2-24-119748/10 - Võlaõigus - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

4.1.VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS §-dest 401 ja 396 tuleneb, et laenulepingu puhul peab laenusaaja tagasi maksma laenuks saadud rahasumma, krediidilepingu puhul peab krediidisaaja lisaks maksma ka krediidi kasutamise eest tasu. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Tarbijakrediidilepingutele, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning mille puhul tuleb maksta väheolulisi tasusid, kohaldatakse tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut VÕS § 407 lõikes 21 sätestatud erisustega (VÕS § 403 lg 53). Antud juhul ei tulnud lepingute puhul maksta ei intressi, haldustasu ega lepingutasu, st tasusid ei kaasnenud. Viivist ei saa pidada VÕS § 403 lg 5 3 kohaseks tasuks. Direktiivi 2008/48, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, kohaselt ei kohaldatud direktiivi krediidilepingutele, mille puhul krediiti antakse ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist (2023. a detsembris jõustunud uus tarbijakrediidi direktiiv laieneb ka sellistele laenudele). On küsitav, millises ulatuses soovis Eesti seadusandja kohaldada tarbijakrediidi regulatsiooni tasudeta laenudele. Kohus on seisukohal, et tasudeta tarbijakrediidilepingutele tuleks VÕS § 402 ja VÕS § 407 lg 21 mõttest tulenevalt siiski kohaldata tarbijakrediidilepingu vorminõudeid ning lepingueelse teabe esitamise nõudeid. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). VÕS § 410 lg 1 kohaselt VÕS § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Selle vorminõude rikkumisega kaasneb sama, tühisuse tagajärg, st VÕS § 408 lg 1. Laenulepingu alusel laenu tagasi maksmine nõude eelduseks on aga ka raha väljamaksmine laenusaajale (kui raha ei ole laenusaaja kasutusse antud, ei ole laenusaajal ka kohustust raha tagastada).

7.Menetluskulud Hageja palub hagis mõista välja kostjalt hageja kasuks menetluskulud ja väljamõistetud menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras. Hageja on menetluskulude nimekirja esitanud koos hagiavaldusega. Hageja toob välja, et menetluskuludeks on riigilõiv 455 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja lepingulise esindaja õigusabi tasu 338 eurot ilma käibemaksuta. Menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud koos hagiavaldusega. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt nr Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012.a lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 ja p 7 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja maksekäsu kiirmenetluse kulud. Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik - jurist. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli esindaja tasumäär 169 eurot tunnis (ilma käibemaksuta). Riigikohus on varem pidanud põhjendatuks tunnitasu mh 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 02.10.2013 määrus nr 32-1-93-13), aga ka nt 170 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 16.04.2021 määrus nr 2-204817, p 20). Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-10648 punktis 57 märkinud, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud (Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, p 19). Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Ringkonnakohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kohtule on teada, et tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub vajadusel käibemaks, osutavad praeguses majanduslikus olukorras kohtus esindamise teenust nii mõnedki vandeadvokaadid. Kohus on seisukohal, et ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse

osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks põhjendatud jätta täies ulatuses vastaspoole kanda. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul üle paisutatud. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120-122 eurot koos käibemaksuga sõltuvalt käibemaksu suurusest. Kuna hageja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta, on hageja põhjendatud tunnihind 100 eurot ilma käibemaksuta. Hageja on taotlenud menetluskuluna kostjalt välja mõista hagiavalduselt tasutud riigilõivu 455 eurot. Riigilõiv on tulenevalt TsMS § 133, RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 põhjendatud ja vajalik kulu. Hageja palub mõista kostjalt välja maksekäsu kiirmenetluse kulud summas 20 eurot. Tsiviilasja toimikust nähtub, et hagimenetlusele eelnenud maksekäsu kiirmenetluses esitas hageja põhivõla suurusena 2307,98 eurot, mis on suurem, kui oli laenuks antud summa. Seega ei ole hageja maksekäsu kiirmenetluses kohtule esitanud tõeseid andmeid võla suuruse kohta. Lähtudes eeltoodust ei pea kohus maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot põhjendatud ja vajalikuks. Hageja lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi hagiavalduse lisa kohaselt järgmiselt: täiendavate alusdokumentidega tutvumine, analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine, koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule 2 tundi. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega, milles kostja aktiivselt ei osalenud. Tulenevalt hageja poolt kohtule esitatud menetlusdokumentide sisust ja mahust peab kohus lepingulise esindaja õigusabitoiminguid ja ajakulu põhjendatud ja vajalikuks hageja poolt märgitud ulatuses 2 tundi. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 200 eurot ilma käibemaksuta (2 tundi × 100 eurot). Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 655 eurot, millest 455 eurot on riigilõiv ja 200 eurot on lepingulise esindaja kulu. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades, et kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb poolte menetluskulud jätta poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. 06.08.2024 esitatud hagi hind oli 3782,31 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas summas 2295,98 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 278,32 eurot ja viivisenõude põhivõlalt alates hagi esitamisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras, mis ühe aasta eest arvestatuna on 281,26 eurot. Seega kokku rahuldas kohus arvestuslikult hagi 2855,56 euro ulatuses, mis on hagi esitamisel arvestatud hagihinnast (3782,31 eurot) 75,50%. Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud 75,50% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 24,50% ulatuses hageja kanda.