Ele Liiv (eesistuja), Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
Otsuse tegemise aeg ja koht
Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) hagi Korner AK OÜ ja AK vastu võlgnevuse, viivise ja kahju nõudes 16.12.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.06.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Danske Bank A/S apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
50 000 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
16.11.2015
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) (reg kood 11488826), esindaja vandeadvokaat Rainer Kuurme Kostja I Korner AK OÜ (reg.k. 11205248) Kostja II AK (ik. XXXXXXXXXXX) Kostjate esindaja vandeadvokaat Geidi Sile
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 04.06.2015 otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada osaliselt. Muuta menetluskulude jaotust, tühistada otsus menetluskulude väljamõistmise osas ja mõista välja kostjatelt solidaarselt hageja menetluskulud.
1.Rahuldada osaliselt Danske Bank A/S hagi Korner AK OÜ ja AK vastu. Mõista välja Korner AK OÜ-lt ja AK-ilt solidaarselt 41 705,70 eurot Danske Bank A/S kasuks. Jätta rahuldamata Danske Bank A/S nõue Korner AK OÜ-lt ja AK-ilt solidaarselt 8294,30 euro väljamõistmiseks.
2.Jätta poolte menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 83 % ulatuses Korner AK OÜ ja AK kanda solidaarselt ja 17 % ulatuses Danske Bank A/S kanda.
3.Välja mõista Korner AK OÜ-lt ja AK-ilt solidaarselt Danske Bank A/S kasuks 996 eurot maakohtus kantud menetluskulude hüvitamiseks ja 1245 eurot ringkonnakohtus kantud menetluskulu hüvitamiseks, kokku 2241 eurot.
4.Välja mõista Danske Bank A/S Korner AK OÜ ja AK kasuks solidaarselt 327,82 eurot maakohtus kantud menetluskulu hüvitamiseks ja 151,47 eurot ringkonnakohtus kantud menetluskulude hüvitamiseks, kokku 479,29 eurot.
5.Tasaarvestada hagejalt kostjate kasuks väljamõistmisele kuuluv summa 479,29 eurot kostjatelt hageja kasuks väljamõistmisele kuuluva summaga 2241 eurot.
6.Tasaarvestuse tulemusena välja mõista Korner AK OÜ-lt ja AK-ilt solidaarselt Danske Bank A/S kasuks 1761,71 eurot menetluskulude hüvitamiseks.
7.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid Danske Bank A/S (hageja) ja Korner AK OÜ (kostja I) 07.03.2008 kasutusrendilepingu nr 280307KO (edaspidi liisinguleping), mille alusel hageja omandas kostja I huvides paadi Regal 2665 Commodore koos lisa-varustusega (edaspidi vara), hinnaga 67 107,23 eurot, ja andis selle kostja I kasutusse. Liisingulepingust kostjale I tulenevaid liisinguvõtja kohustusi käendas hagejaga 07.03.2008 sõlmitud käenduslepingu nr KÄ-280307KO-1 alusel AK (kostja II). Käenduslepingu järgne kostja II vastutuse maksimumsumma on 70 663,91 eurot. Kuivõrd kostja I rikkus liisingulepingust tulenevaid liisingulepingu tingimusi (jättis tasumata ettenähtud osamaksed), ütles hageja 14.07.2010 liisingulepingu üles ja nõudis kostjatelt vara tagastamist. Pärast vara tagastamist võõrandas hageja selle hinnaga 11 666,67 eurot (ilma km-ta). Vara realiseerimise hetkel moodustas hageja nõue kostjate vastu 44 644,24 eurot, seetõttu nõuab hageja kostjatelt nõude ja müügihinna vahe 32 977,57 euro (44 644,24 – 11 666,67) tasumist. Lisaks nimetatud summale (põhinõudele) nõuab hageja kostjatelt maksete tasumisega viivitamiselt arvestatud viivise tasumist 11 086,47 eurot ja kahju hüvitamist 5935,96 eurot, mis seisneb inkassole tasutud teenustasus (sõiduki tagasisaamiseks ja võlgnevuse sissenõudmiseks pöördus hageja OK Incure OÜ poole). Muud kulud on ka vara transportimiseks ja säilitamiseks tehtud kulud, kõnealusega on tegelenud Baltic Boat Center OÜ (edaspidi BBC). Hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 14.07.2011 ega olnud hagi esitamise ajaks 09.05.2014 aegunud. Peale liisingulepingu ülesütlemist selgus, et liisinguvara oli võetud politsei poolt asitõendina hoiule ja selle tagasisaamine osutus võimalikuks alles 15.12.2010. Kostjad võlgnevad hagejale kokku solidaarselt 32 977,57 eurot, sh jäägi summa, tasumata kõrvalkulud, tasumata kuumaksed. Kostja vastuväited ja põhjendused
2.Kostjad hageja nõudeid ei tunnista. Hageja nõue pole jälgitav. Hagi on aegunud. Hageja nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 14.08.2010, millest tulenevalt põhinõue ja kõrvalnõuded kolme aasta möödudes, st 14.08.2013, aegusid. Hageja nõue on tõendamata ning kohus peaks asja lahendamisel arvesse võtma hageja tegevusetust müügiprotsessi läbiviimisel. Kui väikelaev võõrandati alles pärast kaheaastast viivitust, pidi see hageja süül olema kaotanud olulise osa oma väärtusest. Kostjad ei saanud mõjutada asjaolu, et hageja hoidis lepingu eset välitingimustes, mille tulemusena selle seisukord halvenes. Esineb alus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 või § 140 lg 1 alusel. Samuti on kostjad arvamusel, et väikelaev võõrandati põhjendamatult madala hinnaga (11 667,67 eurot), kuivõrd sama tüüpi, sama väljalaskeaastaga ning samade tehniliste näitajatega väikelaev oli 2014 müügil 37 500 euroga. Kostjad vaidlesid vastu inkassokuludele ja vara säilitamisele ning transpordile tehtud kuludele. Maakohtu otsuse põhjendused
4.Maakohus jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Hageja nõuded kostjate vastu tulenevad hageja ja kostja I vahel sõlmitud liisingulepingust ja selle ülesütlemisest, millest tekkinud kohustuste eest vastutavad kostjad solidaarselt (kostja II käendajana). Kohus tuvastas, et hageja kohustuste täitmise nõue (VÕS § 108 lg 1) on 12 018,60 eurot. Hageja liisingu - ja kindlustusmaksete nõuded muutusid sissenõutavaks vastavalt märtsi kuni juulikuu 2010
15.kuupäevaks ning nende nõuete kolmeaastane aegumistähtaeg algas TsÜS § 154 kohaselt 2010. aasta lõppemisest, seega alates 01.01.2011 kl 00 ning lõppesid 31.detsembril 2013 kl 24.00. TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kuivõrd hagi on esitatud 09.05.2014, siis on hageja nõue täitmisnõude osas (12 018,60 eurot) kostjate vastu aegunud. Tegemist on kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga ja hagejal saaks põhimõtteliselt olla vara soetamise finantseerimisega seonduv nõue summas 21 250,70 eurot. Liisingulepingu lisaks olevat rendimaksete graafikut arvesse võttes peaks õige lepingu jääk (tasumata liisingumaksed alates liisingulepingu ülesütlemisest kuni liisingulepingu lõpuni) olema 21 543,23 + 5687,05. Sõiduki väärtusena tagastamise ajal saaks lähtuda sõiduki väidetavast müügisummast 11 666,67 eurot (ilma km-ta). Põhjendatud on kostjate arvamus, et vara müük sellise summa eest on usaldusväärselt tõendamata. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud liisingulepingu üldtingimuste p 10.6 teise lause kohaselt realiseerib lepingu ülesütlemise korral liisinguandja vara ning rahuldab saadud raha arvel oma nõude liisinguvõtja vastu. Juhul kui saadud rahast ei piisa liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, tasub liisinguvõtja puudujääva osa kümne (10) päeva jooksul liisinguandja poolt vastava nõude esitamisest arvates. Nimetatud säte on tüüptingimusena tühine (VÕS § 42 lg 1 alusel). Liisingulepingu esemeks olev vara tuleb lugeda tagastatuks hagejale hiljemalt 2010 lõpuks, kui see Põhja Ringkonnaprokuratuuri 15.12.2010 määruse alusel hagejale tagastati. Samas on hageja vara hindamise viinud läbi alles kahe aasta möödumisel, 2012 detsembris. Vara tehniline seisukord ja väärtus vähenes, kuna seda oli hoitud välitingimustes. Vara tagastamise ja hindamise vaheline aeg oli ebamõistlikult pikk (2 aastat), samuti oli hindamise ajaks 12.12.2012 vara väärtus oluliselt vähenenud põhjustel, mille eest kostjad ei vastuta, kuna vara oli hageja valduses. Põhjendusi ja tõendeid selle kohta, et vara seisukord oleks halvenenud kostjate tegevuse või tegevusetuse tõttu, ei ole hageja esitanud. Eeltoodud põhjustel ei saa kohtu hinnangul vara turuväärtuse väljaselgitamisel lähtuda ei hageja poolt nimetatud müügihinnast ega ka 12.12.2012 aktist. Riigikohtu lahendi 3-2-1-157-14 kohaselt (p 12) ei ole välistatud ka ajaliselt hilisemate müügikuulutustega tõendada liisinguesemete väärtust nende tagastamise ajal. Olukorras, mil tõendid liisinguvara hariliku väärtuse kohta 2010 lõpus puuduvad ning hageja poolt esitatud hilisemad andmed
(12.12.2012 akt, 04.07.2013 müügiteatis) seda usaldusväärselt ei tõenda, tuleks lähtuda kostjate poolt esitatud müügikuulutusest, millest tulenevalt liisinguvaraga sama tüüpi, sama väljalaskeaastaga ning samade tehniliste näitajatega väikelaev oli 2014. aastal müügis 37 500 euroga. Seda arvesse võttes kattis liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise ajal täielikult soetamiseks tehtud kulutused (VÕS § 367 lg 1-3), mistõttu hageja liisingukulutuste hüvitamise nõue on põhjendamatu. Liisingulepingu ülesütlemise hetkel (14.07.2010) pidi hageja olema teadlik vähemalt vara ostuhinna ja selle finantseerimise kulude ning liisingulepingu ülesütlemise järgse aja eest tasumata jäänud liisingumaksete täpsest suurusest. Andmed puudusid vaid tagastamisele kuulunud vara hariliku väärtuse kohta tagastamise hetkel (VÕS § 367 lg 3). Võttes arvesse, et vara tagastati hagejale 15.12.2010, ei oleks vara turuväärtuse kindlakstegemisele pidanud kuluma kalendriaastat. Hageja ei ole põhjendanud, et vara võõrandamine kiiremini kui 2,5 pool aastat alates vara tagastamisest ei olnud võimalik. Hageja väide, et vara müüki suunamine viibis põhjusel, et vara tagastamisel selgus paadil olev vale HIN kood, on paljasõnaline. Hagejal pidi vähemalt kolme kuu jooksul alates vara tagastamisest (15.03.2011) olema võimalik määrata tagastatud vara harilik väärtus ning teha kindlaks oma kulutused VÕS § 367 lg 1-3 järgi, mistõttu hagejal ei olnud ühtegi takistust nõude esitamiseks enne kolmeaastase aegumistähtaja möödumist (15.03.2014). Hageja kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 367 lg 1-3 alusel on aegunud. Kuivõrd nimetatud nõue põhinõudena on aegunud, siis tulenevalt TsÜS § 144 on aegunud ka sellega seotud lisakulutuste nõue (VÕS § 367 lg 4), käesoleval juhul vara transportimisega ja säilitamisega seotud kulutuste nõue 5786,41 eurot (90537,58 krooni, I tl 183-188), inkasso teenustasu nõue 5935,96 eurot (I tl 189) ja viiviste nõue 11086,47 eurot. Eeltoodust tulenevalt kohaldas kohus hageja nõude suhtes tervikuna aegumist ja jätab seetõttu hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostjate kasuks välja menetluskulud 1928,38 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
4.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hagis ei nõutud kostjatelt enne liisingulepingu ülesütlemist tekkinud võlgnevust 12 018,60 eurot. Hagiavaldusele lisatud arvestusest nähtub, et 26.04.2013 seisuga paadi müügist laekunud summa (182 543,72 krooni ehk 11 666,67 eurot) on võlgnevuse arvestuses toodud algsest võlast (so kokku 698 530,51 krooni ehk 44 644,24 eurot) maha arvestatud, misjärel on võlaks jäänud 32 977,57 eurot. See summa koosneb paadi jääkväärtusest 426 061,86 krooni, so 27 230,32 eurot (so tasumata ostuhind, mis muutus sissenõutavaks peale liisingulepingu ülesütlemist) ning vara transportimise ja säilitamisega seotud kuludest 5747,25 eurot (mis samuti muutusid sissenõutavaks peale liisingulepingu ülesütlemist). Hageja nõuab hagis kostjatelt vaid nende summade tasumist, mis on muutunud sissenõutavaks peale liisingulepingu ülesütlemist (VÕS § 367 lg 1-3), so paadi jääkväärtus, ehk tasumata ostuhind 27 230,32 eurot, viivised 11 086,47 eurot, vara transportimise ja säilitamisega seotud kulud 5786,41 eurot ja inkasso teenustasu 5896,80 eurot. Kohtu otsus on aegumises osas üllatuslik ning kohus on rikkunud selgitamiskohustust. Kohus ei ole hagejale selgitanud, et pooled peaks esitama tõendeid ja põhistama, milline on mõistlik aeg liisinguandja kulutuste kindlakstegemiseks ning milliseid toiminguid on selleks mõistlikult vaja läbi viia. Kohus ei ole selgitanud, et pooled peaks asjas esitama tõendeid ja põhistama, millised toimingud on mõistlikult vajalikud liisingueseme väärtuse tuvastamiseks.
Paadi hariliku väärtuse tuvastamine on komplitseeritum kui tavapärase sõiduki väärtuse tuvastamine ning eeldab erialaseid teadmisi. Asjatundja arvamuse kohaselt ei olnud paadi osas võimalik anda objektiivset hinnangut paadi hariliku väärtuse kohta enne 2011 mai kuud, kuna eelnevalt oli vajalik paat vette lasta, et selgitada välja paadi kere seisukord ja tuvastada paadi õige HIN kood (paadil olev kood oli võltsitud). Hagi esitati hageja poolt 09.05.2014. Paat saadi politseist kätte 26.01.2011. Paadi turuväärtust ei olnud võimalik enne 2011 mai kuud kindlaks määrata ning ilma paadi turuväärtust tuvastamata ei olnud võimalik kindlaks määrata ka liisinguandja kulutuste suurust. Eelnevat silmas pidades muutus hageja nõue peale liisingulepingu ülesütlemist tekkinud kulutuste osas (kokku 50 000 eurot, sh paadi jääkväärtus, ehk tasumata ostuhind 27 230,32 eurot, viivised 11 086,47 eurot, vara transportimise ja säilitamisega seotud kulud 5786,41 eurot ning inkasso teenustasu 5896,80 eurot) sissenõutavaks alates 2011 mai kuust, hagi esitati 09.05.2014, mistõttu ei ole hageja nõue aegunud. Kohus on jätnud hindamata hageja poolt esitatud tõendi paadi turuväärtuse kohta, so BBC 12.12.2012 akti, mille kohaselt pakkus asjatundja paadi hinnaks selle halba seisukorda arvestades 14 000 eurot (koos käibemaksuga, so ilma käibemaksuta 11 666,67 eurot). Selle hinnaga paat lõpuks ka müüdi (2013), mis tõendab antud hinnangu õigsust. BBC 12.12.2012 aktis ei ole kajastatud mitte paadi müügihind (paat müüdi alles 2013), vaid just nimelt asjatundja arvamus paadi turuväärtuse kohta. Paat tagastati hagejale tegelikkuses 26.01.2011. Paadi seisund ei halvenenud peale selle hageja poolt kättesaamist. Asjatundja on rõhutanud, et paadi seisund hoiustamise perioodil ei halvenenud, st paadi seisund seisuga 26.01.2011 (so paadi vastuvõtmisel) ning BBC 12.12.2012 akti koostamise aja seisuga oli sama, aktis kirjeldatud paadi halb seisukord oli tekkinud juba enne paadi vastuvõtmist BBC poolt. Kohus on paadi väärtuse osas põhjendamatult lähtunud kostjate poolt esitatud müügikuulutusest, millest ei nähtu, et kuulutuses oleva paadi seisund oleks olnud sama halb kui oli liisingueseme seisund. Kostjate poolt esitatud müügikuulutus on võetud BBC koduleheküljelt, seega ei ole vaidlust selles, et just nimetatud äriühing on pädev hindama liisinguesemega sarnaste esemete (so paatide) väärtust. Eeltoodu tõttu ei kantud liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise ajal täielikult soetamiseks tehtud kulutusi. Teiseks ei ole kohus arvestanud, et hageja algne liisingulepingust tulenev nõue oli 44 644,24 eurot, millest hageja on VÕS § 367 lg 3 kohaselt õigesti maha arvestanud liisingueseme väärtuse, so 11 666,67 eurot, mis tegi hagi esitamise aja seisuga hageja põhinõudeks (koos kulutustega) kokku 32 977,57 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude kostjate vastu 36 259,70 euro ulatuses (TsMS §657 lg 1).
7.Vaidlus puudub, et: - 07.03.2008 sõlmisid hageja ja kostja I liisingulepingu, mille objektiks oli paat Regal 2665 Commodore (edaspidi paat või vara) hinnaga 67 107,23 eurot; - liisingulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja II 07.03.2008 käenduslepingu, käendaja vastutuse maksimumsummaks oli 70 663,91 eurot;
-
07.08.2008 sõlmisid hageja ja kostja I ostumüügilepingu, paadi otsene valdus anti hageja poolt kostjale I aktiga üle 14.03.2008; Kostja I rikkus lepingujärgseid kohustusi, mistõttu ütles hageja liisingulepingu 14.07.2010 üles ja nõudis vara tagasi; Kostja I vara ei tagastanud; Vara suunati müüki 28.12.2012 ja müügiga tegeles BBC ajavahemikul 28.12.201229.05.2013.
Hageja tugines eelkõige järgmistele asjaoludele: - Mõistlik aeg peale liisinguandja poolset lepingu ülesütlemist tekkinud kulutuste kindlakstegemiseks on üks aasta lepingu ülesütlemisest; - Hageja realiseeris vara hinnaga 11 666,67 eurot (km-ta), mis on vara turuhind; - Kostja on kohustatud hüvitama vara tagastamisega tegelenud inakssofirma teenustasu, vara transpordi ja säilitamise kulud; - Tegemist oli kasutusrendilepinguga; - Vara väärtus selle müügiperioodil ei vähenenud. Kostja vaidles vastu hagile eelkõige järgmistel põhjustel: - Mõistlik aeg lepingu ülesütlemisest hageja nõude sissenõutavaks muutumiseni on käesoleval juhul mõõdetav nädalates, kuid see ei tohiks olla rohkem kui üks kuu. Seega muutus nõue sissenõutavaks 14.08.2010 ja aegus 14.08.2013. - Hageja ei ole selgitanud oma nõude arvestust ja koosseisu, hageja nõude kujunemine on ebaselge; - Väikelaeva turuväärtus ületas oluliselt selle müügist saadud summa; - Tegemist oli kapitalirendilepinguga; - Kahju hüvitamise nõue on põhjendamata ja tõendamata, esinevad alused kahjuhüvitise vähendamiseks. I
8.Ringkonnakohus möönab, et hoolimata hageja korduvatest hagi täiendamistest jäi maakohtus ebaselgeks, kuidas on hageja oma nõude kujundanud, st kas hageja nõue koosneb ka liisingulepingu debitoorsest võlgnevusest. Kohus oleks saanud ebaselguse vältimiseks hagejalt küsida, millist võlgnevuse osa kustutati paadi müügist saadud rahaga, sest toimiku materjalidest nähtuvalt hageja esindaja kohtu üldisemat laadi selgitustest aru ei saanud. Alles apellatsioonimenetluses on hageja selgitanud, et seda osa võlgnevusest, mida maakohus aegunuks pidas, hagis ei nõuta, kuna see kohustus loeti täidetuks paadi realiseerimisest saadud rahaga.
9.Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja kostja I vahel sõlmiti kasutusrendileping. Liisingulepingu määratlemist kapitalirendina ei õigusta hageja ja kostja I samal päeval liisingulepinguga sõlmitud kokkulepe, et kostja I ostab hagejal vara jääkväärtusega 5687,05 (ilma km-ta) kahe pangapäeva jooksul lepingu lõppemisest, kusjuures jääkmaksumusele lisandub käibemaks. Vastav kokkulepe on käsitatav liisingueseme väljaostmise õigusena kokkulepitud väljaostuhinna tasumise vastu.
10.Maakohus eristas hageja nõude puhul põhjendatult kostja I korduvate kohustuste võlgnevusest tekkinud täitmisnõuet (VÕS § 108 lg 1) ja liisingulepingu ülesütlemisest tulenevat kahjunõuet ning tegi õigesti kindlaks kostja I kohustuste täitmise nõude suuruse 12 018,60 eurot (rendimaksed, intress, kindlustusmaksed ja võla tasumise kokkuleppest tulenevad maksed ning viivis).
10.Hageja on apellatsioonimenetluses selgitanud, et tema nõue on kujunenud järgmiselt: ülesütlemisest kuni liisingulepingu lõpuni tasumata liisingumaksed 27 230,32 eurot + vara
transportimise ja säilitamisega seotud kulud 5747,25 eurot + viivis alates 15.07.2010 kuni 09.05.2014, mida hageja on vähendanud ja nõuab 11 086,47 euro ulatuses + inkassokulud 5935,96. Kokku on hageja nõue 50 000 eurot.
11.Maakohus on õigesti otsuse p-s 19 leidnud, et lepingu jääk selle ülesütlemise hetkel oli 27 230,32 eurot. II
12.Vaidlust ei ole selles, et liisingulepingu ülesütlemisel 14.07.2010 kostja I vara ei tagastanud. Maakohus tuvastas õigesti, et vara võeti asitõendina kriminaalasja 10230101373 juurde ja tagastati Põhja Ringkonnaprokuratuuri 15.12.2010 määruse alusel hagejale. Põhjendatud on sellest tulenevalt maakohtu seisukoht, et vara tuleb lugeda tagastatuks hagejale hiljemalt 2010 aasta lõpuks. Apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud seisukoha, et hageja sai paadi tagasi 26.01.2011 jätab ringkonnakohus tähelepanuta TsMS § 652 lg 4 alusel.
13.Maakohus leidis õigesti, et hinnata tuleb, kas pärast lepingu ülesütlemist esitas hageja esitatud kulude hüvitamise nõude mõistliku aja jooksul. Pooled vaidlevad selle üle, millise mõistliku tähtaja jooksul pidi hageja tegema kindlaks vara turuväärtuse ja millal muutus hageja tasunõue kostjate vastu sissenõutavaks.
14.TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Aegumise kohaldamise jaoks ei ole oluline, millal võlausaldaja esitas nõude käendaja vastu (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10). Samas ei sõltu praegusel juhul aegumise algus tervikuna mitte liisingulepingu ülesütlemise ajast, vaid tulevikku suunatud maksete osas täiendavast tähtajast hageja nõude suuruse kindlakstegemisel, selle kostjale esitamisest ja veel täiendava, lepingus kokkulepitud või seadusest tuleneva mõistliku tähtaja, möödumisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et kõik liisinglepingust tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks mõne nädala jooksul pärast lepingu ülesütlemist.
15.Hagiavalduse kohaselt ütles hageja liisingulepingu üles 14.07.2010 üldtingimuste p 10.1 alusel ja nõudis vara viivitamatut tagastamist. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud ülesütlemisavalduse ja vara tagastamise nõude (mitte liisingulepingu p-s 10.6 sätestatud hüvitamisnõude) osaühingule 14.07.2010 (I kd, tl 21). Puuduvad tõendid andmete kohta, millal põhivõlgnik teate kätte sai, kuid kostjad ei vaidlusta asjaolu, et see nõue muutus sissenõutavaks 15.07.2010.
16.Edasi tuleb vastata küsimusele, milline oli mõistlik tähtaeg hagejal vara asukoha väljaselgitamiseks ja selle selgumisel nõude suuruse hindamiseks. VÕS § 7 lg 2 kohaselt arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Hageja on selgitanud, et pärast lepingu ülesütlemist ning vara tagastamisnõude esitamist selgus, et vara oli asitõendina hoiul Põhja Prefektuuris ning vara tagasisaamine osutus võimalikuks alles 15.12.2010. Nimetatust ilmneb, et liisinguandja pöördus ise või inkassofirma vahendusel politsei poole, kes otsustas 15.12.2010 vara tagastamise. Tulenevalt asjaolust, et tegemist oli veesõidukiga, tuleb mõistliku aja hulka arvestada ka periood kuni paadi sai vette lasta. Üldteada asjaoluna on Eestis võimalik väikelaeva sõidukõlbulikkust kontrollida tema vette laskmisega aprilli lõpus – mai alguses. Eeldades, et paat oli võimalik vette lasta 2011 aasta mai esimese nädala jooksul, pidi hiljemalt 07.05.2011 selguma paadi seisukord ja hagejal tuli välja arvestada kostjalt nõutavate kulutuste suurus. Selleks võis kuluda koos probleemide analüüsiga kolm päeva. Edasi tulnuks nõue
saata kostjale I, selle kättesaamine oleks võtnud lihtpostiga 3 päeva. Seega 13.05.2011 pidanuks põhivõlgnik saama teate, et temalt nõutakse võlgnevuse tasumist.
17.Arvestades, et leping ei reguleerinud nõuete rahuldamise tähtaega vara tagastamata jätmise korral, tulnuks analoogia korras kohaldada lepingu p-s 10.6 sätestatud tähtaega ka siin või lugeda täiendava mõistliku tähtaja andmine 10 päeva ulatuses tulenevaks seadusest (VÕS § 114 lg 1 III lause), mistõttu tuleb lugeda põhivõlgniku poolt nõude rahuldamise mõistlikuks tähtajaks 10 päeva teate saamisest. Seega pidi põhivõlgnik tasuma nõutud summad hiljemalt 23.05.2011. Alates 24.05.2011 muutunuks hageja võimalik nõue sissenõutavaks isegi siis, kui hageja vastavat rahalist nõuet vastavalt liisingulepingu p-le 10.6 põhivõlgnikule ega käendajale ei esitanud ja nõue aegunuks 24.05.2014. Hagi esitati 09.05.2014. Seega ei ole hageja nõue kostjate vastu aegunud. III
18.Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et liisingulepingu p 10.6 on tühine osas, milles see ei arvesta liisingueseme turuväärtust selle tagastamise hetkel, vaid sõiduki müügihinda (maakohtu otsuse p 20).
19.BBC aktiga (I kd, tl 171) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et 12.12.2012 hindas BBC vara ja leidis, et kaater oli halvas seisukorras, halvasti hoitud ja hooldamata. Kaatril oli katkine mootor ja mootorijalg. Kaater jäeti seisma parklasse konserveerimata külmade ilmade tarvis, mille tulemusena külmus mootor katki. Pilss oli vett täis, jäätus ära ning selle tulemusena külmusid katki pilsis olevad seadmed. Mootorijalg on katki ja oli arvatavasti sel põhjusel osaliselt lahti võetud. Puudu on osad mootorijala detailid, ahtris olev HIN kood on võltsitud. BBC on pakkunud kaatri müügihinnaks 14 000 eurot (sisaldab km).
20.Kostjad on leidnud, et väikelaeva seisukord on halvenenud pärast hagejale väikelaeva tagastamist. Nimetatud järeldust ei saa teha Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrusest (II kd, tl 16), millega on otsustatud rahuldada hageja taotlus ja tagastada mootorpaat hagejale. Määrusest ei ole võimalik teha järeldusi vara seisukorra kohta vara tagastamise nõude esitamisel võrrelduna selle tagastamisega hagejale. Määruses käsitletakse üldiselt seisva veesõiduki välitingimustes hoidmise kahjulikku mõju varale. Kostjad ei ole esile toonud asjaolusid, milline oli vara väärtus hageja poolt tagastamisnõude esitamisel ega seda, kas kostjatel on selle kohta üldse andmeid. Samuti pole kostjad esitanud asjaolusid või andmeid, mille põhjal oleks kohtul võimalik hinnata, kas hageja tekitas vara hoidmisel sellele kahju ja millises ligilähedaselt ulatuses võiks sellise kahjuga arvestada hageja nõuete rahuldamata jätmisel. Kostjate väited on liiga üldsõnalised.
21.Kostjad on leidnud, et nad ei ole saanud mõjutada asjaolu, et hageja hoidis lepingu eset välitingimustes, mille tulemusena selle seisukord halvenes. Kostjad ei ole tõendanud, et hageja hoidis pärast vara enda valdusesse saamist vara välitingimustes. BBC arvetest (I kd, tl 183-188) nähtub, et BBC on esitanud hagejale arve nr 2120042 vara hangest väljakaevamise, treilerisse paneku, transpordi, kaatripesu ja kuivatuse eest. Arves sisaldub ka vara säilitus hallis 01.02.2011 – 30.11.2011, mistõttu pidid eelnevad toimingud vähemalt vara hangest väljakaevamise osas toimuma enne 01.02.2011. Vara säilitamine hallis perioodil 01.11.2011- 28.02.2013 nähtub arvetest nr 2120042, nr 2120127, 21300001 ja 2130086 (I kd, tl 184-188). Arvestades, et vara väljakaevamine toimus veebruaris 2011, politsei infomeeris hagejat paadi kättesaamise võimalusest 15.12.2010, ei ole eluliselt usutav, et paadil tekkinud vigastused tekkisid perioodil, mil hagejal oli võimalik taastada paadi valdus kuni perioodini, mil BBC hindas 12.12.2012 paadi väärtuseks selle seisukorrast tulenevalt 14 000 eurot. Liisinguandja ei vastuta vara väärtuse vähenemise eest perioodil lepingu ülesütlemisest kuni selle valduse taastamiseni (VÕS § 367 lg 2).
22.Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei ole tõendanud, et lepingu ese võõrandati hagis märgitud hinnaga (I kd, tl 112). Kohus on selgitanud pooltele tõendamiskoormust 25.09.2014 kirjas, milles on palunud selgitada nõuete koosseisu ja kujunemist, samuti esitada alusdokumendid. Kohtu kirjast tuleneb, et kohus on palunud selgitada paadi realiseerimisprotsessi, sh kuidas kujunes paadi müügihind ning esitada oma väidete kinnitamist tõendavad dokumendid. Arvestades kostja vastuväidet ja kohtu selgitusi, ei saanud hagejale olla ebaselge, et ta peab esile tooma, kellele ja mis hinnaga paat müüdi ning tõendama nimetatud asjaolu. Hageja nimetatut tõendanud ei ole ja on selgitanud kohtuistungil, et selliseid tõendeid tal ei ole (II kd, tl 60 pöördel). Samas ei ole asjaolu, kas hageja nimetatud hinnaga vara võõrandas, ringkonnakohtu hinnangul määrava tähendusega, kui asjas on olemas tõend, mis võimaldab määrata vara turuväärtust. Maakohus leidis põhjendamatult, et vara turuhinda ei tõenda BBC akt (I kd, tl 171), millest nähtuvalt on hinnatud vara väärtuseks 14 000 eurot koos käibemaksuga, ilma käibemaksuta 11 666, 67 eurot. Nimetatud aktist on kirjeldatud konkreetselt vaidlusalusel varal esinevaid kahjustusi ja sellest on võimalik järeldada vara turuhinda. Asjaolu, et samade tehniliste näitajatega väikelaev oli 2014 aastal müügis 37 500 euroga ja liisingulepingu ese maksis 2008. aastal 56 870,53 eurot (ilma käibemaksuta), ei välista vara väärtuse vähenemist ega muuda ebausutavaks BBC aktis toodud vara hinda. Kostjate esitatud müügipakkumine (I kd, tl 199-202) kajastab küll sama marki väikelaeva müügipakkumist, kuid selles ei ole arvestatud konkreetsel varal esinenud puudustega. Seetõttu pole müügipakkumise alusel võimalik tuvastada, et konkreetse halvas seisukorras vara hind võis olla kõrgem.
23.Hageja kirjadega kostjatele I (I kd, tl 22-23) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et hageja informeeris kostjaid vara alghinnaga 14 000 eurot müümisega alustamisest 28.12.2012. Nimetatuga on ümber lükatud kostjate väide, et neid müügiprotsessi ei kaasatud. Selleks hetkeks oli paadi vettelaskmisest möödunud (01.05.2011 – 28.12.2012) 20 kuud. Hageja on selgitanud, et müüki suunati vara alles 28.12.2012 põhjusel, et vara tagastamisel selgus, et paadil oli vale HIN kood. Ahtril asuva HIN koodi võltsitust kinnitab ka BBC akt (I kd, tl 171). Täiendavalt ei ole hageja põhistanud, miks ja kui kaua selline asjaolu vara müüki segas, mistõttu nende väidete põhjal pole võimalik väita, et vara müük võttis põhjendatult kauem aega.
24.Hageja on selgitanud, et vara müüdi perioodil 28.12.2012 – 29.05.2013 BBC-s. Kostjad on leidnud, et viivitus väikelaeva tagastamise ja võõrandamise vahel on ebamõistlikult pikk. Ringkonnakohus leiab, et väikelaeva müügiperiood, arvestades sellise vara spetsiifilisust ja müüki eelkõige talveperioodil, mil potentsiaalsed ostjad ei saanud paati vees proovida, võib olla pikem võrreldes teist liiki liisinguesemetega, nt sõiduautodega. Samas ei ole hageja põhjendanud, miks alustati paadi müügiga alles 28.detsembril 2012. Mai keskpaigast 2011 kuni jaanuari lõpuni 2012 kulunud aeg on poolteist aastat.
25.Samas isegi kui paadi müügi periood on põhjendamatult pikk, puudub alus kohaldada hageja nõude suhtes VÕS § 139 lg-st 1 või alternatiivselt VÕS § 140 lg-st 1 tulenevat, sest esitatud asjaolude pinnalt pole võimalik järeldada, et paadi väärtus vähenes pikema müügiperioodi tõttu. Kostjate vastuväidetega on võimalik arvestada kulutuste põhjendatuse hindamisel. IV
26.Pole võimalik väita, et hageja esitas nõude seoses vara transpordi ja säilitamisega alles apellatsioonimenetluses. 02.10.2014 menetlusdokumendis (I kd, tl 163) on hageja selgitanud, et muude kulude all peeti silmas kulusid, mida liisinguandja kandis seoses vara transportimise ja säilitamisega, kõnealusega on tegelenud BBC, kes on hagejale väljastanud arved. Hageja ei toonud
küll menetlusdokumendis esile kulude suurust, kuid viitas arvutuskäigule, milles kajastus tasumata kõrvalkulude suurus. Ringkonnakohus möönab, et selliselt oli hageja nõude kujunemine jälgimatu. Lisaks pole hageja enne 04.05.3015 kohtuistungit seostanud oma nõuet konkreetsete tõenditega. Istungil täpsustas hageja muude kulutuste summalist suurust. Nimetatule saanuks maakohus tähelepanu juhtida. Seda tegemata jäi täitmata eelmenetluse ülesanne TsMS § 392 lg 1 p 3 mõttes.
27.Asjaolu, et hageja nõudis muude kuludena väikelaeva transportimiseks ja säilitamiseks seotud kulusid, oli kostjale arusaadav, sest kostja on 17.10.2014 menetlusdokumendis ja 04.05.2015 kohtuistungil nimetatud kulule ja selle suurusele vastu vaielnud. Kostja leidis, et tegemist ei ole liisingueseme omandamisega seotud kuludega, mistõttu need ei kuulu VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitamisele. Lisaks on kostja leidnud, et arvetelt nähtuvalt on väikelaevaga Regal 2665 seotud kulutused väiksemad kui hagiavalduses märgitud ja väikelaeva on hoiustatud enam kui kaks aastat. Selline hoiustamine ei saa olla müügiprotsessi lahutamatuks osaks olev kulu, mida kostjad peaks hüvitama. Kostjad on palunud kahjuhüvitist vähendada. Maakohus ei ole nimetatud nõude ega kostja kahju hüvitamise vähendamise taotluse osas seisukohta võtnud, mis on TsMS § 438 lg-s 1 sätestatu rikkumine. Nimetatud menetlusliku vea saab ringkonnakohus kõrvaldada, hinnates poolte väiteid.
28.Kuna VÕS § 367 lg 4 järgi saab liisinguandja nõuda liisinguvõtjalt liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude hüvitamist, tuli liisinguandjal TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, millised lisakulud tal seetõttu tekkisid. Olukorras, kus kostjad vaidlesid liisinguandja lisakulude nõudele vastu, leides, et need ei ole põhjendatud ega tõendatud, tuli kohtul lisakulude hüvitamise nõude rahuldamiseks kontrollida, kas iga lisakulu, mille hüvitamist hageja nõuab, on põhjendatud ja tekkis liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Riigikohtu praktikas on leitud, et lisakuludena saab hüvitada nt liisinguandjal liisingueseme võõrandamise tõttu tekkinud mõistlikke kulusid, samuti sõiduki mõistlikke puhastamise kulusid.
29.Ringkonnakohus leidis eelnevalt (p 24 ja 25), et hageja ei ole põhjendanud, miks väikelaeva müügiga alustati alles 28.detsembril 2012. Mai keskpaigast 2011 kuni jaanuari lõpuni 2012 kulus vara hoiustamisele poolteist aastat. Nimetatu annab alust jätta hoiustamiskulu selle perioodi eest kostjatelt välja mõistmata.
30.Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus hageja poolt tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust, esitades kõik kulutuste suurused ilma käibemaksuta (arvestades, et liisinguandja on käibemaksukohuslane). Arvel nr 2120042 kajastuvatest teenustest hinnaga 2830,10 eurot ei saa lugeda põhjendatuks säilitust hallis 6 ja 1⁄2 kuu eest. Arvest nähtub, et kuu rendi hind oli 138,24 eurot, seega on põhjendamatu kulu 898,56 eurot. Põhjendatud on kulutused treileri ja kaubiku rendile 190 eurot, traktori rent 100 eurot, vara hangest väljakaevamine, treilerile panek, transport 384 eurot, pesu ja kuivatus 192 eurot ja säilitus hallis 3 ja 1⁄2 kuu eest hinnaga 483,84 eurot, pukkide rent 110 eurot, kokku 1459,84 euro ulatuses. Arvel nr 2120127 kajastuvatest teenustest ei ole põhjendatud säilitus hallis detsembri 2011 ja jaanuari 2012 eest 276,48 euro ulatuses, põhjendatud on säilitus alates veebruarist 2012 kuni 31.03.2012 kahe kuu eest 276,48 euro ulatuses ja pukkide rent 31,95 euro ulatuses, kokku on arve põhjendatud 308,43 euro ulatuses. Arvel nr 2130001 kajastuvatest teenustest on põhjendatud säilitus 01.04.2012 – 31.10.2012 hinnaga 967,68 ja pukkide rent hinnaga 50 eurot, kokku 1017,68 eurot.
Arvel nr 2130086 kajastuvatest teenustest on põhjendatud säilitus 01.12.2012 – 28.02.2013 hinnaga 276,48 eurot ja pukkide rent hinnaga 25 eurot, kokku 301,48 eurot. Arvel nr 2130126 kajastuvatest teenustest on põhjendatud säilitus 01.03.2013 – 30.04.2013 hinnaga 276,48 eurot ja pukkide rent 25 eurot, kokku 301,48 eurot.
31.Seega kokku on vara transportimiseks ja säilitamiseks vajalikud kulud põhjendatud 1459,84 + 308,43 + 1017,68 + 301,48 + 301,48= 3388,91 euro ulatuses. V
32.Esialgses hagiavalduses taotles hageja inkassoteenusele tehtud kulutuste väljamõistmist. Sellest nõudest hageja loobunud ei ole. 02.10.2014 menetlusdokumendis on hageja selgitanud, et seoses kostja poolt lepingulise kohustuse rikkumisega pöördus hageja sõiduki tagasisaamiseks ja võlgnevuse sissenõudamiseks OK Incure OÜ poole, millega seoses tasus inkassofirmale teenustasu 5935,96 eurot. Nimetatu tõendamiseks esitas hageja inkassofirma arve nr 6640K summas 5935,95 eurot. Arvelt kajastub teenuse nimetus „võla sissenõudmise kulu“. Kostja vaidles nimetatud nõudele vastu põhjusel, et see on tõendamata (arvest ei kajastu seos käesoleva hagi esemeks oleva nõudega) ja mõistlikult põhjendamata, kulude mõistlikkust ei ole võimalik hinnata ilma inkassoteenuse osutamise raames tehtud toiminguid ja neile kulunud aega teadmata. Maakohus ei ole nimetatud nõude osas otsuses seisukohta võtnud, mis on TsMS § 438 lg-s 1 sätestatu rikkumine. Ringkonnakohus saab parandada selle menetlusliku vea.
33.Hageja on tuginenud hagis asjaolule, et vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 5.11 on kostja kohustatud hagejale hüvitama kahju. Kasutusrendilepingu üldtingimustega (I kd, tl 12-17) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et sellist kokkulepet lepingu p-s 5.11 ei sisaldu. Samas esineb seaduses alus sellise kulutuse selle põhjendatuse korral väljamõistmiseks. Tegemist on kohtueelse menetluskuluga, mis on käsitletav kahjuna (VÕS § 128 lg 3 mõttes) ja hüvitatav seaduse alusel (VÕS § 101 lg 1 p 3).
34.Inkassofirmade kaasamisega seotud kulutusi on peetud õigusteoorias ettenähtavateks vaid reservatsioonidega (vt selle kohta Karin Sein „Kahju ettenähtavuse reegel kahjuhüvitise piiramise alusena“, Juridica 2003, IV, lk 243-249). Inkassofirmal ei ole reeglina kuigi head võimalust nõude maksmapanekuks (st reaalset sunnijõudu) ning seetõttu rikub inkassobüroo kaasamine võlausaldaja kohustust kahju vähendada (VÕS § 139 lg 2). Riigikohus on pidanud teatud tingimustel professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulutusi hiljem hüvitatavateks (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-138-10, p 29).
35.Kohus peab hindama hageja nõude põhjendatust: kas inkassoteenuse kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Käesolevas asjas pole hageja selgitanud muud, kui et kandis kahju seoses sõiduki tagasisaamisega ja võla sissenõudmisega. Hagist ei selgu, millist teenust inkassofirma ja millise tunnihinnaga osutas. Hagiavaldusest pole võimalik järeldada, et see teenus oli vajalik ja aitas kaasa vaidluse lahendamisele. Hageja ei ole kulude kandmise vajadust põhistanud ega tehtud toimingute kohta tõendeid esitanud. Hageja ei ole selgitanud, kuidas aitas inkassoteenuse kasutamine käesoleva asja lahendamisele kaasa. Seetõttu tuleb hageja nõue 5935,95 euro kostjatelt väljamõistmiseks jätta rahuldamata. VI
36.Hageja on hagiavalduses sisalduvas arvestuses märkinud, et viivist nõutakse alates 15.07.2010 ehk üks päev pärast lepingu ülesütlemist. Kostjad on omaks võtnud asjaolu, et hageja nõuded muutusid sissenõutavaks alates 15.07.2010 (17.10.2014 menetlusdokument p 3.3.2. I kd, tl 196). Vaidlus puudub
selles, et hageja ja kostja I on leppinud kokku viivises 0,3 % võlgnevuselt iga viivitatud päeva eest. Kuna hageja nõue ei sisalda liisingulepingu täitmisega seonduvat ja intressi hageja pärast lepingu ülesütlemist nõuda ei saanud, saab hageja nõuda viivist üksnes nõuetelt, mis muutusid sissenõutavaks pärast liisingulepingu ülesütlemist. Nagu ringkonnakohus tuvastas, on liisingulepingu ülesütlemisest kuni selle lõpuni tasumata maksete ja vara jääkväärtuse nõude suuruseks 27 230,32 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hageja nõudnud viivist ajavehamiku 15.07.2010 – 09.05.2013 eest.
37.Hagis ei ole taotletud vara transpordi- ja säilitamise ning inkassokuludelt viivise väljamõistmist. Nimetatud nõuded ei olnud muutunud ka 15.07.2010 veel sissenõutavaks, kuna nende suurus ei olnud
15.juuliks 2010 selgunud. Seega saab hageja põhjendatud viivis võlalt 21 250,70 eurot, arvestades viivitatud päevi 1394 ja viivise määra 0,3 %, olla 113 877 eurot. Hageja on taotlenud hagis viivise 11 086,47 euro ulatuses kostjatelt väljamõistmist. Nimetatud ulatuses on hageja viivisenõue põhjendatud ja tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks liisingulepingu ja VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel välja mõista.
38.Eeltoodud põhjendustel tuleb hageja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista vara soetamise finantseerimisega seonduv kulu 27 230,32 eurot, viivis selle tasumisega viivitamise eest 11 086,47 eurot ja vara transportimise ning säilitamisega seotud kulu 3388,91 euro ulatuses, kokku 41 705,70 eurot. VII
39.Ringkonnakohus ei analüüsi hageja esitatud ringkonnakohtu 08.01.2013 määrust tsiviilasjas 2-1219994, kuna sellega ei ole võimalik tõendada käesoleva vaidluse lahendamisel olulisi asjaolusid. Mõistlik aeg sõltub iga üksikjuhtumi asjaoludest ja ei ole üldiselt määratletav. Samuti ei analüüsi ringkonnakohus Balti Merekaatrite pakkumist (I kd, tl 172), mis kajastab mootori pakkumist BBC-le. Hageja pole vastavatele asjaoludele oma hagiavalduses tuginenud ja sellest tõendist nähtuvad asjaolud ei ole seetõttu vaidlusega seostatavad.
40.Arvestades hagi osalist rahuldamist, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust ja väljamõistetavate menetluskulude suurust. Hageja nõudest 50 000 eurot rahuldab ringkonnakohus 41 705,70 eurot, so hageja nõudest kuulub rahuldamisele ligikaudu 83 %. TsMS § 163 lg 1, § 171 lg 1, § 173 lg 4 alusel jäävad poolte maakohtus ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 83 % ulatuses kostjate kanda solidaarselt ja 17 % ulatuses hageja kanda.
41.Hageja palus maakohtus kantud menetluskulud määrata kindlaks summas 1200 eurot, mis koosneb hagi esitamisel tasutud riigilõivust 850 eurot ning õigusabikulust 350 eurot arvestatuna hageja lepingulise esindaja 5 töötunni eest tunnihinnaga 70 eurot (käibemaksuta). Kostjad hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotluses märgitud esindaja toimingud - materjalidega tutvumine ja hagiavalduse koostamine - olid kliendi kohtumenetluses esindamiseks vajalikud ning esindaja ajakulu 5 tundi asja keerukust ja menetluse mahtu arvestades põhjendatud. Esindaja tunnihinda 70 eurot (käibemaksuta) tuleb mitteadvokaadist esindaja puhul hinnata tavapäraseks. Samuti tuleb vastaspoolelt väljamõistetavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel arvestada hageja poolt tasutud riigilõivu summas 850 eurot. Hageja on taotlenud õigusabikulu hüvitamist käibemaksuta. Kokku on hageja kindlaksmääratavad menetluskulud seega 1200 (350+850) eurot. Vastavalt jaotusele jääb sellest 17 %, s.o 204 eurot, hageja enda kanda ning 83 %, s.o 996 eurot, solidaarselt kostjate kanda. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista maakohtu menetluskulude hüvitamiseks 996 eurot.
42.Kostjate maakohtus kantud menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust on maakohus analüüsinud, hinnates kostjate menetluskulud põhjendatuks ja vajalikuks 1928,38 euro ulatuses, millest 1874,38 eurot moodustab lepingulise esindaja tasu õigusabi eest ajakuluga 15,25 tundi tunnitasuga 122,91 eurot (käibemaksuta), 50 eurot riigilõiv ning 4 eurot päringute teostamise kulu. Vastavalt jaotusele jääb sellest kostjate kanda 83 %, s.o 1600,56 eurot ja hageja kanda 17 %, s.o 327,82 eurot. Seega tuleb hagejalt kostjate kasuks solidaarselt välja mõista maakohtu menetluskulude hüvitamiseks 327,82 eurot.
43.Hageja esitas ringkonnakohtu istungil menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on apellatsioonimenetluses hageja menetluskuludeks kulutused õigusabile 5 tunni ulatuses summas 500 eurot (käibemaksuta) ning apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 1000 eurot. Hagejale osutati õigusabiteenust tunnitasuga 100 eurot (käibemaksuta). Kostjad hageja õigusabikulude osas vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et hageja õigusabikulud summas 500 eurot (käibemaksuta) on arvestades hageja esindaja poolt apellatsioonimenetluses tehtud toiminguid ning esindaja kohtupraktikas tavapäraseks peetavat tunnitasu põhjendatud ja vajalikud. Samuti kuulub hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel arvestamisele apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 1000 eurot. Seega on hageja apellatsioonimenetluse kulud kokku 1500 eurot. Vastavalt jaotusele jääb hageja õigusabikulust 255 eurot hageja enda kanda ja 1245 eurot tuleb välja mõista solidaarselt kostjatelt.
44.Kostjad esitasid ringkonnakohtu istungil menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostjate menetluskuludeks apellatsioonimenetluses kulutused õigusabile summas 1885 eurot (käibemaksuta) õigusabi toimingute eest ajakuluga 14,5 tundi. Lisaks palusid kostjad arvestada esindaja istungil osalemise ajakulu 0,5 tunni ulatuses. Kostjatele osutati õigusabi teenust tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta). Kokku on kostjate menetluskulud seega 1950 (15 x 130) eurot (käibemaksuta). Hageja esitas kostjate menetluskuludele vastuväite, leides, et kostjatele osutatud õigusabiteenuse ajakulu on pooles ulatuses näidatud põhjendamatult suurena. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud õigusabitoimingute nimekirjaga ning analüüsinud selles näidatud toiminguid toimiku materjalide põhjal, leiab, et hageja vastuväide on põhjendatud ning kostjate esindaja poolt õigusabi osutamise käigus tehtud toimingutele kulunud aeg on esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud osaliselt. Kostjate esindaja apellatsioonimenetluse toimingutest tuleb hinnata vajalikeks ja põhjendatuteks nõupidamine kliendiga seoses hageja kompromissettepanekuga 1 tund ja e-kirja koostamine vastuseks hageja kompromissettepanekule 0,25 tundi. Õigusabikulu, mis on tekkinud seoses apellatsioonkaebuse läbitöötamise ja sellele vastuse koostamisega (10 tundi) on ringkonnakohtu hinnangul vajalik ja põhjendatud osaliselt, s.o 4 tunni ulatuses. Ringkonnakohus arvestab eeltoodud ajakulu määratlemisel käesoleva asja keerukust, dokumentide sisulist mahtu ja asjaolu, et apellatsioonimenetluses pooled sisuliselt üksnes kordasid maakohtus juba esitatut. Kohtuistungiks ettevalmistuse (3,25 tundi) ja kohtuistungil (kestusega 0,5 tundi) osalemise mõistlikuks ajakuluks loeb ringkonnakohus kokku 1,5 tundi. Seega loeb ringkonnakohus kostjate lepingulise esindaja toimingud põhjendatuteks ja vajalikeks kokku 6,75 (1+0,25+4+1,5) tunni ulatuses. Lisaks esindamisele kulunud ajale tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt on kostjatele osutatud õigusabi teenust tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul on õigusabi tunnitasu käesoleval juhul liialt suur.
11.02.2015 lahendis nr 3-2-1-115-14 on Riigikohus märkinud, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Varem on kolleegium pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 09.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). 14.10.2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, millele on kostja oma vastuses viidanud, tehtud määruses luges kolleegium tavapäraseks tunnitasu 147 eurot 49 senti (käibemaksuga). Kolleegium jääb eeltoodud seisukoha juurde. Kohtud märkisid õigesti, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Maakohus on piisavalt põhjendanud oma seisukohta, miks 120 eurot tunnis ületav kostja lepingulise esindaja tunnitasu (s.o kuni 153 eurot ilma käibemaksuta) on mõistlik ja põhjendatud. Maakohtu määrusest on selgelt jälgitav, mis põhjustel tuleb hagejal hüvitada kostjale lepingulise esindaja keskmisest mõnevõrra kõrgem tunnitasu. Ringkonnakohus leiab, et arvestades käesoleva asja keerukust ja sooritatud õigusabi toiminguid puudub alus lugeda põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu keskmisest kõrgemas määras. Seega on põhjendatud vähendada kostjate lepingulise esindaja tunnitasu määra 120 euroni käibemaksuta (s.o 144 eurot käibemaksuga). Kostja AK on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, seega kuulub vastavalt TsMS § 174 lg 10 kostjate lepingulise esindaja kulu A.Krasnovile hüvitamisele koos käibemaksuga. Kuivõrd kostja Korner AK OÜ ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga, arvestab ringkonnakohus käibemaksu lisandumist kostjate lepingulise esindaja kulule üksnes poole summa ulatuses. Seega kuulub kostjate taotlus menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks rahuldamisele kokku 891 ((6,75:2x120)+(6,75:2x144) euro ulatuses. Vastavalt menetluskulude jaotusele jääb sellest 739,53 eurot kostjate enda kanda ning 151,47 eurot tuleb välja mõista hagejalt.
45.Tasaarvestades hagejalt kostjatele kokku väljamõistmisele kuuluva summa 479,29 (327,82+151,47) eurot kostjatelt hagejale kokku väljamõistmisele kuuluva summaga 2241 (996+1245) eurot, tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks 1761,71 eurot.
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 18.05.2016 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-1418750 osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 4. juuni 2015. a otsuse samas tsiviilasjas ja tegi uue ostuse, millega rahuldas Danske Bank A/S-i hagi ja mõistis Osaühingult KORNER AK ja AK-lt solidaarselt Danske Bank A/S-i kasuks välja 41 705 eurot 70 senti, jaotas ja määras kindlaks menetluskulud, tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude nõuded, mõistis Osaühingult KORNER AK ja AK-lt Danske Bank A/S-i kasuks välja menetluskulu 1761 eurot 71 senti ning kohustas neid maksma menetluskuludelt viivist.
2.Jätta jõusse Harju Maakohtu 4. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18750 osas, milles maakohus jättis rahuldamata Danske Bank A/S-i hagi 12 018 euro 60 sendi saamiseks (täitmisnõue).
3.Saata asi uueks lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule osas, millega ringkonnakohus rahuldas Danske Bank A/S-i hagi ning mõistis Osaühingult KORNER AK ja AK-lt solidaarselt välja 29 687 eurot 10 senti (kahju hüvitamise nõue) ning jaotas ja määras kindlaks menetluskulud, tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude nõuded ning mõistis Osaühingult KORNER AK ja AK-lt Danske Bank A/S-i kasuks välja menetluskulu 1761 eurot 71 senti ja kohustas neid maksma menetluskuludelt viivist.