2-15-113942/17 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 17.03.2014 pooled Tallinnas XXXkinnistu äriruumide üürilepingu perioodi 24.03.2014-23.03.2015 kohta. 08.07.2014 sai hageja kostja e-kirja sooviga üürilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks alates 08.01.2015. Hageja märgib, et vastavalt üürilepingule tuli teade (sh avaldus) teisele poolele edastada tähitud kirjana lepingus toodud aadressil või anda üle allkirja vastu. Kostja 08.07.2014 e-kiri ei vastanud nendele nõuetele. Kostja 08.07.2014 e-kiri edastati e-posti aadressile XXX, mis ei olnud ei hageja seadusliku esindaja ega töötaja e-post ning vastav e-kiri sai teatavaks hagejale alles 26.08.2014. Seega ei saa lugeda 08.07.2014 avaldust nõuetekohaselt esitatuks ja kättesaaduks lugeda ning leping ei lõppenud 08.01.2015. 9.12.2014 esitas kostja uue omakäeliselt vormistatud avalduse üürilepingu lõpetamiseks koos nõusolekuga tasuda pool üüri ja kommunaalteenuste hinnast kehtiva üürilepingu perioodi lõpuni. Vastav dokument anti otse üle hageja seaduslikule esindajale ning hageja leiab, et sellest hetkest hakkas jooksma 6-kuuline etteteatamistähtaeg lepingu lõpetamiseks. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud nõuda kostjalt lepingujärgseid makseid kuni lepingu sõlmimisel kokkulepitud lepingu lõppemise tähtajani 23.03.2015. Kostja jättis alates 2014.a detsembrist oma üüri ja muude lepingujärgsete maksete tasumise kohustuse täitmata. Kostja jättis tasumata lisaks 2014. a detsembrile ka 2015. a jaanuari, veebruari ja märtsi arved. Üürilepingu järgi on kostja kohustatud maksetega viivitamise korral tasuma hagejale viivist iga tasumisega viivitatud päeva eest 0,5% tasumata summast. Kostja võlgnevuse ja viivisearvestuse järgi on 11.08.2015 seisuga kostja põhivõlgnevus hagejale 1190,13 eurot ja kohustus tasuda viivist summas 981,59 eurot. Hageja on viiviste summast maha arvestanud garantiisumma 256 eurot. Hageja nõuab lisaks jooksva viivise tasumist kuni põhivõlgnevuse summani. Kostja vastuväited Kostja tunnistab 23.10.2015 esitatud vastuses hageja rahalist nõuet vaid 2014.a. detsembri eest summas 328,88 eurot. Ülejäänud hageja nõuet kostja ei tunnista. Kostja selgitab vastuses, et kostja esitas 08.07.2014 e-kirjaga avalduse üürilepingu ülesütlemiseks alates 08.01.2015. Vastav avaldus esitati e-posti aadressile XXX, mida pooled kasutasid alaliselt teadete vahetamiseks. Kostja kolis üürilepingu esemeks olevalt üüripinnalt välja 08.12.2014 ning andis hagejale valduse üle 09.12.2014. Kostja leiab, et on üürilepingu üles öelnud õiguspäraselt, kuivõrd teatas kooskõlas üürilepinguga lepingu lõpetamise soovist ette 6 kuud. Seega vabanes kostja alates 08.01.2015 üürilepingu täitmise kohustusest, mistõttu on hageja nõue põhjendamatu üüri ja kõrvalkulude osas, mis on esitatud 2014. a detsembrile järgnenud aja eest. Kostja tunnistab, et on koostanud 09.12.2014 omakäelise avalduse, milles on märgitud üürilepingu lõpetamise soov ja nõusolek tasuda pool üüri ja kommunaalteenuste hinnast kehtiva üürilepingu perioodi lõpuni. Kostja on seisukohal, et kuna üürileping oli juba 08.07.2014 ülesütlemisavaldusega kehtivalt üles öeldud, ei saanud kostja 09.12.2014 avaldusega enam uuesti üürilepingut üles öelda. Seetõttu ei saa 09.12.2014 avaldusel olla õiguslikku tähendust. Ühtlasi esitas kostja tasaarvestuse avalduse, kuivõrd kostjal on hageja vastu nõue üürilepingu sõlmimisel tasutud deposiidi tagastamiseks koos viivisenõudega. Kostja tasus üürilepingu sõlmimisel deposiidi summas 256 eurot, mida hageja ei ole kostjale tagastanud üürilepingu lõppemisel. Sellest tulenevalt on kostjal nõue hageja vastu deposiidi summas 256 eurot ja

viiviste nõudes 368,64 eurot, kokku 624,64 eurot. Seetõttu tasaarvestab kostja deposiidi tagastamise nõude koos viivisenõudega hageja nõudega võlgnevuse tasumiseks. Ülejäänud osas ei soovi kostja vastunõuet esitada. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus juhindub antud asja lahendamisel: võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 lg 1, mille kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 292 lg 1, mille järgi lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. VÕS § 195 lg 1, mille järgi lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 195 lõige 2, mille kohaselt, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. VÕS 197 lg 1, mille kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1, mille kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja poolt 08.07.2014 esitatud üürilepingu ülesütlemisavalduse alusel saab lugeda üürilepingu lõppenuks alates 08.01.2015 või mitte. Eeltoodust tulenevalt vaidlevad pooled omakorda selle üle, kas hageja esitatud tasumata lepingujärgsete maksete nõue on põhjendatud või mitte. Kostja tunnistab hageja nõuet summas 328,88 eurot. Kohus analüüsib esmalt, kas kostja poolt 08.07.2014 esitatud ülesütlemisavaldus on kehtiv.

Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 69 lg 1 sätestab, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega. VÕS § 195 lõige 2, mille kohaselt, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Üürilepingu punkti 7.6.2. järgi loetakse leping lõppenuks, kui üks pool on teatanud teisele ette 6 (kuus) kuud lepingu lõpetamise soovist. Pooled ei vaidle selle üle, et 08.07.2014 esitas kostja ülesütlemisavalduse e-posti aadressile XXX. Hageja on muu hulgas märkinud 11.08.2015 esitatud hagiavalduses, et hageja sai 08.07.2014 kostjalt e-kirja, milles sisaldus avaldus üürilepingu lõpetamiseks alates 08.01.2015. Menetluse kestel on hageja asunud väitma (tlk 66), et tegelikult sai teatavaks 08.07.2014 e-kiri hageja seaduslikule esindajale alles 26.08.2014. Kohus käsitleb vastavat seisukohta hagi muutmise taotlusena. Kostja on leidnud, et vastav hageja seisukoht ei ole põhjendatud ega asjakohane (tlk 81) ning hageja ei saa oma suva järgi tagasi võtta väidet, mida ta on selgelt väljendanud varasemalt. Kohus märgib, et TsMS § 217 lg 5 ja lg 6 alusel loetakse esindaja tehtud menetlustoiming tehtuks esindatud menetlusosalise poolt ning esindaja käitumine ja teadmine loetakse võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. TsMS § 376 lg 1 sätestab, et pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Lähtudes TsMS § 217 lg 5, lg 6 ja TsMS § 376 lg 1 ei pea kohus põhjendatuks hagi muutmist ning jätab sellest tulenevalt hageja taotluse hagi muutmiseks rahuldamata. Hageja on lisaks leidnud, et kuivõrd tegemist oli tema raamatupidaja e-postiga, kes pole tema töötaja, siis ei saa lugeda sellele e-postile saadetud teateid nõuetekohaselt edastatuks. Lisaks märgib hageja, et kostja pidanuks vastavalt üürilepingu punktile 10.2 esitama teate tähitud kirjaga või allkirja vastu üle andma ettenähtud aadressil. VÕS § 25 lg 1 sätestab, et lepingupooled on oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. Kohus loeb tõendatuks kostja poolt esitatud e-kirjavahetusega (tlk 84-85), et pooled kasutasid e-posti aadressi XXX omavahelises äritegevuses. Hageja pole muu hulgas esitanud vastuväiteid selle kohta, et eelmainitud aadressilt saadeti kostjale igakuiseid arveid. Kohus on seisukohal, et kostja ei pea aru saama, kas isik, kes e-posti aadressi XXX kaudu temaga suhtles oli hageja töötaja või muu lepingu alusel hagejale teenuseid osutav isik. Tõendatud on see, et hageja kasutas e-posti aadressi XXX oma lepingupartneriga suhtlemisel ning kostjal oli sellest tulenevalt mõistlikult võimalik eeldada, et hageja aktsepteerib suhtlemist vastava e-posti aadressi kaudu ning isikud, kes kostjaga suhtlevad, on hageja töötajad või muud volitatud isikud lepingupartneritega suhtlemiseks. VÕS 325 lg 1 kohaselt on ka seaduse järgi piisav, kui ülesütlemisavaldus on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud. TsÜS § 133 lg 1 sätestab, et kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, siis loetakse, et talle on teada asjaolud, mida teab majandus- või kutsetegevuses kasutatav isik, välja arvatud juhul, kui majandus- või kutsetegevuses

kasutatava isiku ülesanded ei hõlma sellise teabe vahendamist teda majandus- või kutsetegevuses kasutavale isikule või kui majandus- või kutsetegevuses kasutatavalt isikult ei saa sellise teabe vahendamist, arvestades tema ülesandeid majandus- või kutsetegevuses, mõistlikult oodata. Kohus on seisukohal, et TsÜS § 133 lg 1 alusel pidi hageja teadlik olema e-posti aadressile XXX laekunud teadetest, sh avaldusest üürilepingu lõpetamise kohta, sest vastava e-posti aadressi vahendusel suhtlesid pooled varasemalt ka üürilepinguga seoses. Kohtu vastavat seisukohta kinnitab iseenesest ka asjaolu, et hageja on tunnistanud hagiavalduses, et kostja 08.07.2014 e-kiri jõudis temani 08.07.2014 (tlk 21). Seoses e-kirja kättesaamise ajaga on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-123-07 punktis 12 asunud seisukohale, et e-postiga saadetud teate saab lugeda kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik võimalus teatega tutvuda. Kolleegiumi arvates on e-kiri jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Majandus- ja kutsetegevuses tuleb eeldada, et isik kontrollib e-posti vähemalt kord päevas. Seega saab majandus- ja kutsetegevuses lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse. Antud juhul on hageja hagiavalduses märkinud, et sai 08.07.2014 kirja kätte samal päeval. Üürilepingu punkt 7.6.2. ei näe sealjuures ette ülesütlemisel lisaks etteteatamistähtajale muude tingimuste esinemist (nt mõjuva põhjuse esinemist). Eeltoodu alusel saab lugeda kostja poolt 08.07.2014 edastatud e-kiri hagejale kättetoimetatuks 08.07.2014. Kohus leiab, et eeltoodut ja pooltevahelise suhtlemise praktikat arvesse võttes, tuleb asuda seisukohale, et kostja poolt 08.07.2014 saadetud ülesütlemisavaldus on kehtiv ning kooskõlas üürilepingu punktiga 7.6.2. ning üürileping lõppes sellest tulenevalt 08.01.2015. Pooled tõlgendavad erinevalt kostja poolt omakäeliselt vormistatud 09.12.2015 avaldust, milles on märgitud üürilepingu lõpetamise soov ja nõusolek tasuda pool üüri ja kommunaalteenuste hinnast kehtiva üürilepingu perioodi lõpuni. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kostja poolt oli üürileping üles öeldud 08.07.2014 avaldusega alates 08.01.205, siis ei saanud kostja teist korda lepingut üles öelda. Hageja on vastava avalduse kohta märkinud 04.11.2015 seisukohas, et ei omista mingisugust tähendust 09.12.2015 avalduses sisalduvale kostja nõusolekule tasuda pool üüri ja kommunaalteenuste kuludest, sest hageja pole sellega nõustunud. Kohus leiab, et kostja nõusolek 09.12.2015 avalduses tasuda pool üüri ja kommunaalteenuste kuludest, on käsitletav lepingu muutmise ettepanekuna, aga kuivõrd pooled selles osas kokkuleppele ei jõudnud, siis ei oma see õiguslikku tähendust. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et 09.12.2014 avaldusest ei saa hakata arvestama lepingu ülesütlemise 6kuulist etteteatamistähtaega, kuivõrd lepingu ülesütlemisavaldus oli esitatud juba 08.07.2014. Kohtu hinnangul pole eelöeldust tulenevalt vajalik kujundada seisukohta kostja 09.12.2014 avalduse tühistamise kohta. Hageja nõuab hagiavalduses arve nr 314324, nr 315020, makseteatise nr 02022015/17 ja makseteatise 02032015/17 maksmist kokku summas 1190,13 eurot (põhivõlgnevus) ja viiviseid, sh TsMS § 367 alusel nõutavad jooksvad viivised, kuni põhivõlgnevuse summani 1190,13 eurot. Eespool öeldut arvesse võttes on kohus seisukohal, et kostjal on VÕS § 271 lg 1, 292 lg 1 ja 195 lg 2 alusel kohustus tasuda lepingujärgseid tasusid kuni 08.01.2015. Sealjuures on hagejal õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 ja üürilepingu punkti 5.2. alusel viiviseid Kostja on nõustunud arve nr 314324 tasumisega summas 328,88 eurot, mis puudutab 2014. a detsembrikuud.

Üürilepingu punkti 3.5. kohaselt tasuti üür ja kommunaalkulud algava kuu eest ette. Viivise määr on vastavalt üürilepingu punktile 5.2. 0,5% tasumata summalt päevas. Üürilepingu punkti 3.2. viimase lause järgi ei mõjuta viiviste arvestamist garantiisumma arvelt võlgnevuse katmine. VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. TsÜS § 137 lg 1 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus märgib, et 01.12.2014 koostatud arve nr 314324 puudutab 2014. a detsembrikuud ning 01.01.2015 koostatud arve nr 315020 puudutab 2015.a jaanuarikuud. Kuivõrd leping lõppes 08.01.2015, siis on põhjendatud hagejal nõuda arve nr 314324 tasumist täies ulatuses ning arve nr 315020 tasumist 8 päeva ulatuses, seega summas 92,27 eurot. Arvel nr 314324 märgitud summa 328,88 eurot muutus vastavalt arvel märgitule ja üürilepingu punktile 3.5 sissenõutavaks alates 06.12.2014 ning kuni 23.02.2016 on viivitatud summa tasumisega 445 päeva. Sellest tulenevalt on viiviste summa vastava võlgnevuse osas 731,76 eurot. Arvel nr 315020 märgitud summa 92,27 eurot muutus vastavalt arvel märgitule ja üürilepingu punktile 3.5 sissenõutavaks alates 06.01.2015 ning kuni 23.02.2016 on viivitatud summa tasumisega 414 päeva. Sellest tulenevalt on viiviste summa vastava võlgnevuse osas 191 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja põhjendatud põhinõude suuruseks on 421,15 eurot ja viiviste suuruseks arvestusega kuni 23.02.2016 922,76 eurot. Hageja on hagiavalduses avaldanud, et soovib viiviste väljamõistmist kuni põhivõlgnevuse summani 1190,13 eurot. Vastava summa arvestamisel on hageja tuginenud arvetel nr 314324, nr 315020 ja makseteatistel nr 02022015/17, nr 02032015/17 näidatud võlgnevustele, kuid kohus on lugenud antud arvete puhul põhjendatud võlgnevuseks (põhinõudeks) üksnes 421,15 eurot. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud lugeda ka põhjendatud viiviste suuruseks kuni 421,15 eurot, st põhivõlgnevusega võrdses summas. Kohus kujundab hageja nõude lõpliku suuruse, sh viiviste suuruse, välja pärast kostja tasaarvestusavalduse kohta seisukoha kujundamist. Kostja on esitanud 23.10.2015 tasaarvestusavalduse hagejale üürilepingu punkti 3.1. alusel makstud garantiisumma 256 euro ja sellelt arvestatud viiviste ulatuses. Kohus märgib, et selliselt kohtumenetluse kestel esitatud tasaarvestusavalduse esitamist on Riigikohus aktsepteerinud lahendis 3-2-1-42-12 (punktis 10). VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Üürilepingu punkt 3.1. kohaselt kuulub garantiisumma 256 eurot tagastamisele pärast lepingu lõpetamist ja üüriruumi üleandmist. Pooled ei vaidle selle üle, et üüriruum anti kostja poolt üle 09.12.2014. Kohus on tuvastanud eespool, et üürileping lõppes 08.01.2015. Seega muutus garantiisumma tagastamine sissenõutavaks 09.01.2015 ning kostjal tekkis VÕS § 113 lg 1 alusel õigus nõuda viivist üürilepingu punktis 5.2 sätestatud määras, st 0,5% päevas võlgnetavalt summalt. Kostja nõuab viiviste tasumist perioodi 09.01.2015-23.10.2015 eest 368,64 eurot. Eeltoodust tulenevalt nõuab kostja tema vastu esitatud nõude tasaarvestamist 624,64 euro ulatuses.

Hageja selgitab 04.11.2015 esitatud menetlusdokumendis, et on üürilepingu punkti 5.12. alusel arvestanud garantiisumma viiviste katteks. Üürilepingu punkt 3.2. kohaselt on hagejal õigus rahuldada lepingu tingimuste rikkumise korral rahalisi nõudeid garantiisumma arvelt. Kohus märgib, et garantiisumma arvel oli põhjendatud katta seega kuni 08.01.2015 tekkinud rahalised kohustused. Eespool on kohus tuvastanud, et kostja põhivõlgnevus kuni 08.01.2015 oli 421,15 eurot. Seisuga 08.01.2015 oli viiviste võlgnevus arve nr 314324 osas 55,91 eurot (34 päeva viivituses) ja arve nr 315020 osas 1,38 eurot (3 päeva viivituses). Seega oli seisuga 08.01.2015 kostja võlgnevus põhinõude osas 421,15 eurot ja viiviste võlgnevus 57,29 eurot. Hageja on hagiavalduse lisa 11 järgi kogu garantiisumma arvestanud viiviste katteks. Kohus on seisukohal, et hagejal oli õigus enne garantiisumma tagastamise kohustuse tekkimist arvestada garantiisummast maha viivised summas 57,29 eurot. Eeltoodust tulenevalt jäi garantiisummast alles 198,71 eurot, mida oli õigus arvestada põhivõlgnevuse katteks, kuid hageja pole seda teinud. Seega tekkis hagejal 198,71 euro tagastamise kohustus alates 09.01.2015. Antud summalt kujuneb viiviste suuruseks ajaperioodi 09.01.2015-23.10.2015 osas 286,14 eurot (198,71x0,5%x288). VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega saab nimetatud sätete alusel viivist vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-43-13, p 14). Hageja pole taotlenud viiviste vähendamist. Seega on kostjal õigus tasaarvestada tema vastu esitatud nõue 484,85 euro (198,71+286,14) ulatuses. Järgnevalt kujundab kohus seisukoha hageja põhjendatud nõude, sh viiviste, suuruse osas. Kohus on seisukohal, et hageja põhinõude suuruseks tuleb lugeda 421,15 eurot. Kuivõrd kohus on arvestanud tagastamisele kuuluvast garantiisummast maha viivised summas 57,29 eurot, siis tuleb vastavas summas vähendada hageja viivise nõuet. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus hageja põhjendatud viiviste nõudeks 363,86 eurot (421,15 - 57,29). Seega on hageja põhjendatud nõude suuruseks 785,01 eurot (sh viivised summas 363,86 eurot). Seega ei ole põhjendatud rahuldada ka hageja nõuet TsMS § 367 alusel jooksvate viiviste väljamõistmise osas kuni summani 1190,13 eurot, mis lähtus asjaolust, et põhinõude suurus on 1190,13 eurot. Kuivõrd põhjendatud viiviste nõue on 363,86 eurot, siis jätab kohus rahuldamata hageja nõude viiviste osas 826,27 euro (1190,13-363,86) ulatuses. Arvestades, et kohus luges hageja põhjendatud nõude suuruseks 785,01 eurot (sh viivised 363,86 eurot) ja kostja tasaarvestusavalduses esitatud nõude suuruseks 484,85 eurot (sh viivised 286,14 eurot), siis on kohus seisukohal, et tasaarvelduse tulemusel VÕS § 197 lg 1 alusel kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 300,16 eurot (785,01 - 484,85). Lähtudes üürilepingu punktist 5.12. kuulus esmajärjekorras tasaarvestamisele viivis ja seejärel põhivõlgnevus. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.