Kitman Thulema AS hagi OÜ ATI Profiil vastu 5286,70 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.12.2013 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
10 084,57 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ ATI Profiil apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Kitman Thulema AS (registrikood 12715827, asukoht Tallinn, õiguseellane Kitman Thulema AS, registrikood 10093994), lepinguline esindaja vandeadvokaat Karmen Turk Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): OÜ ATI Profiil (registrikood 10681946, asukoht Haapsalu), lepinguline esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts
Kohtuistungi toimumise aeg
24.11.2015
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja vandeadvokaat Karmen Turk ja kostja esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 19.12.2013 otsus jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuses toodud täpsustusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.
Ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetluses kantud menetluskulud jätta OÜ ATI Profiil kanda.
1(17)
Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.05.07.2013 esitas Kitman Thulema AS (hageja) maakohtule OÜ ATI Profiil (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 5286,70 eurot ja viivise 0,2% päevas põhivõlalt konkreetse summana kohtuotsuse tegemise päeva seisuga ja edasi protsendina põhinõudest.
2.Pooled sõlmisid 14.10.2003 elektrivarustuse lepingu nr 79, mille kohaselt müüs hageja kostjale elektrienergiat kuni 450 000 kWh aastas objektile Tallinnas Kesk-Sõjamäe 3d. 19.12.2003 sõlmitud lepinguga omandas kostja hagejalt nimetatud kinnistu ning kinnistule seati hageja kasuks isiklik kasutusõigus elektrivõrgu majandamiseks. Isiklik kasutusõigus seati tähtajatult ja tasuta kuni 01.01.2009 ning tasu maksmise kohustusega alates 01.01.2009 asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 154 kohaselt. 27.12.2012 teatas hageja kostjale, et hageja ja OÜ Elektrilevi kokkuleppe alusel osutab hageja kostjale võrguteenust ning müüb vajamineva elektrienergia, kuni OÜ Elektrilevi hagejale kuuluva võrgu üle võtab, hinnanguliselt 01.06.2013. Hageja osutatava võrguteenuse tasuks alates 01.01.2013 oli 66,90 eurot mWh kohta ja elektrienergia hinnaks 53,90 eurot mWh kohta. Kostja hindadele vastuväidet ei esitanud.
3.Hageja esitas elektri ja võrguteenuse eest kostjale arved, mille suurus oli kokku 5286,70 eurot, mida kostja ei tasunud. 03.06.2013 esitas kostja hagejale arve 20 352 eurot isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rendi eest ajavahemikul 01.01.2009 kuni 01.06.2013. 04.06.2013 teatas hageja kostjale, et katkestab võrguteenuse vahendamise, kui kostja ei tasu võlgnevust hiljemalt 07.06.2013.
4.Hageja ja kostja vahel ei olnud müügilepingut, vaid võrguteenuse ja elektrimüügi vahendamise teenuse suhe. Hageja ei vasta võrguteenuse osutaja tunnustele, mistõttu ei ole hageja võrguteenuse osutaja ega elektrimüüja. Hageja on lepingust nr 79 tuleneva kohustuse täitnud ja kostja on teenuse saanud. Kostja jättis arved tasumata alates hetkest, mil ta sõlmis lepingu OÜ-ga Elektrilevi. Kostja väited elektri hindade tõusu tühisuse kohta on alusetud. Hageja ostis elektri etteulatuvalt iga kuu nii enda kui ka kõigi alltarbijate jaoks. Võrgu ülalhoidmisega kaasnevaid kulusid tuli kanda alltarbijatel kuni alternatiivse võrgu valmimiseni. Kostja väited mõõteseadmete taatlemata jätmise kohta on otsitud ja pahatahtlikud, sest kostja ei ole kümne aasta jooksul vastuväiteid esitanud. Kostja ei saa nõuet tasaarvestada, kuna hagejal on kostja vastunõuetele vastuväited. Kostja isikliku kasutusõiguse tasu nõue on aegunud.
2(17)
Kostjal ei ole alust tasu nõuda või oleks tasu maksimaalselt 50 eurot. Pooltel ei ole kokkulepet ruumide rentimiseks. Kostja kahjunõuded on alusetud ja tõendamata. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu. Hagiavaldusest ei nähtu teenuse osutamise ulatust. Elektrivarustuse leping on müügileping. Hageja on võrguteenuse osutaja ja müüja elektrituruseaduse (ELTS) tähenduses. Hageja pidi elektrienergia tasud kooskõlastama Konkurentsiametiga. Kooskõlastamata tasud on vastuolus seadusega ning tehing on tühine. Hageja mõõteseadmed on taatlemata ja ebatäpsed. Lepingu nr 79 punkt 4.2 on tühine tüüptingimus, mistõttu on viivis ebamõistlikult suur ja viivisearvestus ebaõige. Kostjal on hageja vastu järgmised vastunõuded: isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rent 20 352 eurot; kasvav kahjunõue veeteenuse lepingu rikkumise tõttu 3508,32 eurot; hoone osade kasutuseeliste kaotamisest tekkinud kahju 1600 eurot ja kahju 1012,32 eurot, mis on tekkinud uue ja vana teenusehinna vahena, kuna hageja ei ole alates 2013. aastast nõutud hinda Konkurentsiametiga kooskõlastanud. Hageja nõuded on lõppenud tasaarvestuse tulemusena. Kostja kasutab VÕS §-s 110 sätestatud kinnipidamisõigust. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus 19.12.2013 otsusega rahuldas hagi osaliselt, mõistis välja kostjalt hageja kasuks põhinõude 5270,75 eurot ja viivise 2467,06 eurot ja alates kohtuotsuse tegemisest 0,2% päevas põhinõudelt. Maakohus jättis menetluskulud 97% osas kostja kanda ja 3% osas hageja enda kanda.
7.Leping nr 79 on müügileping. Ükski lepingu säte ei nimeta vahendamise teenuse osutamist ning hageja osutas võrguteenust ja müüs elektrienergiat enda kehtestatud hindade alusel. Hageja on võrguettevõtja ja elektrienergia müüja ELTS-i tähenduses. Võrguteenuse osutamine ja elektrienergia müük on faktiliste asjaolude küsimus.
8.Võrguteenuse tasu ja elektrimüügi hindade kooskõlastamata jätmine ning tegevusloa puudumine ei toonud kaasa tehingu tühisust. ELTS-is on sätestatud riikliku järelevalve regulatsioon juhuks, kui ELTS-is sätestatud nõudeid rikutakse. Vaidlusaluses piirkonnas puudus tegevusloaga võrguteenuse osutajal võrk teenuse osutamiseks. Kui hageja ei oleks jätkanud kokkuleppel põhivõrguettevõttega teenuse osutamist, oleks kostja jäänud 01.01.2013 elektrita. Kostja aktsepteeris, et hageja osutas võrguteenust ja müüs elektrienergiat tegevuslubasid omamata ja hindasid Konkurentsiametiga kooskõlastamata. Kostja ei esitanud vastuväiteid teenuste hindadele, mis on käsitatav nõustumusena. Kostja ei tõendanud, et hageja kehtestatud võrguteenuse hind ja elektrienergia müügi hind olid ebaproportsionaalselt kõrged võrreldes vabaturul kujunenud hindadega. Hageja ei rikkunud kehtestatud hinnad kostja õigusi üksnes seetõttu, et need olid Konkurentsiametiga kooskõlastamata ning peaksid tooma kaasa tehingu tühisuse. Teenuse hinna tõus oli põhjendatud, sest hageja ostis elektri etteulatuvalt ning alltarbijatel tuli kanda võrgu ülalhoidmisega kaasnevaid kulusid.
9.Tarbitud elektri koguseks tuleb lugeda hageja arvetel näidatud kogused. Lepingu nr 79 kohaselt müüs hageja kostjale elektrienergiat 450 000 kWh aastas, seega keskmiseks tarbimise koguseks ühes kuus on 37 500 kWh. Nähtuvalt hageja esitatud arvetest oli tarbitud elektrienergia kogus kuus väiksem, kui aasta jooksul kuu keskmine oleks võinud olla. Kostjal oli kohustus tasuda elektrienergia eest hageja esitatud arvete alusel. Kostjal oli võimalus arvestite näite fikseerida ning seeläbi tõendada, et tarbitud
3(17)
elektrienergia kogused ei vasta tegelikkusele. Kostja ei ole väitnud, et arvetel kajastatud elektri kogused olid võrreldes varasemaga oluliselt suuremad. Kostja vastuväited tarbitud elektrienergia koguse tõendamatuse ja arvesti taatlemata jätmise kohta on otsitud ja hea usu põhimõttega vastuolus. Seega tuleb arved võrguteenuse ja elektrienergia eest tasuda. Põhjendamatu on vee- ja kanalisatsiooni eest esitatud arve 15,95 eurot. Selles osas jääb hagi rahuldamata.
10.Lepingu punkt 4.2 ei ole tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõistes. Isegi juhul kui tegemist oleks tüüptingimusega, ei oleks see tühine. Asjaolu, et viivisemäär oli seadusjärgsest viivisemäärast ca 8,6 korda kõrgem, ei tähenda, et viivis on ebamõistlikult suur. Hageja viivisearvestus on aga ebaõige. Viivise suuruseks alates arvete sissenõutavaks muutumisest on kokku 2467,06 eurot. Viivise vähendamiseks puudub alus.
11.Kostja vastunõue isikliku kasutusõiguse tasu osas on aegunud perioodi 01.01.2009 kuni 31.12.2009 kohta. Ülejäänud tasunõue ei ole aegunud. Lepingu punktist 6.8 tulenes, et tasu maksmise kohustus oli seotud tasu tekkimise ajal kehtinud AÕSRS §ga 154, kuna sellisel juhul on tasu paindlik vastavalt ajas muutuvatele majanduslikele näitajatele. Kostja esitas väära arvestuskäigu ajavahemikul kuni 16.04.2012 tekkinud tasunõude kohta, nõudes isikliku kasutusõiguse tasu lähtuvalt enda arvates õiglasest hüvitisest. Kostjal on nimetatud perioodi eest õigus tasu saada sel ajal kehtinud AÕSRS §-s 154 sätestatud ulatuses ning pärast 17.04.2012 mõistlikus ulatuses. Kuna kostja ei ole arvutanud tasunõuet kehtinud seaduse järgi, puudub alus tasaarvestada kostja tasunõuet hageja nõudega. Tasunõue ning selle aluseks olevad määrad ei ole selged. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis võimaldaksid õiglase tasu suurust kindlaks määrata. Tõendatud ei ole poolte kokkulepe alajaama ruumide rentimise kohta.
12.Kuna kohtule ei ole esitatud poolte vahel sõlmitud veeteenuse osutamise lepingut, ei ole võimalik hinnata, millised olid poolte kohustused ja millist kohustust on hageja väidetavalt rikkunud. Seega on veeteenuse lepingu rikkumisega kostjale kahju tekkimine tõendamata. OÜ Multilift UV tehtud tööde akt ei tõenda sellel näidatud veesüsteemi ehitust, sellel näidatud ulatuses tarbevee tarnimist ja kasutatud vee utiliseerimist. Tegemist on ebausaldusväärse tõendiga, kuna OÜ Multilift UV tegevusalad ei ühti nende veemajanduse teenustega, mida isik väidetavalt kostjale osutas. Äriregistri teabesüsteemist nähtub, et kostja juhatuse liige ning osanik Ivar Viira on ka OÜ Multilift UV juhatuse liige ja osanik. Vastunõuet, mis puudutas saamata jäänud tulu ja tekkinud kahju, ei pidanud kohus samuti põhjendatuks, mistõttu ei saa seda tasaarvestada.
13.Kostja ei ole tõendanud, millises ulatuses on tal hageja seadmete viibimise tõttu kostja hoonetes kasutuseelis ära langenud ning milline on nende seadmete tegelik mõju kostja kinnistule.
14.Kuna hageja 2013. aastal kehtestatud hinnad ei olnud tühised ning hageja oli õigustatud teenuse hindu tõstma, puudub alus väita, et hageja oleks õigusvastase tegevusega kostjale hindade vahest tulenevalt kahju põhjustanud.
15.Kinnipidamisõiguse eeldused ei ole täidetud, kuna pole tõendatud, et kostjal oleks hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõue
4(17)
Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
16.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
17.Maakohus on oluliselt rikkunud eelmenetluse nõudeid. Maakohus on jätnud kostja vastunõude aluseks olevad argumendid ja tõendid olulises osas analüüsimata ning tõenditest nähtuvad faktilised asjaolud tuvastamata. Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lg 8 ja § 436 lg 1. Maakohus on rikkunud TsMS §-dest 348, 351 ja 392 tulenevat selgitamiskohustust, tehes mitmes olulises küsimuses üllatusliku otsuse. Kostja on palunud kohtult selgitamiskohustuse täitmist, kuid kohus eelmenetluse käigus kostjale mingeid etteheiteid ei teinud, samuti ei viidanud, et kostjal tuleks mõnes küsimuses täiendavalt täita tõendamiskoormist. Maakohus on selgitamiskohustust rikkunud järgmistes küsimustes: - hageja poolt veeteenuse osutamine ja vastava lepingulise suhte olemasolu ei ole tõendatud (kohtuotsuse p 24); - kostja pole suutnud tõendada kulude tekkimist seoses alternatiivse veesüsteemi ehitusega, kostja esitatud tõend on ebausaldusväärne (kohtuotsuse p 24); - kostja pole suutnud tõendada kahju tekkimist saamata jäänud tulu näol (kohtuotsuse p 24); - kostja pole suutnud tõendada isiklikust kasutusõiguse tasu suurust puudutavaid asjaolusid, samuti, nagu oleks tasu arvestuse aluseks olevad asjaolud ebaselged (kohtuotsuse p 23); - kostja ei ole tõendanud, millises ulatuses tal on kasutuseelis ära langenud seoses hageja esemete viibimisega kostja hoones (kohtuotsuse p 24); - hageja poolt kostjale osutatud teenuse hulga saab välja arvestada tulenevalt pooltevahelise lepingu maksimaalsest aastasest tarbimisest 450 000 kWh, jagades selle kaheteistkümnega; - kohtuotsuse p-s 20 on maakohus üllatuslikult asunud seisukohale, et lepingu p 4.2 tüüptingimuseks olemine ei ole tõendatud; - kohtuotsuse p-s 23 on maakohus üllatuslikult asunud seisukohale, et isikliku kasutusõiguse tasu 4 eurot/m2 turutingimustele vastavus ja mõistlikkus ei ole tõendatud, samuti et tasu mõistlikkuse osas puuduvad selgitused.
18.Hageja ei ole tõendanud osutatud teenuste mahtu. Üksnes arvete esitamine teenuse mahtu tõendada ei saa. Nõue tekib teenuse osutamisest, mida hageja ei ole tõendanud. Ka maakohus pole tuvastanud tegelikkuses osutatud teenuse mahtu, vaid on märkinud, et teenuse osutamise maht tuleneb sellest, et kuivõrd pooltevahelise lepingu järgi on maksimaalseks aastas osutatava teenuse hulgaks 450 000 kWh, siis võib lugeda keskmiseks tarbimiskoguseks 37 500 kWh, s.o 1/12 aastasest maksimaalsest tarbimisest. Arusaamatuks jääb, kuidas on maakohus eeltoodust tulenevalt tuvastanud hageja osutatud teenuse mahu hageja esitatud arvete ulatuses. Maksimaalne aastane osutatav teenuste maht sätestab üksnes teenuse osutamise ülempiiri. Maakohus ei ole tuvastanud tegelikult osutatud teenuse ulatust. Ka ei ole pooled kokku leppinud, et kuine osutatud teenuse maht arvestatakse maksimaalse aastase mahu jagamisel kaheteistkümneks. Maakohtu viited lepingu punktidele 4.1 ja 5.1.1 on ebaõiged. Viidatud punktidest ei tulene, et kostja oleks pidanud tasuma teenuste eest vastavalt arvele. Maakohtu viidatud lepingu punkt 4.1 reguleeris üksnes tasumise aega. Ebaõige on maakohtu järeldus, et tasumise kohustuse ulatus tulenes arvest. Arvest tulenes üksnes tasumise kohustuse aeg.
5(17)
19.Arusaamatuks jääb maakohtu väide, et kostja ei ole väitnud, et hageja ei ole võimaldanud tal arvestite näitusid fikseerida. Kostja ei pea tõendama, millised arvestite näidud ei olnud, vaid hageja peab esmalt tõendama, milline oli igakuine tarbimiskogus.
20.Maakohus on kohaldanud ebaõigesti ELTS ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 regulatsiooni. Maakohtu järeldus, et hageja poolt ELTS regulatsiooni rikkumine ei too kaasa teenuste osutamise lepingu tühistust, on ebaõige. ELTS imperatiivse regulatsiooni rikkumise tagajärjeks on tehingute tühisus. Vastavalt puudub hagejal lepinguline nõue kostja vastu. Maakohus ei ole analüüsinud kostja argumente ELTS regulatsiooni tähenduse teenuse osutamisel ja selle rikkumise koosmõju TsÜS §-ga 87 kohta.
21.Maakohus on otsuses üllatuslikult asunud seisukohale, et lepingu punkti 4.2 tüüptingimuseks olemine ei ole tõendatud ning et sätestatud viivisemäär ei ole ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Maakohus oleks pidanud selgelt märkima, et kostjal tuleb seoses sellega esitada täiendavaid tõendeid. Maakohus ei ole oma väiteid ka põhjendanud. Kostja leiab, et seaduses sätestatud viivisemäära niivõrd ulatuslikult ületav viivis on selgelt ebamõistlik. Hageja tegutses monopoli tingimustes ja on seeläbi kuritarvitanud oma jõupositsiooni olukorras, kus kostjal puudusid igasugused võimalused teenuse saamiseks kolmandatelt isikutelt.
22.Hagejal puudus alus teenuste hindade tõstmiseks. Maakohus ei ole tuvastanud poolte vahel kokkulepet alates 01.01.13 kõrgemate tariifide kohaldamiseks. Vaatamata sellele, on kohtuotsuse p-s 18 märgitud, et kostja vaikimine on käsitletav nõustumusena. Selline maakohtu argumentatsioon on ebaõige. Hageja ei ole hindu kooskõlastanud Konkurentsiametiga, milline kohustus tuleneb ELTS §-st 73. Vastavalt on hageja kehtestatud ja kooskõlastamata hinnad TsÜS § 87 järgi tühised. Samuti on hageja poolt alates 01.01.2013 rakendatud võrgutasud seadusevastased ja ebaõiglaselt suured. Alusetu ja põhjendamata on maakohtu väide, et hagejal oli alus hinna tõstmiseks alates 01.01.2013.
23.Maakohus on kohaldanud ebaõigesti isikliku kasutusõiguse tasu regulatsiooni. Kostjal on õigus mõistlikule tasule (VÕS § 29) ning poolte tegelik tahe ei saanud olla muu kui mõistlik tasu. Kostja hinnangul on mõistlikuks tasuks 4 eurot/m2. Maakohus on jätnud eeltoodu täielikult analüüsimata ja arvesse võtmata ning leidnud üllatuslikult, et kostja kasutuseelise äralangemine ei ole tõendatud. Maakohus oleks pidanud selgelt märkima, et kostjal tuleb esitada täiendavaid tõendeid. Samuti ei ole maakohus menetluses ka kordagi viidanud, et tema hinnangul tuleks kostjal alternatiivselt esitada tasuarvestus perioodi 01.01.2010–16.04.2012 eest vastavalt AÕSRS §-le 154.
24.Kostja omab hageja vastu nõudeid. Kostjal on kahjunõuded seoses veeteenuste lepingu rikkumisega, kasutuseelise äralangemisest tulenev nõue seoses hooneosade vabastamata jätmisega, hooneosade väljaandmisest tulenev nõue ning seadusvastane võrgutasu. Maakohus on teinud kostja kahjunõuete osas üllatusliku otsuse, jättes täielikult täitmata selgitamiskohustuse.
25.Kostja saab kasutada kinnipidamisõigust. Kostjal on hageja vastu sissenõutavaks muutnud nõuded: isiklikust kasutusõigusest tulenev tasunõue, veeteenuse osutamise lepingu rikkumisest tulenevad kahjunõuded, kasutuseelise äralangemisest tulenevad
6(17)
nõuded, hooneosa tagastamisest tulenevad väljaandmisnõuded. Kuna hageja rikub jätkuvalt veeteenuse osutamise lepingut, tuleb kostjal jooksvalt kanda lisakulutusi veele. Sama käib ka kostja saamata jäänud kasutuseeliste nõude kohta. Hageja ei ole tänaseni vabastanud kostjale kuuluvaid hooneosi, mida kasutas tehnorajatiste majutamiseks. Kostja ei saa kasutada hoone vastavaid osi ning kostjale on kasutuseelise äralangemise näol tekkinud kahju (kuus 320 eurot). Kostjal on hageja suhtes nõue hooneosade vabastamiseks (vindikatsioonihagi või VÕS § 334, § 189 lg 1 järgne nõue). Kuna kostjal on hageja suhtes vastunõuded, puudus maakohtul võimalus jätta kohaldamata kostja kinnipidamisõigus VÕS § 110 järgi. Kõik kinnipidamisõiguse kasutamise eeldused on täidetud: nõu on muutunud sissenõutavaks; nõue ei ole tagatud; nõuete vahel on piisav seos ja kinnipidamisõigus ei ole seadusega välistatud. Vastustaja seisukoht
26.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
27.Hageja täiendava seisukoha kohaselt ei ole hageja näol tegemist teeninduspiirkonna ja kooskõlastamise kohustusega võrguettevõtjaga, mistõttu ei ole poolte vahel kokku lepitud võrgutasu tühine TsÜS § 87 alusel. Hageja oli võrgu omanik, kes ei osutanud võrgu kaudu võrguteenust ELTS tähenduses. Ka juhul kui isik on lepinguta tarbinud võrguteenust, peab ta hüvitama teenuste maksumuse (VÕS § 1028, § 1032 lg 2). Ei ole vaidlust, et hageja on vahendanud kostjale võrguteenust ja kostja on selle tarbinud. Hageja ei oleks ühelgi põhjusel vahendanud piirkonna tarbijatele võrguteenust 01.01.2013 alates ilma vastava tasuta. Hageja poolt osutatava võrguteenuse tasu oli hageja teeninduspiirkonnas kõigile tarbijatele sama ja kõik tarbijad peale kostja on seda tasunud
28.Kostja täiendava seisukoha kohaselt on hageja võrguettevõtja. Puudub alus, et hageja asub õiguse kohaldamise küsimustes kolmandatelt isikutelt seisukohti küsima. Hageja uued asjaolud tuleb jätta tähelepanuta. Puudub vaidlus, et faktiliselt ei ole hageja kostjale alates 04.06.2013 veeteenust osutanud. AS Tallinna Vesi koduleheküljel märgitud andmetest tuleneb, et AS-lt Tallinna Vesi teenust ostes oleks kostja kulu seoses hageja poolt veeteenuse lepingu rikkumisega perioodil 04.06.2013 kuni 01.07.2015 olnud kokku 25 753 eurot. Multilift UV OÜ on esitanud aga kaks arvet oluliselt väiksemas summas. Seega kostja makstud hind on kooskõlas turutingimustega. Alates maakohtu menetluse lõppemisest kuni 01.07.2015 on kostjal seoses veeteenuse lepingu rikkumisega tekkinud täiendavaid kahjusid ja menetlusliku tasaarvestuse aluseks tuleb võtta täiendavalt 5001,84 eurot, samuti hooneosa vabastamata jätmisest tekkinud kasutuseelise vastunõue täiendavalt suuruses 9200 eurot. Viivise nõue tuleb jätta rahuldamata kehtiva lepingu puudumise tõttu. Ringkonnakohtu seisukoht
29.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, küll aga tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi täpsustada maakohtu otsuse põhjendusi.
30.Ringkonnakohus ei kontrolli TsMS 651 lg 1 järgi maakohtu otsuste seaduslikkust ja põhjendatust osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 15,95 euro saamiseks, kuna selle peale ei ole apellatsioonkaebust esitatud.
7(17)
31.Esmalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus leidis, et hageja nõue kostja vastu elektrienergia ja võrguteenuse eest tasumiseks tuleb rahuldada.
32.Hageja tõi nõude alusena esile, et poolte vahel on elektrienergiaga varustamiseks sõlmitud 14.10.2003 leping nr 79 (edaspidi: leping nr 79), kus oli kokku lepitud ka hinnakujunduses (lepingu p 4 ja lisa 1). Seoses elektrituru avanemisega 01.01.2013 saatis hageja 27.12.2012 kostjale e-kirja, milles teatas, et on saavutanud kokkuleppe võrguettevõtja Elektrilevi OÜ-ga võrguteenuse osutamise jätkamiseks ja elektrimüügiks alates 01.01.2013 kuni Elektrilevi OÜ poolt võrgu ülevõtmiseni, hinnanguliselt kuni 01.07.2013. Hageja teatas, et alates 01.01.2013 on osutatava võrguteenuse tasuks 66,9 eurot mWh kohta ja elektrienergia hinnaks 53,9 eurot mWh kohta. Kostja ei tasunud elektri ja võrguteenuse eest alates veebruarist 2013. Kostjale on esitatud arved perioodi veebruar kuni mai 2013 eest summas 5270,75 eurot. Kostja leidis, et hageja on võrguteenuse osutaja ja elektrienergia müüja ELTS tähenduses ja tasud tuli kooskõlastada Konkurentsiametiga. Kuna tasud olid kooskõlastamata, siis oli leping TsÜS § 87 järgi tühine. Lisaks hageja mõõteseadmed olid taatlemata, mistõttu on tarbitud energia kogused mitteusaldusväärsed. Lepingu nr 79 punkt 4.2 on tühine tüüptingimus, kuna viivis on ebamõistlikult suur. Samuti on viivisearvestus ebaõige.
33.Poolte vahel ei olnud vaidlust, et 14.10.2003 sõlmiti leping nr 79 ja hageja müüs kostjale elektrienergiat ja osutas võrguteenust ning kostja tasus selle eest vastavalt kokkuleppele kuni veebruarini 2013, millest alates jättis kostja elektrienergia eest tasumata. Hageja nõuab kostjalt tasu võrguteenuse ja elektrienergia müügi eest. Kostja ei ole vastu vaielnud, et ta ajavahemikus veebruar kuni mai 2013 hagejalt elektrit ja võrguteenust sai, kuid leidis, et hageja pole elektrienergia koguseid tõendanud ja lepingus sisalduvad hinnakokkulepped on tühised VÕS § 87 järgi.
34.Käesolevas tsiviilasjas tehtud Riigikohtu 29.04.2015 otsuses on leitud, et pooled võisid kokku leppida elektrienergia eest makstavas tasus ja et seda polnud vaja konkurentsiametiga kooskõlastada. Elektrienergia müügihindade kokkulepe ei ole TsÜS § 87 järgi tühine.
35.Maakohus on tuvastanud, et poolte vahel oli elektrienergia müügileping. Elektrienergia müük tarbijale eeldab selleks vastava võrgu olemasolu. Hagejal olid elektrienergia edastamiseks olemas liinid ja seadmed, mistõttu osutas hageja kostjale ka võrguteenust. Alates 01.01.2013 koosneb tarbija poolt elektrienergia eest tasumisele kuuluv tasu võrgutasust ja tasust elektrienergia eest. Kolleegium märgib, et sisult sarnastes tasumise põhimõtetes on pooled kokku leppinud ka lepingu nr 79 lisas nr 1, kus tarbija pidi lisaks elektrienergia ja tarbijatasu (amprite alusel) eest tasumisele kuuluvale maksma igakuiselt ka seadmete teenindamise eest 12% ehk siis võrgu ülalpidamiskulu.
36.Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud lahendis leidnud, et Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna hagejal kui võrguettevõtjal lasus kooskõlastamise kohustus ja hageja on jätnud selle täitmata. ELTS § 73 lg 1 esimese lause järgi kooskõlastab võrguettevõtja Konkurentsiametiga ELTS § 73 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud võrgutasude arvutamise metoodika ning sama
8(17)
lõike p-des 3-6 nimetatud võrgutasud ja võrguteenuste osutamise üldtingimused. Sätet ei kohaldata võrguga ühendamise, tarbimis- ja tootmistingimuste muutmise ega elektrienergia transiidi suhtes.
37.Selleks, et tuvastada, kas hagejal on õigus nõuda kokkuleppelist võrgutasu, tuli esmalt tuvastada, kas hageja on võrguettevõtja. ELTS § 8 lg 3 sätestab, et jaotusvõrguettevõtja on elektriettevõtja, kes osutab võrguteenust jaotusvõrgu kaudu. Jaotusvõrguettevõtja oluliseks tunnuseks on lisaks muudele seaduses sätestatud nõuetele, et tema tegevus peab olema määratud teeninduspiirkonnaga, s.o talle tegevusloa andmise otsusega ettenähtud maa-alaga, mis on kindlaks määratud lähtuvalt riigipiirist ja/või geograafilistest koordinaatidest (ELTS § 62 lg 1). ELTS § 93 lg 1 järgi elektrituruseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise, sealhulgas elektrituru toimimise ja turuosaliste tegevuse üle teostab riiklikku järelevalvet Konkurentsiamet. Riigikohtu poolt saadetud päringule selle kohta, kas hageja oli ajavahemikus jaanuar 2013 kuni juuni 2013 võrguettevõtja vastas Konkurentsiamet 08.04.2015 kirjas, et hageja oli võrguettevõtja ELTS tähenduses, kuna ta edastas elektrienergiat võrgu kaudu teise lepingupoole liitumispunkti. Ringkonnakohtule esitatud Konkurentsiameti 16.07.2015 kirja nr 7.1-1/15-0040-184 (II kd lk 162) kohaselt kooskõlastab Konkurentsiamet võrgutasud ainult neile võrguettevõtjatele, kellel on olemas teeninduspiirkond ja tegevusluba. Konkurentsiameti kirja kohaselt hagejataoliste võrguettevõtjate puhul, kes ei oma tegevusluba ning seetõttu ka teeninduspiirkonda, Konkurentsiamet võrgutasusid ei kooskõlasta ning hagejal on õigus võrguteenuse osutamise eest küsida kokkuleppelist hinda. Konkurentsiamet on 16.07.2015 kirjas selgitanud, et kuna Riigikohus oma päringus ei esitanud küsimust võrgutasude kooskõlastamise kohta, siis 08.04.2015 kirjas Konkurentsiamet seda ei käsitlenud. Kolleegiumi arvates tuleb vaidluse lahendamisel arvestada Konkurentsiameti poolt 16.07.2015 kirjas toodud selgitusega, mis täpsustab eelnevalt Riigikohtule saadetud selgituse sisu.
38.Arvestades Konkurentsiameti 16.07.2015 kirjas toodut, leiab kolleegium, et hageja poolt võrguteenuse osutamisel ei olnud tal kohustust kooskõlastada võrgutasu Konkurentsiametiga ja ta võis võrgutasu osas kokku leppida poolega, kellele ta teenust osutas. Hageja seletuse kohaselt oli ta võrguettevõtjaks ajutiselt kuni elektrimüügi üleandmiseni elektriettevõtjale ja võrguteenuse üleandmiseni võrguettevõtjale, kelle piirkonnas pooled asusid. Eeltoodut kinnitab ka hageja 27.12.2012 e-kiri kostjale (I kd lk 14). Poolte vahel ei ole vaidlust, et juulist 2013 müüb kostjale elektrienergiat ja vahendab võrguteenust piirkonna võrguettevõtja. Seega oli hageja poolt alates 01.01.2013 võrguteenuse osutamisel tegemist ajutise olukorraga, mis kestis kuni võrgu ülevõtmiseni võrguettevõtja poolt, kelle teeninduspiirkonda pooled kuuluvad. Kolleegium märgib, et elulises olukorras, kus ühe kinnistu omanik annab näiteks ajutiselt ühendusliini kaudu elektrienergiat teisele kinnistule (näiteks teisele kinnistule ehitamise ajal, kui teisel kinnistul ei ole veel endal võrguühendust piirkonna võrguettevõtja võrgust), vastab võrguteenust osutava kinnistu omanik küll formaalselt võrguettevõtja tunnustele, kuid kuna tal puudub tegevuspiirkond ja –luba, siis ei saa talle tuleneda ELTS-st kohustust osutatava teenuse hinna kooskõlastamiseks.
39.Kuna hagejal ei olnud kohustust kooskõlastada ajutiselt osutatava võrguteenuse hinda, siis ei olnud pooltevaheline leping võrguteenuse hinna osas seadusega vastuolus ega tühine TsÜS § 87 järgi.
9(17)
40.Järgnevalt tuleb tuvastada, kas poolte vahel oli kokkulepe elektri ja võrguteenuse hinna osas. Lepingu nr 79 p-s 3 leppisid pooled kokku hinnakujunduses ja p 3.1 järgi tasub tarbija vastavalt tariifidele, mille kehtestamise korra määrab Eesti Vabariigi Valitsus ja elektrienergia tariifid fikseeritakse lepingu lahutamatuks lisaks olevates elektrivarustuse kokkulepetes (p 3.2) ning tariifide muutumisel arveldab müüja lepingusse muutusi tegemata uute tariifide järgi. Lepingu lisaks nr 1 oli elektriarvestuse kokkulepe, milles fikseeriti arvestamise põhimõtted aktiiv- ja reaktiivenergia ning ka võrgu ja seadmete kasutamise tasu osas, hinnapaketiks oli määratud EE hinnapakett 6M. 01.01.2013 avanes elektriturg ja senised Eesti Energia AS hinnapaketid kaotasid kehtivuse. 27.12.2012 on hageja teatanud kostjale elektri hinna alates 01.01.2013. Kostja hageja teatele vastuväiteid esitanud ei ole. Samuti ei ole ta pöördunud hageja poole, et saada teavet hinnakujunduse kohta. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja on 2013 jaanuarikuu elektrienergia ja võrguteenuse eest ka tasunud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et sellisel viisil käitudes on kostja nõustunud talle pakutava elektrienergia ja võrguteenuse hinnaga. Kolleegium märgib, et lepingu nr 79 p 3.3 järgi olid pooled kokku leppinud, et tariifide muutumisel arveldab müüja kehtivate tariifide järgi lepingusse muudatusi tegemata. Seega ka eelnevas lepingu täitmise praktikas ei olnud pooled hinnamuutusi eelnevalt läbi rääkinud ega selles osas kirjalikke kokkuleppeid sõlminud. Lähtudes eeltoodust on õige maakohtu järeldus, et poolte vahel oli sõlmitud hinnakokkulepe viisil, kus hageja teatas uued hinnad ja kostja tasus nende alusel hagejale. Eeltoodu tõttu oli kostja kohustatud tasuma hagejale alates 01.01.2013 elektrienergia eest hinnaga 53,9 eurot mWh ja võrguteenuse eest 66,9 eurot mWh.
41.Apellatsioonkaebuse väide, et hageja poolt kohaldatavad hinnad on ebamõistlikult kõrged, on kostja poolt põhistamata. Kostja on küll esile toonud asjaolud, kui palju on talle alates 01.01.2013 võrguteenus kallinenud, kuid sellest ei saa iseenesest järeldada, et tegemist oleks ebamõistliku kallinemisega. Sellise järelduse tegemiseks peaks kostja esile tooma, milline võiks olla mõistlik teenuse kallinemine teenuse osutamise piirkonnas, iseäranis olukorras, kus elektriturg alates 01.01.2013 avanes ja elektrienergia ja võrguteenuse arvutamise alused muutusid olulises määras. Hageja on möönnud, et võrguteenus ja elektrienergia kallinesid sellest ajast kõigile tarbijatele.
42.Kostja väited mõõteseadmete taatlemise kohustuse täitmata jätmise ja selle mõju kohta maksekohustusele on jäänud paljasõnaliseks. Kostja vastuväidetest ei tulene, millise ajavahemiku järel tuleb mõõteseadmeid taadelda ja milline on mõõteriistade taatlemise kohustuse rikkumise tagajärg. Pooltevahelisest lepingust taatlemise kohustust ei tulene. Maakohus on õigesti viidanud lepingu nr 79 p-le 5.2.1, mille järgi oli hageja kohustatud võimaldama kostjale juurdepääsu tema territooriumil olevatele elektrienergia arvestitele, mis võimaldas kostjal veenduda seadmete korrasolekus. Väites, et mõõteseadmed on hageja poolt taatlemata 15 aastat (I kd, lk 128), on kostja käitunud viisil, kus sellest asjaolust teades ei ole ta sellele tähelepanu pööranud ja on elektrienergia eest ca 10 aasta jooksul tasunud.
43.Kolleegium leiab, et ebaõige on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti jaganud teenuse tarbimise mahu tõendamiskoormist. Maakohus on osutatud teenuse ja müüdud elektri hulga tuvastanud eelkõige vastavalt hageja esitatud arvetele. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et arved ei tõenda tarbitud elektrienergia kogust. Hageja poolt esitatud arved on TsMS § 272 lg 1 järgi dokumentaalsed tõendid ja maakohus on arvetel olevaid andmeid õigesti hinnanud koosmõjus teiste esitatud tõenditega. Arvetel
10(17)
olevate koguste võrdlemine lepingus toodud aastamahuga ei ole asjaoluks, mis oleks käsitletav menetlusnormi olulise rikkumisena. Maakohus on lepingus sätestatud müüdava elektri aastamahtu ja kuuarveid võrreldes veendunud arvetel toodud koguste usutavuses.
44.Arvestades eeltoodut, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kostja oli kohustatud tasuma alates veebruarist kuni mai lõpuni 2013 elektrienergia ja võrguteenuse eest kokku 5270,75 eurot.
45.Kuna poolte vahel oli kokku lepitud võrgutasu suuruses, siis ei ole ringkonnakohtu arvates vajalik kaaluda võrgutasude osas nõude põhjendatust tulenevalt alusetu rikastumise sätetest. Kolleegium märgib, et isegi kui lähtuda käesoleva vaidluse lahendamisel sellest, et leping nr 79 on võrguteenuse tasu osas kehtetu, siis ei ole alust välja mõista kostjalt hageja nõutust erinevat summat. VÕS § 1028 lg 1 ja 1032 lg 2 järgi oleks sellel juhul hagejal õigus nõuda võrguteenuse hariliku väärtuse hüvitamist. Hageja selgituse kohaselt oli ta piirkonnas, kus asuvad pooled, kuni juulikuuni 2013 ainuke elektri müüja ja tal oli ca 10 tarbijat, kellele kõigile ta osutas võrguteenust sama hinnaga kui kostjale. Kolleegiumi arvates saaks sellisel juhul pidada teenuse osutamise piirkonnas võrguteenuse harilikuks väärtuseks hageja hinda.
46.Hageja palus kostjalt VÕS § 113 lg 1 ja lepingu nr 79 p. 4.2 järgi välja mõista seoses elektrienergia ja võrguteenuse eest tasumata jätmisega viivise. Pooled on lepingu nr 79 p-s 4.2 kokku leppinud, et tasumisega viivitamisel arvestatakse tarbijale viivist 0,2% elektriarve summast iga viivitatud päeva eest. Maakohus leidis, et p. 4.2 ei ole tüüptingimus, kuna kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks seda järeldada. Ja isegi juhul, kui oleks tegemist tüüptingimusega, ei oleks see tühine. Apellant leidis, et maakohtu sellekohane järeldus on üllatuslik, kuna kostja on maakohtu menetluses esile toonud, et tegemist on tüüptingimusega, mis on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja hageja ei ole sellele vastu vaielnud. Kostja tõi 01.10.2013 menetlusdokumendis esile, et hageja oli antud piirkonnas asuvate objektide suhtes ainuke võrguteenuse osutaja ja elektri müüja ja kostja oli lepingut sõlmides sundseisus ning majandustegevuse läbiviimiseks puudus tal muu võimalus lepingut sõlmida. Lepingus kokkulepitud viivitusintress on seaduses sätestatust 8,6 korda kõrgem.
47.Kolleegium möönab, et maakohtu järeldus, et p. 4.2 ei ole tüüptingimus, ei ole piisavalt põhjendatud. Maakohtu otsuses toodud asjaolu, et igale lepingu leheküljele on pooled alla kirjutanud, ei tähenda veel seda, et tegemist ei võiks olla tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Lepingu sõlmimise asjaolusid ja seda, kas pooled olid lepingutingimused eraldi läbi rääkinud, hageja esile toonud ei ole. Samas ei ole eeltoodu tuvastamine kolleegiumi arvates määrava kaaluga, kuna õige on maakohtu järeldus, et isegi tüüptingimusena ei oleks lepingu nr 79 punkt 4.2 tühine. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ainuüksi viivise määr 0,2% päevas selleks alust ei anna. Kostja pole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada VÕS § 35 lg-s 1 ja § 42 lg-s 1 toodud eelduste täitmist ning seda, et viivise määr on ebamõistlikult kostjat kahjustav. Kolleegiumi arvates ei saa p-s 4.2 toodud viivise määra pidada äritegevuses sõlmitud lepingute puhul ebatavaliseks. Viivise eesmärgiks on distsiplineerida kohustatud poolt lepingut täitma ja anda võlausaldajale võimalus saada lihtsustatud korras oma kahjudele hüvitust. Hageja selgituse kohaselt on ta edasi müüdavat elektrienergiat ostes teinud kulutusi ja kandnud kulusid võrgule ning juhul, kui kostja selle eest ei tasu, tekib hagejale kahju.
11(17)
48.Maakohus ei ole viivise väljamõistmise osas teinud üllatuslikku otsust ja kolleegiumi arvates ei ole alust ette heita selles osas maakohtule selgitamiskohustuse täitmata jätmist. Maakohtu otsuses toodud viivise arvestust ei ole kostja vaidlustanud. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja vaidlustanud ka maakohtu otsust osas, milles maakohus leidis, et puuduvad alused viivise vähendamiseks.
49.Järgnevalt analüüsib kolleegium maakohtu otsust osas, milles maakohus leidis, et kostja poolt esitatud tasaarvestuse aluseks olevate vastunõuete osas ei ole kostja esile toonud nõuete aluseks olevaid asjaolusid ega neid tõendanud. Kostja esitas vastuses hagile tasaarvestuse vastuväite ja järgmised vastunõuded: isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rendi nõue 20 352 eurot; kahjunõue veeteenuse lepingu rikkumise tõttu 3508,32 eurot; hoone osade kasutuseelise kaotamisest tekkinud kahju 1600 eurot ja kahju 1012,32 krooni, mis on tekkinud uue ja vana elektrimüügi ja võrguteenuse hinna vahest, kuna hageja ei ole alates 2013. aastast nõutud hinda Konkurentsiametiga kooskõlastanud. Kostja väitis, et hageja nõuded on lõppenud seoses tasaarvestusega ja kostja kasutab VÕS § 110 alusel kinnipidamisõigust. Kolleegium märgib vastunõuete osas, et maakohus on otsuses ebaõigesti märkinud, et kostjal on võimalik vastunõuded esitada uuesti eraldi hagiavalduses. TsMS § 457 lg 2 järgi kostja poolt haginõudele tasaarvestuse vastuväite esitamisel seob otsus menetlusosalisi ka ulatuses, milles vastunõude olemasolu ja tasaarvestust ei tunnustata. Selles osas tuleb maakohtu otsust täpsustada.
50.Esmalt käsitleb kolleegium kostja isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rendi nõuet summas 20 352 eurot. Pooltevahelise 19.12.2003 lepingu p-s 6.8 on pooled kokku leppinud, et omanik seab kasutaja kasuks lepingu p-s 1.1.2 nimetatud kinnistule (registriosa 144854 Tallinn Suur-Sõjamäe 3d) isikliku kasutusõiguse (isikliku servituudi) elektrivõrgu kaitsevööndi ulatuses elektrivõrgu majandamiseks. Isiklik kasutusõigus seatakse tähtajatult ning tasuta kuni 01.01.2009 ja tasu maksmise kohustusega alates 01.01.2009 vastavalt AÕSRS §-le 154. Maakohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud, et alates 01.01.2009 oli hagejal kostjale isikliku kasutusõiguse eest tasu maksmise kohustus. Kostja esitas hagejale 03.06.2013 arve summas 20 352 eurot ajavahemiku 01.01.2009 kuni 01.06.2012 eest isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rendi eest. Hageja vaidles nõudele vastu, esitades mh ka aegumise vastuväite.
51.Poolte vahel oli vaidlus 19.12.2003 lepingu p 6.8 tõlgendamise osas. Maakohus on poolte tahte väljaselgitamisel kolleegiumi arvates õigesti lähtunud VÕS § 29 lg-st 4 ja kolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et lepingu tekstist saab järeldada poolte kokkulepet selles, et isikliku kasutusõiguse eest arvestatakse tasu vastavalt seadusele.
52.Riigikohus on teinud ringkonnakohtule ülesandeks määratleda, millise AÕSRS § 154 redaktsiooni järgi on kostjal õigus nõuda hagejalt vastavalt 19.12.2003 lepingu punktile 6.8 tasu isikliku kasutusõiguse talumise eest. Maakohus leidis, et lepingu sõlmimisel 19.12.2003 oli tasu suurus sätestatud AÕSRS § 154 lg-s 1 ja sellest tulenevalt tuli hagejal kuni 16.04.2012 tasuda vastavalt AÕSRS § 154 lg-tele 2-4. Ringkonnakohus on pooltele tasukokkuleppe sellise tõlgendusega nõustumist selgitanud 11.05.2015 kirjas, lisades juurde, et pärast 16.04.2012 võib olla kostjal õigus nõuda isikliku kasutusõiguse tasu ka AÕS § 1582 lg 1 järgi.
12(17)
53.Lepingu sõlmimise ajal kehtis AÕSRS § 154 lg 1 sõnastuses, mille kohaselt on kinnisasja omanikul õigus nõuda tasu tema kinnisasjale püstitatud tehnorajatise talumise eest, sõltumata sellest, kas talumise kohustus tulenes seadusest või kinnisasja koormamisest servituudi või isikliku kasutusõigusega. Tasu suurus võrdub tehnorajatise kaitsevööndi pindalale vastava maamaksuga, mis korrutatakse läbi maa sihtotstarbe koefitsiendiga. Tasu maksmise perioodi, korra ja maa sihtotstarbe koefitsiendid kehtestab Vabariigi Valitsus. 01.01.2009 seisuga kehtis AÕSRS § 154 lg 1 järgmises sõnastuses: kui tehnovõrgu või –rajatise talumise kohustus tuleneb seadusest ning kinnisasja omaniku ja tehnovõrgu või rajatise omaniku vahel ei ole kehtivat lepingut tehnovõrgu või –rajatise talumiskohustuse eest makstava tasu suuruse kohta, on kinnisasja omanikul õigus taotleda tasu tehnovõrgu või rajatise talumis eest AÕS § 1582 lg-s 2 sätestatud korras. AÕSRS § 154 lg-d 2-4 sätestasid tasu suuruse arvestamise alused. 17.12.2012 Riigikohtu otsusega põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-11 tunnistati 01.01.2009 kehtinud AÕSRS § 154 lõiked 2-4 põhiseadusega vastuolus olevaks.
54.Vaatamata ringkonnakohtu poolt 11.05.2015 saadetud selgitusele ei ole kostja esile toonud isikliku kasutusõiguse tasu arvestamise aluseid AÕSRS § 154 lg-te 2-4 järgi. Seega on põhjendatud maakohtu järeldus, et perioodi eest kuni 16.04.2012 tuleb kostja vastunõue jätta rahuldamata, kuna kostja ei ole kohtu ette toonud ega tõendanud asjaolusid, mis on tasu arvutamise aluseks. Ebaõige on kostja väide, et tulenevalt Riigikohtu 17.04.2012 otsusest on AÕSRS § 154 lg-d 2-4 kehtetud ka tagasiulatuvalt. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-11 17.04.2012 otsuse resolutsioonis ja p-s 55 sõnaselgelt tunnistanud sätted kehtetuks ex nunc.
55.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud alates 17.04.2012 isikliku kasutusõiguse eest tasu nõude lõppjäreldusena õigesti rahuldamata, kuid selles osas tuleb täpsustada maakohtu otsuse põhjendusi.
56.Eelnevalt on ringkonnakohus nõustunud maakohtu tõlgendusega, et 19.12.2003 lepingu pooled on p-s 6.8 kokku leppinud, et isikliku kasutusõiguse talumise tasu suurus määratakse seadusest tuleneva regulatsiooni järgi. Pärast 17.04.2012 reguleeris isikliku kasutusõiguse talumise eest tasu maksmist AÕS § 1582 lg 1, mille kohaselt kinnisasja omanikul on õigus nõuda tasu AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumise eest. 17.04.2012 kehtinud AÕS § 1581 lg 1 redaktsiooni kohaselt kinnisasja omanik on kohustatud taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ja lubama selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. Tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb elektroonilise side seaduse § 72 lg-s 1, elektrituruseaduse § 65 lg-s 1 ja § 66 lg-s 1, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 7 lg-s 1 ja maagaasiseaduse § 18 lg-s 2 sätestatud kohustus või kes on vastavas piirkonnas tegutsev võrguettevõtja kaugkütteseaduse tähenduses. Kolleegiumi arvates tuleneb AÕS § 1581 lg-st 1 ja § 1582 lg-st 1, et tasu on õigus nõuda üksnes sellise tehnovõrgu talumise eest, mis on rajatud avalikes huvides, s.t tehnovõrgu eest, mille kaudu osutatakse avalikku teenust. ELTS § 65 lg 1 järgi osutab avalikku teenust võrguettevõtja. Kuigi hageja vastab formaalselt võrguettevõtja tunnustele, tuleb hinnata ka seda, kas tema poolt isikliku kasutusõigusega koormatud kinnistu kaudu
13(17)
osutatav teenus on oma olemuselt avalik teenus või mitte. Tehnovõrkude kaudu osutatavaks avalikuks teenuseks saab kolleegiumi arvates lugeda teenust, mis tagab eluliselt olulise teenuse saamise mitte ühe isiku (tarbija) poolt, vaid suurema isikute hulga poolt.
57.Hageja on esile toonud, et kostja kinnistul paikneva elektriliini kaudu saab teenust ainult kostja ehk siis liin on paigaldatud ainult kostja huvides. Kostja vaidles selle vastu ja tõi esile, et liini kaudu saab elektrit ka Teraslaast OÜ. Oma väidete tõendamiseks esitas kostja ringkonnakohtule kirjaliku dokumendi, mis kannab kuupäeva 08.07.2013 ja mis on pealkirjastatud kinnituskirjana ning milles kinnitas allakirjutanud VS, et kuni juulikuuni 2013 sai Teraslaast OÜ elektrit kostja hoone kaudu, mis paiknes aadressil Kesk-Sõjamäe 3D ja samuti paiknes seal elektriarvesti (II kd lk 149). Hageja esitas kohtule Teraslaast OÜ-le hageja esindaja poolt 07.06.2013 saadetud e-kirja, millest selgub, et Teraslaast OÜ saab elektrit kostja ruumides paikneva elektriühenduse kaudu. Kolleegiumi arvates ei tulene kummastki tõendist, et hageja osutas Teraslaast OÜ-le võrguteenust ja müüs talle elektrit. Seega ei ole tõendatud, et kostja kinnistul paikneva elektriliini kaudu osutati teenust ka teistele tarbijatele peale kostja enda. Eeltoodust tulenevalt ei saa hagejat lugeda isikuks, kes osutab kostja kinnistul paikneva elektriliini kaudu avalikku teenust. Seetõttu nõustub kolleegium hagejaga ja leiab, et alates 17.04.2012 kehtivate õigusaktide järgi ei ole kostjal õigus nõuda hagejalt tasu isikliku kasutusõiguse talumise eest.
58.Kolleegium märgib, et vaatamata eelnevalt toodule, isegi kui nõustuda maakohtuga, et alates 17.04.2012 oli kostjal õigus küsida hagejalt isikliku kasutusõiguse talumise eest tasu mõistlikus määras, ei ole kostja esile toonud asjaolusid ega tõendanud, millisel määral hageja poolt isikliku kasutusõiguse teostamine kitsendas tal kasutusõigusega koormatud kinnistu osa kasutamist ega seda, milline oli selle piirangu rahaline ekvivalent. Ringkonnakohtule selgitas kostja, et tema tasu arvestamise aluseks on isikliku kasutusõigusega koormatud kinnisasja osa suurus, mis on korrutatud antud piirkonnas tootmishoone ruutmeetri keskmise üürihinnaga. Ringkonnakohtule esitas kostja Arco Vara tööstuskinnisvara rendikuulutuste väljatrüki. Kostja ei täpsustanud, millisel perioodil rendipakkumised on tehtud ja kas pakkumistes olevad ruumid on sarnased isikliku kasutusõigusega koormatud ruumidega. Eeltoodu tõttu ei ole kolleegiumi arvates selle tõendi järgi võimalik usaldusväärselt määrata isikliku kasutusõiguse talumise tasu suurust.
59.Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega kostja isikliku kasutusõiguse talumise tasu nõude perioodi eest kuni 31.12.2009 aegumise kohta ja TsMS § 654 lg 6 järgi selles osas maakohtu põhjendusi ei korda. Rendinõudesse puutuvalt perioodi eest kuni 01.06.2013 märgib kolleegium, et kostja ei ole ka praeguses ringkonnakohtu menetluses selgitanud, millised on selle nõude alused. Sama perioodi eest on kostja nõudnud samadel alustel tasu ka isikliku kasutusõiguse talumise eest.
60.Järgnevalt käsitleb kolleegium kostja nõuet hageja poolt lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kostja tõi 01.11.2013 menetlusdokumendis esile, et poolte vahel oli sõlmitud vee- ja kanalisatsiooniteenuse leping ja hageja lõpetas 04.06.2013 teenuse osutamise, mille tulemusena on kostjale tekkinud järgnev kahju: alternatiivse veesüsteemi ehitamise kulu 936 eurot, tarbevee tarnimise eest tasutud summa 118 eurot, kasutatud vee utiliseerimise kulu1134 eurot ja saamata jäänud tulu 542,70 eurot. Kokku on kostja väidetava kahju suuruseks 3508,32 eurot. Hageja vaidles nõudele
14(17)
vastu, selgitades, et hageja veetrass purunes ja kuna hageja ei ole vee-ettevõtja, siis tal puudub võimekus ja vajadus teha trassi parandamiseks märkimisväärseid kulutusi. Hageja selgitas, et veeleping on lõppenud alates 01.10.2013. Hageja teatas lepingu lõpetamisest ligi aasta ette. Kostjal on võimalik liituda AS Tallinna Vee teenusega. Kostja koos teiste isikutega, kes said hagejalt vett, on esitanud hageja ja AS Tallinna Vesi vastu hagi veeteenuse jätkamiseks kohustamiseks (tsiviilasi nr 2-13-45343). Lisaks märkis hageja, et kostja ühe kuu veetarbimine oli 3-4 m3, mistõttu kostja vastunõude alusena toodud vee kogus ei ole mõistlikult seletatav ja usutav. Lisaks on kostjale väidetavalt veeteenust osutanud äriühingul ja kostjal sama osanik ning juhatuse liige, mis muudab esitatu mitteusaldusväärseks.
61.Ringkonnakohtu praeguses menetluses teatas hageja, et tsiviilasjas nr 2-13-45343 tehtud otsus on jõustunud ja otsuses on tuvastatud, et veeteenuse leping on kehtivalt üles öeldud 01.01.2009 ning hagejal ei ole kostjale seadusest ega lepingust tulenevat kohustust vett müüa ja reovett kanaliseerida. Kostja väidetud kulutuste tegemine sellises olukorras pole usutav. Kostja vaidles hageja poolt esitatud asjaoludele vastu ja selgitas, et kohtuotsust ei ole ringkonnakohtule esitatud, mistõttu ei saa sellest lähtuda ning kostjale on ringkonnakohtu menetluse ajaks tekkinud vastunõudeid täiendavalt veelepingu rikkumisest tulenevalt 5001,84 eurot.
62.Poolte vahel ei ole vaidlust, et veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse leping (II kd lk 19-20) oli poolte vahel 01.10.2003 sõlmitud ja hageja lõpetas kostjale teenuse osutamise 04.06.2013. Veelepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise aluseks olevad asjaolud peab esile tooma ja neid TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama kostja. Muuhulgas pidi kostja esile tooma ka selle, millal ja milliseid kulusid ta seoses hagejapoolse lepingurikkumisega kandis. Maakohus on pidanud kostja poolt esitatud tõendeid kahju olemasolu ja selle suuruse kohta mitteusaldusväärseteks.
63.Kolleegium leiab, et seoses väidetava uue veesüsteemi ehitamisega ei ole kostja asjaoludena esile toonud, millal toimusid uue veesüsteemi paigaldustööd ja milline see süsteem oli. Ka ringkonnakohtu menetluses ei ole kostja neid asjaolusid täpsustanud, mistõttu ei ole võimalik tuvastada kostja poolt väidetud kulu põhjendatust ja seost hageja lepingurikkumisega. Multilift UV OÜ 25.10.2013 teostatud tööde aktist (I kd lk 169) ja ringkonnakohtule esitatud 05.12.2013 arvest nr 2013488 (II kd lk 146) eeltoodud asjaolud ei tulene.
64.Kostja poolt esitatud kalkulatsiooni ja 01.11.2013 menetlusdokumendi kohaselt on kostjale tarnitud alates juunist kuni oktoobrini 2013 (nelja kuu jooksul) Multilift UV OÜ poolt vett 22 korral ja ühe tarne hinnaks oli 45 eurot. Ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumendis toob kostja esile, et paagi suurus on 5,5 m3. Seega oleks nelja kuu veetarbeks 121 m3. Hageja leidis, et selline veetarve ei ole eelnevat tarbimist arvestades usutav, kuna eelnev veetarve oli 3-4 m3 kuus. Kostja ei ole esile toonud, milline oli tema ühe kuu veetarve enne juunit 2013. 2013 maikuu vee arve järgi pidi kostja tasuma 15,95 eurot (I kd lk 20), mis muudab usutavaks hageja väite kostja igakuise veetarbe kohta hageja poolt väidetud suuruses. Arvestades eeltoodut, ei ole kolleegiumi arvates veenvad kostja väited vee ostmise ja reovee utiliseerimise kohta pärast 04.06.2013 kostja poolt toodud mahtudes. Kolleegiumi arvates ei tõenda kostja väiteid ka AS Tallinna Vesi hinnakirja väljavõte (II kd lk 144), kuna kahju hüvitamise nõue üle otsustamisel ei ole tavaliselt põhjendatud lähtuda kõige kõrgemast hinnast, mida ka kostja ise on rõhutanud.
15(17)
65.Saamata jäänud tulu nõude osas nõustub kolleegium maakohtu järeldustega. Esitatud tõenditest ei ole võimalik aru saada, kas kostja on AS Lincona Konsult tellimuse täitnud või mitte. 04.06.2013 tellimusest (I kd lk 171) ja e-kirjast (I kd lk 172) selle kohta järeldusi teha ei saa. Asjaolusid, millal on kostja poolt tellimuse täitmisest keeldutud, kohtule esitatud ei ole.
66.Lisaks märgib kolleegium, et kuna hageja tõi esile, et vee- ja kanalisatsiooniteenuse lepingu kehtivuse osas toimunud vaidluses samade poolte vahel on olemas jõustunud kohtuotsus, mille kohaselt oli leping kehtivalt üles öeldud, siis vaatamata sellele, et kohtule seda kohtuotsust esitatud ei ole, ei ole kostja ka mingilgi moel seda hageja väidet ümber lükanud.
67.Eeltoodust tulenevalt on õige maakohtu järeldus, et kostjal pole käesolevas menetluses õigust tasaarvestada hageja nõuet veelepingu rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõudega.
68.Ülejäänud tasaarvestatavate nõuete osas ei ole kostja ringkonnakohtu menetluses oma vastunõuete aluseks olevaid asjaolusid täpsustanud ega ka neid tõendanud. Seega kostja vastunõuetena esitatud kahju hüvitamise nõuded hooneosade vabastamata jätmisest tulenevast kasutuseelise äralangemisest ja seadusliku aluseta võrguteenuse hinna tõstmisest on maakohus õigesti jätnud tasaarvestamata. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 1 p 6 järgi selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ei muuda. Õige on maakohtu järeldus, et VÕS § 110 järgi kinnipidamisõiguse teostamiseks ei ole kostjal õigust, kuna tal puudub sissenõutav nõue hageja vastu.
69.Seoses kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta apellandi (kostja) kanda. Kuna kohtud ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks menetluskulusid, mis hagejal tuleb kostjale hüvitada, vaid määrab üksnes menetluskulude jaotuse.
70.Riigikohus on oma 29.04.2015 otsuse p-s 25 jätnud menetluskulude jaotamise Riigikohtu menetluskulude osas ringkonnakohtu otsustada. Ringkonnakohus leiab, et seoses kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ka Riigikohtu menetluskulud jätta tema kanda.
71.Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
11.veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
16(17)
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 25.05.2016 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-1332597 osas, milles lahendati OÜ ATI Profiil tasaarvestusavaldus, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-32597 jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas (s.o osas, millega OÜ-lt ATI Profiil mõisteti Kitman Thulema AS-i kasuks välja põhinõue 5270 eurot 75 senti, viivis 2467 eurot 6 senti ja viivis põhinõudelt 0,2% päevas alates 19. detsembrist 2013 kuni põhinõude täitmiseni). Täiendada ringkonnakohtu otsuse seda osa märkusega, et tegemist on tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsusega, nii et see otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel.