Kohtulahend

(täitmisnõue).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kuna kostja I liisinguvõtjana ja kostja II käendajana ei ole tasunud hagejale põhivõlga 32 977 eurot 57 senti (sh enne liisingulepingu ülesütlemist tasumata maksete võlg ja lepingujääk), peavad nad lisaks maksma viivist 11 086 eurot 47 senti ning hüvitama 5935 euro 96 sendi suuruse kahju (sh vara tagasisaamise ja võla sissenõudmise kulud (inkassoettevõttele tasutud teenustasu) ning vara transportimise ja säilitamise kulud). Hageja nõue muutus sissenõutavaks 14. juulil 2011, s.o üks aasta pärast liisingulepingu ülesütlemist ega olnud hagi esitamise ajaks aegunud.

60 senti (sh võla tasumise kokkuleppest tulenev nõue 4425 eurot 6 senti, maksegraafiku järgi tasumata maksed 5957 eurot 37 senti, tähtaegselt tasumata kuumaksetelt arvutatud viivis 718 eurot 21 senti ja maksegraafiku järgi tasumata kindlustusmaksed 917 eurot 99 senti). Hagejal ei ole õigust saada intressi 114 eurot 40 senti ajavahemiku eest liisingulepingu ülesütlemisest kuni nõude arvutamiseni 3. augustil 2010 (VÕS § 367 lg 2). Täitmisnõude suurust tõendavad hageja kostjale I esitatud arved jooksvate kuumaksete kohta, kindlustusmaksed ja võla tasumise kokkuleppest tulenevad maksed ja viivis. Hageja liisingu- ja kindlustusmaksete nõuded muutusid sissenõutavaks iga kuu (märtsist kuni juulini 2010) 15. kuupäevaks, nende nõuete kolmeaastane aegumistähtaeg algas TsÜS § 154 kohaselt alates 1. jaanuarist 2011 kell 00.00 ning lõppes 31. detsembril 2013 kell 00.00. TsÜS § 144 järgi aegus koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kuna hageja esitas hagi 9. mail 2014, on tema täitmisnõue kostjate vastu aegunud. Kostjad vaidlevad vastu nii hageja arvutatud lepingujäägi kui ka vara väärtuse suurusele selle tagastamise ajal. Hageja ja kostja I olid sõlminud kasutusrendi tüüpi liisingulepingu ning hagejal saaks olla vara ostmise finantseerimisest tulenev nõue 21 250 eurot 70 senti. Liisingulepingu lisaks olevat maksegraafikut arvestades peaks lepingujääk olema 27 230 eurot 28 senti (sh tasumata liisingumaksed alates liisingulepingu ülesütlemisest kuni liisingulepingu lõpuni ja vara jääkmaksumus liisingulepingu lõpuks). Vara väärtusena tagastamise ajal ei saa lähtuda selle väidetavast müügihinnast 11 666 eurot 67 senti (ilma km-ta), kuna hageja ei ole tõendanud, et ta müüs vara sellise hinnaga ning see oli vara keskmine müügihind selle hagejale tagastamise ajal. VÕS § 42 lg 1 alusel on tühine liisingulepingu üldtingimuste p 10.6 säte, mille kohaselt võõrandab liisinguandja lepingu ülesütlemise korral vara ning rahuldab saadu arvel oma nõude liisinguvõtja vastu ning kui saadud rahast ei piisa liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, tasub liisinguvõtja puuduva osa kümne päeva jooksul liisinguandja nõude esitamisest arvates. Kostjate kohustuse suuruse hindamisel tuleb lähtuda vara turuväärtusest tagastamise ajal, mitte vara müügihinnast. Liisinguandja tüüptingumus, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva vara väärtust liisinguandja hüvitisenõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, on VÕS § 42 lg 1 järgi teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja tühine ka juhul, kui teine pool tegutseb oma majandus- või kutsetegevuses. Poolte kokkuleppel või liisinguandja tüüptingimustes võib lähtuda vara tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt vara turuväärtusest ja liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud vara uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Vara võõrandamise tähtaeg peab olema mõistlik ja põhjendatud, arvestades mh vara olemust ja väärtuse võimalikku langust aja möödudes. Hageja vara väärtuse määramine ei vasta eeltoodud kriteeriumidele. Vara väärtuse tõendamise koormus on hagejal. Vaidlusalune vara tuleb lugeda hagejale tagastatuks hiljemalt 2010. a lõpuks, kui see Põhja Ringkonnaprokuratuuri 15. detsembri 2010. a määruse alusel hagejale tagastati. Hageja hindas vara detsembris 2012, s.o alles kahe aasta pärast. Vara tagastamise ja selle hindamise vaheline aeg oli ebamõistlikult pikk ning hindamise ajaks oli vara väärtus oluliselt vähenenud põhjustel, mille eest

kostjad ei vastuta, sest vara oli hageja valduses. Hageja ei ole põhjendanud ja tõendanud, et vara seisukord oleks halvenenud kostjate tegevuse või tegevusetuse tõttu. Seega ei saa vara turuväärtuse väljaselgitamisel lähtuda hageja nimetatud müügihinnast ega vara 12. detsembri 2012. a hindamisaktist. Liisingueseme väärtust selle tagastamise ajal võib tõendada ka ajaliselt hilisemate müügikuulutustega. Kuna vara hariliku väärtuse kohta 2010. a lõpus ei ole tõendeid ning hageja esitatud hilisemad andmed seda usaldusväärselt ei tõenda, tuleb lähtuda kostjate esitatud müügikuulutusest, millest nähtuvalt müüdi 2014. a-l vaidlusaluse varaga sarnast vara 37 500 euroga. Vara väärtus selle hagejale tagastamise ajal kattis vara ostmiseks tehtud kulud (VÕS § 367 lg-d 1-3), mistõttu on hageja liisingukulude hüvitamise nõue põhjendamata. Liisingulepingu ülesütlemisest tingitud hageja kulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) on ka aegunud. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva ei ole kindlaks määratud, muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist (VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmas lause). Mõistliku aja pikkus sõltub mh liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Liisingulepingu ülesütlemise ajal, 14. juulil 2010 pidi hageja teadma vähemalt vara ostuhinna ja selle finantseerimise kulude ning liisingulepingu ülesütlemise järgse aja eest tasumata jäänud liisingumaksete suurust. Vara turuväärtuse kindlakstegemisele ei oleks pidanud kuluma kalendriaastat. Hageja ei ole põhjendanud, miks ei olnud võimalik vara võõrandada enne 2,5 aasta möödumist vara tagastamisest. Ei ole tõendatud, et vara müüki takistas vara vale HIN-kood. Hagejal pidi vähemalt kolme kuu jooksul alates vara tagastamisest olema võimalik määrata tagastatud vara harilik väärtus ning teha kindlaks oma kulutused VÕS § 367 lg-te 1-3 järgi. Hagejal ei olnud takistusi esitada kostjate vastu nõue enne TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastase aegumistähtaja möödumist, s.o enne 15. märtsi 2014. TsÜS § 144 järgi on aegunud ka VÕS § 367 lg-s 4 sätestatud lisakulude nõue vara sissenõudmise, transportimise ja säilitamise eest ja viivise nõue. Kostjate lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 1 järgi on 1874 eurot 38 senti (15,25 töötundi × tunnitasu 122 eurot 91 senti). Lisaks on kostjate kuluks riigilõiv 50 eurot ja äriregistri andmete väljatrüki kulu 4 eurot. Seega peab hageja hüvitama kostjatele kokku 1928 eurot 38 senti ning maksma viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

ülesütlemist. Maakohus eksis ka vara turuväärtuse tuvastamisel.

esimese nädala jooksul, pidi hiljemalt 7. mail 2011 selguma vara seisukord ning hageja pidi arvutama välja kostjalt nõutavate kulude suuruse. Selleks võis kuluda koos probleemide analüüsiga kolm päeva. Edasi tulnuks nõue saata kostjale I, selle kättesaamiseks oleks kulunud lihtpostiga kolm päeva. Seega pidanuks kostja I saama võla tasumise teate 13. mail 2011. Kuna liisinguleping ei reguleerinud nõuete rahuldamise tähtaega vara tagastamata jätmise korral, tulnuks analoogia korras kohaldada lepingu p-s 10.6 sätestatud tähtaega või lugeda VÕS § 114 lg 1 kolmanda lause alusel täiendavaks mõistlikuks tähtajaks kümme päeva. Kuna kostja I nõude rahuldamise mõistlikuks tähtajaks tuleb lugeda kümme päeva teate saamisest, pidi kostja I tasuma võla hiljemalt 23. mail 2011. Hageja võimalik nõue muutunuks alates 24. maist 2011 sissenõutavaks ja aegunuks 24. mail 2014 isegi siis, kui hageja ei esitanud kostjatele nõuet liisingulepingu p 10.6 järgi. Kuna hagi esitati 9. mail 2014, ei ole hageja nõue aegunud ning kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista vara soetamise finantseerimisega seotud kulu 27 230 eurot 32 senti. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et liisingulepingu p 10.6 on tühine osas, milles see ei arvesta liisingueseme turuväärtust selle tagastamise hetkel, vaid sõiduki müügihinda. Hageja esitatud vara hindamise 12. detsembri 2012 aktiga on tõendatud, et vara oli halvas seisukorras, halvasti hoitud ja hooldamata, selle mootor ja muud seadmed olid katki või puudu, ahtris olev HIN-kood võltsitud. Vara hindaja pakkus selle müügihinnaks 14 000 eurot (km-ga). Ei ole tõendatud, et vara seisukord halvenes pärast selle hagejale tagastamist. Kostjad ei ole tõendanud, et hageja hoidis vara pärast selle enda valdusesse saamist väljas. Hagejale esitatud arvetest nähtub, et ajavahemikus 1. veebruar 2011 kuni 28. veebruar 2013 hoiti vara hallis, ning ei ole eluliselt usutav, et varal tekkisid vigastused ajavahemikul, mil hagejal oli võimalik taastada valdus, kuni vara hindamiseni. Hageja ei vastuta vara väärtuse vähenemise eest ajavahemikul lepingu ülesütlemisest kuni vara valduse taastamiseni (VÕS § 367 lg 2). Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei ole tõendanud, et vara müüdi hagis märgitud hinnaga. Samas ei ole oluline, kas hageja selle hinnaga vara võõrandas, kui vara turuväärtuse saab kindlaks määrata. Vaidlusaluse vara turuhinda tõendab hageja esitatud 12. detsembri 2012 hindamisakt, millest nähtuvalt on vara väärtuseks 14 000 eurot koos käibemaksuga, s.o 11 666 eurot 67 senti ilma käibemaksuta. Aktis on kirjeldatud vaidlusalusel varal esinevaid kahjustusi ja sellest on võimalik järeldada vara turuhinda. Asjaolu, et samasuguste tehniliste näitajatega vara oli 2014. a-l müügis 37 500 euroga ja vaidlusalune vara maksis 2008. a-l 56 870 eurot 53 senti (km-ta), ei välista vara väärtuse vähenemist ega muuda ebausutavaks hindamisaktis märgitud vara hinda. Kostjate esitatud müügipakkumine kajastab küll sama marki väikelaeva müügipakkumist, kuid selles ei ole arvestatud vaidlusaluse vara puudustega. Seetõttu ei ole müügipakkumise alusel võimalik tuvastada, et vaidlusaluse halvas seisukorras vara hind võis olla kõrgem. Kostjatele saadetud hageja kirjadega on tõendatud, et ta teavitas kostjaid vara alghinnaga 14 000 eurot müümisega alustamisest 28. detsembril 2012. Seega kaasati kostjad müügiprotsessi. Hageja on selgitanud, et vara pandi müüki alles 28. detsembril 2012, sest vara tagastamisel selgus, et paadil oli vale HIN-kood. Koodi võltsitust kinnitab ka hindamisakt. Hageja ei ole lisaks põhistanud,

miks ja kui kaua see asjaolu vara müüki takistas, mistõttu ei saa nende väidete alusel väita, et vara müük võttis põhjendatult kauem aega. Vara müügiperiood (28. detsember 2012 kuni 29. mai 2013) võis vara eripära (veesõiduk) ja aastaaega arvestades olla pikem, võrreldes teist liiki liisinguesemetega, nt sõiduautodega. Hageja ei ole aga põhjendanud, miks alustati paadi müügiga alles 28. detsembril 2012. Mai keskpaigast 2011 kuni jaanuari lõpuni 2012 kulus 1,5 aastat. Isegi kui vara müügi aeg on põhjendamatult pikk, ei ole alust kohaldada VÕS § 139 lg-t 1 või VÕS § 140 lg-t 1. Asjaoludest ei saa järeldada, et vara väärtus vähenes pikema müügiaja tõttu. Hagejal on VÕS § 367 lg 4 järgi õigus nõuda liisingulepingu ülesütlemisega seotud lisakulude hüvitamist. Kuna hageja ei ole põhjendanud, miks ta alustas vara müügiga alles 28. detsembril 2012, mistõttu hoiti vara 1,5 aastat, jääb selle ajavahemiku eest tekkinud hoiukulu kostjatelt välja mõistmata. Põhjendatud on vara transpordi ja säilitamise kulu 3388 eurot 91 senti. Vara väljanõudmise kulu (inkassoteenuse tasu) hüvitamise nõue jääb rahuldamata, kuna hageja ei ole selgitanud, millist teenust inkassoettevõtja ja millise tunnihinnaga osutas. Hagist ei saa järeldada, et see teenus oli vajalik ja aitas kaasa vaidluse lahendamisele, hageja ei ole kulude kandmise vajadust põhistanud ega toimingute tegemist ka tõendanud. Põhjendatud on hageja põhinõudelt arvutatud viivise nõue ning kostjatelt tuleb liisingulepingu ja VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel mõista solidaarselt välja 11 086 eurot 47 senti. Kuna maakohtu otsus tühistatakse ja hagi rahuldatakse osaliselt, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust ja väljamõistetavate menetluskulude suurust. Hageja 50 000 euro suurusest nõudest rahuldatakse 41 705 eurot 70 senti, s.o ca 83%. TsMS § 163 lg 1, § 171 lg 1 ning § 173 lg 4 alusel jääb poolte maakohtus ja apellatsiooniastmes kantud menetluskuludest 83% solidaarselt kostjate kanda ja 17% hageja kanda. Hagejalt tuleb kostjate kasuks välja mõista menetluskulu 479 eurot 29 senti ning kostjatelt hageja kasuks 2241 eurot. Tasaarvestuse tulemusena peavad kostjad solidaarselt hüvitama hagejale menetluskulu 1761 eurot 71 senti ning maksma otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

maakohtus esitatud väidetest. Ringkonnakohus tuvastas valesti VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulude hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise aja ja aegumistähtaja alguse ning järeldas ekslikult, et hageja nõue ei ole aegunud. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et kohustuse sissenõutavaks muutumise aeg sõltub nõude esitamisest kohustatud isikule. Piisab, et võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2, VÕS § 82 lg 7), ei ole oluline, kas võlausaldaja üldse teadis või pidi teadma nõudest ja selle sissenõutavusest. Samuti ei ole õige, et kohustuse sissenõutavaks muutumine sõltub täiendava mõistliku tähtaja möödumisest. Täiendava tähtaja andmine peatab TsÜS § 167 lg 2 järgi aegumise, kuid see ei lükka aegumistähtaja algust edasi. Hagi piire ületades on ringkonnakohus leidnud, et hagejal võis kuluda nõude arvutuste tegemiseks kolm päeva ja kostjale saatmiseks samuti kolm päeva. Nõude sissenõutavaks muutumise eelduseks ei ole asjaolu, et selle täpne suurus on välja arvutatav. Hageja teadis vara ostuhinna finantseerimise kulude ja liisingulepingu ülesütlemise järgse aja eest tasumata liisingumaksete suurust juba liisingulepingu ülesütlemise ajal. Mõistlik aeg VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud nõude suuruse kindlakstegemiseks lõppes vara arestimisest teada saamisest. Väide, et turuväärtuse kindlakstegemiseks tuli väikelaev vette lasta, esitati hilinenult ja kostjad olid sellele vastu vaielnud, mistõttu ei võinud ringkonnakohus sellega arvestada. Kui hageja VÕS § 367 lg 1 alusel esitatud nõue koosneb ostuhinna ja selle finantseerimise kuludest ulatuses, milles need ei olnud tasutud liisingumaksetega kaetud ja sellest ei ole mahaarvamisi tehtud, ei ole oluline vara väärtus ega selle kindlakstegemiseks vajalik aeg. Ringkonnakohus on VÕS § 367 lg 1 alusel esitatud nõude suuruse arvutamisel eksinud, sest tuvastades kasutusrendi tüüpi liisingulepingu sõlmimise, arvutati hageja nõue kapitalirendilepingutele omaselt (s.o kõik tasumata osamaksed, sh jääkmaksumus). Kasutusrendi korral tuleb eeldada, et vara omandiõigus jäi hagejale ja hüvitis pidanuks olema jääkmaksumuse võrra väiksem. Ringkonnakohus tuvastas valesti 12. detsembri 2012. a hindamisakti alusel vara seisukorra ja turuväärtuse

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue ostuse, millega rahuldas hagi, jaotas ja määras kindlaks menetluskulud, tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude nõuded, mõistis kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulu ning kohustas kostjaid maksma hagejale menetluskuludelt viivist. Hageja täitmisnõude osas jätab kolleegium TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse. Hageja kahju hüvitamise nõude ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas tuleb asi TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Samuti järgib kolleegium oma varasemat seisukohta, et liisinguandja nõuete aegumise hindamisel tuleb eristada enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid ning arvutada aegumist selle järgi, millise nõude hageja on esitanud (Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 12). VÕS § 108 lg 1 alusel esitatud enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksetena tasutavate liisingumaksete täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1, mille järgi algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (vt ka Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 12). Liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (Riigikohtu

säte ei pane kohtule kohustust selgitada hagejale hagi eseme muutmise vajadust, st seda, millise nõude esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 57; 10. juuni 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-09, p 11). Ringkonnakohus arvestas alusetult hageja apellatsioonkaebuses avaldatut, mille järgi ta ei nõua kostjatelt enne liisingulepingu ülesütlemist tekkinud (debitoorse) võla tasumist. Apellatsioonkaebuse väitega, et hagis ei nõuta enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud võlga, muutis hageja oma nõude aluseks olevaid asjaolusid. TsMS § 376 lg 1 kohaselt võib hageja muuta hagi eset või alust pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Kostjad on apellatsioonkaebusele vastates selgelt märkinud, et nad ei nõustu hagi muutmisega (II kd, tl 97 pöördel). Ringkonnakohus ei ole esitanud otsuses mõjuvat põhjust, mis oleks andnud kohtule õiguse nõustuda hagi muutmisega TsMS § 376 lg 2 järgi. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist väidete täiendamise või parandamise ega nõuete suurendamise, vähendamise, laiendamise või kitsendamisega, mis ei ole hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 4 p-de 1 ja 2 järgi. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu otsusest ega hageja apellatsioonkaebusest asjaolusid, mis andnuks ringkonnakohtule alust hageja apellatsioonkaebuses esitatuga arvestada (TsMS § 652 lg-d 3-5). Kolleegium leiab, et kuna hageja väitis, et tema haginõue ei sisalda debitoorset võlga ja koosneb üksnes vara omandamiseks tehtud kuludest ja hilisematest lisakuludest, esimest korda alles apellatsioonkaebuses, oleks ringkonnakohus pidanud jätma selle tähelepanuta. Ringkonnakohus, jättes hageja täitmisnõude rahuldamise osas otsuse põhjendamata, on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (TsMS § 669 lg 1 p 5). Kolleegiumil on võimalik rikkumine ise kõrvaldada ning jätta täitmisnõude osas jõusse maakohtu otsus. Maakohtu otsuse kohaselt on hageja kostjatelt nõutud debitoorne võlg 12 018 eurot 60 senti. Maakohus on kooskõlas TsÜS § 154 lg-ga 1 leidnud, et hageja enne liisingulepingu ülesütlemist tekkinud võla nõue on aegunud (otsuse p 13).

esitas need mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist. Kolleegium on varem selgitanud, et mõistliku aja pikkus sõltub mh liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast ning kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt (Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10). Maakohtu seisukoha järgi muutus hageja kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks pärast kolme kuu möödumist vara tagasisaamisest 15. detsembril 2010, ning kuna hageja esitas kahju hüvitamise nõude alles 9. mail 2014, on see aegunud. Ringkonnakohus leidis, et hageja kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks 24. mail 2011, mistõttu ei ole see aegunud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole oma seisukohta põhjendanud kooskõlas TsMS § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatuga. Ringkonnakohus on vastuolus TsMS § 436 lg-tes 2-4, TsMS § 230 lg-tes 1 ja 2 ning TsMS § 231 lgs 1 sätestatuga leidnud, et vara eripära arvestades tuleb nõude suuruse hindamise mõistliku aja hulka arvata ajavahemik vara tagasisaamisest kuni selle sõidukõlbulikkuse kontrollimiseks vettelaskmiseni. Ringkonnakohus leidis, et üldteada asjaoluna saab Eestis väikelaeva sõidukõlbulikkust kontrollida vettelaskmisega aprilli lõpus, mai alguses. Lisaks lähtus ringkonnakohus eeldusest, et vara oli võimalik lasta vette 2011. a maikuu esimese nädala jooksul. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab üldjuhul hageja tõendama neid asjaolusid, millele ta oma nõudes tugineb. Tõendeid esitavad TsMS § 230 lg 2 järgi menetlusosalised, kellele kohus võib teha ettepaneku esitada lisatõendeid. Hageja väitel ei olnud vara turuväärtust võimalik määrata kindlaks enne maid 2011, sest selleks oli vaja veesõiduk vette lasta, et selgitada välja kere seisukord (vt nt II kd, tl 85). Samas ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et enne maid 2011 ei olnud võimalik vaidlusalust väikelaeva vette lasta. TsMS § 231 lg 1 järgi ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Kolleegium rõhutab, et asjaolu TsMS § 231 lg 1 alusel üldtuntuks lugemisel tuleb kohtuotsuses märkida, mille põhjal kohus selleni jõudis, ja enne võimaldada pooltel avaldada selle asjaolu kohta seisukohta (Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1156-11, p 37). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, mille alusel luges ringkonnakohus üldtuntud asjaoluks, et väikelaeva sõidukõlbulikkust saab kontrollida vettelaskmisega aprilli lõpus, mai alguses. Isegi juhul, kui väikelaeva väärtuse kindlaksmääramiseks tuleb see tingimata vette lasta, ei ole põhjendatud järeldus, et üldtuntud asjaoluna saab selle sõidukõlbulikkust kontrollida alles alates aprillikuu lõpust. Asja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks pooltega neid asjaolusid arutanud. Ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud, miks ta ei arvesta kostjate vastuväitega (II kd, tl 99 pöördel), mille kohaselt on hageja väide, et vara väärtuse kindlaksmääramine eeldas vara vettelaskmist ja seda ei olnud võimalik teha enne maid 2011, esitatud hilinenult ega ole usutav. Lisaks ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks tuleb eeldada, et vara oli võimalik lasta vette alles 2011. a maikuu esimese nädala jooksul ning et alates vara vettelaskmisest võis hagejal kuluda kostjate hüvitatavate kulude hindamiseks kolm päeva, kostjale I nõude kättetoimetamiseks kolm päeva ja nõude rahuldamiseks kümme päeva.

seisukoht, kas hageja VÕS § 367 alusel esitatud kahju hüvitamise nõue on aegunud. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud, peab ringkonnakohus selle lahendama. Seejuures peab ringkonnakohus tegema uuesti kindlaks nõude suuruse, arvestades mh VÕS § 367 lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ja vara tagastatakse liisinguandjale, tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10414, p 14). Selleks tuleb ringkonnakohtul tuvastada vara väärtus hagejale tagastamise ajal. Samuti peab ringkonnakohus hindama VÕS § 367 lg-s 4 sätestatud kulude nõude põhjendatust, arvestades vaidluse ulatust (otsuse p 11). Kolleegium rõhutab, et maakohtu otsuse tühistamise ja uue otsuse tegemise korral peab ringkonnakohus hindama kõiki poolte maakohtu menetluses esitatud väiteid ja vastuväiteid, samuti põhjendama tõendite ümberhindamist (TsMS § 654 lg 5 teine lause ja § 653).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.