Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. jaanuar 2016. a, Tartu
Tsiviilasja number
2-15-2555
Tsiviilasi
Paide valla (Paide Vallavalitsuse kaudu) hagi A.S., A.A., M.K. ja Õ.T. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ja Paide valla (Paide Vallavalitsuse kaudu) poolt E.T. ülalpidamiskohustuse täitmisel A.S.el, A.A.l, M.K.l ja Õ.T.il ühiselt Paide vallale (Paide Vallavalitsuse kaudu) ülalpidamiskohustuse täitmisega seotud kulude hüvitamise kohustuse tuvastamiseks
Tsiviilasja hind
2 265 euro 39 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 31. juuli 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Paide valla (Paide Vallavalitsuse kaudu) apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Paide vald (Paide Vallavalitsuse kaudu) (registrikood: 75005819); esindaja advokaat Kaarel Berg Vastustajad (kostjad): - A.S. (isikukood: XXXXXX), esindaja Mariza Lillepea - A.A. (isikukood: XXXXXXX) - M.K. (isikukood: XXXXXXX)
esindajad
- Õ.T. (isikukood: XXXXXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 31. juuli 2015.a otsus muutmata.
Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud Paide valla kanda. Menetluskuldude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Paide vald (Paide Vallavalitsuse kaudu) (hageja) esitas 17. veebruaril 2015. a hagi A.S., A.A., M.K. ja Õ.T.i (kostjad) vastu võlgnevuse, sissenõutavaks muutunud viivise ja jooksva viivise väljamõistmiseks ja hageja poolt E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmisel kostjatel ühiselt hagejale ülalpidamiskohustuse täitmisega seotud kulude hüvitamise kohustuse tuvastamiseks. Hagiavalduse kohaselt tuleb E.T. ülalpidamiskohustust tulevikus täita kostjatel. Hageja on täitnud ja täidab jätkuvalt kostjate kohustust oma ema E.T.i ülalpidamiseks. Sellest tulenevalt on hagejal käsundita asjaajamisest tulenev nõue kostjate vastu. Tulenevalt sotsiaalhoolekande seadusest (SHS) ja juhindudes Paide Vallavolikogu 30. mai 2013. a määrusest nr 20 „Hoolekandeasutusse hooldamisele suunamise ja Paide valla eelarvest hooldekandeteenuse eest maksmise kord“, otsustas hageja paigutada E.T.i alates 28. juulist 2014. a Pandivere Pansion OÜ-sse (I kd tl 18–35). Kohatasu suuruseks on 480 eurot, alates 2015. a aprillist 560 eurot kuus. E.T.i igakuisest sissetulekust, milleks on pension 329 eurot 59 senti (I kd tl 14), ei jätku kogu kohatasu tasumiseks, ülejäänud summa on igakuiselt tasunud E.T.i eest hageja (I kd tl 38– 51). Hagiavalduse esitamise seisuga on hageja tasunud E.T.i eest 1 052 eurot 87 senti. Pärast hagi esitamist suurenes hageja poolt kaetava osa määr ühes kuus (I kd tl 156–161, II kd tl 77, 82, 85) ning nõue kostjate vastu. 10. juuli 2015. a seisuga on hageja nõue kõikide kostjate vastu 2 043 eurot 44 senti ning sissenõutavaks muutunud viivis 57 eurot 45 senti, hageja palub mõista igalt kostjalt välja 510 eurot 86 senti ning viivise 14 eurot 36 senti. Hageja edastas korduvalt kostjatele ja E.T.i viiendale täisealisele lapsele K.H. nõudeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks (I kd tl 52, 57). K.H. 8. oktoobri 2014. a vastuse (I kd tl 69) kohaselt puuduvad tal vahendid ülalpidamiskohustuse täitmiseks, kuna ta elab sotsiaaltoetustest ning tal ei ole töökohta. Kostja A.S. vastuse kohaselt ei soovi ta E.T.i ülalpidamiskohustust täita, kuna E.T. hülgas ta lapseeas ning ei ole tema kasvatamises osalenud (I kd tl 56). Kostja M.K. saatis vastusena 28.
jaanuari 1968. a Rakvere Rajooni Rahvakohtu otsuse (I kd tl 63–65) ja 20. veebruari 1968. a Eesti NSV Ülemkohtu määruse asjas nr 207-II 1968 (I kd tl 66), millega lahutati E.T.i ja P.A. vaheline abielu ning jäeti M.K. P.A.a kasvatada. Ülejäänud kostjad nõuetele ei vastanud. Kostjad M.K. ja A.S. on teatanud, et E.T. pole neid üles kasvatanud, kuid seda ei saa hageja väitel käsitleda ülalpidamiskohustusest vabastamisena PKS § 103 lg 1 mõttes. Kui ülalpidamiskohustuse täitmine ei kahjusta isiku enese tavalist ülalpidamist, ei vabane ta PKS § 102 lg 1 alusel ülalpidamiskohustusest. Vaid K.H. selgitas hagejale piisavalt asjaolusid, mille põhjal võis hageja teha järelduse, et varaline seis ei võimalda tal E.T.i ees ülalpidamiskohustust täita. Kostjate varaline seis võimaldab E.T.i ülalpidamiskohustust täita. Kostjal Õ.T.il on püsiv sissetulek (2014. aasta jooksul sai kostja palgatulu XXX AS-ilt 2 908 eurot 86 senti ning Eesti Haigekassalt hüvitist 41 eurot 41 senti (I kd tl 73–74)). Kostjatel A.S.l, A.S.l ja M.K.l on kinnisvara (I kd tl 77–77, 79–81). Kostja A.S. pangakonto väljavõte kohaselt on tal ettevõtlustulu ning äriühing, kus ta on ainuosanik ja juhatuse liige, on teinud kostjale väljamakseid 8 kuu jooksul 2 000 eurot. Kui isik ei ole püsivalt maksevõimetu, on 37 eurot 60 senti kuus (150,41 / 4) ja alates aprillist 2015. a 52 eurot 51 senti kuus (210,04 / 4) jõukohane summa, mida kostjad, s.h ka need, kes väidavad, et nende ülalpidamisel on alaealine laps, suutelised kandma hoolekannet vajava pereliikme ülalpidamiseks. Puuduvad andmed, et pärast nimetatud summa igakuist tasumist saaks mõne kostja enda tavaline ülalpidamine kahjustada. Hagejal on õigustatud huvi, et kohus tuvastaks, et kui hageja jätkab E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmist, on kostjatel kohustus see hagejale hüvitada, kostjate poolse edaspidise ülalpidamiskohutuse täitmata jätmise korral saab nende kohustuse pöörata koheselt sundtäitmisele.
2.A.S. vaidles hagile vastu ning palus kohtul vabastada end PKS § 103 lg 1 p 2 alusel E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmisest, kuna õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu. E.T. hülgas A.S.e, mil viimane oli 3-aastane ning pole mitte kunagi osalenud tema kasvatamises ega andnud ühelgi viisil kostjale ülalpidamist. PKS § 103 rikkumine E.T.i poolt on tõendatud tunnistaja E.T.i ütlustega. E.T.i ja kostja isa B.S. kokkuleppe kostja ülalpidamiseks raha mittemaksmiseks on õigustühine, vanematel on võrdne kohustus lapse ülalpidamises osaleda.
3.A.S. leidis, et hagi on õigustatud, kuid nõuded ei ole piisavalt tõendatud. Kostja majanduslik seis (I kd tl 111) ei võimalda maksta hoolduskulusid. Kinnistu on ühisvara (I kd tl 109) ja peres kasvab üks alaealine laps (I kd tl 110). Kõik pangakontol kajastatud laekumised on juhusliku iseloomuga tööotsad, regulaarne, püsiv ja piisav sissetulek kostjal puudub.
4.M.K. vastuse kohaselt ainuüksi abivajaval isikul täisealiste laste olemasolu ei tähenda seda, et nad kõik on kohustatud oma abivajavat sugulast ülal pidama. Ülalpidamiskohustust ei saa panna täisealisele lapsele, keda abivajav vanem ise ei ole omal ajal ülal pidanud. Kostja oli 2-aastane, kui ema E.T. pere juurest teise mehe juurde läks ning teda isa juurde jättis. Kogu isa juures elatud aja vältel E.T. kostja vastu huvi ei tundnud, tema kasvatamises ei osalenud ning teda ülal pidada ei aidanud.
5.Õ.T. ühines kostja A.S.a seisukohaga ning ka tema majanduslik seisukord ei võimalda tal ülalpidamiskohustust täita. Õ.T.i ülalpidamisel on alaealine laps, keda ta kasvatab üksi.
MAAKOHTU LAHEND
6.Viru Maakohus jättis 31. juuli 2015. a otsusega hagi täies ulatuses rahuldamata ning kostjate menetluskulud hageja kanda. Maakohus luges tuvastatuks, et hageja on igakuiselt tasunud E.T.i hoolduslepingu eest. Haginõude arvutuslikus osas kostjad vastuväiteid ei ole esitanud. Kostjad vaidlevad nõudele vastu kahel erineval
alusel, s.o majanduslik võimetus E.T.i ülalpidamiskulude kandmiseks ning asjaolu, et E.T. ei ole kostjaid kasvatanud ja on rikkunud nende ülalpidamiskohustust. Maakohus leidis, et kostjate vastuväited on põhjendatud. Kohalikul omavalitsusel (KOV) on sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 5 lg 1 ja § 8 järgi kohustus korraldada sotsiaalhoolekannet, sh sotsiaalteenuste osutamist. Tulenevalt SHS § 45 lg 1 võib isikult võtta sotsiaalteenuste eest tasu, mille suurus oleneb teenuste mahust, maksumusest ja teenust saava isiku ning tema perekonna majanduslikust olukorrast. KOV-l tekib abi andmise kohustus SHS § 3 lg 1 p 2, 3 järgi siis, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad. KOV on kohustatud osutama isikule tasuta sotsiaalteenuseid niivõrd, kuivõrd isik ise ega teda ülal pidama kohustatud perekonnaliikmed ei suuda oma varalise seisundi tõttu seda ise teha. Tasulise sotsiaalteenuse korral võib sellise kohustuse täitmisel KOV-l tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Kui KOV on SHS § 46 lg 1 kohaselt hoolekande teenuse rahastanud, on tal õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamise selle osa, milleks nad on kohustatud, arvestades hoolekande teenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel, st et ajutiselt täidab abivajava isiku ülalpidamise kohustuse KOV, kes seadusjärgselt ülalpidamiskohustuslaselt kohustuse täitmise nõudmisel peab arvestama PKS § 102 sätestatuga. Maakohus leidis, et hageja nõue A.S.e ja M.K. vastu tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et nad tuleb lugeda vabastatuks E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmisest. Tunnistaja E.T.i ütluste kohaselt A.S.t kasvatanud B. S. ei soovinudki E.T.i poolt ülalpidamises osalemist ja seetõttu ei saa väita, et PKS § 103 lg 1 p 2 tähenduses oleks E.T. A.S.e suhtes ülalpidamiskohustust jämedalt rikkunud. E.T.il oli valmidus ja tahe oma kohustust täita. A.S. ei ole esitanud asjaolu, et hagi tema vastu tuleks jätta rahuldamata majanduslikel kaalutlustel PKS § 102 alusel. Puuduvad andmed, et M.K. isa P.A. ei oleks soovinud E.T.ilt kohtuväliselt abi. Asjaolu, et kohus poolte abielu lahutas ja ühisvara jagas ning et menetluses ei olnud elatise nõuet, ei tähenda, et E.T.il poleks olnud kohustust lapse ülalpidamises osaleda. M.K. puhul oli E.T.il kohustus (kehtiva PKS § 97 p 1, § 100 tähenduses) osaleda kostja ülalpidamises ja kuna ta seda ei ole teinud, siis on ta ülalpidamiskohustust rikkunud. Nimetatu annab aluse lugeda M.K. vabastatuks PKS § 103 tähenduses E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmisest ning jätta hagi M.K. vastu rahuldamata. PKS § 103 lg p 2 nimetatud ülalpidamiskohustuse jämedaks rikkumiseks on maakohtu hinnangul asjaolu, et E.T., ilma ühegi teadaoleva ja mõjuva põhjuseta kogu kostja alaealisuse ajal, ehk 18. a jooksul, ei tundnud huvi tema ülalpidamises osalemise vastu. Ülalpidamiskohustusest vabastamine või elatise piiramine on kohtu kaalutlusotsustus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjas esile toodud asjaolusid kogumis. Maakohus leidis, et antud juhul tuleb A.S.e ja M.K. vastu esitatud nõude puhul hinnata nii seda, kas neid tegelikult kasvatanud vanem soovis või ei soovinud E.T.i osalemist ülalpidamises, kui ka asjaolu, et kostjad ise ei saanud sellise nõude esitamist või mitteesitamist kuidagi mõjutada. Maakohus leidis, et A.S. ja M.K. ei saa vastutada selle eest, mis ajenditel neid tegelikult kasvatanud täisealised isikud omal ajal emalt elatist ei soovinud nõuda või ei saanud vastavat täitmist. Maakohus jättis hageja nõude kostjate A.S.a ja Õ.T.i vastu rahuldamata, sest neil puudub majanduslik võimekus ülalpidamiskohustust täita. A.S.a äriühinguga seotud sissetulekuks saab maksimaalselt pidada vaid 100 eurot, 2014. a majandusaasta aruande kohaselt on äriühingu kahjum 1 911 eurot, vastutustundliku äriühingu juhina on välja võtmata kasumi abil omakapital hoitud seaduses ettenähtud suuruses ning et sellest ei ole A.S. isiklikku tulu saanud. 2015. a 4,5 kuu jooksul on A.S.ale äriühingust laekunud 1 900 eurot, mis jagatuna 4,5 kuu peale teeb keskmiseks 422 eurot. Nimetatu ületab 32 euro ulatuses kehtivat miinimumpalka, mis ainuüksi ei võimalda teha järeldust kostja võimekusest tagada ema ülalpidamiskulude kandmine. Selle summa kohta on A.S. selgitanud, et sellest 1 500 eurot on
äriühingu vara, mida ta ei ole saanud kulutada endale. A.S.a ülalpidamisel on 2009. a sündinud laps. Seega eelkõige tuleb tagada alaealise lapse ülalpidamine ning seejärel, kui vahendid seda võimaldavad ja kohustuste täitmine ei raskenda kohustatud isiku enda tavapärast toimetulekut, saab makseid teostada ka abivajava täisealise sugulase ülalpidamiseks. Olukorras, kus arvutuslikult keskmisest 2015. a sissetulekust, ehk 422 eurost kuus peaks alaealise lapse ülalpidamiskulude katteks arvestama PKS § 101 kohaselt vähemalt 195 eurot, jääks A.S.a enda kulude katteks 227 eurot, mis on ilmselgelt väike summa. Hageja väide, et kostjal on kinnisvara, on iseenesest õige, kuid põhjendatud ei ole A.S.a ja tema perekonna elukohaks oleva kinnistu realiseerimine hageja nõude täitmiseks, see kahjustaks oluliselt A.S.a enda senist tavapärast ülalpidamist ning sunniks tegema kulutusi järgmise elamispinna muretsemiseks. Õ.T. ei ole majanduslikel põhjustel võimeline ülalpidamiskohustust täita. Õ.T.i sissetulek on liiga väike, et tema ainukasvatusel oleva vallaslapse ülalpidamise kõrval suudaks ta tagada ka enda toimetuleku sel määral, et mitte muutuda ise abivajavaks isikuks. Asjakohatu on hageja väide, et Õ.T.i lapsel on isa sünnitunnistusel olemas. Isegi isa poolt ülalpidamiskohustuse täitmisel oleks elatis mõeldud mitte suurendama kostja varanduslikku seisu, vaid tagama tema lapse ülalpidamist võrdselt mõlema vanema poolt. Õ.T.i keskmine palk 2014. a (I kd tl 121) oli 244 eurot kuus. Kui sellest arvata maha elamispinnaga seotud kulu keskmiselt ca 58 eurot, jääb nii Õ.T.i kui tema lapse ülalpidamiseks 186 eurot kuus, mis on ilmselgelt alla minimaalset piiri. Maakohus leidis, et PKS § 98 lg 1 kohaselt peab eelkõige saama tagatud alaealise lapse ülalpidamine piisavas ja regulaarses ulatuses ja alles seejärel, vastavate vahendite olemasolul võivad saada ülalpidamist ka abivajavad täisealised sugulased. Õ.T.il sellised vabad vahendid puuduvad. Kuivõrd maakohus jättis rahuldamata varalise nõude, jättis maakohus rahuldamata ka kostjate vastu esitatud tuvastusnõude.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus täies ulatuses, teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta kõik menetluskulud kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus sisustanud PKS § 103 lg 1 p 2 ebaõigesti. Nimetatud sättes kasutatud terminit „ülalpidamiskohustus“ tuleb sisustada kui kohustust, mida saab rahaliselt mõõta. Kuivõrd ülalpidamiskohustuse täitmise all saab arvesse võtta üksnes rahaliselt mõõdetavat panust, on asjakohatud maakohtu põhjendused E.T.i poolt laste kasvatamises mitteosalemise ja selle põhjuste kohta. Põhjus, miks kohus vabastas M.K. ülalpidamiskohustuse täitmisest PKS § 103 lg 1 p 2 alusel, on ebaselge. Maakohus ei ole selgitanud, millistele tõendite põhjal on tuvastatud, et E.T. ei olnud M.K. ülalpidamises minimaalselgi määral osalenud ning on ülalpidamiskohustust rikkunud. Maakohus ei ole kostjate A.S.a ja Õ.T.i puhul toonud välja otsuse õiguslikku alust. Kui maakohus tugines PKS § 102 lg-le 1, ei põhjendanud kohus, miks A.S. tuleb täies ulatuses ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada. E.T.i igakuine ülalpidamiskulu ühe kostja kohta oli hagiavalduse esitamise aja seisuga 37 eurot 60 senti ning alates 2015. aprillist 52 eurot 51 senti. Maakohus pidi analüüsima, kas A.S. on võimeline kogu või osa summast igakuiselt tasuma. Hageja ei nõustu maakohtu hinnanguga Õ.T.i sissetuleku suuruse kohta. Õ.T. on alates 2014. a. maikuust püsiv töökoht ning perioodil mai – november oli tema sissetulek 2 950 eurot 37 senti (vt hagiavalduse lisa 12). Selle põhjal oleks igakuine keskmine sissetulek 421 eurot 48 senti. Kostja pole väitnud, et tal antud sissetulekut enam ei ole. Maakohus on jätnud tähelepanuta E.T.i igakuise
ülalpidamiskulu suuruse ühe kostja kohta ning analüüsimata, kas Õ.T. on võimeline kogu või osa nimetatud summast igakuiselt tasuma. Õ.T.i igakuine keskmine sissetulek on vähemalt 415 eurot 57 senti, mitte 244 eurot kuus.
8.A.S. vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Hageja jätab tähelepanuta, et PKS § 100 lg 1 teise lause kohaselt võib kohustatud isik mõjuva põhjuse olemasolul nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil, s.t mitte üksnes rahaliselt.
9.A.S., M.K. ja Õ.T. vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kostjad põhjendavad oma vastuväiteid maakohtu menetluses esitatud tõendite ja vastuväidetega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
11.Hageja nõuab kostjatelt kui E.T.i lastelt hageja poolt tasutud E.T.i hoolekandeasutuse kohatasu hüvitamist ning kostjate kohustuse tuvastamist hüvitada hagejale E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmisega seotud kulud. PKS § 96 esimese lause järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. PKS § 97 p 3 järgi on ülalpidamist õigustatud saama abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Ringkonnakohtus ei ole vaidluse all E.T.i abivajadus ja see, et E.T. ei ole võimeline iseseisvalt kõiki oma ülalpidamisega seotud kulusid kandma. Hageja on paigutanud E.T.i alates 28. juulist 2014 üld-hoolekandeteenusele XXX OÜ-s, mille kohatasu suurus oli 480 eurot, alates 2015. a aprillist 560 eurot kuus. E.T.i igakuine sissetulek ei kata tema kohatasu. Hageja kui kohalik omavalitsus on SHS § 46 lg 1 alusel rahastanud E.T.i hoolekandeteenuse osutamist. Hagejal on õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud, arvestades hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel (vt Riigikohtu 17. juuni 2015. a. otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15 p.-i 14). Hagejal on nõue E.T.i hoolekandeteenuse tasu hüvitamiseks kostjate vastu siis, kui kostjad on kohustatud hagejat ülal pidama.
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud hageja nõude A.S.e vastu rahuldamata. PKS § 103 lg 1 järgi võib kohus kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel (p 1); õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu (p 2) või õigustatud isik on süüdi tahtlikus kuriteos ülalpidamist andma kohustatud isiku või tema lähikondse suhtes (p 3). Maakohus luges tunnistaja E.T.i ütluste põhjal tuvastatuks ja pooled ei vaidle selle üle, et E.T. ei maksnud raha A.S.e ülalpidamiseks alates ajast, kui ta lahkus A.S.e ja B. Saare juurest A.S.e väga varases lapseeas ning seega ei ole ta oma ülalpidamiskohustust täitnud. PKS § 100 lg 1 esimese lause järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega ning põhjendatud on apellatsioonkaebuse seisukoht, mille kohaselt ülalpidamiskohustuse täitmise all PKS § 103 lg 1 p 2 mõttes tuleb üldjuhul arvesse võtta rahaliselt mõõdetavat panust. Maakohtu põhjenduste kohaselt kinnitas A.S.e isa B. Saar korduvalt E.T.ile, et ta ei soovi A.S.e ülalpidamist. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui üks vanem on väljendanud soovimatust teiselt vanemalt toetust ühise lapse
ülalpidamiseks saada, ei tähenda ainuüksi see asjaolu, et vanema ülalpidamiskohustus oma lapse suhtes langeb ära. Maakohus ei ole ka tuvastanud E.T.i ja B. Saare kokkulepet, et E.T. annab A.S.e ülalpidamist või täidab vanemakohustusi muul viisil või seda, et E.T.i ja B. Saare vahel oleks sõlmitud kokkulepe, mis arvestab mõlema vanema soovi, elukorraldust ja lapse huve. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, mille kohaselt E.T. ei ole rikkunud A.S.e ülalpidamiskohustust. PKS § 103 lg 1 annab kohtule võimaluse kohustatud isikut ülalpidamiskohustuste täitmisest vabastada juhul, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda. Ringkonnakohus on seisukohal, et A.S.elt oleks E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmist nõuda äärmiselt ebaõiglane. Asjas puudub vaidlus selle üle, et E.T. jättis A.S.e alates tema väikelapseeast A.S.e isa B. S. kasvatada. A.S.e kinnitusel ei ole tal oma emaga sellest ajast suhelnud ning ta ei ole suhelnud ka oma poolõdedevendadega. Maakohus leidis õigesti, et asjas esitatu põhjal kogumis saab asuda seisukohale, et A.S.elt ei ole põhjendatud nõuda E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmist. E.T. ei ole osalenud A.S.e kasvatamisel, ta ei tundnud huvi A.S.e arengu vastu ning ta ei täitnud A.S.e ülalpidamiskohustust, tal puudus lisaks igasugune kontakt A.S.ega alates A.S.e väga varajasest lapseeast. Üldjuhul piirab lapse vanem oma elukorraldust viisil, mis arvestab lapse vajadusi. Ema kohustuste hulka kuulub oma lapse eest hoolitseda, saada osa tema arengust ja tagada lapsele teadmine, et vanem on lapse jaoks olemas. E.T. on vanema kohustusi A.S.e suhtes rikkunud määral, mis toob kaasa lapse ülalpidamiskohustuse äralangemise oma vanema suhtes PKS § 103 lg 1 alusel põhjusel, et A.S.elt oleks E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmist nõuda äärmiselt ebaõiglane.
13.Maakohus on jätnud hageja nõude M.K. vastu õigesti rahuldamata. E.T. lahkus M.K. juurest siis, kui M K. oli kahe aastane ja ta ei ole hiljem M.K. elus ja arengus osalenud. M.K. väitel kohtus ta E.T.iga pärast 1965. aastat vaid ühel korral (tl. 118), kui E.T. soovis M.K. sünnitunnistust pensioni vormistamiseks. E.T. on jätnud täitmata kõik vanemakohustused, ta ei ole M.K. eest hoolitsenud. M.K. vabastamine E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmisest PKS § 103 lg 1 alusel on põhjendatud. M.K. on kogu menetluse kestel väitnud, et tema ema ei ole tema ülalpidamises osalenud. Hageja ei ole menetluses M.K. seisukohtadele vastuväiteid esitanud. Apellatsioonkaebuse väited TsMS § 436 lg 2 rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Maakohus ei ole tuginenud oma otsusest M.K. suhtes üksnes PKS § 103 lg-le 2. PKS § 103 lg 1 alusel on ülalpidamiskohustusest vabastamine kohtu diskretsiooniotsus, kohus on tuginenud asjas esitatu kogumile (maakohtu otsuse p 3.4.3.1.).
14.Maakohus on õigesti leidnud, A.S. vabaneb E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmisest. Ekslik on apellatsioonkaebuses toodud väide, mille kohaselt kohus jättis analüüsimata, kas A.S. on võimeline osaliselt temale langevast ülalpidamisest igakuiselt tasuma. PKS § 102 lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustades enese tavalist ülalpidamist. Maakohus on hinnanud A.S.a sissetulekut, temale kuuluvat vara ja arvestanud asjaoluga, et A.S.a ülalpidamisel on alaealine laps. Maakohus selgitas, et ka hageja 4,5 kuu sissetulekust (kokku 1900 eurot, kuu keskmiseks sissetulekuks 422 eurot) moodustab osa äriühingu vara, seega ei pruugi A.S.a sissetulek igakuiselt olla ka 422 eurot. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja ja tema perekonna elukohaks oleva kinnisasja võõrandamine E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmiseks kahjustab A.S.a tavapärast elukorraldust.
15.Maakohus on jätnud õigesti hageja nõude Õ.T.i vastu rahuldamata. Isegi juhul, kui lähtuda apellatsioonkaebuses toodud Õ.T.i 421 euro 48 sendi suurusest kuusissetulekust, ei ole vaidluse all, et Õ.T.i ainuülalpidamisel on tema alaealine laps. Hageja väited selle kohta, et hoolimata alaealisest lapsest on Õ.T.il ülalpidamiskohustus enda ema suhtes (I kd, tl. 153), ei vasta perekonnaõiguse põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse regulatsioonile. PKS § 98 lg 1 järgi eelistatakse juhul, kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, alaealist last teistele lastele, lapsi kaugema astme alanejatele sugulastele, alanejat sugulast ülenejale sugulasele ning ülenejate sugulaste puhul lähema astme sugulast kaugema astme sugulasele. Hageja väited lapse isa suhtes nõude esitamata jätmise suhtes (I kd, tl 153) ei ole
asjakohased. Õ.T.i sissetulek ei võimalda ka juhul, kui lähtuda hageja esitatust E.T.i suhtes ülalpidamiskohustuse täitmist.
16.Ringkonnakohus märgib, et ülalpidamise saamiseks tulevikus PKS § 97 p. 3 alusel ei ole hageja tuvastusnõue õiguslikult põhjendatud. Hageja ei ole E.T.i seaduslik esindaja, samuti ei ole tulevikus tekkivate kulutuste suurus teada. Juhul, kui muutub ülalpidamist andma kohustatud isiku varaline seisukord, ja tal tekib vara, mille arvelt saaks ta täita ülalpidamiskohustust, saab hageja TsMS §-s 459 sätestatud tingimustel esitada kostjate vastu uue nõude.
17.Maakohus ei ole otsuses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.