Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

ärakuulamise kohustus tuleneb vaid Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p-st 4.2, mille kohaselt peab ajakirjanik konflikti sisaldava materjali puhul ära kuulama kõik osapooled. Saate sisu kohaselt ei käsitletud konfliktset materjali. Hagejat puudutava kuriteo kohta informatsiooni avaldamiseks nõusoleku küsimise kohustust Eesti ajakirjanduseetika koodeks ei kehtesta. Võttes arvesse saate eesmärki, selle sisu ja saate tegemiseks kasutatud materjale, s.o avalikkusele kättesaadav kohtulahend, ei olnud vaja hagejalt enne nõusolekut küsida. Maakohtu põhjendused Harju Maakohus jättis 12.06.2014 otsusega hagi rahuldamata ja jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et kostja näidatud telesaade põhineb hageja süüditunnistamise kriminaalasjas nr X-XX-XXXXX faktil. Hageja karistust motiveerides lugesid kohtud kostja süüd väga suureks, kergendavad asjaolud puudusid. Kriminaalasja arutades asusid kohtud seisukohale, et hageja eluhoiakus peegeldub üldine lugupidamatus õiguskorra vastu ja tema poolt kolme inimese tapmises väljendub sügav hoolimatus teiste inimeste elu suhtes. Vaatamata suhteliselt noorele eale on hagejat varem juba kaheksa korda kriminaalkorras karistatud. Kohus leidis, et kahju hüvitamise aluseks olevad asjaolud ei ole tõendatud. Kohtupraktikas eristatakse kahte au teotamise koosseisu: au teotava ehk ebakohase väärtushinnangu avaldamine - VÕS § 1046 lg 1 ja au teotava tegelikkusele mittevastava asjaolu avaldamine - VÕS § 1047 lg-d 1 ja 2. Hageja ei toonud välja, milles ebakohased väärtushinnangud seisnevad, märkides vaid, et teda on negatiivselt kujutatud. Saate teemakäsitlus – isiku poolt kolme inimese tapmine ja selle eest karistuseks mõistetud eluaegne vangistus – välistab juba oma olemuselt teo toimepanija positiivse kujutamise. Saates hageja kujutamise aluseks olevad asjaolud tulenevad jõustunud kohtuotsusest, väärtushinnangud ei ole meelevaldsed. Ebasündsat väljendusviisi saade ei sisaldanud. Seega ei ole hageja au teotatud ebakohaste väärtushinnangutega. Samuti ei ole tõendatud, et mõni saates avaldatud faktiväidetest oleks olnud ebaõige. Hageja kohta saates avaldatud asjaolud tuginevad jõustunud kohtuotsustele ja vastavad tegelikkusele. Saates on käsitletud politseiametniku arvamust selle kohta, et kõik hageja toime pandud kuriteod ei ole avastatud. Kostja ei saa vastutada kriminaalasja uurimisega seotud olnud ametiisiku väljendatud arvamuse eest. Hageja nime ja kujutist ei ole kasutatud õigustamatult. Kostja näidatud saade vastas dokumentaalsaadete žanrile iseloomulikele tunnustele ning selle saatesarja, sealhulgas konkreetse saate eesmärgiks on üldsuse teavitamine sellistest rasketest õigusrikkumistest. Nimetatu on vajalik selliste õigusrikkumiste ennetamiseks või ärahoidmiseks tulevikus. Seega kannab saade üldpreventiivset eesmärki. Ühiskonnale on oluline teadmine, et elu kui ülimat väärtust kaitstakse ja seda rikkuvat käitumist taunitakse otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil. Meedia ülesandeks on vahendada informatsiooni ja ideid kõigis avalikkusele huvipakkuvates valdkondades. Seadus ei sätesta ajakirjandusele kohustust anda informatsiooni avaldamisel sõna kõigile osapooltele. Sellise kohustuse on konflikti sisaldava materjali puhul ajakirjanikud endale võtnud ajakirjanduseetika koodeksiga. Kuivõrd saade põhines jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaoludel, ei ole tegemist konfliktse materjaliga, mis oleks tinginud hageja ärakuulamise vajaduse.

Apellatsioonkaebus Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Kohus asus ekslikule seisukohale, et kostja ei vastuta saates intervjueeritud kriminaalasja uurimisega seotud ametiisiku arvamuse eest. Kuna kostja võimaldas ametiisikul saates väljendada ebakohaseid väärtushinnanguid, on ta selle eest vastutav. Kohus ei andnud hinnangut hageja väidetele, sh sellele, et kahjustati hageja inimväärikust. Ülejäänud osas sisaldab apellatsioonkaebus viiteid seadustele ja lõike kohtuotsustest. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohus jättis 12.06.2014 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 18.02.2015 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohtu ettepanekule selgitada täiendavalt oma seisukohti, vastas hageja järgmist. Hageja moraalse kahju hüvitisnõue on esitatud kahel õiguslikul alusel – lähtuvalt ebaõige faktiväite avaldamisest VÕS § 1047 lg 2 alusel ning isikuandmete töötlemise, sh avalikustamise, tingimuste ja korra rikkumises kostja poolt VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja isikuandmete kaitse seaduses (IKS) sätestatu alusel. Hageja jätab kohtu valida, missugust nõude õiguslikku alust esimesena kontrollida ja milliste põhjenduste alusel hüvitis täies ulatuses välja mõista. Juhul kui kohus hüvitist täies ulatuses välja ei mõista, jätab hageja kohtu valida, missugust nõude õiguslikku alust esimesena kontrollida ja millises summas mittevaraline kahju TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitada tuleb. Hageja leiab, et telesaates loodi kaudselt mulje faktist VÕS § 1047 mõistes, et hageja on rohkemates kuritegudes süüdi. Samuti on ebaõige, et hageja tappis käte-jalgade ja kirvega, kuna otsuses kriminaalasjas nr X-X-X-XXX-XX ei leitud, et hageja oleks tapnud kirvega. Esitatud faktiväited on hageja au teotavad. Täiendavate kuritegude omistamine jätab hagejast väga negatiivse mulje, kuna sellest järeldub, et hageja ei ole kandnud vastutust kõigi oma kuritegude eest, mis riivab oluliselt temaga kokku puutuvate isikute ja üldsuse õiglustunnet tema suhtes, millest tulenevalt saab kannata hageja au ja ta kannab moraalset kahju. Kirvega tapmise omistamine hagejale, käte ja jalgadega löömise asemel, tekitab ühiskonnaliikmetes enam negatiivsust ja hirmu põhjustav käitumine, mis muudab ka nende suhtumist hageja isiksusse. Kostja on faktiväidete avaldajaks VÕS § 1047 lg 2 mõistes ja seega hageja isiklike õiguste rikkuja VÕS § 1045 lg 1 p-i 4 järgi. Ebaõigete faktiväidete õigusvastasus tuleneb olulisel määral rikkumise liigist, kuivõrd kostja avaldas ebaõige faktiväite avalikus telekanalis, mistõttu jõudis see väga laiale auditooriumile. Saates sisalduvate ebaõigete faktiväidete, uurimistoimingute- ja kohtus tehtud salvestiste näitamise tulemusel sai hageja au, nimi ja maine kahjustada määral, mis ei ole õigustatud avaliku huviga, kuivõrd ebaõigete faktiväidete ja isikuandmete avaldamine nii suures mahus polnud üldpreventiivsel eesmärgil vajalik. Vastava eesmärgi saaks piisava hoolsuse korral täita ka hageja au ja mainet kahjustamata.

Kostja rikkus hageja isikuandmete töötlemisel, sh nende telesaates avaldamisel, IKS § 6 lg-s 2 sätestatud eesmärgikohasuse põhimõtet, kuna uurimistoimingute videote tegemisel ütles politseikomissar hagejale, et filmimine toimub uurimismenetluse jaoks. Rikuti hageja enesemääramisõigust, kuivõrd ta asetati palju suurema auditooriumi ette, kui ta oskas filmimise ajal oodata. Kostja rikkus IKS 6 § lg-s 3 sätestatud minimaalsuse põhimõtet, kuna kostja kogus hageja kohta valimatult ja maksimaalses mahus isikuandmeid, millest tulenevalt ei seostu kõik, sh avaldatud isikuandmed, hageja poolt sooritatud kuriteoga. Kostja rikkus IKS § 6 lg-s 4 sätestatud kasutuse piiramise põhimõtet, kuna tal puudus IKS § 10 lg-s 1 sätestatud hageja nõusolek tema isikuandmete töötlemiseks või muu seaduses sätestatud, sh IKS § 11 lg-st 2 tulenev, õiguslik alus isikuandmete avaldamiseks telesaates. Kostja pole hageja isikuandmeid avaldanud kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega IKS § 11 lg 2 mõistes. 5000 eurot mittevaralise kahju eest on mõistlik hüvitis VÕS § 134 lg 2 mõistes, arvestades hagejale osaks saanud hingelist kahju, mis tekitati au teotavate ebaõigete faktiväidete avaldamisega ja isikuandmete ebaseadusliku töötlemise ja avaldamisega. Kostja jäi oma avaldatud seisukohtade juurde ja vaidles hageja nõudele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja uue otsusega hagi hüvitise saamiseks osaliselt rahuldada. Võlaõigusseaduse kohaselt on isiku au teotamine ja maine kahjustamine võimalik nii väärtushinnangu, mh ebakohase väärtushinnangu (vt VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (vt VÕS § 1047 lg 2). Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Faktiväide on aga põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Maakohus märkis oma otsuses, et telesaates käsitleti politseiametniku arvamust, et kõik hageja toime pandud kuriteod ei ole avastatud. Maakohus leidis, et kostja ei saa vastutada kriminaalasja uurimisega seotud olnud ametiisiku väljendatud arvamuse eest. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu see seisukoht on ebaõige ja vastuolus seadusega. Avaldamine on isiku kohta andmete või väärtushinnangute teatavaks tegemine kolmandatele isikutele ja seadus, antud juhul VÕS § 1047, seostab võimaliku vastutuse mittevaralise kahju eest, mis on isikule põhjustatud ebaõigete andmete või ebakohaste väärtushinnangute avaldamisega, nende avaldajaga, s.o. antud juhul meediaväljaandega ja isikuga, kes meediaväljaande vahendusel avaldas ebaõigeid faktiandmeid või ebakohaseid väärtushinnanguid. Kõnealuse saatelõigus on avaldatud Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juhi poolt seda, et ta „julgeks väita, et need kuritoed, mille eest K on süüdi mõistetud, ei ole ainukesed tema hingel. Kindlasti on tal neid veel ja kindlasti on neid ka raskeid kuritegusid veel“.

Kui isiku kohta avaldatakse, et ta on toime pannud kuritegusid, siis ei ole tegemist mitte arvamuse avaldamisega, vaid asjaolu, st faktiväite avaldamisega. Avaldades, et isiku toime pandud kõiki kuritegusid ei ole avastatud, on sellega samas ka väidetud, et isik on lisaks avastatud kuritegudele toime pannud veel kuritegusid. Seega on tegemist faktiväite avaldamisega VÕS § 1047 mõttes. Kui faktiväide on isiku au teotav (tema mainet kahjustav), siis tuleb sellise faktiväite avaldamise õigusvastasust hinnata VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1047 järgi. Isikule kuritegude toimepanemise omistamine on igal juhul tema au teotav. VÕS § 1047 lg-s 3 sätestatud asjaolude tõesuse kontrollimise kohustus lasub isikul ka juhul, kui ta tahab avaldada teise isiku au teotavaid andmeid, mida ta saab riigiasutuselt. Seega pidi kostja kontrollima väite, et hageja on toime pannud veel muid kuritegusid, tõesust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud väite, mille kohaselt on OK toime pannud veel raskeid (seni avastamata) kuritegusid, vastavust tegelikkusele. VÕS § 1047 lg 2 järgi loetakse teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Hoolimata eeltoodust ei loeta VÕS § 1047 lg 3 järgi andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Seega juhul, kui teise isiku au teotava faktiväite avaldaja ei suuda tõendada VÕS § 1047 lg 2 järgi selle faktiväite tõesust, siis vabaneb ta vastutusest üksnes juhul, kui kohus ei pea sellist rikkumist VÕS § 1046 või § 1047 järgi õigusvastaseks. VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi tuleb au teotamise õigusvastasuse tuvastamisel muu hulgas arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. VÕS § 1046 lg 2 esimese lause järgi ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. VÕS § 1046 lg 2 teise lause järgi tuleb õigusvastasuse tuvastamisel sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et nimetatud faktiväide ei ole VÕS §–de 1046 lg. 2 ja 1047 lg. 3 sätteid silmas pidades avaldatud õigusvastaselt seetõttu, et avaldaja on täinud oma kontrollkohustuse andmete avaldamisel ning et hageja huvid ei kaalu käesoleva juhul üle avalikkuse õigust omada ülevaadet ohtlikest kuritegudest ja ohtlikest kurjategijatest, samuti ajakirjanduse õigust avaldada eluaegset vangistust kandvate isikute kohta informatsiooni omava riigiametniku ütlusi. Avaldaja ei saa ennast vabandada väitega, et kuna tal puuduvad eeluurimise läbiviimiseks vajaminevad vahendid, siis on avaldaja kontrollkohustus täidetud, kui ta kontrollib arvamuse avaldaja usaldusväärsust, ja et puudub põhjus kahelda kriminaalbüroo juhi usaldusväärsuses. Avaldatava faktiväite kontrollimiseks ei saa pidada hinnangut faktiväite esitanud isiku usaldusväärsuse ja /või professionaalsuse kohta. Kostja see vastuväide näitab, et ta ei ole faktiväite tegelikkusele vastavust püüdnudki kontrollida.

Kolleegium nõustub, et avalikusel on õigus omada ülevaadet ohtlikest kuritegudest ja kurjategijatest, kuid nimetatud faktiväide avaldamine väljub sellise huvi raamest: avalikkuse huvi ja õiguse olemasoluga teada saada ohtlikest kuritegudest ja kurjategijatest ei saa põhjendada süüdimõistetud isiku kohta tõendamata faktiväidete esitamist. Seega kolleegium leiab, et nimetatud faktiväite avaldamine oli õigusvastane. Hageja väidab ka, et telesaates esitati ebaõige faktiväide selle kohta, et ta tappis oma ohvreid kirvega, kuid tema kohta tehtud süüdimõistvas kohtuotsuses ei ole seda tuvastatud. Hageja see väide on kontekstist välja rebitud ja on seetõttu ebaõige. Saate vastavas lõigus on ringkonnaprokurör ümber jutustanud hageja eeluurimisel esitatud ülestunnistust. Eeluurimise käigus tunnistas apellant, et kasutas kaksikmõrva toimepanemisel ka kirvest. Videoklipis imiteerib ta enda ohvri tapmist kirvega. Seega ei ole kostja ringkonnaprokuröri sõnade kaudu esitanud ebaõigeid faktiväiteid, vaid ümber jutustanud apellandi enda poolt eeluurimise käigus avaldatut. Hagiavalduse kohaselt avaldas kostja telesaates õigustamatult hageja nime ja kujutise. Maakohtu 5. veebruari 2014. a kohtuistungi protokolli kohaselt on hageja istungil täpsustanud, et jõustunud kohtuotsuses kajastatud teabe kõrval näidati telesaates videot hageja osalusel toimunud uurimistoimingutest, kusjuures näidati hageja elukohta ja kirjeldati, kuidas ta elab. Maakohtus on andnud kostja tegevuse kohta üldise õigusliku hinnanu ega ole hinnanud eraldi rikkumisi, millele hageja tugines: hageja nime kasutamist, hageja eluruumist tehtud video näitamist ja hagejast kriminaalasja uurimisel uurimistoimingu käigus tehtud video näitamist. Samas piisab selleks, et hagejal tekiks õigus saada kostjalt rahalist hüvitist mittevaralise kahju eest, ühest rikkumisest. Kostja toimepandud väidetavad rikkumised on kvalifitseeritavad VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1050 järgi. Kuna hageja väitis, et kostja rikkus IKS-i sätteid, võib tegemist olla ka VÕS § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi kvalifitseeritava deliktiga, kusjuures rikutud IKS sätted oleksid deliktiõiguslikuks kaitsenormiks VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes juhul, kui väidetavalt rikutud IKSi sätte (vähemal üheks) eesmärgiks oli hagejale tekkinud kahju ärahoidmine (VÕS § 1045 lg 3). Maakohus on hinnanud väidetavat hageja nime ja kujutise õigustamatut kasutamist, tuginedes VÕS §-le 1046. VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Sama paragrahvi lg 3 järgi ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekitamise eest. VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes saavad kaitsenormideks olla ka IKS-i sätted, mis reguleerivad isikuandmete töötlemise (sh avalikustamise) tingimusi ja korda. IKS § 4 lg 1 järgi on isikuandmed mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Isikuandmeks IKS § 4 lg 1 järgi on ka isiku kujutis. Isiku kohta käivad andmed süüteo toimepanemise kohta enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist loetakse IKS § 4 lg 2 p 8 järgi delikaatseteks isikuandmeteks. Kohtu tuvastatud asjaoludel ei ole hageja kohta avalikustatud karistusandmed IKS § 4 lg 2 p 8 ega muu sätte järgi delikaatsed isikuandmed, mille töötlemisele sätestatakse IKS-is erireeglid.

IKS § 5 järgi on isikuandmete töötlemine iga isikuandmetega tehtav toiming, muu hulgas avaldamine. Isikuandmete töötlemise põhilised reeglid (põhimõtted) on sätestatud IKS §-s 6. Muu hulgas võib isikuandmeid IKS § 6 p 2 järgi koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas (eesmärgikohasuse põhimõte). IKS § 6 p 3 järgi võib isikuandmeid koguda vaid ulatuses, mis on vajalik määratletud eesmärkide saavutamiseks (minimaalsuse põhimõte). IKS § 6 p 4 järgi võib isikuandmeid muudel eesmärkidel kasutada üksnes andmesubjekti nõusolekul või selleks pädeva organi loal (kasutuse piiramise põhimõte). Üldjuhul on isikuandmete töötlemine lubatud IKS § 10 lg 1 järgi üksnes andmesubjekti nõusolekul. Sellest reeglist sätestab erandi IKS § 11 lg 2, mille eesmärgiks on vältida sõnavabaduse ülemäärast piiramist. Selle sätte järgi võib isikuandmeid ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemäära kahjustada andmesubjekti õigusi. IKS § 11 lg-s 2 sätestatud erand (isikuandmete avaldamine andmesubjekti nõusolekuta) on rakendatav seega juhul, kui koos esinevad kõik viidatud sättes nimetatud kolm tingimust: avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning andmesubjekti ei kahjustata ülemäära. Ringkonnakohus leiab, et hageja nime, temast ja tema elukohast tehtud video avaldamiseks esines ülekaalukas avalik huvi Maakohus on maakohtu otsuses õigesti leidnud, et, et saate eesmärgiks oli üldsuse teavitamine rasketest õigusrikkumistest ja saade oli vajalik selliste õigusrikkumiste ennetamiseks või ärahoidmiseks tulevikus.

Kuivõrd hageja oli toime pannud tõsise õigusrikkumise, millest teavitamine on üldsuse huvides, eelkõige selliste õigusrikkumiste avastamiseks või ärahoidmiseks tulevikus, siis tuleb avalikkuse huvi antud juhul IKS § 11 lg 2 tähenduses jaatada, Käesoleval juhul avaldati saates hageja nimi seoses tema poolt toime pandud kuritegudega. Seda tehti olukorras, kus isiku suhtes oli jõustunud kohtuotsus. Avalikkusel on kõrgendatud huvi olla teavitatud isiku identiteedist, kes on ühiskonnale ohtlik kurjategija. Hageja nime, temast ja tema elukohast tehtud video avaldamine oli kooskõlas ajakirjanduseetika koodeksiga Ajakirjanduseetika koodeksi p 4.7 alusel peab ajakirjanik avaldades materjale õigusrikkumistest, kohtuasjadest ja õnnetustest kaaluma, kas asjaosaliste identifitseerimine on tingimata vajalik ja milliseid kannatusi võib see asjaosalistele põhjustada. Seega on ajakirjanikele antud kaalumisruum otsustamaks, kas kriminaalkorras karistatud isiku nime ja tema kujutise avaldamine on põhjendatud või mitte. Käesoleval juhul on apellandi nimi ja kujutis diskretsiooni tulemusena põhjendatult avaldatud, sest ilma avaldamiseta ei oleks olnud adekvaatselt võimalik avalikkust kuriteo toimepanija isikust teavitada. Ajakirjanduseetika koodeksi p 4.9 järgi avaldatakse inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele.

Saates näidati videolõiku apellandi elukohast XXXXXXX, XXXXXX XXX XX. Harju Maakohtu 20.04.2010 otsuses kriminaalasjas nr X-XX-XXXXX on kinnitatud, et apellandi poolt tapetud IP ja JT viibisid kuriteo toimepanemise hetkel apellandi elukohas, kus tarvitati koos alkoholi (otsuse lk 7). Kriminaalasja uurimise käigus tehti kuriteo toimepanemise kohast ülesvõte video näol. Avalikkusel on põhjendatud huvi saada informatsiooni kuriteo toimepanemise koha kohta. Raskeimate kuritegude toimepanemisega on apellant asetanud ennast avalikkuse kõrgendatud tähelepanu alla. Seetõttu ei ole põhjendatud apellandi seisukoht, et tema eraelu ei oleks tohtinud seoses kuriteo asjaoludega avalikkusele näidata. Olukorras, kus videos on näidatud üheaegselt nii kuritegude toimepanemise kohta kui ka apellandi elukohta, tuleb eelistada avaliku huvi olemasolu video näitamise vastu kuritegude toimepannud isiku eraelu puutumatuse üle. Saates näidatud videolõigus demonstreerib apellant muuhulgas seda, kuidas ta kuriteo toime pani. Tegemist on eeluurimise käigus tehtud videoga, mis on avalikustatud kriminaalasja kohtumenetluses. Ajakirjandusel ei lasu kohustust kasutada kuriteo toimepanemise kirjeldamiseks näitlejaid ja taaslavastust. Üldjuhul tehakse taaslavastusi olukorras, kus videomaterjal puudub või isiku eraelu huvid kaaluvad üle tehtud video avalikustamise. Apellandist video näitamine, kus muuhulgas demonstreeritakse kuriteo toimepanemist, ei riiva ülemääraselt apellandi eraelu puutumatust. Avalikkusel on põhjendatud huvi saada detailset informatsiooni apellandi isiku ja tema poolt toime pandud kuritegude asjaolude kohta. Ringkonnakohus leiab ka, et hageja nime, temast ja tema elukohast tehtud video avalikustamine ei ole andmesubjekti ülemäära kahjustanud. Apellant väidab üldistatult, et saates avaldatud andmetega on teda kahjustatud. Kahju tekkimist ja selle ülemäärasust kõiki asjaolusid arvesse võttes tuleb apellandil tõendada. Vastustaja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, st et kahju tekkinud ei ole. Apellant on selgitanud, et tema käitumine eeluurimisel tehtud videos muutis ta haavatavaks erinevate võimalike negatiivsete hinnangute suhtes (täiendava seisukoha punkt 5.8.1). Eelkõige seetõttu, et tal ei olnud võimalik ennast avalikkusele sellisel viisil näidata nagu ta oleks ise tahtnud. Samas ei ole apellant selgitanud, millised on need „erinevad võimalikud negatiivsed hinnangud“, mis tekkisid tema suhtes seoses saates avalikustatud andmetega. Väide, et teda hakati senisest rohkem kontrollima vanglaametnike poolt ning muutus kaasvangide suhtumine, on paljasõnaline ja tõendamata. Lisaks ei ole apellant täpsustanud, kuidas täpsemalt oleks ta soovinud ennast avalikkusele näidata ja millisel moel oleks sellisel juhul saanud vältida negatiivseid hinnanguid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et saate teemat ja hagejale jõustunud kohtuotsusega määratud karistust arvesse võttes ei olnudki võimalik hagejat avalikkuse ees positiivselt kujutada.

Seega ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole rikkunud hageja isiklikke õigusi tema nime, isiku ja elukoha õigustamatu ja seadusvastase avaldamisega ja ei saa vastutada hagejale sellega väidetavalt tekitatud hingelise valu ja kannatuste eest. Kokkuvõttes ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud isiklike õiguste rikkumistest mittevaralise kahju hüvitamise nõude alusena on põhjendatud vaid kõnealuses saates faktiväite

avaldamine selle kohta, et hageja on veel toime pannud teisi raskeid kuritegusid. Hagejal on seetõttu õigus nõuda talle mittevaralise kahju tekitamise eest rahalist hüvitust VÕS §-de 134 lg. 2 järgi, arvestades seejuures sama paragrahvi lõikes 5 ja 6 sätestatud kriteeriume. Ringkonnakohus ei nõustu siinkohal kostja põhjendustega, et rikkumisele vaatamata ei ole põhjendatud rahalise hüvitise väljamõistmine, arvestades hageja kuritegelikku isiksust, seda, et ta ei ole nõudnud ebaõige faktiväite ümberlükkamist, ning ei ole tõendanud oma raskeid hingelisi kannatusi seoses avaldatuga. Tegemist on ringkonnakohtu arvates raske isikuõiguse rikkumisega, mis sisuliselt väljendub üldkehtiva, seejuures ka raskes kuriteos süüdimõistetud isikute suhtes kehtiva süütuse presumptsiooni eiramises, mistõttu ei saa mittevaralist kahju lugeda hüvitatuks vaid rikkumise fakti tunnustamisega kohtuotsuses. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlikuks rahalise hüvituse suuruseks antud juhul 1000 eurot, arvestades rikkumise raskust, kahju tekitaja isikut majanduslikult järje oleva ja mõjuvõimsa meediaväljaandjana ja vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduda edaspidi sellisest rikkumistes. Seega kuulub hagi ja apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt, mistõttu jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud kõikides kohtuastmetes TsMS § 163 lg. 1 järgi poolte endi kanda. Menetlusabi jätkuvuse ja poolte võrdse kohtlemise printsiipidest lähtuval vabastab ringkonnakohus TsMS § 190 lg. 7 alusel mõlemad pooled isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Riigi õigusabi korras OK-le määratud esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol palus kindlaks määrata riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse. Taotluse kohaselt kulutas määratud esindaja maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetluses kokku 11 tundi. Esindaja leidis, et tegemist oli eriliselt töömahuka ja keerulise õigusliku vaidlusega, mille tõttu tuleks töömahtu 5,5 tunni osas suurendada 100%. Lisaks palus esindaja välja mõista sõidule kulutatud aja ja kulude eest 136,80 eurot. Kokku palus esindaja välja mõista tasud 770 eurot, millele lisandub käibemaks 154 eurot ning sõidukulud 106,80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotluses nimetatud toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik kogu ulatuses. Arvestades asjaolu, et taotluse kohaselt on Veljo Viilol Advokaadibüroo käibemaksukohuslane, on hüvitatavate kulude suuruseks koos käibemaksuga 1052,16 eurot (tasud 770 eurot + käibemaks 154 eurot ja sõidukulud 106,80 eurot + käibemaks 21,36 eurot). /allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Otsus parandatud 15.12.2015 määrsega

RESOLUTSIOON:

Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2015 kohtuotsuse päises viga ja lugeda õigeks Tallinna Ringkonnakohtus toimunud kohtuistungi päevaks 03.11.2015.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.