Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Asjaolud 07.10.2015 esitas Aktsiaselts ANNISTON (võlausaldaja) Harju Maakohtule avalduse Adaveo OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldaja ja võlgniku vahel 01.01.2013 sõlmitud rendileping, mille esemeks on kolm veoautot DAF FT XF 95.430, registreerimismärk 516MGB, DAF FT XT 105, registreerimismärk 348BHT ja DAF 4X2EXF05, registreerimismärk 059BDC ning kolm haagist Kögel S24, registreerimismärk 835GJ, Krone, registreerimismärk 547GE ja Kögel S24, registreerimismärk 153GJ. Võlgnik kohustus tulenevalt lepingu p-st 3.1.3 tasuma sõidukite eest iga kuu õigeaegselt renti. Võlgnik kohustust ei täitnud, mistõttu moodustab võlgniku võlgnevus võlausaldaja ees seisuga 06.10.2015 kokku 79 552,82 eurot, millele lisanduvad seisuga 17.08.2015 viivised summas 8 748,84 euroni. Seoses tasumata arvetega ning tekkinud võlgnevusega ütles võlausaldaja sõlmitud lepingu 17.07.2015 üles. Võlgnik lepingu ülesütlemist ei vaidlustanud ja tagastas puudustega sõidukid. Võlgnik tunnistas võlgnevust. Lisaks on võlgniku raamatupidaja allkirjastanud 2013 ja 2014 saldod ning kinnitanud võlgniku võlgnevust võlausaldaja ees. Kuna võlgniku igapäevaseks majandustegevuseks oli kaubaveoteenuse osutamine, kuid võlgnik on kõik sõidukid võlausaldajale tagastanud, siis ei saa olla vaidlust selles, et võlgnikul sisuliselt puudub igapäevane majandustegevus ning sellega seoses ka rahavoog. Võlausaldajale teadaolevalt on võlgniku ainukeseks varaks kaks korterit aadressidel XXXXXX XX-XXX, Tallinn ja XXXXXXXX XXX X-XX, Tallinn. Ühetoalise korteri aadressiga XXXXXX XX-XXX, Tallinn, turuväärtus on analoogsete korterite müügikuulutuste alusel ca 40 000 eurot ning kahetoalise korteri aadressiga XXXXXXXX XXX X-XX, Tallinn, turuväärtus on analoogsete korterite müügikuulutuste alusel ca 60 000 eurot. 14.08.2015 tegi võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse. Vaatamata sellele võlgnik oma kohustusi ei täinud. Kuna võlgnik oli hakanud oma varasid peitma ning äriühingut varast tühjendama, mida tõendavad kasvõi võlgniku poolt avaldatud korterite müügikuulutused, siis oli võlausaldaja sunnitud kõige hullema ärahoidmiseks ning võlgniku varatuks muutumise vältimiseks pöörduma oma nõudega Harju Maakohtu poole ning nõudma hagi tagamist. 26.08.2015 määrusega võttis Harju Maakohus võlausaldaja hagi menetlusse ning 23.09.2015 määrusega rahuldas võlausaldaja hagi tagamise taotluse ja seadis võlgniku korteritele kohtulikud hüpoteegid. Võlausaldajale teadaolevalt on võlgnikul suuri kohustusi ka teiste võlausaldajate ees. Näiteks on võlgnikul AD ees võlgnevus summas 87 400 eurot. Ainuüksi võlausaldaja ja AD nõuded ületavad võlgniku korterite turuväärtust ca 1,5 kordselt. Kuna võlgnikul puudub igapäevane majandustegevus, võlgniku kohustused ületavad ilmselgelt võlgniku varasid ning ilmunud on ka uusi võlausaldajaid, siis on võlausaldaja seisukohal, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ning seetõttu tuleks välja kuulutada võlgniku pankrot. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu ja palus jätta avalduse rahuldamata ja kõik menetluskulud võlausaldaja kanda ning mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud summas 1017,50 eurot koos viivisega VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Võlgnik märkis, et kuna võlausaldaja on enne pankrotiavalduse esitamist esitanud Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-15-12213 hagiavalduse, mille asjaolud langevad täies ulatuses kokku käesolevas asjas esitatud pankrotiavalduses tooduga, on võlausaldaja selgelt tajunud, et

tema nõuded ei ole vaieldamatud. Nimetatud tsiviilasjas kostja esitatud vastusest hagiavaldusele nähtub, et kostja vaidlustab hageja nõudeid põhjendatult vähemalt põhinõude 19 640,21 euro ja viivisenõude 8748,84 euro osas ning kavatseb läbirääkimiste nurjumisel esitada vastuhagi, mis vähendab hageja nõudeid veelgi. Seega saavad võlausaldaja nõuded rahuldatud maksimaalselt 59 912,61 euro ulatuses, millises summas on võlausaldaja nõuded täies ulatuses tagatud 23.09.2015 määruse alusel seatud kohtuliku hüpoteegiga. Mis puudutab AD väidetavaid nõudeid võlgniku vastu summas 87 400 eurot, leidis võlgnik, et AD kinnitusest nõuete olemasolu kohta võlgniku maksejõuetuse tõendamiseks ei piisa. Esiteks ei ole nimetatud nõue sissenõutavaks muutunud – AD ei ole laenu tagastamist võlgnikult nõudnud ega hagiavaldusega kohtusse pöördunud. Lisaks sellele on AD nõuded tekkinud tema ja VD vahelise abielu ajal (abielu kestis 20.06.2010-29.09.2015), s.o tegemist on ühisvaraga. VD on esitanud tsiviilasjas nr 2-15-9854 (eraldatud asja nr 2-15-15009) ühisvara jagamise nõude, ning ühisvara hulka kuuluvad ka AD nõuded võlgniku vastu. Kohus on andnud VD-le tähtaja ühisvara jagamise nõude täpsustamiseks seoses tema taotluse alusel kogutud tõenditega AD vara kohta, ning see tähtaeg ei ole tänasega veel möödas, ehk jagatava nõude summa ei ole veel lõplik. Samas on selge, et ühisvara jagamise tulemusena väheneb AD nõue võlgniku vastu 43 700 euroni (87 400/2). VD aga ei kavatse lähitulevikus võlgniku vastu nõudeid esitada. Seega ei saa võlausaldaja nõuded tingida võlgniku maksejõuetust. Võlausaldaja ja võlgniku vahelised ja lisaks ka äriühingu ja juhtorganite vahelised vaidlused on hetkel erinevate kohtute menetluses ning lõpliku lahendi tegemiseni ei ole üheski menetluses veel jõutud. Esimese astme kohtu määrus 28.10.2015 määrusega jättis Harju Maakohus rahuldamata avalduse võlgnikule ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks. Menetluskulud jättis kohus võlausaldaja kanda ja mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud summas 1017,50 eurot. Ajutise pankrotihalduri nimetamata jätmise alused on sätestatud PankrS § 15 lg-s 3. Muuhulgas on selles lõikes sätestatu kohaselt pankrotimenetluse algatamata jätmise aluseks asjaolu, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (p 1) ja nõue on pandiga täielikult tagatud (p 2). Kohus leidis, et käesoleval juhul vaidleb võlgnik põhjendatult pankrotiavaldusele vastu. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et poolte vahel on vaidlus tsiviilasjas nr 2-15-12213 käesoleva nõude üle. Samuti on tõendatud, et võlausaldaja nõue on tsiviilasjas 2-15-12213 täies ulatuses tagatud kohtuliku hüpoteegiga. Kohus leidis, et pankrotimenetluses ajutise halduri nimetamine s.t menetluse alustamine nõude põhjal, mille üle toimub vaidlus hagimenetluses ja milline nõue on tagatud kohtuliku hüpoteegiga, ei ole kooskõlas seadusega. Eelnevalt tuleb lahendada hagimenetluses nõudega seonduvad asjaolud ning kindlaks teha nõude suurus ja muud nõudega seonduvad küsimused. Vaidlus selle üle, millises ulatuses on võlausaldajal nõue võlgniku vastu, tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nii on PankrS § 15 lg 2 p 1 ja § 31 lg 1 lause 2 suunatud eelkõige sellele, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Ka Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-17-02 p-s 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses.

Kohus oli seisukohal, et vaidlusaluses asjas pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Seejuures on vajalik hinnata kõiki võlgniku poolt võlausaldaja nõude vastu esitatud vastuväiteid, mille kohta seisukoha võtmiseks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest. Pankrotimenetluses ei ole võimalik kohtul anda hinnangut kõigile võlgniku poolt esile toodud asjaoludele. Kohtu seisukoha kohaselt omab pooltevahelises vaidluses olulist tähtsust, milline on võlausaldaja nõude suurus võlgniku vastu, et kindlaks teha, kas võlgnikul on piisavalt vahendeid võlausaldaja nõude rahuldamiseks või mitte. Lisaks on võlausaldaja nõue tagatud kohtuliku hüpoteegiga tsiviilasjas 2-15-12213. Riigikohus on märkinud, et pankrotimenetluse algatamata jätmine juhul, kui nõue on täielikult tagatud pandiga, on igati põhjendatud, sest nõude rahuldamine on võimalik saavutada ilma võlgnikku rohkem koormava pankrotimenetluseta. Pankrotimenetluse algatamise otsustamisel omab kohtu jaoks tähtsust asjaolu, kas sel ajal on nõue täielikult tagatud pandiga või mitte (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-59-08). Eeltoodud põhjendustel tuleb ajutine pankrotihaldur jätta nimetamata. PankrS § 15 lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kohus leidis, et PankrS § 15 lg 6 alusel tuleb menetluskulud jätta pankrotiavalduse esitaja kanda. Kohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse, viidates seejuures TsMS § 138 lg-le 1, § 144 p-le 1 ja § 175 lg-le 1. Samuti märkis kohus, et TsMS § 174 lg 8 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus märkis, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. Võlgnik palub võlausaldajalt välja mõista menetluskuluna lepingulise esindaja kulu 1017,50 eurot ilma käibemaksuta ja viivise. Menetluskulude nimekirjast nähtub, et võlgnikule on osutatud õigusabi 9 tunni ja 15 minuti ulatuses tunnihinnaga 110 eurot käibemaksuta. Kohus, tutvudes esitatud avaldusega ja võlgniku seisukohtadega, oli seisukohal, et võlgniku lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud ega ole ülepaisutatud. Seega kuulub võlausaldajalt võlgniku kasuks väljamõistmisele menetluskulud summas 1017,50 eurot. TsMS § 177 lg 4 alusel märkis kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Määruskaebus 12.11.2015 esitatud määruskaebuses palub võlausaldaja tühistada Harju Maakohtu 28.10.2015 määruse, kuulutada välja võlgniku pankroti ja jätta menetluskulud võlgniku kanda. Võlausaldaja hinnangul on maakohus nii menetlus- kui materiaalõiguse norme rikkudes jõudnud ebaõigele tulemusele, jättes võlausaldaja avalduse võlgniku ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlausaldaja ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et käesoleval juhul vaidleb

võlgnik avaldusele põhjendatult vastu. Võlausaldaja märgib, et võlgnik on hagiavalduse vastuse p-s 4.2 tsiviilasjas nr 2-15-12213 ise võtnud omaks võlausaldaja nõude enne tasaarvestust summas 79 552,82 eurot ja pärast väidetavat tasaarvestust summas 59 912,61 eurot. Lisaks on võlgnik allkirjastanud võlatunnistustena käsitletavad 2013. ja 2014. aasta saldod. Samuti ei nõustu võlausaldaja sellega, justkui oleks võlausaldaja nõue tagatud pandiga. Asjaolu, et tsiviilasjas on tehtud hagi tagamise määrus, ei tähenda üheselt seda, et võlausaldaja nõue oleks tagatud pandiga. Nimelt on võlgnik hagi tagamise määruse vaidlustanud, mistõttu ei saa sisuliselt välistada, ei kõrgema astme kohus hagi tagamise tühistab, mille tagajärjel puudub võlausaldajal nõude tagatis. Samuti ei ole õige määruse põhjendustes märgitud viide PankrS § 31 lg 1 lausele 2, kuna PankrS § 31 lg 1 koosneb ainult ühest lausest ja sätestab, et kohus kuulutab pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Kohus on määrust põhjendades jätnud tähelepanuta kõige olulisema ehk asjaolu, et võlgniku varade väärtus on oluliselt väiksem kui tema kohustuste väärtus. See on aga iseseisev alus ajutise halduri määramiseks. Seejuures viitas võlausaldaja kaebuses PankrS § 1 lg-tele 2 ja 3. Võlausaldaja märkis, et talle on pärast vaidlustatud maakohtu määruse tegemist saanud teatavaks, et võlgnikul on veel ka teisi võlausaldajaid, kelleks on võlausaldajale teadaolevalt näiteks SIA TANK YOU BALTICS, Osaühing Sermak ja Osaühing MAANTEEKULLER. Võlausaldaja märgib, et vaidlust ei saa olla selles ning võlgnik ei ole tõendanud vastupidist järgmistes asjaoludes. Võlgnikul puudub igapäevane majandustegevus ja seoses sellega rahavoog, millega oleks võimalik oma kohustusi täita. Võlausaldajal on võlgniku vastu nõue summas 79 552,82 eurot, millele lisandub viivis summas 8748,84 eurot. Kolmandatel sikutel on võlgniku vastu nõue summas vähemalt 8000,55 eurot. Võlgnik on tsiviilasja nr 2-15-12213 vastuse p-s 4.2 tunnistanud võlausaldaja nõuet enne tasaarvestust summas 79 552,82 eurot ja pärast väidetavat tasaarvestust summas 59 912,61 eurot. AD-l on võlgniku vastu nõue summas 87 400 eurot, mida võlgnik on samuti oma pankrotiavalduse vastuse p-s 1.8 tunnistanud. Võlgnik on oma kirjavahetuses võlausaldajaga Sermak OÜ tunnistanud finantsraskuseid. Võlgniku olemasoleva vara väärtuseks on maksimaalselt 106 000 eurot, millest 100 000 eurot moodustavad võlgniku korterite väärtused ja 6000 eurot võlgnikule kuuluv auto. Muu võlgniku vara, mis koosneb väidetavatest nõuetest, ei ole tõsiseltvõetav ning seda ei tohiks käesoleval juhul arvestada, kuna see on majandusliku olukorraga manipuleerimine ning näilikult varade suurendamine. Samuti märkis võlausaldaja, et isegi kui eeldada, et AD nõue on ühisvara, mis ei ole õige, ei oma see mingisugust tähtsust, kuna nõue oma sisult ega suuruselt ei muutu. Muutuda saab ainult isik, kes nõuet käsutab. Samuti ei ole VD kunagi väitnud, et nõude ühisvarasse kuulumise korral oleks ta nõus oma nõudest loobuma. Eeltoodut arvestades on tõendatud, et võlgnikul on vara 106 000 euro eest, kuid kohustusi vähemalt 183 702,21 eurot. Seega on tõendatud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Seega peaks kohus võlausaldajate kaitseks ning asjaolude täpseks väljaselgitamiseks määrama ajutise pankrotihalduri. Lisaks eeltoodule ei nõustu võlausaldaja kohtu järeldusega, justkui oleksid võlgniku menetluskulud põhjendatud, vajalikud ega ole ülepaisutatud. Võlausaldaja hinnangul ei saa olukorras, kus võlgniku pankrotiavalduse vastus oli sisult ainult 5 lehekülge, mis paljuski kordas teises menetluses esitatud seisukohti, pidada kuidagi põhjendatuks ega vajalikuks menetluskulusid summas 1017,50 eurot. Isegi kui lähtuda 110 euro suurusest tunnihinnast, ei ole võlausaldaja arvamusel põhjendatud pankrotiavalduse vastuse koostamiseks kulutada enam kui 2,5-3,5 tundi. 26.11.2015 esitas võlausaldaja määruskaebuse täienduse, milles avaldab, et talle on teatavaks saanud veel üks võlgniku kohustus ja võlausaldaja, mistõttu esitab kohtule OSAÜHINGU

COLLADE 24.11.2015 viivisearve summas 37,50 eurot, millest nähtub, et võlgnikul on nimetatud võlausaldaja ees nii põhivõlg kui ka viivisevõlg, mis viitab juba iseenesest võlgniku majandustegevuse puudumisele ja suutmatusele täita oma jooksvaid kohustusi. Vastus määruskaebusele Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud võlausaldaja kanda ning mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud summas 1567,50 eurot koos viivisega VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 28.10.2015 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta selles, et vaidlusaluses asjas ei ole võlausaldaja nõue selge ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et poolte vahel on vaidlus tsiviilasjas nr 2-15-12213 käesoleva nõude üle. Samuti on tõendatud, et võlausaldaja nõue on tsiviilasjas nr 2-15-12213 tagatud kohtuliku hüpoteegiga. Võlgnik on võlausaldaja nõude vastu esitanud vastuväited. Nimetatud asjaoludel asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kuna nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Ka on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-150-04 leidnud, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei tohi toimuda sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendab kohus hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Tegemaks kindlaks, kas võlgnikul on piisavalt vahendeid võlausaldaja nõude rahuldamiseks, on vajalik tsiviilasjas nr 2-15-12213 tuvastada, milline on võlausaldaja nõude suurus võlgniku vastu. Samuti selgub asja sisulise lahendamise käigus pankrotimenetluse algatamise otsustamisel tähtsust omav asjaolu, kas sel ajal on võlausaldaja nõue täielikult tagatud pandiga või mitte. Eeltoodut silmas pidades ja vaidlustatud maakohtu määruses märgitud põhjendustel on maakohus õigesti jätnud võlgnikule ajutise halduri nimetamata ja avalduse pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata. Määruskaebuses osundatu, et maakohus on ekslikult viidanud PankrS § 31 lg 1 lausele 2, ei muuda ebaõigeks maakohtu järeldust sellest, et sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Vastuseks kaebuse väidetele seoses võlgniku majandusliku seisundiga märgib ringkonnakohus, et olukorras, kus võlausaldaja nõue ei ole selge, puudub vajadus edasiseks võlgniku maksejõulisuse kontrolliks. Seega on määruskaebuses sisalduv väide võlgniku püsiva maksejõuetuse tõendatuse kohta asja lahendamise seisukohast käesoleval juhul ebaoluline. Kaebuses on võlausaldaja esitanud vastuväite võlgniku menetluskuludele, leides, et olukorras, kus võlgniku vastus pankrotiavaldusele oli sisult ainult 5 lehekülge ja mis paljuski kordas teistes menetlustes esitatud seisukohti, ei saa pidada põhjendatud ega vajalikuks

menetluskulusid summas 1017,50 eurot. Võlausaldaja hinnangul ei ole põhjendatud pankrotiavalduse vastuse koostamiseks kulutada rohkem kui 2,5-3,5 tundi. Ringkonnakohus võlausaldaja eelnimetatud seisukohtadega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul vastab võlgniku menetluskulude nimekirjas märgitud ja maakohtu poolt põhjendatuks peetud võlgniku esindaja ajakulu toimiku materjalidest nähtuva võlgniku lepingulise esindaja töö mahule. Võlgniku lepingulise esindaja ajakulu kokku 6 tundi ja 45 minutit võlausaldaja pankrotiavaldusele vastamiseks ei saa ringkonnakohtu arvates pidada ülemääraseks, arvestades seejuures ka asjaolu, et nimetatud vastuse sisuline maht on veidi vähem kui 6 lehekülge ja dokumendile on esitatud 13 lisa. Ringkonnakohus leiab, et ka ülejäänud võlgniku menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ei saa diskretsioonipiiride ületamist maakohtule kõnealusel juhul ette heita. Seega jätab ringkonnakohus maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse muutmata. Käesoleva määruskaebemenetluse raames võlausaldaja poolt kaebetähtaega ületades esitatud määruskaebuse täiendused jätab ringkonnakohus tähelepanuta. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Vastavalt TsMS-i alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Vastavalt võlgniku menetluskulude nimekirjale on võlgnikule osutatud määruskaebemenetluses õigusabi 7 tunni ulatuses summas 770 eurot (ilma käibemaksuta) tunnihinnaga 110 eurot ilma käibemaksuta. Võlgniku lepingulise esindaja poolt osutatud õigusabi koosneb määruskaebuse ja selle lisadega tutvumisest ja analüüsist (0,75h), määruskaebuse 26.11.2015 täiendusega tutvumisest ja analüüsist (0,25h) ja vastuse koostamisest määruskaebusele (6h). Võlausaldaja vaidleb võlgniku menetluskuludele vastu ja leiab, et 6 tunnine ajakulu määruskaebusele vastuse koostamiseks on selgelt ülepaisutatud. Võlausaldaja märgib, et Riigikohus on senises praktikas pidanud vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks menetlusdokumentide koostamisel 1 lehekülje kohta 1 tund ja seda koos materjalide analüüsiga, seisukoha kujundamisega jms. Kuna võlgniku vastus on sisult 4,5 lehekülge pikk, millest ca 2 lehekülge on võlausaldaja määruskaebuse tsiteerimine, siis ei saa kuidagi pidada vastuse koostamise põhjendatud ajakuluks rohkem kui 2,5 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul võib võlgniku vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnihinda 110 eurot ilma käibemaksuta pidada mõistlikuks. Arvestades võlausaldaja määruskaebuse ja selle täienduse sisu ja mahtu, saab ringkonnakohtu arvates põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks võlausaldaja määruskaebuse, selle täienduse ja nende lisadega tutvumiseks ja analüüsiks pidada taotluses märgitud 1 tund (110 eurot ilma käibemaksuta). Ajakulu 6 tundi määruskaebusele vastuse koostamiseks on ringkonnakohtu hinnangul selle mahtu (ca 5 lehekülge) ja sisu arvestades ülemäära suur. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku vandeadvokaadist lepingulisel esindajal ei saanud sellises mahus ja sisuga dokumendi koostamiseks kuluda enam kui 4 tundi (440 eurot ilma käibemaksuta), võttes seejuures arvesse ka seda, et vastus sisaldab ka määruskaebuses esitatu tsiteerimist. Kuivõrd võlgnik ei ole kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, tuleb menetluskulud talle TsMS § 174 lg-st 10 tulenevalt hüvitada ilma käibemaksuta. Seega tuleb võlausaldajal võlgnikule hüvitada lepingulise esindaja kuluna 550 eurot (5h x 110).

Vastavalt võlgniku taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.