AS XXX avaldus XXXOÜ-le ajutise halduri määramiseks ja pankroti väljakuulutamiseks
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja/võlausaldaja AS XXX (registrikood XXX, asukoht XXX), lepinguline esindaja Riho Viik ja Kuldar Kirt (Õigusbüroo VK & Partnerid, Kentmanni 8b, 10116 Tallinn, e-post [email protected]) Võlgnik XXXOÜ (registrikood XXX, asukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kseina Kravtšenko (Advokaadibüroo Mullari & Koch, Tornimäe 5, 10145 Tallinn, e-post [email protected])
Korraldav eelistung toimumise 20.10.2015 aeg Korraldaval eelistungil osalenud Võlausaldaja lepinguline esindaja Riho Viik Võlausaldaja seaduslik esindaja XXX isikud Võlgniku lepinguline esindaja vandeadvokaat Kravtšenko Võlgniku seaduslik esindaja XXX
Ksenia
RESOLUTSIOON
1.Jätta AS XXX avaldus võlgnikule XXXOÜ ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata.
2.Jätta võlgnikule XXXOÜ ajutine haldur nimetamata. Menetluskulud
3.Menetluskulud jätta täies ulatuses AS XXX kanda.
4.Välja mõista võlausaldajalt AS XXX võlgniku XXXOÜ kasuks menetluskulud summas 1017,50 eurot.
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb võlausaldajal AS XXX tasuda võlgniku XXXOÜ kasuks menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Asjaolud ja avaldaja nõue
1.Kohtule esitatud pankrotiavalduse kohaselt võlausaldaja AS XXX ja võlgniku XXXOÜ vahel on 01.01.2013 sõlmitud rendileping, mille esemeks on kolm veoautot DAF FT XF 95.430, registreerimismärk XXX, DAF FT XT 105, registreerimismärk XXX ja DAF 4X2EXF05, registreerimismärk XXX ning kolm haagist Kögel S24, registreerimismärk XXX, Krone, registreerimismärk XXX ja Kögel S24, registreerimismärk XXX. Võlgnik kohustus tulenevalt lepingu p-st 3.1.3 tasuma sõidukite eest renti iga kuu õigeaegselt. Võlgnik kohustust ei täitnud, mistõttu moodustab võlgniku võlgnevus võlausaldaja ees seisuga 06.10.2015 kokku 79 552,82 eurot, millele lisanduvad seisuga 17.08.2015 viivised summas 8 748,84 euroni.
2.Seoses tasumata arvetega ning tekkinud võlgnevusega ütles võlausaldaja sõlmitud Lepingu 17.07.2015 üles. Võlgnik lepingu ülesütlemist ei vaidlustanud ja tagastas puudustega sõidukid. Võlgnik tunnistas võlgnevust. Lisaks on võlgniku raamatupidaja allkirjastanud 2013 ja 2014 saldod ning kinnitanud võlgniku võlgnevust võlausaldaja ees.
3.Kuna võlgniku igapäevaseks majandustegevuseks oli kaubaveoteenuse osutamine, kuid võlgnik on kõik sõidukid võlausaldajale tagastanud, siis ei saa olla vaidlust selles, et võlgnikul sisuliselt puudub igapäevane majandustegevus ning sellega seoses ka rahavoog. Võlausaldajale teadaolevalt on võlgniku ainukeseks varaks kaks korterit aadressitel XXX, Tallinn ja XXX, Tallinn. Ühetoalise korteri aadressiga XXX, Tallinn, turuväärtus on analoogsete korterite müügikuulutuste alusel ca 40 000 eurot ning kahetoalise korteri aadressiga XXX, Tallinn, turuväärtus on analoogsete korterite müügikuulutuste alusel ca 60 000 eurot.
4.14.08.2015 tegi võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse. Vaatamata sellele võlgnik oma kohustusi ei täinud. Kuna võlgnik oli hakanud oma varasid peitma ning äriühingut varast tühjendama, mida tõendavad kasvõi võlgniku poolt avaldatud korterite müügikuulutused, siis oli võlausaldaja sunnitud kõige hullema ära hoidmiseks ning võlgniku varatuks muutumise vältimiseks pöörduma oma nõudega Harju Maakohtu poole ning nõudma hagi tagamist. 26.08.2015 kohtumäärusega võttis Harju Maakohus võlausaldaja hagi menetlusse ning 23.09.2015 kohtumäärusega rahuldas võlausaldaja hagi tagamise taotluse ning seadis võlgniku korteritele kohtulikud hüpoteegid. Võlausaldajale teadaolevalt on võlgnikul suuri kohustusi ka teiste võlausaldajate ees. Näiteks on võlgnikul XXXees võlgnevus summas 87 400 eurot. Ainuüksi võlausaldaja ja XXXnõuded ületavad võlgniku korterite turuväärtust ca 1,5 kordselt.
5.Kuna võlgnikul puudub igapäevane majandustegevus, võlgniku kohustused ületavad ilmselgelt võlgniku varasid ning ilmunud on ka uusi võlausaldajaid, siis on võlausaldaja seisukohal, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ning seetõttu tuleks välja kuulutada võlgniku pankrot. Võlgniku vastuväited
6.Võlgnik vaidleb avaldusele vastu. Võlgnik leiab, et pankrotiavaldus on esitatud pahatahtlikult eesmärgiga sekkuda võlgniku äritegevusse ning tekitada menetluskulusid ja ebamugavusi võlgniku juhatuse liikmele. Alused pankroti väljakuulutamiseks puuduvad. Võlausaldaja on teadlikult moonutatud asjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid, esitades neid endale meelepärases valguses, ning esitanud kohtule ebaõiged andmed võlgnikule kuuluva vara kohta, millega ta ilmselgelt kuritarvitab oma menetluslikke õigusi.
7.Võlausaldaja üks võlausaldaja juhatuse liikmetest ja aktsionäridest XXXon võlgniku juhatuse liikme ja osaniku XXX endine abikaasa. XXXkuulub 50% võlgniku osakapitalist.
8.Märkimist väärib asjaolu, et võlausaldaja on enne pankrotiavalduse esitamist esitanud Harju Maakohtule hagiavalduse tsiviilasjas nr 2-15-12213 ning hagiavalduse asjaolud langevad täies ulatuses kokku käesolevas tsiviilasjas esitatud pankrotiavalduses tooduga. Seega on võlausaldaja selgelt tajunud, et tema nõuded ei ole vaieldamatud. Võlgnik on esitanud vastuse hagiavaldusele 19.10.2015, kus vaidlustab põhjendatult võlausaldajate nõudeid vähemalt põhinõude 19 640,21 euro ning viivisenõude 8 748,84 euro osas ning võlausaldajaga läbirääkimiste nurjumise korral kavatseb esitada vastuhagi, mis vähendaks võlausaldaja nõudeid veelgi. Seega saavad võlausaldaja nõuded rahuldatud maksimaalselt 59 912,61 euro ulatuses. Vaidlust ei ole selle üle, et nimetatud summas on võlausaldaja nõuded täies ulatuses tagatud 23.09.2015 kohtumääruse alusel seatud kohtuliku hüpoteegiga – seega võlausaldaja nõuded ei saa mitte mingil juhul tingida võlgniku maksejõuetust.
9.Alusetu ja pahatahtlik on võlausaldaja väide justkui asuks võlgnik oma vara varjama, samuti see, et äriühingut varast tühjendamist takistas vaid võlausaldajapoolne kohtusse pöördumine. Kohtulik hüpoteek seati võlgnikule kuuluvatele korteriomanditele alles 23.09.2015 määrusega, mistõttu juhul, kui võlgnik oleks tõepoolest soovinud varast vabaneda, oleks tal selleks piisavalt aega. Seoses võlausaldaja poolt esitatud korterite müügikuulutustega selgitab võlgnik, et tegemist on vanade kuulutustega, millised avaldas enne 01.07.2015 XXXise. Ka hagi tagamise määruse kirjeldavast osast nähtub selgelt, et kohus ei rahuldanud võlausaldaja avaldust hagi tagamiseks, kuna 25.08.2015 seisuga ei nähtunud kinnisvara müügiportaalidest, et võlgnik tegeleks korterite müügiga. Võlgniku juhatuse liige pole pärast 01.07.2015 mingisuguseid müügikuulutusi avaldanud ning maaklerilepinguid korterite võõrandamiseks sõlminud. Siiski pöörab võlgnik tähelepanu asjaolule, et korterid osteti 2015 alguses hinnaga 103 300 (62 500 + 40 800) eurot ning XXXsoovis neid, värskelt tehtud remondiga, müüa 114 400 (66 900 + 47 500) euro eest. Seega on võlausaldaja väide, justkui moodustaks korterite hind kõigest 100 000 eurot, alusetu. Isegi kui selline oletus vastaks tõele, ületab võlgnikule kuuluva vara väärtus selgelt võlausaldaja nõudeid.
10.Võlgniku majanduslikku seisundit kirjeldades on võlausaldaja tahtlikult jätnud tähelepanuta, et võlgnikule kuulub sõiduk Renault Megane, mille vastutavaks kasutajaks on kuni 2015 augustikuu lõpuni olnud võlausaldaja ning mida kasutab XXX’i tütar XXX. Sõiduki väärtuseks on orienteeruvalt 6 000 - 7 000 eurot. Võlgnik märgib siinkohal, et kuna sõiduki võõrandamine on võimalik lihtkirjaliku lepingu alusel, siis juhul, kui võlgnik oleks soovinud vara peita, oleks sõiduki müük esimene, mida ta oleks teinud. Võlgnik vara ei varjanud ning esitas võlausaldajale rendilepingu ülesütlemise avalduse ning nõudis XXX’lt 06.10.2015 e-kirjaga sõiduki kohest tagastamist, kuid viimane keeldub sellest. On oluline märkida, et pankrotiavaldus on esitatud vahetult pärast seda, kui võlgnik nõudis XXX’lt sõiduki tagastamist.
11.Oluline on ka, et tsiviilasjas nr 2-15-12285 on võlgnik esitanud hagi XXXvastu 25 182 euro ja viivise nõudes seoses äriühingu arvel teenuste ja kaupade saamisega. Tsiviilasi on eelmenetluse staadiumis. XXXon 21.09.2015 esitanud omapoolse vastuse, kuid kohtuistungit pole veel määratud. On iseenesest mõistetav, et võlgniku pankroti väljakuulutamise korral lõpetatakse menetlus XXXvastu (nii XXXkui ka võlausaldaja oleks võlgniku võlausaldajate hulgas ning omaksid menetluses enamust, mis võimaldaks neil toimkonna tasemel sellist otsust vastu võtta), millest XXXon isiklikult huvitatud.
12.Kokku moodustab seega võlgnikule kuuluva vara väärtus vähemalt 131 182 eurot (vähemalt 100 000 eurot korterite väärtus, vähemalt 6000 eurot sõiduki väärtus ning 25 182 eurot nõuded XXXvastu, millele lisanduvad viivised).
13.Mis puudutab XXXväidetavaid nõudeid võlgniku vastu summas 87 400 eurot, siis leiab võlgnik, et XXXkinnitusest nõuete olemasolu kohta võlgniku maksejõuetuse tõendamiseks ei piisa. Esiteks ei ole nimetatud nõue sissenõutavaks muutunud – XXXei ole laenu tagastamist võlgnikult nõudnud ega hagiavaldusega kohtusse pöördunud. Samas on ilmne, et võlgniku pankroti väljakuulutamise puhul vabaneb ta riigilõivu tasumise kohustusest summas 1200 eurot. Lisaks
sellele on XXXnõuded tekkinud tema ja XXXvahelise abielu ajal (abielu kestis 20.06.201029.09.2015), s.o tegemist on ühisvaraga. XXXon esitanud tsiviilasjas nr 2-15-9854 (eraldatud asja nr 2-15-15009) ühisvara jagamise nõude, ning ühisvara hulka kuuluvad ka XXXnõuded võlgniku vastu. Kohus on andnud XXX’le tähtaja ühisvara jagamise nõude täpsustamiseks seoses tema taotluse alusel kogutud tõenditega XXXvara kohta, ning see tähtaeg ei ole tänasega veel möödas, ehk jagatava nõude summa ei ole veel lõplik. Samas on selge, et ühisvara jagamise tulemusena väheneb XXXnõue võlgniku vastu 43 700 euroni (87 400 / 2). XXXaga ei kavatse lähitulevikus võlgniku vastu nõudeid esitada.
14.Samas on oluline, et tsiviilasjas nr 2-15-12285 esitatud vastuse kohaselt soovib XXXoma nõudega võlgniku nõudeid tasaarvestada. On iseenesest mõistetav, et XXXei anna
15.nõusolekut tasaarvestuse tegemiseks kuni ühisvara osas kohtulahendi jõustumiseni, ehk kuni XXXosa eraldamiseni. Seega väheneb XXXnõue võlgniku vastu 18 518 euroni (43 700 - 25 182). Määratud ulatuses aga jätkub võlgnikul vara ka pärast võlausaldaja nõuete rahuldamist – ka juhul, kui tsiviilasjas nr 2-15-12213 rahuldatakse võlausaldaja hagi täies ulatuses, võlgniku vastuväiteid arvesse võtmata.
16.Eeltoodus nähtub selgelt, et võlausaldaja ja võlgniku vahelised ning lisaks sellele ka äriühingute ja juhtorganite vahelised vaidlused on hetkel erinevate kohtute menetluses ning lõplike lahendi tegemiseni ei ole üheski menetluses veel jõutud, mistõttu puuduvad põhjused võlgniku pankroti väljakuulutamiseks.
17.Võlgnik tunnistab, et kasutas võlausaldajaga sõlmitud rendilepingu alusel kolme sõidukit ja haagised. Sõidukid kuulusid aga võlgniku poolt väljaostmisele rendilepingu perioodi lõpus (lepingu p 1.3 ja 3.1.3), millele viitab muuhulgas asjaolu, et rendiarvetes märgitud summad võrduvad sõidukite liisingumaksetega ning selgelt ületavad sõidukite rendihinda. Analoogset skeemi kasutasid võlausaldaja aktsionärid nendele kuuluvate äriühingute kasutusse vara andmiseks. Kuna võlausaldaja aktsionäride vahel tekkis konflikt, jäi sõiduki saatus lepinguperioodiks ning võlgniku tasumise kohustus ebamääraseks, kuid samas on oluline märkida, et kogu lepinguperioodi jooksul ei ole võlausaldaja võlgniku käest arvete tasumist kordagi nõudnud – ja seda vaatamata suurtele saldodele. Võlgnik on seisukohal, et arvestades XXXja XXXvahel käivaid kohtuvaidlusi, on käesolev pankrotiavaldus esitatud XXXi isiklikest motiividest. Kohtumääruse põhjendused
18.Ajutise pankrotihalduri nimetamata jätmise alused on sätestatud PankrS § 15 lõikes 3. Muuhulgas on selles lõikes sätestatu kohaselt pankrotimenetluse algatamata jätmise aluseks asjaolu, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (p 1); nõue on pandiga täielikult tagatud (p 2).
19.Kohus leiab, et käesoleval juhul vaidleb võlgnik põhjendatult pankrotiavaldusele vastu. Käesoleval juhul on kohtule esitatud tõenditega tõendatud, et poolte vahel on vaidlus tsiviilasjas nr 2-15-12213 käesoleva nõude üle. Samuti on tõendatud, et võlausaldaja nõue on tsiviilasjas 2-1512213 täies ulatuses tagatud kohtuliku hüpoteegiga. Kohus leiab, et pankrotimenetluses ajutise halduri nimetamine s.t menetluse alustamine nõude põhjal, mille üle toimub vaidlus hagimenetluses ja, milline nõue on tagatud kohtuliku hüpoteegiga, ei ole kooskõlas seadusega. Kohus leiab, et eelnevalt tuleb lahendada hagimenetluses nõudega seonduvad asjaolud ning kindlaks teha nõude suurus ja muud nõudega seonduvad küsimused.
20.Kohus leiab, et vaidlus selle üle, millises ulatuses on võlausaldajal nõue võlgniku vastu, tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nii on PankrS § 15 lg 2 p 1 ja § 31 lg 1 lause 2 suunatud eelkõige sellele, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust.
Ka Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-17-02 p-s 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses.
21.Kohus on seisukohal, et vaidlusaluses asjas pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Seejuures on vajalik hinnata kõiki võlgniku poolt võlausaldaja nõude vastu esitatud vastuväiteid, mille kohta seisukoha võtmiseks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest. Pankrotimenetluses ei ole võimalik kohtul anda hinnangut kõigile võlgniku poolt esile toodud asjaoludele. Kohtu seisukoha kohaselt omab pooltevahelises vaidluses olulist tähtsust, milline on võlausaldaja nõude suurus võlgniku vastu, et kindlaks teha, kas võlgnikul on piisavalt vahendeid võlausaldaja nõude rahuldamiseks või mitte. Lisaks on võlausaldaja nõue tagatud kohtuliku hüpoteegiga tsiviilasjas 2-15-12213. Riigikohus on märkinud, et pankrotimenetluse algatamata jätmine juhul, kui nõue on täielikult tagatud pandiga, on igati põhjendatud, sest nõude rahuldamine on võimalik saavutada ilma võlgnikku rohkem koormava pankrotimenetluseta. Pankrotimenetluse algatamise otsustamisel omab kohtu jaoks tähtsust asjaolu, kas sel ajal on nõue täielikult tagatud pandiga või mitte (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-59-08).
22.Eeltoodud põhjendustel tuleb ajutine pankrotihaldur jätta nimetamata. PankrS § 15 lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Menetluskulud
23.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 173 lg 1 järgi asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse PankrS § 15 lg 6 alusel tuleb menetluskulud jätta pankrotiavalduse esitaja kanda.
24.TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
25.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulu. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
26.TsMS § 174 lg 8 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega
nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus.
27.Võlgnik palub võlausaldajalt välja mõista menetluskuluna lepingulise esindaja kulu 1017,50 eurot ilma käibemaksuta ja viivise. Menetluskulude nimekirjast nähtub, et võlgnikule on osutatud õigusabi 9 tundi 15 minutit tunnihinnaga 110 eurot käibemaksuta. Kohus, tutvudes esitatud avaldusega ja võlgniku seisukohtadega, on seisukohal, et võlgniku lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud ning ei ole ülepaisutatud. Seega kuulub võlausaldajalt võlgniku kasuks väljamõistmisele menetluskulud summas 1017,50 eurot.
28.TsMS § 177 lg 4 alusel kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
29.TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.