Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2013 kell 15.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja 2-13-32597
Tsiviilasja number Tsiviilasi
XXXXAS hagi OÜ XXXXvastu võla saamiseks 10 112,58 eurot Menetlusosalised ja nende Hageja XXXXAS (registrikood XXXX, asukoht XXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Karmen Turk (eesindajad post [email protected]) Kostja OÜ XXXX(registrikood XXXX, asukoht XXXX, tegevuskoht XXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts (Advokaadibüroo VARUL, Ahtri 6a, 10151 Tallinn, epost [email protected]) Hagihind
Kohtuistung Kohtuistungil isikud
03.12.2013 osalenud Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Karmen Turk Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista OÜ-lt XXXX põhinõue 5 270,75 (viis tuhat kakssada seitsekümmend eurot ja 75 senti) eurot ja viivis 2 467,06 (kaks tuhat nelisada kuuskümmend seitse eurot ja 6 senti) eurot XXXXAS-i kasuks.
3.Välja mõista OÜ-lt XXXX viivis põhinõudelt (5 270,75 eurolt) 0,2% päevas alates kohtuotsuse tegemisest, s.o 19.12.2013 kuni põhinõude täitmiseni XXXXAS-i kasuks. Menetluskulude jaotus
Välja mõista OÜ-lt XXXX menetluskulud 97% ulatuses XXXXAS-i kasuks ning jätta 3% ulatuses menetluskulud XXXXAS-i enda kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest.
2-13-32597 Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Asjaolud
1.14.10.2003 sõlmisid hageja ja kostja elektrivarustuse lepingu nr 79, mille punkti 2 kohaselt müüs hageja kostjale elektrienergiat 450 tuhat kWh aastas objektile XXXX(tl 9-10), koos selle juurde kuuluvate lisadega 1 ja 2 (tl 11-13).
2.19.12.2003 sõlmitud võlaõigusliku servituutide ja isiklike kasutusõiguste seadmise lepingu, kinnistu müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga omandas kostja hagejalt kinnistu, mille kohta on avatud registriosa nr XXXX, asukohaga Tallinnas XXXX ning nimetatud kinnistule seati hageja kasuks isiklik kasutusõigus Elektrivõrgu Kaitsevööndi ulatuses elektrivõrgu majandamiseks. Lepingu punkti 6.8 kohaselt seati isiklik kasutusõigus tähtajatult ja tasuta kuni 01.01.2009 ja tasu maksmise kohustusega alates 01.01.2009 vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-le 154 (tl 21-53).
3.27.12.2012 esitas hageja kostjale teate, milles teatas, et vastavalt hageja ja XXXXOÜ vahel kokkulepitule osutab hageja kostjale võrguteenust kuni XXXXOÜ poolt hagejale kuuluva võrgu ülevõtmiseni – hinnanguliselt kuni 01.07.2013. Hageja osutatava võrguteenuse tasuks alates 01.01.2013 oli 66,9 eurot mWh kohta. Hageja teatas lisaks, et alates 01.01.2013 müüb hageja kostjale ka vajamineva elektrienergia (kuni kaugloetavate mõõtesüsteemide paigaldamiseni ning võrgu ülevõtmiseni XXXXOÜ poolt). Hageja müüdava elektrienergia hinnaks alates 01.01.2013 oli 53,9 eurot mWh kohta (tl 14).
4.Hageja esitas elektri ja võrguteenuse eest kostjale 28.02.2013 arve nr 5256 summas 1 669,94 eurot (tl 16), 28.03.2013 arve nr 5350 summas 1 617,76 eurot (tl 17), 30.04.2013 arve nr 5404 summas 1 269,84 eurot (tl 18), 31.05.2013 arve nr 5487 summas 713,21 eurot (tl 19) ning vee ja kanalisatsiooni eest 31.05.2013 arve nr 5493 summas 15,95 eurot (tl 20).
5.03.06.2013 esitas kostja hagejale arve nr 2723 summas 20 352 eurot isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rendi eest aadressil XXXX ajavahemiku 01.01.2009-01.06.2013 eest (tl 54). Hageja nõue ja põhjendused
6.Hageja palub kostjalt välja mõista põhinõude 5 286,70 eurot, viivise konkreetse summana kohtuotsuse tegemise päeva seisuga ja sealt edasi 0,2% päevas põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni ja menetluskulud. Hageja tugineb oma nõudes VÕS § 76 lg 1, § 113 lg 1, § 200 lg 4.
7.Hageja märgib, et: • hageja ja kostja vahel ei olnud müügileping, vaid poolte vahel oli alates 14.10.2003 võrguteenuse ja elektrimüügi vahendamise teenuse suhe; • hageja on oma lepingust nr 79 tuleneva kohustuse täitnud ja kostja on teenust saanud; • kostja jättis arved tasumata alates hetkest, mil ta sõlmis otselepingu XXXXOÜ-ga; • hageja ei vasta võrguteenuse osutaja tunnustele, mistõttu ei ole hageja võrguteenuse osutaja ega elektrimüüja; • kostja väited, et elektri hindade tõus oli tühine, on alusetud;
2-13-32597 • hageja ostis ise elektri etteulatuvalt igakuiselt nii enda tarbimiseks kui kõigi alltarbijate tarbimiseks ning võrgu ülalhoidmisega kaasnevaid kulusid tuli kanda alltarbijatel kuni XXXXOÜ poolt alternatiivse võrgu valmimiseni; • kostja väited mõõteseadmete taatlemata jätmise osas on otsitud ja pahatahtlikud; • kostja ei ole kümne aasta jooksul kordagi mõõteseadmete taatlemata jätmise väitele tuginenud; • kostja ei saa nõuet tasaarvestada, kuna hagejal on kostja vastunõuetele vastuväited; • kostja vastunõue isikliku kasutusõiguse tasu osas on aegunud; • kostjal puudub õigus kehtiva õiguse kohaselt tasu nõuda või tasu oleks maksimaalselt 50 eurot; • pooltel ei ole kostja ruumides oleva hageja elektrivõrgu osas kokkulepet ruumide rendi eest; • kostja kahjunõuded on alusetud ja tõendamata. Kostja vastuväited
8.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Kostja märgib, et: • teenuse osutamise ulatus on tõendamata; • pooltevahelise elektrivarustuse lepingu näol on tegemist müügilepinguga; • hageja on võrguteenuse osutaja ja müüja elektrituruseaduse tähenduses; • Konkurentsiametiga kooskõlastamata tasuda on vastuolus seadusega ning tegemist on tühise tehinguga; • hageja mõõteseadmed on taatlemata ja ebatäpsed; • lepingu nr 79 punkti 4.2 näol on tegemist tühise tüüptingimusega, mistõttu on viivis ebamõistlikult suur ja viivisearvestus ebaõige; • hageja nõuded saab lugeda lõppenuks tasaarvestuse tulemusena, millised vastunõuded on kostja kohtumenetluses esitanud. • kostja kasutab lisaks VÕS §-s 110 sätestatud kinnipidamisõigust.
10.Kostja soovib tasaarvestada hageja nõudeid järgmiste vastunõuetega: • isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rent perioodist 01.01.2009-01.06.2013 summas 20 352 eurot. Kostja leiab, et tal on õigus nõuda õiglast tasu tehnorajatise talumise eest ning kostja tasunõue ei ole täies ulatuses aegunud; • kahjunõuded seoses veeteenuse lepingu rikkumisega summas 3 508,32 eurot ning selline kahju on ajas kasvav; • kahju kasutuseelise äralangemise näol summas 1 600 eurot, kuna hageja ei ole vabastanud kostjale kuuluvaid hooneosi, mida hageja kasutas kostjale ja teistele isikutele elektriteenuse osutamisel tehnorajatiste majutamiseks; • kahju summas 1 012,32 eurot, mis on tekkinud uue ja vana teenusehinna vahena, kuna hageja ei ole 2013.a algusest tõstetud hindu Konkurentsiametiga kooskõlastanud.
Kohtuotsuse põhjendus
2-13-32597
11.Kohus lahendab antud asja tulenevalt TsMS § 442 lg 7 ja § 444 lg 1 lihtsustatud kirjeldava osaga. Lihtsustatud kirjeldava osaga tehtud kohtuotsuse täiendamist ei saa mistahes asjaoludel nõuda.
12.Kohus, kuulanud ära hageja esindaja ja kostja esindaja, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud neid kogumis on seisukohal, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt alljärgnevatel põhjendustele.
13.TsMS § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 järgi kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
14.Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt asja müügi kohta seaduses sätestatut kohaldatakse vastavalt õiguse ja muu eseme müügile, muu hulgas energia, vee ja soojuse müügile ühendusvõrgu kaudu, kui seadusest ei tulene teisiti ja see ei ole vastuolus eseme olemusega. Õiguse müüja peab ostjale võimaldama müügilepingu esemeks olev õigus omandada.
15.Kohus on tuvastanud ning puudub vaidlus, et 14.10.2003 sõlmisid hageja ja kostja elektrivarustuse lepingu nr 79, mille punkti 2 kohaselt müüs hageja kostjale elektrienergiat 450 tuhat kWh aastas objektile XXXX(tl 9-10), koos selle juurde kuuluvate lisadega 1 ja 2 (tl 1113). 19.12.2003 sõlmitud võlaõigusliku servituutide ja isiklike kasutusõiguste seadmise lepingu, kinnistu müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga omandas kostja hagejalt kinnistu, mille kohta on avatud registriosa nr XXXX, asukohaga Tallinnas XXXXning nimetatud kinnistule seati hageja kasuks isiklik kasutusõigus Elektrivõrgu Kaitsevööndi ulatuses elektrivõrgu majandamiseks. Lepingu punkti 6.8 kohaselt seati isiklik kasutusõigus tähtajatult ja tasuta kuni 01.01.2009 ja tasu maksmise kohustusega alates 01.01.2009 vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-le 154 (tl 21-53). 27.12.2012 esitas hageja kostjale teate, milles teatas, et vastavalt hageja ja XXXXOÜ vahel kokkulepitule osutab hageja kostjale võrguteenust kuni XXXXOÜ poolt hagejale kuuluva võrgu ülevõtmiseni – hinnanguliselt kuni 01.07.2013. Hageja osutatava võrguteenuse tasuks alates 01.01.2013 oli 66,9 eurot mWh kohta. Hageja teatas lisaks, et alates 01.01.2013 müüb hageja kostjale ka vajamineva elektrienergia (kuni kaugloetavate mõõtesüsteemide paigaldamiseni ning võrgu ülevõtmiseni XXXXOÜ poolt). Hageja müüdava elektrienergia hinnaks alates 01.01.2013 oli 53,9 eurot mWh kohta (tl 14). Hageja esitas elektri ja võrguteenuse eest kostjale 28.02.2013 arve nr 5256 summas 1 669,94 eurot (tl 16), 28.03.2013 arve nr 5350 summas 1 617,76 eurot (tl 17), 30.04.2013 arve nr 5404 summas 1 269,84 eurot (tl 18), 31.05.2013 arve nr 5487 summas 713,21 eurot (tl 19) ning vee ja kanalisatsiooni eest 31.05.2013 arve nr 5493 summas 15,95 eurot (tl 20). 03.06.2013
2-13-32597 esitas kostja hagejale arve nr 2723 summas 20 352 eurot isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rendi eest aadressil XXXX ajavahemikul 01.01.2009-01.06.2013 (tl 54).
16.Poolte vahel on vaidlus, milline õiguslik suhe oli poolte vahel, kas hageja oli võrguteenuse osutaja ja müüja elektrituruseaduse tähenduses, millises ulatuses kostja elektrit ostis, kas kostja tasunõue tehnorajatise talumise eest on aegunud, kas kostjal on õigus tasunõudele ning millises ulatuses, kas kostjal on vastunõuded hageja suhtes tekkinud kahju hüvitamise nõuete näol ja kas kostjal on õigus kasutada kinnipidamisõigust.
17.Kohus on seisukohal, et hageja ja kostja vahel 14.10.2003 sõlmitud elektrivarustuse leping nr 79 on oma olemuselt müügileping VÕS § 208 tähenduses. Vastavalt lepingu nr 79 punktile 2 oli lepingu objektiks see, et hageja müüb kostjale elektrienergiat, st hagejal oli kohustus anda kostjale üle elektrienergia ja kostjal oli kohustus selle eest tasuda. Lepingu ükski säte ei nimeta vahendamise teenuse osutamist. VÕS § 218 lg 3 kohaselt kohaldatakse asja müügi kohta seaduses sätestatut ka energia müügile ühendusvõrgu kaudu. Vastavalt hageja selgitustele ostis ta elektrit etteulatuvalt nii endale kui ka alltarbijatele ning müüs seda edasi alltarbijatele. Kostja selgituste kohaselt alates 2003 sügisest kuni 01.04.2010 osutas hageja kostjale nii võrguteenust kui ka müüs elektrienergiat ning perioodil 01.04.2010 kuni 31.12.2012 ostis kostja elektrienergiat ning tasus selle eest otse Eesti Energiale. Hageja poolt 27.12.2012 kostjale edastatud e-kirja kohaselt osutas hageja kostjale alates 01.01.2013 võrguteenust hinnaga 66,9 eurot mWh kohta ja müüs alates 01.01.2013 elektrienergiat hinnaga 53,9 eurot mWh kohta (tl 14). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et perioodil 2013.a jaanuarist kuni juunini ei saanud hageja ja kostja vahel olla tegemist võrguteenuse ja elektriteenuse vahendamise teenuse lepinguga, kuna hageja osutas kostjale võrguteenust ja müüs elektrienergiat tema poolt kehtestatud hindade alusel. Seega nõuab hageja käesoleva hagiga mitte tasu elektri vahendamise kui teenuse eest, vaid võrguteenuse osutamise ja elektrienergia müügi eest.
18.Kohus nõustub kostjaga ning leiab, et hageja on võrguettevõtja ja müüja elektrituruseaduse tähenduses. Elektrituruseaduse (ELTS) § 5 kohaselt turuosalised on elektriettevõtja, tarbija, bilansihaldur ja elektribörsi korraldaja. ELTS § 6 kohaselt on elektriettevõtjad tootja, võrguettevõtja, liinivaldaja ja müüja. ELTS § 8 lg 1 kohaselt on võrguettevõtja elektriettevõtja, kes osutab võrguteenust võrgu kaudu. Võrguteenus on ELTS § 65 lg-s 1 nimetatud teenus (ELTS §3 p 31), sealhulgas on võrguteenuseks võrguühenduse kasutamise võimaldamine liitumispunktis, elektrienergia edastamine (so elektrienergia transport võrgus, ELTS § 3 p 7) oma võrgus liitumispunktini või alates liitumispunktist, õigusakti nõuete kohase mõõteseadme paigaldamise tagamine tema võrgus edastatud elektrienergia koguste kindlaksmääramiseks ning mõõteandmete kogumise ja töötlemise tagamine. Toimikus olevatest materjalidest ja poolte selgitustest nähtuvalt toimus lisaks elektrienergia müügile sama suhte raames võrguteenuse osutamine, so elektrienergia edastamine võrgu kaudu kuni kostja liitumispunktini. Kostja liitumispunkt on fikseeritud elektrivarustuse lepingu lisades 1 ja 2 (tl 11-13). Puudub vaidlus, et võrk, millega kostja tarbijapaigaldis ühenduses oli, kuulus hagejale ning kostja tarbimispaigaldis oli elektrilises ühenduses hagejale kuuluva võrguga (ELTS § 3 p-d 29 ja 32). ELTS § 10 kohaselt on müüja elektrienergiat müüv elektriettevõtja. ELTS § 3 p 18 kohaselt müük on elektrienergia tasu eest või tasuta üleandmine teisele isikule. Puudub vaidlus, et perioodil 01.01.2013-31.05.2013 andis hageja kostjale tasu eest üle elektrienergiat. Kohus leiab, et väärad on hageja seisukohad, mille kohaselt ei saanud hageja olla võrguettevõtja ja müüja elektrituruseaduse tähenduses kuna hagejal puudusid vastavad tegevusload. Kohus nõustub kostjaga, et tegemist on tagurpidi loogikaga ning võrguteenuse osutamine ja elektrienergia müük on fakti ja asjaolud küsimus. Seega oli hageja ELTS § 8 kohaselt võrguettevõtja ja ELTS § 10 kohaselt elektrienergia müüja. Kostja leiab, et kuna hageja tegeles nii võrguteenuse osutamisega kui ka elektrienergia müügiga, oleks ta pidanud taotlema tegevusloa (ELTS § 22 lg 1 p 3 ja 7), kooskõlastama hinnad (ELTS §
2-13-32597 73 lg 4), tüüptingimused ning täitma teisi ELTS-ist tulenevaid kohustusi. Kostja leiab, et Konkurentsiametiga kooskõlastamata tasud on vastuolus seadusega, so tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi on tegu seadusega vastuolus oleva tehinguga. Puudub vaidlus, et hageja ei omanud võrguteenuse osutamiseks ja elektrienergia müügiks vajalikku tegevusluba ning teenuse ja elektrimüügi hinnad olid Konkurentsiametiga kooskõlastamata. TsÜS § 87 kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Kohus märgib, et mitte iga seadusest tuleneva nõude rikkumine, mis seondub tehingu tegemisega, ei too kaasa tehingu kehtetust. Kehtetus kaasneb siis, kui selline tagajärg on seaduses ette nähtud või tuleneb keelunormi eesmärgist. Rikkumisel võivad olla ka muud tagajärjed kui tühisus, tühisuse põhjus võib olla kõrvaldatav ja tehing jääb kehtima või on rikkumine selline, mis toob kaasa küll mingi muu tagajärje, aga mitte tühisuse. Kohus leiab, et antud olukorras ei toonud võrguteenuse ja elektrimüügi tasu hindade kooskõlastamata jätmine ja hagejal vastava tegevusloa puudumine kaasa poolte vahelise tehingu tühisust. ELTS 9. peatükk kehtestab riikliku järelevalve ning ELTS § 93 kohaselt käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise, sealhulgas elektrituru toimimise ja turuosaliste tegevuse üle teostab riiklikku järelevalvet Konkurentsiamet käesolevas seaduses ja muudes õigusaktides sätestatud korras. ELTS § 95 kohaselt Konkurentsiamet teeb turuosalistele ja teistele isikutele käesoleva seaduse, selle alusel kehtestatud õigusakti või tegevusloa tingimuste rikkumise korral, samuti muudel käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel kohustuslikke ettekirjutusi rikkumise lõpetamiseks, rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks või rikkumise heastamiseks või muude toimingute tegemiseks. Seega on ELTS-is sätestatud riiklik järelevalve regulatsioon juhuks, kui ELTSis sätestatud nõudeid rikutakse. Vastavate nõuete järgmine on ühest küljest oluline konkurentsi kahjustavate tegevuste vältimiseks kui ka tarbija kaitseks. Kostja väidetel teavitas ta Konkurentsiametit hageja poolt ELTS-is sätestatud nõuete rikkumisest, kes ei teinud hagejale ettekirjutust rikkumise kõrvaldamiseks, vaid edastas selle Tallinna Linnavalitsusele lahendamiseks. Eeltoodu käitumine oli mõistetav, kuna vaidlusaluses piirkonnas puudus tegevusloaga võrguteenuse osutajal OÜ XXXX võrk teenuse osutamiseks sh ka kostjale. Juhul kui ei oleks hageja jätkanud kokkuleppel põhivõrguettevõttega kostjale teenuse osutamist oleks kostja jäänud 2013 01. jaanuarist kuni juuni alguseni elektrita. VÕS §-st 5 tulenevalt tähendab lepingu sisu vabadus nii seda, et võib teha selliseid tehinguid sellise sisuga, mida ei ole seaduses ette nähtud, kui ka kokku leppida seaduses sätestatust erinevalt. Kostja on olnud teadlik ja aktsepteerinud olukorda, mille kohaselt osutas hageja võrguteenust ja müüs elektrienergiat vastavaid tegevuslubasid omamata ja hindasid Konkurentsiametiga kooskõlastamata. Hageja saatis kostjale teenuste hinnad. Kostja ei esitanud oma vastuväidet pakkumisele, seega kostja vaikimine on käsitletav nõustumusena. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks keeldunud hageja poolt osutatavast võrguteenusest ja müüdavast elektrienergiast. Vastupidi, kostja 05.06.2013 ähvardas hagejat kahjunõudega kui hageja peaks elektri edastamise katkestama (tl 59-60). Samas oli kostjal ka teoreetiline võimalus valida endale tegevusloaga teenuse osutaja, mida kostja ei teinud ilmselt teenuse osutaja puudumise (teenuse osutamise võimatuse) tõttu vaidlusaluses piirkonnas. Kostja sai vastava lepingu alles juunis 2013 so ajal, milleni hageja ja OÜ XXXX kokku leppisid, et hageja osutab võrguteenust ja müüb elektrienergiat kuni OÜ XXXX võtab üle või ehitab uue võrgu. Kohus rõhutab, et kostja on eelnimetatud vastuväidetele tuginenud alles kohtumenetluse käigus, mistõttu on kohtu hinnangul tegemist otsitud vastuväidetega oma kohustustest vabanemiseks. Teatavasti avanes 01.01.2013 Eesti elektriturg kõikidele elektritarbijatele. Kostja ei ole tõendanud, et hageja poolt alates 01.01.2013 kehtestatud võrguteenuse hind 66,9 eurot mWh kohta ja elektrienergia müügi hind 53,9 eurot mWh kohta olid ebaproportsionaalselt kõrged võrreldes vabaturul kujunenud hindadega. Seetõttu ei ole võimalik ka väita, et hageja poolt kehtestatud hinnad oleksid rikkunud kostja õigusi üksnes seetõttu, et need olid Konkurentsiametiga kooskõlastamata ning peaksid seetõttu tooma kaasa tehingu tühisuse. Seoses hageja poolt 2013.a algusest teenuse hindade
2-13-32597 tõstmisega märgib kohus, et hagejal ei olnud kohustust kostjale ja teistele piirkonna tarbijatele elektrit müüa. Hageja tuli piirkonna ettevõtetele ja XXXXOÜ-le vastu selles, et vaatamata vahendamise kokkuleppe lõpetamisele Eesti Energia AS poolt alates 31.12.2012 (tl 184-185), jätkas hageja kokkuleppel XXXXOÜ-ga teenuse osutamist ka elektrituru avanemise järgselt kuni XXXXOÜ poolt alternatiivse võrgu valmimiseni. Hageja ostis elektri etteulatuvalt igakuiselt nii enda tarbimiseks kui kõigi alltarbijate tarbimiseks ning võrgu ülalhoidmisega kaasnevaid kulusid tuli kanda alltarbijatel kuni XXXXOÜ poolt alternatiivse võrgu valmimiseni. Seega oli teenuse hinna tõus põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on kohus on seisukohal, et poolte vahelised tehingud seoses võrguteenuse osutamise ja elektrienergia ostumüügiga ei ole TsÜS §-st 87 tulenevalt tühised.
19.Kostja on märkinud, et perioodidel 01.10.2003-01.04.2010 ning 01.01.2013-31.05.2013 oli hageja see, kes tasu eest elektrienergia kostjale üle andis (tl 199). Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et ta hagejalt võrguteenust ja elektrienergiat perioodil 01.01.2013-31.05.2013 sai. Kostja leiab, et tõendamata on teenuse osutamise ulatus. Lisaks leiab kostja, et õigeid teenuse koguseid ei olegi võimalik kindlaks teha, kuna hageja mõõteseadmed on taatlemata. Hageja esitas kostjale elektri ja võrguteenuse eest 28.02.2013 arve nr 5256 summas 1 669,94 eurot (tl 16), 28.03.2013 arve nr 5350 summas 1 617,76 eurot (tl 17), 30.04.2013 arve nr 5404 summas 1 269,84 eurot (tl 18) ja 31.05.2013 arve nr 5487 summas 713,21 eurot (tl 19). Vastavalt hageja poolt alates 01.01.2013 kehtestatud hindadele oli võrguteenuse tasuks 66,9 eurot mWh kohta ja elektrienergia hinnaks 53,9 eurot mWh kohta (tl 14). Kohus leiab, et tarbitud elektri koguseks tuleb lugeda hageja poolt eelnimetatud arvetel näidatud elektri koguseid. Vastavalt elektrivarustuse lepingu nr 79 punktile 2 müüs hageja kostjale elektrienergiat 450 tuhat kWh aastas. Jagades vastava koguse 12 kuu peale, saab keskmiseks tarbimise koguseks ühes kuus 37 500 kWh, so 450 000/12. Kostja ei ole väitnud, et lepingu punkti 2 oleks mahu osas muudetud. Nähtuvalt hageja poolt esitatud arvetele oli elektrienergia kogus 2013.a veebruaris 11 520 kWh (tl 16), 2013.a märtsis 11 160 kWh (tl 17), 2013.a aprillis 8 760 kWh (tl 18) ja 2013.a mais 4 920 kWh. Seega kõigil nimetatud kuudel oli tarbitud elektrienergia kogus väiksem kui aasta lõikes kuu keskmine oleks võinud olla. Lepingu punkti 4.1 kohaselt pidi kostja tasuma elektrienergia eest üks kord kuus hageja elektriarvete alusel. Lepingu nr 79 punkti 5.2.1 kohaselt oli hagejal kohustus lubada kostja esindajale juurdepääsu hageja territooriumile kostja teeninduse all olevatele el. seadmetele ja el. energia arvestite näitude fikseerimiseks, leppides eelnevalt kohtumise aja ja koha suhtes energeetiku Tõnu Veerega (tl 9). Seega tulenevalt lepingu nr 79 punktist 4.1 ja 5.2.1 oli kostjal kohustus tasuda elektrienergia eest vastavalt hageja poolt esitatud arvetele. Kostjal oli võimalus arvestite näite fikseerida ning seeläbi tõendada, et tarbitud elektrienergia kogused ei vasta tegelikkusele. Kostja ei ole väitnud, et hageja tegi kostjale takistusi arvestite näitude fikseerimiseks. Puudub vaidlus, et kostja on varasemalt enne 2013.a hageja poolt esitatud arveid tasunud. Kostja ei ole väitnud, et 2013.a esitatud arvetel kajastatud elektri kogused olid võrreldes varasemalt esitatud arvetega oluliselt kõrgemad, mis annaks aluse kahelda koguste õigsuses. Kostja on esitanud kohtule hageja poolt 31.12.2012 esitatud elektrienergia arve nr 5130, millelt nähtub, et 2012.a detsembris oli elektrienergia koguseks 16 680 kWh (tl 173), mis on suurem kui 2013.a esitatud arvetel näidatud kogused. Puudub vaidlus, et 2012.a detsembri arvet on kostja aktsepteerinud ja selle tasunud. Asjas ei ole leidnud tõendamist, et kostja oleks varasemalt arvesti taatlemata jätmisele tuginenud kui 04.07.2013 hagejale saadetud e-kirjas (tl 62-63). Eelnevalt on pooled pidanud ekirja teel läbirääkimisi arvete tasumise osas ning kostja on teinud 05.06.2013 kirjas ka ettepaneku teha tasaarvestus mh käesoleva hagiavaldusega nõutavate arvete osas, so arve nr 5256, 5350 ja 5404 osas (tl 55-61). Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul kostja vastuväited tarbitud elektrienergia koguse tõendamatuse ja arvesti taatlemata jätmise osas otsitud ja hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja ei saa eeldada, et ta sai hagejalt võrguteenust ja elektrienergiat 2013. aastal tasuta. Seega on kohtu hinnangul kostjal kohustus tasuda arved nr 5256, nr 5350, nr
2-13-32597 5404 ja nr 5487 kogusummas 5 270,75 eurot. Kohus leiab, et vastavas osas on hageja põhinõue tõendatud ja põhjendatud ning hagiavaldus kuulub selles osas rahuldamisele. Kohus leiab, et põhjendamatu on 31.05.2013 vee ja kanalisatsiooni eest esitatud arve nr 5493 (tl 20) summas 15,95 eurot. Kohtule ei ole esitatud lepingut, mille alusel vastav arve on esitatud, hageja ei ole tõendanud teenuse osutamist, teenuse kogust ega seda, millest tulenes teenuse hind. Seega jääb hagi arve nr 5493 osas summas 15,95 eurot rahuldamata.
20.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Elektrivarustuse lepingu nr 79 punkti 4.2 kohaselt tasumisega viivitamisel arvestati kostjale viivist 0,2% elektriarve summast iga viivitatud päeva eest. Kostja on seisukohal, et lepingu punkti 4.2 näol on tegemist tüüptingimusega, viivis on ebamõistlikult suur ning seetõttu on tegemist tühise tingimusega. Kostja väidete kohaselt oli hageja lepingu sõlmimisel jõupositsioonil ning kostjal ei olnud võimalik vastavas osas lepingu sisu mõjutada. VÕS § 35 lg 1 kohaselt tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 45 lg 1 kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Kohus on seisukohal, et lepingu punkt 4.2 ei ole tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõistes, kuivõrd see ei vasta nimetatud sättes märgitud tingimustele. Kostja ei ole tõendanud seda, et pooled ei olnud seda eelnevalt läbi rääkinud ja et tal ei olnud võimalust mõjutada lepingu punkti 4.2 sisu ehk viivisemäära suurust. Tegemist ei olnud ka tüüplepinguga. Isegi juhul kui tegemist oleks tüüptingimusega ei oleks see kohtu hinnangul tühine. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust järelduseks, et viivise määr oleks ebamõistlikult suur võrreldes hageja huvi ja poolte majandusliku seisundiga. Asjaolu, et viivisemäär oli seadusjärgsest viivisemäärast ca 8,6 korda kõrgem, ei tähenda iseenesest, et tegemist oleks ebamõistlikult suure viivisega. Hageja on arvestanud arvete 5256, 5350, 5404 ja 5493 tasumisega viivitamisel viivist alates arvete sissenõutavaks muutumisest kuni hagi esitamiseni, so kuni 05.07.2013 kokku summas 249 eurot. Kohus leiab, et hageja viivisearvestus on ebaõige. Hageja on märkinud arve nr 5256, tasumisega viivitatud päevade arvuks 470, arve nr 5350 puhul 438, arve nr 5404 puhul 409 ja arve nr 5487 puhul 378 päeva. Arve nr 5256 makse tähtaeg oli 21.03.2013, seega muutus arve sissenõutavaks alates 22.03.2013 ning kuni hagi esitamiseni, so 05.07.2013 oli seega viivituses olevate päevade arv 105. Arve nr 5350 maksetähtaeg oli 22.04.2013, arve muutus sissenõutavaks alates 23.04.2013 ning viivitatud päevade arv kuni hagi esitamiseni oli 72. Arve nr 5404 maksetähtaeg oli 21.05.2013, arve muutus sissenõutavaks alates 22.05.2013 ning kuni hagi esitamiseni oli viivitatud päevade arv 43. Arve nr 5487 maksetähtaeg oli 21.06.2013, arve muutus sissenõutavaks alates 22.06.2013 ning hagi esitamise seisuga oli viivitatud päevade arv seega 12. Hageja on palunud välja mõista viivis konkreetse summana kuni kohtuotsuse tegemise päeva seisuga ja sealt edasi 0,2% päevas põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni. Arve nr 5256 tasumisega on kostja kohtuotsuse tegemise päevani olnud viivituses 271 päeva, mis teeb viivise suuruseks 905,11 eurot, so 1669,94x0,2/100x271. Arve nr 5350 tasumisega on kostja
2-13-32597 kohtuotsuse tegemise päevani olnud viivituses 239 päeva, mis teeb viivise suuruseks 773,29 eurot, so 1617,76x0,2/100x239. Arve nr 5404 tasumisega on kostja kohtuotsuse tegemise päevani olnud viivituses 210 päeva, mis teeb viivise suuruseks 533,33 eurot, so 1269,84x0,2/100x210. Arve nr 5487 tasumisega on kostja kohtuotsuse tegemise päevani olnud viivituses 179 päeva, mis teeb viivise suuruseks 255,33 eurot, so 713,21x0,2/100x179. Seega on viivise suurus alates arvete sissenõutavaks muutumisest kuni 18.12.2013 kokku 2 467,06 eurot. Kohus on seisukohal, et puudub alus viivise vähendamiseks. Kostja, olles arvete tasumise kohustusega viivituses, pidi olema teadlik viivise rakendumisest. Vastav kohustus tulenes lepingu punktist 4.2.
21.Kostja on palunud juhul kui kohus leiab, et hagi on põhjendatud, tasaarvestada hageja nõue kostja vastunõuetega. Hageja nõude tasaarvestamiseks peavad kostja vastunõuded olema põhjendatud ja tõendatud. Järgnevalt annab kohus hinnangu kostja igale vastunõudele.
22.Kostja leiab, et tal on hageja vastu nõue isikliku kasutusõiguse tasu ja ruumide rendi näol summas 20 352 eurot. Kostja on esitanud 03.06.2013 hagejale arve summas 20 352 eurot isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rendi eest aadressil Kesk-Sõjamäe 3D, perioodi 01.01.2009-01.06.2013 eest (tl 54). Hageja on leidnud, et vastav tasunõue on aegunud. TsÜS § 143 alusel võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna hageja on kohtule esitanud aegumise vastuväite, siis annab kohus esmalt hinnangu nõude aegumise osas. TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. 19.12.2003 poolte vahel sõlmitud võlaõigusliku servituutide ja isiklike kasutusõiguste seadmise lepingu, kinnistu müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu punkti 6.8 kohaselt isiklik kasutusõigus seati tähtajatult ning tasuta kuni 01.01.2009 ja tasu maksmise kohustusega alates 01.01.2009 vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) §-le 154. Seega tekkis kostjal õigus nõuda kasutusõiguse tasu alates 01.01.2009. Tulenevalt TsÜS §-st 154 algas perioodil 01.01.2009-31.12.2009 tekkinud tasunõude aegumistähtaeg 01.01.2010 kell 00.00 ja lõppes 31.12.2012 kell 24.00. Kostja esitas esmakordselt nõude hagejale 03.06.2013. Seega on kostja nõue perioodil 01.01.2009-31.12.2009 tekkinud kostja isikliku kasutusõiguse tasunõude osas aegunud. Perioodil 01.01.2010-31.12.2010 tekkinud tasunõude aegumistähtaeg vastavalt TsÜS §-le 154 algas alates 01.01.2011 kell 00.00 ja lõpeb 31.12.2013. Seega kostja tasunõue alates 01.01.2010 kuni 01.06.2013 ei ole aegunud.
23.Poolte vahel on vaidlus isikliku kasutusõiguse tasu arvestamise aluste ja suuruse üle. 19.12.2003 poolte vahel sõlmitud võlaõigusliku servituutide ja isiklike kasutusõiguste seadmise lepingu, kinnistu müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu punkti 6.8 kohaselt tuli tasu maksta vastavalt AÕSRS §-le 154. Pooled vaidlevad selle üle, millise AÕSRS redaktsiooni järgi tasunõuet arvestada. Seega on pooltel vaidlus lepingu punkti 6.8 tõlgendamise osas. VÕS § 29 lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohtu hinnangul tulenes lepingu punktist 6.8, et tasu maksmise kohustus on seotud tasu tekkimise ajal kehtinud AÕSRS § 154, kuna sellisel juhul on tasu paindlik vastavalt ajas muutuvatele majanduslikele näitajatele. 01.01.2010 kehtinud AÕSRS § 154 lg 2 kohaselt kinnisasja omanikule tema kinnisasjal paikneva tehnovõrgu või -rajatise talumise või tehnovõrgu või -rajatise kaitsevööndist tuleneva maa kasutamise kitsenduse talumise eest makstava iga-aastase tasu suurus on tehnovõrgu või -rajatise kaitsevööndile vastava maa üheprotsendilise maksustamishinna arvulise näitaja ja käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 sätestatud koefitsiendi korrutis. Hoones paikneva tehnorajatise talumise eest makstava tasu
2-13-32597 suurus on hoone selle reaalosa, milles paikneb tehnorajatis, suurusele vastava maa üheprotsendilise maksustamishinna arvulise näitaja ja lõikes 4 sätestatud kasutamise otstarbe koefitsiendi korrutis. Kui maale ei ole maa maksustamishinna määramisel sihtotstarvet määratud, siis käsitletakse nimetatud maad sihtotstarbeta maana. Lõike 3 kohaselt maa sihtotstarbe koefitsient on elamumaal ja kaitsealusel maal – 0,75; ärimaal – 0,5; tootmismaal, mäetööstusmaal ja sotsiaalmaal – 0,25; veekogude maal, transpordimaal, jäätmehoidla maal, riigikaitsemaal ja maatulundusmaal – 0,1 ning sihtotstarbeta maal – 0,05. Kui maale on määratud mitu sihtotstarvet, võetakse tasu arvestamisel aluseks sihtotstarve, mis on määratud maale suuremas ulatuses. Kui maale määratud sihtotstarbed on võrdsed, võetakse tasu arvestamisel aluseks suurim koefitsient. Lõike 4 kohaselt hoones paikneva tehnorajatise puhul, kui hoone osa kasutamise võimalus puudub täielikult, on kasutamise otstarbe koefitsient 10; kui hoone osa kasutamise võimalus puudub osaliselt, on kasutamise otstarbe koefitsient 5. 17.04.2012 otsusega 3-4-1-25-11 tunnistas Riigikohus 01.01.2010 kehtinud AÕSRS § 154 lõiked 2-4 ja AÕS § 1582 lõike 1 esimese lause osa „asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-s 154 kehtestatud suuruses“ põhiseadusega vastuolus olevaks ning alates 17.04.2012 otsuse jõustumisest õiguskindluse huvides edasiulatuvalt kehtetuks (vt Riigikohtu otsuse p 55). Riigikohus märkis otsuse punktis 50, et „arvestades nii üldist huvi saada universaalteenuseid mõistliku hinnaga kui ka talumiskohustusega koormatud kinnisasja omanike põhiseadusest tulenevat õigust saada hüvitist talumiskohustuse eest, tuleb piirang kinnisasja omanikele igal juhul hüvitada. Kuigi piirangu eest tuleb igal juhul ette näha hüvitis, võib see üldise huvi tõttu olla väiksem, kui oleks piirangu täies ulatuses hüvitamine. Seejuures tuleb arvestada tehnovõrgu või -rajatise tegelikku mõju kinnisasjale.“ Seega on kostjal õigus isikliku kasutusõiguse tasu nõuda ajavahemiku 01.01.2010-16.04.2012 eest nimetatud ajal kehtinud AÕSRS § 154 sätete järgi ning alates 17.04.2012 kuni 01.06.2013 mõistliku tasu ulatuses. Väär on hageja seisukoht, et kehtiva õiguse kohaselt puudub kostjal õigus tasu nõuda. Hageja leiab, et AÕSRS § 152 lg 2 sätestab vaid ühe tasu saamise õiguse aluse – kui talumise kohustus tuleb seadusest ning tasu taotletakse kooskõlas AÕSRS § 1582 lg-s 2 sätestatuga. Kehtiva AÕSRS § 152 lg 2 kohaselt kinnisasja omanik on kohustatud taluma ka tehnovõrku või -rajatist, mille suhtes ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud talumiskohustust, kui see tehnovõrk või rajatis kuulub asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 nimetatud võrguettevõtjale ja on püstitatud omaniku nõusolekul enne 1999. aasta 1. aprilli ning seda tehnovõrku või -rajatist kasutatakse eesmärgipäraselt ja avalikes huvides. Kohtule jääb hageja mõttekäik tulenevalt AÕSRS § 152 lgst 2 arusaamatuks. Kohus märgib, et poolte vahel 19.12.2003 sõlmitud isiklike kasutusõiguste seadmise lepingu punkti 6.8 kohaselt oli kokku lepitud, et kostjal on õigus isikliku kasutusõiguse tasule ning tasu suurus on vastavalt AÕSRS §-s 154 sätestatule. Seega on kostjal õigus isikliku kasutusõiguse tasule, kuid küsimus on selles, kui suur see tasu on. Kostja on arvestanud isikliku kasutusõiguse tasu ja hageja poolt kostja hooneosade kasutamise tasu ruutmeetrihinna põhiselt, so 4 eurot/m2 ehk 320 eurot kuus. Kostja on leidnud, et tegemist on õiglase tasuga. Kohus leiab, et kostja poolt kohtumenetluse kestel tasaarvestusliku vastunõude esitamise korral on kostjal samasugune nõude põhjendamis- ja tõendamiskoormus, nagu tavalise hagi esitamise korral, st kostja pidi tõendama ja põhjendama tema vastunõude aluseks olevaid asjaolusid. Kohus leiab, et kostja on esitanud väära arvestuskäigu ajavahemikul 01.01.201016.04.2012 tekkinud tasunõude eest, nõudes isikliku kasutusõiguse tasu lähtuvalt kostja arvates õiglasest hüvitisest. Kostjal on nimetatud ajaperioodist õigus tasule vastavalt sel ajal kehtinud AÕSRS §-s 154 sätestatud ulatuses ning pärast 17.04.2012 mõistlikus ulatuses. Kohus leiab, et kuna kostja ei ole arvestanud tasunõuet vastavalt perioodil 01.01.2010-16.04.2012 kehtinud AÕSRS §-le 154, puudub alus tasaarvestada kostja tasunõuet hageja nõudega käesoleva kohtumenetluse raames. Antud juhul ei ole tasunõue ning selle aluseks olevad määrad selged ning kostjal on kohustus see välja arvestada. Kohus leiab, et kostja tasunõuet perioodist 17.04.2012-01.06.2013 ei ole samuti võimalik käesoleva kohtumenetluse raames tasaarvestada hageja nõudega, kuna kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid lähtuvalt Riigikohtu
2-13-32597 poolt lahendis 3-4-1-25-11 sätestatud juhistele õiglase tasu suurust kindlaks määrata. Kostja on vaid märkinud, et 4 eurot/m2 kohta on mõistlik ja õiglase suurusega tasu, olemata vastuolus üldiste turutingimustega. Kostja ei ole seega sisuliselt põhistanud, miks on vastavas ulatuses tasu õiglane või milline on tehnovõrgu tegelik mõju kostja kinnisasjale. Kostja ei ole välja toonud, millised on üldised turutingimused, mis vastavale järeldusele õiglasest tasust kostjat viis. Lisaks on kostja esitanud arve nr 2723 summas 20 352 eurot isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rendi eest. Kostja ei ole eristanud, kui suur on kostja nõue isikliku kasutusõiguse tasu eest ja kui suur alajaama ruumide rendi eest. Kohus leiab, et kostjal puudub õigus rendi eest eraldi tasu nõuda, kuna tõendatud ei ole, et pooltel oli eraldi kokkulepe alajaama ruumide rendi eest. Vastav elektrivõrgu osa asub kostja hoones isikliku kasutusõiguse alusel ning vaid elektrienergia vahendamise jaoks, ruumide rendi osas oleks vajalik täiendav kokkulepe ning selle kokkuleppe olemasolu ei ole tõendatud. Eeltoodu tõttu ei ole kohtu hinnangul põhjendatud tasaarvestada kostja isikliku kasutusõiguse tasu ka perioodi 17.04.201201.06.2013 eest, kuivõrd tasu suurus ning selle arvutamise aluseks olevad asjaolud ei ole selged. Kostjal on võimalik eraldi hagimenetluses hagejalt vastavat tasu nõuda.
24.Kostja on esitanud hageja nõudele tasaarvestusliku vastunõude kostjale tekkinud kahju näol seoses veekatkestusega. Kostja märgib, et poolte vahel oli ka veeteenuse osutamise leping. Hageja lõpetas 04.06.2013 kostjale veeteenuse osutamise, mille tulemusena on kostja majandustegevus kahjustunud. Kostja märgib, et talle on tekkinud järgmised kahjud: alternatiivse veesüsteemi ehituse ühekordne kulu 936 eurot (780 eurot + km), tarbevee tarnimine 1188 eurot (22 X 45 eurot + km; üks tarne kord 45 eurot + km) ja kasutatud vee utiliseerimine 1134 eurot (21 X 45 eurot + km), mida kostja tõendab XXXX25.10.13 seisuga teostatud tööde aktiga (tl 169). Eeltoodust arvestab kostja maha kulu, mis tal oleks hagejalt teenuse saamisel tulnud kanda. S.o kostja nõuab kahjuna üksnes lisakulutusi. Mahaarvatavaks kuluks on 22 m3 x 13,29 eurot/m3 = 292,38 eurot. Lisaks tekkis kostjal väidetavalt kahju veekatkestuse tõttu tekkinud tootmisseisaku ja sellega seotud saamata jäänud tulu ja kahju näol. Kostja märgib, et 04.06.13 esitas AS XXXXkostjale ostutellimuse, mh VJL40 seeria põrandaliistude tarneks. Kostja ei saanud sellist tellimust täita, kuna puudus veevarustus. AS XXXXtellis tööd Soomest. Vastavalt kaotas kostja tehingu summas 542,70 eurot, mida kostja tõendab AS XXXX04.06.13 ostutellimusega nr XXXX (tl 170-171) ja AS XXXXtellimuse e-kirjaga (tl 172). VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: hageja on lepingut (võlasuhet) rikkunud (VÕS § 115 lg 1); kostjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena hagejale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3). Kohtule ei ole esitatud poolte vahel sõlmitud veeteenuse osutamise lepingut. Kohtul ei ole võimalik hinnata, millised olid poolte kohustused ja milliseid neid kohustusi on hageja väidetavalt rikkunud. Kohus leiab lisaks, et kostjale kahju tekkimine kostja poolt näidatud ulatuses ei ole tõendatud. Kohus leiab, et OÜ XXXX25.10.2013 teostatud tööde akt ei tõenda sellel näidatud veesüsteemi ehitust, sellel näidatud ulatuses tarbevee tarnimist ja kasutatud vee utiliseerimist. Kohus leiab, et tegemist on lisaks ebausaldusväärse tõendiga. Nähtuvalt äriregistri teabesüsteemist on OÜ XXXXtegevusaladeks kaubavedu maanteel, enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus, tavajäätmete kogumine. 2012.a majandusaasta aruande kohaselt on OÜ XXXXpõhitegevusalaks ehitusprahi konteinervedu ja konteinerite rentimine. Ettevõte omab eriotstarbelisi sõidukeid ja eritehnikat, samuti laia valikut lisaseadmeid, mis võimaldavad teostada töid nii kõrgustes kui ka maa peal. Kõrvaltegevusalana renditi äriruume.
2-13-32597 Seega ei ühti OÜ XXXXtegevusalad nende veemajanduse teenustega, mida nimetatud isik väidetavalt kostjale osutas. Lisaks nähtub äriregistri teabesüsteemist, et kostja juhatuse liige ning osanik XXXX on ka OÜ XXXXjuhatuse liige ja osanik. Muid tõendeid kostja kahju tekkimise osas esitanud ei ole. Eeltoodu tõttu on kohtu hinnangul kostjale kahju tekkimine summas 2 965,62 eurot tõendamata seoses alternatiivse veesüsteemi ehituse, tarbevee tarnimise ja kasutatud vee utiliseerimisega ning kostja vastunõuet ei ole võimalik käesolevas kohtuasjas hageja nõudega tasaarvestada. Kohus leiab, et kostja vastunõue seoses saamata jäänud tulust tekkinud kahjuga summas 542,70 eurot ei ole samuti põhjendatud ega tõendatud. Nagu kohus eelnevalt märkis, ei ole kohus tuvastanud hageja poolt lepinguliste kohustuste rikkumist seoses veeteenuselepinguga. Lisaks on tõendamata see, et kostja ei täitnud AS-i XXXX poolt esitatud tellimust. Kostja ei ole esitanud tõendit nt e-kirja, millest nähtuvalt keeldus kostja tellimuse täitmisest ning seda veekatkestuse tõttu. Seetõttu ei ole tõendatud ka põhjuslik seoses hageja tegevuse ja väidetavalt kostjale kahju tekkimise vahel. Eeltoodu tõttu ei ole võimalik kostja vastunõuet seoses saamata jäänud tuluga käesoleva menetluse raames tasaarvestada. Kostjal säilib võimalus esitada hageja vastu eraldiseisev hagi kahju hüvitise saamiseks, tõendades ja põhjendades talle tekkinud kahju.
25.Kostja on esitanud hageja nõudele tasaarvestusliku vastunõude tulenevalt asjaolust, et hageja ei ole vabastanud kostjale kuuluvaid hooneosi, mida hageja kasutas kostjale ja teistele isikutele elektriteenuse osutamisel tehnorajatiste majutamiseks. Kostja leiab, et talle tekkinud kahjuks (kasutuseelise äralangemine) saab lugeda 320 eurot kuus vastavalt samale arvutuskäigule, mille järgi kostja nõudis isikliku kasutusõiguse tasu. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, millises ulatuses on tal seoses hageja seadmete viibimisega kostja hoonetes kasutuseelis ära langenud ning milline on nende seadmete tegelik mõju kostja kinnistule. Pelgalt väide, et hageja seadmed viibivad kostja hoonetes ei anna alust tasaarvestada kostja nõuet hageja nõudega. Kostjal tuleb põhjendada ja tõendada, miks on kasutuseelise äralangemisest tekkinud kahjuks 320 eurot kuus. Kostja ei ole seda teinud. Kostjal säilib võimalus esitada eraldi hagimenetluses vastav kahjunõue hageja vastu, tõendades ja põhjendades talle tekkinud kahju.
26.Kostja on esitanud hageja nõudele tasaarvestusliku vastunõude seoses kahjuga, mis tekkis kostjale sellest, et hageja tõstis ühepoolselt võrguteenuse hinda alates 2013. aastast. Kostja leiab, et tekitatud kahjuks saab lugeda summa, mida hageja nõuab kostjalt 2013.a eest võrreldes 2012.a tasuga enam, so 1 012,32 eurot (+km). Kuna kohus leidis eelnevalt, et hageja poolt alates 2013.a kehtestatud hinnad ei olnud tühised ning hageja oli õigustatud teenuse hindu tõstma, puudub alus väita, et hageja oleks õigusvastase tegevusega kostjale kahju põhjustanud.
27.Kostja soovib teostada VÕS §-s 110 sätestatud kinnipidamisõigust. VÕS § 110 kohaselt võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Kohus leiab, et kinnipidamisõiguse eeldused antud juhul ei ole täidetud, kuna pole tõendatud, et kostjal oleks hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõue.
28.Eeltoodust tulenevalt puudub alus tasaarvestada käesolevas kohtumenetluses kostja väidetavaid vastunõudeid hageja nõudega. Hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhinõue summas 5 270,75 eurot, viivis kohtuotsuse tegemise seisuga summas 2 467,06 eurot ja viivis 0,2% päevas põhinõudelt 5 270,75 eurolt alates 19.12.2013 kuni põhinõude tasumiseni.
2-13-32597 Menetluskulud
29.Juhindudes TsMS § 163 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud 97% ulatuses kostja kanda ja 3% ulatuses hageja enda kanda. Tulenevalt TsMS §-st 174 tuleb hüvitatava summa kindlakstegemiseks esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Maire Lukk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.