Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik
Kohtuasi
Kitman Thulema AS-i hagi OÜ ATI Profiil vastu 5286 euro 70 sendi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-32597
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ ATI Profiil kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
10 084 eurot 57 senti Hageja Kitman Thulema AS (registrikood 12715827, endine registrikood 10093994), esindaja vandeadvokaat Karmen Turk Kostja OÜ ATI Profiil (registrikood 10681946), esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts
Asja läbivaatamise kuupäev
25. aprill 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-32597 osas, milles lahendati OÜ ATI Profiil tasaarvestusavaldus, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.
Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-32597 jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas (s.o osas, millega OÜ-lt ATI Profiil mõisteti Kitman Thulema AS-i kasuks välja põhinõue 5270 eurot 75 senti, viivis 2467 eurot 6 senti ja viivis põhinõudelt 0,2% päevas alates
19.detsembrist 2013 kuni põhinõude täitmiseni). Täiendada ringkonnakohtu otsuse seda osa märkusega, et tegemist on tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsusega, nii et see otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada Advokaadibüroo Varul AS-ile OÜ ATI Profiil eest kassatsioonkaebuselt tasutud
kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kitman Thulema AS (hageja) esitas 5. juulil 2013 Harju Maakohtule OÜ ATI Profiil (kostja) vastu hagi, milles palus välja mõista põhivõla 5286 eurot 70 senti ja viivise 0,2% päevas kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14. oktoobril 2003 elektrivarustuse lepingu nr 79, mille kohaselt müüs hageja kostjale elektrienergiat kuni 450 000 kWh aastas objektile Tallinnas KeskSõjamäe 3d. 19. detsembril 2003 sõlmitud lepinguga omandas kostja hagejalt nimetatud kinnistu ning kinnistule seati hageja kasuks isiklik kasutusõigus elektrivõrgu majandamiseks (müügileping). Isiklik kasutusõigus seati tähtajatult ja tasuta kuni 1. jaanuarini 2009 ning tasu maksmise kohustusega alates
1.jaanuarist 2009 asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 154 kohaselt. 27. detsembril 2012 teatas hageja kostjale, et hageja ja OÜ Elektrilevi kokkuleppe alusel osutab hageja kostjale võrguteenust ning müüb vajamineva elektrienergia, kuni OÜ Elektrilevi hagejale kuuluva võrgu üle võtab, hinnanguliselt 1. juulini 2013. Hageja osutatava võrguteenuse tasuks alates 1. jaanuarist 2013 oli 66 eurot 90 senti MWh kohta ja elektrienergia hinnaks 53 eurot 90 senti MWh kohta. Kostja hindadele vastuväidet ei esitanud. Hageja on lepingust nr 79 tuleneva kohustuse täitnud ja kostja on teenuse saanud. Hageja esitas arved kokku summas 5286 eurot 70 senti, mida kostja ei tasunud.
3.juunil 2013 esitas kostja hagejale isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rendi arve 20 352 eurot ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2009 kuni 1. juunini 2013. Kostja ei saa nõuet tasaarvestada. Kostja isikliku kasutusõiguse tasu nõue on aegunud. Kostjal ei ole alust tasu nõuda või oleks tasu maksimaalselt 50 eurot. Pooltel ei ole kokkulepet ruumide rentimiseks. Kahjunõuded on alusetud ja tõendamata.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagiavaldusest ei nähtu teenuse osutamise ulatust. Hageja on võrguteenuse osutaja ja müüja elektrituruseaduse (ELTS) tähenduses. Hageja pidi elektrienergia tasud kooskõlastama Konkurentsiametiga. Kooskõlastamata tasud on vastuolus seadusega ning tehing on tühine. Hageja mõõteseadmed on taatlemata ja ebatäpsed. Lepingu nr 79 punkt 4.2 on tühine tüüptingimus, mistõttu on viivis ebamõistlikult suur ja viivisearvestus ebaõige. Kostjal on hageja vastu järgmised vastunõuded: isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rent 20 352 eurot; kasvav kahjunõue veeteenuse lepingu rikkumise tõttu 3508 eurot 32 senti; hoone osade kasutuseeliste kaotamisest tekkinud kahju 1600 eurot ja kahju 1012 eurot 32 senti, mis on tekkinud uue ja vana teenusehinna vahena, kuna hageja ei ole alates 2013. aastast nõutud hinda Konkurentsiametiga kooskõlastanud. Hageja nõuded on lõppenud tasaarvestuse tulemusena. Kostja kasutab võlaõigusseaduse (VÕS) §s 110 sätestatud kinnipidamisõigust.
3.Harju Maakohus rahuldas 19. detsembri 2013. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt välja põhinõudena 5270 eurot 75 senti, viivise kohtuotsuse tegemise seisuga 2467 eurot 6 senti ning viivise 0,2% päevas põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskuludest jäi 3% hageja ja 97%
kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on leping nr 79 müügileping. Hageja on võrguettevõtja ja elektrienergia müüja ELTS-i tähenduses. Võrguteenuse tasu ja elektrimüügi hindade kooskõlastamata jätmine ning tegevusloa puudumine ei toonud kaasa tehingu tühisust. Tarbitud elektri koguseks tuleb lugeda hageja arvetel näidatud kogused. Lepingu nr 79 kohaselt müüs hageja kostjale elektrienergiat 450 000 kWh aastas, seega keskmiseks tarbimise koguseks ühes kuus on 37 500 kWh. Arvete järgi oli tarbitud elektrienergia kogus kuus väiksem, kui aasta jooksul kuu keskmine oleks võinud olla. Kostja ei ole väitnud, et arvetel kajastatud elektri kogused olid võrreldes varasemaga oluliselt suuremad. Kostja vastuväited tarbitud elektrienergia koguse tõendamatuse ja arvesti taatlemata jätmise kohta on otsitud ja hea usu põhimõttega vastuolus. Põhjendamatu on vee- ja kanalisatsiooni eest esitatud arve 15 eurot 95 senti. Selles osas jääb hagi rahuldamata. Lepingu p 4.2 ei ole tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõistes. Tüüptingimus ei oleks ka tühine. Asjaolu, et viivisemäär oli seadusjärgsest viivisemäärast ca 8,6 korda kõrgem, ei tähenda, et viivis on ebamõistlikult suur. Viivise vähendamiseks ei ole alust. Kostja vastunõue isikliku kasutusõiguse tasu osas on aegunud perioodi 1. jaanuar 2009 kuni 31. detsember 2009 kohta. Ülejäänud tasunõue ei ole aegunud. Müügilepingu punktist 6.8 tulenes, et tasu maksmise kohustus oli seotud tasu tekkimise ajal kehtinud AÕSRS §-ga 154, kuna sellisel juhul on tasu paindlik vastavalt ajas muutuvatele majanduslikele näitajatele. Kostjal on ajavahemiku eest kuni 16. aprillini 2012 õigus saada tasu sel ajal kehtinud AÕSRS §-s 154 sätestatud ulatuses ning pärast 17. aprilli 2012 mõistlikus ulatuses. Kostja ei ole arvutanud tasunõuet kehtinud seaduse järgi. Tasunõue ning selle aluseks olevad määrad ei ole selged. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis võimaldaksid õiglase tasu suuruse kindlaks määrata. Tõendatud ei ole kokkulepe alajaama ruumide rentimise kohta. Kuna kohtule ei ole esitatud poolte vahel sõlmitud veeteenuse osutamise lepingut, ei ole võimalik hinnata, millised olid poolte kohustused ja millist kohustust on hageja väidetavalt rikkunud. Lepingu rikkumisega kostjale kahju tekkimine on tõendamata. OÜ Multilift UV tehtud tööde akt ei tõenda selles näidatud veesüsteemi ehitust, selles näidatud ulatuses tarbevee tarnimist ja kasutatud vee utiliseerimist. Tõend on ka ebausaldusväärne. Kostja vastunõue, mis puudutab saamata jäänud tulu ja tekkinud kahju, ei ole samuti põhjendatud, mistõttu ei saa seda tasaarvestada. Kostja ei tõendanud, millises ulatuses on tal hageja seadmete viibimise tõttu kostja hoonetes kasutuseelis ära langenud ning milline on nende seadmete tegelik mõju kostja kinnistule. Kuna hageja 2013. aastal kehtestatud hinnad ei olnud tühised ning hageja oli õigustatud teenuse hindu tõstma, puudub alus väita, nagu oleks hageja õigusvastase tegevusega kostjale hindade vahest tulenevalt kahju põhjustanud. Kinnipidamisõiguse eeldused ei ole täidetud, kuna ei ole tõendatud, et kostjal oleks hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõue.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata ning kõik menetluskulud kostja kanda.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. novembri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.
6.Riigikohus tühistas 29. aprilli 2015. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15 ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5270 eurot 75 senti ja viivise, samuti menetluskulude jaotuse osas, ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus leidis ELTS § 73 lg-d 1 ja 4 ning § 71 lg-t 1 tõlgendades, et Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Konkurentsiametiga kooskõlastamata hindade puhul teenuse eest tasu nõudmisel tuleb kohaldada alusetu rikastumise regulatsiooni. Menetluse käigus küsis Riigikohus asja lahendamise kohta arvamust ka Konkurentsiametilt. Riigikohus ei nõustunud kostjaga, nagu oleksid kohtud valesti jaotanud teenuste tarbimise mahu tõendamiskoormise. Riigikohus heitis ette selgitamis- ja kvalifitseerimiskohustuse rikkumist kostja isikliku kasutusõiguse eest makstava tasu vastunõude lahendamisel. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. detsembri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuses toodud täpsustusi. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud hagejal kohustust kooskõlastada ajutiselt osutatava võrguteenuse hinda. Jaotusvõrguettevõtja oluliseks tunnuseks on, et tema tegevus peab olema määratud teeninduspiirkonnaga, s.o talle tegevusloa andmise otsusega ettenähtud maa-alaga. Ringkonnakohtule esitatud Konkurentsiameti selgituste kohaselt kooskõlastab Konkurentsiamet võrgutasud ainult neile võrguettevõtjatele, kellel on olemas teeninduspiirkond ja tegevusluba. Konkurentsiameti kirja kohaselt hagejataoliste võrguettevõtjate puhul, kellel ei ole tegevusluba ega ka teeninduspiirkonda, Konkurentsiamet võrgutasusid ei kooskõlasta, ning hagejal on õigus võrguteenuse osutamise eest küsida kokkuleppelist hinda. Hageja osutas võrguteenust ajutiselt. Kuna hagejal ei olnud võrguteenuse hinna kooskõlastamise kohustust, siis ei olnud leping võrguteenuse hinna osas ka tühine TsÜS § 87 järgi. Kostja on oma käitumisega nõustunud talle pakutava elektrienergia ja võrguteenuse hinnaga. Ka varasemas lepingu täitmise praktikas ei räägitud hinnamuutusi enne läbi. Seega sõlmisid pooled hinnakokkuleppe selliselt, et hageja teatas uued hinnad ja kostja tasus nende alusel. Kostja ei ole põhistanud oma väidet, et hageja kohaldatavad hinnad on ebamõistlikult kõrged. Ainuüksi asjaolust, et võrguteenus on muutunud kallimaks, ei saa järeldada, et tegemist oleks ebamõistliku kallinemisega. Paljasõnalised on kostja väited mõõteseadmete taatlemise kohustuse täitmata jätmise ja selle mõju kohta maksekohustusele. Lisaks on kostja ca 10 aasta jooksul tasunud taatlemata
seadmete järgi fikseeritud teenuse eest. Ebaõige on kostja väide, et maakohus on valesti jaganud teenuse tarbimise mahu tõendamiskoormise. Maakohus on hageja esitatud arveid, millele kostja on osutanud, hinnanud kui dokumentaalseid tõendeid koosmõjus teiste esitatud tõenditega. Kuna pooled leppisid kokku võrgutasu suuruses, ei ole vaja kaaluda nõude põhjendatust alusetu rikastumise sätete järgi. Isegi sellisel juhul ei oleks alust mõista kostjalt välja hageja nõutust erinevat summat. Maakohus ei ole viivise väljamõistmise osas teinud üllatuslikku otsust ega rikkunud selgitamiskohustust. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsuses toodud viivise arvestust. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus leidis, et puuduvad alused viivise vähendamiseks. Maakohus ei ole küll piisavalt põhjendanud järeldust, et lepingu p 4.2 ei ole tüüptingimus, kuid samas on õige maakohtu järeldus, et ka selline tüüptingimus ei oleks igal juhul tühine. Ainuüksi viivisemäär 0,2% päevas ei anna alust järeldada tingimuse tühisust. Ringkonnakohus nõustus maakohtu tuvastatuga, et müügilepingu p 6.8 järgi arvutatakse isikliku kasutusõiguse eest tasu vastavalt seadusele. Maakohus on tuvastanud, et alates 1. jaanuarist 2009 oli hagejal kostjale isikliku kasutusõiguse eest tasu maksmise kohustus. Müügilepingu sõlmimisel oli tasu suurus sätestatud AÕSRS § 154 lg-s 1 ja sellest tulenevalt tuli hagejal kuni 16. aprillini 2012 tasuda AÕSRS § 154 lg-te 2-4 kohaselt. Riigikohus tunnistas asjas nr 3-4-1-25-11 AÕSRS § 154 lgd 2-4 kehtetuks vaid edasiulatuvalt. Kostja ei ole esile toonud viidatud sätetes nimetatud isikliku kasutusõiguse tasu arvutamise aluseid. Ka alates 17. aprillist 2012 isikliku kasutusõiguse tasu nõude on maakohus õigesti jätnud rahuldamata. Nimetatud perioodi eest võis kostjal olla õigus nõuda tasu asjaõigusseaduse (AÕS) § 1582 lg 1 järgi. AÕS § 1581 lg-st 1 ja § 1582 lg-st 1 tulenevalt on õigus tasu nõuda üksnes sellise tehnovõrgu talumise eest, mis on rajatud avalikes huvides, st tehnovõrgu eest, mille kaudu osutatakse avalikku teenust. Hagejat ei saa lugeda isikuks, kes osutab avalikku teenust. Isegi kui kostjal oli õigus küsida tasu maakohtu viidatud mõistlikus määras, ei ole kostja esile toonud asjaolusid ega tõendanud, millisel määral hageja isikliku kasutusõiguse teostamine kitsendas tal kasutusõigusega koormatud kinnistu osa kasutamist, ega seda, milline oli selle piirangu rahaline ekvivalent. Kostja ei ole selgitanud, millised on alajaama rendinõude alused. Sama perioodi eest on kostja nõudnud samadel alustel tasu ka isikliku kasutusõiguse talumise eest. Kostjal ei ole õigust tasaarvestada hageja nõuet veelepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. Väidetava uue veesüsteemi ehitamise kohta ei ole kostja esile toonud, millal toimusid uue veesüsteemi paigaldustööd ja milline see süsteem oli. Seetõttu ei ole võimalik tuvastada kostja väidetud kulu põhjendatust ja seost hageja lepingurikkumisega. Hageja väidetud kostja igakuise veetarbimise suurus on usutav. Kostja väited vee ostmise ja reovee utiliseerimise mahtude kohta ei ole veenvad. Kostja väiteid ei tõenda ka AS-i Tallinna Vesi hinnakirja väljavõte, kuna kahju hüvitamise nõude üle otsustamisel ei ole tavaliselt põhjendatud lähtuda kõige kõrgemast hinnast. Saamata jäänud tulu nõude osas nõustus ringkonnakohus maakohtu järeldustega. Kostja esitas koos teiste hagejalt vett saanud isikutega hageja ja AS-i Tallinna Vesi vastu hagi, kohustamaks neid veeteenust jätkama (tsiviilasi nr 2-13-45343). Hageja teatas apellatsioonimenetluses, et tsiviilasjas
nr 2-13-45343 tehtud otsus on jõustunud ja otsuses on tuvastatud, et veeteenuse leping on kehtivalt üles öeldud 1. jaanuaril 2009 ning hagejal ei ole seadusest ega lepingust tulenevat kohustust kostjale vett müüa ja reovett kanaliseerida. Kuigi kohtule ei ole eelviidatud kohtuotsust esitatud, ei ole kostja seda hageja väidet ka ümber lükanud. Ülejäänud tasaarvestatavate nõuete osas ei ole kostja ringkonnakohtu menetluses oma vastunõuete aluseks olevaid asjaolusid täpsustanud ega ka neid tõendanud. Seega ei ole kostjal VÕS § 110 järgi kinnipidamisõigust, sest tal puudub sissenõutav nõue hageja vastu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusnorme, kui jättis asja uuel lahendamisel Riigikohtu juhised järgimata. Riigikohus leidis, et võrguteenuse hinna Konkurentsiametiga kooskõlastamata jätmise tulemuseks on, et võrgutasu kokkulepe on tühine ja hageja nõuded tuleb lahenda alusetu rikastumise sätete järgi. Ringkonnakohus asus eeltooduga vastuoluliselt seisukohale, et hageja võrgutasu kokkulepe ei ole seadusega vastuolus ega tühine ning hageja nõue tuleb lahendada lepingulisel alusel. Ei vaielda selle üle, et hageja on võrguettevõtja ELTS-i tähenduses. Ringkonnakohus märkis ka ise pooltele saadetud kirjas, et hagejal on õigus nõuda kostjalt osutatud võrguteenuse hariliku väärtuse hüvitamist. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud koosmõjus ELTS-i ja TsÜS § 87. Tõlgendus, mille kohaselt hagejal puudus tasude kooskõlastamise kohustus seetõttu, et hagejal ei olnud tegevusluba, on vastuolus seadusega ja ebaloogiline. ELTS § 22 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi peab ettevõtjal olema võrguteenuse osutamiseks tegevusluba. Tegevusluba taotlemata tegutses hageja õigusvastaselt. Ringkonnakohus asus seisukohale, et ettevõtja, kelle tegevus nõuab tegevusloa taotlemist, kuid kes ei ole tegevusluba taotlenud, ei peagi oma tegevust järelevalveorganiga kooskõlastama. Seega õigusvastaselt tegevusluba taotlemata teenust osutav isik ei pidanud teenuse osutamist kooskõlastama ja oli vaba sätestama endale meelepäraseid tingimusi. Kohtu tõlgenduse järgi annab tegevusloata õigusvastane tegevus isikule eelise, mh vabastab ta seadusega ettenähtud piirangutest ja kohustustest. Ekslik on ka ringkonnakohtu väide, et hagejal puudus tasude kooskõlastamise kohustus seetõttu, et hageja osutas võrguteenust ajutiselt. Kohtud on tuvastanud, et hageja on osutanud teenust alates 2003. aastast. Hageja nõudele kohalduvad alusetu rikastumise sätted, kuid hageja ei esitanud mitte ühtegi tõendit nõude ulatuse kohta. Seetõttu oleks ringkonnakohus pidanud hageja võrguteenuse osutamisest tuleneva nõude jätma rahuldamata. Arusaamatu on tuginemine hageja selgitusele, mille kohaselt osutas ta võrguteenust sama hinnaga veel ca 10 tarbijale. Vastavate tõenditeta ei saa seda hinda pidada teenuse harilikuks väärtuseks. Kokkuvõttes on ringkonnakohus rahuldanud ebaõigesti hagi põhisummas 2988 eurot 36 senti, samuti viivise osas. Hageja nõudest ligi 42% suuruse osa rahuldamine peab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 järgi kajastuma ka menetluskulude
jaotuses. Hageja ei ole tõendanud osutatud teenuste mahtu. Ringkonnakohus on jaotanud valesti tõendamiskoormise hageja poolt väidetavalt osutatud teenuste mahu osas. Üksnes arvetest kostjale kohustusi ei teki ja hagejal tuleb tõendada tegelikult osutatud teenuste maht. Puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks kostja nõustunud hinna muutmisega ega ole varasemaid arveid vaidlustanud. Kostja ei ole sellist väidet omaks võtnud. Lisaks ei saa taatlemata mõõteseadmega usaldusväärselt tarbitud elektrienergia hulka tuvastada. Tarnija kannab teenuse osutamisega seotud riisikot, et tegelikult tarbitud energiakoguse kindlakstegemine on võimatu. Hageja on tegutsenud raskelt hooletult. Hageja ei saa tõendada tegelikult osutatud teenuste mahtu lähtuvalt teenuse osutamise aastasest maksimaalsest määrast. Kohtud on ebaõigesti jätnud kostja vastunõuded arvestamata. Kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue tulenevalt veeteenuse osutamise lepingu rikkumisest. Pooled ei ole vaielnud selle üle, et kostja on veesüsteemid rajanud, samuti ei vaielda veesüsteemide rajamise kuupäeva üle. Kohus on üllatuslikult leidnud vastupidist. Arusaamatud on ringkonnakohtu väited AS-i Tallinna Vesi hinnakirja kohta. On selgusetu, millest ringkonnakohus järeldab, et see on kõrgeim turul pakutav hind. Kostja on selgitanud ja tõendanud saamata jäänud tulu kui kahju tekkimise. Üllatavad on ringkonnakohtu etteheited, et kostja ei tõendanud lepingu täitmata jätmist. Lisaks on ringkonnakohus üllatuslikult tuginenud teisele kohtuotsusele. Kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-13-45343 ei ole hageja ega kostja kohtule tõendina esitanud. Selle kohtuotsuse sisu ringkonnakohtu istungil ei arutatud. Lisaks tuli hagejal viidatud tsiviilasja raames hagi tagamise korras kuni kohtuotsuse jõustumiseni osutada kostjale veeteenust. Määrust rikkudes hageja teenust ei osutanud. Üllatuslik on ringkonnakohtu etteheide, et kostja ei ole oma isiklikust kasutusõigusest tulenevate nõuete arvestust täpsustanud. Ringkonnakohus ei viidanud, nagu oleksid kostja nõuded ebaselged. Lisaks on kohus ebaõigesti lahendanud kostjale tehnorajatiste talumise kohustusest tulenevad nõuded. Kohus on valesti kohaldanud AÕS § 1581 ja § 1582 koostoimes lepinguga. Praegusel juhul on küsimus poolte kokkuleppe hindamises. Pooled leppisid kokku mõistlikus tasus. Ringkonnakohus on jätnud alusetult arvesse võtmata kostja nõude, mis põhineb hooneosa vabastamata jätmisel. Hageja ei ole esitanud tõendeid ega lükanud ümber kostja omi.
9.Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega lahendati kostja tasaarvestusavaldus, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Juba varem on maakohtu otsus jõustunud osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi põhinõude 15 eurot 95 senti ja sellelt põhinõudelt nõutud viivise osas (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15). Ülejäänud osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu
otsuse hagi rahuldavas osas (s.o osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja põhinõue 5270 eurot 75 senti, viivis 2467 eurot 6 senti ja viivis põhinõudelt 0,2% päevas alates 19. detsembrist 2013 kuni põhinõude täitmiseni), jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni tuleb selles osas täiendada märkusega tasaarvestuse reservatsiooni kohta. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal oli kohustus Konkurentsiametiga võrguteenuse tasu kooskõlastada, kas kostjal on hageja vastu lepinguline või alusetu rikastumise nõue, kas kostjal on hageja vastu nõue veeteenuse osutamise lepingust ja kas ringkonnakohus on õigesti AÕS §-le 1582 tuginedes leidnud, et kostjal ei ole õigust nõuda isikliku kasutusõiguse tasu. Samuti leiab kostja, et kohtud on tõendamiskoormise jagamisel ja tõendite hindamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
12.Kostja arvates jättis ringkonnakohus TsMS § 693 lg-t 2 rikkudes järgimata Riigikohtu juhised ning kohaldas vääralt materiaalõigust, kui asus seisukohale, et hagejal ei olnud kohustust Konkurentsiametiga võrgutasusid kooskõlastada. TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohus leidis varem samas tsiviilasjas tehtud otsuses, et ELTS § 73 lg-test 1 ja 4 ning § 71 lg-st 1 tuleneva kooskõlastamiskohustuse eesmärk on keelata kooskõlastamata hindade kohaldamine võrguteenuse tarbija suhtes. Seetõttu on Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga (Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 13). Eelnevast tulenevalt on Riigikohtu juhise kohaselt võrgutasu kokkulepe TsÜS § 87 järgi tühine vaid juhul, kui võrguettevõtjal on ELTS-ist tulenevalt kohustus võrguteenuse hind Konkurentsiametiga kooskõlastada. Riigikohus ei võtnud ega saanudki asja eelmisel läbivaatamisel võtta alama astme kohtule siduvalt seisukohta selles, kas hageja on võrguettevõtja, kellel on ELTS-i alusel kohustus võrgutasu Konkurentsiametiga kooskõlastada. Seetõttu ei ole alust järeldada, nagu oleks ringkonnakohus kaldunud kõrvale Riigikohtu seisukohtadest õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel, kui asus seisukohale, et hageja ei olnud võrguettevõtja ELTS § 8 lg 3 tähenduses ning sellest tulenevalt ei olnud tal kohustust võrgutasu Konkurentsiametiga kooskõlastada.
13.Ringkonnakohus tugines asja lahendamisel Konkurentsiameti selgitustele, mille kohaselt kooskõlastab Konkurentsiamet võrgutasud ainult neile võrguettevõtjatele, kellel on olemas teeninduspiirkond ja tegevusluba. Hagejataoliste võrguettevõtjate puhul, kes ei oma tegevusluba ning seetõttu ka teeninduspiirkonda, Konkurentsiamet võrgutasusid ei kooskõlasta ning hagejal on õigus võrguteenuse osutamise eest küsida kokkuleppelist hinda (II kd, tl 162). Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu järeldused võrgutasu kooskõlastamise kohustuse puudumise kohta põhjendatud. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. ELTS § 22 lg-test 1 ja 2, § 71 lg-st 2 ja § 62 lg-st 1 järeldub, et võrguettevõtjal on kohustus kooskõlastada üksnes oma teeninduspiirkonna võrgutasud, mis on tegevusloas kindlaks määratud.
Samas tuleneb ELTS § 62 lg-st 4, et jaotusvõrguettevõtjate teeninduspiirkonnad ei või kattuda. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja osutas kostjale võrguteenust ajutiselt, kuni võrgu võtab üle võrguettevõtja, kelle teeninduspiirkonda pooled kuulusid (ringkonnakohtu otsuse p 38). Seega oli teeninduspiirkond määratud teisele isikule ning hagejale ei oleks saanud juba ainuüksi seetõttu tegevusloaga üldse sama teeninduspiirkonda määrata.
14.Kuivõrd hagejal ei olnud ELTS-i järgi kohustust võrgutasu Konkurentsiametiga kooskõlastada, siis on ringkonnakohus põhjendatult lahendanud hageja lepingulise nõude. Kohtul ei olnud alust kohaldada alusetu rikastumise sätteid. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda kaebuse väiteid, mis käivad alusetu rikastumise nõude lahendamise kohta.
15.Kostja on kassatsioonkaebuses leidnud, et kohtud on hageja nõude lahendamisel menetlusõigust oluliselt rikkunud. Kostja tugineb sealjuures peamiselt tõendite hindamist puudutavatele väidetele (kas pooltel oli kokkulepe elektri ja võrguteenuse hinna osas, kas taatlemata mõõteseadmed tõendavad teenuse tarbimise mahtu). Kolleegium kostja väidetega ei nõustu. Kohtud on korduvalt kostja vastavaid vastuväiteid hinnanud (maakohtu otsuse p 19; ringkonnakohtu otsuse p-d 40-43). Kolleegiumi hinnangul on kohtud oma järeldusi piisavalt ja jälgitavalt põhjendanud. Kostja väite kohta, et kohtud on valesti jaotanud teenuste tarbimise mahu tõendamiskoormise, märgib kolleegium, et kuigi ainuüksi arved ei tõenda kohustuse suurust (st teenuse osutamise mahtu) (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p-d 13-14), ei tähenda see siiski seda, et arvetele kui tõenditele tuginemine oleks lubamatu. Kolleegiumi arvates on kohtud põhjendatult viidanud sellele, et hageja esitatud arved on käsitatavad dokumentaalsete tõenditena TsMS § 272 lg 1 mõttes ning neid on osutatud teenuse mahu tuvastamisel kohtul võimalik hinnata koosmõjus teiste tõenditega (TsMS § 232 lg 1) (vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 17). Kolleegium nendib, et ringkonnakohus tegutses hageja nõude lahendamisel mõneti eksitavalt. Nimelt selgitas ringkonnakohus asja uue läbivaatamise alguses, et hagejal on õigus nõuda osutatud võrguteenuse hariliku väärtuse hüvitamist (II kd, tl 111). Konkurentsiameti seisukoha, millest tulenevalt ringkonnakohus nõude kvalifikatsiooni muutis, esitas hageja 25. augustil 2015 (II kd, tl 153). Ometi ei selgitanud ringkonnakohus 24. novembril 2015 peetud istungil, et kohtu õiguslik hinnang hageja nõudele oleks muutunud (II kd, tl-d 175-176). Samas tugines hageja nii lepingulise kui ka alusetu rikastumise nõude lahendamisel samadele asjaoludele (vt nt II kd, tl-d 131, 160). Hageja nõutud tasu suurusele ja hageja väidetud teenuse tarbimise mahule on kostja korduvalt saanud menetluses vastuväiteid esitada. Seda arvestades ei ole tegemist olulise menetlusõiguse normi rikkumisega TsMS § 669 lg 2 mõttes. Eelnevast lähtudes on kolleegiumi hinnangul põhinõue õigesti lahendatud. Põhinõude lahendamise osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.
16.Asi tuleb siiski ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks tagasi saata kostja vastunõuete lahendamise osas. Kuivõrd põhinõue on õigesti lahendatud, oleks ebamõistlik tühistada kohtuotsus tervikuna põhjusel, et tasaarvestuseks esitatud vastunõue on lahendatud vääralt. Kolleegium saab teha TsMS § 450 lg 2 alusel tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse ning lasta asi ringkonnakohtus läbi
vaadata üksnes vastunõude ja selle tasaarvestamise osas (vt nt Riigikohtu 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p-d 9, 12; 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 30).
17.Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust kostja isikliku kasutusõiguse tasu nõude lahendamisel. Müügilepingu p 6.8 kohaselt seab omanik kasutaja kasuks lepingu punktis 1.1.2 nimetatud kinnistule isikliku kasutusõiguse elektrivõrgu kaitsevööndi ulatuses elektrivõrgu majandamiseks. Isiklik kasutusõigus seatakse tähtajatult ning tasuta kuni 1. jaanuarini 2009. a ja tasu maksmise kohustusega alates 1. jaanuarist 2009 vastavalt AÕSRS §-le 154. Pooled vaidlesid menetluses selle üle, kas viide müügilepingus AÕSRS §-le 154 tähendas viidet lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonile või tasunõude tekkimise ajal kehtinud redaktsioonile. Maakohus leidis, et tasu maksmise kohustus on seotud tasu tekkimise ajal kehtinud AÕSRS §-ga 154, kuna sellisel juhul on tasu paindlik vastavalt ajas muutuvatele majanduslikele näitajatele. Kuna Riigikohus tunnistas 17. aprilli 2012 otsusega asjas nr 3-4-1-25-11 1. jaanuaril 2010 kehtinud AÕSRS § 154 lg-d 2-4 põhiseadusega vastuolus olevaks ning edasiulatuvalt kehtetuks, on kostjal õigus isikliku kasutusõiguse tasu nõuda ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2010 kuni 16. aprillini 2012 sel ajal kehtinud AÕSRS § 154 järgi ning ajavahemiku eest 17. aprillist 2012 kuni 1. juunini 2013 mõistlikus ulatuses (maakohtu otsuse p 23). Ringkonnakohus nõustus lepingu tõlgendamise osas maakohtuga (ringkonnakohtu otsuse p-d 51-52). Kolleegium leiab, et eeltoodud viisil lepingut tõlgendades ei ole kohtud oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Seega võtab kolleegium asja lahendamisel aluseks kohtute tõlgenduse, mille kohaselt on müügilepingu p 6.8 kohaselt kostjal õigus nõuda tasu vastavalt tasu tekkimise ajal kehtinud AÕSRS §-le 154, st tasu tuleb arvestada eraldi kahe perioodi eest - ajavahemikel 1. jaanuarist 2010 kuni 16. aprillini 2012 ning 17. aprillist 2012 kuni
1.juunini 2013. Maakohus jättis kostja tasunõude rahuldamata, sest kostja ei arvutanud esimese perioodi eest tasu vastavalt AÕSRS § 154 lg-tes 2-4 sätestatud alustele ning teise perioodi osas ei põhistanud kostja õiglase tasu suurust (maakohtu otsuse p 23). Esimese perioodi osas nõustus ringkonnakohus maakohtu järeldusega (ringkonnakohtu otsuse p 54). Ka selles osas ei ole kolleegiumi hinnangul kohtud menetlusõiguse norme rikkunud.
18.Küll aga on ringkonnakohus vääralt käsitlenud kostja isikliku kasutusõiguse tasu nõuet perioodi eest 17. aprillist 2012 kuni 1. juunini 2013. Ringkonnakohus jättis viimati nimetatud perioodi osas tasunõude rahuldamata seetõttu, et AÕS § 1581 lg 1 ja § 1582 lg 1 kohaselt on õigus tasu nõuda üksnes sellise tehnovõrgu talumise eest, mis on rajatud avalikes huvides, st tehnovõrgu eest, mille kaudu osutatakse avalikku teenust. Et kostjat ei saa lugeda isikuks, kes osutab kostja kinnistul paikneva elektriliini kaudu avalikku teenust, siis ei ole kostjal alates 17. aprillist 2012 kehtivate õigusaktide järgi õigust nõuda hagejalt tasu isikliku kasutusõiguse talumise eest (ringkonnakohtu otsuse p-d 56-57). Seega jättis ringkonnakohus
kokkulepitud tasu välja mõistmata põhjendusel, et kehtiv õigus nägi tasu ette vaid avalikes huvides tehnovõrgu rajamise eest. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuses tehtud etteheitega, et ringkonnakohus on jätnud kõrvale asjaolu, et praegusel juhul tulenes tasu nõudmise õigus kokkuleppest, mitte seadusest. Selle nõude lahendamiseks tuli tõlgendada lepingut. Maakohus tuvastas kostja õiguse tasu nõuda ja leidis, et seadusega määratakse vaid tasu suurus (maakohtu otsuse p 23). Maakohtu poolt lepingule antud tõlgendusega nõustudes ei märkinud ringkonnakohus, et ta selles osas maakohtu tõlgendusega siiski ei nõustu. Seadusest ei tulene, et pooled ei võiks isikliku kasutusõiguse eest tasus kokku leppida ka muu kui avalikes huvides rajatud tehnovõrgu korral. Seetõttu on põhjendatud kostja väide, et ringkonnakohus on poolte kokkuleppe asemel asunud kohaldama seadust osas, milles see ei kohaldu.
19.Lisaks on Riigikohus leidnud, et asjaolust, et AÕSRS § 154 lg 1 viitab AÕS § 1582 lg-s 2 sätestatud korrale, ei tulene, et AÕS § 1582 kohalduks AÕSRS § 154 lg 1 esimese lause järgi talumistasu suuruse määramisel (Riigikohtu 11. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 24). AÕSRS § 154 lg 1 esimese lause järgi on kinnisasja omanikul õigus taotleda tasu tehnorajatise talumise eest, kuid tasu suuruse ja selle koosseisu kuuluvate komponentide kohta seadus midagi ette ei näe. Sõltumata kinnisasja omandamise ajast ja viisist on selle igakordsel omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osa tehnorajatise tõttu ise kasutada (Riigikohtu
11.märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p-d 30-33). Seega olukorras, kus pooled on leppinud kokku tasus tehnorajatise talumise eest, on eelduslikult koormatud kinnisasja omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult tasu vähemalt ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid.
20.Veeteenuse osutamise lepingust tuleneva nõude lahendamise juures peab kolleegium oluliseks märkida, et ringkonnakohus on TsMS § 436 lg-t 2 rikkudes tuginenud tsiviilasjas esitamata kohtuotsusele. Samas ei olnud varasem kohtuotsus kostja vastava vastunõude lahendamisel siiski põhiliseks asjaoluks, millele ringkonnakohus tugines. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 272 lg 2 kohaselt on dokumendid ka ametlikud ja isiklikud kirjad, kohtulahendid teistes kohtuasjades ning menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. Kuigi TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, tuleb kohtutel hinnata kohtulahendit dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas (Riigikohtu 1. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-14, p 11). Hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (TsMS § 272 jj) sisu hindamist (Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13,
p 8). Vastavat kohtuotsust kui tõendit hindamata ei saanud ringkonnakohus ka selgeks teha, millistel asjaoludel hagi lahendati. Olukorras, kus kohtule ei ole tõendit üldse esitatud, ei saanud ringkonnakohus tugineda sellele, et jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud veeteenuse lepingu ülesütlemine ning et hagejal ei olnud kohustust kostjale veeteenust osutada. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kostja oleks hageja sellekohased väited TsMS § 231 lg 2 mõttes omaks võtnud.
21.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata ka teisi kostja vastunõudeid, vastates sealjuures kostja väidetele, mis puudutavad tõenditele antud hinnangut.
22.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
23.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Jaak Luik, Villu Kõve, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.