Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik
Kohtuasi
Kitman Thulema AS-i hagi OÜ ATI Profiil vastu 5286 euro 70 sendi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-32597
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ ATI Profiil kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
10 084 eurot 57 senti Hageja Kitman Thulema AS (registrikood 12715827, endine registrikood 10093994), esindaja vandeadvokaat Karmen Turk Kostja OÜ ATI Profiil (registrikood 10681946), esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts
Asja läbivaatamise kuupäev
13. aprill 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-32597 osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 19. detsembri 2013. a otsuse osas, milles maakohus mõistis välja OÜ-lt ATI Profiil Kitman Thulema AS-i kasuks 5270 eurot 75 senti ja viivise, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.
Maakohtu 19. detsembri 2013. a otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis rahuldamata Kitman Thulema AS-i hagi OÜ ATI Profiil vastu põhinõude 15 eurot 95 senti ning viivise põhinõudelt (15 eurot 95 senti) väljamõistmiseks.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada Advokaadibüroo Varul AS-ile OÜ ATI Profiil eest kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kitman Thulema AS (hageja) esitas 5. juulil 2013 Harju Maakohtule OÜ ATI Profiil (kostja) vastu hagi, milles palus välja mõista põhivõla 5286 eurot 70 senti ja viivise 0,2% päevas kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14. oktoobril 2003 elektrivarustuse lepingu nr 79, mille kohaselt müüs hageja kostjale elektrienergiat kuni 450 000 kWh aastas objektile Tallinnas KeskSõjamäe 3d. 19. detsembril 2003 sõlmitud lepinguga omandas kostja hagejalt nimetatud kinnistu ning kinnistule seati hageja kasuks isiklik kasutusõigus elektrivõrgu majandamiseks. Isiklik kasutusõigus seati tähtajatult ja tasuta kuni 1. jaanuarini 2009 ning tasu maksmise kohustusega alates 1. jaanuarist 2009 asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 154 kohaselt. 27. detsembril 2012 teatas hageja kostjale, et hageja ja OÜ Elektrilevi kokkuleppe alusel osutab hageja kostjale võrguteenust ning müüb vajamineva elektrienergia, kuni OÜ Elektrilevi hagejale kuuluva võrgu üle võtab, hinnanguliselt 1. juulini 2013. Hageja osutatava võrguteenuse tasuks alates 1. jaanuarist 2013 oli 66 eurot 90 senti mWh kohta ja elektrienergia hinnaks 53 eurot 90 senti mWh kohta. Kostja hindadele vastuväidet ei esitanud. Hageja esitas elektri ja võrguteenuse eest kostjale arved, mille suurus oli kokku 5286 eurot 70 senti, mida kostja ei tasunud. 3. juunil 2013 esitas kostja hagejale arve 20 352 eurot isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rendi eest ajavahemikul 1. jaanuar 2009 kuni 1. juuni 2013. 4. juunil 2013 teatas hageja kostjale, et katkestab võrguteenuse vahendamise, kui kostja ei tasu võlgnevust hiljemalt
7.juunil 2013. Hageja ja kostja vahel ei olnud müügilepingut, vaid võrguteenuse ja elektrimüügi vahendamise teenuse suhe. Hageja ei vasta võrguteenuse osutaja tunnustele, mistõttu ei ole hageja võrguteenuse osutaja ega elektrimüüja. Hageja on lepingust nr 79 tuleneva kohustuse täitnud ja kostja on teenuse saanud. Kostja jättis arved tasumata alates hetkest, mil ta sõlmis lepingu OÜ-ga Elektrilevi. Kostja väited elektri hindade tõusu tühisuse kohta on alusetud. Hageja ostis elektri etteulatuvalt iga kuu nii enda kui ka kõigi alltarbijate jaoks. Võrgu ülalhoidmisega kaasnevaid kulusid tuli kanda alltarbijatel kuni alternatiivse võrgu valmimiseni. Kostja väited mõõteseadmete taatlemata jätmise kohta on otsitud ja pahatahtlikud, sest kostja ei ole kümne aasta jooksul vastuväiteid esitanud. Kostja ei saa nõuet tasaarvestada, kuna hagejal on kostja vastunõuetele vastuväited. Kostja isikliku kasutusõiguse tasu nõue on aegunud. Kostjal ei ole alust tasu nõuda või oleks tasu maksimaalselt 50 eurot. Pooltel ei ole kokkulepet ruumide rentimiseks. Kostja kahjunõuded on alusetud ja tõendamata.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vaidles hagile vastu. Hagiavaldusest ei nähtu teenuse osutamise ulatust. Elektrivarustuse leping on müügileping. Hageja on võrguteenuse osutaja ja müüja elektrituruseaduse (ELTS) tähenduses. Hageja pidi elektrienergia tasud kooskõlastama Konkurentsiametiga. Kooskõlastamata tasud on vastuolus seadusega ning tehing on tühine. Hageja mõõteseadmed on taatlemata ja ebatäpsed. Lepingu nr 79 punkt 4.2 on tühine tüüptingimus, mistõttu on viivis ebamõistlikult suur ja viivisearvestus ebaõige. Kostjal on hageja vastu järgmised vastunõuded: isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rent 20 352 eurot; kasvav kahjunõue veeteenuse lepingu rikkumise tõttu
3508 eurot 32 senti; hoone osade kasutuseeliste kaotamisest tekkinud kahju 1600 eurot ja kahju 1012 eurot 32 senti, mis on tekkinud uue ja vana teenusehinna vahena, kuna hageja ei ole alates 2013. aastast nõutud hinda Konkurentsiametiga kooskõlastanud. Hageja nõuded on lõppenud tasaarvestuse tulemusena. Kostja kasutab VÕS §-s 110 sätestatud kinnipidamisõigust.
3.Harju Maakohus rahuldas 19. detsembri 2013. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt välja põhinõudena 5270 eurot 75 senti, viivise kohtuotsuse tegemise seisuga 2467 eurot 6 senti ning viivise 0,2% päevas põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskuludest jäi 97% kostja kanda ning 3% hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on leping nr 79 müügileping. Ükski lepingu säte ei nimeta vahendamise teenuse osutamist ning hageja osutas võrguteenust ja müüs elektrienergiat enda kehtestatud hindade alusel. Hageja on võrguettevõtja ja elektrienergia müüja ELTS-i tähenduses. Võrguteenuse osutamine ja elektrienergia müük on faktiliste asjaolude küsimus. Võrguteenuse tasu ja elektrimüügi hindade kooskõlastamata jätmine ning tegevusloa puudumine ei toonud kaasa tehingu tühisust. ELTS-is on sätestatud riikliku järelevalve regulatsioon juhuks, kui ELTS-is sätestatud nõudeid rikutakse. Vaidlusaluses piirkonnas puudus tegevusloaga võrguteenuse osutajal võrk teenuse osutamiseks. Kui hageja ei oleks jätkanud kokkuleppel põhivõrguettevõttega teenuse osutamist, oleks kostja jäänud 1. jaanuarist 2013 elektrita. Kostja aktsepteeris, et hageja osutas võrguteenust ja müüs elektrienergiat tegevuslubasid omamata ja hindasid Konkurentsiametiga kooskõlastamata. Kostja ei esitanud vastuväiteid teenuste hindadele, mis on käsitatav nõustumusena. Kostja ei tõendanud, et hageja kehtestatud võrguteenuse hind ja elektrienergia müügi hind olid ebaproportsionaalselt kõrged võrreldes vabaturul kujunenud hindadega. Hageja ei rikkunud kehtestatud hinnad kostja õigusi üksnes seetõttu, et need olid Konkurentsiametiga kooskõlastamata ning peaksid tooma kaasa tehingu tühisuse. Teenuse hinna tõus oli põhjendatud, sest hageja ostis elektri etteulatuvalt ning alltarbijatel tuli kanda võrgu ülalhoidmisega kaasnevaid kulusid. Tarbitud elektri koguseks tuleb lugeda hageja arvetel näidatud kogused. Lepingu nr 79 kohaselt müüs hageja kostjale elektrienergiat 450 000 kWh aastas, seega keskmiseks tarbimise koguseks ühes kuus on 37 500 kWh. Nähtuvalt hageja esitatud arvetest oli tarbitud elektrienergia kogus kuus väiksem, kui aasta jooksul kuu keskmine oleks võinud olla. Kostjal oli kohustus tasuda elektrienergia eest hageja esitatud arvete alusel. Kostjal oli võimalus arvestite näite fikseerida ning seeläbi tõendada, et tarbitud elektrienergia kogused ei vasta tegelikkusele. Kostja ei ole väitnud, et arvetel kajastatud elektri kogused olid võrreldes varasemaga oluliselt suuremad. Kostja vastuväited tarbitud elektrienergia koguse tõendamatuse ja arvesti taatlemata jätmise kohta on otsitud ja hea usu põhimõttega vastuolus. Seega tuleb arved võrguteenuse ja elektrienergia eest tasuda. Põhjendamatu on vee- ja kanalisatsiooni eest esitatud arve 15 eurot 95 senti. Selles osas jääb hagi rahuldamata. Lepingu punkt 4.2 ei ole tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõistes. Isegi juhul kui tegemist oleks tüüptingimusega, ei oleks see tühine. Asjaolu, et viivisemäär oli seadusjärgsest viivisemäärast ca 8,6 korda kõrgem, ei tähenda, et viivis on ebamõistlikult suur. Hageja viivisearvestus on aga ebaõige. Viivise suuruseks alates arvete sissenõutavaks muutumisest on kokku 2467 eurot 6 senti. Viivise
vähendamiseks puudub alus. Kostja vastunõue isikliku kasutusõiguse tasu osas on aegunud perioodi 1. jaanuar 2009 kuni 31. detsember 2009 kohta. Ülejäänud tasunõue ei ole aegunud. Lepingu punktist 6.8 tulenes, et tasu maksmise kohustus oli seotud tasu tekkimise ajal kehtinud AÕSRS §-ga 154, kuna sellisel juhul on tasu paindlik vastavalt ajas muutuvatele majanduslikele näitajatele. Kostja esitas väära arvestuskäigu ajavahemikul kuni 16. aprillini 2012 tekkinud tasunõude kohta, nõudes isikliku kasutusõiguse tasu lähtuvalt enda arvates õiglasest hüvitisest. Kostjal on nimetatud perioodi eest õigus tasu saada sel ajal kehtinud AÕSRS §-s 154 sätestatud ulatuses ning pärast 17. aprilli 2012 mõistlikus ulatuses. Kuna kostja ei ole arvutanud tasunõuet kehtinud seaduse järgi, puudub alus tasaarvestada kostja tasunõuet hageja nõudega. Tasunõue ning selle aluseks olevad määrad ei ole selged. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis võimaldaksid õiglase tasu suurust kindlaks määrata. Tõendatud ei ole poolte kokkulepe alajaama ruumide rentimise kohta. Kuna kohtule ei ole esitatud poolte vahel sõlmitud veeteenuse osutamise lepingut, ei ole võimalik hinnata, millised olid poolte kohustused ja millist kohustust on hageja väidetavalt rikkunud. Seega on veeteenuse lepingu rikkumisega kostjale kahju tekkimine tõendamata. OÜ Multilift UV tehtud tööde akt ei tõenda sellel näidatud veesüsteemi ehitust, sellel näidatud ulatuses tarbevee tarnimist ja kasutatud vee utiliseerimist. Tegemist on ebausaldusväärse tõendiga, kuna OÜ Multilift UV tegevusalad ei ühti nende veemajanduse teenustega, mida isik väidetavalt kostjale osutas. Äriregistri teabesüsteemist nähtub, et kostja juhatuse liige ning osanik Ivar Viira on ka OÜ Multilift UV juhatuse liige ja osanik. Vastunõuet, mis puudutas saamata jäänud tulu ja tekkinud kahju, ei pidanud kohus samuti põhjendatuks, mistõttu ei saa seda tasaarvestada. Kostja ei ole tõendanud, millises ulatuses on tal hageja seadmete viibimise tõttu kostja hoonetes kasutuseelis ära langenud ning milline on nende seadmete tegelik mõju kostja kinnistule. Kuna hageja 2013. aastal kehtestatud hinnad ei olnud tühised ning hageja oli õigustatud teenuse hindu tõstma, puudub alus väita, et hageja oleks õigusvastase tegevusega kostjale hindade vahest tulenevalt kahju põhjustanud. Kinnipidamisõiguse eeldused ei ole täidetud, kuna pole tõendatud, et kostjal oleks hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõue.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. novembri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme.
Maakohus ei jätnud kostja vastunõude aluseks olevaid asjaolusid käsitlemata ega hinnanud tõendeid ebaõigesti. Kohus ei sidunud tarbitud teenuste tegelikku mahtu lepingujärgse võimaliku mahuga, vaid üksnes märkis, et arvetel näidatud mahud jäävad neisse piiridesse, mida leping võimaldab. Kostja vastuväited nii tarbitud koguste kui ka hinna kohta on esitatud alles pärast pooltevahelise suhte lõppemist, mistõttu viitab see pigem kostja hea usu põhimõtte vastasele käitumisele. Kostjal oli võimalik hinnamuutusest teadasaamisel lõpetada kohe tarbimine. Maakohus ei jaotanud tõendamiskoormist valesti. Kostja ei näidanud ega tõendanud, et tegelik tarbimine oli hageja väidetust erinev. Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega viivise kokkuleppe tühisusest. Maakohtul ei olnud alust järeldada, et tegemist oleks tüüptingimusega, mille üle ei olnud kostjal võimalik läbi rääkida. Majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul ei ole võimalik eeldada, et viivise maksmist puudutav tingimus kahjustaks kostjat ebamõistlikult. Pealegi oli viivise kohaldamise võimaluse mõjutamine kostja enda mõjusfääris. Isikliku kasutusõiguse tasu ja rendinõue ning hilisem tasaarvestus viivise väljamõistmist ei välista. Maakohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Hageja nõue kostja vastu ei ole lõppenud tasaarvestusega. Kostja formuleeritud nõuded on ebaselged ega anna alust jätta hageja nõuet rahuldamata. Kostja isikliku kasutusõiguse tasu nõue ei ole põhjendatud ning puudub kokkulepe rendi nõudmiseks. Ka muude vastunõuete osas on maakohus teinud õige järelduse, et nende tasaarvestamiseks ei ole alust. Maakohus ei jätnud täitmata kohustust selgitada välja menetlusosaliste arvamuse asjas oluliste asjaolude kohta. Ringkonnakohtul ei ole alust järeldada, et maakohus oleks jätnud eelmenetluse ülesanded täitmata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud ebaõigesti järeldanud, et tegevusloata ja vastuolus ELTS-i regulatsiooniga teenuste osutamise hindade Konkurentsiametiga kooskõlastamata jätmine ei too kaasa teenuste osutamise lepingu tühisust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi. Kohtud on jätnud analüüsimata ELTS-i regulatsiooni tähenduse teenuste osutamisel ja selle rikkumise koosmõju TsÜS §-ga 87. Kohtute argumentatsioon tehingu kehtivusest TsÜS § 87 kontekstis ei käsitle sätte kohaldamisel relevantseid asjaolusid. Asjaolu, et ELTS-i rikkumisele laieneb haldusõiguslik vastutus, ei tähenda, et ELTS-i regulatsiooni rikkumine ei võiks kaasa tuua lepingu tühisust TsÜS § 87 järgi. Ainuüksi põhjendus, et eksisteerib riiklik administratiivne järelevalve, ei ole piisav, välistamaks TsÜS § 87 kohaldumist. Konkurentsiametiga hindade kooskõlastamise kohustuse eesmärk on vältida olukorda, kus kooskõlastamiseks kohustatud isik kujundab hinna oma suva järgi. Selleks on sätestatud kohane seaduslik kontroll ja menetlus. Menetluse eesmärk on vältida olukorda, kus hagejale sarnased loomulikud monopolid saaksid oma
seisust kuritarvitada. Kuna ELTS-i regulatsiooni otseseks eesmärgiks on võrguteenuse ja elektrimüüja ning ELTS-i tähenduses tarbija vahelise suhte (s.o teenuse osutamise hinna kui õigussuhte keskse aspekti) reguleerimine, on regulatsiooni rikkumise mõtteks tehingu tühisus TsÜS § 87 järgi. Minimaalselt on tühised hageja kehtestatud hinnad. Ainuüksi see, et mõlemad pooled on tehingut täitnud, ei muuda tehingut kehtivaks. Teenuse osutamisel tekkinud mõistlike kulude hüvitamist saab hageja nõuda, esitades käsundita asjaajamisest tuleneva nõude VÕS § 1018 jj järgi. Kohtutel tuleb kostja esitatud väidete kohta võtta põhjendatud seisukoht. Hageja ei ole tõendanud nõude aluseks olevaid asjaolusid. Arvete esitamine ei tõenda teenuse osutamist ega selle ulatust. Muid tõendeid teenuse mahu tõendamiseks ei ole hageja esitanud. Hageja tuginemine ainuüksi arve esitamisele ei too kaasa tõendamiskoormise ümberpöördumist kostja kahjuks. Kohtud on tõendamiskoormist puudutavad aspektid jätnud täielikult arvesse võtmata. Kohtud on rikkunud TsMS §-s 5 sätestatud võistleva hagimenetluse tuumaks olevat dispositiivsuse põhimõtet. Hageja ei ole menetluses kunagi väitnud, et kostja vastunõude aluseks olevad tõendid on ebausaldusväärsed. Hageja vastuväide kostja tõenditele piirdus üksnes kahjunõude ulatusega. Samuti ei ole hageja väitnud, et osutatud teenuse mahtu saaks ja tuleks kindlaks määrata selliselt, nagu maakohus oma otsuses leidis. Eeltoodud asjaolude üle ei ole menetluses ka arutelu olnud. Kohtud on jätnud kõik olulisemad eelmenetluse toimingud tegemata ning täitmata selgitamiskohustuse. Kohtud ei arutanud pooltega eelmenetluses tõendite võimalikke puudusi ega nendele antavat hinnangut, sealhulgas seisukohta, et kostja tõendid on ebausaldusväärsed. Ka sisuliselt on maakohtu etteheited ekslikud. Kostja vastunõudeid tõendav tehtud tööde akt on kõige tavapärasem ehitustööde tegemist tõendav dokument (tõend). OÜ-l Multilift UV on olemas teenuse osutamiseks vajalikud õigused ja seadmed ning ettevõte tegeleb veetarnega igapäevase tegevusena. Üllatuslik oli maakohtu otsuses toodud seisukoht, et kostja vastunõuete aluseks olevad väited on ebaselged, tõendamata jms. Ringkonnakohus jättis maakohtu minetused kõrvaldamata. Kostjal on õigus kasutada kinnipidamisõigust. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on kostja vastuväite jätnud täielikult arvesse võtmata ja analüüsimata. Kostjal on jooksvad ning ajas kumuleeruvad nõuded hageja vastu, mis annab aluse VÕS § 110 järgse kinnipidamisõiguse kasutamiseks. Minimaalselt oleks kohtud pidanud tegema VÕS § 110 lg 5 järgse lahendi. Muus osas jääb kostja menetluses esitatud seisukohtade juurde ega loobu sellistele asjaoludele ja väidetele tuginemast. Hageja ja kostja vaheline leping on tüüptingimustel sõlmitud leping, mille viivise määr on vastuolus VÕS § 42 lg 3 p-ga 5. Hagejal puudus alus teenuste hindu tõsta. Hageja teenuste hinnad on ebamõistlikult kõrged ja võrgutasud seadusvastased. Hageja mõõteseadmed on ebausaldusväärsed ning neid ei saa teenuse osutamise mahu usaldusväärseks tuvastamiseks kasutada. Kohtute väide, et kostja oleks pidanud keelduma teenuste tarbimisest, on arusaamatu. Hageja on loomuliku monopoli seisust nautiv ettevõte.
7.Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda.
8.Riigikohus küsis asja lahendamise kohta arvamust Konkurentsiametilt. Konkurentsiameti seisukoha kohaselt oli Kitman Thulema AS perioodil jaanuar 2013 kuni juuni 2013
käsitatav võrguettevõtjana ja elektrienergia müüjana ELTS-i tähenduses. Võrguteenuse osutamise hindade Konkurentsiametiga kooskõlastamata jätmine ei too automaatselt kaasa hindade tühisust TsÜS § 87 mõttes ning iga sellist juhtumit on vaja eraldi analüüsida.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2, § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 692 lg 4 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 15 euro 95 sendi väljamõistmiseks. Seega on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi maakohtu otsus vaidlustamata osas jõustunud. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust osas, mille peale on kaevatud.
11.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas Konkurentsiametiga võrguteenuse tasu ja elektrimüügi hindade kooskõlastamata jätmise tõttu on pooltevaheline leping või hageja määratud hind tühine. Kohtud leidsid, et Konkurentsiametiga hindade kooskõlastamata jätmine ei too kaasa tehingu tühisust, sest ELTS näeb sellisel juhul ette riikliku järelevalve, hagejal ei olnud kohustust teenust kostjale osutada ning kostja ei vaielnud hageja määratud hindadele vastu. Kolleegium kohtute järeldusega ei nõustu.
12.Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väited, mille kohaselt kohtud ei ole TsÜS § 87 kohaldamisel lähtunud asjakohastest kaalutlustest. Hindamaks, kas seadusega vastuolus olev tehing on tühine, tuleb kindlaks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha (Riigikohtu
22.novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 34; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 21). TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. ELTS (8. juulil 2012 jõustunud redaktsioonis) § 73 lg 1 esimese lause kohaselt kooskõlastab võrguettevõtja Konkurentsiametiga ELTS § 71 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud võrgutasude arvutamise metoodika, sama lõike punktides 3–6 nimetatud võrgutasud ning võrguteenuste osutamise tüüptingimused. ELTS § 73 lg 4 kohaselt võtab võrguettevõtja võrguteenuse eest tasu, mis on arvutatud Konkurentsiameti kooskõlastatud asjakohaste võrgutasude alusel. Sätet ei kohaldata võrguga ühendamise, tarbimis- või tootmistingimuste muutmise ega elektrienergia transiidi suhtes. ELTS § 71 lg 1 kohaselt võtab võrguteenust osutav võrguettevõtja tasu (võrgutasud). Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ preambuli p 51 kohaselt peaksid direktiivi keskmes olema tarbijate huvid ning elektriettevõtjate keskseks kohustuseks peaks olema teenuse kvaliteet. Tarbijakaitse peaks tagama, et kõik tarbijad laiemas ühenduse mastaabis saavad kasu konkurentsile rajatud turust. Tarbijaõiguste tagamise peaks kindlustama liikmesriigid.
Sama direktiivi preambuli p 45 kohaselt peaksid liikmesriigid tagama, et kodutarbijatele ja, kui liikmesriigid seda vajalikuks peavad, väikestele ettevõtetele oleks tagatud elektri tarnimine kindlaksmääratud kvaliteediga ja selgelt võrreldavate, läbipaistvate ning mõistlike hindadega. Seega, lähtudes Euroopa Liidu ühtse elektrienergia siseturu eesmärkidest, on kolleegiumi hinnangul võrgutasude kooskõlastamise eesmärk tagada tarbijatele mõistlikud ning läbipaistvad hinnad. Regulatsiooni eesmärgiga on aga vastuolus olukord, kus ettevõtjal on võimalik ühepoolselt kindlaks määrata võrguteenuse tarbijale osutatava teenuse hind.
13.Riigikohus on varem leidnud, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine. Sealjuures märkis Riigikohus, et seadusandja tahe oli pidurdada veeteenuse hindade tõusu ning keelata kliendigruppide diskrimineerimine selliselt, et osale klientidest kehtestatakse teistest ebasoodsamad tariifid (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 37). Samuti on Riigikohus leidnud, et tulenevalt maagaasiseadusest tulenevast kohustusest kooskõlastada võrgulepingu tüüptingimused Konkurentsiametiga ei saa klientidele kohaldada tüüptingimusi enne, kui on jõustunud Konkurentsiameti otsus tüüptingimuste või nende muutmise kooskõlastamise kohta (Riigikohtu 7. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14, p 34). Seega on Riigikohus ka varem asunud seisukohale, et ettevõtja ei saa kohaldada tarbijate suhtes tingimusi (sh hindu), mille puhul on seadusandja sätestanud mehhanismi (nt kooskõlastamise kohustus) eesmärgiga tagada tarbijale mõistlikud ja läbipaistvad hinnad. Vastupidi maa- ja ringkonnakohtule leiab kolleegium, et ainuüksi ettevõtja tegevusele kohalduvast riiklikust järelevalvest ning võimalikust avalik-õiguslikust vastutusest ei saa järeldada, et kooskõlastamise kohustuse täitmata jätmisel puuduvad tsiviilõiguslikud tagajärjed. Lisaks ei saa tühist tehingut kehtivaks muuta ka see, et mõlemad pooled on tehingut täitnud, sest tehingu tühisuse hindamisel on oluline tehingu materiaalne alus (Riigikohtu 17. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-81-02, p 14; 26. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-05, p 11). Lähtudes eeltoodust, leiab kolleegium, et ELTS § 73 lg-test 1 ja 4 ning § 71 lg-st 1 tuleneva kooskõlastamiskohustuse eesmärk on keelata kooskõlastamata hindade kohaldamine võrguteenuse tarbija suhtes. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
14.Eelnevast ei tulene siiski, et võrgutasu kokkuleppe tühisusega kaasneks automaatselt kogu võrguteenuse osutamise kokkuleppe tühisus. Selleks tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel TsÜS § 85 järgi hinnata kokkulepet tervikuna ja võtta seisukoht, kas võrguteenuse tasu kokkuleppeta oleks leping ilmselt sõlmitud või mitte (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1140-07, p 22).
15.Hageja nõue koosneb lisaks võrgutasule ka elektrienergia müügist tulenevast nõudest (I kd, tld 14, 16–20). Kuna elektrienergia müügihindade kooskõlastamise kohustust hagejal ELTS-i alusel ei
olnud, siis elektrienergia müügi kokkuleppe ega vastava hinna tühisust TsÜS §-st 87 ei tulene.
16.Kolleegiumi hinnangul tuleb Konkurentsiametiga kooskõlastamata hindade puhul teenuse eest tasu nõudmisel kohaldada alusetu rikastumise, mitte käsundita asjaajamise regulatsiooni, nagu leidis kostja. TsÜS § 84 lg 1 teise lause kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1032 lg 1 esimese lause järgi võib sellisel juhul üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. VÕS § 1032 lg 2 kohaselt, kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. VÕS § 1033 lg 1 kohaselt, kui vastastikune leping on tühine, peavad lepingupooled nende poolt saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama samaaegselt. Vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Seega on hagejal õigus kostjalt nõuda osutatud võrguteenuse hariliku väärtuse hüvitamist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hagejale tähtaeg osutatud võrguteenuse hariliku väärtuse tõendamiseks.
17.Kostja leiab kassatsioonkaebuses lisaks, et kohtud on valesti jaotanud teenuste tarbimise mahu tõendamiskoormise. Kolleegium kostja väidetega ei nõustu. Maakohus ei rahuldanud hagi ainuüksi hageja arvetel esitatud andmete alusel. Maakohus võrdles esitatud andmeid ka pooltevahelises lepingus kokkulepitud tarbimise mahtudega. Lisaks ei esitanud kostja menetluse käigus tõendeid tegeliku tarbimise mahu kohta või näitamaks hageja väidetud mahtude ebaõigsust. Praegusel juhul saadetakse asi igal juhul uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule (ülal p-d 12–16).
18.Kostja on kassatsioonkaebuses asunud seisukohale, et kohtud on jätnud tegemata sisulise eelmenetluse ning, jättes täitmata selgitamiskohustuse, teinud olulises ulatuses üllatusliku otsuse. Kostja väited puudutavad eelkõige kostja tasaarvestuse tegemiseks esitatud nõuete tõendamist. Kolleegium nõustub kostja väidetega osaliselt. Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-151-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Praegusel juhul vaidlesid pooled muuhulgas selle üle, kuidas ja millise AÕSRS § 154
redaktsiooni järgi tuli isikliku kasutusõiguse eest makstavat tasu arvutada. Toimikust ei nähtu, et maakohus oleks istungil (I kd, tl-d 205–207) või kirjalikult kostja nõude kvalifitseerimise kohta seisukoha võtnud või selgitanud pooltele sellest tulenevat tõendamiskoormist. Kui maakohtu hinnangul olid kostja nõuded ebaselged, siis ka sellele oleks pidanud maakohus eelmenetluses kostja tähelepanu pöörama ning andma võimaluse nõuete selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 27–28; 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 12). Samuti on maakohus vastuolus TsMS § 436 lg-ga 4 hinnanud asjaolusid erinevalt mõlemast poolest, seda enne pooltega arutamata. Pooled ei vaielnud enne maakohtu otsuse tegemist selle üle, et hageja osutas kostjale vee- ja kanalisatsiooniteenust ja veeühendus katkes (I kd, tl-d 179, 206). Ometi heitis maakohus otsuses kostjale ette, et kohtule ei ole esitatud veeteenuse osutamise lepingut, ning asus seisukohale, et kohtul ei ole võimalik hinnata, kas ja milliseid kohustusi on hageja rikkunud (I kd, tl 218). Apellatsioonkaebusele lisas kostja veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenuste lepingu (II kd, tl 19), mille ringkonnakohus ka vastu võttis (II kd, tl 44 pöördel). Sellele vaatamata ringkonnakohus kostja nõuet ei käsitlenud. Eelnevast tulenevalt rikkus maakohus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust. Ringkonnakohtul on aga võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul selgitada, milline õigusakt kohaldub kostja isikliku kasutusõiguse tasu nõudele, ning võtta seisukoht kostja veeteenuse osutamisest tulenevate nõuete kohta. Sellest lähtudes tuleb ringkonnakohtul võtta ka uuesti seisukoht, kas ja millises ulatuses on hageja nõue tasaarvestuse tulemusel lõppenud.
19.Kolleegium märgib, et eeltoodu ei tähenda aga seda, et kohus peaks juba eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Vastupidi kassatsioonkaebuse väidetele on kolleegium seetõttu seisukohal, et kohus ei rikkunud eelmenetluse ülesandeid, kui andis kostja esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lgd 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). TsMS § 230 lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kolleegium möönab, et kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel
õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Riigikohus on varem ka selgitanud, et kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Seega on hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Kui kostja esitas tasaarvestuse alusena nõuded, siis tuli kostjal tõendada kõik nõuete eeldused ning nende suurus.
20.Muuhulgas oli kostja hinnangul maakohtu otsus üllatuslik, sest kohus asus alles kohtuotsuses seisukohale, et kostja esitatud tõend oli ebausaldusväärne. Kolleegiumi hinnangul ei saa kostja väited aga iseenesest anda alust maa- ega ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei kujuta endast ka menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis tooks kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 mõttes, siis saavad kostja viidatud rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on eelmenetluse nõudeid rikkudes teinud üllatusliku otsuse ning see võis mõjutada asja lahendamise tulemust, on menetlusosalisel võimalik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks esitada asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 5). Praegusel juhul ei esitanud kostja ringkonnakohtule tõendeid, näitamaks, et ta oleks kohtu selgitamise tulemusel saanud oma nõudeid täiendavalt ja usaldusväärselt tõendada.
21.Kolleegium ei nõustu ka kostja väidetega dispositiivsuse põhimõtte rikkumise kohta. Kassatsioonkaebuse kohaselt seisnes dispositiivsuse põhimõtte rikkumine esiteks selles, et kohus leidis, et kostja tõend ei ole usaldusväärne, kuigi hageja seda kordagi ei väitnud. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 238 lg 5 teise lause kohaselt võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Seega, asudes seisukohale, et kostja esitatud tõend on ebausaldusväärne, andis kohus kostja esitatud tõenditele hinnangu. Sealjuures tugines kohus asjaoludele, mille esitas menetluses hageja (vrd I kd, tl-d 180 ja 218–219). Tõendeid hindab kohus sõltumatult poolte väidetest. Dispositiivsuse põhimõtte rikkumisena ei ole käsitatav kohtu kasutatud teenuse mahu arvutamise metoodika, millele hageja ei tuginenud. Maakohus kasutas poolte kokkulepitud aastast elektrienergia mahtu selleks, et välja arvutada ühe kuu keskmine maht (I kd, tl 214). Kolleegiumi hinnangul ei saa tõendite hindamise käigus tehtud tehet pidada TsMS § 5 rikkumiseks.
22.Maakohus leidis, et eeldused kostja kinnipidamisõiguse teostamiseks ei ole täidetud, sest kostjal
ei ole sissenõutavaks muutunud nõuet. Kuna maakohus rikkus kostja nõuete hindamisel eelmenetluse ülesandeid (ülal p 18), siis tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht ka kostja kinnipidamisõigust puudutavate väidete kohta.
23.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, siis ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda ülejäänud kassatsioonkaebuses viidatud kostja väiteid. Ringkonnakohus saab nende väidete põhjendatuse kohta võtta seisukoha asja uuel läbivaatamisel.
24.Kostja esitas 24. veebruaril 2015 Riigikohtule taotluse kaaluda võimalust pidada käesolevas asjas kohtuistung. Lähtudes TsMS §-st 685, ei pidanud kolleegium kohtuistungi pidamist vajalikuks, mistõttu kostja taotlus jäi rahuldamata.
25.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
26.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
27.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus jättis asja lahendamisel tähelepanuta, et apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis osaliselt hagi rahuldamata (ülal p 10). Seega ei arvestanud ringkonnakohus tsiviilasja hinna puhul TsMS § 137 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse ulatust. TsMS § 133 ja § 367 järgi oli tsiviilasja hinnaks nii ringkonnakohtus kui ka Riigikohtus 10 084 eurot 57 senti.
28.Kostja esitas koos kassatsioonkaebusega arved, mille OÜ Multilift UV oli väljastanud Kihnu Veeteede AS-ile, ning fotomaterjali OÜ-le Multilift UV kuuluvast veekonteinerist. Kolleegium TsMS § 688 lg 5 alusel tõendeid ei hinda. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid tagastada. Villu Kõve, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.