Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Kohus võib asja arutada kirjalikus menetluse, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

L. R. esitas 22. mail 2015. a Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse, milles taotles välja mõista Jõhvi Gümnaasiumi poolt 2015. aasta aprillis maksmata jäänud töötasu 270 eurot. Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjon rahuldas 17. juuni 2015. a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1109 avaldaja nõude ja mõistis välja Jõhvi Vallavalitsuselt (Jõhvi Gümnaasiumi kaudu) L. R.i kasuks 270 eurot. Jõhvi vald (Jõhvi Põhikooli kaudu) esitas 16. juulil 2015. a Viru Maakohtusse taotluse vaadata L. R.i poolt 22. mail 2015. a Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluses. Hagiavalduse kohaselt töötas L. R. alates 01. septembrist 2008. a töölepingu alusel Jõhvi Gümnaasiumi (käesoleval ajal seoses reorganiseerimisega Jõhvi Põhikooli) õpetajana Viru Vanglas, mistõttu lisandus lepingu kohaselt arvestatud palgale vanglaõppe koefitsent 1,3 (30%). Nimetatud palgalisa maksti kõigil aastatel kuni 2015. aasta aprillikuuni. Aprillis 2015. a maksti vähem 270 eurot (30% 900 eurost) võrreldes eelnevate kuudega. Varasemalt maksti lisatasu 6,5 aasta vältel. Hageja palub välja mõista saamata jäänud palgaosa aprillikuu 2015. a eest 270 eurot ja viivis alates 30.04.2015. a kuni tasumiseni (tl 19). Hagiavalduses palus hageja

kostjalt välja mõista ka viiviste väljanõudmisega seotud sissenõudmiskulu 40 eurot, kuid kohtuistungil 19.11.2015. a hageja sellest loobus. Kohtuistungil hageja nõustaja selgitas, et sellest, et vangalõppe eest lisa ei maksta, sai hageja teada 13. aprillil 2015. a toimunud koosolekul. Tööandja selgitas, et kostjal ei ole raha, et lisatasus maksta. Hageja lähtub sellest, et aastate jooksul makstud lisatasu töötamise eest eritingimustes on muutunud hageja palga lahutamatuks osaks.

Kirjalikus vastuses hagile kostja hagi ei tunnista (tl 22-25). Jõhvi Gümnaasiumi ja L. R.i vahel 01.09.2009. a sõlmitud töölepingu nr 33-2009 punkti 4.2 järgi lisandus hageja töötasu alammäärale (10 100 krooni) vanglaõppe koefitsent 1, 3, mis sõltus eraldatavate vahendite olemasolust. Lepingu punktist 4.3 tulenevalt võis tööandja maksta töötajale tulemustasu vastavalt töötulemustele ning lisatasusid tähtajaliselt võetud täiendavate ülesannete eest. 01.01.2014. a sõlmisid pooled töölepingu nr 82-2014, mille punkti 13.9 kohaselt on sõlmitud lepingus ette nähtud kõik tingimused ning lepingupoolte varasemaid tahteavaldusi ja kokkuleppeid ei loeta lepingu osaks. Kostja leiab, et uue lepingu sõlmimisega tunnistasid pooled kehtetuks poolte vahel 01.09.2009. a sõlmitud töölepingu nr 33-2009. 2014. a sõlmitud töölepingu p 9.2 kohaselt võis tööandja maksta lisatasu. Analoogilise lepingu sõlmisid pooled 01.01.2015. a. Kostja märgib, et ta ei nõustu hageja väitega, et hagejale maksti lisatasu töötamise eest erilistes töötingimustes. Kuni detsembrini 2013. a arvestati hagejale tõepoolest töötasu koefitsiendiga 1,3 seoses töötamisega Viru Vanglas, kuid alates jaanuarist 2014. a muutsid pooled töölepingut ning koefitsienti enam ei kohaldatud. Kuna hageja õigusaktides sätestatud korras töölepingu olulise tingimuse muudatust ei vaidlustanud, tähendab see kostja arvates hageja nõustumist töötasu arvestamise aluste muutumisega. Vanglaõppe rahastamine toimub faktiliselt Haridus- ja Teadusministeeriumiga iga-aastaselt sõlmitava riigieelarveliste toetuste kasutamise lepingu alusel riigieelarvest kalendriaastate kaupa. Toetuste kasutamise lepingud sõlmiti igal aastal jooksva aasta märtsikuus, leping 2015. a kohta sõlmiti 23. märtsil 2015. a Igal aastal ajavahemikul jaanuar kuni märts puudus info selle kohta, millises ulatuses rahalisi vahendeid eraldatakse. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kuni 31.12.2013. a sisaldus vanglaõppe koefitsent hageja töötasus ning ajavahemikul jaanuarist 2014. a kuni märtsini 2015. a maksti hagejale lisatasu 30% põhipalgast. Kostja arvates ei anna asjaolu, et kostja maksis hagejale teatud perioodil lisaks töölepingus kokku lepitud töötasule veel lisatasu, hagejale alust nõuda lisatasu maksmist. Kostja on kogu töösuhte kestuse jooksul täitnud kohaselt töötasu maksmise kohustust. Kuna kostja poolt ei ole kehtestatud lisatasu määramise alust ja suurust reguleerivat korda, puudub hagejal mistahes alus nõuda lisatasu maksmist. Lisatasu maksmine oli pooltevahelises töösuhtes kostja õigus ja rahaliste vahendite olemasolul kostja seda õigust ka realiseeris.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Hageja asus kostja juures tööle 01.09.2008. a matemaatika õpetajana Viru Vanglas. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejale maksti alates tööle asumisest so 01.09.2008. a kuni märtsikuuni 2015. a (kaasa arvatud) lisaks hageja ametijärgule vastava töötasu alammäärale 30% lisatasu. Aprillis 2015. a lisatasu enam ei makstud, kuigi töötaja täitis tööülesandeid endises mahus. Jõhvi Gümnaasiumi direktori 25.09.2014. a käskkirja nr 4-4.1/51 (tl 66), mille kohaselt Jõhvi Gümnaasiumi põhimääruse § 22 lg 1 juhindudes makstakse Viru Vanglas õppetööd läbiviivatele töötajatele lisatasu 30% kuupalgast alates septembrist 2014. a kuni märtsini 2015. a., hagejale tutvustatud ei ole. Poolte vahel 02.01.2015. a sõlmitud töölepingu nr 82-2015 (tl 42-47) punkti 9.1 kohaselt maksab tööandja töötajale tasu 900 eurot kuus ning punktist 9.2 tulenevalt võib tööandja maksta töötajale lisatasu. Poolte vahel on vaidlus selles, kas tööandjal oli kohustus ka aprillis 2015. a maksta 30% lisatasu või oli see tööandja õigus. Hageja on seisukohal, et kuna lisatasu maksti aastate vältel igakuiselt, oli see muutunud töötasu osaks, mille äravõtmisest (muutmisest) oleks tööandja pidanud töötajat kirjalikult ette teavitama ning töötasu vähendamiseks nõusoleku saama. Kostja esindaja leiab, et lisatasu maksmine oli tööandja õigus vastavalt 02.01.2015. a töölepingu punktile 9.2. Töölepinguseaduse (TLS) § 28 lg 1 sätestab tööandja lojaalsuskohustuse töötaja suhtes. Sarnaselt töötajaga peab ka tööandja täitma kohustusi töötaja suhtes lojaalselt. Lojaalsuskohustus on sisustatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 1 ja § 76 lg 1 ja 2 ehk kohustused tuleb täita vastavalt lepingule ja seadustele, lähtudes heast usust ja mõistlikkuse põhimõttest võttes arvesse tavasid ja praktikat. Vastavalt TLS § 28 lg 2 p 2 on tööandja muuhulgas kohustatud maksma töötajale töö eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Töötasu on TLS § 5 lg 1 p 5 tulenevalt töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud. Kui kuni 01.07.2009. a kehtinud palgaseaduse (PalS) alusel maksti töötajale töö tegemise eest palka, mis jagunes põhipalgaks ja lisatasudeks, preemiateks jm juurdemakseteks, siis TLS ei näe ette töötasu erinevaid liike ega määratle nende sisu. Töölepingulises kui eraõigusliku suhtes on pooled vabad otsustamaks, millistest osadest töötasu koosneb ning millise arvestusliku mehhanismi kaudu kujuneb töötasu ja selle võimalikud osad. TLS § 29 lg 1 kohaselt eeldatakse, et pooled lepivad töötasus kokku. Kokkuleppe puudumisel loetakse TLS § 29 lg 2 kohaselt töötasuks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Töölepingu tingimusi (sh töötasu suurust) saab muuta üksnes poolte kokkuleppel

(TLS § 12)

Poolte vahel 01.09.2009. a. sõlmitud töölepingu nr 33-2009 punkti 4.2 järgi lisandus hageja töötasu alammäärale vanglaõppe koefitsent 1,3, mis sõltus eraldatavate vahendite olemasolust. Lepingu punktist 4.3 tulenevalt võis tööandja maksta töötajale tulemustasu vastavalt töötulemustele ning lisatasusid tähtajaliselt võetud täiendavate ülesannete eest. Töötajale ei makstud tulemustasu ega lisatasu, vaid töötasu vastavalt lepingu punktile 4.2. 02.01.2015. a sõlmitud töölepingu nr 82-2015 punkti 9.1 kohaselt maksab tööandja töötajale tasu 900 eurot kuus ning punktist 9.2 tulenevalt võib tööandja maksta töötajale lisatasu. Töötajale ei makstud lisatasu klassijuhataja ülesannete täitmise eest (lepingu punkt 2.2) ega ületunnitöö eest (lepingu punkt 9.5) Vaidlust ei ole selles, et käesoleval juhul ei ole töötaja täitnud 30% lisatasu saamiseks täiendavaid tööülesandeid. Hageja täitis oma tavapäraseid töölepingust tulenevaid kohustusi ja tööandja maksis talle iga kuu 30% lisatasu. Kohus märgib, et õppetöö teostamine vanglas on võrreldes õppetööga tavakoolis, töötamine eritingimustes, mistõttu on põhjendatud ka erinev (kõrgem) töötasu. Eeltoodut kinnitab ka kostja käitumine - alates hageja tööle asumisest so 01.09.2008. a kuni 2015. a märtsikuuni, olenemata mitmete (määramata ajaks sõlmitud) töölepingute sõnastusele maksti hagejale igakuiselt 30% (kindlas ulatuses) lisatasu. Kuigi tööandja ei ole kehtestanud lisatasu määramise alust ja suurust reguleerivat korda, ometi on lisatasu jätkuvalt kindlas suuruses igakuiselt makstud, millest tulenevalt järeldub, et ka tööandja ise on käsitlenud seda töötaja töötasu osana. Tulenevalt eeltoodust, kuna lisatasu maksti aastate vältel igakuiselt ja kindlas ulatuses, on kohus seisukohal, et lisatasu maksmine oli muutunud palgakorralduse osaks ning reeglid (põhipalk + 30% töötamise eest eritingimustes) töölepingu osaks, mille muutmine on võimalik vaid poolte kokkuleppel. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et kuna alates 2014. aasta jaanuarist pooled koefitsienti enam ei kasutanud ja hageja töölepingu oluliste tingimuste muutmist ei vaidlustanud, tähendab see hageja nõustumist töötasu arvestamise korra aluste muutumisega. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi jaanuaris 2014. a sõlmitud töölepingust tulenevalt tõepoolest koefitsienti enam ei kasutatud, töötaja jaoks faktiliselt midagi ei muutunud, hagejale maksti 30% lisatasu jätkuvalt, seega puudus hagejal vajadus ka midagi vaidlustada. Vanglaõppe rahastamine toimub Haridus- ja Teadusministeeriumiga iga-aastase riigieelarveliste toetuste kasutamise lepingu alusel. Kohus märgib, et ka eelarveliste vahendite vähendamine iseenesest ei õigusta aastate vältel tasutud töötasu osa tasumise ühepoolset lõpetamist. Tööandjal olnuks võimalus kaaluda ka nt töötajate arvu vähendamist jättes töötavatele pedagoogidele muutmata tasu, milles tööle asumisel kokkulepitud ja mille saamiseks oli töötajatel õigustatud ootus. Hea usu põhimõtte vastane on tööandja ühepoolne tegutsemine töötajaid eelnevalt tegelike asjaoludega kurssi viimata ja selgitusi andmata. Kohus on seisukohal, et eritingimustes töötamise eest aastate vältel ja igakuiselt tasutud 30% oli hageja töötasu osa, mille ühepoolne muutmine (tasumata jätmine) vastuolus TLS § 12. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et 30% tasumine oli tööandja kohustus, mitte õigus ning kostja jättis põhjendamatult hagejale aprillis tasumata 270 eurot ( 30% 900 eurost). Hageja nõue on põhjendatud. Tulenevalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine,

sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Kohustuse rikkumine annab võlausaldajale õiguse kasutada õiguskaitsevahendeid võlgniku vastu. Muuhulgas võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja viivist (VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6). Hageja palub kostjalt välja mõista viivise seadusjärgses määras alates 30.04.2015. a kuni 270 euro tasumiseni Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Kohus lahendas asja hagi hinda arvestades lihtmenetluses (TsMS § 405). Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi, seega menetluskulud jäävad kostja kanda.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Viljo Junolainen Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.