Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja I (vastustaja I): CC (isikukood 60302250213) Hageja II (vastustaja
XXXXXXXXXXX)
II):
QQ
(isikukood
Hagejate seaduslik esindaja BB, lepinguline esindaja vandeadvokaat Raini Nõu Kostja (apellant): WW (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline vandeadvokaat Martin Traat Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Täpsustada Harju Maakohtu 08.05.2020 otsuse resolutsiooni ja sõnastada otsuse resolutsioon vastavalt käesoleva otsuse tervikresolutsioonis toodule ning muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Võtta vastu osaline loobumine hagist. Lõpetada menetlus hagejate poolt perioodi 01.03–17.12.2019 kohta esitatud nõudest summa 849,84 eurot osas.
2.2.Rahuldada hagi osaliselt.
2.3.Mõista WW-lt CC kasuks välja perioodi 18.12.2019–31.05.2020 eest 3137,09 eurot, millest 1555,16 eurot on kahju hüvitis perioodi 01.03.2019–17.12.2019 eest ja 1581,93 eurot elatis perioodi 18.12.2019–31.05.2020 eest.
2-19-19790
2.4.Mõista WW-lt QQ kasuks välja perioodi 18.12.2019–31.05.2020 eest 2348,32 eurot, millest 1293,70 eurot on kahju hüvitis perioodi 01.03.2019–17.12.2019 eest ja 1054,62 eurot elatis perioodi 18.12.2019–31.05.2020 eest.
2.5.Mõista WW-lt CC kasuks välja elatis 292 eurot kuus alates 01.06.2020, kuid mitte vähem seaduse alusel ettenähtud elatise miinimummäärast, kuni CC täisealiseks saamiseni (kuni 25.02.2021).
2.6.Mõista WW-lt QQ kasuks välja elatis 194,66 eurot kuus alates 01.06.2020, kuid mitte vähem kui 2/3 seaduse alusel ettenähtud elatise miinimummäärast, kuni QQ täisealiseks saamiseni (kuni 02.10.2028).
2.7.WW on kohustatud maksma elatist iga kalendrikuu eest hiljemalt vastava kuu
10.kuupäeval BB kontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX või muule tema poolt teatatud kontole. Maksekorralduse selgitusse tuleb märkida „Elatis C ja Q, kuu, aasta”. Samale kontole tuleb tasuda ka eespool punktides 2.3 ja 2.4 väljamõistetud summad.
2.8.Kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud CC nõue jätta rahuldamata summas 25 eurot. Kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud QQ nõue jätta rahuldamata summas 691,84 eurot ja igakuise elatise nõue summas 97,34 eurot kuus.
2.9.Jätta maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.
2.10.CC ja QQ taotlus apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks rahuldada. Määrata CC apellatsiooniastme menetluskulude suuruseks 393 eurot ja QQ apellatsiooniastme menetluskulude suuruseks 393 eurot.
2.11.Välja mõista WW-lt CC kasuks apellatsiooniastme menetluskulud 393 eurot. Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (393 eurot) tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2.12.Välja mõista WW-lt QQ kasuks apellatsiooniastme menetluskulud 393 eurot. Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (393 eurot) tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
2-19-19790
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.CC (hageja I, tütar) ja QQ (hageja II, poeg) esitasid 17.12.2019 Harju Maakohtule hagi WW (kostja) vastu elatise saamiseks. Hagejad täpsustasid oma nõudeid 21.02.2020 avalduses.
2.Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt elavad hagejate vanemad lahus alates 01.03.2019 ja alates sellest ajast ei täida kostja laste ülalpidamiskohustust piisavalt ega tee seda regulaarselt. Kummagi lapse ülalpidamiseks vajalik kulu on 650 eurot kuus.
3.Perioodi 01.03.2019–17.12.2019 eest soovib kumbki hageja saada elatist 1580,16 eurot, lähtudes elatise miinimummäärast ja võttes arvesse kummalegi lapsele kostja poolt makstud elatist 425 eurot ja sellel perioodil emale laekunud lastetoetusi 572,90 eurot lapse kohta.
4.Alates 18.12.2019 nõuab kumbki hageja kostjalt miinimummääras elatist. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
6.Hageja II elab osa ajast kostjaga ja kostja annab talle ülalpidamist vahetult. Kostja esitas selle kohta täpsed andmed ja hagejad võtsid need faktiväited õigeks. Kostja soovib, et poeg elaks temaga ja tütar emaga, et kumbki lapsevanem annaks elatist vahetult laste ülalpidamisega. Kostja väitel on kummagi hageja vajalik ülalpidamiskulu 366 eurot kuus, mida kostja põhjendas veebruaris 2020 avaldatud RAKE uuringuga. Kostja väitel on ta maksnud hagejatele elatist vaidlusalusel perioodil 4489,17 eurot, sh 3456,60 eurot ülekandega laste emale ja 1038,57 eurot, tasudes hagejate kulude eest. Arvestada tuleks ka hagejate emale tagastatud laenuintresse. Maakohtu otsus ja põhjendused
7.Harju Maakohus võttis 08.05.2020 otsusega vastu osalise loobumise hagist ja lõpetas menetluse kummagi hageja poolt perioodi 01.03.2019–17.12.2019 kohta esitatud nõudest 849,84 euro osas. Maakohus rahuldas otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt välja hageja I kasuks 3137,09 eurot ja hageja II kasuks 2348,32 eurot, mõistis kostjalt välja hageja I kasuks elatise 292 eurot kuus alates 01.06.2020, kuid mitte vähem kui seaduse alusel ettenähtud elatise miinimummääras, kuni lapse täisealiseks saamiseni (kuni 25.02.2021) ja hageja II kasuks elatise 194,66 eurot kuus alates 01.06.2020, kuid mitte vähem kui 2/3 seaduse alusel ettenähtud elatise miinimummäärast, kuni lapse täisealiseks saamiseni (kuni 02.10.2028). Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
8.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudus pooltel vaidlus selles, et hageja I elab koos emaga ja kostja hagejale I vahetult ülalpidamist ei anna, samuti selles, et hageja II elab osa ajast kostjaga, s.o 9 kuu jooksul viibis poeg isaga keskmiselt üle 9 päeva kuus. Kohus lähtus kostja II elatise kindlaksmääramisel sellest, et ta viibib 1/3 ajast kostjaga ning et kostja kannab vastava osa poja ülalpidamiskuludest vahetult.
9.Hagejad nõuavad miinimummääras elatise väljamõistmist ja nende väitel on neist kummagi ülalpidamiskulu 650 eurot kuus. Kui hetkel kehtivale alampalgale (584 eurot) lisada lapsetoetus 60 eurot, on summaks 644 eurot. Kostja ei tõendanud, et hagejate ülalpidamiskulud on väidetust väiksemad.
2-19-19790
10.Maakohus luges kostja esitatud konto väljavõtte alusel tõendatuks, et kostja on tasunud hagejatele elatist kogusummas 900 eurot, kuna sellises summas on tehtud makseid selgitusega „lasteraha“. Kuna hagejad on arvestanud oma hagi esitamise eelse perioodi nõuetes summat 850 eurot, siis jättis kohus hagejate vastavad nõuded rahuldamata täiendavalt 25 euro osas kummagi hageja kohta. Teiste kostja poolt hagejate emale tehtud ülekannete selgitused ei viita sellele, et tegemist on elatisega. Kohus järeldas nimetatust, et kostja on ise soovinud maksekorralduste selgituste kaudu eristada ülekantud summade kasutamise sihtotstarvet, mistõttu erinevate selgitustega maksete käsitlemine samal otstarbel makstuna on vastuoluline. Laenuintresside arvestamine tulude deklareerimisel hagejate ema poolt ei oma elatise kindlaksmääramisel tähendust.
11.Hagi esitamise eelse perioodi (01.03.2019–17.12.2019) eest tasumata jäetud elatise hüvitamiseks mõistis kohus kostjalt välja hageja I kasuks 1555,16 eurot ja hageja II kasuks 1293,70 eurot, kuna 1/3 ulatuses on kostja kandnud hageja II ülalpidamiskulusid vahetult.
12.Kohtuotsuse tegemise hetkeks on sissenõutavaks muutunud elatis hagejale I perioodi 18.12.2019–31.12.2019 eest 121,93 eurot. Perioodi 01.01.2020–31.05.2020 on sissenõutavaks muutunud elatis 1460 eurot. Kokku mõistis kohus hagejale I sissenõutavaks muutunud elatise välja 3137,09 eurot.
13.Kohtuotsuse tegemise hetkeks on sissenõutavaks muutunud elatis hagejale II perioodi 18.12.2019–31.12.2019 eest 81,29 eurot. Perioodi 01.01.2020–31.05.2020 on sissenõutavaks muutunud elatis 973,33 eurot. Kokku mõistis kohus hagejale II sissenõutavaks muutunud elatise välja 2348,32 eurot.
14.01.06.2020 algava perioodi eest mõistis kohus kostjalt välja hageja I kasuks 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui seadusega sätestatud elatise miinimummäär, ning hageja II kasuks 194,66 eurot kuus, kuid mitte vähem kui seadusega sätestatud elatise miinimummäär. Apellatsioonkaebus
15.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise osas osaliselt, ning teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja I kasuks välja 2522,59 eurot ja igakuine elatis 262 eurot ning hageja II kasuks välja 1733,82 eurot ja igakuine elatis 164,66 eurot.
16.Maakohus ei hinnanud tõendeid igakülgselt ning tegi osaliselt ebaõiged järeldused. Maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, justkui tuleks hetkel kehtivale alampalgale lisada lapsetoetus 60 eurot. Ei ole õige, et ühe lapse ülalpidamiskulu on 650 eurot kuus. Maakohus ei arvestanud Riigikohtu seisukohti ja RAKE uuringut. Kohus oleks pidanud lastetoetust arvesse võtma. Kostja ei ole nõustunud hagejate poolt loendatud suvaliste kulutustega, mis on olemuslikult selgelt ülepaisutatud. Seega tuleb kostja võlast maha arvestada elatise võlgnevus alates 01.01.2020 kummagi lapse puhul vastavalt 30 eurot kuus, s.o viie kuu eest (01.05.2020– 31.05.2020), kahe lapse peale kokku 300 eurot.
17.Kostja ei nõustu maakohtuga selles, et kostja tehtud muud maksed, mis ei ole tehtud selgitusega „lasteraha“, ei viita sellele, et tegemist on elatisega. Hagejad ei ole väitnud, et ülejäänud kostja poolt nende emale tehtud maksed on tehtud muul eesmärgil. Selle väite esitas hagejate seaduslik esindaja. Kostja tegi hagis nimetatud ajavahemikul hagejate seaduslikule esindajale ülekandeid kokku summas 3450,60 eurot. Isegi kui kohus järeldab, et makse selgitusega „auto eest“ jms ei ole seotud elatisega, siis jääb arusaamatuks, miks ei käsitlenud
2-19-19790 kohus elatisena ülekandeid selgitusega „makse“. Sellise selgitusega on kostja tasunud hagejate seaduslikule esindajale kokku 929 eurot, mida oleks pidanud arvestama elatisena. Kui raha saaja tugineb sellele, et raha ei olnud makstud elatisena, siis peab raha saaja tõendama, mille eest talle see raha maksti. Seda hagejad ei tõendanud.
18.Ühtlasi märgib kostja, et apellatsioonkaebuse esitamise ajaks on asjaolud muutunud seoses hageja II vahetu ülalpidamisega. Hageja II on viibinud isa juures 75 päeva ajavahemikul 18.12.2019–31.05.2020 (periood 166 päeva). Kostja plaanib esitada avalduse lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks selliselt, et poeg elaks alaliselt tema juures. Tulenevalt sellest muutub ka elatise suurus. Vastustajate seisukoht
19.Vastustajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni ja põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel täpsustada. Otsuse lõppjäreldus hagide osalise rahuldamise määra kohta jääb muutmata. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
21.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse vaidlustas kostja osaliselt. Hageja I osas vaidlustas kostja kahju hüvitise ja kuni kohtuotsuse tegemiseni väljamõistetud elatise väljamõitsmise 2522,59 eurot ületavas osas ja igakuise elatise 262 eurot ületavas osas. Hageja II osas vaidlustas kostja kahju hüvitise ja kuni kohtuotsuse tegemiseni väljamõistetud elatise 1733,82 eurot ületavas osas ja igakuise elatise 164,66 eurot ületavas osas. Seega kontrollib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel kaebuse väidetest lähtudes, kas hagejate elatisest tuleb maha arvestada lastetoetus ja kas kostja tasutud elatisena tuleb arvestada ka hagejate emale tehtud ülekandeid, mille selgituses puudub viide lastele.
22.TsMS § 652 lg p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
23.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud oluliselt menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-le 8, mille järgi peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt ka teinud.
24.Esmalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad kostjalt hagejate kasuks väljamõistetud igakuise elatise suurust.
2-19-19790
25.Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi eelduslikult pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt Riigikohtu 26.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14; 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Kui kostja väidab, et lapse kulud on väiksemad kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, peab tema seda tõendama. Maakohus on ekslikult pidanud laste vajaduste rahuldamiseks ühes kuus eelduslikult kuluvaks kehtivat alampalka (584 eurot), millele on lisatud lapsetoetus 60 eurot, s.o 644 eurot. Viidatud maakohtu järeldus on ebaõige, kuna PKS § 101 lg 1 järgi on selleks kuupalga alammäär. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb eeltoodud osas muuta.
26.Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada. PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Mõjuva põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem (vt Riigikohtu 13.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11; 28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15).
27.Kohus ei saa vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist saama õigustatud hagejate emal on õigus saada lapsetoetust (Riigikohtu 28.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p-d 18–20). Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Perehüvitiste eesmärk on toetada lastega peresid ja laste kasvatamist (vt eespool viidatud tsiviilasja nr 2-16-11905, p 19), kuid sellega riik ei täida vanema eest tema ülalpidamiskohustust. Riiklike peretoetuste maksmine võib olla elatise alla miinimumi vähendamiseks mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu 28.03.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 19). Seega saab lastetoetuse maksmist arvestada koostoimes muude asjaoludega, kuid praeguses asjas selliseid asjaolusid, mis annaksid alust elatise vähendamiseks, ei esine.
28.Kostja ei tõendanud, et hagejate vajadused on tegelikult väiksemad kui miinimummääras elatis. Kostja tugineb peamiselt RAKE 2020 uuringule. See uuring kajastab keskmise perekonna kulutusi. Viidatud uuringu pinnalt ei saa teha järeldusi hagejate põhjendatud ja vajalike vältimatute kulude osas, arvestades hagejate elulaadi jms. Uuring saab anda indikatsiooni seaduses muudatuste tegemiseks, kuid uuringu järeldus ei saa olla otsuse tegemisel kohtule siduv. Kohus lahendab vaidluse kehtiva seaduse alusel. Käesolevas asjas ei ole tõendeid selle kohta, et hagejate ülalpidamiskulud on miinimummäärast väiksemad. Pelgalt kostja hinnang, et laste vajadused oleks võimalik katta väiksema summaga, ei anna alust elatise vähendamiseks.
29.Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui lapsel on vahelduv elukoht või laps viibib olulise osa ajast ka teise vanema juures, ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13). Kuigi eelduslikult kannab lahuselav vanem lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult
2-19-19790 proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib, on teisel vanemal (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.3).
30.Kostja ei ole esile toonud, kui suured on tema kulud hageja II ülalpidamisele ajal, kui poeg viibib tema juures. Seega tuleb käesolevas asjas eeldada, et lapse kulud mõlema vanema juures kokku on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Puudub vaidlus, et poeg viibib osa ajast isa juures. Asjaolu, et hageja II viibib umbes kolmandiku ajast kostja juures ja eelduslikult annab kostja sellel ajal pojale ülalpidamist vahetult, on maakohus otsuse tegemisel arvesse võtnud ja mõistnud hageja II kasuks välja elatise mitte vähem kui 2/3 elatise miinimummäärast, s.o proportsionaalselt ajaga, mil poeg isa juures eelduslikult viibib. Ringkonnakohus märgib, et kohtuotsuse põhjendavas osas (punkt 31) on maakohus ilmselt ebatäpselt märkinud hageja II osas, et elatise suurus on pool kehtivast alampalgast, kuigi summana on määratud 2/3 sellest. Eeltoodud ebatäpsuse osas tuleb kohtuotsuse põhjendusi muuta.
31.Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et poeg on viibinud isa juures 75 päeva ajavahemikul 18.12.2019–31.05.2020 ja kostja plaanib esitada kohtule avalduse lastega suhtluskorra kindlaksmääramiseks selliselt, et poeg elaks alaliselt isa juures. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt ei ole käesoleva otsuse tegemise aja seisuga pooleliolevaid menetlusi kostja ja tema laste suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Kohus ei saa teha kindlaid järeldusi lapse viibimise kohta ühe või teise vanema juures üksnes ühe vanema paljasõnalise väite põhjal. Samas saab arvestada seda, et hagejad ei ole vastuses apellatsioonkaebusele kostja väiteid kahtluse alla seadnud. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub apellatsioonkaebuses toodud kostja arvestusest, et poeg on apellatsioonkaebuse esitamisele eelnenud perioodil viibinud isa juures arvestatava aja, kuid teinud seda väga ebaregulaarselt, mistõttu ei saa sellest teha järeldusi tuleviku kohta elatise tasumise kontekstis. Asja materjalidest nähtuvalt viibib poeg isa juures vastavalt oma soovile, seega on kohtul võimatu ette näha, kas ja kui palju täpselt laps isa juures edaspidi viibib.
32.Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja ringkonnakohtu hinnangul toonud menetluses esile selliseid asjaolusid, mis kaaluksid üles hageja I õigustatud huvi saada oma vanemalt seaduses ettenähtud miinimummääras ülalpidamist ja hageja II õigustatud huvi saada oma vanemalt 2/3 ulatuses seaduses ettenähtud miinimummäärast ülalpidamist.
33.Järgmisena vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad tasumata jäänud elatise hüvitamiseks välja mõistetud kahju suurust.
34.Hagejate poolt maakohtu menetluses esitatud kirjalikud tõendid kinnitavad hagejate esitatud väiteid kostja tehtud ülekannete sihtotstarbe ja eesmärgi kohta. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et hagejad pidid tõendama, et kostja ülekanded hagejate ema pangakontole selgitusega „makse“ ei olnud hagejatele tasutud elatis. Arvestades asjaolu, et hagejate vanematel on mitmeid erinevaid rahalisi kokkuleppeid, mistõttu teeb kostja hagejate emale mitu korda kuus erinevaid ülekandeid, ja kostja on eristanud neid kokkuleppeid ülekandeid tehes erinevaid selgitusi märkides, on maakohus põhjendatult arvestanud, et hagejatele tasutud elatisena tuleb käsitleda üksnes neid makseid, mille selgitusena on kostja märkinud „lasteraha“.
35.Ringkonnakohus peab vajalikuks täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni punkte 3 ja 4. Maakohtu otsuse resolutsioon ei vasta TsMS § 442 lg 5 teise lause nõuetele, mille järgi peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Maakohus on otsuse põhjendustes käsitlenud sissenõutavaks muutunud elatise summat ja perioodi, kuid jätnud resolutsioonis kajastamata, millise perioodi eest on tasumata jäänud elatise hüvitamiseks kahju
2-19-19790 hüvitis välja mõistetud ja millises osas on tegemist juba sissenõutavaks muutunud elatisega. Seetõttu võib otsuse täitmisel (mh sundtäitmisel) tekkida ebaselgus küsimuses, millise ajavahemiku osas on kostja oma kohustused täitnud. Ringkonnakohtul on võimalik eeltoodud maakohtu viga parandada ning täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni punkte 3 ja 4 selliselt, et hagejate kasuks välja mõistetud kahju hüvitis ja elatis on arvestatud perioodi 18.12.2019– 31.05.2020 eest ja sellest on kahju hüvitise suuruseks perioodi 01.03.2019–17.12.2019 eest hagejal I 1555,16 eurot ja hagejal II 1293,70 eurot. Sissenõutavaks muutunud elatis perioodi 18.12.2019–31.05.2020 eest on hageja I osas 1581,93 eurot ja hageja II osas 1054,62 eurot.
36.Lisaks täpsustab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 1, jättes sealt välja teise lause, milles maakohus täpsustas, millises osas menetlus jätkub. Kuna tegemist oli lõpplahendiga, siis puudus vajadus määratleda, millises osas menetlus jätkub. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
37.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi (kostja) kanda.
ringkonnakohtus
kantud
38.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
39.Hagejad (vastustajad) esitasid 04.01.2020 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on nad koos kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid 655 eurot (käibemaksuta), mis moodustub esindajatasust 4,37 tunni töö eest tunnitasuga 150 eurot (käibemaksuta), s.o koos käibemaksuga on tunnitasu 180 eurot ja menetluskulud kokku 786 eurot.
40.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud. Toimikust nähtuvalt on hagejate esindaja koostanud vastuse apellatsioonkaebusele, milleks ta pidi tutvuma apellatsioonkaebusega, analüüsima ja eeldatavalt suhtlema kliendiga. Põhjendatud on ka menetluskulude nimekirja koostamine ja esitamise kulu (Riigikohtu 27.05.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-7550, p 15). Kolleegium leiab, et hagejate lepingulise esindaja õigusabitoiminguteks kulunud aeg on dokumentide sisu ja mahuga kooskõlas.
41.Lisaks õigusabitoimingute vajalikkusele ja põhjendatusele tuleb kohtul hinnata ka ühe tööühiku, s.t esindaja tunnitasu põhjendatust. Riigikohus on leidnud, et tunnitasu põhjendatuse hindamisel on asjakohane lähtuda mh tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist. Kolleegium peab hagejate vandeadvokaadist esindaja tunnitasu mõistlikuks ja TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatuks. Hagejatele tuleb hüvitada kulud koos käibemaksuga, kuna nad ei ole käibemaksukohuslased.
42.Eeltoodust tulenevalt kuulub kummalegi hagejatele hüvitamisele menetluskulu 393 eurot (4,37x180/2). Hagejad on esitanud ka TsMS § 177 lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
43.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi
2-19-19790 võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
44.Ringkonnakohus selgitab kostjale, et kuna riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 2 järgi ei võeta riigilõivu elatise nõudmise asjas, ei ole riigilõivu vaja tasuda ka elatise asjas apellatsioonkaebuse esitamisel. Toimikust nähtuvalt on kostja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 200 eurot (dtl 233).
45.RLS § 12 lg 1 kohaselt on riigilõivu tasunud isikul õigus taotleda riigilõivu võtjalt riigilõivu tagastamist RLS § 15 alusel. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. RLS § 15 lg 1 p 3 järgi tagastatakse tasutud riigilõiv, kui riigilõivu on tasunud isik, kes on vabastatud riigilõivu tasumisest. Kostjal on TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel õigus taotleda kohtult apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist. TsMS § 150 lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti, menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.