Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

kohaselt on isiku teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. VÕS § 1046 lg-st 2 tulenevalt ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 lähtuvalt on kahju tekitamine õigusvastane ka siis, kui see põhjustati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kohus tuvastas, et asjas puudub vaidlus, et kostja on 24.06.2014 edastanud oma programmis saate „Teadmata kadunud“ korduse. Kohtule on saade esitatud CD-l (tl 85). Saatest nähtuvalt on selles kajastatud RH kadumist ning muuhulgas on välja toodud, et hageja oli seoses RH kadumisega kaks kuud vahi all. Samuti on saates avaldatud hageja nimi, tema fotod ja märgitud, et hageja on varasemalt toime pannud isikuvastaseid kuritegusid. Kohus märkis, et analüüsib esmalt, kas kostja edastatud saates on hageja andmeid VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 mõttes õigusvastaselt esitatud, võttes arvesse, et saates on hageja andmetest avalikustatud nimi ja tema fotod. Samuti on kostja saates kirjeldatud politseiuurimist seoses RH kadumisega ning välja toodud SA Kadunud esindaja seisukoht, mille kohaselt on hageja olnud varasemalt seotud mitmete naiste suhtes toime pandud kuritegudega ning hagejal on ka palju puutepunkte seoses RH kadumisega. IKS § 4 lg 2 p 8 järgi on delikaatseteks isikuandmeteks andmed süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist. IKS § 5 järgi on hageja andmete avaldamine käsitatav isikuandmete töötlemisena. IKS § 11 lg 2 järgi võib isikuandmeid ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada andmesubjekti õigusi. IKS § 23 p-s 2 sätestatakse, et kui isikuandmete töötlemisel on rikutud andmesubjekti õigusi, on andmesubjektil õigus nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud alustel ja korras, kui õigusi rikuti eraõiguslikus suhtes. Kohus asus seisukohale, et kostja ei ole avaldanud hageja kohta IKS § 4 lg 2 p-s 8 märgitud andmeid. Saatest nähtub, et kostja ei ole esitanud hageja kohta andmeid, milles käsitataks hagejat süüdiolevana, s.o süüteo toimepanijana. Kostja saates on üksnes kajastatud hageja kriminaalset minevikku ja asjaolu, et hagejal oli RH-ga ühiseid puutepunkte. Täiendavalt kohus leidis, et kostjal oli õigustatud huvi hageja andmete kajastamiseks „Teadmata kadunud“ saates ning kostja tegevus ei olnud isikuandmete avaldamise osas VÕS § 1046 lg-st 2 tulenevalt õigusvastane. Nimelt puudub vaidlus, et hageja on mitmeid kordi kriminaalkorras süüdi mõistetud isik, kes on pannud naiste suhtes toime raskeid isikuvastaseid kuritegusid. Samuti ei muuda asjaolu, et hageja on RH kadumisega seoses õigeks mõistetud, olematuks tõsiasja, et hageja oli RH kadumisega seoses kahtlustatavana vahi all. Maakohtu hinnangul oli avalikkuse huvides avaldada hageja nime ja pilte, kuna hageja näol oli tegemist isikuga, kes on rasketes kuritegudes süüdi mõistetud ning ühiskonna turvalisuses huvides on oluline vastavate andmete teadmine. Seega ei olnud kostja tegevus VÕS § 1045 lg 1 p 4 ning VÕS § 1046 mõttes õigusvastane ning kostja ei rikkunud hageja isiklikke õigusi. Kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-13-8183 tehtud otsusega asus kohus seisukohale, et kostja on rikkunud PS § 22. Saates ei ole küll esitatud andmeid selle kohta, et hagejat käsitataks RH kadumise asjaolude tõttu kuriteos süüdiolevana, kuid saates esitatud käsitlus seostab hagejat selgelt RH kadumisega ja selle taustaks olla võiva kuriteoga. Saates väidetakse, et R

kadumise ja hageja side on selge, samuti väljendatakse saates hageja osas seisukohta, et kes on vägistanud, võib ka tappa ning leitakse, et RH juhtum võib jääda saladuseks, kuni hageja rääkima ei hakka. Selline käsitlus riivab hageja õigust süütuse presumptsioonile ja seetõttu on kostja hageja kaitseks kehtestatud PS § 22 rikkunud. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgse kaitsenormi rikkumise ja hageja õiguste riive vahel on VÕS § 127 lg 4 järgi põhjuslik seos ning PS § 22 on kaitsenorm, mille eesmärk on VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 järgi muuhulgas hoida ära isikule süütuse presumptsiooni riivest tekkida võivat mittevaralist kahju. Kostja ei ole VÕS § 1045 lg 2 järgseid õigusvastasust välistavaid asjaolusid ega VÕS § 1050 lg 1 järgi süü puudumist tõendanud ja seetõttu on ta rikkumise eest vastutav. Kohtu hinnangul on kostja tegevus olnud seega VÕS § 1045 lg 7 alusel õigusvastane, kuna kostja on rikkunud PS §-st 22 tulenevat kohustust. Kohus põhjendas, et tulenevalt VÕS § 134 lg-st 5 tuleb kohtul mittevaralise kahju hüvitise suures määramisel arvestada kõiki rikkumise asjaolusid. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Antud juhul on kostja rikkumise raskus olnud äärmiselt väike ning kostjalt tuleb hageja kasuks jätta hüvitis välja mõistmata. Pidades silmas hageja kuritegelikku tausta ja tema poolt sooritatud kuritegude liiki ja iseloomu ning asjaolusid, milles tulenevalt on hagejat kriminaalmenetluses RH kadumisega seostatud, ei saa rikkumise konteksti arvestades pidada hageja süütuse presumptsiooni riivet sedavõrd raskeks, et see vääriks rahalist hüvitamist. Samuti ei anna hüvitise väljamõistmiseks alust asjaolu, et saade on kordusena eetris olnud ka pärast seda, kui hageja on seoses RH kadumisega õigeks mõistetud. Hageja õigeksmõistmine RH kadumisega seoses ei muuda olematuks asjaolusid, et hageja on siiski mitmete teiste raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemises süüdi mõistetud ning et hageja oli seoses RH kadumisega 2 kuud vahistatud. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jättis kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 190 lg 4 alusel mõistis kohus hagejalt riigituludesse menetlusabina antud riigilõivu 600 eurot. Kohus põhjendas, et kostjal menetluskulusid ei esine, kuna kostjal ei olnud lepingulist esindajat ja kostja ei ole ka esitanud menetluskulude nimekirja. Seega ei määranud kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks. Apellatsioonkaebus

millega rikkus PS §-st 17 tulenevat hageja õigust. Tulenevalt õigeksmõistvale kohtuotsusele on hagejal ka õigus eraelu puutumatusele (PS § 26). Vastustaja seisukoht

temale mittevaralise kahju tekitamise eest rahalist hüvitist VÕS § 134 lg 2 alusel, arvestades VÕS § 134 lg-tes 5 ja 6 sätestatud kriteeriume. Arvestades, et kostja rikkumine on teistkordne, ei saa mittevaralist kahju lugeda hüvitatuks vaid rikkumise fakti tunnustamisega kohtuotsuses. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (VÕS § 134 lg 5). VÕS § 127 lg 6 esimene lause sätestab kohtu diskretsiooniõiguse mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise suuruse määramisel. Selle sätte järgi otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral. Sama põhimõtte kehtestab ka TsMS § 233 lg 1, mille kohaselt juhul, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (Riigikohtu 26.06.2013 otsus nr 3-2-1-18-13 p 22). Mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku rahasumma määramisel tuleb järgida kohtupraktikas kehtinud põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu 27.09.20015 otsus nr 3-2-181-05 p 17). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei saa hageja poolt nõutud mittevaralise kahju hüvitise suurust 10 000 eurot pidada mõistlikuks ega õiglaseks. Kohtupraktikas on selgitatud, et kohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis peab vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu 26.06.2013 otsus nr 3-2-1-18-13 p 26). Näiteks Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-19714 on kohus menetlusosalise süütuse presumptsiooni eiramise tõttu mõistnud kahju tekitanud isikult välja mittevaralise kahju hüvitise 1000 eurot. Ringkonnakohus arvestab hagejale tekitatud mittevaralise kahju hüvitise summa määramisel sellega, et kostja rikkumine on teistkordne ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-8183 esmakordse rikkumise etteheitmine ei ole kostjat takistanud hageja põhiõigusi uuesti rikkumast. Eeltoodud asjaolusid, varasemat kohtupraktikat ja apellatsioonkaebuses kostja taotletut arvesse võttes, peab ringkonnakohus mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks 1000 eurot. Hageja ei ole kohtu ette toonud negatiivseid asjaolusid, mis tingiksid nimetatust suurema hüvitise määramise. Kuna ringkonnakohus peab erinevalt maakohtust põhjendatuks hagi osalist rahuldamist, tuleb muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 163 lg 1 ja hagi osalise rahuldamise tõttu on mõistlik jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hagi osaline rahuldamine mõjutab ka hageja kohustuse ulatust tasuda TsMS § 190 lg 4 alusel riigi tuludesse riigilõiv, mille tasumisest ta oli vabastatud hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel. Kolleegiumi hinnangul tuleb hageja menetlusabi jätkuvuse ja poolte võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt vabastada TsMS § 190 lg 7 alusel riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. Selguse huvides esitab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muudetud kujul.

Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 tuleb ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta poolte enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.