2-20-14139/51 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Menetlusabi taotlemise kord Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt on hageja kostja ja hageja seadusliku esindaja laps, kes elab koos hageja seadusliku esindajaga. Kostja hagejale elatist ei tasu. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks igakuise elatise miinimummääras alates 28.09.2020, s.o alates hagiavalduse esitamisest, kuni hageja täisealiseks saamiseni ja elatise võlgnevuse perioodi 28.09.2019-27.09.2020 eest summas 3435.80 eurot. Elatis tuleb kanda hageja seadusliku esindaja O. F. arvelduskontole nr xxxx Xxxx AS-is. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 2043.06 eurot koos käibemaksuga. Kostja vastuväited Kostja tunnistab osaliselt hageja nõuet, kuid elatise võlgnevus puudub, kuna kostja on hagejat vabatahtlikult ülal pidanud. Kostja on katnud jooksvalt hageja kulusid vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel. Hageja viibib vanematevahelise suhtluskorra kokkuleppe kohaselt 50% ajast isaga ja 50% ajast emaga. Kostja on ostnud hagejale vajalikke asju, sh riideid, jalanõusid, jalgratta. Kostja leiab, et hageja vajadused on väiksemad kui kahekordne miinimumelatise määr, lisaks on hageja vajadused osaliselt kaetud peretoetusega. Tagasiulatuv elatise nõue ei ole põhjendatud, kuna hageja ei ole kostjalt ajavahemikul 28.09.2019-27.09.2020 elatise tasumist nõudnud. Kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine laps, kes elab koos oma emaga ning kellele kostja maksab elatist 292.00 eurot kuus. Kostja töövõimet ei ole piiratud, kuid kostja on hetkel töötu. Kostja on 16.02.2021 istungil teatanud, et 2020. aasta juulis esialgse õiguskaitse korras määratud suhtluskord ei kehti. Kostja on nõustunud tasuma elatist 200.00 eurot kuus alates 2021. aasta jaanuarist. Kostja palub jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused I Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 236 lg 2 kohaselt, kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa tõendit ise esitada, võib ta taotleda kohtult tõendite kogumist. Tõendite kogumine on kohtu tegevus menetluses tõendite kättesaadavaks tegemiseks ja nende uurimise võimaldamiseks. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui: 1) tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune; 2) asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Kostja on esitanud taotluse kohustada hagejat esitama oma sissetulekuid kajastavad pangakontode väljavõtted perioodil 28.09.2019-27.09.2020. Kostja ei ole esitatud taotlust põhistanud. Kuna

hageja on alaealine ning käesoleva tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et hagejal oleks sissetulekuid, ei pea kohus põhjendatuks koguda tõendeid hageja sissetulekute kohta. Eelnevast tulenevalt jätab kohus rahuldamata kostja 16.03.2021 taotluse kohustada hagejat esitama oma sissetulekuid kajastavad pangakontode väljavõtted perioodil 28.09.201927.09.2020. II Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. PKS § 99 lg 1 järgi ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. PKS § 99 lg 2 järgi ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 100 lg 2 järgi alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. PKS § 101 lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 101 lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatisesumma suuruse arvutamise alused. Vabariigi Valitsuse 13.12.2018 määruse nr 117 alusel on alates 01.01.2019 töötasu alammäär 540.00 eurot kuus, millest 1⁄2 on 270.00 eurot. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 alusel on alates 01.01.2020 töötasu alammäär 584.00 eurot kuus, millest 1⁄2 on 292.00 eurot. Vaidlust ei ole selles, et hageja seaduslikul esindajal ja kostjal on ühine 6-aastane tütar, kes elab ema juures, et vanemad peavad ühiselt last ülal pidama. Pooled vaidlevad elatusraha suuruse üle. Kohus leiab, et lähtuda tuleb eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid ning seejärel vanemate varalisest seisundist. Nende koosmõjus saab otsustada elatise suuruse üle. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millel tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuna hageja on esitanud nõude PKS § 101 lg 1 sätestatud määras, siis hagejal ei ole vaja tõendada vajaduste olemasolu miinimumnõude korral. Kostja on viidanud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi uuringule lapse vajaduspõhise miinimumelatise kohta, milles leiti, et uus miinimumelatis 2019. aasta lõpu seisuga oleks uuringu kohaselt 343:2=172 eurot, millest tulenevalt on hageja vajadused kostja hinnangul vähem kui kahekordne miinimumelatis (tl 42). Kostja aga ei ole toonud esile ega esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja vajadused oleksid vähem kui kahekordne miinimumelatis. Eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning hageja ise ei pea miinimumelatise nõudmisel enda vajadusi tõendama (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Järgnevalt kohus kontrollib, kas on alust välja mõista hagejale elatis alla miinimummäära. PKS § 102 lg 1 alusel vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 järgi vanemad ei vabane PKS § 102 lg 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muuhulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja on töövõimeline isik. Kostja kinnitas, et tema töövõimet ei ole piiratud, kuid ta on töötu ning oli Töötukassas arvel 2020. aasta novembrini (tl 31 pöördel, tl 42). Kohtu kogutud Maksu- ja Tolliameti 22.04.2021 tõendist ning konto väljavõtetest nähtuvalt on kostja saanud hüvitist Eesti Töötukassalt kuni 2020. aasta detsembrini (tl 93 pöördel, tl 113-142). Kostja vabastati kinnipidamisasutusest 13.04.2021 (tl 57), seega on kostjal kohtu hinnangul võimalik sissetulekut teenida ning kostja ei ole vastupidist tõendanud. Riigikohus on oma 24.10.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 selgitanud, et vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Kostja on toonud esile, et tal on teine alaealine laps, kellele maksab elatist 292.00 eurot (vt tl 31 pöördel), millest samuti nähtub kostja võimekus elatist tasuda. Lisaks on kostja teinud ettepaneku elatise tasumiseks summas 200.00 eurot kuus alates 2021. aasta jaanuarist (tl 32). Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud vähendada elatist alla miinimummäära ka põhjusel, et hageja vajadused on osaliselt kaetud peretoetusega. Kohus selgitab, et ainuüksi riikliku peretoetuse maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada, vaid riiklike peretoetuste maksmine võib olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28). Antud juhul aga pole tõendatud muude asjaolude esinemine elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära. Arvestades kõike eelnevat leiab kohus, et puuduvad mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Ainuüksi asjaolu, et kostja sissetulek ei pruugi olla piisav nõustavas määras elatise tasumiseks, ei anna alust elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva. Vanemal on aga kohustus hoolitseda selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal. Kohus leiab, et kostjal puuduvad mõjuvad põhjused elatise tasumiseks alla miinimummäära. Järgnevalt annab kohus hinnangu kostja väidetele, et kostja annab hagejale elatist vahetult. Kostja on menetluses tuginenud asjaolule, et on hagejat vahetult üleval pidanud, mille tõttu tal ei ole vaja täiendavalt elatist tasuda ning puudub ka elatise võlgnevus. Kostja on esitanud eelneva tõendamiseks kohtule hageja seadusliku esindaja ja kostja vahel 09.04.2020 sõlmitud suhtluskorra kokkuleppe, mille kohaselt hageja viibib iga paaris nädala reede kella 18.00 kuni esmaspäeva hommikuni kostja juures ning sama skeemi järgi paaritul nädalal hageja seadusliku esindaja juures ning paaritul nädalal viibib hageja esmaspäevast reedeni kostja juures ja sama skeemi järgi paaris nädalal hageja seadusliku esindaja juures (tl 44-45). Nimetatud kokkuleppe kohaselt oli hagejal sisuliselt vahelduv elukoht, hageja viibis kummagi vanema juures võrdse aja ning vanemad kandsid võrdses osas hageja kulusid. Kostja on esile toonud, et nimetatud vanematevaheline suhtluskorra kokkulepe kehtis kuni 2020. aasta juuni alguseni (vt nt tl 31, tl 41 pöördel). Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt esitas kostja 24.06.2020 Harju Maakohtule avalduse hagejaga suhtluskorra kindlaksmääramiseks, millest nähtub samuti, et vanematevaheline kokkulepe ei toimi ning kostja soovis uue korra määramist. Tsiviilasjas nr 2-20-9193 rakendas kohus 02.07.2020 määrusega esialgset õiguskaitset ja määras ajutise suhtluskorra, mille kohaselt hageja viibib iga paarisnädala reede õhtust pühapäeva õhtuni kostja juures ning nädala keskel teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval kella 17.00 kuni 21.00 kostjaga. Tsiviilasi nr 2-20-9193 liideti tsiviilasjaga nr 2-20-8383, mille menetluses rakendas kohus 03.12.2020 määrusega esialgset õiguskaitset ja määras uue ajutise suhtluskorra, mille kohaselt kostja suhtleb hagejaga esimesed kolm nädalat 1 tund nädalas perelepitaja juuresolekul ning seejärel iga kolmapäev 1 tund

perelepitaja juuresolekul ning iga reede kella 17.30 kuni 19.30 avalikus kohas kolmanda isiku juuresolekul. Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt on tsiviilasjas nr 2-20-8383 menetlus pooleli. Kohus on kostjale selgitanud (vt nt tl 32 pöördel), et kostjal tuleb esile tuua ja tõendada, kuidas ta on hagejat üleval pidanud. Kostja nimetatut teinud ei ole. Kohtule teadaolevalt on kohus küll määranud ajutise suhtluskorra hageja ja kostja suhtlemise korraldamiseks, kuid suhtluse määra arvestades ei saa lugeda, et hagejal oleks vahelduv elukoht ning hageja ei viibi olulist osa ajast kostja juures, millest tulenevalt ei ole põhjendatud eeldada, et kostja kannab hageja kulud vahetult. Riigikohus on seisukohal, et elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13; 03.06.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 11). Kuna kostja ei ole tõendanud hageja ülalpidamist hagejaga suhtlemisel ning suhtlus toimub esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse kohaselt väikeses ulatuses, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud vähendada elatist alla miinimummäära. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista igakuine elatis 1⁄2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras alates 28.09.2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hageja nõuab tagasiulatuvat elatist ajavahemiku 28.09.2019-27.09.2020 eest summas 3435.80 eurot, s.o tolleaegses miinimummääras. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole ajavahemikul 28.09.2019-27.09.2020 hagejale elatist tasunud. Küll aga leiab kostja, et tal võlgnevust ei ole, kuna on elatise tasunud vahetult. Lisaks ei ole kostja hinnangul hagejal õigus elatist tagasiulatuvalt nõuda, kuna hageja ei ole perioodil 28.09.2019-27.09.2020 kostjalt elatise tasumist nõudnud. Riigikohus on asunud seisukohale, et see, kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, ei tähenda, et ta kaotab tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (vt Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20). Eelnevat arvestades asub kohus seisukohale, et hagejal on õigus elatist tagasiulatuvalt nõuda, kuna kostja ei ole tõendanud elatise tasumist ega asjaolu, et pooltel oleks olnud elatise tasumise osas muu kokkulepe. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-18-6491 12.05.2021 otsuse punktis 14 leidnud, et ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades saab lähtuda kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorrast, mitte vaid sellest, kui palju aega viibis kostja lastega tegelikult koos, kuna vaid tegelikult koosviibitud ajast juhindumine raskendab laste ülalpidamisega seotud vaidluste lahendamist, luues täiendava tõendamiskoormise. Teisalt pisendab selline lähenemine vanemate kokkuleppel või kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorra tähendust, võimaldades vanemal suhtluskorrast ühepoolselt kõrvale kalduda ning selle kaudu omakorda mõjutada teisel vanemal rahaliste kohustuste tekkimist ja suurust. Selles asjas on kostja tuginenud asjaolule, et kostja ja hageja seadusliku esindaja vahel oli suhtluskorra kokkulepe, mille kohaselt laps viibis mõlema vanemaga võrdse aja, see tähendab, et lapsel oli sisuliselt vahelduv elukoht. Hageja on küll esitanud nimetatud asjaolu osas vastuväite ja toonud välja, et suhtluskord ei toiminud, kuid kohtu hinnangul tuleb riigikohtu seisukohta arvesse võttes lugeda tõendatuks, et vanematevahelise kokkuleppe kohaselt oli hagejal vahelduv elukoht. Kuna vanemad sõlmisid suhtluskorra kokkuleppe 09.04.2020 (tl 44-45) ning kostja on teatanud, et