Kohtulahend

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 14.10.2003 elektrivarustuse leping nr 79 (koos selle juurde kuuluvate lisadega 1 ja 2), mille punkti 2 kohaselt müüs hageja kostjale elektrienergiat kuni 450 000 kWh aastas objektile Tallinnas Kesk-Sõjamäe 3D. 19.12.2003 sõlmitud võlaõigusliku servituutide ja isiklike kasutusõiguste seadmise lepingu, kinnistu müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga omandas kostja hagejalt kinnistu Tallinnas Kesk-Sõjamäe 3D, mille kohta on avatud registriosa nr 144854, ning seati kinnistule hageja kasuks isiklik kasutusõigus Elektrivõrgu Kaitsevööndi ulatuses elektrivõrgu majandamiseks. Lepingu punkti 6.8 kohaselt seati isiklik kasutusõigus tähtajatult ja tasuta kuni 01.01.2009 ja tasu maksmise kohustusega alates 01.01.2009 vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) §-le 154. 27.12.2012 esitas hageja kostjale teate, milles teatas, et vastavalt hageja ja OÜ Elektrilevi vahel kokkulepitule osutab hageja kostjale võrguteenust kuni OÜ Elektrilevi poolt hagejale kuuluva võrgu ülevõtmiseni – hinnanguliselt kuni 01.07.2013. Hageja osutatava võrguteenuse tasuks alates 01.01.2013 oli 66,9 eurot mWh kohta. Hageja teatas lisaks, et alates 01.01.2013 müüb hageja kostjale ka vajamineva elektrienergia (kuni kaugloetavate mõõtesüsteemide paigaldamiseni ning võrgu ülevõtmiseni OÜ Elektrilevi poolt). Hageja müüdava elektrienergia hinnaks alates 01.01.2013 oli 53,9 eurot mWh kohta. Kostja nimetatud hindadele vastuväidet ei esitanud. Hageja esitas elektri ja võrguteenuse eest kostjale 28.02.2013 arve nr 5256 summas 1669, 94 eurot, 28.03.2013 arve nr 5350 summas 1617, 76 eurot, 30.04.2013 arve nr 5404 summas 1269, 84 eurot, 31.05.2013 arve nr 5487 summas 713, 21 eurot ning vee ja kanalisatsiooni eest 31.05.2013 arve nr 5493 summas 15, 95 eurot. Kostja nimetatud arveid tasunud ei ole 04.06.2013 esitas hageja kostjale teate, mille kohaselt katkestab hageja võrguteenuse vahendamise, kui kostja ei tasu tekkinud võlgnevust hiljemalt 07.06.2013. 03.06.2013 esitas kostja hagejale arve nr 2723 summas 20 352 eurot isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rendi eest aadressil Kesk-Sõjamäe 3D ajavahemikul 01.01.2009-01.06.2013. Hageja tugines oma nõudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, § 113 lg-le 1, § 200 lg-le 4. Hageja ja kostja vahel ei olnud sõlmitud müügilepingut, vaid poolte vahel oli alates 14.10.2003 võrguteenuse ja elektrimüügi vahendamise teenuse suhe. Hageja on lepingust nr 79 tuleneva kohustuse täitnud ja kostja on teenuse saanud. Kostja jättis arved tasumata alates hetkest, mil ta sõlmis otselepingu OÜ-ga Elektrilevi. Hageja ei vasta võrguteenuse osutaja tunnustele, mistõttu ei ole hageja võrguteenuse osutaja ega elektrimüüja. Kostja väited elektri hindade tõusu tühisuse kohta on alusetud. Hageja ostis ise elektri etteulatuvalt igakuiselt nii enda tarbimiseks kui kõigi alltarbijate jaoks ning võrgu ülalhoidmisega kaasnevaid kulusid tuli kanda alltarbijatel kuni OÜ Elektrilevi poolt alternatiivse võrgu valmimiseni. Kostja väited mõõteseadmete taatlemata jätmise osas on otsitud ja pahatahtlikud. Kostja ei ole kümne aasta jooksul kordagi mõõteseadmete taatlemata jätmise väitele tuginenud. Kostja ei saa nõuet tasaarvestada, kuna hagejal on kostja vastunõuetele vastuväited. Kostja vastunõue isikliku kasutusõiguse tasu osas on aegunud. Kostjal ei ole alust kehtiva õiguse kohaselt tasu nõuda või tasu oleks maksimaalselt 50 eurot. Pooltel ei ole kostja ruumides oleva hageja elektrivõrgu osas kokkulepet ruumide rendi suhtes. Kostja kahjunõuded on alusetud ja tõendamata. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hagiavalduse asjaoludest ja tõenditest ei nähtu hageja teenuse osutamise ulatus. Pooltevahelise elektrivarustuse lepingu näol on tegemist müügilepinguga. Hageja on võrguteenuse osutaja ja müüja elektrituruseaduse tähenduses. Hageja pidi kuni 01.01.2013 elektrienergia tasud kooskõlastamata Konkurentsiametiga. Konkurentsiametiga kooskõlastamata tasud on vastuolus seadusega ning tegemist on tühise tehinguga. Hageja mõõteseadmed on taatlemata ja ebatäpsed. Lepingu nr 79 punkti 4.2 näol on tegemist tühise tüüptingimusega, mistõttu

on viivis ebamõistlikult suur ja viivisearvestus ebaõige. Hageja nõuded saab lugeda lõppenuks tasaarvestuse tulemusena, millised vastunõuded on kostja kohtumenetluses esitanud. Kostja kasutab lisaks VÕS §-s 110 sätestatud kinnipidamisõigust. Kostja soovis tasaarvestada hageja nõudeid järgmiste vastunõuetega: -isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rent perioodist 01.01.2009-01.06.2013 summas 20 352 eurot. Kostja leidis, et tal on õigus nõuda õiglast tasu tehnorajatise talumise eest ning kostja tasunõue ei ole täies ulatuses aegunud; -kahjunõuded seoses veeteenuse lepingu rikkumisega summas 3508, 32 eurot ning selline kahju on ajas kasvav; -kahju kasutuseelise kaotamise näol summas 1600 eurot, kuna hageja ei ole vabastanud kostjale kuuluvaid hooneosi, mida hageja kasutab kostjale ja teistele isikutele elektriteenuse osutamisel tehnorajatiste majutamiseks; -kahju summas 1012, 32 eurot, mis on tekkinud uue ja vana teenusehinna vahena, kuna hageja ei ole alates 2013. aastast nõutud hinda Konkurentsiametiga kooskõlastanud. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja põhinõudena 5270, 75 eurot, viivise kohtuotsuse tegemise seisuga 2467, 06 eurot ning viivise protsendina alates 19.12.2013 0,2% päevas põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid 97% ulatuses kostja kanda ning 3% ulatuses hageja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 163 lg 1). Pooled vaidlevad selle üle, milline õiguslik suhe oli poolte vahel; kas hageja oli võrguteenuse osutaja ja müüja elektrituruseaduse tähenduses; millises ulatuses kostja elektrit ostis; kas kostja tasunõue tehnorajatise talumise eest on aegunud; kas kostjal on õigus tasunõudele ning millises ulatuses; kas kostjal on vastunõue hageja suhtes kahju hüvitamise nõuete näol ja kas kostjal on õigus kasutada kinnipidamisõigust. Kohus leidis, et poolte vahel 14.10.2003 sõlmitud elektrivarustuse leping nr 79 on oma olemuselt müügileping VÕS § 208 tähenduses. Vastavalt lepingu nr 79 punktile 2 oli lepingu objektiks see, et hageja müüb kostjale elektrienergiat. Lepingu ükski säte ei nimeta vahendamise teenuse osutamist. Kohus leidis, et perioodil jaanuar 2013 kuni juuni 2013 ei saanud hageja ja kostja vahel olla tegemist võrguteenuse ja elektriteenuse vahendamise teenuse lepinguga, kuna hageja osutas kostjale võrguteenust ja müüs elektrienergiat tema poolt kehtestatud hindade alusel. Seega nõudis hageja tasu mitte elektri vahendamise kui teenuse, vaid võrguteenuse osutamise ja elektrienergia müügi eest. Kohus nõustus kostjaga, et hageja on võrguettevõtja ja elektrienergia müüja elektrituruseaduse (ELTS) tähenduses (ELTS § 5, § 6, § 8 lg 1, § 10, § 65 lg 1 (§ 3 p 31 ja § 3 p 7)). Lisaks elektrienergia müügile toimus ka võrguteenuse osutamine, s.o elektrienergia edastamine võrgu kaudu kuni kostja liitumispunktini. Ebaõige on hageja seisukoht, et hageja ei saanud olla võrguettevõtja ja müüja ELTS tähenduses, kuna hagejal puudusid vastavad tegevusload. Võrguteenuse osutamine ja elektrienergia müük on faktiliste asjaolude küsimus. Kohtu hinnangul ei toonud võrguteenuse ja elektrimüügi tasu hindade kooskõlastamata jätmine ja vastava tegevusloa puudumine kaasa poolte vahelise tehingu tühisust. Kostja väidetel teavitas ta Konkurentsiametit hageja poolt ELTS-is sätestatud nõuete rikkumisest, kes ei teinud hagejale ettekirjutust rikkumise kõrvaldamiseks, vaid edastas selle Tallinna Linnavalitsusele lahendamiseks. Eeltoodu käitumine oli mõistetav, kuna vaidlusaluses piirkonnas puudus tegevusloaga võrguteenuse osutajal OÜ-l Elektrilevi võrk teenuse osutamiseks (sh ka kostjale). Juhul kui hageja ei oleks jätkanud kokkuleppel põhivõrguettevõttega kostjale teenuse osutamist, oleks kostja jäänud 01.01.2013 kuni juuni alguseni 2013 elektrita. Kostja oli teadlik ja aktsepteeris olukorda, et hageja

osutas võrguteenust ja müüs elektrienergiat vastavaid tegevuslubasid omamata ja hindasid Konkurentsiametiga kooskõlastamata. Kostja ei esitanud oma vastuväidet teenuste hindadele, seega on kostja vaikimine käsitletav nõustumusena. Asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks keeldunud hageja poolt osutatavast võrguteenusest ja müüdavast elektrienergiast. Kostjal oli ka võimalus valida endale tegevusloaga teenuse osutaja, mida kostja ei teinud ilmselt teenuse osutaja puudumise tõttu vaidlusaluses piirkonnas. Kohtu hinnangul olid kostja vastuväited otsitud. Kostja ei ole tõendanud, et hageja poolt alates 01.01.2013 kehtestatud võrguteenuse hind 66,9 eurot mWh kohta ja elektrienergia müügi hind 53,9 eurot mWh kohta olid ebaproportsionaalselt kõrged võrreldes vabaturul kujunenud hindadega. Seetõttu ei ole võimalik ka väita, et hageja poolt kehtestatud hinnad oleksid rikkunud kostja õigusi üksnes seetõttu, et need olid Konkurentsi-ametiga kooskõlastamata ning peaksid seetõttu tooma kaasa tehingu tühisuse. Hagejal ei olnud kohustust kostjale ja teistele piirkonna tarbijatele elektrit müüa. Hageja tuli piirkonna ettevõtetele ja OÜ-le Elektrilevi vastu selles, et vaatamata vahendamise kokkuleppe lõpetamisele AS Eesti Energia poolt alates 31.12.2012, jätkas hageja kokkuleppel OÜ-ga Elektrilevi teenuse osutamist ka elektrituru avanemise järgselt kuni OÜ Elektrilevi poolt alternatiivse võrgu valmimiseni. Hageja ostis elektri etteulatuvalt igakuiselt nii enda tarbimiseks kui kõigi alltarbijate tarbimiseks ning võrgu ülalhoidmisega kaasnevaid kulusid tuli kanda alltarbijatel kuni OÜ Elektrilevi poolt alternatiivse võrgu valmimiseni. Seega oli teenuse hinna tõus põhjendatud. Kohus nõustus hagejaga, et tarbitud elektri koguseks tuleb lugeda hageja poolt arvetel näidatud koguseid. Vastavalt lepingu nr 79 punktile 2 müüs hageja kostjale elektrienergiat 450 000 kWh aastas. Jagades vastava koguse 12 kuu peale, saab keskmiseks tarbimise koguseks ühes kuus 37 500 kWh. Kostja ei ole väitnud, et lepingu punkti 2 oleks mahu osas muudetud. Nähtuvalt hageja poolt esitatud arvetest oli elektrienergia kogus veebruaris 2013 - 11 520 kWh, märtsis 2013 - 11 160 kWh, aprillis 2013 - 8760 kWh ja mais 2013 - 4920 kWh. Seega kõigil nimetatud kuudel oli tarbitud elektrienergia kogus väiksem, kui aasta lõikes kuu keskmine oleks võinud olla. Tulenevalt lepingu nr 79 punktidest 4.1 ja 5.2.1 oli kostjal kohustus tasuda elektrienergia eest vastavalt hageja poolt esitatud arvetele. Kostjal oli võimalus arvestite näite fikseerida ning seeläbi tõendada, et tarbitud elektrienergia kogused ei vasta tegelikkusele. Kostja ei ole väitnud, et hageja tegi kostjale takistusi näitude fikseerimiseks. Kostja ei ole ka väitnud, et 2013. aastal esitatud arvetel kajastatud elektri kogused olid võrreldes varasemalt esitatud arvetega oluliselt kõrgemad, mis annaks aluse kahelda koguste õigsuses. Asjas on tõendatud, et arvesti taatlemata jätmisele on kostja tuginenud esmakordselt alles 04.07.2013 hagejale saadetud e-kirjas. Kohtu hinnangul on kostja vastuväited tarbitud elektrienergia koguse tõendamatuse ja arvesti taatlemata jätmise kohta otsitud ja hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja ei saa eeldada, et ta sai hagejalt võrguteenust ja elektrienergiat 2013. aastal tasuta. Seega on kostjal kohustus tasuda arved nr 5256, nr 5350, nr 5404 ja nr 5487 kogusummas 5270, 75 eurot. Kohus leidis siiski, et põhjendamatu on 31.05.2013 vee- ja kanalisatsiooni eest esitatud arve nr 5493 summas 15, 95 eurot, mille osas jättis kohus hagi rahuldamata. Kohtule ei ole esitatud lepingut, mille alusel vastav arve on esitatud, hageja ei ole tõendanud teenuse osutamist, teenuse kogust ega seda, millest tulenes teenuse hind. Kohus leidis, et lepingu punkt 4.2 ei ole tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõistes. Kostja ei ole tõendanud, et pooled ei olnud seda eelnevalt läbi rääkinud ja et tal ei olnud võimalust mõjutada lepingu punkti 4.2 sisu ehk viivisemäära suurust. Tegemist ei ole ka tüüplepinguga. Isegi juhul kui tegemist oleks tüüptingimusega, ei oleks see kohtu hinnangul tühine. Antud juhul ei esinenud asjaolusid, mis annaksid alust järelduseks, et viivise määr on ebamõistlikult suur võrreldes hageja huvi ja poolte majandusliku seisundiga. Asjaolu, et viivisemäär oli seadusjärgsest viivisemäärast ca 8,6 korda kõrgem, ei tähenda iseenesest, et tegemist on ebamõistlikult suure viivisega.

Kohtu hinnangul on aga hageja viivisearvestus ebaõige. Hageja on arvestanud arvete nr 5256, nr 5350, nr 5404 ja nr 5493 tasumisega viivitamise eest viivist alates arvete sissenõutavaks muutumisest kuni hagi esitamiseni, s.o kuni 05.07.2013, kuid teinud seda ebaõigesti. Arve nr 5256 maksetähtaeg oli 21.03.2013, seega muutus arve sissenõutavaks alates 22.03.2013, arve nr 5350 maksetähtaeg oli 22.04.2013, arve muutus sissenõutavaks alates 23.04.2013, arve nr 5404 maksetähtajaks oli 21.05.2013, arve muutus sissenõutavaks alates 22.05.2013 ning arve nr 5487 maksetähtaeg oli 21.06.2013, arve muutus sissenõutavaks alates 22.06.2013. Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga on kostja arve nr 5256 tasumisega viivituses 271 päeva, mis teeb viivise suuruseks 905, 11 eurot (1669,94 x 0,2 / 100 x 271), arve nr 5350 tasumisega on viivitatud 239 päeva, viivise suuruseks 773, 29 eurot (1617,76 x 0,2 / 100 x 239), arve nr 5404 tasumisega 210 päeva, viivise suurusega 533, 33 eurot (1269,84 x 0,2 / 100 x 210), arve nr 5487 puhul 179 päeva, viivise suurusega 255, 33 eurot (713,21 x 0,2 / 100 x 179). Viivise suuruseks alates arvete sisse-nõutavaks muutumisest kuni 18.12.2013 on kokku 2467, 06 eurot. Viivise vähendamiseks alus puudub. Kostja pidi olema teadlik viivise rakendumisest. Vastav kohustus tuleneb lepingu punktist 4.2. Kostja on palunud, juhul kui kohus peab hagi põhjendatuks, tasaarvestada hageja nõue kostja vastunõudega. Selleks, et nõuet tasaarvestada, peavad kostja vastunõuded olema põhjendatud ja tõendatud, mistõttu andis kohus hinnangu kostja igale vastunõudele. Kostja väitel on tal hageja vastu nõue isikliku kasutusõiguse tasu ja ruumide rendi näol perioodi 01.01.2009-01.06.2013 eest summas 20 352 eurot, mille kohta ta esitas 03.06.2013 hagejale arve. Hageja väitel on nõue aegunud. Seetõttu andis kohus esmalt hinnangu nõude aegumisele. Tulenevalt 19.12.2003 poolte vahel sõlmitud võlaõigusliku servituutide ja isiklike kasutusõiguste seadmise lepingu, kinnistu müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu punktist 6.8 tekkis kostjal õigus nõuda kasutusõiguse tasu alates 01.01.2009. Tulenevalt TsÜS §-st 154 algas perioodil 01.01.2009-31.12.2009 tekkinud tasunõude aegumistähtaeg 01.01.2010 ja lõppes 31.12.2012. Kostja esitas esmakordselt nõude hagejale 03.06.2013. Seega on kostja nõue perioodil 01.01.200931.12.2009 tekkinud isikliku kasutusõiguse tasunõude osas aegunud. Perioodil 01.01.201031.12.2010 tekkinud tasunõude aegumistähtaeg algas 01.01.2011 ja lõpeb 31.12.2013. Seega ei ole kostja tasunõue alates 01.01.2010 kuni 01.06.2013 aegunud. Maakohtu hinnangul tulenes lepingu punktist 6.8, et tasu maksmise kohustus on seotud tasu tekkimise ajal kehtinud AÕSRS §-ga 154, kuna sellisel juhul on tasu paindlik vastavalt ajas muutuvatele majanduslikele näitajatele. 01.01.2010 kehtinud AÕSRS § 154 lg 2 kohaselt kinnisasja omanikule tema kinnisasjal paikneva tehnovõrgu või -rajatise talumise või tehnovõrgu või -rajatise kaitsevööndist tuleneva maa kasutamise kitsenduse talumise eest makstava iga-aastase tasu suurus on tehnovõrgu või -rajatise kaitsevööndile vastava maa üheprotsendilise maksustamishinna arvulise näitaja ja käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 sätestatud koefitsiendi korrutis. Hoones paikneva tehnorajatise talumise eest makstava tasu suurus on hoone selle reaalosa, milles paikneb tehnorajatis, suurusele vastava maa üheprotsendilise maksustamishinna arvulise näitaja ja lõikes 4 sätestatud kasutamise otstarbe koefitsiendi korrutis. Kui maale ei ole maa maksustamishinna määramisel sihtotstarvet määratud, siis käsitletakse nimetatud maad sihtotstarbeta maana. Kostjal on õigus isikliku kasutusõiguse tasu nõuda ajavahemiku 01.01.2010-16.04.2012 eest nimetatud ajal kehtinud AÕSRS § 154 sätete järgi ning alates 17.04.2012 kuni 01.06.2013 mõistliku tasu ulatuses (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.04.2012 otsusega nr 3-4-1-25-11 tunnistati AÕSRS § 154 lõiked 2-4 ja AÕS § 158 2 lõike 1 esimese lause osa „asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-s 154 kehtestatud suuruses“ põhiseadusega vastuolus olevaks ning alates otsuse jõustumisest õiguskindluse huvides edasi-ulatuvalt kehtetuks). Kostja on arvestanud isikliku kasutusõiguse tasu ja hageja poolt kostja hooneosade kasutamise tasu ruutmeetrihinna põhiselt, s.o 4 eurot/m2 ehk 320 eurot kuus. Kohtumenetluse kestel tasaarvestusliku

vastunõude esitamise korral on kostjal samasugune nõude põhjendamis- ja tõendamiskoormus, nagu tavalise hagi esitamisel, st kostja pidi tõendama ja põhjendama vastunõude aluseks olevaid asjaolusid. Antud juhul on kostja esitanud väära arvestuskäigu ajavahemikul 01.01.201016.04.2012 tekkinud tasunõude kohta, nõudes isikliku kasutusõiguse tasu lähtuvalt kostja arvates õiglasest hüvitisest. Kostjal on nimetatud ajaperioodil õigus tasule vastavalt sel ajal kehtinud AÕSRS §-s 154 sätestatud ulatuses ning pärast 17.04.2012 mõistlikus ulatuses. Kuna kostja ei ole arvestanud perioodi 01.01.2010-16.04.2012 tasunõuet vastavalt kehtinud seadusele, puudub alus tasaarvestada kostja tasunõuet hageja nõudega käesoleva kohtumenetluse raames. Tasunõue ning selle aluseks olevad määrad ei ole selged ning kostjal on kohustus see välja arvestada. Kostja tasunõuet perioodi 17.04.2012-01.06.2013 eest ei ole samuti võimalik tasaarvestada hageja nõudega, kuna kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis võimaldaksid tulenevalt eelviidatud Riigikohtu lahendis märgitud juhistest õiglase tasu suurust kindlaks määrata. Kostja on vaid märkinud, et 4 eurot/m2 kohta on mõistlik ja õiglase suurusega tasu, olemata vastuolus üldiste turutingimustega. Kostja ei ole sisuliselt põhistanud, miks on vastavas ulatuses tasu õiglane või milline on tehnovõrgu tegelik mõju kostja kinnisasjale või millised on üldised turutingimused, mille põhjal tegi kostja järelduse õiglasest tasust. Lisaks kasutusõiguse tasule nõudis kostja ka ruumide renditasu, eristamata, kui suur on esimene, kui suur teine nõue (arve nr 2723). Kohtu hinnangul puudub kostjal õigus rendi eest eraldi tasu nõuda, kuna tõendatud ei ole, et pooltel oli eraldi kokkulepe alajaama ruumide rendi eest. Vastav elektrivõrgu osa asub kostja hoones isikliku kasutusõiguse alusel ning vaid elektrienergia vahendamise jaoks, ruumide rendi osas oleks vajalik täiendav kokkulepe ning selle kokkuleppe olemasolu ei ole tõendatud. Seetõttu ei ole põhjendatud tasaarvestada kostja isikliku kasutusõiguse tasu ka perioodi 17.04.212-01.06.2013 eest, kuivõrd tasu suurus ning selle arvutamise aluseks olevad asjaolud ei ole selged. Kostjal on võimalik eraldi hagimenetluses hagejalt vastavat tasu nõuda. Kostja on esitanud tasaarvestusliku vastunõude kahju osas seoses veekatkestusega. Poolte vahel oli veeteenuse osutamise leping, mille järgse veeteenuse osutamise hageja lõpetas 04.06.2013, kahjustades sellega kostja majandustegevust (alternatiivse veesüsteemi ehituse kulu, tarbevee tarnimine, kasutatud vee utiliseerimine). Kostja on maha arvestanud kulu, mis tal tulnuks kanda hagejalt teenuse saamisel, samuti on mahaarvatavaks kuluks on veekatkestuse tõttu tekkinud tootmisseisakuga seotud saamata jäänud tulu ja kahju (veevarustuse puudumise tõttu ei saanud kostja täita AS Lincona Konsult 04.06.2013 ostutellimust). Kuna kohtule ei ole esitatud poolte vahel sõlmitud veeteenuse osutamise lepingut, ei ole võimalik hinnata, millised olid poolte kohustused ja millist kohustust on hageja väidetavalt rikkunud. Kohus leidis, et kostjale kahju tekkimine summas 2965, 62 eurot on tõendamata ning kostja vastunõuet ei ole võimalik tasaarvestada. OÜ Multilift UV poolt 25.10.2013 teostatud tööde akt ei tõenda sellel näidatud veesüsteemi ehitust, sellel näidatud ulatuses tarbevee tarnimist ja kasutatud vee utiliseerimist. Tegemist on lisaks ebausaldusväärse tõendiga, kuna OÜ Multilift UV tegevusalad ei ühti nende veemajanduse teenustega, mida nimetatud isik väidetavalt kostjale osutas. Lisaks nähtub äriregistri teabesüsteemist, et kostja juhatuse liige ning osanik Ivar Viira on ka OÜ Multilift UV juhatuse liige ja osanik. Muid tõendeid kostja kahju tekkimise osas esitanud ei ole. Vastunõuet seoses saamata jäänud tulu ja tekkinud kahjuga summas 542, 70 eurot ei pidanud kohus samuti põhjendatuks, mistõttu ei saa seda tasaarvestada. Kohus ei ole tuvastanud hageja poolt lepinguliste kohustuste rikkumist seoses veeteenuse lepinguga. Lisaks on tõendamata see, et kostja ei täitnud AS-i Lincona Konsult poolt esitatud tellimust. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuvalt keeldus kostja tellimuse täitmisest ning seda veekatkestuse tõttu. Tõendamata on põhjuslik seos hageja tegevuse ja kostjale väidetava kahju tekkimise vahel. Ka selle nõude osas säilib kostjal võimalus esitada hageja vastu eraldi hagi kahju hüvitamiseks, tõendades ja põhjendades talle tekkinud kahju.

Kostja on esitanud hageja nõudele tasaarvestusliku vastunõude ka tulenevalt asjaolust, et hageja ei ole vabastanud kostjale kuuluvaid hooneosi, mida hageja kasutas kostjale ja teisetele isikutele elektriteenuse osutamisel tehnorajatiste majutamiseks, kasutuseelise äralangemisega seotud kahjuks 320 eurot kuus. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, millises ulatuses on tal seoses hageja seadmete viibimisega kostja hoonetes kasutuseelis ära langenud ning milline on nende seadmete tegelik mõju kostja kinnistule. Pelgalt väide, et hageja seadmed viibivad kostja hoonetes, ei anna alust tasaarvestada kostja nõuet hageja nõudega. Kostjal tuli põhjendada ja tõendada, miks on talle tekitatud vastavaks kahjuks 320 eurot kuus, mida kostja ei ole teinud. Ka selle nõude osas säilib kostjal võimalus esitada hageja vastu nõue eraldi hagimenetluses. Kostja on esitanud tasaarvestusliku vastunõude seoses kahjuga, mis tekkis kostjale sellest, et hageja tõstis ühepoolselt võrguteenuse hinda alates 2013. aastast (hinnavahe võrreldes eelmise aastaga, s.o 1012, 32 eurot). Kuna kohus leidis eelnevalt, et hageja poolt alates 2013. aastal kehtestatud hinnad ei olnud tühised ning hageja oli õigustatud teenuse hindu tõstma, puudub alus väita, et hageja oleks õigusvastase tegevusega kostjale kahju põhjustanud. Kostja soovib teostada VÕS §-s 110 sätestatud kinnipidamisõigust. Nimetatud sätte kohaselt võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutnud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kohus leidis, et kinnipidamisõiguse eeldused ei ole antud juhul täidetud, kuna pole tõendatud, et kostjal oleks hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõue. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kuna maakohus on oluliselt rikkunud eelmenetluse nõudeid, tuleb ringkonnakohtul eelmenetlus läbi viia. Alternatiivselt tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata eelmenetluse läbiviimiseks maakohtusse. Eeltoodust tulenevalt palub kostja ringkonnakohtul eelmenetlus läbi viia ning anda pooltele TsMS §-de 348, 351 ja 392 järgsed selgitused. Kostja hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt menetlusnorme. Samuti on maakohus tuvastanud asjaolusid ebaõigesti, jättes mh kostja vastunõude aluseks olevad argumendid ja tõendid olulises osas analüüsimata ning tõenditest nähtuvad faktilised asjaolud tuvastamata. Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lg-t 8 ja § 436 lg-t 1. Maakohus on rikkunud TsMS §-dest 348, 351 ja 392 tulenevat selgitamiskohustust, tehes mitmes olulises küsimuses üllatusliku otsuse. Kostja on palunud kohtult selgitamiskohustuse täitmist, kuid kohus eelmenetluse käigus kostjale mingeid etteheiteid ei teinud, samuti ei viidanud, et kostjal tuleks mõnes küsimuses täiendavalt täita tõendamiskoormist. Maakohus on selgitamiskohustust rikkunud järgmistes küsimustes: -hageja poolt veeteenuse osutamine ja vastava lepingulise suhte olemasolu ei ole tõendatud (kohtuotsuse p 24); -kostja pole suutnud tõendada kulude tekkimist seoses alternatiivse veesüsteemi ehitusega, kostja esitatud tõend on ebausaldusväärne (kohtuotsuse p 24); -kostja pole suutnud tõendada kahju tekkimist saamata jäänud tulu näol (kohtuotsuse p 24); -kostja pole suutnud tõendada isiklikust kasutusõiguse tasu suurust puudutavaid asjaolusid, samuti, nagu oleks tasu arvestuse aluseks olevad asjaolud ebaselged (kohtuotsuse p 23);

-kostja ei ole tõendanud, millises ulatuses tal on kasutuseelis ära langenud seoses hageja esemete viibimisega kostja hoones (kohtuotsuse p 24); -hageja poolt kostjale osutatud teenuse hulga saab välja arvestada tulenevalt pooltevahelise lepingu maksimaalsest aastasest tarbimisest 450 000 kWh, jagades selle kaheteistkümnega; -kohtuotsuse p-s 20 on maakohus üllatuslikult asunud seisukohale, et lepingu p 4.2 tüüptingimuseks olemine ei ole tõendatud; -kohtuotsuse p-s 23 on maakohus üllatuslikult asunud seisukohale, et isikliku kasutusõiguse tasu 4 eurot/m2 turutingimustele vastavus ja mõistlikkus ei ole tõendatud, samuti et tasu mõistlikkuse osas puuduvad selgitused. Kostja märgib ka, et hageja ei ole tõendanud osutatud teenuste mahtu. Üksnes arvete esitamine teenuse mahtu tõendada ei saa. Nõue tekib teenuse osutamisest, mida hageja ei ole tõendanud. Ka maakohus pole tuvastanud tegelikkuses osutatud teenuse mahtu, vaid on märkinud, et teenuse osutamise maht tuleneb sellest, et kuivõrd pooltevahelise lepingu järgi on maksimaalseks aastas osutatava teenuse hulgaks 450 000 kWh, siis võib lugeda keskmiseks tarbimiskoguseks 37 500 kWh, s.o 1/12 aastasest maksimaalsest tarbimisest. Arusaamatuks jääb, kuidas on maakohus eeltoodust tulenevalt tuvastanud hageja osutatud teenuse mahu hageja esitatud arvete ulatuses. Maksimaalne aastane osutatav teenuste maht sätestab üksnes teenuse osutamise ülempiiri. Maakohu ei ole tuvastanud tegelikult osutatud teenuse ulatust. Ka ei ole pooled kokku leppinud, et kuine osutatud teenuse maht arvestatakse maksimaalse aastase mahu jagamisel kaheteistkümneks. Maakohtu viited lepingu punktidele 4.1 ja 5.1.1 on ebaõiged. Viidatud punktidest ei tulene, et kostja oleks pidanud tasuma teenuste eest vastavalt arvele. Maakohtu viidatud lepingu punkt 4.1 reguleeris üksnes tasumise aega. Ebaõige on maakohtu järeldus, et tasumise kohustuse ulatus tulenes arvest. Arvest tulenes üksnes tasumise kohustuse aeg. Arusaamatuks jääb maakohtu väide, et kostja ei ole väitnud, et hageja ei ole võimaldanud tal arvestite näitusid fikseerida. Kostja ei pea tõendama, millised arvestite näidud ei olnud, vaid hageja peab esmalt tõendama, milline oli igakuine tarbimiskogus. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti ELTS ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 regulatsiooni. Maakohtu järeldus, et hageja poolt ELTS regulatsiooni rikkumine ei too kaasa teenuste osutamise lepingu tühistust, on ebaõige. ELTS-i imperatiivse regulatsiooni rikkumise tagajärjeks on tehingute tühisus. Vastavalt puudub hagejal lepinguline nõue kostja vastu. Maakohus ei ole analüüsinud kostja argumente ELTS regulatsiooni tähenduse teenuse osutamisel ja selle rikkumise koosmõju TsÜS §-ga 87 kohta. Maakohus on otsuses üllatuslikult asunud seisukohale, et lepingu punkti 4.2 tüüptingimuseks olemine ei ole tõendatud ning et sätestatud viivisemäär ei ole ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Maakohus oleks pidanud selgelt märkima, et kostjal tuleb seoses sellega esitada täiendavaid tõendeid. Maakohus ei ole oma väiteid ka põhjendanud. Kostja leiab, et seaduses sätestatud viivisemäära niivõrd ulatuslikult ületav viivis on selgelt ebamõistlik. Hageja tegutses monopoli tingimustes ja on seeläbi kuritarvitanud oma jõupositsiooni olukorras, kus kostjal puudusid igasugused võimalused teenuse saamiseks kolmandatelt isikutelt. Hagejal puudus alus teenuste hindade tõstmiseks. Maakohus ei ole tuvastanud poolte vahel kokkulepet alates 01.01.13 kõrgemate tariifide kohaldamiseks. Vaatamata sellele on kohtuotsuse ps 18 märgitud, et kostja vaikimine on käsitletav nõustumusena. Selline maakohtu argumentatsioon on ebaõige. Hageja ei ole hindu kooskõlastanud Konkurentsiametiga, milline kohustus tuleneb ELTS §-st 73. Vastavalt on hageja kehtestatud ja kooskõlastamata hinnad TsÜS § 87 järgi tühised. Samuti on hageja poolt alates 01.01.13 rakendatud võrgutasud seadusevastased ja ebaõiglaselt

suured. Alusetu ja põhjendamata on maakohtu väide, et hagejal oli alus hinna tõstmiseks alates 01.01.2013. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti isikliku kasutusõiguse tasu regulatsiooni. Kostjal on õigus mõistlikule tasule (VÕS § 29) ning poolte tegelik tahe ei saanud olla muu kui mõistlik tasu. Kostja hinnangul on mõistlikuks tasuks 4 eurot/m2. Maakohus on jätnud eeltoodu täielikult analüüsimata ja arvesse võtmata ning leidnud üllatuslikult, et kostja kasutuseelise äralangemine ei ole tõendatud. Maakohus oleks pidanud selgelt märkima, et kostjal tuleb esitada täiendavaid tõendeid. Samuti ei ole maakohus menetluses ka kordagi viidanud, et tema hinnangul tuleks kostjal alternatiivselt esitada tasuarvestus perioodi 01.01.10 – 16.04.12 eest vastavalt AÕSRS §-le 154. Kostja omab hageja vastu nõudeid. Kostjal on kahjunõuded seoses veeteenuste lepingu rikkumisega, kasutuseelise äralangemisest tulenev nõue seoses hooneosade vabastamata jätmisega, hooneosade väljaandmisest tulenev nõue ning seadusvastane võrgutasu. Maakohus on teinud kostja kahjunõuete osas üllatusliku otsuse, jättes täielikult täitmata selgitamiskohustuse. Kostja saab kasutada kinnipidamisõigust. Kostjal on hageja vastu sissenõutavaks muutnud nõuded - isiklikust kasutusõigusest tulenev tasunõue, veeteenuse osutamise lepingu rikkumisest tulenevad kahjunõuded, kasutuseelise äralangemisest tulenevad nõuded, hooneosa tagastamisest tulenevad väljaandmisnõuded. Kuna hageja rikub jätkuvalt veeteenuse osutamise lepingut, tuleb kostjal jooksvalt kanda lisakulutusi veele. Sama käib ka kostja saamata jäänud kasutuseeliste nõude kohta. Hageja ei ole tänaseni vabastanud kostjale kuuluvaid hooneosi, mida kasutas tehnorajatiste majutamiseks. Kostja ei saa kasutada hoone vastavaid osi ning kostjale on kasutuseelise äralangemise näol tekkinud kahju (kuus 320 eurot). Kostjal on hageja suhtes nõue hooneosade vabastamiseks (vindikatsioonihagi või VÕS § 334, § 189 lg 1 järgne nõue). Kuna kostjal on hageja suhtes vastunõuded, puudus maakohtul võimalus jätta kohaldamata kostja kinnipidamis-õigus VÕS § 110 järgi. Kõik kinnipidamisõiguse kasutamise eeldused on täidetud: nõu on muutunud sissenõutavaks; nõue ei ole tagatud; nõuete vahel on piisav seos ja kinnipidamisõigus ei ole seadusega välistatud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei võimalda Harju Maakohtu otsust tühistada. Kaevatav otsus on oma lõppjäreldustes õige ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub hagi rahuldamise põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega maakohtu poolt menetlusõiguse normide rikkumise kohta. Maakohus ei jätnud kostja vastunõude aluseks olevaid asjaolusid käsitlemata ega hinnanud sellekohaseid tõendeid ebaõigesti. Toimiku materjali põhjal ei ole võimalik sellist järeldust teha. Ka hageja nõude põhjendatuse küsimust on maakohus käsitlenud piisavas ulatuses, mistõttu apellandi sellekohased etteheited ei ole kooskõlas kohtuotsuse tegeliku sisuga. Nii kostja tarbitud teenuste mahu kui rakendatud hindade osas on maakohus oma järeldusi põhjendanud, hinnates sellekohaseid tõendeid seaduse nõuetele vastavalt. Kohus ei sidunud tarbitud teenuste tegelikku mahtu lepingujärgse võimaliku mahuga, vaid üksnes märkis, et arvetel näidatud mahud

jäävad neisse piiridesse, mida leping võimaldab. Pooled ei vaielnud selle üle, et kuni 01.06.2013 ei olnud kostjal muid võimalusi elektrienergia saamiseks ning et ta seda tegelikult ka tarbis. Kuna hageja jätkas kokkuleppel võrguettevõtja Elektrilevi OÜ-ga ja elektrienergia tootja Eesti Energia AS-ga teenuse osutamist viie kuu vältel pärast elektrituru avanemist kuni Elektrilevi OÜ võrgu valmimiseni ning kostja teenust ka tarbis, tuli tal selle eest tasuda. Hageja ostis elektri nii enda tarbeks kui alltarbijatele müümiseks ja kandis võrguteenuse osutamisel kulusid, mistõttu tuli tarbitud mahtude eest kostjal kui tarbijal need kulud ka katta. Kostja vastuväited nii tarbitud koguste kui hinna osas on esitatud hagejale alles pärast poolte vahelise suhte lõppemist, mistõttu viitab see pigem kostja poolsele hea usu põhimõtte vastasele käitumisele. Kostjal oli võimalik hinnamuutusest teadasaamisel lõpetada koheselt tarbimine, samuti oli tal võimalik arvetel märgitud mahtudega mittenõustumisel sellest hagejale koheselt teada anda. Kostja seda ei teinud. Lepingu lõpetamise õigus tulenes ka lepingust, mille kohaselt oli ka kostjal õigus leping lõpetada, teatades sellest teisele poole üks kuu ette (punkt 7). Maakohus ei jaotanud tõendamiskoormust valesti. Hageja esitas kostjale arved tema poolt fikseeritud näitude alusel. Kostja ei toonud kohtu ette ega tõendanud neid elulisi asjaolusid, mille põhjal oleks kohtul olnud alust järeldada, et kostja poolne elektrienergia tegelik tarbimine oli mahult hageja väidetust erinev. Eelduslikult oli kostjal võimalik arvesti näitusid kontrollida, selle võimaluse puudumist ta ei väitnud. Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega viivise kokkuleppe tühisusest. Maakohtul ei olnud alust järeldada, et tegemist oleks tüüptingimusega, mille osas ei olnud kostjal võimalik läbi rääkida. Majandustegevuse raames sõlmitud lepingu puhul ei ole võimalik eeldada, et viivise maksmist puudutav tingimus kahjustaks kostjat ebamõistlikult. Pealegi on nimetatud tingimuse puhul selle rakendumiseks vajalik siiski asjaolu, et kohustatud pool lepingut rikub, seega on tegemist korratu võlgniku suhtes rakenduva meetmega. Viivise kohaldamise võimaluse mõjutamine oli kostja enda mõjusfääris. Juunis 2013 esitatud arve ühepoolselt arvestatud isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rendi kohta ning hilisem menetluslik tasaarvestus viivise väljamõistmist ei välista, kui hageja põhinõue kohtu poolt rahuldatakse. Maakohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Õige on maakohtu otsuses sisalduv järeldus, et hageja nõue kostja vastu ei ole lõppenud tasaarvestusega. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Riigikohus on mitmel korral avaldanud seisukohta, et tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Seega, kui kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et ta on hageja nõude tasaarvestanud oma nõudega, ning hageja väidab vastu, et tasaarvestus ei kehti, pidi kohus hindama, kas hageja väited võimaldavad välistada tasaarvestuseks kasutatud nõude kasvõi osalist maksmapanekut ning seega ka tasaarvestuse kehtivust. Praegusel juhul on hageja esitanud tasaarvestatavale nõudele eelkõige vastuväite, et kostja arvestatud tasude osas kokkulepe puudub ning et kostja nõuab tasu meelevaldses suuruses; kostja kahjunõuded on aga alusetud ja tõendamata. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja formuleeritud nõuded tervikuna on ebaselged ega anna alust jätta hageja nõuet rahuldamata. Kostja arvestatud tasunõue ei vasta kehtinud seadusele, alates 17.04.2012 arvestatava tasunõude puhul ei ole aga välja toodud asjaolusid, millest lähtuvalt on tasu üldse arvestatud (miks on nõutav tasu õiglane või milline on tehnovõrgu tegelik mõju kostja kinnisasjale või millised on üldised turutingimused, mille põhjal tegi kostja järelduse õiglasest tasust). Lisaks kasutusõiguse tasule nõudis kostja hagejale esitatud arves ka ruumide renditasu, eristamata, kui suur on esimene, kui suur teine nõue (pealegi puudus pooltel kokkulepe alajaama ruumide rendi osas). Maakohus märkis õigesti, et sõltumata nõude tasaarvestamata jätmisest on kostjal võimalik eraldi hagimenetluses esitada hageja vastu sellekohaseid nõudeid.

Eelmärgitud asjaoludel tuleb pidada õigeks maakohtu järeldust, et kostja arvestatud isikliku kasutusõiguse tasu nõue ei ole põhjendatud ning et eraldi rendi nõudmiseks puudub üldse kokkulepe. Ka muude vastunõuete osas on maakohus teinud õige järelduse, et nende tasaarvestamiseks ei ole alust. Kuigi kahjunõude osas on maakohus viidanud muu hulgas veeteenuse osutamise lepingu puudumisele, ei olnud see kindlasti määravaks, et hinnata vastavat kahjunõuet alusetuks. Maakohus on kõiki kolme eraldiseisvat kahju hüvitamise nõuet käsitlenud piisavalt põhjalikult, hinnates seejuures kõiki kohtule esitatud tõendeid, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks nende nõuete aluseks olevaid asjaolusid veelkord käsitleda. Maakohus ei jätnud täitmata TsMS § 348 lg-st 1 tulenevat kohustust selgitada välja menetlusosaliste arvamuse asjas tähendust omavate asjaolude suhtes, nagu väidab apellant. Ringkonnakohtul ei ole alust järeldada, et maakohus oleks jätnud eelmenetluse ülesanded täitmata.

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Protokolli parandamise taotluse lahendamine Kostja taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu käiku ja muud asja lahendamist või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja väljendatud seisukohad protokollis kajastatud põhimõtteliselt õigesti ja oma sisult arusaadavad. Esindaja mõtte ebatäpne sõnastus ei vaja TsMS § 53 korras muutmist. Pealegi on menetlusosaliste õiguslik positsioon leidnud arvukates menetlusdokumentides põhjalikku kajastamist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Nõmm

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Sidok-Toomsalu

Otsus tühistatud osaliselt Riigikohtu otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.