtusse, kuna ta ei ole selle elatisenõude osas pankrotivõlausaldaja. Kohtumenetlus saab toimuda ka pankrotimenetluse ajal. Kohus vaatab PankrS § 421 lg-test 1 ja 2 tulenevalt esitatud elatisenõude läbi hagimenetluses sarnaselt tavapärase elatise hagimenetlusega. Kuigi PankrS § 421 ei täpsusta menetlusosaliste ringi, on selles menetluses hageja elatist saama õigustatud isik ning kostja elatist maksma kohustatud isik (s.o isik, 6(8)
2-20-3353 kes on paralleelselt toimuvas menetluses pankrotivõlgnik). Kuna kõnealune elatisenõue ei seostu pankrotivaraga, ei osale pankrotihaldur PankrS §-s 43 sätestatut arvestades kohtumenetluses võlgniku asemel. Kui võlgniku suhtes on juba enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetlus elatisenõude üle, mille kohta ei ole veel lahendit tehtud, jätab kohus PankrS § 43 lg 2 alusel nõude läbi vaatamata üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni, kuna see elatisenõue seostub pankrotivaraga (vt käesoleva otsuse p 10.1). Kohtumenetlus saab jätkuda osas, mis puudutab pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuvat elatisenõuet, kuna seda ei rahuldata pankrotivara arvel. Pärast kohtumenetluses täitedokumendi saamist saab elatist saama õigustatud isik pöörduda võlgniku suhtes täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud või tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks (vt käesoleva otsuse p 10.3).
10.5.Kui võlgnikul ei ole sissetulekut, mille arvel elatist maksta, saab elatist saama õigustatud isik taotleda elatise määramist PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel pankrotivara arvel. Kui füüsilisest isikust võlgnik jääb pankroti tõttu ilma elatusvahenditest, määrab kohus PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 järgi mh võlgniku ülalpeetavatele pankrotivarast hädavajaliku elatise kuni kaheks kuuks. Kaalukatel põhjustel võib kohus määrata elatise maksmiseks pikema perioodi. Kuna PankrS § 147 alusel saab elatise määramist taotleda pankrotivara arvel ja pankrotimenetluses, tuleb vastav taotlus esitada pankrotimenetluses, pankrotiasja menetlevas kohtus läbi vaadatava taotlusena. Vastava taotluse saab olemuslikult lahendada üksnes kohus, kelle pädevuses on pankrotiasja lahendamine. Puudutatud isikud on nii pankrotivõlgnik kui ka pankrotihaldur. Käesoleval juhul esitasid elatist saama õigustatud isikud pankrotihalduri vastu hagi, milles palusid määrata elatise PankrS § 147 alusel pankrotivara arvel. Eespool toodud põhjustel saab PankrS § 147 alusel pankrotivara arvel elatise määrata üksnes pankrotiasja menetlev kohtukoosseis pankrotiasja raames. Sellest tulenevalt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel menetleda käesolevat elatise määramist pankrotiasja raames esitatava taotlusena. Kohus teeb PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel diskretsiooniotsustuse. Asjaolud, mida kohus avalduse lahendamisel kaalub, on ennekõike see, kas õigustatud isikule on elatise saamine tagatud muul viisil ning kas on pankrotivara, mille arvel elatis määrata. Kohus määrab pankrotivarast hädavajaliku elatise eeldusel, et võlgnikul ei ole elatise maksmiseks sissetulekut ning pankrotivara hulka kuulub selline vara (raha või muu kergesti rahaks muudetav vara), mille arvel saab elatist maksta. Elatise määramisel pankrotivarast ei ole seejuures tähtsust asjaolul, kas elatist saama õigustatud isikul on võlgniku suhtes kehtiv täitedokument, ega sellel, kas võlgnik enne pankroti väljakuulutamist elatist maksis. Kohus ei määra elatist pankrotivarast ning jätab avalduse rahuldamata üksnes juhul, kui võlgnikul on piisav sissetulek elatise maksmiseks või kui võlgnikul sellist sissetulekut küll pole, kuid pankrotivara puudub ning on kindel, et seda ei teki ka pankrotimenetluse ajal. Kui pankrotivara puudub või kuulub pankrotivara hulka selline vara (nt kinnisasi, osaühingu osa või sõiduk), millest ei ole võimalik elatist maksta, kuid on tõenäoline, et pankrotimenetluse ajal tekib elatise maksmist võimaldav pankrotivara, ei jäta kohus avaldust rahuldamata, vaid lahendab selle siis, kui vastav pankrotivara tekib. Välistatud ei ole seejuures olukord, kus kohus rahuldab avalduse elatise maksmist võimaldava pankrotivara tekkimisel ka tagasiulatuvalt, s.o alates avalduse esitamise ajast. Lisaks eelmärgitule peab kohus kõnealuse avalduse lahendamisel hindama pankrotivarast määramisele kuuluva hädavajaliku elatise suurust (sõltumata täitedokumendi olemasolust) ja perioodi. Eelduslikult on hädavajalik elatis PKS § 101 alusel arvutatud miinimumelatis. Kuigi kohus 7(8)
2-20-3353 saab PankrS § 147 lg 1 kohaselt määrata hädavajaliku elatise kuni kaheks kuuks, võib ta seda tähtaega kaalukatel põhjustel pikendada. Seetõttu ei ole pankrotivara olemasolul välistatud määrata elatis ka pikemaks ajaks, kuid mitte pikemaks ajaks kui pankrotimenetluse lõpuni. Kaalukas põhjus tähtaja pikendamisel võib mh olla jätkuv pankrotimenetlus ning see, et õigustatud isikule ei ole elatise saamine muul viisil tagatud. PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel esitatud avalduse rahuldamise korral maksab pankrotihaldur elatise PankrS § 146 lg 1 p 2 kohaselt pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Pankrotiseadus ei võimalda lugeda elatisenõuet massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 tähenduses. Massikohustus on üksnes selline kohustus, mida seadus loeb massikohustuseks. Seetõttu ei kohaldu ka PankrS § 149 lg 1.
11.Praeguses asjas on hagejad kui võlgnikult elatist saama õigustatud isikud esitanud avalduse pankrotivarast elatise saamiseks PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel. Põhjendatud on hagejate kassatsioonkaebuse väide, et kohtud tõlgendasid PankrS § 147 lg-t 1 ebaõigesti. Kohtud lähtusid ekslikult pankrotivarast elatise määramise otsustamisel sellest, kas võlgnik maksis õigustatud isikutele elatist enne pankroti väljakuulutamist ning milline oli tema sissetulek pankrotimenetluse eelsel ajal. Elatist saama õigustatud isik võib jääda pankroti tõttu ilma elatusvahenditest ka siis, kui talle enne pankroti väljakuulutamist elatist ei makstud. PankrS § 147 kohaldamisel ei ole tähtsust ka pankrotimenetluse eelse sissetuleku olemasolul. See, et võlgnik elatist enne pankroti väljakuulutamist ei maksnud või kui tal ei olnud selleks sissetulekut, ei võta õigustatud isikult võimalust nõuda elatise määramist pankrotivarast. Elatist saama õigustatud isik võib elatisenõude (nii kohtulikult aga ka kohtuväliselt) esitada igal ajal, sh ka peale pankroti väljakuulutamist. PankrS § 147 lg 1 kontekstis on oluline hinnata, kas pankrotimenetlusest tulenevad piirangud kitsendavad objektiivselt elatise saamise võimalusi. Kehtiv õigus ei ole põhiseadusega vastuolus, kuna see ei välista õigustatud isikule elatise maksmist pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist, kui õigustatud isikule ei ole elatise saamine muul viisil tagatud kui pankrotivarast ning on sellist pankrotivara, mille arvel elatist maksta.
12.Kohtute otsused tuleb PankrS § 147 lg 1 väära tõlgendamise tõttu tühistada. Hagejate nõue on käsitatav võlgniku pankrotimenetluses esitatud taotlusena määrata neile võlgniku pankrotivarast hädavajalik elatis. Seetõttu tuleb hagi saata maakohtule menetlemiseks kui võlgniku pankrotimenetluses esitatud taotlus.
13.Kolleegium tühistab nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Seetõttu jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 kohaselt maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.