Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused

(c) 8. augusti 2014 Harju Maakohtu määrusega kuulutati välja XXXXi pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Peeter Sepper. Tulenevalt asjaolust, et esialgne, 5. septembri 2013 pankrotimäärus tühistati ning XXXXi pankrot kuulutati välja 8. augustil 2014, ei olnud XXXXkui XXXXi juhatuse liige minetanud oma seadusjärgset esindusõigust enne 8. augustit 2014. XXXXei võtnud uusi kohustusi, vaid kinnitas eelmisi kohustusi, põhjendamatud on kostja märkused, et 2013. a pankrotimäärus oli koheselt täidetav. Juhatuse liikme esindusõigus peale pankroti väljakuulutamist teatud piirangus säilib. Kuna ei ole täiendavaid kohustusi võetud, siis on tegemist olukorraga, et XXXXoli OÜ XXXX esindusõigus olemas. Nõudeavalduse lisaks 1 olev dokument on võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 tähenduses. XXXX toob täiendavalt esile, et õigusliku hinnangu võlatunnistuse olemuse kohta (kas tegemist konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega) annab kohus. Teoreetiliselt isegi juhul, kui kohus ei peaks mingil põhjusel hindama tehtud ülekandeid kui laenusuhte raames tehtud tehinguid, oleks XXXX põhinõue ja kõrvalnõue põhjendatud ka alusetu rikastumise sätete kohaselt. Tulenevalt TsÜS § 158 lg-st 1 aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. RK lahendist nr 3-2-1-63-08 (p 15) tulenevalt on aegumise katkemise aluseks eelkõige võlatunnistus. Seega on laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaeg katkenud ning uuesti alanud 21. märtsil 2013. XXXX nõue ei ole aegunud. Kuna XXXX ei ole viivise maksmiseks kohustatud pool, pole tal ka teoreetiliselt õigust nõuda viivisenõude vähendamist. Seega, olenemata asjaolust, et XXXX leiab viivisenõude olevat mõistliku suurusega, poleks nii või teisiti võimalik XXXXtaotlusel nõuet vähendada. XXXX-l on XXXXi vastu 5. septembri 2013 seisuga intressi- ja viivisenõue kokku summas 176 080 eurot (20 248 + 36 597 + 119 235). XXXX'l on XXXXi vastu nõue kokku summas 419 647 eurot (laenulepingutest tulenev nõue 243 567 eurot + intressid summas 6 782 eurot + viivised summas 169 298 eurot). Tulenevalt eeltoodust on XXXX’l õigus oma XXXXi vastu oleva nõude rahuldamisele 419 647 euro ulatuses. Hageja palub tunnustada oma nõuet XXXXi pankrotimenetluses summas 419 647 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 märgitud järgus. Hageja on seisukohal, et juhul, kui kohus asub seisukohale, et XXXXpuudus 30.10.2013 OÜ XXXX esindusõigus või 31.10.2013 kuupäeva kandev avaldus ei ole usaldusväärne tõend on hagejal õigus kostjalt nõuda intressi ja viivist seadusest tulenevas määras, kuivõrd tegemist on majandus- ja kutsetegevuses antud laenuga. Eeltoodust tulenevalt esitas hageja 20.01.2016 alternatiivse arvestuse intresside ja viiviste arvestuse juhindudes VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94 sätestatud määrast: 1) 19. novembri 2010 laenust summas 25 000 eurot on seadusjärgsete määrade kohane intressi- ja viivisenõue kokku 4 970,43 eurot, 2) 28. veebruari 2011 laenust summas 50 000 eurot on seadusjärgsete määrade kohane intressi- ja viivisenõue kokku 8 834,05 eurot, 3) 29. märtsi 2011 laenust summas 168 567 eurot seadusjärgsete määrade kohane intressija viivisenõue kokku 28 614,20 eurot. Kostja vastuväited Kostja on seisukohal, et hageja nõudeavalduse esitamisel ei ole tõendatud nõudeavalduse esitaja volitused. Nõudeavalduses ega varasemas osaühingu XXXX (pankrotis) pankrotimenetluses ei esitatud tõendeid, mis tõendaks XXXX’i õigust anda hageja nimel volitusi. Kuivõrd tegu on välismaa äriühinguga, ei olnud nimetatu kontrollimine võimalik ka Eesti äriregistrist. Kostja märgib, et hageja esitas XXXXesindusõigust tõendava väljavõtte alles kohtumenetluses, mitte aga nõudeavalduse lisana, mistõttu ei saa nõudeavaldust pidada PankrS nõuetele vastavaks. Sellest tulenevalt ei saa lugeda nõudeavaldust esitatuks ning seega ei ole võimalik ka nõude tunnustamine.

Kostja märgib, et esitas nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastuväite, mis hõlmab ka nõudeavalduse esitamise õiguse aspekti. Sellest tulenevalt on kostja kohaselt vastuväite esitanud ning ei ole aktsepteerinud hageja nõudeavaldust. Nõudeavaldusest puuduvad nõude sisu, alust ja kehtivust tõendavad dokumendid. Nõue ei ole esitatud kooskõlas PankrS § 94 lg 1. Nõudeavalduse lisa 1 ei saa käsitleda laenulepingutest tulenevate nõuete kinnituskirjana ega ka konstitutiivse võlakirjana. Puuduvad tõendid, et osaühing XXXX (pankrotis) oleks kunagi hagejalt kinnituskirjas näidatud summa saanud ning pole ka selge, mille alusel osaühing XXXX (pankrotis) väidetavalt summa sai. Puuduvad tõendid, et poolte sooviks oli sõlmida just laenutehing või, et laenutehingud üleüldse toimusid. Samuti ei väljenda kinnituskiri uue kohustuse võtmist. Ei ole välistatud, et kanded osaühingule XXXX (pankrotis) olid tehtud investeeringuna või mingil muul eesmärgil. Hageja ei ole tõendanud, et tal on õigus osaühingule XXXX (pankrotis) kantud summasid tagasi nõuda. Nõudeavalduses puuduvad igasugused tõendid nõude kujunemisest, kehtivusest ning alustest. Isegi juhul, kui leida, et laenutehingud toimusid, ei ole selged ja tõendatud laenude andmise tingimused. Nõudeavalduse lisasid 2 ja 4 ei allkirjastanud osaühingu XXXX (pankrotis) esindaja, mistõttu viited nendest tulenevatele nõuetele on alusetud. XXXX oli osaühingu XXXX (pankrotis) juhatuse liige kuni 25.10.2013, nimetatud dokumendid on aga allkirjastatud hiljem. OÜ-ul XXXX keelati ilma pankrotihalduri nõusolekuta vara käsutada. Kostja märgib muuhulgas, et isegi kui leida, et XXXX esindusõigus oli, siis 08.08.2014 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas 2-13-17646 tuvastas kohus maksejõuetuse tekkimise hetkena 2010.aasta lõpu. Sellest tulenevalt on võlatunnistus antud maksejõuetuse olukorras. Seega on ka põhjendatud asuda seisukohale, et võlatunnistuse andmine, kust nähtusid väidetavad laenutingimused on näilik tehing õigusnäivuse loomiseks, et osaühingu XXXX (pankrotis) ja hageja vahel on laenutehing olnud. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Kostja on seisukohal, et kuivõrd pole selge ja tõendatud laenutehingu toimumine, on võlatunnistuse näol tegu näiliku tehinguga, et luua hagejale osaühingu XXXX (pankrotis) vastu nõudeõigus. Tõendite ebausaldusväärsusele viitab asjaolu, et väidetav võlatunnistus tekkis pankroti väljakuulutamise vaidluste käigus ning varasemad tõendid laenutehingute osas puuduvad. Isegi kui möönda (kostja ei tee seda), et nimetatud lisad on osaühingu XXXX (pankrotis) esindaja poolt allkirjastatud, ei saa hageja nõuet tunnustada, kuivõrd nõudeavalduses ei ole kinnitatava nõude olemasolu tõendatud (nt puuduvad laenulepingud, tõendid laenusummade üleandmisest jms). Kostja leiab, et pangakonto väljavõtetest ei ilmne, et tegu oleks laenutehingutest tulenevate kannetega. Tõendeid maksete tegemise osas on esitatud käesolevas menetluses koos hagiavaldusega, kuid neid ei esitatud nõudeavaldusega koos. Sealjuures märgib kostja, et isegi kui kohus peaks lubama pankrotimenetluses täiendavate tõendite esitamist, ei saa pidada pankrotimenetlusega kooskõlas olevaks olukorda, kus tõendeid ei esitata mitte isegi hagiavalduses, vaid alles täiendavates seisukohtades. Eelnevast lähtudes on kostja seisukohal, et hageja ei ole osaühingu XXXX (pankrotis) pankrotimenetluses esitanud PankrS § 94 nõuetele vastavat nõudeavaldust, millest tulenevalt ei ole võimalik hageja nõuet tunnustada. Nõude alus puudub. Ei ole eluliselt usutav, et laenu antakse ilma selle osas mingeidki kirjalikus või kas või kirjalikult taasesitatavas vormis dokumente koostamata. Kuivõrd ühegi kinnistukirja puhul ei ole selge ja tõendatud selle alus (ehk millisest tehingust tulenevat nõuet kinnitatakse), ei saa nimetatud nõudekirjadest nõudeõigust tuleneda. Kostja märgib, et tulenevalt hageja selgitustest ja esitatud dokumentide sisust, ei ole kinnituskirjade näol tegemist konstitutiivsete võlakirjadega, millega osaühing XXXX (pankrotis) oleks võtnud uue kohustuse, mistõttu oleks pidanud hageja nõudeavalduse esitamisel tõendama nõude aluseks olevaid väidetavaid laenutehinguid. Hageja esitatud dokumendid tunduvad olevat pelgalt saldokinnitused, millel ei ole õiguslikku tähendust. Saldokinnitus ei tõenda tehingu olemasolu ega loo uusi kohustusi,

kuivõrd saldokinnitusi annavad ka raamatupidajad jm ettevõtete töötajad, kellel ei pruugi olla esindusõigust kohustuste võtmiseks või tunnistamiseks. Samuti võivad saldokinnitused sisaldada vigu. Võlatunnistuse andmise õigus on aga vaid esindusõigusega isikul ning selle andmisega kaasnevad seaduses ettenähtud tagajärjed. Seejuures isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et väidetavad võlatunnistused on kohased, tuleb arvestada asjaoluga, et võlatunnistus on aktsessoorne, st äärmisel juhul saab tegu siiski olla deklaratiivse võlatunnistusega, mille andmiseks peab olema põhikohustus. Põhikohustuse puudumisel ei ole ka võlatunnistusel mingit mõju ning see ei kehti. Seisukoht, et nõudeõigus on tekkinud muul alusel kui laenutehing läheb vastuollu PankrS §-s 107 sätestatuga, kuivõrd selliseid aluseid ei toonud hageja pankrotimenetluses välja. Isegi kui väidetavad laenulepingud eksisteerisid, siis nõudeavalduse esitamise ajaks (18.08.2014) olid nõuded aegunud. Nõudeavalduse lisa 2 kohaselt oli väidetavaks tagasimaksmise tähtajaks üks kuu pärast laenu saamist. Sama dokumendi kohaselt toimusid laenuandmised 19.11.2010, 28.02.2011 ja 29.03.2011. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt ja TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algas kõigi nõuete aegumine üks kuu pärast laenu andmist. Sellest tulenevalt oli kõikide laenude puhul oli pankrotimenetluses nõudeavalduse esitamise ajaks 18.08.2014 seisuga möödunud kolm aastat sissenõutavaks muutumisest. Seetõttu on väidetavad nõuded aegunud ja kostja palub kohtul aegumist kohaldada. Hageja viivisenõue on ilmselgelt ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega, sest viivisenõue on objektiivselt suur summa. Hagiavalduse kohaselt on viivise suuruseks 2,5% kuus ehk ~0,08% päevas, mis on võrreldes seadusjärgse viivisemääraga äärmiselt kõrge. Kostja on seisukohal, et arvestades võlgnikku majanduslikku olukorda, on põhjendatud viivise vähendamine vähemalt seadusjärgse määrani. Võlgniku osas toimub pankrotimenetlus, mis näitab, et võlgniku majanduslik seisund on väga halb ning seda tuleb viivise vähendamisel arvesse võtta. Kostja on seisukohal, et tuginedes Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, kuulub nõude tunnustamise korral viivisenõue vähendamisele. Intressinõude arvutused ei vasta väidetavale kokkuleppele. Laenu sai võlgnik väidetavalt 19.11.2010, 28.02.2011 ja 29.03.2011. Intresse on kõigi puhul arvestatud aga vähemalt ühe kuu võrra rohkem kui väidetavalt kokku lepiti. Riigikohus on lahendis 3-2-1-141-12 märkinud, et „alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest)“. Sellest tulenevalt on hageja nõudnud põhjendamatult rohkem intresse. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks varasemalt püüdnud kuidagi realiseerida oma väidetavat intressi ja viivisenõuet osaühingu XXXX (pankrotis) suhtes. Nimetatu näitab, et hagejal reaalselt tehingu osas intressija viivisenõuet ei olnud ega ole ka praegu. Kostja on seisukohal, et kuivõrd intressinõue ei ole põhjendatud ning isegi väidetavatele kokkulepetele tuginedes korrektne, ei ole intressinõude tunnustamine õigustatud. Juhul, kui kohus leiab, et XXXXpuudus esindusõigus 31.10.2013 kinnituskirja andmiseks või on see ebausaldusväärne tõend, puudub põhinõue ning seega puudub hagejal ka kõrvalnõue. Sellest tulenevalt tuleb hageja poolt 20.01.2016 esitatud arvestused tuleb jätta tähelepanuta. Juhul, kui kohus leiab, et hagejal siiski on põhinõue, leiab kostja, et intressi ja viivisenõude esitamine ei ole põhjendatud, kuivõrd pole tõendatud, et tegu oli laenutehinguga. Lisaks, juhul kui kohus peaks leidma, et põhinõude tunnustamine peaks olema (vaatamata kostja vastuväidetele) siiski muul õiguslikul alusel võimalik, on kostja seisukohal, et hageja esitatud intressi ja viivisenõuded ei ole põhjendatud. Kostja on seisukohal, et intressi ja viivise nõudmisel puudub seaduslik alus ning see oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Olukorras, kus osaühing XXXX (pankrotis) on pankrotis ning hageja ei ole kordagi väljendanud, et tal oleks tekkinud osaühingu XXXX (pankrotis) tõttu mingi kahju, oleks põhjendamatu ja hea usu vastane tunnustada hageja viivisenõuet summas 38 440,97 eurot. Kostja palub hagi jätta rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära pooled ja tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vaidlus puudub poolte vahel järgmiste asjaolude üle:

aga nõudeavalduse lisana, mistõttu ei saa nõudeavaldust pidada PankrS nõuetele vastavaks. Sellest tulenevalt ei saa lugeda nõudeavaldust esitatuks ning seega ei ole võimalik ka nõude tunnustamine. Kostja on samuti seisukohal, et hageja nõudeavaldus ei vasta PankrS § 94 lg 1 nõuetele, sest nõudeavaldusel puuduvad nõude sisu, alust ja kehtivust tõendavad dokumendid. Kohus kostja vastuväidetega ei nõustu. Nõudeavalduse vorminõudeid kontrollib pankrotihaldur andes vajadusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, kui puudusi tähtpäevaks ei kõrvaldata võib üldkoosolek lugeda nõude mitteesitatuks (PankrS § 94 lg 3). Käesoleval juhul üldkoosolek ei ole lugenud hageja nõuet mitteesitatuks, mistõttu puudub praegu alus vaielda selle üle, kas nõue on esitatud või mitte. Kostja ei ole pankrotimenetluse käigus kordagi esitanud vastuväiteid hageja esindusõiguse või selle puudumise kohta. Kostja esindaja on nõuete kaitsmise koosoleku protokolli allkirjastamisega kinnitanud hageja nõude seadusele vastavalt esitatuks lugemist 19. augustil 2014. Nõudeavaldusele on lisatud dokumendid, mis tõendavad nõude sisu, kehtivust ja alust. Samuti on kohtupraktika aktsepteerinud seda, et täiendavaid tõendeid võib esitada ka nõude tunnustamise kohtuvaidluses. Seetõttu on hageja nõue esitatud pankrotiseaduse kohaselt. Hageja palub tunnustada XXXXnõuet summas 419 647 eurot osaühingu XXXX (pankrotis) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Nõude tunnustamise hagi esitamisel peab hageja tõendama oma nõude aluseks olevaid asjaolusid ning põhistama nõude olemasolu. Hageja on seisukohal, et 419 647 euro suurune nõue seisneb XXXXpoolt osaühingule XXXX (pankrotis) antud tagasimaksmata laenudes. Hageja väidete kohaselt XXXXandis osaühingule XXXX (pankrotis) laene järgnevalt: 19. novembril 2010 summas 25 000 eurot, 28. veebruaril 2011 summas 50 000 eurot, 29. märtsil 2011 summas 168 567 eurot ehk kokku 243 567 eurot. Hageja selgitab, et muu hulgas tõendab tema nõuet osaühingu XXXX (pankrotis) vastu 20. märtsi 2013 võlatunnistus summas 243 567 eurot 31. detsember 2012 seisuga. Hageja väidab, et osaühing XXXX (pankrotis) ja XXXXleppisid viidatud laenudelt intressi tasumise kohustuse kokku määras 16% aastas ja viivisemääras 2,5% kuus. Hageja leiab, et tal on osaühingu XXXX (pankrotis) vastu nõue summas 419 647 eurot, so laenulepingutest tulenev nõue 243 567 eurot+ intressid summas 6782 eurot + viivised summas 168 298 eurot. Kostja leiab, et pangakonto väljavõtetest ei ilmne, et tegu oleks laenutehingutest tulenevate kannetega. Kuivõrd pole selge ja tõendatud laenutehingu toimumine, on võlatunnistuse näol tegu näiliku tehinguga, et luua hagejale osaühingu XXXX (pankrotis) vastu nõudeõigus. Kostja hinnangul hageja poolt esitatud kinnituskirjade näol ei ole tegemist võlatunnistustega. Hageja poolt esitatud dokumendid on kostja hinnangul pigem saldokinnitused, millel ei ole õiguslikku tähendust. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohtule esitatud äljavõtetega on tõendantud, et 19.11.2010 hageja on teinud maksekorralduse 25 000 euro ülekandmiseks XXXX Ltd arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXX Hansapangas (I kd tlk 29), 28.02.2011 on hageja teinud maksekorralduse 50 000 euro ülekandmiseks XXXX Ltd arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXX Hansapangas (I kd tlk 30) ja 29.03.2011 hageja on teinud maksekorralduse 168 567,00 euro ülekandmiseks XXXX Ltd arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXX Hansapangas (I kd tlk 31). OÜ XXXX (pankrotis) pangaväljavõtetega on tõendatud, et 23.11.2010 on OÜ XXXX arveldusarvele laekunud hagejalt 25 000 eurot (I kd tlk 79), 02.03.2011 on OÜ XXXX arveldusarvele laekunud 50 000 eurot (I kd tlk 83) ja 31.03.2011 on OÜ XXXX arveldusarvele laekunud hagejalt 168 567 eurot (I kd tlk 84). 23.11.2010 ja 02.03.2011 laekumise kohta ei ole

makse selgitusse midagi märgitud. 31.03.2011 laekumise kohta on makse selgitusse märgitud XXXXno.: 006,007,008(date 29.03.2011). Kohus leiab, et kohtule esitatud hageja panga väljavõtted ega OÜ XXXX (pankrotis) arveldusarveldusarve väljavõtted ei kinnita, et hageja poolt osaühingule XXXX (pankrotis) tehtud ülekanded oleksid tehtud laenusuhte alusel. Hageja on kohtule esitanud tõendina osaühingu XXXX (pankrotis) vastuse hageja kirjale, mille kohaselt osaühingu XXXX (pankrotis) kinnitab 20.03.2013, et 31.12.2012 seisuga on osaühingu XXXX (pankrotis) võlgnevus hageja ees 243 567,00 eurot (I kd tlk 14,23). Nimetatud vastus on antud hagejale, milles hageja palub võrrelda raamatupidamise andmeid, mille kohaselt võlgneb osaühingu XXXX (pankrotis) hagejale 31.12.2012 seisuga 243 567,00 eurot. Nimetatud tõendit võib kohtu hinnangul käsitelda saldokinnitusena. Antud saldokinnitusest nähtub, et osaühingu XXXX (pankrotis) kinnitab, et ta võlgneb hagejale 243 567,00 eurot. Antud saldokinnitusest ei piisa aga, et tõendada laenusuhte olemasolu. Laenulepingu sõlmimise tõendamiseks on hageja esitanud kohtule XXXXpoolt 31. oktoobril 2013 võlgniku nimel antud laenu tingimuste kinnituse, mille kohaselt andis hageja osaühingule XXXX (pankrotis) lühiajalisi laene järgmiselt: 19. november 2010 summas 25 000 eurot, 28. veebruar 2011 summas 50 000 eurot, 29. märts 2011 summas 168 567 eurot ja laenude tingimused olid järgmised: need pidid olema lühiajalised laenud 16% intressiga aastas. Kui laenu ei makstud kogu ulatuses tagasi selle kuu jooksul, mis järgnes laenu saamise kuule, rakendus laenule leppetrahvi viivis 2,5% kuus (I kt tlk 15,24). Samuti on laenulepingu sõlmimise tõendamiseks hageja esitanud XXXXpoolt 04.11.2013 antud vastuse hageja kirjale, milles hageja palub võrrelda raamatupidamise andmeid, mille kohaselt võlgneb osaühingu XXXX (pankrotis) hagejale 31.12.2012 seisuga 243 567,00 eurot. XXXX04.11.2013 vastusega kinnitatakse, et 5. septembril 2013 on osaühingu XXXX (pankrotis) võlg koos intresside ja viivistega hageja ees järgmine: laenud 243 567,00 eurot, intress 6782 eurot, viivis 169 298,00 eurot, kokku 419 647,00 eurot (I kd tlk 14,23). Kostja leiab, et XXXXoli osaühingu XXXX (pankrotis) juhatuse liige kuni 25.10.2013 ja nimetatud dokumendid on allkirjastatud XXXXpoolt ajal, mil ta polnud enam osaühingu XXXX (pankrotis) juhatuse liige ja seega ei oma need dokumendid nõuet põhjendades tähtsust. Hageja väidab, et 31. oktoobril 2013 XXXXpoolt osaühingu XXXX (pankrotis) nimel laenu tingimuste kinnituse dokumendi allkirjastamine ei olnud eraldi tehing, mis eeldaks juhatuse liikme volituste kehtivust. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Pooltel puudub vaidlus selle üle, et XXXXvolitused osaühingu XXXX (pankrotis) juhatuse liikmena kehtisid kuni 25.oktoober 2013. Eelnimetatud kinnituste andmise ajal oli XXXXvaid osaühingu XXXX (pankrotis) nõukogu liige ja osanik (I kd tlk 12-16). Tema volikirja kohtule esitatud ei ole. Seega ei olnud XXXXvõlgniku seaduslikuks ega lepinguliseks esindajaks ja 31.oktoobril 2013 laenu tingimuste kinnitusele ning 04. november 2013 vastusele alla kirjutamiseks pädevus puudus. Seega puudus XXXXvolitus osaühingu XXXX (pankrotis) nimel hagejalt laenude saamise kohta kinnituskirju anda. TsÜS § 128 lg 1 teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud ühepoolne tehing on tühine. Seega on XXXXpoolt 31.oktoober 2013 laenu tingimuste kinnitus ja 04. novembril 2013 kinnitus osaühingu XXXX (pankrotis) võlgnevuse kohta tühised tehingud ning ei tõenda hageja ja osaühingu (XXXX) pankrotis vahel laenulepingu sõlmimist. Eeltoodust tulenevalt kohus asub seisukohale, et asjas esitatud tõendite alusel ei ole leidnud tõendamist laenusuhte olemasolu hageja ja osaühingu XXXX (pankrotis) vahel. Üksnes raha ülekandmine võlgniku arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks. Puuduvad tõendid, et osaühing XXXX (pankrotis) oleks teinud tahteavaldusi laenulepingu sõlmimiseks. Kuna ei ole leidnud tõendamist, et hageja ja osaühingu XXXX (pankrotis) oleksid sõlminud laenulepingu, siis ei ole ka tõendatud, et osaühing XXXX (pankrotis) oleks jätnud täitmata laenulepingust tulenevad kohustused. Hageja on leidnud, et juhul kui kohus ei peaks mingil põhjusel hindama tehtud ülekandeid kui laenusuhte raames tehtud tehinguid, oleks XXXXpõhinõue ja kõrvalnõue põhjendatud ka alusetu rikastumise sätete kohaselt. Ka Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui laenuleping ei osutu

tõendatuks, on samade asjaolude alusel võimalik hageja nõue kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena (Riigikohtu 27.03.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 10). Seega kvalifitseerib kohus hageja nõude osaühingu XXXX (pankrotis) alusetud rikastumisest tuleneva nõudena VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kostja on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. TsÜS § 143 järgi ei või kohus kohaldada aegumist omal algatusel (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-12, p 15), kuid aegumistähtaja kulgemise alguse teeb kohus esitatud asjaolude alusel kindlaks, tuginedes sellekohastele aegumist reguleerivatele sätetele. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt alusetust rikastumisest tuleneva nõue aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kohus leiab, et kuna alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, hakkas aegumistähtaeg kulgema ajast, mil isik pidi olema teadlik nõude aluseks olevatest asjaoludest, esmajoones rikastumise toimumisest tema arvel ja rikkuja isikust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-108-14 p-s 12 selgitanud, et TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi algab aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (vt selle kohta Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-169-15 selgitanud, et algab alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg alusetute maksete tegemisega. Kohtule esitatud tõenditele tuginedes on kohus tuvastanud, et hageja on teinud osaühingu XXXX (pankrotis) arvelduskontole järgmised ülekanded: 19.11.2010 summas 25 000 eurot, 28.02.2011 summas 50 000 eurot ja 29.03.2011 summas 168 567,00 eurot. Seega tuleb kohtu hinnangul aegumist hinnata iga makse osas eraldiseisvalt. Kohus leiab, et hageja pidid saama rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust teada hetkel, kui ta tegi osaühingule XXXX (pankrotis) ülekanded 19.11.2010, 28.02.2011 ja 29.03.2011. Seega saabus 19.11.2010 tehtud makse osas aegumistähtaeg 19.11.2013 kell 24:00, 28.02.2011 tehtud makse osas 28.02.2014 kell 24:00 ja 29.03.2011 makse osa 29.03.2014 kell 24:00. Hageja on seisukohal, et nõude aegumine on katkenud ning alanud uuesti 21. märtsil 2013. TsÜS § 158 lg-st 1 tulenevalt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nimetatud säte käsitleb “nõude tunnustamist” autonoomselt. Nõude tunnustamine nimetatud sätte tähenduses väljendub tahteavalduses, millest järeldub tahe nõude olemasolu tunnustada. Kohtule esitatud osaühingu XXXX (pankrotis) 20.03.2013 vastusest hageja järelepärimisele osaühing XXXX (pankrotis) kinnitab, et 31.12.2012 seisuga on osaühingul XXXX (pankrotis) võlgnevus hageja ees 243 567,00 eurot ( I kd tlk 14,23). Nimetatud dokumendi on allkirjastanud osaühingu XXXX (pankrotis) tolleaegne juhatuse liige XXXX. Kohus leiab, et nimetatud kinnitusest nähtub, et osaühing XXXX (pankrotis) oli teadlik hageja nõude olemasolust. Kohus nõustub hagejaga, et kuna osaühingu XXXX (pankrotis) seaduslik esindaja XXXXon 20.03.2013 kinnitanud, et osaühingul XXXX on hageja ees võlgnevus 243 567,00 eurot, siis on osaühingu XXXX (pankrotis) poolt nõude tunnustamisega hageja nõude aegumine katkenud ja alanud uuesti. Hageja on esitanud oma nõude osaühingu XXXX (pankrotis) pankrotimenetluses 18. augustil 2014. Seega hageja nõue summas 243 567,00 eurot ei ole kohtu hinnangul aegunud. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et üleandja ei või saajalt saadut nõuda, kui. 1) üleandmisega täideti mittetäielik kohustu; 2) õigus nõuda kohustuse täitmis oli üleandmise hetkeks aegunud; 3) tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena ( Riigikohtu 7. juuni 2011. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34). Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 10). Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja on teinud osaühingu XXXX (pankrotis) arvelduskontole järgmised ülekanded: 19.11.2010 summas 25 000 eurot, 28.02.2011 summas 50 000 eurot ja 29.03.2011 summas168 567,00. Käesoleval juhul on hageja teinud osaühingule XXXX (pankrotis) ülekandeid olematu laenulepingu täitmiseks. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (vt selle kohta 27. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11). Samuti saab kostja tõendada, et hageja ei teinud talle mitte alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14). Seega peab käesoleval juhul kostja tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Samuti peab kostja tõendama, et hagejal oli alus osaühingule XXXX (pankrotis) rahasumma ülekandmiseks (Riigikohtu 23.jaanuari 2006.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05 , p 27) Kostja leiab, et pangakonto väljavõtetest ei ilmne, et tegu oleks laenutehingutest tulenevate kannetega. Samas ei ole kostja välja toonud ka teisi suhteid, mille alusel hageja raha osaühingule XXXX (pankrotis) üle andis. Mis puutub kostja väidetesse, et tegemist võib olla investeeringuga, mida pankrotivõlgnik ei pea tagastama, siis ei ole nimetatud väide leidnud tõendamist. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja oleks saanud pankrotivõlgniku osanikuks. Seega on hageja teinud ülekanded osaühingu XXXX (pankrotis) arveldusarvele kokku summas 243 567 eurot ilma, et hagejal oleks olnud kohustus osaühingule XXXX (pankrotis) selline summa üle kanda. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seega on kohus seisukohal, et osaühing XXXX (pankrotis) rikastunud hageja arvel summas 243 567 eurot. Hageja on juhuks kui kohus ei peaks arvestama tõenditega, mis kajastavad pooltevahelisi kokkuleppeid intressi- ja viivisemäärade osas esitanud alternatiivse arvestuse intressi- ja viivisenõude osas. Hageja on tuginenud oma alternatiivse intressi- ja viivise arvestusel sellele, et poolt vahel oli sõlmitud laenuleping ja osaühingul XXXX (pankrotis) oli kohustus laenusumma tagastada hagejale VÕS § 82 lg 3 tähenduses 1,5 aasta möödumisel laenu andmisest. Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et ei ole leidnud tõendamist hageja ja osaühingu (XXXX) pankrotis vahel laenulepingu sõlmimine ja hagejal on õigus tema poolt osaühingu XXXX (pankrotis) arveldusarvele kantud raha tagasi saada VÕS § 1028 lg 1 alusel, siis jätab kohus tähelepanuta hageja poolt esitatud alternatiivse intressi- ja viivisearvestuse. Riigikohus on leidnud, et võlausaldajal on alusetust rikastumisest tuleneva tagastusnõude korral õigus nõuda seaduses sätestatud suuruses intressi VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi alates ajast, mil kostja sai teada või pidi teada saama asjaoludest, mis annavad aluse alusetult raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi ei muutu sissenõutavaks enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue. VÕS § 1035 lg 3 p 2 rakendamise korral ei pea kostja intressi maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul kui kostja on raha tagasimaksmisega viivituses ja samal ajal vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, võib seaduses sätestatud intressi asemel nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses (Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14, p 19).

Kohus asub seisukohale, et hagejal on õigus nõuda VÕS § 1035 lg 3 p 2 alusel VÕS § 94 sätestatud suuruses intressi alates osaühingu XXXX (pankrotis) arveldusarvele alusetult rahasummade ülekandmisest. Kuivõrd kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et hageja oleks osaühingult XXXX (pankrotis) enne viimase suhtes pankrotimenetluse algatamist alusetult ülekantud rahasummade tagastamist nõudnud, siis ei ole osaühing XXXX (pankrotis) raha tagasimaksmisega olnud viivituses ning hageja ei saa viimaselt nõuda intressi VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Seadusjärgne intress 19.11.2010 hageja poolt osaühingule XXXX (pankrotis) üle kantud 25 000 eurot puhul on järgmine: 19.11.2010-30.06.2011 intressi määraga 1% aastas summas 153,43 eurot (224 päevalt tuleb tasuda intressi), 01.07.2011-31.12.2011 intressi määraga 1,25% aastas summas 157,53 eurot (184 päevalt tuleb tasuda intressi), 01.01.2012-31.12.2012 intressi määraga 1% aastas summas 250 eurot (365 päeva pealt tuleb tasuda intressi), 01.01.2013 kuni 30.06.2013 intressi määraga 0,75% aastas summas 92,98 eurot (181 päeva pealt tuleb tasuda intressi), 01.07.2013-31.12.2013 intressi määraga 0,50% aastas summas 63,01 eurot (184 päevalt tuleb intressi tasuda), 01.01.2014-30.06.2014 intressi määraga 0,25% aastas summas 30,99 (181 päevalt tuleb tasud intressi), 01.07.2014-08.08.2014 intressi määraga 0,15% aastas summas 4,01 eurot (39 päeval tuleb tasuda intress). Seega seadusjärgne intress 29.11.2010 hageja poolt osaühingule XXXX (pankrotis) üle kantud 25 000 eurot puhul on kokku 751,95 eurot. Seadusjärgne intress 28.02.2011 hageja poolt osaühingule XXXX (pankrotis) üle kantud 50 000 euro puhul on järgmine: 28.02.2011-30.06.2011 intressi määraga 1% aastas summas 168,49 eurot (123 päevalt tuleb tasuda intressi), 01.07.2011-31.12.2011 intressi määraga 1,25% aastas summas 315,07 eurot (184 päevalt tuleb tasuda intressi), 01.01.2012-31.12.2012 intressi määraga 1% aastas summas 500 eurot (365 päeva pealt tuleb tasuda intressi), 01.01.2013 kuni 30.06.2013 intressi määraga 0,75% aastas summas 185,96 eurot (181 päeva pealt tuleb tasuda intressi), 01.07.2013-31.12.2013 intressi määraga 0,50% aastas summas 126,03 eurot (184 päeva eest tuleb intressi tasuda), 01.01.2014-30.06.2014 intressi määraga 0,25% aastas summas 61,99 eurot (181 päevalt tuleb tasud intressi), 01.07.2014-08.08.2014 määraga 0,15% aastas summas 8,01 eurot (39 päevalt tuleb tasuda intress). Seega seadusjärgne intress 28.02.2011 hageja poolt osaühingule XXXX (pankrotis) üle kantud 50 000 euro puhul on kokku 1 365,55 eurot. Seadusjärgne intress 29.03.2011 hageja poolt osaühingule XXXX (pankrotis) üle kantud 168 567 euro puhul on järgmine: 29.03.2011-30.06.2011 intressi määraga 1% aastas summas 434,18 eurot (123 päevalt tuleb tasuda intressi), 01.07.2011-31.12.2011 intressi määraga 1,25% aastas summas 1062,20 eurot (184 päevalt tuleb tasuda intressi), 01.01.2012-31.12.2012 intressi määraga 1% aastas summas 1685,67 eurot (365 päevalt tuleb tasuda intressi), 01.01.2013 kuni 30.06.2013 intressi määraga 0,75% aastas summas 626,93 eurot (181 päevalt tuleb tasuda intressi), 01.07.2013-31.12.2013 intressi määraga 0,50% aastas summas 424,88 eurot (184 päevalt tuleb intressi tasuda), 01.01.2014-30.06.2014 intressi määraga 0,25% aastas summas 208,98 (181 päevalt tuleb tasud intressi), 01.07.2014-08.08.2014 intressi määraga 0,15% aastas summas 27,02 eurot (39 päevalt tuleb tasuda intress). Seega seadusjärgne intress 29.03.2011 hageja poolt osaühingule XXXX (pankrotis) üle kantud 168 567 euro puhul on kokku 4 469,86 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul põhjendatud hageja intressinõue summas 6 587,36 eurot (751,95+1 365,55 +4 469,86). Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi osaliselt ja tunnustab hageja põhinõuet osaühingu XXXX (pankrotis) panrotimenetluses summas 243 567,00 eurot ja intressinõuet 6 587,36 eurot,

kokku 250 154,39 eurot teise järgu nõudena. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude tunnustada hageja nõuet summas 169 492,61 eurot osaühingu XXXX (pankrotis) pankrotimenetluses. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind. TsMS § 132 lg 1 kohaselt mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3500 eurot, kui käesoleva paragrahvi lõikes 11 ei ole ett nähtud teisiti. TsMS § 132 lg 4 p 9 kohaselt hagihinna tähenduses loetakse mittevaralise pankrotimenetluses nõude tunnustamise nõue. Seega on tsiviilasja hinnaks 3500 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, kui suuremas ulatuses kui 50% hageja nõudest ei oleks õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta 59,61% ulatuses kostja ning 40,39 % ulatuses hageja kanda. TsMS § 177 lg 1 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks: 1) kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või 2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. TsMS § 177 lg 2 sätestab, et kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.