Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

Kostja sissetulek ei võimaldanud tal maksta üle 180 euro kuus. Kostja töötas ehitajana, tema sissetulek oli 1 400,70 eurot ja kulud 1 246,42 eurot kuus. Sissetulekut ei saanud suurendada, sest kostjal oli põhiharidus, tal ei olnud elukutset, ta ei rääkinud eesti ega inglise keelt. Maakohtu otsus

(250:30x5) ning juulis ja augustis 25 euro ulatuses (150 : 30 x 5). Hagis märgitud kulud eluasemele tekivad sõltumata sellest, mitu päeva kuus hageja kummagi vanema juures viibib, kohatasu ei sõltunud kommunaalteenuste tarbimisest. Vanematel oli erimeelsusi, milliseid riideid, jalanõusid ja mänguasju tuli hagejale osta. Kuna kostja lapse emaga (kui lapse eest vahetult hoolitseva lapsevanemaga) selliste asjade soetamises kokku ei leppinud, siis ei saanud ülalpidamiskohustust lugeda vahetult täidetuks seoses vajalike asjade soetamisega. Kostja polnud välja toonud täiendavaid asjaolusid, mis võiksid olla mõjuvaks põhjuseks põhjendamaks elatise väljamõistmist täiendavalt alla seadusjärgse määra. Kostja oli tööealine ja täieliku töövõimega, teisi ülalpeetavaid lisaks hagejale ei olnud. Vähene keeleoskus ja eriala puudumine polnud piisava sissetuleku hankimisel objektiivseteks takistusteks. Vanemal oli kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel. Vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike. Isa igakuine sissetulek oli umbes 1 400 eurot. See oli piisav ülalpidamise andmiseks. Olukorras, kus mõjuv põhjus elatise vähendamiseks puudus, ei omanud kostja igakuised kulutused tähendust. Ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei andnud alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Seetõttu ei omanud tähendust, et peretoetus 60 eurot kuus laekus emale. Vanemate majanduslik võimekus oli võrdne. Kostja andis hagejale ülalpidamist alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni järgmiselt: 27.04-30.04.21 (4 päeva) - 13,33eurot (100:30x4, pool hageja vajadustest oli 29,33 eurot (220:30x4)), mai – 100 eurot (pool hageja vajadustest 220 eurot), juuni – 150 eurot (pool hageja vajadustest 220 eurot), juuli – 175 eurot (pool hageja vajadustest 220 eurot), august – 25 eurot (pool hageja vajadustest 220 eurot), september – 41,67 eurot (pool hageja vajadustest 292 eurot), oktoober – 41,67 eurot (pool hageja vajadustest 292 eurot), november – 41,67 eurot (pool hageja vajadustest 292 eurot). Kokku olid lapse vajadused 1 785,33 eurot ja kostja andis ülalpidamist 588,34 euro ulatuses. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise perioodi eest alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni 1 447,32 eurot (1785,33-588,34+292-41,67) ning igakuise elatise 250,33 eurot (292-41,67) alates 01.12.2021 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kostja apellatsioonkaebus

mõistnud, kuidas kohus leidis, et hageja oli veenvalt põhistanud oma kulusid alates septembrist ja otsustas, et need olid mõistlikud. Hagi asjaolude kohaselt kulus hagejal raamatutele/ mänguasjade 50 eurot ja meelelahutusele 35 eurot. Kohus märkis, et polnud veenev, et hageja kulutas lasteaias käimisega täiendavalt 50 eurot. Samas pidas kohus usutavaks kulutusi raamatute ostmiseks ja meelelahutuseks. Hageja ema avaldas, et tema panus seisnes lapse kasvatamises. Eeltoodu tähendas, et lapse ema ei investeerinud hagejasse raha, kuna ta leidis, et tema panuseks oli lapse kasvatamine. Tegelikult kulus lapse ülalpidamisele 240 eurot kuus, millest 180 eurot maksis isa ja 60 eurot oli kaetud lapsetoetusega. Ema toodud andmed lapse igakuiste kulude kohta olid fiktiivsed ega vastanud lapse tegelikele kuludele. Lapse tegelikud vajadused oli väiksemad, kui väitis ema. Ema kinnitas, et ta peab poega ulaval isa rahaga. Kohus jättis selle asjaolu arvesse võtmata. Vanemad pidi ülalpidamiskohustust täitma võrdses osas. Praegu pidas hagejat rahaliselt üleval vaid kostja. Kohus oleks pidanud arvestama ka lapsetoetusega. Kostja tugines maakohtus, et hageja vajadused olid osaliselt kaetud riikliku toetusega. Selles osas tuli elatist vähendada. Kostja ei nõustunud kohtu arvestusega, et hageja viibis kostja juures 5 päeva kuus. Laps viibis alates septembrist 2021 6 päeva kuus isa juures. Samuti jäi kaebajale arusaamatuks, et kui laps elas isaga, siis mis põhjusel arvestas kohus ema esitatud toidukuluga – ema märkis summad suvaliselt. Kohus ei arvestanud, et ajal, mil laps oli isa juures, kandis isa lisaks toidukulule ka lisakulusid (nt elekter, vesi, kütus - kostja elas Lasnamäel aga hageja Männikul ning kostja ise võttis lapse kodunt ja viis koju tagasi). Hagejal oli õigus nõuda vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutas. Kohus tuvastas, et kostja andis hagejale ülalpidamist alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. See tähendas, et maakohus arvestas aprillist augustini igakuiseks kuluks 440 eurot. Samas ei võtnud kohus arvesse, et laps oli isaga 21.06-30.08.2021 paarisnädala laupäeva hommikust kuni pühapäeva õhtuni ja paaritu nädala kolmapäeva 3 tundi õhtul. Augustis oli hageja kostjaga paaris nädala reede õhtust pühapäeva õhtuni ning paaritu nädala kolmapäeva õhtul 3 tundi. See tähendas, et kostja pidas üleval nendel päevadel last täielikult. Kostja leidis, et hageja igakuised kulud moodustasid kokku 345 eurot: elukoht 40 eurot, toit 150 eurot, transport 30 eurot, tervis 20 eurot, hügieen 20 eurot, lasteaed 0 eurot, riided/jalanõud 40 eurot, raamatud/mänguasjad 30 eurot, meelelahutus 15 eurot. Alates 01.01.2022 polnud elatise suurus enam seotud miinimumpalgaga. Uue seaduse redaktsiooni kohaselt pidi kostja tasuma hagejale elatist järgmises ulatuses: Baaselatis 200 eurot, millele lisandus 43,44 eurot (3% eelmise aasta Eesti keskmisest brutopalgast) ja millest kuulus maha arvestamisele pool lapsetoetusest (30 eurot). Kuna hageja viibis kostja juures keskmiselt 6 päeva kuus (6 päeva x 7 eurot = 42 eurot), siis oli põhjendatud elatis 171,44 eurot (213,44-42). Kostja oli nõus tasuma elatist iga kuu 180 eurot. Vastustaja seisukoht

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles ta kohustus tasuma hageja ülalpidamiseks elatist 180 eurot kuus. Hageja ei ole samuti otsust vaidlustanud. Seega ei ole pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus rahuldas hagi elatise osas 180 eurot kuus. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus vaatab maakohtu otsuse läbi kaevatud ulatuses. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. TsMS § 631 lg 1 näeb ette, et apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Kaebuse kohaselt ei võtnud maakohus põhjendatud seisukohti kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes ega hinnanud kõiki tõendeid, samuti jättis kõrvale hageja esitatud väited ja tõendid. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse rikkumisi ega ebaõiget materiaalõiguse kohaldamist, mis oleks viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Asjaolu, et kostja ei ole nõus maakohtu seisukohtadega, ei anna alust väita, et maakohus oleks rikkunud menetlusõigust või kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

diskretsiooniotsust ümber hinnata ainult siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Erandina saab väiksema elatise välja mõista mõjuval põhjusel, mille peab esile tooma ja selle aluseks olevad asjaolud tõendama elatise maksmiseks kohustatud vanem. Mõjuvaks põhjuseks võib nt olla (1) vanema töövõimetus või (2) olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel alammääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps, (3) lapse väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil, samuti (4) vanema halb varaline seisund. Toodud loetelu pole lõplik, aga väiksema elatise väljamõistmise õigustamiseks esitatav asjaolu peab olema piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Mõjuva põhjuse hindamisel arvestab kohus esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p d 26–30, ja 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-21-35-16 p 20). Praegusel juhul nähtub, et kostja ei tõendanud oma vastuväiteid elatise vähendamiseks seoses asjaoluga, et hageja igakuised kulutused on väiksemad. Pelgalt etteheidete tegemine maakohtu põhjendustele ning kohtu järeldustega mittenõustumine ei anna alust asuda seisukohale, et hageja igakuised kulud oleksid alla miinimumi ja esineks alus elatise vähendamiseks. Samuti ei saa kostja vastuväidete alusel arvata, et hoopis hageja oleks pidanud põhjendama, et ta vajadused vastavad miinimumile. Ka tõendamiskoormis polnud kostjalt hagejale üle läinud. Kostja ülesanne oli tõendada elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Maakohtu järeldused olid nõuetekohaselt põhjendatud ja ringkonnakohtul puudub alus sekkuda maakohtu otsustusse. Lisaks selgitab ringkonnakohus, et mõjuvaks põhjuseks, mis lubab PKS § 102 lg 2 järgi miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista, võib mh olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve. Peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, st riiklike peretoetuste maksmine võib olla mõjuvaks põhjuseks koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Seega ei saa kohus vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist õigustatud saama hagejate emal on õigus saada lapsetoetust (Riigikohtu 28.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p-d 18–20). Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Perehüvitiste eesmärk on toetada lastega peresid ja laste kasvatamist (vt eespool viidatud tsiviilasja nr 2-16-11905, p 19), kuid sellega riik ei täida vanema eest tema ülalpidamiskohustust. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et asjaolu, et toetus 60 eurot laekub emale, ei ole praegusel juhul elatise vähendamise aluseks. Kostja hinnangul tuvastas maakohus ebaõigesti, et laps viibib isaga 5 päeva kuus, sest tegelikult viibis laps isaga 6 päeva kuus. Arvestades lapse viibimise aega isaga oli maakohus ringkonnakohtu hinnangul sisuliselt õigesti leidnud, et see teeb kokku 5 päeva kuus (4 täispäeva ja 2 poolikut päeva). Kostja tundide arvestus pole kooskõlas sisuliselt tegeliku olukorraga.

Kostja väitis kaebuses ka seda, et kui laps elab temaga, siis tekivad tal lisakulud transpordile, veele, elektrile. Maakohus leidis, et arvestades lapse elukorraldust polnud lapsel vahelduvat elukohta, st hageja elukoht oli tema ema juures. Aja eest, mil laps viibis isa juures, arvestas kohus maha toidukulud. Maakohus ei tuvastanud, et emal väheneksid mingid muud kulud lapse ülalpidamisega seoses ajaoluga, et laps viibis 5 päeval kuus isaga. Hagis märgitud kulud eluasemele tekiksid sõltumata sellest, mitu päeva kuus hageja kummagi vanema juures viibib. Kuna kostja lapse ema kui lapse eest vahetult hoolitseva lapsevanemaga muude asjade (riided, jalanõud, mänguasjad) soetamises kokku polnud leppinud, siis ei saanud ülalpidamiskohustust lugeda vahetult täidetuks seoses vajalike asjade soetamisega. Transpordikulude vähendamist konkreetse summa võrra kostja aga esile ei toonud ega tõendanud. Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei esine selliseid alused, mille alusel saaks elatise summat vähendada põhjusel, et laps viibib suhtluskorra alusel isaga. Lisaks nähtub, et maakohus arvestas otsuse tegemisel isa poolt tehtud kuludega hagejale ja arvestas isa poolt tasutud summad maha. Praegusel juhul puuduvad sellised maakohtu poolsed rikkumised, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks elatise osas, mis on mõistetud välja kuni 31.12.2021. Ka apellatsiooniastmes esitatud tõendid ei anna alust elatise suuruse muutmiseks.

keskmine brutopalk 1448 x 0,03 (3% kohustatud isiku sissetulekust) = 43,44 eurot; 43,44 eurot + baassumma 200 eurot – pool peretoetusest 30 eurot (60:2) = 213,44 eurot). Alates 01.04.2022 on baassumma 209,20 eurot. Samuti on muutunud selle kuupäeva seisuga arvestuse aluseks olev keskmine brutokuupalk, mis on 1 548 eurot. Elatise suurus alates 01.04.2022 moodustab 225,64 eurot (arvutuskäik: keskmine brutopalk 1548 x 0,03 = 46,44 eurot; 46,44 + 209,2 – 30 eurot (60:2) = 225,64 eurot). Kuivõrd maakohus mõistis elatise välja 1 447,32 eurot perioodil 27.04.2021-30.11.2021, sh sisaldas see 2021 detsembrikuu eest tasumisele kuuluvat elatist (resolutsiooni p 2.), siis selles osas jääb maakohtu otsus paika (puudutab 2021. aasta elatist). Alates 2022. aastast mõistetakse elatis välja uue korra järgi. Kostjal tuleb perioodi 01.01.2022-30.04.2022 eest maksta elatist 865,96 eurot (213,44 x 3 + 225,64) ja alates 01.05.2022 tuleb tasuda igakuist elatist 225,64 eurot. Kuivõrd elatis on seotud muutuva määraga (elatist indekseeritakse iga aasta vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4), siis tuleb elatise väljamõistmisel alates 01.01.2022 see siduda PKS § 101 alusel arvutatava summaga. Praegusel juhul vastab väljamõistetud elatis alates 2022 kehtivale miinimumile. PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, kuid see ei tähenda, et ringkonnakohus mõistab uue korra järgi elatise alates 01.12.2021. Täitmise kord on märgitakse otsuse resolutsioonis eraldi punktina. Ringkonnakohus selgitab, et kui pärast käesoleva otsuse jõustumist elatise aluseks olevad asjaolud muutuvad, siis on pooltel õigus uuesti pöörduda kohtusse elatise muutmiseks (TsMS § 459).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.