Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

täitemenetlus täiteasjas 022/2015/1168 ning teised võimalikud täitemenetlused, mis toimuvad võlgniku või tema vara suhtes. Esimese astme kohtu määrus 19.02.2016 määrusega jättis Harju Maakohus pankrotiavalduse tagamise taotluse rahuldamata ja keeldus pankrotiavalduse menetlusse võtmisest. Pankrotiseaduse (PankrS) § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. PankrS § 14 lg 1 p 3 sätestab, et kohus keeldub määrusega pankrotiavaldust menetlusse võtmast, kui esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt kohus võib jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Võlgniku võlanimekirjast nähtub, et võlgnikul on kohustusi 167 990,29 euro ja vara 683 654 euro ulatuses, lisaks on võlgnikul eelmiste perioodide jaotamata kasum summas 522 549 eurot. Kohtu infosüsteemist nähtub, et Marja Management OÜ on tsiviilasjas 2-16-2612 esitatud hagiavalduses märkinud, et on tegutsev ettevõte ning saab tulu Marja tn 7 Tallinnas asuva kinnistu üürileandmisest. Marja Management OÜ kinnitusel on ta sõlminud kehtivad üürilepingud ning saab nendelt tulu. Viidatud tulu kohta on võlgnik jätnud aga käesolevas menetluses andmed kohtule avaldamata. Seega on vara rohkem, kui võlgnik on vara ja kohustuste nimekirjas kohtule avaldanud. PankrS § 2 järgi pankrotimenetluse kaudu rahuldatakse võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel käesolevas seaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise kaudu. PankrS § 13 lg 1 järgi võlgnik peab pankrotiavalduses põhistama oma maksejõuetuse. Kohtu hinnangul nähtub võlgniku poolt kohtule esitatud tõenditest, et võlgniku varad ületavad tema kohustusi. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et käesolevas menetluses esitatud andmed võlgniku võlanimekirjas ning kasumiaruandes ei põhista võlgniku maksejõuetust. Kohtu hinnangul on võlgnik käesoleval juhul esitanud pankrotiavalduse üksnes täitemenetluse nr 022/2015/1168 peatamiseks. Nimetatu on aga vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga. Kuivõrd sellisele tegevusele riik õiguskaitset andma ei pea, tuleb võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keelduda. Määruskaebus 22.02.2016 esitatud määruskaebuses palub võlgnik tagada määruskaebuse ja peatada täiteasja nr 022/2015/1168 ning kõik teised võimalikud täitemenetlused, mis toimuvad võlgniku või tema vara suhtes. Samuti palub võlgnik tühistada Harju Maakohtu 19.02.2016 määruse ja võtta pankrotiavalduse menetlusse ja nimetada ajutine haldur vastavalt PankrS § 15 lg-le 1, tehes viivitamatult teatavaks käsutuskeelu või alternatiivselt tühistada Harju Maakohtu 19.02.2016 määrus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Kaebuse kohaselt tuleb maakohtu määrus tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Esmalt leiab võlgnik, et maakohus on ebaõigesti jätnud tähelepanuta PankrS § 31 lg-d 3 ja 4. PankrS § 31 lg 3 kohaselt kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik, kuulutab kohus pankroti välja ka juhul, kui maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline. Võlgnik on pankrotiavalduses märkinud, et Nordea Bank AB Eesti filiaal müüb täiteasja nr 022/2015/1168 raames võlgniku vara. Maakohus on vaidlustatud

määruses arvestanud teise tsiviilasja raames avaldatut, kuid ei ole arvestanud käesolevas tsiviilasjas olulist tähtsust omavaid asjaolusid (TsMS § 232 lg 1 rikkumine). Võlgniku poolt esitatud võlanimekirjast nähtub, et võlgnikul on vara 683 654 euro ulatuses, sh Marja tn 7, Tallinn kinnistu, mis moodustab peamise osa võlgniku varast. Olukorras, kus kohus võtab arvesse teise tsiviilasja raames esitatud asjaolusid (võlgnikul on võimalik saada tulu Marja 7 kinnistu väljaüürimiselt), pidanuks kohus võtma arvesse ka asjaolu, et sama kinnistut müüakse täitemenetluses, mistõttu müügi realiseerumisel ei saa võlgnik enam üüritulu, samuti ei ole võlgnikul enam sisuliselt üldse vara. Nimetatud juhul on võlgniku maksejõuetuse tekkimine esitatud võlanimekirja arvestades ilmselge. Seega on kohus PankrS § 31 lg-t 3 arvestamata jättes asunud meelevaldselt seisukohale, et võlgnikul on vara rohkem kui kohtule avaldatud vara ja kohustuste nimekirjast nähtub. PankrS § 31 lg 4 kohaselt kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik, siis eeldatakse, et ta on maksejõuetu. Käesoleval juhul ei ole kohus nimetatut eeldanud vaatamata sellele, et pankrotiavalduses välja tood asjaolude pinnalt on selge, et võlgniku maksejõuetuse tekkimine tulevikus on täitemenetluses vara müügi korral vältimatu. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et pankrotiavaldus on esitatud üksnes täitemenetluse nr 022/2015/1168 peatamiseks, mistõttu tuleb pankrotiavaldus jätta menetlusse võtmata. Võlgnik rõhutav, et kõiki käesolevas menetluses esitatud asjaolusid arvesse võttes ning tuginedes PankrS § 31 lg-le 3 ei saa olla kahtlust, et võlgniku maksejõuetuse tekkimine on ilmselge. ÄS § 180 lg 51 kohaselt kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Seega oli kõnealusel juhul võlgnikul kohustus pankrotiavaldus esitada. Kohus ei ole võtnud arvesse, et võlgnikul on bilansiväline kohustus summas 2 000 000 eurot, mille tagamiseks koormavad Marja 7, Tallinn kinnistut hüpoteegid Nordea Bank AB Eesti filiaali kasuks. Viimane on esitanud sissenõudjana taotluse võlgniku vara müügiks täitemenetluse raames. Seega on võlgniku maksejõuetus PankrS § 1 lg 3 mõttes vaieldamatu ja selge, kuna Nordea Bank AB Eesti filiaali nõue ja selle realiseerimine on tekitanud olukorra, kus võlgniku kohustused ületavad temal oleva vara väärtuse ning selline seisund ei ole olukorrast tulenevalt ajutine. Bilansiväline kohustus on pankrotiseaduses samasugune kohustus nagu bilansijärgne. Maakohus on ebaõigesti lugenud võlgniku bilanssi ega ole arvestanud bilansivälist kohustust, kuigi see oli ühiselt esitatud võlanimekirjas koos bilansiga kirjeldatud. PankrS § 2 kohaselt on pankotimenetluse eesmärgiks võlausaldajate nõuete rahuldamine. Seetõttu ei oleks olnud põhjendatud ja mõistlik võlgniku poolt oodata ära täitemenetluses kinnistu müüki ja esitada alles seejärel pankrotiavaldus. PankrS § 153 lg-t 2 arvestades ei saaks pankrotimenetluse raames rahuldatud ainult Nordea Bank AB Eesti filiaali nõuded, vaid mingil määral ka teiste võlausaldajate nõuded. Seega täidab pankrotiavalduse esitamine käesoleval juhul ka PankrS §-s 2 sätestatud eesmärki. Pankrotiseadus ei võimalda jätta avaldust menetlusse võtmata viitega sellele, et isik ei ole pöördunud kohtusse oma õiguste kaitseks. Pankrotiseisu lõplikuks kindlaksmääramiseks on kohtul võlgniku pankrotiavalduse näol vältimatu kohustus määrata ajutine haldur. Maakohus on ebaõigesti jätnud võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmata. Määruskaebuse tagamise taotlemisel tugineb võlgnik TsMS § 665 lg-le 2 ja § 378 lg 1 p-le 6. Võlgnik, viidates Nordea Bank AB Eesti filiaali poolt täiteasja nr 022/2015/1168 raames võlgniku vara müümisele, märgib, et täitemenetluse jätkumise ja kinnisasja müügi korral ei ole pankrotiavalduse rahuldamisel sisuliselt enam võimalik kõigi võlausaldajate huve arvestades

pankrotimenetlust läbi viia, kuivõrd selleks hetkeks võib kogu võlgniku vara olla võõrandatud ja üksnes ühe võlausaldaja nõue rahuldatud. Menetluse edasine käik Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 19.02.2016 määrus tuleb kooskõlas TsMS § 667 lg-ga 2 tühistada. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega tühistab maakohtu määruse ja saadab asja pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus kuulub rahuldamisele. Pankrotiseaduse (PankrS) § 3 lg 2 järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumist reguleerib PankrS § 14. PankrS § 14 lg 1 p 3 annab kohtule võimaluse keelduda määrusega pankrotiavaldust menetlusse võtmast mh siis, kui esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused. Maakohus on vaidlustatud määruses keeldunud võlgniku pankrotiavaldust menetlusse võtmast põhjendusega, et käesoleval juhul on võlgnik esitanud pankrotiavalduse üksnes täitemenetluse nr 022/2015/1168 peatamiseks, mis on vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga ja millisele tegevusele riik õiguskaitset andma ei pea. Seejuures on maakohus kohaldanud TsMS § 371 lg 2 p-i 2, mille kohaselt kohus võib jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 371 lg 2 punkti 2 ei saa pankrotiavaldusele kohaldada viisil, nagu maakohus seda tegi. Võlgniku pankrotiavalduse eesmärgiks on ennekõike kohtule esitatava tahteavaldusega anda teada enda püsivast maksejõuetusest, võimaldamaks seeläbi pankrotiseaduses taoliseks puhuks ettenähtud menetlust. Võlgniku pankrotiavalduse kohtu menetlusse võtmise üle otsustamisel saab kohus otsustada üksnes selle üle, kas pankrotiseaduses võlgniku pankrotiavaldusele esitatud sisu- ja vorminõuded on täidetud, kohus ei ole aga õigustatud otsustama selle üle, kas võlgniku majanduslikust seisundist tulenevalt oleks pankrotiavaldusega taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Võlgniku täpse majandusliku seisundi saab kindlaks teha pankrotimenetluse raames, hinnates asjakohaseid tõendeid. Vastavalt Riigikohtu praktikas korduvalt rõhutatule ei saa kohtud TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel hinnata tõendeid (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-151-14 p 14, 3-2-1120-13 p 12, 3-2-1-31-12 p-d 12 ja 13). Toodust tulenevalt on maakohus vaidlustatud määruses pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel asunud ebaõigesti hindama võlgniku varalist olukorda, leides seeläbi, et võlgnikul on vara rohkem, kui võlgnik on vara ja kohustuste nimekirjas kohtule avaldanud. PankrS § 13 lg 1 kohaselt peab võlgnik pankrotiavalduses põhistama oma maksejõuetuse.Võlgnik on kohtule esitanud pankrotiavalduse, milles on kooskõlas PankrS § 13 lõigetega 1 ja 2 põhistanud oma maksejõuetuse, samuti on ta esitanud seletuse maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja. Samuti on võlgnik korduvalt rõhutanud, et võlgnikule kuuluva Marja tn 7 Tallinn kinnistu, mis moodustab peamise osa võlgniku varast, müümisel täitemenetluses ei ole võlgnikul sisuliselt enam üldse vara. Arusaamatuks jääb, miks ei pidanud maakohus kohtu ette toodud asjaolusid piisavaks, et pankrotiavaldus menetlusse võtta. Seda enam, et vastavalt määruskaebuses õigesti osundatule tuleneb PankrS

§ 31 lg-st 3, et kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik, kuulutab kohus pankroti välja ka juhul, kui maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik, siis eeldatakse, et ta on maksejõuetu. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeltoodut arvestades nõustuda maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul esinevad alused pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks. Määruskaebuses sisalduva määruskaebuse tagamise taotluse ja selle väidete osas ringkonnakohus käesoleva määruskaebemenetluse raames seisukohta ei võta, kuivõrd võlgniku nimetatud taotluse on Harju Maakohus lahendanud 23.02.2016 määrusega. Nimetatud määrus ei ole edasikaevatav.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.